← Eesti

3-12-1464/17

Obsah (7)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 109§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Silvia Truman ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 9. september 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-12-1464 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2012 korraldusega nr 888-k kohustati Osaühingut Merkturv (enne 10.02.2011 ümberkujundamiskannet aktsiaselts) viidetega ehitusseaduse (EhS) § 40 lg-tele 2 ja 4 lammutama Kaarli pst 2a maatükil asuv õigusliku aluseta püstitatud ehitis korralduse teatavaks tegemisest 90 päeva jooksul. Ühtlasi hoiatati Osaühingut Merkturv, et kui ettekirjutust ei ole tähtaja möödumisel täidetud, kohaldab Tallinna Linnavalitsus asendustäitmist asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 11 lg 1 alusel. ATSS § 15 lg 1 alusel nõutakse asendustäitmise kulud adressaadilt sisse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asendustäitmise eeldatavad kulud on 2000 eurot. Korralduses märgiti, et Kaarli pst 2a reformimata riigimaa maatükile on püstitatud ehitis (valvurihoone) ehitusaluse pinnaga ca 32 m2, mille püstitamiseks ehitusluba väljastatud ei ole. Ehitises asub maa-alal tegutseva tasulise parkla kassa, mis teenindab parkla kliente. Kuna ehitis omab avalikkusele suunatud funktsiooni, ei vasta ta EhS § 15 lg 1 p 1 sätestatud väikeehitise definitsioonile ja selle ehitamiseks peab sama seaduse § 12 lg 2 kohaselt olema ehitusluba. Juhatuse liikme seletuse kohaselt kasutab osaühing maa-ala OÜ-ga Kalevi Tennisekeskus
  2. a sõlmitud rajatise allrendilepingu ja hiljem MTÜ-ga Eesti Spordiselts Kalev
  3. a sõlmitud rendilepingu alusel ja ehitis on püstitatud
  4. a juulis. MTÜ Eesti Spordiselts Kalev juhatuse liikme seletuse kohaselt ei kuulu maa-alal asuvad rajatised mittetulundusühingule. Lammutusettekirjutuse tegemise tingib eelkõige asjaolu, et ehitis asub maa-alal, mis Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011 otsusega nr 121 on otsustatud taotleda munitsipaalomandisse ja millest moodustatava katastriüksuse sihtotstarbeks on otsustatud määrata sotsiaalmaa – üldkasutatav maa 100%. Maatükk asub Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud Tallinna üldplaneeringu kohaselt ühiskondlike ja puhkeehitiste alal. Keskkonnaministeeriumi volitatud esindajana on Maa-amet oma 03.11.2011 kirjas nr 6.3-2/11076 Harju Maavalitsusele väljendanud huvi maaüksuse suhtes maareformi seaduse (MaaRS) § 28 lg 1 p 4 alusel, selgitades, et kohalik omavalitsus ei ole tänaseni lõpetanud maaüksusel ebaseaduslikku maakasutust, mistõttu ei ole maa-ala linnaelanikele sotsiaalmaana avalikult kasutatav, ja Maa-amet ei nõustu maaüksuse munitsipaalomandisse andmisega. Ehitise lammutamine toob ehitise omanikule kaasa küll varalise kahju, kuid kuna ehitis on püstitatud õigusliku aluseta, pidi talle juba ehitamise ajal teada olema, et sellise ehitise püsimajäämise suhtes ei saa tekkida õiguspärast ootust. Maa-alale ei ole väljastatud projekteerimistingimusi ega kehtestatud detailplaneeringut, mis annaks krundile ehitusõiguse ning võimaldaks rajada tasulise parkla koos vajalike rajatistega. Tallinna linn on pöördunud Harju maavanema poole, kes 11.05.2012 kirjas asus seisukohale, et EhS § 40 lg 2 kohaselt kohaliku omavalitsuse pädevuses oleva lammutusettekirjutuse tegemiseks ei ole maavanema kui MaaRS § 31 lg-s 2 sätestatud maa ajutise valitseja nõusolek vajalik.
  5. Osaühing Merkturv esitas 10.07.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2012 korralduse nr 888-k tühistamise nõudes. 1) Korraldus on tehtud ebaõigele isikule. Korraldus sisaldab ebaõigeid faktiväiteid. Väide, justkui oleks kaebaja rentinud aastal 2001 vaid maa-ala ning on püstitanud maa-alale väike2

(8)3-12-1464 ehitise (valvurihoone) alles
  1. a juulis, ei vasta tõele. Kaebaja on esitanud Tallinna Linnaplaneerimise Ametile kõik rendilepingud koos lisadega (maa-ala plaan) (tl 18-27 pöördel) ning ei ole kunagi väitnud, nagu ei oleks enne rendilepingu allkirjastamist maa-alal olnud väikeehitist ja nagu ta oleks väikeehitise iseseisvalt ehitanud Kaarli pst 2 maa-alale alles
  2. a juulis. Kaebaja sai Kaarli pst 2 maa-ala enda kasutusse esmakordselt 25.09.2001 sõlmitud rajatise allrendilepinguga OÜ-lt Kalevi Tennisekeskus. Platsil asus juba valvurihoone, mis oli näidatud ka rendilepingu lisas nr 1 oleval plaanil ehk siis enne rendilepingu sõlmimist oli Kaarli pst 2 maa-alal väikeehitis. Kaebaja on teostanud kooskõlas rendileandjaga väikeehitises pisiremonttöid ning
  3. a ulatuslikuma renoveerimise. Lisaks väikeehitise renoveerimistöödele on kaebaja teostanud ka Kaarli puiesteelt kulgeva sissesõidutee renoveerimise. Kuna renoveerimistööde tulemusel on kinnistute väljanägemine ning kinnistute turuhind oluliselt paranenud ja suurenenud, on sellest tulenevalt korrigeeritud ka rendihinda. Võimalikud probleemid tuleb lahendada Tallinna Linnavalitsuse ja rendileandja vahel. Kaebaja ei ole Kaarli pst 2 ega sellel oleva väikeehitise omanik. Kuna korraldusega kohustatakse kaebajat lammutama temale mittekuuluvat ehitist ehk toime panema õigusrikkumise, on korraldus tühine vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p-le
  4. 2) Asjaolust, et Kaarli pst 2a kinnistu näol on tegemist reformimata riigimaaga, sai kaebaja esmakordselt teadlikuks alles vaidlustatud korraldusest. Rendilepingu kohaselt kuulub Kaarli pst 2a rendileandjale ning kaebajal puudus alus selles kahelda. Kuna kaebaja kasutab maa-ala rendilepingu alusel juba aastast 2001 ilma, et keegi oleks seadnud kahtluse alla maa-ala kuuluvust ning sellel asuva väikeehitise püstitamise seaduslikkust, ei saa väita, justkui oleks kaebaja pidanud teadma, et väikeehitis ja selle ehitamine ei vasta kehtivale seadusandlusele ning nagu tal poleks saanud tekkida õiguspärast ootust ja õiguskindlust. 3) Ehitise lammutamise nõue on alusetu, kuna tegemist on väikeehitisega, mille püstitamiseks ei ole ehitusluba tulenevalt EhS § 12 lg-st 2 ja § 15 lg 1 p-st 1 nõutav. EhS § 15 lg 1 p 1 kohaselt on väikeehitis kuni 60 m² ehitusaluse pinnaga ühel kinnistul asuv ehitis, mille projekteeritud kõrgus maapinnast on kuni viis meetrit ja millel ei ole avalikkusele suunatud funktsioone. Väikeehitis ei teeni avalikkust, nagu seda on väidetud vaidlustatud korralduses, vaid on suunatud pakkuma ilmastikutingimuse eest varjualust Kaarli pst 2 maa-alale parkinud sõidukitele silma peal hoidvaks olevale isikule. Isikute näol, kes on parkinud oma sõiduki Kaarli pst 2 asuvale maa-alale, on tegemist konkreetsete isikutega, kes on avaldanud soovi parkida oma sõidukit kõnealusele maa-alale, mitte avalikkusega. Parkijateks on firmad, kellega on sõlmitud vastavad pikaajalised lepingud. 4) Korralduse andmisel rikuti kaebaja HMS § 40 lg-st 1 tulenevat õigust ärakuulamisele. Tegemist on olulise menetlusveaga, mis tingib haldusakti tühistamise. 5) Korraldusest nähtuvalt on korralduse koostamise tagamaad hoopis teised, pigem mingid kaebajale teadmata olevad varjatud tehingud ja konkurentide ärihuvid. Lisaks on väikeehitis püstitatud õiguslikul alusel, mistõttu ei ole korralduses määratud kohustus proportsionaalne ning kooskõlas kehtiva õigusega. 6) Korraldus koosneb kuuest kirjeldavast punktist, kuid selles puudub resolutiivosa ehk siis osa, millega on kindlaks määratud õigused ja kohustused. Kuna tulenevalt HMS § 60 lg-st 2 on haldusakti muudel osadel iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel, siis on resolutiivosa puudumise tõttu korralduse näol tegemist mitte haldusaktiga, vaid informatiivse materjaliga, mis ei loo ei õigusi ega kohustusi, seega ei ole võimalik nõuda selle täitmist ega selles umbmääraselt selgitatud võimalikke kohustusi täita. 3
(8)3-12-1464
  1. Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja kordas korralduse põhjenduses toodud seisukohti ja märkis täiendavalt järgmist. 1) Haldusmenetluse raames on kaebaja 20.03.2012 kirjas nr 10/k üheselt selgitanud, et
  2. a paigaldas ta oma kuludega ning kokkuleppel rendileandjaga uue valvurihoone. MTÜ Eesti Spordiselts Kalev 09.04.2012 seletuse kohaselt ei kuulu Kaarli pst 2a asuvad rajatised mittetulundusühingule. Seega on õigusliku aluseta ehitise omanikuks selle rajanud isik ehk kaebaja ning väär on kaebaja seisukoht, et korraldus on koostatud ebaõigele isikule. 2) 13.03.2012 teostatud paikvaatlusel tuvastati, et ehitise külge on paigaldatud reklaam, mille kohaselt on nimetatud ehitisest võimalik osta kõigil isikutel parkimisteenust. Paikvaatluse protokollist nähtub, et ehitise küljes on silt „KASSA“ ja ehitises toimub arveldamine ning teenuse eest tasumine. Seega on piiritlemata hulgal isikutel võimalus tarbida pakutavat teenust ning kuna nimetatud ehitisel on oluline osa teenuse pakkumisel (teenuse eest tasumine, valve tagamine), siis on ehitisel avalikkusele suunatud funktsioon. Piiritlemata hulgale isikutele teenuse osutamise ehitisele on seadusandja olenemata ehitise ehitisealusest pinnast kehtestanud ehitusloa olemasolu nõude (EhS § 12 lg 2). 3) Menetluse käigus on kaebaja korduvalt saanud esitada oma arvamusi ja vastuväiteid. Seda tõendab kaebaja juhatuse liikme X Xi 19.03.2012 kirjalik selgitus ja kaebaja 20.03.2012 kiri nr 10/k. Seega oli ärakuulamise õigus tagatud. Samuti oli kaebajale tagatud võimalus esitada kõik ehitist ja selle õigusliku alust puudutavad dokumendid. 4) EhS § 40 lg 2 sätestab, et õigusliku aluseta ehitatud ehitise omanik peab sellise ehitise lammutama linna- või vallavalitsuse korraldusega tehtud ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimustel. Üldplaneeringust ja sihtotstarbest tulenevalt ei saa nimetatud maaalal asuda ehitisi, millel on ärifunktsioon. Seega jääb arusaamatuks kaebaja paljasõnaline väide varjatud tehingutest ja konkurentide ärihuvidest. 5) Korraldus vastab haldusaktile esitatavatele vorminõuetele. Korralduse p-s 4 on selgelt ja üheselt sätestatud ettekirjutus-hoiatuse adressaadile pandud kohustus „lammutada Kaarli pst 2a maatükil asuv õigusliku aluseta püstitatud ehitis käesoleva korralduse teatavaks tegemisest 90 päeva jooksul“.
  3. Tallinna Halduskohtu 14.11.2012 otsusega rahuldati kaebus ja tühistati Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2012 korraldus nr 888-k. Vastustajalt mõisteti kaebaja kasuks välja menetluskulud 15 eurot (riigilõiv). 1) Vaidlus puudub selles, et kaebaja on Kaarli pst 2a maa-ala rentnik vastavalt MTÜ-ga Eesti Spordiselts Kalev 18.09.2002 sõlmitud kehtivale rendilepingule nr 100; maa-ala asub reformimata riigimaal ja sellel asub alla 60 m2 ehitis, mille püstitamiseks ei ole väljastatud ehitusluba ja mis ei kuulu maa-ala rendileandjale MTÜ-le Eesti Spordiselts Kalev; maa-alale ei ole väljastatud projekteerimistingimusi ning selle maa-ala kohta ei ole kehtestatud detailplaneeringut. Kohus loeb tuvastatuks, et nimetatud ehitis püstitati
  4. a juulis. See nähtub üheselt haldusmenetluse käigus kaebaja enda poolt antud seletusest (tl 43), milles on kirjas: „2005 aasta juulis paigaldas rentnik oma kuludega ning kokkuleppel rendileandjaga uue valvurihoone.“ Kohus loeb usutavaks kaebaja selgituse, et varasemalt võis samal kohal asuda samuti valvurihoone, mida ta vastavalt samale seletusele
  5. a remontis. Samas loeb kohus ebausaldusväärseks kaebaja kaebuses toodud väite, et ta on teostanud kooskõlastatult rendileandjaga
  6. a väikeehitise ulatuslikuma renoveerimise. See väide on ennastõigustav ning vastuolus kaebaja enda poolt ehitise kohta haldusmenetluses antud selgesõnalise seletusega, mil4
(8)3-12-1464 lest nähtub üheselt, et kaebaja on paigaldanud uue valvurihoone. Uue hoone paigaldamine ei ole kuidagi käsitletav ulatuslike renoveerimistöödena. Haldusakt on tehtud õigele isikule ehk ehitise omanikule. 2) Kohus nõustub vastustaja väitega, et 13.03.2012 paikvaatlusega on tõsikindlalt tuvastatud, et püstitatud ehitist kasutatakse mitte ainult valvuri varjualusena, vaid otseselt teenuste pakkumiseks avalikkusele. Nimetatud asjaolu võib lugeda lisaks paikvaatluse fotodel fikseeritule sisuliselt üldteada asjaoluks, sest autojuhid, kelle hulka kuulub ka kohtunik, on teadlikud, et nimetatud parklas parkimise korral on võimalik tasuda vastavalt valvurihoone ehitisel asuvale hinnakirjale sularahas seal asuvale valvurile. Kaebaja väited, et parkijateks on firmad, kellega on sõlmitud pikaajalised lepingud, on otsitud, ennastõigustavad ja väheveenvad, sest kaebaja ei ole neid tõendanud ega väitnud, et soovijatel avalikkuse hulgast ei ole võimalik uusi lepinguid sõlmida. Kohus loeb eeltoodust tulenevalt ja vaatamata kohtule esitatud paikvaatluse protokolli fotode ebaselgusele õigeks ka väite, et valvurihoonet kasutatakse ka parkla kassana ja avalikkusele suunatud teenuste pakkumiseks. Sellest tulenevalt loeb kohus õigeks vastustaja järelduse, et tegemist ei ole õiguslikus mõttes väikeehitisega EhS § 15 lg 1 p 1 mõistes ja tegemist on õigusliku aluseta ja ehitusloata püstitatud ehitisega, mille likvideerimiseks võib haldusorgan teha EhS § 40 lg 2 alusel ettekirjutuse. 3) Korraldus vastab seaduses toodud nõuetele, sisaldades ka üheselt arusaadavat resolutiivosa. 4) Kohus viitas Riigikohtu 10.12.2010 lahendi nr 3-3-1-72-10 p-des 17 ja 20 avaldatud seisukohtadele, et ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid; menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused; ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluline menetlusviga eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest; ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis haldusakti sisule antavast hinnangust sõltumata toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise. Kohus märkis, et kohtumenetluses esitatud tõenditest ja eelkõige Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 13.03.2012 kutsest nr 4-4/2956 (tl 17) nähtuvalt oli kaebajat küll informeeritud asjaolust (Kaarli 2a maatükile püstitatud ehitis), millega seoses teda välja kutsutakse, kuid selles kutses ei olnud selgitatud otsust, mis kaebajat võib ähvardada. See ei nähtu ka kaebaja 19.03.2012 ja 20.03.2012 esitatud seletustest. Samuti ei nähtu vastustaja poolt kohtule esitatud tõenditest, et seda oleks tehtud hiljem, võimaldades kaebajal anda oma arvamuse või esitada vastuväiteid kavandatava otsuse kohta. Arusaamine ähvardavast otsusest ja võimalus selle alusel esitada oma põhjendatud vastuväiteid kavandatavale otsusele enne selle langetamist nii faktoloogiliselt kui õiguslikult on ärakuulamisõiguse oluline osa. Lihtsalt seletuste andmine ehitise püstitamise õiguslike aluste kohta ei taga ärakuulamisõiguse sisulist teostamist. Otsus teha ebaseadusliku ehitise suhtes selle lammutamise ettekirjutus on diskretsiooniotsus ja rangeim võimalikest. Kohtul puudub tulenevalt käesolevas asjas uuritud asjaoludest, muu hulgas vaidlustatud korraldusest nähtuvast Maa-ameti mittenõustumisest anda Kaarli pst 2a maaüksus munitsipaalomandisse, veendumus, et seaduses ettenähtud ärakuulamisõiguse sisulisel ja õiguspärasel võimaldamisel ei oleks olnud võimalik teistsugune haldusotsus. Kohus on seisukohal, et vastustaja ei saanud vaidlustatud korralduse andmisel seetõttu teostada kaalutulusõigust täies ulatuses ja kaaluda otsuse langetamisel kõiki võimalikke argumente ja kaebaja huvisid. HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamisõiguse rikkumise näol on käesoleval juhul tegemist haldusmenetluse nõuete sedavõrd jämeda rikkumisega, 5
(8)3-12-1464 mis haldusakti sisule antavast hinnangust sõltumata toob kaasa haldusakti õigusvastasuse ja selle kehtetuks tunnistamise. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. Tallinna linna apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu 14.11.2012 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jäetakse kaebus rahuldamata. 1) Apellant ei nõustu kohtuotsuse seisukohaga, nagu poleks vastustaja saanud vaidlustatud korralduse andmisel teostada kaalutulusõigust täies ulatuses ja kaaluda otsuse langetamisel kõiki võimalikke argumente ja kaebaja huvisid. Halduskohus on ekslikult leidnud, et kaebajale ei selgitatud, mis otsus teda võib ähvardada. Enne 19.03.2012 läbiviidud menetlustoimingut selgitas menetleja kaebaja esindaja X xle, millega seoses on ta välja kutsutud, milles seisneb menetlustoiming ning millised otsused võivad olla langetatud menetluse tulemusena, sh selgitati võimaliku lammutusettekirjutuse tegemist. Sellest infost lähtuvalt andis kaebaja esindaja 19.03.2012 oma kirjalikud selgitused. Et kaebaja oli teadlik, milline otsus tema suhtes võidakse menetluse tulemusena langetada, näitab ilmekalt tema poolt pärast menetlustoimingul antud kirjaliku selgitust, täiendavalt 20.03.2012 saadetud kiri nr 10/k. Kaebaja juhatuse liikme V. xi allkirjastatud kirjas seisab: „Olen vastutustundlik ja korralik rentnik ning väljendan soovi jätkata tööd kõnealusel parkimisplatsil.“ Seega oli kaebaja esindaja teadlik ka võimalusest, et maatükil asuva ebaseadusliku ehitise suhtes võidakse langetada rangeim võimalikest otsustest ehk teha lammutamise ettekirjutus, ning pidas vajalikuks täiendavas selgituses põhjendada ja õigustada oma soovi jätkata tegevust maatükil asuvas ebaseaduslikus ehitises. Niisiis oli kaebajale tagatud ärakuulamisõigus ning isikul oli võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited kõigi asjaolude kohta, mida ta ka korduvalt kasutas. Jättes tähelepanuta kaebaja 20.03.2012 kirjas nr 10/k sedastatu, on halduskohus tõendeid hinnanud ebaõigesti. 2) Kaebajale oli selgitatud, mille kohta on tal õigus selgitusi ja täiendavaid andmeid ja dokumente esitada ning milline akt menetluse tulemusena võidakse anda. Kaebusest ei nähtu, milliseid seisukohtasid või dokumente ei olnud isikul haldusmenetluse objekti kohta võimalik menetluse käigus esitada. Apellant on taganud menetlusosalisele igakülgselt võimaluse esitada kõik oma seisukohad ja dokumendid, mis omavad haldusmenetluses tähtsust. Kaebaja on ka korduvalt kasutanud õigust anda oma seisukohad (sh avaldanud soovi jätkata tööd Kaarli pst 2a maatükil) ning esitanud dokumente. Seega on halduskohus vääralt asunud seisukohale, et kaebajale ei olnud tagatud ärakuulamisõigus. 3) Halduskohus on asunud seisukohale, et haldusorganil oli õigus teha Kaarli pst 2a maatükil asuvale õigusliku aluseta püstitatud avalikkusele suunatud ehitisele EhS § 40 lg 2 alusel ettekirjutuse ja et 13.06.2012 korraldus nr 888-k vastab seaduses toodud nõuetele. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et õiguslik alus korralduse tegemiseks oli olemas.
  2. Osaühing Merkturv palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Halduskohus on õigesti tuvastanud, et ärakuulamisõigust ei tagatud. Apellandi väide, justkui oleks isikule tutvustatud haldusmenetluse tagajärgi ja isiku õigusi, on ebaõige ja paljasõnaline. Väite, nagu oleks menetlusosalisele tagatud igakülgne võimalus esitada kõik oma seisukohad ja dokumendid, tõendamiseks apellant ühtegi tõendit esitanud ei ole. 2) Osaühing Merkturv oli tõepoolest teadlik, et linn soovib informatsiooni seoses Kaarli pst 2a asuva kinnistuga ning seetõttu ta avaldaski linnale, et tema on rentnik, seejuures vastutus6
(8)3-12-1464 tundlik ja korralik rentnik ning soovib jätkata tööd kõnealusel parkimisplatsil. Asjaolust, et linn on koostamas kaebajat puudutavat olulist haldusakti, linn menetlusosalist ei teavitanud. Kaebaja ei olnud üldse teadlik, et temalt nõutakse informatsiooni, kogumaks materjali tema enda vastu. Ei teavitatud, et käimas on põhjalik menetlus, ei teavitatud menetluse jätkust ega menetluse lõppemise eeldatavatest tulemustest ning menetlusosalist puudutava haldusakti koostamisest. Haldusakt tuli kaebajale üllatusena. Informatsiooni nõudes ei teavitanud keegi teda haldusaktist ega selle sisust ega menetlusosalise õigustest. On äärmiselt ebaõige väita, et informatsiooni küsimisega oli tagatud vastustajale tema ärakuulamisõigus. Kuna haldusmenetluse käigus rikuti oluliselt ning jämedalt haldusmenetluses kehtivat printsiipi ja menetlusosalise ühte suurimat õigust – ärakuulamisõigust – toob see kaasa haldusakti õigusvastasuse ja selle kehtetuks tunnistamise. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Menetlusosalise õigust ärakuulamisele reguleerib HMS § 40 lg 1, mis sätestab: „Enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited.“ Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses ärakuulamisõiguse sisu ja olulisuse kohta võetud seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata. Ringkonnakohus rõhutab siiski nõuet, et menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ja millised on akti andmise peamised põhjused. Tõendamiskoormus, milliseid meetmeid HMS § 40 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmiseks rakendati, on sättes nimetatud haldusorganil.
  2. Nagu tuvastas halduskohus, ei olnud Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 13.03.2012 kutses nr 4-4/2956 (tl 17) selgitatud, mis otsus võidakse kaebaja suhtes teha. Kutses ei ole märgitud, mis eesmärgil, sh millise haldusmenetlusega seoses Kaarli pst 2a ehitiste kohta teavet soovitakse saada.
  3. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 13.03.2012 kutses nr 4-4/2956 paluti kaebaja esindajal tulla selgituste andmiseks 19.03.2012 ameti ehituskontrolli osakonda. Apellant väidab, et 19.03.2012 läbiviidud menetlustoimingu käigus selgitas menetleja kaebaja esindajale, millega seoses on ta välja kutsutud, milles seisneb menetlustoiming ning millised otsused võivad olla langetatud menetluse tulemusena, sh selgitati võimaliku lammutusettekirjutuse tegemist. Seda väidet soovib apellant tõendada kaebaja esindaja 20.03.2012 kirjaga nr 10/k (tl 16 pöördel). Halduskohus leidis, et sellist teavet kaebaja 20.03.2012 esitatud seletustest ei nähtu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga sellele tõendile. Kirjas selgitatakse Kaarli pst 2a maa-ala senise kasutamise õiguslikke aluseid, kasutamise eesmärki ja seda, milliseid töid on kaebaja platsil seni teinud. Kirjas ei ole midagi sellist, mis viitaks konkreetsete vastuväidete esitamisele platsil oleva valvurihoone lammutamise suhtes. Seetõttu ei tõenda kiri, et apellant on kaebajat informeerinud lammutusettekirjutuse tegemise menetlusest.
  4. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et halduskohus pole tõendeid ebaõigesti hinnanud, protsessinorme rikkunud ega materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud. Kohtuotsuse tühistamiseks ja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
  5. Vastuses apellatsioonkaebusele on kaebuse esitaja taotlenud apellandilt menetluskulude väljamõistmist ning lisanud vastusele Õigusbüroo VK & Partnerid 15.01.2013 arve nr 14/k kaebajale summas 360 eurot (tl 74), arvel näidatud teenuseks on apellatsioonkaebusega tutvumine, analüüs ja seisukoha koostamine. Muid kuludokumente kaebaja esitanud pole. 7
(8)3-12-1464

alates 01.01.2012 kehtima hakanud redaktsiooni § 109 lg 1 kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuni 31.12.2011 kehtinud

tõlgendamisel on Riigikohtu praktikas välja kujunenud järjekindel seisukoht (vt 09.03.2009 otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-08, p 21), et teiselt poolelt mõistetakse välja üksnes reaalselt kantud (tasutud) menetluskulud. Alates 01.01.2012 kehtiva

osas asus Riigikohus seisukohale, et selle seadustiku § 109 ega ükski muu säte ei näita, et oleks muudetud põhimõtet, mille kohaselt peavad menetluskulud olema kantud.

§ 109

lg-st 1 tulenevalt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule mh menetluskulude reaalset kandmist tõendavad dokumendid, nt maksekorraldus arve tasumise kohta, arveldusarve väljavõte, kassa sissetuleku order arve sularahas tasumise kohta vms (vt Riigikohtu 04.06.2012 täiendav otsus nr 3-3-1-12-12). Eeltoodud põhjustel jääb rahuldamata kaebaja taotlus vastustajalt apellatsiooniastme menetluskulude 360 eurot väljamõistmiseks. 12.

§ 108

lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämise tõttu apellandi kanda tema apellatsiooniastme menetluskulud, mis esitatud kuludokumentidest (maksekorraldus tl 60) nähtuvalt seisnevad apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivus 15 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.