mai 2013 otsus muutmata ja kannatanu A.A. a esindaja Monica Meristo apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni esitamise õigus on prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. 1 Esimese astme kohtu otsus 1. Tartu Maakohtu 27.05.2013 otsusega üldmenetluses mõisteti K. Štern KarS § 209 lg 2 p 2 järgi õigeks ning tõkend – elukohast lahkumise keeld tühistati kohtuotsuse jõustumisel.
a tsiviilhagi summas XXX eurot (XXX krooni) läbi vaatamata. Riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt mõisteti Advokaadibüroo Arri Tooming OÜ kasuks välja 748,54 (s.h on käibemaks) eurot v.-adv. Arri Toominga poolt määratud korras süüdistatava K. Šterni kaitsjana osutatud õigusabi eest.
Kannatanu A.A. a poolt OÜ-le Meristo Õigusbüroo makstud tasu summas 1150 eurot seoses lepingulise esindaja Monica Meristo osavõtuga kohtuistungist jäeti tema enda kanda. 2. Süüdistuse kohaselt K. Štern, varalise kasu saamise eesmärgil, luues A.A. ale E.A. e nimel laenu saamiseks tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse ning esitades A.A. ale E.A. e nimel tegelikkusele mittevastava võlakirja, pettis 30.09.2008 Lääne-Virumaal Rakvere linnas Laia ja Parkali tänavate ristmiku lähedal, s.o AS SEB Panga ja AS Krediidipank majade vahel, A.A. alt välja XXX krooni nagu üleandmiseks E.A. ele, kusjuures tal ei olnud kavatsustki saadud raha E.A. ele anda, kuna viimane ei ole A.A. alt soovinudki laenu saada. Seega K. Štern, saades tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel suures ulatuses varalist kasu, pani toime KarS § 209 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2.1 Maakohus märkis, et
lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui
Seega on kohtuliku arutamise piirid ära määratud esitatud süüdistusega. Süüdistuse kaks olulist elementi on: 1) selle teo võimalikult täpne kirjeldus, mille isik menetleja veendumuse kohaselt on toime pannud ja 2) selle teo karistusõiguslik kvalifikatsioon.
lg-st 2 lähtuvalt järeldas maakohus, et süüdistuse muutmise või täiendamise üle otsustab prokurör. Maakohus asus Riigikohtu 04.11.2005 otsuse nr 3-1-1-24-05 p-le 14 viidates seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas on tegemist olukorraga, kus K. Šternile esitatud süüdistus on puudulik, s.o konkretiseerimata. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad aga olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud. 2.2 Tuginedes Riigikohtu 26.11.2009 otsuse nr 3-1-1-98-09 p-s 13 öeldule ja KarS § 209 lg 1 tõlgendusele asus maakohus seisukohale, et süüdistusaktis peavad olema kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Süüdistuses kirjeldatud kujul ei ole K. Šternile etteheidetava teo faktilised asjaolud kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisavad. Süüdistatav ei pea ennast kaitstes arvestama võimalusega, et kohus võtab tema süüküsimuse lahendamisel arvesse selliseid faktilisi asjaolusid, mida süüdistuse sisu ei kajasta. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu
lg 3 p-le 1, vaid käsitleb järgnevalt üksnes peamisi apellatsioonis esitatud väiteid. 6. Esitatud apellatsioonis taotleb A.A. a esindaja K. Šterni süüditunnistamist, leides, et läbi on viidud põhjalik kohtulik uurimine ja süüteokoosseis on tuvastatud. Ringkonnakohus uuris käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditebaasi, sealhulgas kohtuistungi protokolli ning asus seisukohale, et apellatsioonis esitatud põhjendused ei veena ringkonnakohut apellatsiooni rahuldama ja maakohtu otsust tühistama ning süüdistatavat süüdi tunnistama. Sisuliselt on maakohtu otsuse põhistusi ümberlükkav põhjendus apellatsioonis ainult poolel lehel (lk 112). Maakohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et süüdistuses kirjeldatud kujul ei ole K. Šternile etteheidetava teo faktilised asjaolud kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisavad. Väärib ka märkimist, et prokurör pole maakohtu õigeksmõistvat kohtulahendit vaidlustanud ja seega edasiselt süüdistust toetanud. 6.1
lg 5 sätestab üheselt mõistetavalt, et kohtul ei ole võimalik isikule omistada süüdistuses nimetamata karistusõigusliku vastutuse eeldustele vastavaid faktilisi asjaolusid. Nimetatud seisukohta on rõhutanud ka Riigikohus otsuse nr 3-1-1-97-11 p-s 15.3. Muuhulgas on Riigikohus otsuse nr 3-1-1-31-10 p-s 14 leidnud, et eeltoodu kehtib isegi siis, kui sellised süüdistuses kajastamata asjaolud on ära toodud süüdistusakti põhiosas. Seega, kui süüdistus on puudulik, ei saa kohus isiku süü tuvastamisel lähtuda kohtumenetluses tuvastatud asjaoludest, mida süüdistuses kajastatud ei ole. 6.2 Käesoleval juhul ei sisalda süüdistus faktilisi asjaolusid mahus, mis vastaks kelmuse eeldustele. Nagu maakohus on märkinud, on kelmuse näol tegemist tagajärjedeliktiga, mille puhul koosseisutegu on petmine. Seega tulnuks süüdistuses esitada asjaolud, mille tuvastamisel võiks kinnitust leida, et K. Štern lõi tegelikust asjaolust A.A. ale ebaõige ettekujutuse, mille tulemusena viimane tegi varakäsutuse ehk kohus saaks jõuda veendumusele, et kelmuse objektiivne ja subjektiivne koosseis on täidetud. 3 Kuivõrd kohus saab isiku karistusõigusliku vastutuse eelduste sisustamisel tugineda ainult sellistele faktilistele asjaoludele, mida on tõendamiseseme asjaoluna piisava selguse ja täpsusega kirjeldatud süüdistuse sisus, siis nende puudumisel ei saa kohus lähtuda teistes süüdistusakti osades toodud asjaoludest. Sellisel juhul poleks tagatud süüdistatava kaitseõigus. Seega on maakohus õigesti leidnud, et süüdistatav ei pea ennast kaitstes arvestama võimalusega, et kohus võtab tema süüküsimuse lahendamisel arvesse selliseid faktilisi asjaolusid, mida süüdistuse sisu ei kajasta. Samuti välistab selline piirang süüdistusfunktsiooni ülemineku kohtule – kohus ei või ühelgi juhul tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest – ja tagab kohtumenetluse võistlevuse. 6.3 Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et süüdistus on puudulik – selles ei ole kajastatud asjaolusid, mis vastaksid kelmuse eeldustele. Süüdistuses on märgitud, et K. Štern „ … varalise kasu saamise eesmärgil, luues A.A. ale E.A. e nimel laenu saamiseks tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse ning esitades A.A. ale E.E. e nimel tegelikkusele mittevastava võlakirja, pettis 30.09.2008… A.A. alt välja XXX krooni nagu üleandmiseks E.E. ele….“. Veelgi enam, arvestades kohtumenetluses ilmnenud asjaolu, et süüdistuses viidatud kuupäeval, s.o 30.09.2008 toimus kannatanu väitel üksnes varakäsutuse tegemine, mitte pettuslik tegu, pole teokirjeldusest tulenevalt kohtul võimalik tuvastada, millal ja kus pandi tegelikult toime koosseisutegu. Teokirjeldus ei sisalda sedavõrd faktilisi asjaolusid, mis võimaldaks kohtul järeldada, mil viisil lõi K. Štern A.A. ale teadvalt ebaõige ettekujutuse. Analüüsimata tõendeid märgib ringkonnakohus, et maakohtus läbiviidud A.A. a küsitlemisel antud ütlustest selgus, et 2006 kuni 2009 kevad elas ta K. Šterniga kooselu ja muuhulgas tegelesid nad tuttavatele raha väljalaenamisega ning vajaliku rahasummad leidis tavaliselt A.A. ja rahasummad laekusid korralikult tagasi (lk 65). Seisukoht, et A.A. jäi 2008 septembris väidetavalt K. Šternile üleantud rahasummast ilma, ei ole käesoleva süüdistuse konstruktsiooni puhul piisav, et teha veel järeldust süüdistatava süüteokoosseisus KarS § 209 tunnustel. 6.4 Õiguskirjanduses on märgitud, et kriminaalasja arutava kohtu ülesanne ei ole mitte niivõrd tuvastada, „mida“ süüdistatav on tegelikult teinud või tegemata jätnud, vaid kontrollida kitsalt seda „kas“ süüdistuses kirjeldatud tegu (faktilised asjaolud) on täielikult või mingis osas tõendatud. Juhul kui süüdistuse sisust ei nähtu piisava selguse ja täpsusega kõigile süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldustele vastavaid faktilisi asjaolusid, tuleb kohtul süüdistatav õigeks mõista (RKÜK nr 3-1-1-24-05 p-d 11-15). Arvestades eeltoodut ei saa kohus kontrollida, kas süüdistusakti põhiosas toodud või kohtuliku uurimise käigus selgunud asjaolude pinnalt võiks olla tõendatud K. Šterni poolt KarS § 209 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemine. Seega lähtuvalt
S § 209 lg 2 p 2 järgi õigeks mõistnud. 7. Eeltoodu alusel ja juhindudes
a esindaja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Tiit Lõhmus Mati Kartau Maarika Kuusk 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.