← Eesti

2-10-64946/55

Obsah (5)§ 86§ 85§ 54§ 53§ 83

Tsiviilasi nr: 2-10-64946 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere, Ülle Jänes, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 27.06.2013.a, Tallinn Tsiviila

§ 8610

(21)Tsiviilasi nr: 2-10-64946 järgi ega ole seetõttu tühine. Seega on leping VÕS § 8, § 76 lg 1 ning § 619 järgi pooltele siduv ja täitmiseks kohustuslik. Vaidlus puudus selles, et lepingu nr 16/2009 p 5.5 järgi pidi kostja maksma OÜ-le Insidecom 1 000 000 kr - 1 kr ehk 999 999 kr + käibemaks. Samuti puudus vaidlus selles, et kostja maksis 200 000 kr + käibemaks – 23.07.2009 arve nr 01072009 (tähtaeg 07.08.2009.
  1. a)alusel 100 000 kr + käibemaks ja 01.09.2009 arve nr 20090901 (tähtaeg 16.09.2009.
  2. a)alusel 100 000 kr + käibemaks. Seega jäi kostja OÜ-le Insidecom võlgu 799 999 kr, rikkudes sellega lepingu p-st 5.5 tulenevat tasu maksmise kohustust VÕS § 100 järgi. Vaidlus puudus selles, et OÜ Insidecom loovutas lepingust nr 16/2009 tuleneva nõude koos kõrvalnõuetega 07.06.2010.a lepingu alusel hagejale ja sellest teavitas hageja ka kostjat 16.06.2009.a, paludes kostjal võlg ära tasuda. Seega on nõue eelmiselt võlausaldajalt üle läinud hagejale VÕS § 164 lg-te 1 ja 2 järgi. Eeltoodu alusel on hageja põhinõue 799 999 kr lepingu nr 16/2009 alusel põhjendatud ja tõendatud. Hageja palus kostjal võla, 799 999 kr, tasuda 21.07.2010.a arve nr 20100602 järgi, mida kostja ei teinud. Seega on kohustus seni täitmata ehk kostja rikub kohustust ja on viivituses VÕS § 100 tähenduses. Eeltoodu tõttu on hagejal õigus nõuda VÕS § 619, § 76 lg 1, § 101 lg 1 p-de 1 ja 6, § 113 lg 1 ning § 108 lg 1 alusel kohustuse täitmist ja täitmisega viivitamise eest lepingu p-s 5.3 kokkulepitud määras, s.o võlalt 0,2% päevas, viivist. Vaidlus puudus selles, et kostja oli kohustust lepingu nr 16/2009 järgi osaliselt, s.o 200 000 kr osas täitnud ja sellega viivitanud ning et viivis oli sellelt võlalt hagi esitamise seisuga 20.12.2010 35 340 kr. Vaidlus puudus ka selles, et viivis võlalt, 799 999 kr, hagi esitamise seisuga (20.12.2010) oli 291 200 kr. Viivitatud aeg 21.12.2010 kuni 30.11.2012 on 711 päeva ja selle perioodi eest on viivis 1 137 599 krooni (711 x 0,2% x 799 999 kr). Seega moodustab viivis 799 999 kr kokku otsuse tegemise aja seisuga 1 172 939 (1 137 599 + 35 340) kr, lisaks soovib hageja veel 200 000 kr täitmise viivitamise eest 35 340 kr. Selliselt ületab hetkel võlgu olevalt summalt viivis ning 200 000 kr suuruselt võlalt, mis tuleneb samast kohustusest (999 999 kr tasumise kohustus), tulenev viivis põhivõlga. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kui hageja nõuab põhivõlast suuremat viivist, siis tuleb hagejal kui võlausaldajal põhjendada ja tõendada suurema kahju olemasolu (vt Riigikohtu otsused nr 3-2-87-10, nr 3-2-1-167-10). Arvestades kohtupraktikat, kostja poolt tasutud summat, varasemalt tasutud võlalt arvestatud viivise suurust ja nõutavat viivist, leidis kohus, et hagis esitatud viivisesumma osutub arvestades väljamõistetavat põhivõlga, põhjendamatult suureks ning asjas tuleb seetõttu kohalda VÕS § 113 lg-t 2 ja § 162. Kuna hageja ei ole põhjendanud põhivõlast suurema viivisenõude vajadust ning hagejale tekkinud võimalikku kahju, siis tuleb hageja nõue põhivõlga ületava viivise saamiseks ja edaspidise viivise väljamõistmiseks TsMS § 367 alusel protsendina põhivõlalt jätta rahuldamata ning nõutavat viivist vähendada ja piirata 799 999 krooniga. Seega kuulub hageja viivisenõue lepingu nr 16/2009 järgi osalisele rahuldamisele. Eeltoodu alusel rahuldas kohus hageja nõude lepingu nr 16/2009 alusel osaliselt. Kostjalt tuleb VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 6, § 113 lg-te 1 ja 8, § 162 ning § 619 järgi hageja kasuks välja mõista põhivõlg 799 999 kr (51 129,25 eurot) ja viivis 799 999 kr (51 129,25 eurot). Vaidlus puudus selles, et kostja sõlmis OÜ-ga Insidecom 26.05.2009 tähtajatu lepingu nr 17/2009 (I kd, lk 48). Hinnates eelviidatud lepingu sisu, mille järgi olid OÜ-le Insidecom 11
(21)Tsiviilasi nr: 2-10-64946 antud teatud ülesanded, milliste eest kostjal oli kohustus tasuda, leidis kohus, et vaadeldav leping on käsundusleping VÕS § 619 järgi. Pooled vaidlevad selle üle, kas leping on heade kommetega vastuolus või ei ning kas leppetrahv on ebamõistlikult suur. Kohtule esitatud lepingu nr 17/2009 26.02.2010.a lisakokkuleppe (I kd, lk 51) järgi peatati kohustuste täitmine 26.05.2009.a – 30.01.2011.a (p 2.1) ja selle eest pidi kostja maksma hüvitist 100 000 kr + käibemaks võrdsetes osades hiljemalt 30.09.2010.a (p 2.2). Viidatud maksekohustuse rikkumise eest pidi kostja maksma leppetrahvi 150 000 kr (p 2.3) ja viivist 0,2% tähtajaks tasumata summalt päevas. X. Xi ütlustest nähtuvalt olid poolte vahel läbirääkimised enne lepingu nr 17 sõlmimist ja läbirääkimised toimusid X. Xga kostja kontoris. Lepingu sõlmimise tingis asjaolu, et Viimsis oli liigselt suur reoveehulk, mida poleks tegelikult tohtinud olla ning AS-iga Tallinna Vesi käisid läbirääkimised sellest, kas pumplad töötavad õigesti. Jõuti järeldusele, et tuleb kontrollida elanike veekasutust. Tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud kostjal nii suurt tööjõu hulka, et see kontroll läbi viia ja selleks sõlmitigi leping nr 17, et teine ettevõte kontrolliks need probleemid üle. Kostja tunnistaja X. Xi ütluste kohaselt teostab kostja ise neid töid, mis on märgitud lepingus nr 17. Ütluste kohaselt töötas kostja juures 2009.a mais vähemalt 2 erialast töötajat. Samas selgitas tunnistaja, et töö, mille käigus tehakse kindlaks see, kas sadevett suunatakse kanalisatsooni, on mahukas, tunnistaja hinnangul ei saa seda tööd valmis ühe tunniga. Tunnistaja ei osanud hinnata, mitu klienti kostjal oli. Hinnates X. Xi ütlusi ja kõrvutades neid X. Xi ütlustega, mille kohaselt ta ei teadnud kostja klientide hulka, kuid kinnitas, et töö on mahukas, leidis kohus, et tunnistaja X. Xi ütlustega on tõendatud lepingu nr 17 eesmärk ja selle vajadus ehk kontrollida kostja kõigi klientide reaalne veekasutus ja selle võimalik juhtumine kanalisatsiooni ning samuti kontrollida süsteemide nn tehniline seisund ja vastavus dokumentidele, mida kostja ei saanud ise teha tulenevalt sellest, et kostjal ei olnud piisavalt tööjõudu. Eeltoodu alusel on hageja ümber lükanud ka kostja väite, et kostjal puudus vajadus sellise lepingu sõlmimiseks põhjusel, et tal on olemas endal vastav ja piisav kaader. Tunnistaja ütluste kohaselt oli lepingu peatamise ajaks koostatud klientide andmebaas, kindlaks tehtud veemõõdu sõlmede asukohad, kontrollitud inimeste andmeid, koostatud tööplaanid sõltuvalt aastaajast, muretsetud tehniline baas ja seadmed, tehtud töötajate väljaõpe. Seega on viidatud tunnistaja ütlustega tõendatud, et OÜ Insidecom asus ka lepingut nr 17, mis sõlmiti 29.05.2009.a, täitma. X. Xi ütluste kohaselt sõlmiti lepingu lisakokkuleppe X. X initsiatiivil, kuna rajamisel oli veepuhastusjaam. Lisakokkuleppest nähtuvalt on see sõlmitud 26.02.2010.a, s.o 9 kuud pärast lepingu nr 17 sõlmist, selleks, et peatada lepingu nr 17 täitmine. Hinnates: 1) tunnistaja X. Xi ütlusi lepingu nr 17 eesmärgist ning selle täitmisest, ja et lepingu peatamise soov ehk lisakokkuleppe soov tuli kostjalt; 2) lisakokkuleppe sõlmimise aega; 3) et mõlemale lepingule on alla kirjutanud kostja nimel X. X; 4) et alles 9 kuud hiljem oli vaja lepingut peatada – leidis kohus, et hageja on tõendanud, et leping nr 17 ning selle lisakokkulepe on kostjaga läbi räägitud ja kaalutletud, et leping nr 17 oli kostjale vajalik ja hageja on ümber lükanud kostja väite sellest, et leping nr 17 ja lisakokkulepe on kostja poolt hooletusest ja teadmatusest ning ekslikult sõlmitud. Arvestades seda, et hageja on tõendanud tunnistaja ütlustega, et OÜ Insidecom asus ka lepingut nr 17 täitma ning lisakokkuleppe sõlmiti alles ca 9 kuud pärast lepingu enda sõlmist, siis on mõistetav ja arusaadav, et lisakokkuleppe p 2.2 järgi pidi kostja ka käsundisaajale midagi tasuma ehk maksma hüvitist. Lisakokkuleppe järgi on seega nn 9 kuu eest makstav hüvitis 100 000 kr ehk kuus 11 111 kr ehk näiteks 20 tööpäevase kuu puhul tööpäevas 555,55 12
(21)Tsiviilasi nr: 2-10-64946 kr ehk ei ületa lepingu nr 17 p-5.2 märgitud ühe objekti hinda (1000 kr + käibemaks). Kohtu arvates on seega kulude hüvitamine kooskõlas majanduskäibe tasulisuse ning VÕS §-st 619 ja § 628 lg-st 2 tulenevate tasu ja kulude hüvitamise põhimõttega. Kuna eelpool tuvastas kohus, et leping nr 17 oli läbi räägitud ja töö maht, mida kostja OÜ-lt Insidecom tellis, oli suur, ei ole seega lepingus nr 17 sätestatud tasu suurus tunnis samastatav siiski kostja poolt töötajaile makstava tasuga ja seda olukorras, kus sellise töö mahu jaoks kostjal töötajaid ei piisanud. Eeltoodu tõttu ei ole kohtu arvates lepingu nr 17 p-des 5.1 ja 5.2 kokku lepitud tasu suurus võrreldes OÜ Insidecom poolt osutatava teenuse mahu ja kostja poolt saadavaga (vt lepingu eesmärk), tasakaalust väljas. Arvestades: 1) lepingu nr 17 ja lisakokkuleppe sõlmimise asjaolusid (X. Xga läbi räägitud ja tema poolt ka alla kirjatud, lisakokkuleppe sõlmimise ettepanek X. X poolt); 2) et OÜ Insidecom asus lepingut nr 17 täitma; 3) et lepingu nr 17 p-des 5.1 – 5.2 märgitud tasu suurus ei ole võrreldes kohustuste ja saadu mahuga tasakaalust väljas; 4) et lisakokkuleppe järgi pidi kostja maksma ca 9 kuud kehtinud lepingu ja täidetud kohustuste eest OÜ-le Insidecom hüvitist 100 000 kr, mis on kooskõlas VÕS §-st 619 ja § 628 lg-st 2 tuleneva põhimõttega – leidis kohus, et leping nr 17 ja selle lisakokkulepe ei ole sõlmitud vastuolus avaliku korra ja heade kommetega, tehingus ei ole poolte õiguste ja kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ning tehing ei ole tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsalt kostja sõltuvussuhet või varanduslikku olukorda ära kasutades. Kostja leidis, et lepingus märgitud kostja kohustus hüvitada OÜ-le Insidecom investeeringud 1 miljonit krooni p-i 7.4 järgi on samuti heade kommetega vastuolus. Viidatud p 7.4 on seotud OÜ Insidecom õigusega. Kohtu ette ei ole hageja toonud neid asjaolusid, millest saaks järeldada, et ta poleks seda lepingut sõlminud ilma p-s 7.4 sätestatud õiguseta. Eeltoodu alusel leidis kohus, et lepingu p-s 7.4 märgitud investeeringu tasumise kohustus lepingu lõppedes kostja poolt lepingu ülesütlemisel, ei tähenda

§ 85järgi kogu lepingu nr 17 tühisust vastuolu tõttu heade kommetega.

Kõike ülaltoodut arvestades leidis kohus, et leping nr 17 ja lisakokkulepe ei ole

§ 86

lg-te 1 ja 2 alusel tühine, on seega kehtiv ja täitmiseks pooltele kohustuslik VÕS § 76 lg 1 järgi. Lisakokkuleppest nähtuvalt on lepingu p-i 2.3 järgi leppetrahv 150 000 krooni lepingu p-s 2.2 sätestatud kohustuse rikkumise eest. Vaidlus puudus selles, et leppetrahv lepiti kokku kohustuse täitmise tagamiseks, seega võib hageja nõuda nii leppetrahvi kui ka kohustuse täitmist. Vaidlus puudus ka selles, et 04.10.2010.a nõudis hageja kostjalt leppetrahvi tasumist arvega nr 20101001, summas 150 000 kr, hiljemalt 16. oktoobriks 2010.a, seega viivitamata kohustuse rikkumisest (täitmise tähtaeg oli hiljemalt 30.09.2010.a), ning et see on tasumata. Samuti puudus vaidlus selles, et seni on tasumata ka lisakokkuleppe p 2.2 järgne kohustus. Seega rikub kostja lepingu p-dest 2.2 ja 2.3 tulenevat hüvitise ja leppetrahvi maksmise kohustust, olles seni viivituses VÕS §-i 100 järgi. Lisakokkuleppe p 2.4 järgi on võlausaldajal õigus nõuda viivist rahalise kohustuste täitmisega viivitamise eest 0,2% päevas võlalt. Eeltoodu alusel leidis kohus, et hagejal on õigus VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p-de 1 ja 6, § 113 lg 1, 108 lg 1 ja §-de 162 ja 619 alusel nõuda kostjalt kohustuse täitmist, viivist ja leppetrahvi. Kuna hageja põhinõue lepingu nr 17/2009 ja lisakokkuleppe järgi on tõendatud ja põhjendatud, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p-i 1 ja §-i 619 järgi lepingu nr 17 ja selle lisakokkuleppe p-i 2.2 järgi 100 000 kr (6391,17 eurot). 13

(21)Tsiviilasi nr: 2-10-64946 Hageja palus välja mõista viivise nii põhivõlalt kui leppetrahvilt – mõlemalt ühekordse summana otsuse tegemise päeva seisuga ja edaspidi palus viivise välja mõista nendelt võlgadelt protsendina kuni täitmiseni TsMS §-i 367 järgi. Kostja palus leppetrahvi vähendada, kuna see on ebamõistlikult suur. Vaidlus puudus selles, et viivis põhivõlalt hagi esitamise (20.12.2010.a) seisuga oli 16 200 kr ja leppetrahvilt vastavalt 24 300 kr. Edaspidise perioodi, s.o 21.12.2010.a – 30.11.2012.a (hagi esitamisele järgnevast päevast kuni otsuse tegemiseni) ehk 711 päeva eest oleks viivis põhivõlalt 142 200 kr (100 000 x 711 x 0,2%), s.t kokku oleks otsuse tegemise aja seisuga viivis põhivõlalt 158 400 kr (16 200 + 142 200). Leppetrahvi viivis oleks perioodi 21.12.2010.a – 30.11.2012.a ehk 711 päeva eest 213 300 kr (711 x 0,2% x 150 000), seega oleks leppetrahvi viivis otsuse tegemise päeva seisuga kokku 237 600 kr (24300 + 213300). Seega ületavad nii põhivõla viivis, leppetrahvi viivis kui ka leppetrahv ise eraldi võetuna ja ka kokku põhivõlga 100 000 kr. Seega on nii leppetrahv kui ka viivised ebamõistlikult suured. Kostja ei ole lepingut ja selle lisakokkulepet täitnud. Arvestades seda, et vaidluses ei ole tõusetunud küsimust sellest, et kostja oleks midagi lepingu nr 17 raames saanud, ning ka seda, et kõrvanõuete ja viiviste kaudu ei tohi toimuda ühe lepingupoole rikastumist teise arvel olukorras, kus teine pool ei olegi veel lepingujärgseid hüvesid saanud, esineb alus VÕS § 162 lg 1 järgi leppetrahvi vähendamiseks. Ülalpool märkis kohus, et kui hageja nõuab põhivõlast suuremat viivist, siis tuleb võlausaldajal põhjendada ja tõendada suurema kahju olemasolu. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud põhivõlast suurema viivisenõude vajadust ning hagejale tekkinud võimalikku kahju. Arvestades kohtupraktikat, lepingu täitmise ulatust, nõutavat viivist ja leppetrahvi, leidis kohus, et ka viivis kuulub VÕS § 113 lg 2 ja 162 lg 1 alusel vähendamisele. Eeltoodu alusel vähendas kohus leppetrahvi ja viivist põhivõlalt ning leppetrahvilt võrdselt selliselt (100 000 : 3), et viivisenõue kuulub osaliselt rahuldamisele ja kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 6, § 113 lg-te 1 ja 8 ning §-de 158, 162 ja 619 alusel viivis leppetrahvilt, viivis võlalt ja leppetrahv kokku 100 000 kr (6391,17 eurot). Eeltoodud põhjusel ei ole hageja edaspidise viivise nõue lepingu nr 17/2009 ja lisakokkuleppe järgi TsMS § 367 alusel protsendina põhivõlalt ja leppetrahvilt põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus 4. Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja lepingu nr 16/2009 alusel põhivõla 51 129,25 eurot ja viivise 51 129,25 eurot, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Kaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusnorme, jättes tuvastamata, milliseid teenuseid OÜ Insidecom lepingu nr 16/2009 alusel osutas (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-80-08). Kostja jääb seisukohale, et viidatud lepingu alusel esitatud nõuetega seotud teenuseid osutas OÜ Insidecom juhatuse liige X. Xi tegelikult OÜ Kelmari Invest kaudu, kellega oli sõlmitud vastav leping nr 012/2008. Maakohus ei selgitanud välja kõiki olulisi asjaolusid, kui rahuldas hageja lepingu nr 16/2009 alusel esitatud nõude ilma, et oleks tuvastanud, milliseid teenuseid X. Xi selle lepingu alusel OÜ Insidecom kaudu üldse osutas. OÜ Kelmari Invest 20.05.2009.a arvest nr 2009-05-20 ja sellele lisatud tööde aruandest ning hagiavalduse lisadena (lk 21-33) esitatud kirjavahetusest tuleneb, et kogu trasside 14
(21)Tsiviilasi nr: 2-10-64946 müügilepinguga seotud töö kuni lepingu allkirjastamiseni 08.05.2009.a tehti X. Xi poolt ära OÜ Kelmari Invest esindajana lepingu nr 012/2008 raames. Lepingu nr 16/2009 järgi hagiavalduse lisadena nr 6, 7 ja 13 esitatud arvetes ei ole erinevalt OÜ Kelmari Invest arvetest märgitud ainsatki teenust, mida seoses trasside müügilepingu läbirääkimise ja sõlmisega kostjale osutati. Teiseks, kuivõrd vaidluse all ei ole, et kostjat nõustas trasside müügilepingu puhul reaalselt X. Xi, ei ole asjakohane kohtu väide, et kostjat võis lepinguliste läbirääkimiste puhul käsundisaajana nõustada ka mitu isikut (s.t nii OÜ Kelmari Invest kui ka OÜ Insidecom). Kostjale jääb arusaamatuks ka maakohtu otsuses rõhutatud lepingu nr 16/2009 ja OÜ-ga Kelmari Invest sõlmitud lepingu nr 012/2008 nn erinev prioriteet. Kõiki trasside müügilepinguga seotud teenuseid osutati OÜ Kelmari Invest kaudu. Maakohus hindas vääralt 24.08.2008.a trasside üleandmise-vastuvõtmise akti, leides, et akt seostub vaid tehtud tööde üleandmisega, ning tuvastas sellega seoses ebaõigesti, et trassid müüdi kostjale 08.05.2009.a lepinguga. Kostja oli trasside omanik juba 2008.a. VÕS § 636 lg 1 kohaselt on töövõtja kohustuseks ka omandi üleandmine, seega ei olnud maakohtul otseste vastupidiste tõendite puudumisel alust järeldada seda, et 24.04.2008.a üleandmisevastuvõtmisel akti koostamise läbi trasside omandit üle ei antud. Eeltooduga seoses ei saanud OÜ Insidecom täita lepingu nr 16/2009 alusel tasunõude tekkimise eelduseks olevat tingimust, s.t trasside müüki ja omandamist kostja poolt. Eelnevat ei väära see, et kostja juhatuse liige allkirjastas hiljem, s.o 08.05.2009.a trasside müügilepingu ja ka täitis osaliselt lepingut nr 16/2009 – kostja on korduvalt märkinud, et juhatuse liige käitus ekslikult ega analüüsinud trassidega seotud asjaolusid. Maakohus jättis lepingu nr 16/2009 järgi tasunõude rahuldamisel menetlusnorme oluliselt rikkudes tähelepanuta, et 08.05.2009.a trasside müügileping on tühine ka vorminõuete rikkumise tõttu. Seega oli lepingu nr 16/2009 edukas täitmine lepingu p 5.5 tähenduses võimatu. Tehingu tühisusega seotud vorminõuete kontroll on erandlikuks asjaoluks, mida kohus peab alati tegema, sõltumata sellele tähelepanu juhtimisest (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-32-06). Maakohus jättis tähelepanuta, et kirjeldatud trasside näol on tegemist veevärgi ja kanalisatsiooni tehnorajatistega.

§ 54lg-st 1 ja ehitusseaduse (Eh

S) § 2 lg-st 1 lähtuvalt on rajatised üldjuhul kinnisasja olulised osad.

§ 53

lg 2 mõttest tuleneb, et kinnisasjad ja nendega seotud rajatised liiguvad käibes koos. Eelnev tähendab mh seda, et AÕS § 119 lg-s 1 sätestatud vorminõue tehingu notariaalse tõestamise kohta laieneb ka kinnisasja olulisteks osadeks olevatele rajatistele.

§ 53

lg-te 1 ja 2 ning § 54 lg-te 1 ja 2 alusel ei saanuks AÕS § 119 lg-s 1 toodud vorminõue trassidele laieneda üksnes juhul, kui need olnuks ehitatud asjaõiguse alusel või neile laienenuks AÕS-st lähtuv talumiskohustus. Hagiavalduse lisana nr 23 esitatud X. Xi kirjast nähtub, et trassid ei olnud asjaõiguse alusel ehitatud. Kostja kinnitab, et ka täna ei ole trassidega seotud kinnistutele servituute ega muid piiratud asjaõiguseid seatud. Kui lähtuda hageja ja maakohtu seisukohast, et tehnorajatised müüdi kostjale alles 08.05.2009.a müügilepinguga, siis ei saanud trassid tol ajal veel kuidagi kostjale kuuluda, järelikult ei saanud nendele laieneda ka AÕS § 1581 järgne talumiskohustus. Trassidele ei saanud laieneda ka AÕS § 158 järgne talumiskohustus, kuna trassid polnud vajalikud ühegi teise kinnistu eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks, vaid iga konkreetse kinnistu ühendamiseks kostja ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga. Eelneva kohaselt olid vaidlusalused trassid 24.08.2008.a üleandmise-vastuvõtmise akti alusel kostja omandi tekkimise alusena mittetunnustamise korral kinnistute olulised osad ja nende müük kostjale sai AÕS § 119 lg 1 järgi olla 08.05.2009.a võimalik ainult koos trassidega seotud kinnistutega, milline tehing pidi olema notariaalselt tõestatud. Kohus on jätnud tähelepanuta, et 08.05.2009.a leping oli lihtkirjalik, seega seadusest lähtuva notariaalse tõestamise vorminõude rikkumise tõttu

§ 83lg 1 alusel tühine. Sellest tulenevalt polnud lepingu nr 15

(21)Tsiviilasi nr: 2-10-64946 16/2009 alusel ka selle täitmine edukas, millega seoses ei tekkinud kostja suhtes tasu maksmise nõuet. Kostja palub tuvastada 08.05.2009.a müügilepingu tühisus ringkonnakohtul ja jätta selle alusel hagi rahuldamata. Ka juhul, kui pidada lepingut nr 16/2009 kehtivaks ja lugeda, et kostjale osutati selle alusel trasside müügi nõustamise teenust, jättis maakohus selgitamiskohustust rikkudes kindlaks tegemata lepingu p 5.5 alusel tasunõude rahuldamiseks olulised asjaolud ja kohaldas nimetatud tingimust valesti. Maakohtu seisukoht, et vaidlus puudus selles, et lepingu nr 16/2009 p 5.5 järgi pidi kostja maksma OÜ-le Insidecom 1 000 000 krooni - 1 kroon ehk 999 999 krooni + käibemaks, on ekslik. Kostja oli kogu maakohtu menetluse kestel seisukohal, et vaidlusalune leping on tühine ega väljendanud kunagi seisukohta, nagu ta aktsepteeriks põhimõtet, mille kohaselt tuleb lepingu p 5.5 alusel tasu arvestamiseks lahutada p-s 3.1 fikseeritud ostuhinna ülempiirist 08.05.2009.a trasside müügilepingu p 3.2 kohane hind 1 kroon. Et maakohus saanuks sellisele seisukohale tugineda, tulnuks tal TsMS § 392 lg 1 p-des 1–4 sätestatud eelmenetluse ülesandeid täites selgitada välja kostja seisukoht lepingu p-de 3.1 ja 5.5 tõlgendamise kohta. Kostja ei pidanud oma tühisuse vastuväitele tuginedes tühiseks peetava lepingu suhtes omal algatusel tõlgenduslikke väiteid esitama. Maakohus selgitamiskohustust ei täitnud ega kostja arvamust ei küsinud, seega rikkus TsMS § 392 lg 1 p 1–4 ja § 351 lg 1–
  1. Kostja arvates on ilmne, et lepingu nr 16/2009 p-s 5.5 nimetatud kostja trasside omandamiseks planeeritav summa ja nn lubatud hind ei saa kuidagi võrduda p-s 3.1 nimetatud ostuhinna ülempiiriga. Kostja hinnangul tuleneb lepingu p-st 5.5 ja VÕS § 26 lg-te 1 ja 3 koostoimest, et planeeritav summa / lubatud hind, millest lahutatuna määratakse OÜ Insidecom tasu, määratakse hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte alusel kostja poolt, võttes arvesse trasside tegelikku ostuhinda. Kui trasside hinnaks oli 08.05.2009.a müügilepingu p-i 3.2 alusel 1 kroon, siis võiks mõistlik müügilepingu sõlmimise nõustamise tasu jääda u 200300 või äärmisel juhul 2000-3000 krooni piiresse. Ilmselgelt ebamõistlik ja ebareaalne on seisukoht, et 1-kroonise ostuhinnaga trasside eest tasutakse tehingu nõustajale 999 999 krooni. See ja ka teised kostja poolt välja toodud aspektid lepingu nr 16/2009 kohta kinnitavad, et kõnealuse lepingu järgi esitatud nõuded on pahatahtlikud. Igal juhul palub kostja ringkonnakohtul mitte arvestada vaidlusaluse lepingu p-s 5.5 toodud planeeritava summa/ lubatud hinnana 1 000 000 krooni, kuivõrd see on ilmselgelt ebamõistlik ega saa olla lepingu tingimuste sisu ja konteksti lugedes selle olemusega kooskõlas. Vastustaja seisukoht
  2. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Hageja vastuapellatsioonkaebus
  3. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ulatuses, millega kohus jättis rahuldamata lepingust nr 17/2009 tuleneva viivisenõude 6391,17 eurot, leppetrahvinõude 9586,75 eurot ning leppetrahvilt arvestatud viivisenõude 9586,75 eurot. Hageja vaidlustab ka menetluskulude jaotuse, paludes jätta menetluskulud kostja kanda või alternatiivselt, juhul, kui maakohtu otsus jääb hagi rahuldamise ulatuse osas muutmata, teha asjas uus menetluskulude jaotus, millega jätta 84,3% hageja menetluskuludest kostja kanda ja 15,7% kostja menetluskuludest hageja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus lepingu nr 17/2009 alusel esitatud kõrvalnõuded jätnud alusetult ja põhjendamatult suures osas rahuldamata. Otsus on kõrvalnõuete osas ebaselge, kohtu seisukoha kujunemine ei ole jälgitav ning iga konkreetse kõrvalnõude rahuldamise ulatus otsusest ei tulene. Ühtlasi on kohus oluliselt rikkunud nii materiaal- kui 16
(21)Tsiviilasi nr: 2-10-64946 menetlusõigust. Kohus ei ole põhjendanud, mille alusel ta seadis hageja õiguse nõuda viivist, leppetrahvi ja leppetrahvilt viivist sõltuvusse lepingu muude tingimustega, eelkõige sellega, millise soorituse kostja sai või pidi saama. VÕS §-d 113 ega 158 ei sätesta, et viivist ja leppetrahvi oleks kohustust rikkunud poolelt õigus nõuda tingimusel, et lepingut rikkunud pool on saanud lepingujärgse soorituse. Seega on kohtu poolt hageja kõrvalnõuete põhjendatuse hindamine kostja poolt lepingu järgi saadu kontekstis vastuolus materiaalõigusega. Leppetrahvi vähendamise osas ei ole kohus kõiki asjaolusid piisavalt kaalunud ja viivise vähendamiseks ei olnud kohtul õigust, kuivõrd kostja viivise vähendamist ei taotlenud. Seega puudus kohtul ka alus leppetrahvilt arvestamisele kuuluva viivise vähendamiseks alla väljamõistetava leppetrahvi. Lisaks on kohus jätnud täielikult tähelepanuta hageja kirjalikes teesides esitatud avalduse, mille kohaselt hageja ei nõua viiviseid põhinõudeid ületavas osas, mis on kaasa toonud ka väära kohtukulude jaotuse. Kohus ei lähtunud hageja poolt esitatust ning asus lahendama põhinõuet ületavat viivisenõuet. Jättes rahuldamata hageja põhinõuet ületava viivisenõude, on kohus eksinud ka TsMS § 439 vastu. Seega on väär otsuses toodud põhjendus, et lepingust nr 16/2009 tulenev hagis esitatud viivis osutub väljamõistetavat põhivõlga arvestades põhjendamatult suureks. Hageja viivisenõue (53 387,89 eurot) ületas põhinõuet (51 129,25 eurot) vaid 4,42% võrra, mida ei saa pidada põhjendamatult suureks. Menetlusökonoomiast lähtuvalt ei vaidlusta hageja otsust osas, milles kohus jättis rahuldamata eeltoodud viivisenõude summas 2258,64 eurot. TsMS § 367 alusel hageja nõude viivise protsendina väljamõistmiseks rahuldamata jätmine on aga vastuolus menetlusnormidega, sest niisugust nõuet ei ole esitatud. Eeltoodust tulenevalt vaidlustab hageja ka menetluskulude jaotuse. Maakohus on lähtunud sellest, et hageja soovis saada 2 618 938 krooni (167 380,64 eurot), mis sisaldab ka põhinõudeid ületavaid viiviseid otsuse tegemise aja seisuga. Nagu ülal selgitatud, ei nõudnud hageja viivist põhivõlga ületavas määras (v.a viivisenõue 2258,64 eurot), seega on hageja kogunõue 136 472,96 eurot (s.o lepingust nr 16/2009 tulenev põhivõlg 51 129,25 eurot, sama lepingu alusel 12 782,33 euro tasumisega viivitamise (hagi esitamise ajaks siiski tasutud) eest arvestatud viivis 2258,64 eurot, sama lepingu alusel 51 129,25 euro tasumisega viivitamise eest arvestatud viivis 51 129,25 eurot; lepingust nr 17/2009 tulenev põhivõlg 6391,17 eurot ja selle tasumisega viivitamise eest arvestatud viivis 6319,17 eurot, samast lepingust tulenev leppetrahvinõue 9586,75 eurot ning selle tasumisega viivitamise eest arvestatud viivis 9586,75 eurot). Kohus rahuldas hagi 115 040,82 ulatuses, mis moodustab hageja kogunõudest 84,3%. Seega oleks kohus pidanud menetluskulud jagama selliselt, et 84,3% hageja menetluskuludest jäävad kostja kanda ja 15,7% kostja menetluskuludest jäävad hageja kanda. Juhul, kui ringkonnakohus ei rahulda vastuapellatsioonkaebust lepingust nr 17/2009 tulenevate kõrvalnõuete osas ning jätab otsuse hagi rahuldamise ulatuses osas muutmata, palub hageja tühistada maakohtu menetluskulude jaotuse ning jagada menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele maakohtus. Juhul, kui ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, palub hageja TsMS § 173 lg 3 alusel menetluskulude jaotuse muutmisel arvestada eelnevalt väljatoodud hageja nõude ulatusega (s.o 136 472,96 eurot). Vastustaja seisukoht 7. Vastustaja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht 8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi kostjalt lepingu nr 16/2009 alusel põhivõla ja viivise väljamõistmise osas. Vastavas osas tuleb jätta 17
(21)Tsiviilasi nr: 2-10-64946 hagi rahuldamata. Muuta tuleb ka menetluskulude jaotust. Seega tuleb kostja apellatsioonkaebus rahuldada. Harju Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles maakohus jättis osaliselt rahuldamata hagi lepingu nr 17/2009 ja selle lepingu lisakokkuleppe alusel. Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 9. Lepingust nr 16/2009 tuleneva tasunõude esitamisel tugines hageja sellele, et kostja ja OÜ Harju Vesi vahel sõlmitud lepingu (t I kd lk 40
  1. jj)p-i 5.5. kohaselt tekkis kostjal kohustus tasuda teenuse osutamise eest tasu 999 999 krooni (ilma käibemaksuta), põhjusel, et lepingus sätestatud tasu maksmise eeldused on täidetud. Hageja leidis, et vastava lepingupunkti alusel tasu maksmise kohustus tekkis põhjusel, et OÜ Insidecom tegevuse tagajärjel omandas kostja vaidlusalused vee- ja kanalisatsioonitrassid. Vastava eesmärgi saavutamist tõendas hageja 08.05.2009.a sõlmitud trasside omandamise lepinguga (t I kd lk 42 jj). Ringkonnakohus leiab, et lepingu nr 16/2009 p-s 5.5. nimetatud tasunõude eeldused ei ole täidetud. Ringkonnakohus leiab, et lepingu 16/2009 raames kokku lepitud kohustuseks, mida teenuse osutaja pidi saavutama, oli see, et kostja omandab vaidlusalused vee- ja kanalisatsioonitrassid. Kostja huvi oli saada vastavate tehnorajatiste omanikuks. Sellega seoses tellis kostja Insidecom OÜ-lt teenuse, millega pidi Insidecom OÜ organiseerima selliste lepingute sõlmimise, mis annavad kostjale õiguse saada vastavate trasside omanikuks ning lepingu, mille alusel kostjale vastavate trasside omandiõigus ka üle läheb. Lepingut nr 16/2009 tuleb mõista selliselt, et sõlmida tuli mitte ükskõik milline leping, vaid kehtiv tehnorajatiste müügileping, mis annab kehtiva õigusliku aluse vaidlusaluste tehnorajatiste omandamiseks ning organiseerida tuleb kehtiv tehnorajatiste omandiõiguse üleminek. Hageja poolt esitatud 08.05.2009.a müügilepingu (t I kd lk 42
  2. jj)alusel vaidlusaluste tehnorajatiste omandiõigus kostjale üle minna ei saanud ning vastava lepingu alusel ei saanud tekkida kostjal ka õigust nõuda vastavate tehnorajatiste omandiõiguse ülekandmist. AÕS § 68 lg-st 3 tulenevalt saab omandiõigus tekkida ainult seaduses sätestatud alusel. Ringkonnakohus arutas põhjalikult vastavaid küsimusi pooltega 19.04.2013.a toimunud kohtuistungil, selgitas pooltele vastavaid küsimusi ning nendele antavat võimalikku hinnangut ning andis võimaluse pooltele esitada oma seisukohad vastavates küsimustes. Vaidlusaluste tehnorajatiste puhul on tegemist maa sisse paigaldatud vee- ja kanalisatsioonitorustikega.

§ 54

lg 1 kohaselt tuleb maaga püsivalt ühendatud ehitisi lugeda reeglina kinnisasja olulisteks osadeks. Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mille alusel saaks konkreetseid tehnorajatisi lugeda ajutisteks ehitisteks. Samuti ei ole vastavate tehnorajatiste talumiseks seatud mitte ühtegi piiratud asjaõigust. Hageja ei ole viidanud ka asjaoludele, mille alusel saaks järeldada, et vastavate tehnorajatiste suhtes kehtiks seaduse alusel tekkinud talumiskohustus. Vastavad trassid rajati peale 01.04.1999.a, sundvaldusi seatud ei ole. Seega puudub alus järeldada, et vaidlusalused tehnorajatised võiksid käibida maast lahus. Kinnisasju, tehnorajatiste kuuluvuse üleandmise eesmärgil ei ole kostjale üle antud, samuti ei ole sõlmitud ka mitte ühtegi kehtivat kinnisasja omandiõiguse ülekandmise nõudeõigust loovat lepingut. Lihtkirjaliku müügilepingu raames märgiti, et kostjal on õigus nõuda trasside omandiõiguse ülekandmist. Kuid lepingust ei nähtu, millises vormis tehnorajatiste omandiõigust üle anda soovitakse. Lepingus ei räägita nende kinnisasjade omandiõiguse ülekandmisest, mille sisse on torud paigutatud, lihtkirjalik leping ei näe ette torude talumiseks servituutide seadmist ning servituutide kostjale ülekandmist, leping ei reguleeri ka mitte ühtegi muud kehtivat alust, mille raames oleks õiguspäraselt võimalik tehnorajatisi kostjale üle kanda. Lihtkirjalikus lepingus on sätestatud, üldsõnaliselt, et tehnorajatised müüakse kostjale ning et nende omandiõigus läheb kostjale üle (t I kd lk 43 p-d 3.1 jj). Seega leiab Tallinna Ringkonnakohus, et käesoleva tsiviilasja raames kohtu ette toodud asjaolude alusel ei saa järeldada, et vaidlusalused trassid kuuluksid kostjale või et kostjal oleks tekkinud trasside omandiõiguse ülekandmise nõude õigust. Sellest järeldab 18

(21)Tsiviilasi nr: 2-10-64946 Tallinna Ringkonnakohus, et hageja eriõiguseellane ei ole täitnud kohustusi, mis olid lepingu nr 16/2009 alusel vaidlusaluse tasu maksmise kohustuse tekkimise eelduseks.
  1. Üldistatult kokkuvõttes võib järeldada, et kostja sõlmis lepingu, millega kostja tellis hageja eriõiguseellaselt teenuseid, mille sisuks oli see, et hageja eriõiguseellase tegevuse tagajärjel pidi kostja saama vaidlusaluste tehnorajatiste omandi saamiseks õigusliku aluse ning saama ka vaidlusaluste tehnorajatiste omanikuks. Kumbagi tagajärge saabunud ei ole ning sellist teenust kostjale osutatud ei ole. Küsimusele, et kas hageja eriõiguseellasel on õigus saada tasu sellise teenuse eest, mille alusel kostjal tehnovõrkude omandamise õigust ega omandit ei tekkinud, st tasu sellise teenuse eest, mille tagajärjel sõlmiti vorminõude tõttu tühine, kehtiva õigusega vastuolus ning omandit mitteüleandev leping, tuleb vastata eitavalt. Juhul, kui näiteks advokaat annaks kliendile õigusnõu ning väidaks, et vaidlusaluseid tehnorajatisi on võimalik omandada lihtkirjaliku lepingu alusel, tuleks asuda seisukohale, et selline õigusteenus ei vasta nõuetele. Seega ei ole hageja eriõiguseellane teinud midagi selle eesmärgi saavutamiseks, milleks leping nr 16/2009 sõlmiti. Lihtkirjalik tehnorajatiste müügileping ei viinud kostjat tehnorajatiste omandamisele lähemale. Vastupidi, hageja eriõiguseellase tegevusel olid kostja jaoks mitmed negatiivsed tagajärjed. Hageja eriõiguseellane lõi kostjale eksliku mulje, et trassid kuuluvad peale lepingu sõlmimist kostjale ning kostja, selle asemel, et trasside omandamiseks adekvaatseid ja õiguspäraseid samme astuda, tugines hageja eriõiguseellase poolt loodud õigusvastasele näivusele. Sellise soorituse eest teenustasu väljamõistmine oleks ka nimetatud põhjustel ebaõiglane ja põhjendamatu.
  2. Hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja on teinud mingeid selliseid tahteavaldusi, mida saaks pidada võla tunnistamiseks või selliseid tahteavaldusi, mis oleksid mingil muul alusel loonud kostjale kohustuse vaidlusaluse tasunõude eest vastutada. Samuti ei saa järeldada, et kostja oleks hageja eriõiguseellase soorituse kuidagi heaks kiitnud. Hageja eriõiguseellane lõi kostja jaoks eksliku mulje, et kostja omandas trassid ning hageja eriõiguseellase väidete pinnalt tasus kostja osa teenustasust. See asjaolu, et kostja osa teenustasust maksis, ei tähenda, et kostja oleks väljendanud tahet võtta vastu või heaks kiita hageja eriõiguseellase poolt osutatud teenust, mille alusel lepingu eesmärke ei saavutatud. Puuduvad tõendid, mis viitaksid sellele, et kostja raha maksmisel ja raha maksmist lubavaid e- kirju saates oleks teadvustanud tegelikku olukorda, mis valitses. Hagi rahuldamist ei võimalda ka t I kd lk 70-71 olevad tõendid. Ka nende tõendite alusel ei saa järeldada, et kostja oleks vaidlusalust võlga tunnistanud. Vastavates kirjades annab kostja juhatuse liige teada seda, et ta kavatseb esitatud arved tasuda ning prognoosib seda, millal võiksid selleks võimalused tekkida, kuid neid e- kirju ei saa käsitleda selliste tehingutena, mis oleksid suunatud mingi kohustuse õiguslikule tunnistamisele kui sellisele. Ei nähtu, et kostja juhatuse liikme tahe oleks olnud suunatud just nende e- kirjadega võla tunnistamisele selliselt, et rahalise kohustuse tekkimise aluseks võiks olla vastav e- kiri, seda isegi siis, kui võlg muul õiguslikul alusel ei tekkinud. Kostja juhatuse liige lähtus vastavaid e- kirju koostades sellest arusaamast, et raha maksmise kohustus tekkis varem sõlmitud lepingu alusel (leping 16/2009). Nagu hiljem selgus, osutus selline ettekujutus ekslikuks. Eraldi muude tahteavaldustega nõude tunnistamise soovi esitatud tõendite alusel tuvastada ei saa.
  3. Ringkonnakohtu istungil hageja väitis, et see asjaolu, kas kostja tehnorajatiste omandamiseks kehtivalt nõudeõiguse sai ja see, kas kostja tehnorajatised omandas, ei saa mõjutada hagi rahuldamist, sest kostja maakohtus 08.05.2009.a müügilepingu tühisusele ei tuginenud. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Kostja vaidles maakohtus hagile vastu. Järelikult tuli kohtul kontrollida hagi rahuldamise eeldusi. Lepingu nr 16/2009 p-st 5.
  4. 19
(21)Tsiviilasi nr: 2-10-64946 tuleneva nõude rahuldamise eelduseks on kehtiva müügilepingu sõlmimine ning tehnorajatiste kehtiv omandamine kostja poolt. Seda toimunud ei ole. Hagi rahuldamise eeldusi tuleb kontrollida alati, kui kostja hagi õigeks ei võta.
  1. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles maakohus jättis lepingust nr 17/2009 ja selle lepingu lisakokkuleppest (t I kd lk 48 jj) tulenevad nõuded osaliselt rahuldamata. Lisakokkuleppe p-st 2.
  2. (t lk 52) tulenevalt kohustus kostja tasuma hageja eriõiguseellasele 100 000 krooni. Vastava rahasumma on maakohus hageja kasuks käesolevas tsiviilasjas tehtud kohtuotsusega ka välja mõistnud. Sellele lisaks nõudis hageja ka sama kokkuleppe p-st 2.
  3. tulenevalt leppetrahvi tasumist ning viivist (lepingu p 2.4.). Kuivõrd lepingu p 2.
  4. nägi ette rahalise kohustuse ja p-des 2.
  5. ning 2.
  6. olid ette nähtud sanktsioonid, mis kehtestati p-s 2.
  7. sätestatud rahalise kohustuse rikkumise puhuks (kohustus maksta leppetrahvi selle eest, kui kostja viivitab p-s 2.
  8. nimetatud rahalise kohustuse täitmisega ja kohustus maksta viivist kõikide kokkuleppest tulenevate rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral), tuleb p-s 2.
  9. nimetatud rahalise kohustuse maksmisega viivitamise puhuks kokku lepitud sanktsioone käsitleda koos ja kogumis. See, kui rahalise kohustuse täitmisega viivitamise puhuks kokku lepitud sanktsiooni nimetatakse leppetrahviks ning kui sellele lisaks soovitakse veel nõuda ka viivist, ei tähenda, et hageja peaks saama sellise nõuete rüütamise läbi kõrvale hiilida kohtupraktikas liiga suurte viiviste nõudmise vältimiseks kehtestatud piirangutest. Nii on kohtupraktikas leitud, et viivisenõudele vastuvaidlemise korral tuleb viivisenõude esitajal tõendada, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tekkinud kahju ületas põhivõlga, juhul, kui viivise nõudja nõuab viivist põhivõlga ületavas osas. Seda seisukohta tuleb kohaldada ka juhul, kui pooled sõlmisid sellise lepingu, mille puhul nähti rahalise kohustuse täitmisega viivitamise puhuks lisaks viivisele ette ka leppetrahvi maksmise kohustus. Hageja ei ole tõendanud, et p-s 2.
  10. sätestatud rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkis hagejal või hageja eriõiguseellasel kahju, mis ületas p-s 2.
  11. nimetatud rahalist kohustust. Kuivõrd kostja vaidles hagile ja sealhulgas ka viivisenõudele vastu, tulnuks hagejal seda tõendada. Seetõttu toimis maakohus õiguspäraselt, kui rahuldas lepingu 17/2009 pinnalt esitatud hagi kõrvalnõuete osas, kuid mitte suuremas ulatuses, kui põhinõue.
  12. Kostja taotles apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu osalist tagastamist. Kostja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1500 eurot. Selline riigilõiv tulnuks maksta kostjal, kui kostja apellatsioonkaebuse hind oleks jäänud 100 000 ja 150 000 euro vahele. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi 51129,25 eurose põhinõude ja sellelt põhinõudelt arvestatud viiviste osas. Apellatsioonkaebuse hind on sama, mis hagihind, arvestades kaebuse ulatust. Hagihind määratakse kindlaks hagi esitamise aja seisuga. Hagi esitamise ajal kõrvalnõudeid hagihinna määramisel arvesse ei võetud ja TsMS § 137 lg 4 oli apellatsioonkaebuse esitamise ajaks kehtetuks tunnistatud. Sellest tulenevalt tuleb määrata kostja apellatsioonkaebuse hind vaidlustatud põhivõlanõude järgi summalt 51129,25 eurot ning riigilõiv tuleb tasuda sellelt summalt. Vastavalt hinnalt tuleb tasuda lõivu 1100 eurot. Seega on kostja tasunud lõivu 400 eurot ettenähtust rohkem ning 400 eurot tuleb kostjale tagastada. Menetluskulude jaotus
  13. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 2 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda.19.04.2013.a toimunud kohtuistungil tegi kostja hagejale kompromissiettepaneku, mis oli hagejale oluliselt soodsam, kui see, kuidas ringkonnakohus asja otsusega lahendab. Veelgi enam, ringkonnakohus selgitas pooltele kohtuistungil põhjalikult vaidluse lahendamise väljavaateid ning andis 20
(21)Tsiviilasi nr: 2-10-64946 vaidluse lahenduse väljavaadete osas indikatsioone määral, mida kohus vastavas menetlusetapis sai. Sellest hoolimata hageja kompromissiga ei nõustunud. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Reet Allikvere Ülle Jänes Kaupo Paal 21
(21)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.