Obsah (4)

§ 15§ 12§ 40§ 2

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 14. novembril 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-1464 Haldusasi Osaühingu Merkturv kaebus

) § 12 lg 2 peab ehitamiseks olema ehitusluba. Kaebaja soovib esmalt viidata Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2012 korralduses sisalduvatele ebatäpsustustele. Nimelt ei ole Kaarli pst 2 asuv väikeehitis suuruses mitte 8m x 4m, vaid 6,2m x 3,05m (kokku 18,91 ruutmeetrit so alla 20 ruutmeetri). Teiseks tulenevalt

§ 15

lg 1 p 1 kohaselt on väikeehitis kuni 60 m² ehitisaluse pinnaga ühel kinnistul asuv ehitis, mille projekteeritud kõrgus maapinnast on kuni viis meetrit ja millel ei ole avalikkusele suunatud funktsioone. Väikeehitis ei teeni avalikkust, nagu seda on väitnud Tallinna Linnavalitsus oma 13.06.2012 korralduses, vaid on suunatud pakkuma varjualust Kaarli pst 2 maa-alale parkinud sõidukitele silma peal hoidvaks olevale isikule, kes vajadusel ja soovi korral saab siseneda Eesti ettearvamatute ilmastikutingimuste eest kõnealusesse väikeehitisse. Isikute näol, kes on parkinud oma sõiduki Kaarli pst 2 asuvale maa-alale, on tegemist konkreetsete isikutega, kes on avaldanud soovi parkida oma sõidukit kõnealusele maa-alale, mitte üldine avalikkus. Parkijateks on firmad, kellega on sõlmitud vastavad pikaajalised lepingud. Tulenevalt

§ 12

lg 1 kohaselt tuleb ehitada vastavalt ehitusprojektile, v.a väikeehitise ehitamise korral.

§ 12

lg 2 kohaselt peab olema ehitamiseks ehitusluba, v.a väikeehitise ehitamise korral. Kuna Kaarli pst 2 oleva hoone näol on tegemist 18,91 m² väikeehitisega, mis ei ole kõrgem kui viis meetrit ja millel ei ole avalikkusele suunatud funktsioone, siis ei olnud ka vajalik Kaarli pst 2 oleva väikeehitise püstitamiseks ehitusloa hankimine. Kuna Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2012 korralduse nr 888-k koostamise ja väljaandmise aluseks, kohustamaks kaebajat lammutama Kaarli pst 2 asuvat väikeehitist, on olnud Kaarli pst 2 asuva väikeehitisel ehitusloa puudumine ja kuna

§ 15

lg 1 p 1 kohaselt väikeehitise püstitamisel ehitusseadus üldse ehitusluba ei nõua, siis on 13.06.2012 korraldus nr 888-k koostatud ilma õigusliku aluseta ning väikeehitise lammutamise nõue alusetu ja ebaseaduslik, mistõttu kuulub 13 .06.2012 korraldus nr 888-k tühistamisele täies ulatuses. 4.

1. Tulenevalt HMS § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Nimetatud säte ei anna haldusorganile mitte õigust valida, kas ta annab menetlusosalisele võimalust esitada oma arvamust ja vastuväidet, vaid kohustab haldusorganit tagama isikule tema põhiseaduslik õigus esitada enne haldusakti andmist oma arvamus ja vastuväide. Antud juhul on haldusorgan nimetatud sätte rikkumisega rikkunud oluliselt haldusmenetluse põhimõtteid, tegemist on olulise menetlusliku veaga, mis tingib haldusakti tühistamise. 4.
2. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta 3 ning vastab vorminõuetele. Tulenevalt HMS § 55 lg 1 peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. 13.06.2012 korraldus nr 888-k p 3 kohaselt tingib lammutusettekirjutuse tegemise eelkõige asjaolu, et nimetatud ehitis asub maa-alal, mis Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011 otsusega nr 121 on otsustatud taotleda munitsipaalomandisse ja määrata maatükist moodustatava katastriüksuse sihtotstarbeks sotsiaalmaa – üldkasutatav maa 100%. Kuna lammutusettekirjutuse on eelkõige tinginud Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011 otsus nr 121, siis tekib küsimus, mis on lammutusettekirjutuse koostamise teised põhjused ning kelle huvid on 13.06.2012 korralduse nr 888-k koostamise üldse tinginud. Korraldusest nähtuvalt on korralduse koostamise tagamaad hoopis teised, pigem mingid kaebajale teadmata olevad varjatud tehingud ja konkurentide ärihuvid. Lisaks on väikeehitis püstitatud õiguslikul alusel ning vastavalt

-s sätestatud nõuetele, mistõttu ei ole korralduses määratud kohustus proportsionaalne ning kooskõlas kehtiva õigusega. HMS § 60 lg 2 kohaselt on haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sh haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2012 korraldusel nr 888-k puudub resolutiivosa. Korraldus koosneb kuuest kirjeldavast punktist, kuid puudub haldusaktil resolutiivosa ehk siis osa, millega on kindlaks määratud õigused ja kohustused. Seega kuna tulenevalt HMS § 60 lg 2 kohaselt on haldusakti muudel osadel, sh haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel, iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel, siis haldusakti resolutiivosa puudumisega on 13.06.2012 korralduse nr 888-k näol tegemist mitte haldusaktiga, vaid informatiivse materjaliga, mis ei loo ei õigusi ega kohustusi, seega ei ole võimalik nõuda selle täitmist ja samuti ei ole võimalik ka selles sätestatud umbmääraselt selgitatud võimalikke kohustusi täita. 4.

1. Kaebaja palub jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata. 5.
3. Kaarli pst 2a ehitist puudutava haldusmenetluse raames võeti selgitus Osaühing Merkturv esindajalt. Osaühing Merkturv juhatuse liikme Vladimir Olenitševi 19.03.2012 ja 20.03.2012 antud seletuste kohaselt kasutab kaebaja antud maa-ala osaühinguga Kalev Tennisekeskus
4. september 2001 sõlmitud rajatise allrendilepingu ning hiljem mittetulundusühingu Eesti Spordiselts Kalev
5. septembril 2001 sõlmitud rajatise rendilepingu alusel. 20.03.2012 kaebaja kirjas nr 10/k on kaebaja selgitanud, et 2005 aastal paigaldas rentnik oma kuludega ning kokkuleppel rendileandjaga uue valvurihoone. Seega on kaebaja üheselt selgitanud, et 2005 aastal rajati Kaarli pst 2a maatükile uus ehitis. Haldusmenetluse käigus võttis vastustaja seletuse ka mittetulundusühingult Eesti Spordiselts Kalev. Mittetulundusühingu Eesti Spordiselts Kalev juhatuse liikme 9.04.2012 antud kirjaliku seletuse kohaselt ei kuulu Kaarli pst 2a asuvad rajatised mittetulundusühingule Eesti Spordiselts Kalev.

§ 40

lg 2 sätestab, et õigusliku aluseta ehitise omanik peab sellise ehitise lammutama linna- või vallavalitsuse korraldusega tehtud ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimustel. Eeltoodust nähtub, et kaebaja on oma 20.03.2012 antud seletuses üheselt selgitanud, et 2005 aastal paigaldas ta oma kuludega uue valvuri hoone ning Eesti Spordiselts Kalev on kinnitanud 9.04.2012, et Kaarli pst 2a asuv ehitis ei kuulu neil, siis on õigusliku aluseta ehitise omanikuks, selle rajanud isik ehk Osaühing Merkturv. Seega on väär kaebaja seisukoht, et korraldus on koostatud ebaõigele isikule. 5.

1. Tulenevalt asjaolust, et Kaarli pst 2a maatüki puhul on tegemist reformimata riigimaaga pöördus vastustaja haldusmenetluse käigus Harju Maavanema, kui maa ajutise valitseja, poole 4 seisukoha saamiseks Kaarli pst 2a asuva ebaseadusliku ehitise lammutamise osas. Harju Maavanem väljendas oma seisukohta 11.05.2012 kirjas nr 8-3/1966, milles sedastas „Maavanemal kui maareformi seaduse § 31 lõikes 2 sätestatud maa ajutisel valitsejal on Vabariigi Valitsuse
2. septembri 1996 määrusega nr 226 kinnitatud „Maa riigi omandisse jätmise korraga“ antud väga piiritletud pädevus (punkt 21). Osundatud korra punkti 21 alapunkt 3 lubab maavanemal anda nõusolek ehitise lammutamiseks, kuid eeldusel, et ehitis on püstitatud seaduslikult. Ebaseaduslike ehitiste puhul võimaldab aga

teha kohalikul omavalitsusüksusel

§ 40lõikes 2 sätestatud ettekirjutus.

Nimetatud ettekirjutuse tegemise pädevus tuleneb seadusest ning selleks ei ole maavanema kui ajutise valitseja nõusolek vajalik.“ 5.3. Kaebaja on asunud seisukohale, et Kaarli pst 2a maatükil asuva ehitise puhul on tegemist väikeehitisega, mille rajamiseks ei olnud vaja ehitusluba hankida.

§ 15

lg 1 p 1 kohaselt on väikeehitis käesoleva seaduse tähenduses kuni 60m² ehitusaluse pinnaga ühel kinnistul asuv ehitis, mille projekteeritud kõrgus maapinnast on kuni viis meetrit ja millel ei ole avalikkusele suunatud funktsiooni. Kaebuses on asutud seisukohal, et Kaarli pst 2a ehitisel ei ole avalikkusele suunatud funktsiooni. Vastustaja sellega ei nõustu, kuna 13.03.2012 teostatud paikvaatlusel tuvastati, et ehitise külge on paigaldatud reklaam, mille kohaselt on nimetatud ehitisest võimalik osta kõigil isikutel parkimisteenust. Samuti nähtub 13. märtsi 2012 paikvaatluse protokollist, et ehitise küljes on silt „KASSA“ ja nimetatud ehitises toimub arveldamine ning teenuse eest tasumine. Seega on piiritlemata hulgal isikutel võimalus tarbida pakutavat teenust ning kuna nimetatud ehitis on oluline osa teenuse pakkumisel (teenuse eest tasumine, valve tagamine), siis on ehitisel avalikkusele suunatud funktsioon. Sellest tuleneval ei kohaldu antud juhul

§ 15

. Kuna tegemist on piiritlemata hulgale isikutele teenuse osutamise ehitisega, siis olenemata ehitise ehitisealusest pinnast on seadusandja kehtestanud avalikkusele suunatud ehitise ehitamiseks ehitusloa olemasolu nõude (

§ 12lg 2).

Seega leiab vastustaja, et kaebaja seisukoht, et ehitisel puudub avalikkusele suunatud funktsioon, mis tõttu ehitisel ei pea olema ehitusluba, on väär ning ei vasta kehtivale ehitusseadusele. 5.

1. Vastustaja leiab, et kaebaja on vääralt asunud seisukohale, et kaebaja ärakuulamise õigust on rikutud. Menetluse käigus on kaebaja korduvalt saanud esitada oma arvamusi ja vastuväiteid. Seda tõendab 19.03.2012 Osaühing Merkturv juhatuse liikme Vladimir Olenitševi antud kirjalik selgitus ja Osaühing Merkturv 20.03.2012 kiri nr 10/k. Seega on olnud menetlusosalisele tagatud ärakuulamise õigus ning menetlusosaline on saanud esitada oma arvamuse ja vastuväited. Samuti on olnud tagatud kaebajale võimalus esitada kõik ehitist ja selle õigusliku alust puudutavad dokumendid. 5.
2. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et 13.06.2012 korraldus nr 888-k ei vasta HMS-s § 54 ja 55 lg 1 sätestatud nõuetele ning, et korralduse andmise aluseks on mingid kaebajale teadmata tagamaad. 5.5.1 Korralduses on sedastatud: „13.03.2012 paikvaatlusega on tuvastatud, et Kaarli pst 2a reformimata riigimaa maatükile on püstitatud ehitis mõõtmetega ca 8 m x 4 m. Riiklikus ehitisregistris ja Tallinna Linnaplaneerimise Ameti arhiivis andmed nimetatud ehitise (Kaarli pst 2a maatükil asuv valvurihoone) püstitamiseks ehitusluba väljastatud ei ole. 13.03.2012 teostatud paikvaatluse käigus tuvastati, et püstitatud ehitist kasutatakse teenuse pakkumiseks ning ehitises asub maa-alal tegutseva tasulise parkla kassa, mis teenindab parkla kliente. Seega omab nimetatud ehitis avalikkusele suunatud funktsiooni. Nimetatud ehitise püstitamise näol on

§ 2lg 6 p 1 tähenduses tegemist ehitamisega.

Ehitis ei vasta

§ 15

lg 1 p 1 sätestatud väikeehitise definitsioonile, omades avalikkusele suunatud funktsiooni. Vastavalt

§ 12

lõikele 2 peab ehitamiseks olema ehitusluba.“ Sellest tulenevalt on tuvastatud, et Kaarli pst 2a ehitis on rajatud ilma õigusliku aluseta.

§ 40

lg 2 sätestab, et õigusliku aluseta ehitatud ehitise omanik peab sellise ehitise lammutama linna- või vallavalitsuse korraldusega tehtud ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimustel. 5 5.5.2 Korralduse objektiks olev ehitis asub maa-alal, mis Tallinna Volikogu 16.06.2011 otsusega nr 121 on otsustatud taotleda munitsipaalomandisse ja määrata maatükist moodustatava katastriüksuse sihtotstarbeks sotsiaalmaa – üldkasutatav maa 100%. Samuti asub maatükk Tallinna Linnavolikogu

1. jaanuari 2001 määrusega nr 3 kehtestatud „Tallinna üldplaneeringu“ kohaselt ühiskondlike ja puhkeehitiste alal. Seega ei saa nimetatud objektil asuda ehitisi, millel on ärifunktsioon. Seega jääb arusaamatuks kaebaja paljasõnaline väide varjatud tehingutest ja konkurentide ärihuvidest. Kaebaja ei ole oma eelpool nimetatud väiteid tõendanud. 5.5.3 Kaebaja on vääralt asunud seisukohale, et korralduses puudub resolutiivosa. Nõustuda ei saa kuidagi kaebaja seisukohaga, et korraldus koosneb kuuest kirjeldavast punktist, kuid puudub haldusaktil resolutiivosa ehk osa, millega on kindlaks määratud õigused ja kohustused. HMS § 60 lg 2 sätestab, et haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Korralduse punktis 4 ettekirjutushoiatuse nõue on selgelt ja üheselt sätestatud ettekirjutus-hoiatuse adressaadile pandud kohustus: Lammutada Kaarli pst 2a maatükil asuv õigusliku aluseta püstitatud ehitis käesoleva korralduse teatavaks tegemisest 90 päeva jooksul. Kui ettekirjutus ei ole tähtaja möödumisel täidetud, kohaldab Tallinna Linnavalitsus asendustäitmist asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 11 lg 1 alusel. Sellest tulenevalt ei nõustu ja vastustaja vaidleb vastu kaebuses esitatule, et korralduse näol on tegemist mitte haldusaktiga, vaid informatiivse materjaliga, mis ei loo ei õigusi ega kohustusi, seega ei ole võimalik nõuda selle täitmist ja samuti ei ole võimalik selles sätestatud umbmääraselt selgitatud võimalikke kohustusi täita. Vastustaja leiab, et korraldus on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas ja vastab haldusaktile esitatavatele vorminõuetele. 5.
2. Vastustaja palub jätta menetluskulud kaebaja kanda. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3. Kohus uurib järgnevalt lahendab kaebuse. menetlusosaliste poolt esitatud seisukohti ja tõendeid ning
4. Kohus leiab, et käesolevas asjas on tõendatud, et Osaühing Merkturv (varasemalt AS Merkturv) on Kaarli pst 2a maa-ala rentnik vastavalt kehtivale rendilepingule nr 100 MTÜ Eesti Spordiselts Kaleviga, mis on sõlmitud
5. septembril 2002.a. Nimetatud maa-ala asub reformimata riigimaal. Vaidlust ei ole ka asjaolu üle, et sellel maal asub alla 60 m2 ehitis, mille püstitamiseks ei ole väljastatud ehitusluba ja mis ei kuulu maa-ala rendileandjale MTÜ Eesti Spordiselts Kalevile. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et Kaarli 2a maa-alale ei ole väljastatud projekteerimistingimusi ning selle maa-ala kohta ei ole kehtestatud detailplaneeringut.
6. Kohus loeb tuvastatuks, et nimetatud ehitis püstitati 2005.a. juulis. See nähtuv üheselt haldusmenetluse käigus kaebaja enda poolt haldusmenetluse käigus antud seletusest (tl. 43), milles on kirjas: „ 2005 aasta juulis paigaldas rentnik oma kuludega ning kokkuleppel rendileandjaga uue valvurihoone.“. Kohus loeb usutavaks kaebaja selgituse, et varasemalt võis asuda samal kohal samuti valvurihoone, mida ta vastavalt samale seletusel 2001.aastal remontis. Samas loeb kohus ebausaldusväärseks kaebaja kaebuses toodud väite (tl 4), et ta on teostanud kooskõlastatult rendileandjaga 2005 aastal ulatuslikuma väikeehitise renoveerimise. Kohus leiab, et see kaebuses esitatud väide on ennastõigustav ning on vastuolus kaebaja enda poolt ehitise kohta haldusmenetluses antud selgesõnalise seletusega. Kohus leiab, et vastustaja on põhjendatult lähtunud oma haldusaktis kaebaja seletusest, millest nähtuv üheselt kaebaja on paigaldanud uue valvurihoone. Kohus on seisukohal, et uue hoone paigaldamine ei ole kuidagi käsitletav ulatuslike renoveerimistöödena ja seetõttu loeb kohus kaebuses esitatud 6 väite ebausaldatavaks ja ennastõigustavaks. Samuti kinnitab selline kohtu järeldus, et haldusakt on tehtud õigele isikule ehk ehitise omanikule.
7. Kaebaja on viidanud seoses ehitisega ehitusseaduse (edaspidi

) § 12 lg 2, mille kohaselt väikeehitiste (

§ 15lg 1 p 1) püstitamiseks pole ehitusluba vajalik.

Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud korraldus on antud ilma õigusliku aluseta, kuna vaidlusalune ehitis on väikeehitis, tal ei ole avalikku funktsiooni ja tema püstitamiseks ei ole ehitusluba vaja. Kohus ei nõustu siinkohal kaebajaga ja leiab, et vaidlusaluse ehitise puhul ei ole tegemist väikeehitisega

§ 15lg 1 p 1 mõttes.

Kohus nõustub vastustaja väitega, et 13.03.2012 paikvaatlusega on tõsikindlalt tuvastatud, et püstitatud ehitist kasutatakse mitte ainult valvuri varjualusena, vaid otseselt teenuste pakkumiseks avalikkusele. Nimetatud asjaolu võib lugeda lisaks paikvaatluse fotodel fikseeritule sisuliselt üldteada asjaoluks, sest autojuhid, kelle, hulka kuulub ka kohtunik, on teadlikud, et nimetatud parklas parkimise korral on võimalik tasuda vastavalt valvurihoone ehitisel asuvale hinnakirjale sularahas seal asuvale valvurile. Kaebaja väited, et parkijateks on firmad, kellega on sõlmitud pikaajalised lepingud, on otsitud, ennastõigustavad ja väheveenvad, sest kaebaja ei ole neid tõendanud ega väitnud, et soovijatel avalikkuse hulgast ei ole võimalik uusi lepinguid sõlmida. Kohus loeb eeltoodust tulenevalt ja vaatamata kohtule esitatud paikvaatluse protokolli fotode ebaselgusele õigeks ka väite, et valvurihoonet kasutatakse ka parkla kassana ja avalikkusele suunatud teenuste pakkumiseks. Sellest tulenevalt loeb kohus õigeks vastustaja järelduse, et tegemist ei ole õiguslikus mõttes väikeehitisega

§ 15

lg 1 p 1 mõistes ja et tegemist on õigusliku aluseta ja ehitusloata püstitatud ehitisega, mille likvideerimiseks võib haldusorgan teha

§ 40lg 2 alusel ettekirjutuse.

1. Kaebaja on väitnud oma kaebuse põhjendustes, et haldusakt ei vasta seaduses toodud nõuetele. Kohus leiab, et vastustaja vastavad väited ei ole tõendamist leidnud ja nõustub käesoleva otsuse punktis 5.
2. ja selle alapunktides toodud vastustaja seisukohtadega ning leiab, et haldusakt vastab seaduses toodud nõuetele sisaldades ka üheselt arusaadavat resolutiivosa.
3. Kaebaja on kaebuses leidnud, et haldusakti andmisel on rikutud tema õigust ärakuulamisele menetlusosalisena. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole andnud talle enne haldusakti andmist võimalust esitada oma arvamus ja vastuväited sellele vastavalt HMS § 40 lg 1 toodule. Vastustaja leiab oma vastuses kaebusele, et kaebaja ärakuulamisõigust on ei ole rikutud, kuna ta on 19.03.2012 ja 20.03.2012 andnud selgitused ning talle on olnud tagatud võimalus esitada kõik ehitist ja selle õiguslikku alust puudutavad dokumendid.
4. Kohus märgib, et Riigikohus on ärakuulamisõigust käsitlenud mitmetes oma lahendites. Kohus viitab käesoleval juhul kohtu arvates kõige asjakohasemale nendest – Riigikohtu 10.12.2010 lahendile haldusasjas nr. 3-3-1-72-
5. Selle lahendi punktis 17 leidis Riigikohus “Riigikohtu varasemate seisukohtade järgi eeldab ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (halduskolleegiumi
6. jaanuari
7. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-82-03).“ ja punktis 20 „…Kolleegium on ka varasemas praktikas rõhutanud ärakuulamise erilist olulisust ning pidanud ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmist oluliseks menetlusveaks eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu
8. novembri
9. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03 ja
10. novembri
11. a otsus asjas nr 3-3-1-70-03). Samuti on kolleegium pidanud ärakuulamisõiguse mittevõimaldamist haldusmenetluse nõuete sedavõrd jämedaks 7 rikkumiseks, mis haldusakti sisule antavast hinnangust sõltumata toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise (
12. detsembri
13. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-23-06).“.
14. Nähtuvalt käesolevas kohtumenetluses esitatud tõenditest ja eelkõige Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 13.03.2012 kutsest nr 4-4/2956, (tl 17), oli kaebajat küll informeeritud asjaolust (Kaarli 2a maatükile püstitatud ehitis), millega seoses teda välja kutsutakse, kuid selles kutses ei olnud selgitatud otsust, mis kaebajat võib ähvardada. See ei nähtu ka kaebaja 19.03.2012 ja 20.03.2012 esitatud seletustest. Samuti ei nähtu vastustaja poolt kohtule esitatud tõenditest, et seda oleks tehtud hiljem, võimaldades kaebajal anda oma arvamuse või esitada vastuväiteid kavandatava otsuse kohta. Arusaamine teda ähvardavast otsusest ja võimalus selle alusel esitada oma põhjendatud vastuväiteid kavandatavale otsusele enne selle langetamist nii faktoloogiliselt kui õiguslikult, on HMS § 40 lg 1 toodud ärakuulamisõiguse oluline osa. Lihtsalt seletuste andmine ehitise püstitamise õiguslike aluste kohta ei taga ärakuulamisõiguse sisulist teostamist. Otsus teha ebaseadusliku ehitise suhtes selle lammutamise ettekirjutus on diskretsiooniotsus ja rangeim võimalikest. Kohtul puudub tulenevalt käesolevas asjas uuritud asjaoludest, muuhulgas vaidlustatud korraldusest nähtuvast Maa-ameti mittenõustumisest anda Kaarli pst 2a maaüksus munitsipaalomandisse, veendumus, et seaduses ettenähtud ärakuulamisõiguse sisulisel ja õiguspärasel võimaldamisel ei oleks olnud võimalik teistsugune haldusotsus ehk kohus ei saa siinkohal rakendada HMS § 58 toodut. Kohus on seisukohal, et vastustaja ei saanud vaidlustatud korralduse andmisel seetõttu teostada kaalutulusõigust täies ulatuses ja kaaluda otsuse langetamisel kõiki võimalikke argumente ja kaebaja huvisid. Kohus on seisukohal, et HMS § 40 sätestatud ärakuulamisõiguse rikkumise näol on käesoleval juhul tegemist haldusmenetluse nõuete sedavõrd jämeda rikkumisega, mis haldusakti sisule antavast hinnangust sõltumata toob kaasa haldusakti õigusvastasuse ja selle kehtetuks tunnistamise. Kohus leiab, et sellest asjaolust tulenevalt tuleb kaebus rahuldada Tallinna Linnavalitsuse korraldus nr 888-k täies ulatuses tühistada.
15. Kaebaja on esitanud kohtule koos kaebusega taotluse mõista vastustajalt välja menetluskulud. Kohus rahuldas kaebuse ja langetas otsuse kaebaja kasuks. HKMS § 108 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on nähtuvalt kohtule tähtaegselt esitatud dokumentidest tasunud menetluskuluna riigilõivu summas 15 eurot, mille kohus vastustajalt kaebaja kasuks HKMS § 109 lg 1 ja 2 välja mõistab. Muid tõendeid kantud menetluskulude kohta ja taotlusi nende hüvitamiseks kaebaja kohtule tähtaegselt esitanud ei ole. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 8