KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Viive Ligi ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 6. september 2013, Tallinn Haldusasja nu

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-11-1630 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK X-X Xi ja Tallinna Ülikooli vahel sõlmiti 06.10.2010 õppeleping nr 8.1-20/1983, mille kohaselt immatrikuleeriti X.-X. X Psühholoogia Instituudi psühholoogia magistriõppe õppekava riigieelarvevälisele õppekohale. Vastavalt sõlmitud lepingule kohustus üliõpilane 2010/2011 õppeaasta kevadsemestril tasuma õppeteenustasu 830 eurot hiljemalt 25.02.2011. Üliõpilane tasus 25.02.2011 õppeteenustasu 600 eurot. Tallinna Ülikooli akadeemilise prorektori 14.03.2011 käskkirja nr 366ü punktiga 3 eksmatrikuleeriti X.-X. X viitega Tallinna Ülikooli õppekorralduseeskirja p-le 3.12, mis näeb alapunktis 333 ette, et ülikooli algatusel akadeemilise üksuse õppejuhi esildise alusel eksmatrikuleeritakse üliõpilane muuhulgas õppeteenustasu tähtajaks mittetasumise tõttu. X-X X esitas 30.06.2011 halduskohtule kaebuse Tallinna Ülikooli 14.03.2011 käskkirja nr 366ü haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 63 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel tühisuse tuvastamiseks kaebajat puudutavas osas või alternatiivselt tühistamiseks haldusakti motiveerimisnõuete rikkumise ning akti andmisel aset leidnud menetluslike minetuste (ärakuulamisõiguse tagamata jätmine, teavitamis- ja selgitamiskohustuse eiramine, kaalutlusõiguse mittekohaldamine) ja haldusaktile esitatavate vorminõuete rikkumise tõttu (haldusakti allkirjastamata jätmine, vaidlustamisviite puudumine). Kaebuse rahuldamise korral palus kaebaja mõista tema kasuks vastustajalt välja menetluskulud (riigilõiv+õigusabikulud) kokku 3700,78 eurot. Tallinna Ülikool vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vaidlusalune käskkiri on antud selleks pädeva isiku poolt ning on sisuliselt õiguspärane. Kaebaja rikkus õppelepingut, jättes ettenähtud summas õppeteenustasu tähtaegselt tasumata, samuti ei kasutanud ta õppelepinguga sätestatud õigust taotleda õppeteenustasu maksegraafiku muutmist semestri esimese nädala jooksul. Väidetavad vormi- ja menetlusnõuete rikkumised ei ole toonud kaasa ebaõige otsuse tegemist. Tallinna Halduskohus rahuldas 02.10.2012 otsusega X-X Xi kaebuse, leides, et vaidlusalune käskkiri on antud ja allkirjastatud pädeva isiku poolt ega ole tühine, kuid käskkirjas sisalduv otsustus kaebaja eksmatrikuleerimise kohta on ilmsete põhjendamispuudustega ja kohtumenetluses tuvastatud asjaolud, millele käskkirjas ei viidata, viitavad alust asuda seisukohale, et eksmatrikuleerimisotsustus on ebaproportsionaalne. Kohtuotsusega mõisteti Tallinna Ülikoolilt menetluskuluna kaebaja kasuks välja kaebuselt ja määruskaebuselt tasutud riigilõiv kokku 28,75 eurot ning jäeti rahuldamata kaebaja taotlus õigusabikulu väljamõistmiseks vastustajalt. Õigusabikulude kohta on kaebaja esitanud Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ 18.10.2011 arve summas 1440 eurot, 30.11.2011 arve summas 516,78 eurot, 30.06.2011 arve summas 1152 eurot ning 17.09.2012 arve summas 576 eurot. Viimase arve esitas kaebaja kohtule 25.09.2012, so pärast menetlusosalistele tõendite/taotluste esitamiseks määratud tähtaja möödumist.

01.01.2012 jõustunud redaktsiooni § 285 lg 1 kohaselt enne selle seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingutele kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud

-s (

vr) sätestatut.

vr sätteid tõlgendati kohtupraktikas selliselt, et halduskohtumenetluses on teise poole kasuks võimalik välja mõista vaid need kulud, mille eest on isik juba tasunud (vt Riigikohtu otsus haldusasjas 3-3-1-48-06). Haldusasjas nr 3-3-1-5-08 tehtud otsuses selgitas Riigikohus, et ainuüksi menet2

§ 109

lg 1 kolmandas lauses sätestatut eirates ei määranud tähtaega menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks, andes tähtaja kuni 14.09.2012 vaid täiendavate tõendite ja taotluste esitamiseks. See tähendab, et kuni 14.09.2012 oleks saanud pooled esitada täiendavaid tõendeid ja taotlusi (nt tunnistajate ülekuulamiseks), misjärel kohtumenetlus oleks jätkunud. Asjaolu, et kaebaja esitas 14.09.2012 igaks juhuks menetluskulude nimekirja koos kuludokumentidega ei tähenda, et kohus oleks talle viidatud normist tulenevat imperatiivset kohustust täitnud. Halduskohus jättis ebaõigesti kaebaja 25.09.2012 esitatud kuludokumendi tähelepanuta. 14.09.2012 esitas kaebaja kohtule taotluse tähtaja andmiseks kuludokumendi esitamiseks, millist taotlust pole kohus sisuliselt lahendanud. Tegemist oli kohase taotlusega, sest täiendavate tõendite, taotluste ja seisukohtade esitamiseks antud tähtajaks (so 14.09.2012) ei saa esitada ühtlasi koheselt kuludokumente, kuna kulutused võivad samade dokumentide esitamisel alles tekkida. Õige pole kohtu seisukoht, et kaebaja pole õigusabikulude kandmist tõendanud. Kohtu viidatud Riigikohtu lahendites oli tegemist olukorraga, kus menetluskulude nimekirjas sisaldus advokaadi kinnitus kulude tasumise kohta, kuid kuludokumentidelt ei nähtunud, mille eest täpselt on tasutud (poolte vahel oli mitmeid vaidlusi). Käesoleval juhul esitas kaebaja kuludokumendina arved, kus on kajastatud toimingud, mille eest on tasu küsitud ning igal arvel on advokaadibüroo pidaja kinnitus arvel toodud summade tasumise kohta.

ei sätesta eriregulatsiooni kohustuse täitmise kohta ja seega kohaldub ka halduskohtumenetluses võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 4 ja § 95 lg 1. VÕS § 76 lg 4 järgi eeldatakse täitmise vastuvõtmisel, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu on võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Arvel oleva tasu maksmise kinnituse näol on tegemist VÕS § 95 lg-s 1 sätestatud kirjaliku kohustuse 3

§ 125

lg 1 p 2 kohaselt lõpeb eelmenetlus kirjalikus menetluses kohtu poolt määratud menetlusdokumentide esitamise tähtaja lõppemisega. Käesolevas asjas andis halduskohus tõendite ja taotluste esitamise tähtaja kuni 14.09.2012. Kaebaja esitas menetluskulude nimekirja koos kuludokumentidega viidatud kuupäevaks, järelikult eelmenetluse jooksul. Seega sai kohus eelmenetluses teada kaebaja menetluskulude väljamõistmise soovist menetluskulude nimekirjas toodud summas ja esitatud arvete alusel. Kui kohus leidis, et taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks vajab täiendavat tõendamist, oli kohtul tulenevalt

§ 122

lg 2 p-st 7 ja § 157 lg-st 2 kohustus anda kaebajale tähtaeg täiendavate tõendite esitamiseks. Kaebaja sai alles kohtuotsusest teada, et kohus hindab kaebaja poolt eelmenetluses esitatud asjaolusid ja tõendeid kaebajast erinevalt. Selgituste andmata jätmine viis lahendini, kus kaebaja menetluskulu jäi vastupidiselt

§ 108lg-s 1 sätestatule vastustajalt välja mõistmata.

Menetlusnorme rikkudes ei võimaldanud halduskohus kaebaja esitatud tõendeid uurida ja arvamust avaldada ka vastustajal. Apellant esitab ringkonnakohtule kassa sissetuleku orderid (mida kohus kohasemaks tõendiks pidas) ja palub võtta need asja materjalide juurde. 23.08.2013 esitas apellant ringkonnakohtule taotluse välja mõista vastustajalt apellatsioonimenetluse kulude katteks õigusabi osutaja teenuse kulu 648 eurot ja 15 eurot apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu. Tallinna Ülikool palus jätta A.-M. Xi apellatsioonkaebuse rahuldamata, halduskohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata ning poolte menetluskulud jätta kaebaja kanda. Halduskohus ei ole menetlusnorme rikkunud. Pooled taotlesid kohtult korduvalt menetlusdokumentide, sh menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamise tähtaja pikendamist seonduvalt kompromissläbirääkimiste pidamisega, ning kohus rahuldas vastavad taotlused, viimati 31.08.2012 määrusega, millega määras kirjalikus menetluses täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtaja kuni 14.09.2012. Kuna poolte vahel kompromissläbirääkimised ebaõnnestusid, pidi halduskohtu 31.08.2012 määruse alusel olema pooltele selge, et hiljemalt 14.09.2012 tuleb esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Apellant on sellest ka aru saanud, esitades 14.09.2012 menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid ja taotledes samas pikendada viimase arve ja selle tasumist tõendava dokumendi esitamise tähtaega kuni 25.09.2012. Kaevatava otsuse p-s 30 selgitas kohus, miks jäi kaebaja viimane taotlus rahuldamata.

järgi saab välja mõista vaid reaalselt tasutud menetluskulud. Riigikohtu suunistest (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-94-08; nr 3-3-1-47-08; nr 3-3-1-5-08; nr 3-3-1-39-08; nr 3-3-152-08) tulenevalt ei saa apellandi 14.09.2012 menetluskulude nimekirjale lisatud arvetel sisalduv tasumise kinnitus ning vastustajale teadmata isiku allkiri tõendada seda, et need arved on ka tegelikkuses tasutud. Lisaks on arvete nr 11171 ja nr 11280 puhul teadmata, milliste õigusabiteenuste eest on need väljastatud ning kas ja kuidas on need arved seotud käesoleva haldusasjaga. Halduskohtul ei olnud kohustust määrata tähtaeg menetluskulude tasumist tõendavate dokumentide esitamiseks. Apellatsioonkaebusele lisatud kassa sissetuleku orderite asja materjalide juurde võtmiseks puudub alus, kuna apellatsioonimenetluses on uute tõendite esitamine piira4

järgi on menetluskulude välja mõistmine võimalik üksnes siis, kui menetluskulud on kantud. Seega kehtib varasem menetluskuludega seonduv kohtupraktika ka alates 01.01.2012 kehtiva

osas. Vastustaja esitas 23.08.2013 taotluse mõista apellandilt Tallinna Ülikooli kasuks välja apellatsioonimenetluses õigusabiteenuse saamisega seotud kulu summas 240 eurot. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

§ 197

lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus Tallinna Halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Halduskohus rahuldas X.-X. Xi kaebuse ning Tallinna Ülikool ei ole kohtuotsust apelleerinud. X.-X. Xi apellatsioonkaebuses leitakse, et halduskohus jättis ebaõigesti vastustajalt välja mõistmata kaebaja kulutused õigusabile ning palutakse kohtuotsus menetluskulude väljamõistmist käsitlevas osas tühistada ja uue otsusega kaebaja menetluskulude hüvitamise taotlus täies ulatuses rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on apelleeritud osas seaduslik ja põhjendatud ning X. X. Xi apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Põhjendatud pole apellandi väide, et halduskohus rikkus

§ 109

lg 1, § 122 lg 2 p 7 ja § 157 lg 2 nõudeid, et kaebaja on õigusabikulude kandmise tõendanud ning et alles kohtuotsusest ilmnes kaebajale, et kohus hindab menetluskulu kandmist tõendavaid dokumente kaebajast erinevalt. Halduskohtumenetluses on juba alates 1993. aastast kehtinud nõue, et menetluskulude väljamõistmise eelduseks on kohtule enne kohtuvaidlusi või kirjalikus menetluses kohtu poolt määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja menetluskulude reaalset kandmist tõendavate dokumentide esitamine (15.09.1993–31.12.1999 kehtinud

§ 69

lg 1 osas vt Riigikohtu 13.06.1997 määruse nr 3-3-1-18-97 p 1; 01.01.2000–31.08.2006 kehtinud

§ 93

lg 1 redaktsiooni osas vt Riigikohtu 12.10.2006 otsuse nr 3-3-1-48-06 p 17; 01.09.2006– 31.12.2011 kehtinud

§ 93

lg 1 redaktsiooni osas vt Riigikohtu 09.03.2009 otsuse nr 33-1-94-08 p 21; alates 01.01.2012 kehtiva

§ 109lg 1 osas vt Riigikohtu 04.06.2012 täiendava otsuse nr 3-3-1-12-12 p-te 12-14).

Varasemaga võrreldes on uue

§ 109

lg 1 teises lauses tehtud vaid üks erand, mis võimaldab viimasel kohtuistungil osalemisega seonduvad kuludokumendid esitada kohtule kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Viidatud normide eesmärgiks oli ja on esmajoones kindlustada, et kohtuvaidluse kaotanud menetlusosaliselt mõistetakse teise poole kasuks välja üksnes sellised menetluskulud, mille eest on vastaspool (või vastaspoolel osalev kolmas isik) tõepoolest juba tasunud, mitte ei kohustataks teda kandma hüpoteetilisi kulusid, mille eest teine pool võib-olla üldse ei tasugi, vaatamata sellele, et õigusteenuse arve võib talle olla esitatud. See on üheks oluliseks tingimuseks, et halduskohtusse pöördumine oleks igaühele tõhusalt tagatud, arvestades seejuures ka asjaolu, 5

§ 109lg 1 lähtub senisest korrast ja väljakujunenud kohtupraktikast.

Nõustuda ei sa apellandi seisukohaga, et VÕS § 76 lg 4 ja § 95 lg 1 alusel saab õigusabikulude kandmist tõendada arvele kantud kinnitusega sularaha tasumise kohta, mida apellant käsitleb kohustuse täitmise kviitungina. Raamatupidamise seaduse (RPS) § 4 p-dest 2 ja 5 ning §st 6 tuleneb iga ettevõtja kohustus dokumenteerida kõiki oma majandustehinguid ja säilitada raamatupidamise dokumente ning RPS § 6 lg 4 ja § 7 lg 1 kohaselt on majandustehingu toimumist kinnitavaks tõendiks raamatupidamise algdokument, mis peab vastama RPS § 7 lg-s 1 loetletud nõuetele. Viidatud sätetest tulenevalt on asjakohane ka kohtumenetluses menetluskulude kandmise tõendamiseks aktsepteerida üksnes nõuetekohaseid raamatupidamise algdokumente. Kui arve tasumine ei toimunud pangaülekandega, siis õigusabikulude kandmise nõuetekohaseks tõendamiseks tulnuks kaebajal esitada halduskohtule määratud tähtpäevaks kassa sissetuleku order arve sularahas tasumise kohta. Halduskohus ei pidanud andma kaebajale täiendavat tähtaega menetluskulude kandmist tõendavate dokumentide esitamiseks ning apellatsioonkaebusele lisatud väljatrükid Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ kassa sissetuleku orderitest nr 12, 13, 33 ja 38 arvetest nr 11171, 11241 ja 11280 kokku 2808,78 euro tasumise kohta tuleb jätta tähelepanuta, kuna need on esitatud pärast

vr § 93 lg 1 ja ka

§ 109

lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist (vt Riigikohtu 08.03.2012 otsus nr 3-3-1-85-11, p-d 23-25; 16.06.2010 otsus nr 3-3-136-10, p 32). Regulatsioon, et menetluskulud peavad olema kantud, so reaalselt tasutud ja tõendid selle kohta peavad olema esitatud kohtu määratud tähtajaks, on menetlusosaliste jaoks ühetaoline, ning nagu eespool selgitatud, vastav põhimõte ja kohtupraktika kehtib sisuliselt juba 1993. aastast. Käesoleval juhul määras halduskohus 20.06.2012 korraldava määrusega

§-de 131-132 alusel vaadata asi läbi kirjalikus menetluses, andis pooltele tähtaja täiendavate taotluste/dokumentide esitamiseks hiljemalt 17.08.2012 ning ühes täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtaja määramisega andis teada ka kohtulahendi tegemise aja 04.09.

1. Seoses kompromissläbirääkimistega taotlesid pooled korduvalt lõplike seisukohtade esitamise tähtaega pikendamist ning kohtu 31.08.2012 määrusega pikendati täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtaega kuni 14.09.2012 ja määrati kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks 02.10.
2. Kuigi korrektne oleks olnud viidata määrustes ka

§ 109

lg-le 1, ei tähenda selle viite puudumine, et kohus ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks tähtaega määranud. Menetlusdokumendiks on ka

§ 109lg-s 1 nimetatud menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid.

Seega andis kohus menetlusosalistele üheselt arusaadavalt võimaluse esitada kõik kohtuasjaga seotud asjassepuutuvad dokumendid hiljemalt 14.09.2012 ning selleks kuupäevaks tulnuks kaebajal esitada ka kuludokumendid, mis seondusid õigusabiteenuse osutamisega 14.09.2012 koostatud kirjalike seisukohtade koostamisega. Nõustuda ei saa apellandi väitega, et täiendavate tõendite, taotluste ja seisukohtade esitamiseks antud tähtajaks ei saa esitada ühtlasi koheselt kuludokumente, kuna need võivad samade menetlusdokumentide esitamisel alles tekkida. Eeldatavate kulude eest on võimalik tasuda ettemaksuna. Muu hulgas sätestab advokatuuriseaduse (AdvS) § 60 lg 5 esi6

vr § 93 lg 1 alusel õigesti rahuldamata ja 25.09.2012 esitatud kuludokumendid tähelepanuta. Ringkonnakohus märgib seejuures, et ka 25.09.2012 esitatud kuludokument - arve sellel oleva käsikirjalise tasumise kinnitusega - arve reaalset tasumist ei tõenda. Apellatsioonimenetluse kuluna on kaebaja taotlenud 663 euro (riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulu 648 eurot) väljamõistmist vastustajalt ning vastustaja palus mõista kaebajalt välja esindaja tasu 240 eurot. Menetluskulude kandmise on vastustaja tõendanud maksekorraldusega ning kaebaja maksekorraldusega (riigilõiv) ja kassa sissetuleku orderiga nr 41 (õigusabitasu). Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

Samuti jääb

§ 109lg 6 alusel rahuldamata vastustaja taotlus.

Viidatud sätte järgi mõistab kohus välja üksnes põhjendatud ja vajalikud menetluskulud. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et haldusorganil ei ole keelatud halduskohtumenetluses välisõigusabi kasutamine, kuid kohtuasi peab olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, et oleks õigustatud kantud haldusvälise õigusabi kulude väljamõistmine. Sellest seisukohast lähtub ringkonnakohus ka käesoleval juhul ning leiab, et ainult menetluskulude väljamõistmist puudutavas vaidluses ei olnud keelatud vastustajal haldusvälise abi kasutamine, kuid õigusteenuse soetamise kulu väljamõistmine kaebajalt ei ole põhjendatud. /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi 7