Obsah (12)

§ 175§ 174§ 169§ 177§ 122§ 123§ 125§ 663§ 667§ 178§ 136§ 138

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iko Nõmm, Malle Seppik, Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 12.09.2013, Tallinn Tsiviilasja number 2-08-54262 Tsiviilasi OÜ Talavik avaldus

§ 175lg 2 kohaselt on nõustajate kulude hüvitamine välistatud.

Juhuks kui soovitakse esindaja kulude kindlaksmääramist, märgib hageja puudusena, et avalduses ei ole nimeliselt märgitud esindajaid, kelle kulutuste kindlaksmääramist soovitakse. Üldsõnaline viide menetlusosaliste esindajatele piirab hageja õigust esitada sisulisi vastuväiteid mitme esindaja kulutuste kindlaksmääramise kohta. Seejuures viitab hageja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-112-09 p-le 17. 2 8. Hageja juhib tähelepanu, et kostja ei ole avalduses täitnud

§ 174lg 3 viimases lauses sätestatud kinnitamiskohustust.

1. Kostja ei ole selgitanud, millist rolli täitis tsiviilasjas OÜ Sikuti Advokaadibüroo, mille arve nr 146 summas 3000 krooni on avaldusele lisatud. Arve sisust nähtub, et büroo on redigeerinud määruskaebust Riigikohtule ning samuti see, et vastava töö on kostja esindajana tellinud Ljubov Smolina. Arvel näidatud toimingu sisu kokku viies töö tellimiseks volitatud isikuga võib järeldada, et Ljubov Smolina on viinud advokaadibüroosse redigeerimiseks enda eelkoostatud määruskaebuse teksti. Hageja hinnangul on vastuvõetamatu, et hageja peaks hüvitama advokaadibüroo kulud, mille on tinginud kostja lepingulise esindaja võimalik suutmatus koostada nõuetekohast menetlusdokumenti. Kui kostja kahtles enda esindaja pädevuses, siis oleks ta saanud protsessi algusest alates advokaadibüroo teenuseid kasutada, vältides nõnda ka nö topeltteenuseid.
2. 15.01.2012 arve nr 4 osas märgib hageja, et hageja võimalusi ja õigust arvele sisuliselt vastu vaielda on piiratud arve ebamäärasuse ja üldsõnalisusega. Kostja ei ole kinni pidanud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-112-09 antud suunistest ega esitanud kohtule ega menetlusosalistele dokumente õigusabi osutamise konkreetse ulatuse kohta. Kostja ei ole avalduses selgitanud vastuolu seoses sellega, et arvest nr 4 nähtub riigilõivu summa 66 eurot, menetluskulude nimekirjas aga on riigilõivu summaks märgitud 51,12 eurot. Viidates

§ 169

lg-le 2 leiab hageja, et isegi kui kostja riigilõivu maksmist tõendab ja selle kohta täiendavaid selgitusi jagab, ei saaks ikkagi kostja tasutud riigilõivu kostja kasuks hagejalt välja mõista. Samadel põhjendustel vaidleb hageja vastu ka 06.02.2012 arvele nr

2. 08.02.2013 arve nr 10 osas, mis on koostatud apellatsioonkaebuse vastuse koostamise eest, leiab hageja, et arvel kajastatud ajakulu 3 tundi on ülepaisutatud ega vasta töö sisulisele mahule. Kostja apellatsioonkaebuse vastuse sisulise osa maht on umbes 2,5 lehekülge.
3. 18.03.2013 arvel nr 19 ühe kululiigina näidatud vastuse koostamise osas Eesti Korteriühistute Liidu 22.07.2008 järelepärimisele märgib hageja viidates Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-162-11 p-le 14, et vastavad kulud on kantud kohtueelses menetluses ega saa olla menetluskuludeks

mõttes. Hageja esitas hagiavalduse maakohtusse 15.08.

2. Lisaks on hageja hinnangul arusaamatu ja läbipaistmatu esitatud Proffesionalgrupp OÜ arvete koostamise metoodika ja alused. Arvestades, et arvete kuupäevad ei sisalda perioodiliselt olulisi kõikumisi, jääb hagejale arusaamatuks, mis on õigusabiteenuse ühikuhinna erinevuste põhjuseks. Esimese astme kohtu määrus
3. 17.05.2013 määrusega rahuldas Harju Maakohus kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 466,55 eurot.
4. Kohus lahendas menetluskulude kindlaksmääramise

§ 177

lg 4 kohaselt põhjendava ja kirjeldava osata, viidates asjaolule, et hageja ei esitanud kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastuväiteid. 16.

§ 175

lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad antud paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. 3 17. Seega kooskõlas

§ 175

lg 1 kontrollib kohus, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad kehtestatud piirmääradest. Hagi esitamise ajal 15.08.2008 kehtis Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrus nr 306 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad”, mille kohaselt oli tsiviilasja hinnaga kuni 20 000 krooni (1278,23 eurot), maksimaalselt sissenõutav lepingulise esindaja kulu 6 500 krooni (415,43 eurot).

1. Seega on tsiviilasja hinnaga 18 337 krooni (1171,96 eurot) lepingulise esindaja kulu sissenõudmise piirmääraks 6500 krooni (415,43 eurot). Eeltoodust tulenevalt vähendas kohus lepingulise esindaja kulu 1204,35 euro võrra ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludena riigilõivu 51,12 eurot ja lepingulise esindaja kulu 415,43 eurot, kokku 466,55 eurot. Hageja määruskaebus
2. Hageja esitas 28.05.2013 määruskaebuse, milles palus maakohtu 17.05.2013 määruse tühistada ja taastada tsiviilasjas nr 2-08-54262 kostja menetluskulude kindlaksmääramise menetlus. Ühtlasi palus hageja tagastada hageja eest määruskaebuselt riigilõivu tasunud Eesti Korteriühistute Liidule nende poolt tasutud riigilõiv.
3. Hageja ei nõustu maakohtu määruses märgituga, mille kohaselt ei esitanud ta kostja menetluskulude avaldusele vastuväidet. Hageja edastas oma vastuväited tähtaegselt, 03.05.2013, Harju Maakohtu e-posti aadressile. Samal päeval sai hageja maakohtust automaatkinnituse dokumentide vastuvõtmise kohta.
4. Kuivõrd hageja vaidles oma vastuväites kostja menetluskuludele terviklikult vastu, oleks kohus pidanud

§ 175lg 1 kohaselt kontrollima ka menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust.

Hagejale teadmata põhjustel jäid tema vastuväited kostja avaldusele tähelepanuta. Sellest lähtuvalt leiab hageja, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse menetlemine tuleks taastada ja asja uuel lahendamisel arvestada ka hageja vastuväiteid. Kostja määruskaebus

1. Kostja esitas 05.06.2013 määruskaebuse, milles palus maakohtu 17.05.2013 määruse tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja teha tühistatud osas uus määrus, millega määrata kindlaks kostja menetluskulud summas 1204,35 eurot. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
2. Vaidlustatud määrus on lepingulise esindaja kulu 1204,35 euro rahuldamata jätmise osas ebaõige ning vastuolus

-i ja Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruse nr 306 nõuetega ja asjas olevate materjalide ja tõenditega. Maakohus on oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme, kuivõrd määrusest ei selgu, millest tulenevalt kohus leidis, et käesoleva tsiviilasja hind on 18 337 krooni (1171,96 eurot).

§ 122

lg 2 kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus.

§ 123

järgi võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg ning

§ 125

sätestab, et raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. 15.08.2008 kohtule esitatud hagis nõudis hageja kostjalt remondifondi jäägi 61 120 krooni väljamõistmist. Seega oli hagi hinnaks hagi esitamise ajal 61 120 krooni ja see, et hageja menetluse käigus korduvalt haginõudeid muutis, ei tähenda, et sellega muutus ka hagihind.

1. Hagi esitamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrus nr 306 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“, mille kohaselt on hagihinnalt kuni 70 000 krooni maksimaalselt sissenõutav lepingulise 4 esindaja kulu 20 500 krooni (1310,19 eurot). Samas tuleb arvestada, et eelmärgitud Vabariigi Valitsuse määruse § 2 järgi võib kohus asja keerukuse või mitme esindaja menetluses osalemise korral (näiteks kui menetluse käigus on esitatud määruskaebusi, asjas on toimunud tavalisest rohkem kohtuistungeid või aeganõudvaid menetlustoiminguid, asjas käsitletavate asjaolude ja tõendite maht on tavapärasest suurem, poolel on olnud vaja esindajat vahetada), samuti kui osa kuludest on põhjustatud menetluse venimisest või menetlusõiguse kuritarvitamisest, rakendada kulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäära, mis saadakse §-s 1 toodud tsiviilasja hinnale vastava piirmäära korrutamisel koefitsendiga 1,
3. Kostja leiab, et antud asjas esineb alus kohaldada Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruse nr 306 § 2 sätteid, kuna menetlus venis viis aastat, menetluse käigus hageja muutis hagiavaldust kolmel või neljal korral ja sellest tulenevalt hagimenetlus venis, asjas oli kostja poolt esitatud 4 määruskaebust, asjas toimus 5 kohtuistungit, kuigi pärast kostja kaja alusel menetluse taastamist asja lahendamiseks piisas ainult ühest kohtuistungist. Seoses sellega, et hageja pidevalt muutis oma seisukohti, pidi kostja korduvalt täiendavalt koguma, tutvuma ja analüüsima suurtes koguses tõendeid, et nende alusel esitada kohtule kostja seisukoht hageja järjekordsetele muudetud hagiavaldustele või vastuväidetele. Samuti oli kostjal menetluse käigus vaja vahetada esindajat, kuna vahepeal tema esindaja Tamara Vologžanina ei saanud kostjat esindada.
4. Kostja hinnangul tuleb kostja lepingulise esindaja puhul kohaldada Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruse nr 306 §-s 2 sätestatud kõrgendatud piirmäära, mis antud asjas oleks 26 650 krooni (20 500x1,3) ehk 1703,25 eurot. Sellest tulenevalt on kostja lepingulise esindaja menetluskulud üldsummas 1619,78 eurot põhjendatud ja kuuluvad täies ulatuses hagejalt väljamõistmisele. Vastused määruskaebustele
5. Kostja vaidleb hageja määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastuses hageja määruskaebusele kinnitas kostja, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega tsiviilasjas nr 2-08-
7. Hageja vaidleb kostja määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Edasine menetluse käik
8. Harju Maakohus jättis kaebused rahuldamata ja saatis need

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Kohus möönis seoses hageja määruskaebusega, et hageja tõepoolest esitas kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastuväite, kuid kantselei eksituse tõttu ei olnud antud menetlusdokument vaidlustatud kohtumääruse tegemise ajal kohtutoimikus ja selle olemasolu ei olnud sellel ajal nähtav ka KIS-ist. Samas ei tähenda nimetatud asjaolu kohtu hinnangul, et vaidlustatud kohtumääruse resolutsioon oleks ebaõige ja et kohtul oleks võimalik jätta menetluskulude kindlaksmääramise avaldus täies ulatuses rahuldamata. Samuti ei ole kohtu arvates võimalik rahuldada kostja määruskaebust, muu hulgas ainuüksi lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäärade tõttu. Ringkonnakohtu seisukoht 30. Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 17.05.2013 määrus tuleb

§ 667lg 2 järgi tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas uue määruse, millega rahuldab hageja määruskaebuse ja rahuldab osaliselt kostja määruskaebuse. 5 31. Maakohus lahendas menetluskulude kindlaksmääramise

§ 177

lg 4 alusel kirjeldava ja põhjendava osata määrusega põhjendusel, et hageja ei esitanud avaldusele oma vastuväidet. Tegelikkuses on hageja tähtaegselt esitanud vastuväite kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele, ent kohus jättis selle eksituse tõttu tähelepanuta ning hageja vastuväidetega arvestamata. Eeltoodust tulenevalt kuulub hageja määruskaebus rahuldamisele. 32. Järgnevalt hindab kohus hageja vastuväiteid kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele. Väite osas, mille kohaselt ei tõenda kostja avaldusele lisatud 5 arvet, et kulutused oleksid reaalselt kantud, märgib kolleegium, et seadusest ei tulene, et kulude väljamõistmiseks peab taotleja tõendama, et kulud on kantud ja esitama sellekohaseid dokumentaalseid tõendeid. Kui maakohus oleks kahelnud kulu kandmises, tulnuks tal

§ 175

lõike 5 kohaselt anda kostjale tähtaeg menetluskulusid tõendavate dokumentide esitamiseks, mida kohus teinud ei ole. Ringkonnakohus ei oma samuti kahtlusi kulude kandmise osas ning peab esitatud avalduses sisalduvat menetluskulude nimekirja ja avaldusele lisatud arveid piisavaks, et hinnata õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust. Kuivõrd kostja poolt esitatud avaldusest nähtuvad õigusabi osutamiseks tehtud toimingud, nendele kulunud aeg ja kantud kulutused ning kostja on vastuses hageja määruskaebusele kinnitanud, et kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega, vastab esitatud avaldus

§ 174lg 3 nõuetele.

Seega on alusetu ka hageja väide, et kostja ei ole lähtunud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-112-09 antud suunistest ega esitanud dokumente õigusabi osutamise konkreetse ulatuse kohta.

1. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt on kostjat menetluse käigus erinevatel aegadel esindanud kolm esindajat, kelledest M. Sikut esindas kostjat määruskaebuse esitamisel Riigikohtule. Seega ei ole kostjate esindajad menetluse vältel osutanud kostjale õigusteenust üksteist dubleerides, mistõttu on põhjendamatud hageja väited topeltteenuste kasutamisest seoses määruskaebuse esitamisega Riigikohtule.
2. Kohtu hinnangul on kostja esindaja ajakulu 3 tundi hageja apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks põhjendatud ja vajalikuks kuluks, arvestades seejuures koostatud vastuse sisu ja seda, et vastuse koostamine eeldas ka hageja apellatsioonkaebusega (9-l leheküljel) tutvumist, mida kostja avaldusele lisatud arvel eraldi kuluna kajastanud ei ole.
3. Ringkonnakohus nõustub hageja väitega, mille kohaselt on 18.03.2013 arvel nr 19 ühe kululiigina näidatud Eesti Korteriühistute Liidu 22.07.2008 järelpärimisele vastuse koostamise kulud kantud kohtueelses menetluses ega saa olla menetluskuludeks

mõttes. Kolleegium leiab, tuginedes Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-63-10 p-s 12 leitule, et eelnimetatud õigusabiteenus ei hõlma praeguse asja hagimenetlust ning nimetatud teenusega seotud kulu ei saa pidada käesoleva tsiviilasjaga seonduvaks menetluskuluks. Seega ei kuulu vastav kulu

-i menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel hüvitamisele ning kohus peab põhjendatuks vähendada hageja esindaja ajakulu 30 minuti võrra, mis arvelt nr 19 nähtuvat õigusteenuse tunnihinda arvestades on 22,50 eurot. 36. Vastuseks hageja taotlusele määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks märgib ringkonnakohus, et tulenevalt

§ 178

lg-st 3 ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ka kaebuse esitamisel kantud menetluskulusid. 37. Seoses kostja määruskaebuse väitega, et kohus on tsiviilasja hinna määramisel rikkunud protsessiõiguse norme, märgib kolleegium, et lähtuvalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-15812 p-s 13 väljendatud seisukohast ei saa kostja vastavaid väiteid arvestada menetluskulude kindlaksmääramise menetluses.

§ 136lg 4 kohaselt võib kohus asja hinda muuta kuni asjas lahendi tegemiseni.

Seega ei saa asja hinda enam menetluskulude kindlaksmääramise menetluses muuta, isegi kui kohus on selle varem 6 valesti määranud, mida käesoleval juhul tehtud ei ole. Küll aga on maakohus lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäära puhul ebaõigesti lähtunud menetluse käigus hageja poolt muudetud nõude summast, mis oli ühtlasi tsiviilasja hinnaks apellatsioonimenetluses. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-158-12 p-st 13 tulenevalt ei mõjuta nõude vähendamine seda, millist lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäära tuleb rakendada. Menetluskulude piirmäär on ühtne kõigi asja menetluses tekkinud esindajakulude jaoks kõigis kohtumenetlustes. Kuivõrd maakohtu 23.10.2012 määruses (kd III tl 135-137) määrati tsiviilasja hinnaks 2659,44 eurot (41 611,19 krooni), tuleb lähtuda hagi esitamise ajal 15.08.2008 kehtinud Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruses nr 306 sätestatust, mille kohaselt on hagihinnalt kuni 45 000 krooni maksimaalselt sissenõutav lepingulise esindaja kulu 14 000 krooni (894,76 eurot). Tulenevalt eeltoodust on ekslik ka kostja viide Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruses nr 306 sätestatule, mille kohaselt on hagihinnalt kuni 70 000 krooni maksimaalselt sissenõutav lepingulise esindaja kulu 20 500 krooni (1310,19 eurot). 38. Vastuseks kostja määruskaebuse väitele, mille kohaselt on käesolevas asjas alust kohaldada eelnimetatud määruse §-s 2 sätestatud kõrgendatud piirmäära, märgib ringkonnakohus, et kostja poolt esiletoodud asjaolud iseenesest ei kinnita vaidluse keerukust, mis peab Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-112-09 p-i 17 kohaselt tulenema asja olemusest ja mahust. Selleks, et mõista õigusabikulu välja kõrgendatud ulatuses, peab olema tegemist äärmiselt mahuka ja keerulise õigusliku vaidlusega, millisega ei olnud käesoleval juhul tegemist. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud nõuda hagejalt kostja esindaja kulu välja määrusega nr 306 sätestatud kõrgendatud piirmääras. 39. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduses menetluskuluna näidatud riigilõiv summas 51,12 eurot on

§ 138

lg-test 1 ja 2 tulenevalt menetluskuluks ja kuulub seega hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele. 40. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kohtu hinnangul ei kuulu hüvitamisele Eesti Korteriühistute Liidu järelpärimisele vastuse koostamisega seotud kulu, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 923,38 eurot (lepingulise esindaja kulu 872,26 eurot + riigilõiv 51,12 eurot). 41.

§ 178

lg 3 kohaselt ei hüvitata käesolevate määruskaebuste menetlemisel tekkinud kulusid. Iko Nõmm Malle Seppik Ande Tänav 7