← Eesti

3-12-34/46

Obsah (7)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Viive Ligi ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 06.09.2013, Tallinn Haldusasja number 3-

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi 3-12-34 taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 27.02.2008 vormistatud notariaalse kinkelepingu järgi sai X X kinkena pojalt X Xlt xxxxxxxxxxxxxx asuva korteriomandi (korter nr xxx) üldpinnaga 36,2 m

  1. Kinkija koormas lepingu eseme tähtajatu isikliku kasutusõigusega iseenda kasuks ning kinnistusregistrisse kanti korteriomandi tähtajatu isiklik kasutusõigus X. Xle. 06.07.2009 sõlmitud notariaalse võlaõigusliku müügilepinguga müüs X. X kõnealuse korteriomandi 690 000 kr eest X. Xle; asjaõigusleping sõlmiti 10.07.
  2. Samal päeval (10.07.2009) sõlmisid X. X, X. X, X. X, Swedbank AS ja Nordea Bank Finland Plc notariaalse lepingu mh hüpoteekide kustutamiseks. Korteriomandi võõrandamisest saadud kasu X. X ei deklareerinud ja tulumaksu ei tasunud. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse (LMTK) 30.09.2011 maksuotsusega nr 12.2-5/51688 kohustati X X tasuma saadud kasult summas 690 000 kr tulumaksu 144 634 kr (9243,80 eurot). Maksuotsuse kohaselt xxxxxxxxxxxxx ei olnud X. X alaline ja peamine elukoht, tema tegelikuks elukohaks oli rahvastikuregistrijärgne elukoht xxxxxxxxxxx, mille X. X märkis oma elukohana ka Tallinnas asuva korteriomandiga tehingute tegemisel. Kaabeltelevisiooni ettevõttega sõlmitud lepingus on X. X märkinud tarbimiskohaks xxxxxxxxxxx X. X töötab Kehtnas Staadioni 19 majahoidjana alates 01.01.2007 ja vastavalt on ka tema töötasu deklareeritud. Maksukohuslase enda väitel vajab ta tihti arstiabi ja tema perearst asub Kehtnas. Maksuhaldurile esitatud Kehtnas asuva korteri kommunaalteenuste - vee ja elektri - tarbimise kuludokumentides kajastub teenuste kasutamine aastatel 2008 ja 2009, sh ka talvekuudel, so ajal, mil maksukohustuslane oma väitel Tallinnas elas. xxxxxxxxxxxx asuva korteri kommunaalmaksed on tasunud X. X, kes Eesti Energia AS ja AS Eesti Gaas kinnitusel on nendega sõlminud lepingud ja edastanud andmed elektri/gaasi tarbimise kohta. X. X selgitusel 27.02.2008 notariaalne kinkeleping on tegelikult korteriomandi ostu-müügileping, milles pooled leppisid kokku ostuhinna 300 000 kr tasumises ja panga hüpoteegi ülevõtmises (kokku ostuhind ja hüpoteeginõuded korteri turuväärtuse ulatuses 1 miljon kr) ning kinkelepinguna vormistati tehing põhjusel, et pank ei oleks andnud luba ostumüügitehinguks enne pangalaenu kogu ulatuses tasumist. Samuti põhjendas X. X tehingu kinkelepinguna vormistamist poja (kes tegeleb ekstreemspordiga) sooviga võimaliku pärimise korral mitte jätta korterit isale, samuti X. X võlausaldajatelt võimaluse võtmisele rahuldada oma nõudeid X. X vara arvelt. Maksuhalduri hinnangul annavad asjas tuvastatud asjaolud ja uuritud tõendid alust asuda seisukohale, et 27.02.2008 tehingu tegemisel oli poolte eesmärgiks mitte ostu-müügilepingu, vaid kinkelepingu sõlmimine, nagu see tegelikult vormistatud on. MTA 06.12.2011 vaideotsusega jäeti X. X vaie maksuotsusele rahuldamata. X X 04.01.2011 kaebuses ja 06.01.2012 nõuete täpsustamise avalduses palutakse LMTK 30.09.2011 maksuotsus nr 12-5/51688 tühistada. Maksuotsus on nõuetekohaselt motiveerimata, maksuhaldur on kogunud ja uurinud tõendeid valikuliselt ning rikutud on uurimispõhimõtet. Xxxxxxxxxxxxx oli kaebaja alaline ja peamine elukoht ning kohaldada tuleb tulumaksuseaduse (TuMS) § 15 lg 5 p
  3. Kehtnas on kaebajal aiamaa ning seal asuvat korterit kasutas ta vaid suvekuudel. Seda kinnitavad Kehtna elukoha naabrite seletused, mida maksuhaldur pole analüüsinud. Kaebaja töötas küll xxxxxxxxxx elamu majahoidjana, kuid Tallinnas viibimise ajaks organiseeris ta heakorratööde tegemise X. X, mida viimane oma 03.01.2012 täiendavas seletuses kinnitas. Lumekoristustöid teostas ka xxxxxxxxxxxxx elanik X. X. Kehtna korterit köetakse elektriga (õhksoojuspump) ja kaebaja äraolekul kütet välja ei lülitatud, mistõttu ei tõenda elektrikulu ainult Kehtna korteris elamise fakti. Maksuhaldurile esitatud Kehtna korteri veekulu tõendist nähtub, et suvekuudel on veetarbimine suurem kui talvekuudel. Ainuüksi 2

(8)3-12-34 xxxxxxxxxxxxx Tallinnas majaelanike seletustele tuginedes ei saa väita, et kaebaja selles majas asuvas korteris nr 18 ei elanud. Tegemist on linnamajaga, kus naabrid üldteadaolevalt üksteist ei tunne; samuti ei soovi isikud teiste tegemistesse puutuda, kui tegemist on maksuhalduri või kohtuga. TuMS ei sätesta elukoha mõistet, samuti ei näe TuMS ega maksukorralduse seadus (MKS) ette maksuhalduri võimalust isiku elukohta määrata. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 4 kohaselt, kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse tema elukohaks igakordne viibimiskoht. Seadus ei piiritle ajaliselt, kui kaua peaks isik eluruumis viibima, et käsitleda seda tema alalise elukohana. Seega võib TuMS § 15 lg 5 p 1 kohaselt käsitleda alalise või peamise elukohana üheaegselt mitut eluruumi ja nendest ühe võõrandamisel on põhjendatud tulumaksuvabastuse kohaldamine. Kaebaja on oma tahet Tallinnas asuva korteri alalise elukohana kasutamiseks tõendanud (TsÜS § 14 lg 3) ning asjas kogutud tõendid kinnitavad, et kaebaja elas vaidlusaluses eluruumis vähemalt talvekuudel ja osaliselt ka suvekuudel. Asjakohane on käesoleval juhul rakendada tagasiulatuvalt TuMS § 15 lg 5 p 1 ja lg 6 alates 01.01.2011 kehtivat redaktsiooni, mille kohaselt võib isikul olla mitu elukohta. Isegi juhul, kui tegemist ei olnud kaebaja alalise või peamise elukohaga, ei ole kaebaja vara võõrandamisest kasu saanud. Kaebaja kandis korteri omandamisega/võõrandamisega seoses reaalseid, dokumentaalselt tõendatud kulusid: 28.02.2008 maksis ta X. Xle korteri eest 300 000 kr, teostas hüpoteegiga tagatud laenu tagasimakse 575 100 kr ning tasus lepingujärgsed notaritasud ja riigilõivud kokku 2879,40 kr. 27.02.2008 toimunud tehingu näol oli tegemist korteriomandi ostu-müügilepinguga, mitte kinkelepinguga, mille kohaselt kohustub üks isik tasuta teisele isikule üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale (võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1) ja kingitegija ei saa mingit vastuhüve. 27.02.2008 tehing vormistati kinkelepinguna, sest ostu-müügilepingu sõlmimiseks pidi olema panga nõusolek, mida X. X ei oleks saanud. X. X ei saanud korteri müügist reaalselt maksuotsuses märgitud 690 000 kr, vaid tema pangakontole laekus 113 000 kr. Vara müügikuluna tuleb arvestada tasutud notaritasud ja lõivud. 06.07.2009 lepingu sõlmimise notaritasud tuli tasuda võrdsetes osades ja ka lepingu alusel taotletud kandega seotud kulud tasuti võrdsetes osades. Notari tasu oli kokku 2904 kr ja riigilõiv 185 kr ning seega pidi müüja kandma kulusid kokku 1544,50 kr. 10.07.2009 lepingu sõlmimisel tuli müüjal tasuda notaritasu ja riigilõivu vähemalt 983 kr ning lepingu p 4.6.1 alusel oli ostjal kohustus tasuda kaebaja soovil 575 100 kr pangale selgitusega „laenuleping nr 06184069-EV ennetähtaegne tagastamine“. Tehingu sõlmimise hetkeks oli koos korteriga üleantud laenukohustuse jäägiks 575 100 kr, mille kaebaja korteri eest saadava raha arvelt tasus. Seega tuleb müüdud vara soetusmaksumuse ja müügiga seotud kuludena arvestada müügihinnast maha 877 979,40 kr (X. Xle 28.08.2008 tasutud 300 000 kr; panga ees laenukohustuse jääk 575 100 kr ning notaritasu ja lõivud 2 2879,40 kr). LMTK palus jätta kaebus rahuldamata ja jäi maksuotsuses esitatud seisukohtade juurde. Maksumenetluses on tuvastatud, et kaebaja peamine elukoht oli Kehtna alevis. Kaebaja Kehtna majanaabrite seletustest saab järeldada, et kaebaja ise ei käsitlenud Tallinna korterit oma peamise elukohana, vaid planeeris sinna kunagi tulevikus elama asuda. 27.02.2008 tehingu näol on tegemist kinkelepinguga, mistõttu ei lähe soetamismaksumusena arvesse kaebaja poolt X. Xle üle kantud 300 000 kr. Samuti ei saa vara soetamismaksumusse arvestada hüpoteegiga tagatud laenu tagastamist. Kaebaja oli teadlik, et kinkelepinguga omandatud korter oli koormatud hüpoteegiga. X. X jätkas laenukohustuse täitmist ka pärast 27.02.2008 tehtud kinkelepingut, kaebajaga laenulepingut sõlmitud ei ole. Kaebaja ei ole tegelikkuses ise notaritasusid ja lõive tasunud. TuMS 01.01.2011 jõustunud redaktsiooni § 15 lg 5 ja lg 6 ei oma tagasiulatuvat jõudu. 3
(8)3-12-34 Tallinna Halduskohtu 05.10.2013 otsusega rahuldati kaebus, tühistati vaidlustatud maksuotsus ja mõisteti LMTA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulu 1062,19 eurot. TuMS § 15 lg 5 p 1 järgi laieneb maksuvabastus vaid neile maksukohustuslastele, kes kuni eluruumi võõrandamiseni kasutasid seda oma alalise või peamise elukohana. Määrav pole seejuures andmed elukoha kohta rahvatikuregistris, vaid isiku tegelik elukoht. Kaebaja tegeliku elukoha väljaselgitamiseks võttis maksuhaldur seletused xxxxxxxxxx asuva xxxxxxxxxx maja ning xxxxxxxxxxxx maja elanikelt. Kaebaja Kehtna majanaabrite X. X, X. X, X. X, X. X ja X. X seletustest järelduvalt viibis kaebaja tihti Tallinnas poja juures, kuhu tal oli plaanis tulevikus kolida, kuid ükski nimetatud isikutest ei väitnud, et kaebaja elas Tallinnas. 12.09.2007 on kaebajaga sõlmitud Viasati leping ning arved on saadetud aadressile xxxxxxxxxx. KÜ Kehtna Suvi raamatupidaja teatise kohaselt on kaebajaga sõlmitud tööleping xxxxxxxxxxxx elamu territooriumi hooldamiseks aastaringselt, mille eest on talle ka töötasu makstud. Majahoidja tööülesannete täitmine eeldab koha peal elamist ning kaebaja vastutas majahoidjale pandud tööülesannete nõuetekohase täitmise eest ka siis, kui teda vahel keegi teine asendas/abistas. Xxxxxxxxxxxxxxxx korteri ostja X. X ning majaelanike X. X (KÜ xxxxxxxx juhatuse liige), X. X ja X.-X. X seletustest nähtub, et nad kaebajat ei tunne ja nende teada elas korteris nr 18 X. X üksi. Veel väitsid X. X ja X.-X. X, et kaebaja on palunud neil kinnitada ametiasutusele, et ta elas xxxxxxxxxxxx korteris. Seega ei tõenda ka viidatud isikute seletused kaebaja elamist vaidlusaluses korteris. Kaebaja väide, et ta viibis oma kõrge ea ja halveneva tervisliku seisundi tõttu enamuse aja xxxxxxxxxx korteris ja suhtles majaelanikega vähe ning seetõttu ei pruukinud naabrid teda märgata, on vastuolus Kehtna Staadioni tn elanike poolt kaebaja kohta antud kirjeldustega selle kohta, et kaebaja on aktiivne, tervislike eluviisidega inimene, teeb kepikõndi, käib koeraga jalutamas ning saab majahoidjana aastaringselt oma töödega hakkama. Kaebaja väide, et ta on aastaid vajanud arstiabi Tallinnas, on tõendamata ning vastuolus tema enda seletusega selle kohta, et tema perearst asub Kehtnas. Tõenditest ilmneb, et xxxxxxxxxxxx korteris gaasi- ja elektrilepingud olid sõlmitud X. Xga, kes vastavad näidud esitas ja oma pangakontolt arved tasus. Eeltoodust järeldub, et kaebaja on käinud Tallinna korteris pojal külas, kuid tema alaliseks ja peamiseks elukohaks on xxxxxxxxxxxxx asuv korter. Kuna xxxxxxxxxxxxxei olnud enne võõrandamist kaebaja alaline ja peamine elukoht, on selle korteriomandi võõrandamisest saadud kasu tulumaksuga maksustatav. Tulust saab maha arvata vaid isiku enda tehtud kulutused. Kaebaja ei ole maksu- ega kohtumenetluses esitanud tõendeid selle kohta, et tema poolt on kantud korteriomandi võõrandamisega seotud kulusid. Ainuüksi kaebaja nimel arvete koostamine ei tõenda kulude kandmist arvel märgitud isiku poolt. Kaebaja on esitanud 10.07.2009 koostatud arve, kuid samas kinnitas kohtuistungil, et arve tasus X. X. Tulumaksuga maksustamisel ei ole oluline, kas raha laekub vahetult tulu saajale või kantakse raha tema kohustuste katteks kolmandatele isikutele, mistõttu ei ole maksustamisel iseseisvat tähendust sellel, milline summa laekus kaebaja arvele pärast vaidlusaluse korteri müüki. Vastuseks kaebaja väidetele, et maksuhaldur on põhjendamatult välistanud 01.01.2011 jõustunud TuMS § 15 lg-te 5 ja 6 tagasiulatuvalt kohaldamise võimaluse, märgib kohus, et väited pole asjakohased, kuna vaidlusaluse korteri puhul ei olnud tegemist kaebaja alalise/peamise elukohaga. Eeltoodule vaatamata tuleb kaebus rahuldada ja maksuotsus tühistada. Kaebaja on juba 04.11.2010 maksuhaldurile antud seletuses märkinud, et poeg kinkis talle korteri raha eest. Kohtutoimikus olevast maksekorraldusest nähtub, et järgmisel päeval pärast kinkelepingu vormistamist, so 28.02.2008 kandis kaebaja X. Xle üle 300 000 kr. Kaebaja on ka 12.11.2010 ja 15.11.2010 maksuhaldurile antud seletustes kinnitanud, et tegemist oli mitte kinke- vaid ostu-müügitehinguga ning pojal oli raha vaja äritegevuses tekkinud võlgade tasumiseks. Kae4
(8)3-12-34 baja väiteid on maksumenetluses kinnitanud ka X. X, märkides oma seletuses, et tal oli kiiresti vaja raha võlgade tasumiseks, mida ema talle nendevahelise kokkuleppe alusel andis, saades vastu korteri koos pangavõlaga. VÕS § 259 lg-st 1 järelduvalt on kingitus kingisaaja tasuta rikastamine. Kingituse oluline tunnus on see, et kingi tegija ei saa kingi saajalt vastu mingit hüve. Seega juhul, kui lepingu järgi kohustub kingisaaja tegema vastusoorituse, ei ole tegemist kinkelepinguga. 27.02.2008 tehingu osapooled kinnitasid oma seletustes, et korteriomandi ülemineku eest tegi kaebaja 300 000 kr suuruse ülekande ning selgitasid, et ostu-müügilepinguna polnud võimalik vormistada tehingut põhjusel, et pank poleks andnud selleks nõusolekut. Maksuhaldur jättis viidatud rahaülekande ja tehingu poolte väited summa maksmise eesmärgi ja tähenduse kohta tähelepanuta. Maksuhaldur ei ole tuvastanud, et 27.02.2008 tehingu eesmärk oli vältida maksude tasumist, vaid on märkinud otsuses, et poolte tahe tehingu tegemisel oli suunatud sellele, et välistada X. X vara pärimine tema isa poolt ning võtta X. X võlausaldajatelt võimalus rahuldada oma nõudeid X. X vara arvelt. Maksuhaldur ei ole täpsustanud asjaolusid seoses kaebaja ja X. X väidetega võlgade olemasolu ja/või tasumisega. Maksustamise seisukohast on olulised tehingu täitmisest tulenevad reaalsed tagajärjed - raha ja/või vara üleandmine. Maksuhaldur ei hinnanud tehingu näilikkuse osas väidetavat kinkelepingut sisuliselt, vaid lähtus pelgalt formaalsest (kinke)lepingu tekstist ning kaebaja seletustes tehtud viidetele kinkelepingule, jättes tähelepanuta nii kaebaja kui ka X. X poolt esitatud subjektiivsed kaalutlused tehingu tegemisel ning väited ja tõendid 300 000 kr suuruse ülekande tegemise kohta. Antud juhul tuleb arvestada ka seda, et tegemist on seotud isikute vahelise tehinguga (ema ja poeg) ning seetõttu on tõenäoline, et nendevaheline tehing erineb tehingust, mida teeksid omavahel sõltumatud osapooled. Tehingupoolte eelpool nimetatud väidete hindamata jätmisega seoses maksekorralduse eesmärgi ja tähendusega rikkus maksuhaldur talle maksumenetluses pandud uurimiskohustust, mis võis kaasa tuua ebaõige maksuotsuse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES Maksu- ja Tolliamet palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta X. X kaebus rahuldamata ja menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja 04.11.2010 antud omakäelise seletuse järgi kinkis poeg vaidlusaluse, hüpoteegiga koormatud korteri talle. Samuti ilmneb X. X 05.09.2012 toimunud kohtuistungil antud seletusest, et kinkeleping sõlmiti mh eesmärgiga välistada korteri pärimine X. X isa poolt. Seega oli kaebaja tahteks kinkelepingu, mitte ostu-müügilepingu sõlmimine. Maksekorralduse järgi käsitles kaebaja X. Xle 300 000 kr ülekande tegemisel seda summat laenuna, mitte korteriomandi üleandmise eest saadud rahasummana. VÕS § 396 lg-st 1 lähtuvalt tuleb kaebaja poolt 28.02.2008 ülekantud 300 000 kr käsitleda tema ja X. X vahel sõlmitud laenulepinguna. 27.02.2008 kinkelepingust ei nähtu, et kaebaja oli kohustatud kinkijale kinke eest vastusoorituse andma. Tegemist on käesoleval juhul olukorraga, kus kaebaja hindab ajas tehtud tehinguid ja toiminguid ümber vastavalt vajadusele maksukohustuse vältimiseks. AS Swedbank keeldus maksuhaldurile 20.01.2011 esitatud vastustes vastamast X. Xga sõlmitud krediidilepingute osas krediidiasutuste seaduse (KAS) § 88 lg 3 alusel, mille kohaselt nad saavad informatsiooni avaldada ainult X. X nõusolekul. Tulenevalt MKS § 56 lg-st 2 ja Riigikohtu praktikast (04.03.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-02) lasub tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormis hagejal. Seega pidi kaebaja tõendama, et X. X väited panga keeldumisest ostu-müügilepingu sõlmimiseks nõusoleku andmiseks vastavad tegelikkusele. Kaebaja ei ole esitanud tõendit selle kohta, et pank keelas X. Xl ostu-müügilepingu sõlmimise. Seega ei saa väita, et kinkeleping sõlmiti ostu-müügilepingu varjamiseks. Kaebaja on ka kohtumenetluses kinnitanud, et kinkeleping sõlmiti poja ekstreemspordi harrastuse tõttu soovimaks välistada isa poolt vara pärimist. 5
(8)3-12-34 X. X palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tehingu puhul ei saa järeldust teha lepingu sõnastusest, vaid oluline on tegelik eesmärk. 27.02.2008 sõlmitud kinkelepingut ei saa MKS § 83 lg 3 alusel maksustamisel arvesse võtta, kuna tegemist on näiliku tehinguga. Maksuhalduril on õigus kõiki lepinguid tõlgendada nende tegeliku majandusliku sisu järgi (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-31-99; MKS § 84). Vaidlusaluse 27.02.2008 tehingu tingimuseks oli, et kingisaaja annab kinkijale 300 000 kr ja samuti jäi kingisaaja kanda korteri müümise hetkel olev laenujääk. Seega oli tegemist mitte kinke- vaid tasulise lepinguga, mille tegeliku sisu on jätnud maksuhaldur välja selgitamata. Samuti on MTA ebaõigesti tõlgendanud kaebaja tõendamiskoormust. Kaebajal ei ole kohustust esitada selliseid argumente tehingu toimumise tõendamisel, mis maksuotsusest ei tulene, mida ette ei heideta või mida ei nõuta. Maksumenetlus ei ole läbi viidud nõuetekohaselt, sest korraldus kontrollimenetluse alustamiseks anti alles 01.12.
  1. Samas on juba 15.11.2010 koostatud suuliste seletuste protokoll ja suurem osa tõenditest on kogutud enne kontrollimenetluse algust. Tegemist on olulise menetlusnormi rikkumisega ja maksukohustuslase selgitamis- ja ärakuulamisõigus ei olnud tagatud. Väited, et pank keeldus X. Xle ostu-müügilepingu sõlmimiseks loa andmisest, ei puutu käesolevasse vaidlusesse, kuna X. X on menetluses kolmandaks isikuks ja üksnes tema saanuks esitada vastavad tõendid. Maksuhaldur ei ole X. Xlt vastavaid tõendeid nõudnud. Maksustamisele kuulub kasu tehingust ehk see osa, mille võrra isiku vara on suurenenud. Tulu puhul on tegemist tagastamatu sissetulekuga. Kaebaja ei ole saanud kasu korteriomandi võõrandamisest. Korteri müügist laekunud raha ei ole X. X käsutuses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja põhiväited halduskohtus maksusumma määramise otsuse vaidlustamisel olid, et ta kasutas enne võõrandamist juulis
  2. a korteriomandit asukohaga xxxxxxxxxxxxxx oma peamise/alalise elukohana, mille võõrandamisest saadud kasule laieneb TuMS § 15 lg 5 p 1 kohaselt tulumaksuvabastus, ning et ta omandas korteriomandi mitte kinkena, vaid ostumüügitehinguga ja pole korteri edasimüügist tulu saanud. TuMS § 15 lg 1 kuni 01.01.2011 kehtinud redaktsioonis sätestas, et tulumaksuga maksustatakse kasu (§ 37) ükskõik millise võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnis- või vallasasja müügist või vahetamisest ning sama paragrahvi lg 5 p 1 järgi tulumaksuga ei maksustata muuhulgas kinnisasja või korteri kui vallasasja võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. Halduskohus tuvastas, et xxxxxxxxxxxx asuv eluruum ei olnud kaebaja peamine või alaline elukoht, mistõttu korteriomandi võõrandamisest saadud kasu kuulub deklareerimisele ja tulumaksuga maksustamisele. Seega xs kohus, et kõnealuse korteriomandi võõrandamisest saadud kasule ei laiene TuMS § 15 lg 5 p-st 1 tulenev tulumaksuvabastus ning kuna vaidlusaluse korteri puhul polnud tegemist kaebaja alalise ja peamise elukohaga, siis on maksuhaldur põhjendatult välistanud 01.01.2011 jõustunud TuMS § 15 lg te 5 ja 6 (mille koosmõjust järeldub, et isikul võib olla mitu elukohta) tagasiulatuvalt kohaldamise. Halduskohtu neid seisukohti ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud ning ringkonnakohus neil küsimustel ei peatu. TuMS § 37 lg 1 kohaselt kasu või kahju vara müügist on müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe ning maksumaksjal on õigus kasust maha arvata või kahjule juurde liita vara müügiga otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud. TuMS § 38 lg 1 järgi soetamismaksumus on kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sh komisjonitasud ja lõivud. Käesoleval juhul on maksuhaldur kaebaja tulumaksuga maksustamisel lähtunud seisukohast, et kaebaja omandas vaidlusaluse korteriomandi tasuta kinkena, ei ole isiklikult kandnud vara võõrandamisega seotud kulusid (notari- ja lepingutasud, riigilõiv), talle ei ole läinud üle korteriomandi6
(8)3-12-34 ga seotud laenukohustus panga ees, ning lugenud seetõttu vara soetamismaksumuseks 0 kr ja maksustanud kogu müügitehingu summa 690 000 kr. Halduskohtuga sarnaselt on ka ringkonnakohus seisukohal, et keskendudes põhiliselt kaebaja peamise/alalise elukoha väljaselgitamisele on maksuhaldur jätnud maksuotsuses piisava tähelepanuta kaebaja ja X. X väited 27.02.2008 kinkelepinguna vormistatud tehingu tegeliku sisu kohta ning analüüsimata ja hindamata nende väidete (tegemist oli mitte kinkega, vaid korteriomandi ostu-müügiga) aluseks olevaid asjaolusid ja tõendeid. Korrektne pole apellandi väide, et alles hilisemates seletustes asus kaebaja ostu-müügilepingu sõlmimisele suunatud tahet väitma. Asja materjalidest nähtub, et esimese toiminguna esitas maksuhaldur 20.10.2010 kaebajale meeldetuletuse maksudeklaratsiooni esitamiseks ning juba oma esimeses seletuskirjas 04.11.2011 märkis kaebaja, et poeg kinkis talle korteri, et laenata raha 300 000 kr (kaebaja väitel 27.02.2008 kinkelepingu ja 28.02.2008 maksekorralduse 300 000 kr X. Xle ülekandmise kohta esitas ta maksuhaldurile 29.10.2010) ning järgmises 12.11.2010 maksuhaldurile esitatud seletuses täpsustas kaebaja, et X. Xga sõlmitud kokkuleppe kohaselt annab tema pojale 300 000 eurot ja saab vastu hüpoteegiga koormatud korteri; sisuliselt sama (so ostumüügilepingu sõlmimisele suunatud tahet) kordas kaebaja 15.11.2010 ja tema volitatud esindaja poolt 25.11.2010 antud seletustes. 07.01.2011 vastuses maksuhalduri 13.12.2010 teabe andmise korraldusele selgitas X. X, et kinkis veebruaris 2008 emale korteri, sest vajas raha oma varasema äritegevusega seoses ja võlanõudjad muutusid väga kannatamatuks; kokkulepe X. Xga oli, et X. X saab kiiresti raha ja X. X saab korteri koos pangalaenuga ning kui X. X enam pangalaenu maksta ei suuda, müüb ema korteri ja maksab ära sel hetkel X. Xl oleva laenu; kinkelepinguna vormistati tehing põhjusel, et ostu-müügilepingu tegemiseks pidi X. X saama pangast nõusoleku, mida ta poleks saanud, samuti oli raha saamisega kiire ja üleliigset aega asjaajamiseks polnud. Maksu- ega vaideotsuses ei põhjendata, miks X. X seletus korteriomandi X. Xle tasu eest võõrandamise tahet ei näita. Asudes maksuotsuses seisukohale, et poolte eesmärgiks kinkelepingu sõlmimisel oli omandi ülekandmine „usaldusomanikule“ võlausaldajate nõuete rahuldamise ja X. X isa pärimisõiguse vältimise eesmärgil, ei ole maksuhaldur põhjendanud, miks sama eesmärk ei oleks ostu-müügitehingu puhul olnud saavutatav. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja kandis 28.08.2008 X. Xle üle 300 000 kr ning maksekorralduses oli raha ülekande selgituste lahtris märgitud „laen“. Maksuotsuses ei põhjendata, miks ei arvestata või pole tõesed X. X ja X. X selgitused, selle kohta, et raha anti mitte laenuks, vaid vaidlusaluse vara omanikuks saamise eest. Laen kuulub teatavasti tagastamisele. X. X kinnitusel pole ta kõnealust 300 000 kr pojalt tagasi saanud. Vastupidist pole maksuhaldur väitnud ning asja materjalidest ei nähtu, et maksuhaldur raha võimalikku tagasimakset kontrollinud oleks. Eeltoodu alusel nõustub ringkonnakohus esimese astme kohtu seisukohaga, et maksuhalduri poolne uurimiskohustuse täitmata jätmine võis kaasa tuua ebaõige maksuotsuse tegemise. Seetõttu on halduskohtu otsus apelleeritud osas õige ning MTA apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

§ 108lg 1 alusel kannab kaebaja apellatsioonimenetluse kulud vastustaja.

Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide järgi koosnevad kaebaja kulud õigusabitasust summas 986,27 eurot. Vastustaja vastas, et kaebaja põhjendatud menetluskulude suurus on 300 eurot. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga. Halduskohtus taotles kaebaja lepingulise esindaja kulu hüvitamist summas 1637,28 eurot ning kohus rahuldas taotluse osaliselt ja mõistis õigusabikulude katteks välja 600 eurot. Kohtupraktika kohaselt ei saa põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes olla reeglina suuremad kui esimese astme kohtus (vt Riigikohtu 09.02.2011 lahendit nr 3-3-1-90-10). Käesolevas asjas ei esine asjaolusid, mis sellest reeglist erandi tegemiseks alust annaks ning seega ei saaks kaebaja apellatsioonimenetluse kulud olla suuremad kui 600 eurot.

§ 109lg 6 näeb ette, et kohus mõistab välja üksnes põhjendatud ja vajalikud menetluskulud. Arvestades, et tegemist ei ole mahuka ega keerulise vaidlusega ning 7

(8)3-12-34 apellatsioonkaebusele esitatud vastuses sisuliselt korratakse halduskohtule esitatud seisukohti, leiab ringkonnakohus, et kaebaja apellatsioonimenetluse põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks on 300 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.