← Eesti

3-13-1380/39

Obsah (9)§ 3§ 33§ 50§ 38§ 10§ 32§ 47§ 41§ 126

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 24. september 2013, Tallinn Haldusas

) § 126 lg 1 p 4 ja lg 6 alusel rahuldamata ning vaidlustuse esitamisega seotud kulud vaidlustaja kanda. Vaidlust ei ole nõude üle, et pakutavad mänguelemendid peavad vastama standardile EVS-EN 1176:2008 või sellega samaväärsele standardile. Vaidlus on selles, kas hankijal on õigus nõuda, et ainsateks dokumentideks, millega pakkuja saab mänguelementide standardile vastavust tõendada, on sõltumatu mänguväljaku elemente sertifitseeriva ettevõtte poolt välja antud eestikeelsete sertifikaatide koopiad. Vaidlustaja hinnangul on mänguelementide standardile EVS-EN 1176:2008 vastavuse tõendamise piiramine üksnes kolmanda isiku poolt väljastatava vastavussertifikaadiga vastuolus

§ 3p-dega 1-3 ning § 33 lg-tega 7 ja 8. 2

(15)3-13-1380 Ehitusseaduse (EhS) § 2 lg-st 3 tulenevalt on mänguväljak tervikuna rajatis ja allub ehitusvaldkonna regulatsioonile, kuid mänguväljaku seadmete (mänguelementide) puhul ei ole tegemist ehitustoodetega EhS mõttes ning neile ei laiene ehitustoodete regulatsioon. Mänguväljak on määratlemata õigusmõiste, mis tähistab üldjuhul kompleksi paljudest mänguväljaku seadmetest: liumägedest, kiikedest, ronimisseintest jms, mis on kasutatavad ja paigaldatavad ka ühekaupa. Loogiline ja põhjendatud ei ole mänguväljaku seadme lugemine EhS § 2 lg 3 ja § 5 lg 3 koosmõjus ehitustooteks siis, kui ta on püsivalt paigaldatud ehitisse (s.o mänguväljakusse kui rajatisse), ning mitte ehitustooteks siis, kui seda kasutatakse eraldi. Seega ei reguleeri majandus- ja kommunikatsiooniministri 04.05.2004 määrus nr 123 „Ehitusmaterjali ja -toote nõuetele vastavuse tõendamise kord ja eri liiki ehitustoodete nõuetele vastavuse tõendamiseks vajalikud vastavushindamise protseduurid“ mänguväljaku seadmete nõuetele vastavuse tõendamist. Toote nõuetele vastavuse seaduse (TNVS) §-dest 19 ja 21 tulenevalt on mänguväljaku seadme nõuetele vastavust põhimõtteliselt võimalik tõendada nii vastavushindamisasutuse väljastatud vastavussertifikaadiga kui ka tootja koostatud vastavusdeklaratsiooniga. Hankijal oli õigus vaidlusalune piirang kehtestada ning vastuolu

§ 3p-dega 1-3 ning § 33 lg-tega 7 ja 8 puudub.

Millegagi ei ole põhjendatud eeldus, et juba pelgalt teatud nõude kehtestamisega hankedokumentides rikub hankija nõuet kasutada rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt (

§ 3p 1).

Vaidlusalune nõue on selge ja üheselt mõistetav ehk tagatud on ka riigihanke läbipaistvus ja kontrollitavus (

§ 3p 2).

Hankija ei pea juba hanke alusdokumentides põhjendama, millistest kaalutlustest lähtuvalt on konkreetne nõue, tingimus või piirang kehtestatud, vaid peab seda vaidluse tõusetumisel selgitama vaidlustusmenetluses, mida hankija on ka teinud. Vaidlustuses toodud asjaoludel ei ole võimalik tuvastada, et hankija ei oleks täitnud kohustust kohelda kõiki isikuid võrdselt ja mittediskrimineerivalt (

§ 3p 3).

Ainuüksi asjaolu, et kehtestatud tehniline kirjeldus sisaldab tingimusi, mis mõnele hankemenetluses osalemisest huvitatud isikule ei sobi või takistavad teda pakkumust esitamast, ei saa käsitada isikute ebavõrdse kohtlemisena. Vaidlusalune nõue on lisaks riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalne, asjakohane ja põhjendatud (

§ 3p 3).

Vaidlustuskomisjonil ei ole küll põhjust kahelda vaidlustaja poolt pakutavate mänguväljaku elementide nõuetele vastavuses ja ohutuses, kuid arvestades, et tegemist on laste mänguväljakute seadmetega, on hankija põhjendatult kehtestanud vastavuse tõendamiseks nõuded, mis tema arvates kõige paremini tagavad, et pakutavad mänguelemendid tõesti vastavad standardile EVS-EN 1176:2008. Viimasel paaril aastal on laste mänguväljakutel toimunud õnnetused pälvinud ühiskonnas üldist tähelepanu, mistõttu on mõistetav hankija huvi, et riigihanke tulemusel hangitavad mänguseadmed mitte üksnes ei oleks turvalised, vaid ka näiksid sellistena muu hulgas seetõttu, et nende nõuetele vastavust ei ole kinnitanud üksnes tootja, vaid ka sõltumatu kolmas isik. Laste tervise kaitsmine võimalike ohtude eest on sedavõrd oluline avalik huvi, mis kaalub üles pakkuja ettevõtlusvabaduse ja riigihankes osalemise võimaluse piirangu.

§ 33

lg 7 sätestab ammendava loetelu hankelepingu eseme kirjeldamise võimalustest, millele vastav säte laieneb. Kuna standardile vastavuse tõendamiseks esitatav dokument ei ole samastav ega seostatav ühegi

§ 33

lg-s 7 loetletud hankelepingu eseme kirjeldamise võimalusega, ei ole säte vaidluses asjassepuutuv.

§ 33

lg 8 võimaldab tehnilises kirjelduses kehtestada piiranguid, mis tekitavad takistusi riigihanke avamiseks konkurentsile, kui need on objektiivselt põhjendatud. Eespool toodud argumentidel on vaidlusaluse tingimuse näol käesoleval juhul tegemist objektiivse piiranguga. Vaidluses tehnilise kirjelduse õiguspärasuse üle ei ole asjakohased MoTeh OÜ põhjendused, et ta on mitmetel varasematel hangetel edukalt osalenud ja kõik lepingud nõuetekohaselt täitnud ning paigaldatud toodete osas pole hankijatel pretensioone olnud. 3

(15)3-13-1380
  1. MoTeh OÜ esitas 26.06.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Keskkonnaameti riigihanke „Mänguelementide ost ja paigaldamine“ (viitenumber 143141) hankedokumentide lisa 1 „Tehnilised tingimused“ p 1.1 teise lause ning hankedokumentide koosseisu kuuluva „Nõuded pakkumusele – vastavustingimused“ p-de 1, 10 ja 17 teiste lõikude tühistamiseks, samuti Tallinna Keskkonnaameti kohustamiseks viia hankedokumendid vaidlustatud osas vastavusse õigusaktides ettenähtud nõuetega. Lisaks palus kaebaja tühistada riigihangete vaidlustuskomisjoni 25.06.2013 otsus nr 128-13/
  2. Hankijal ei ole õigust omal äranägemisel eelistada seadusandja poolt võrdväärseteks tunnistatud tõendamissüsteemide hulgast ühte kindlat viisi. Kuna laste mänguväljak tervikuna on ehitis (EhS § 2 lg 1) ja mänguväljaku moodustavad sellele püsivaks paigaldamiseks ettenähtud konkreetsed atraktsioonid, siis on mänguväljaku elementide näol tegemist ehitustoodetega EhS § 5 lg 2 tähenduses. Mänguväljaku kui rajatisena tuleb käsitada ka ala, kuhu on paigaldatud ainult üks mänguväljaku element (nt liumägi, kiik vms). Mistahes mänguväljaku element ei ole ilma nõuetekohase paigalduse ja turvaala loomiseta üldse ohutult kasutatav, mistõttu ei saa esineda võimalust kasutada mõnda mänguväljaku elementi lahus mänguväljakust kui alast, millega ta on püsivalt ühendatud. Mitmete mänguväljaku elementide osas (nt vedrukiik, kaalukiik, karussell, väikelaste rippkiik) on nõutavaks turvaalaks murupinnas, mistõttu on mänguväljaku ehitiseks lugemise seisukohalt määrava tähtsusega sellega püsivalt ühendatud (ehitus)tooted ehk mänguväljaku elemendid, mitte mänguväljaku territoorium kui selline. Seega on mänguväljaku elementide nõuetele vastavuse tõendamisel asjakohane ka majandus- ja kommunikatsiooniministri 04.05.2004 määrus nr
  3. Nimetatud määruse § 1 p-de 1 ja 2 järgi on ehitustoote nõuetele vastavuse tõendamiseks kaks samaväärset alternatiivset võimalust: tootja vastavusdeklaratsioon või sertifitseerimisasutuse vastavussertifikaat. Samas ei ole mänguväljaku elementide ehitustoodetena määratlemine käesoleva vaidluse seisukohalt keskse tähtsusega, sest isegi juhul, kui tegemist ei oleks ehitustoodetega, on lubatav nende nõuetele vastavuse tõendamine nii vastavussertifikaadi kui ka tootja vastavusdeklaratsiooni esitamisega. Kuna standard EVS-EN 1176:2008 ei ole harmoneeritud standard, siis kuulub kohaldamisele TNVS § 6 lg 3 p
  4. TNVS §-dest 19 ja 21 tulenevalt on toote nõuetele vastavuse tõendamine lubatud nii tootja koostatud vastavusdeklaratsiooni kui ka vastavushindamisasutuse poolt väljastatud vastavussertifikaadiga, kusjuures kummalgi dokumendil ei ole teise ees prioriteetsust. Hankija ulatuslik kaalutlusõigus hankedokumentide tingimuste kujundamisel ei tähenda täielikku otsustamisvabadust, vaid diskretsiooni teostamisel on ka õiguslikud piirid. Piirang, mille kohaselt võimaldatakse mänguväljaku elementide nõuetele vastavuse tõendamist üksnes vastavussertifikaadiga, ei ole objektiivselt põhjendatud ja on sellisena õigusvastane. Hankija vastavasisuline otsustus ei ole ratsionaalne ja viitab diskretsioonivea esinemisele. Hankija ei saa asuda seadusandja asemel otsustama, et üks tõendamissüsteem on samaväärsetest alternatiividest mingil põhjusel usaldusväärsem. Vastavussertifikaadi esitamise nõue on vastuolus

§ 3p-dega 1-3 ning § 33 lg-tega 7 ja 8.

Mistahes täiendavate kitsenduste kehtestamine moonutab vaba konkurentsi ja toob paratamatult kaasa pakkumuste hinna tõusu. Sertifitseerimine on aja- ja ressursimahukas protsess, mis mõjutab toodete lõpphinda hankija jaoks negatiivses suunas. Riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse printsiip saab rikutud olukorras, kus hankija on asunud seaduses võrdväärseks tunnistatud alternatiivide hulgast eelistama vaid ühte. Hankija motiivid piirangu kehtestamiseks ei ole läbipaistvad ega kontrollitavad. Kaebaja ei ole pidanud oma toodete täies mahus sertifitseerimist vajalikuks ega otstarbekaks, kuna kehtiv õigus võimaldab toodete nõuetele vastavust tõendada nii vastavussertifikaadi kui ka vastavusdeklaratsiooniga. Kaebaja ei saanud mõistlikult eeldada, et mõni hankija seadusega lubatavat vastavusdeklaratsiooni ei aktsepteeri, 4

(15)3-13-1380 mistõttu kohtleb piirang pakkujaid ebavõrdselt. Vastavussertifikaadi eelistamine vastavusdeklaratsiooni ees ei ole nende õiguslikult identset tõendusjõudu arvestades ka objektiivselt põhjendatud. Kui seadusandja oleks leidnud, et vastavussertifikaadi väljastamine annab mänguväljaku elementide kvaliteedile vastavusdeklaratsiooniga võrreldes mingisuguse täiendava garantii, siis oleks õigusaktides sätestatud tõendamissüsteemide prioriteetsus. Illusoorsel eesmärgil ehk üksnes näilikult kõrgema turvalisuse saavutamiseks hankedokumentides kitsendavate tingimuste kehtestamine ei ole kooskõlas

§ 3p-ga 3.

Laste mänguväljaku standardi EVS-EN 1176:2008 nõuetele vastavuse ja üldise ohutuse seisukohalt on mänguväljaku elemendi tootmisprotsessiga samaväärselt tähtis ka elementide paigaldus. Samuti väljastatakse vastavussertifikaat konkreetsele näidisele (n-ö etalontootele) ja sertifikaadi olemasolu ei välista eksimusi tootmisprotsessis või paigaldustööde teostamisel. Seega ei saa vastavussertifikaat iseenesest anda hankijale mingit täiendavat kindlust pakutavate toodete kvaliteetsuse või ohutuse osas.

§ 33

lg 7 rikkumise kontekstis on relevantne keeld nimetada tehnilises kirjelduses konkreetset tootmisviisi. Toodete nõuetele vastavuse tõendamiseks kasutatav tõendamissüsteem on vaieldamatult osa toote tootmisviisist. Seega on vastavusdeklaratsiooni esitamise hankedokumentides välistamine käsitatav konkreetse tootmisviisi nimetamisena.

§ 33

lg 8 rikkumise kontekstis ei ole objektiivselt põhjendatud vastavussertifikaadi nõude esitamine olukorras, kus kehtiva õiguse järgi on vastavussertifikaat ja vastavusdeklaratsioon võrdväärsed.

  1. Tallinna Keskkonnaamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Mänguväljaku elemendid ei ole ehitustooted ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 04.05.2004 määrus nr 123 ei ole asjakohane. Seda seisukohta on Tehnilise Järelevalve Amet pädeva asutusena oma veebilehel selgelt väljendanud ning vastustajal puudub pädevus asuda määrust ise teisiti tõlgendama. Samas on õige, et mänguväljaku elementide käsitlemine ehitustoodetena ei ole käesolevas vaidluses keskse tähtsusega ja isegi juhul, kui tegemist ei ole ehitustoodetega, laieneb mänguväljaku elementidele TNVS § 6 lg 3 p
  2. Ekslik on kaebaja seisukoht, et hankija ei või valida, kumba seaduses nimetatud dokumenti (st vastavushindamisasutuse vastavussertifikaati või tootja vastavusdeklaratsiooni) ta toote nõuetele vastavuse tõendamiseks nõuab ja ühe dokumendi teisele eelistamiseks puudus objektiivne põhjus. Tootja vastavusdeklaratsioon ja vastavushindamisasutuse vastavussertifikaat on oma sisult erinevad dokumendid. Vastavusdeklaratsioon on TNVS § 19 lg 1 kohaselt tootja kinnitus ning juhul, kui tootja ise on riigihankes pakkujaks, oleks vastavusdeklaratsiooni lubamise korral tegemist pakkuja enda kinnitusega toote nõuetele vastavuse kohta. TNVS § 4 lg 1 p-st 13, § 22 lg-st 1, § 27 lg-st 1 ning § 28 lg 1 p-dest 4 ja 8 tulenevalt on vastavushindamisasutus tootjast sõltumatu erapooletu ja pädev kolmas isik, kes ei saa riigihankes pakkuda tooteid, mida ta on sertifitseerinud. Neil põhjustel ongi vastustaja nõudnud vastavushindamisasutuse vastavussertifikaadi esitamist. Hankedokumentides hankija poolt tingimuste seadmine ei ole kaalutlusõiguse teostamine HMS § 4 lg 1 tähenduses. Vastavussertifikaadi nõue ei ole vastuolus

§ 3

p-dega 1-3 ega § 33 lg-tega 7 ja 8 (vt ka Euroopa Üldkohtu 19.03.2010 otsus kohtuasjas T-50/05: Evropaïki Dynamiki, p-d 56, 58; riigihangete vaidlustuskomisjoni 11.03.2013 otsus nr 24-13/139353, p 13). Kui lisaks vastavushindamisasutuse vastavussertifikaadile lubada ka tootja vastavusdeklaratsiooni esitamist, siis ei oleks kõigile pakkujatele tagatud võrdsed võimalused pakkumuse esitamiseks, sest erinevad pakkujad saaksid pakkumuse vastavust tõendada erinevate dokumentidega. Kaebajal on võimalus oma tooted sertifitseerida ja osaleda edaspidi ka sellistel riigihangetel, millel hankija aktsepteerib üksnes vastavussertifikaadi esitamist. Hankijal on laste tervise kaitse 5

(15)3-13-1380 huvides (ja avalikust huvist selle vastu) põhjendatud vajadus osta mänguväljaku elemente, mis on sertifitseeritud tootjast sõltumatu kolmanda isiku poolt. Tegemist on objektiivselt põhjendatud piiranguga, mille eesmärgiks ei ole mitte näiliku, vaid reaalse ohutuse kindlustamine. Asjaolu, et vaid väike osa ettevõtetest suudavad täita hankija kehtestatud kriteeriume, ei riku iseenesest võrdse kohtlemise põhimõtet (vt Euroopa Kohtu 17.09.2002 otsus kohtuasjas C-513/99: Concordia Bus Finland, p 85). Kaebaja märgib iseenesest õigesti, et ohutuse seisukohalt on mänguelementide paigaldamine sama oluline kui nende tootmine, kuid sellest ei tulene kuidagi, et aktsepteerima peaks ka tootja vastavusdeklaratsiooni esitamist. TNVS § 21 lg-test 3 ja 4 tuleneb vastustajale ka parem võimalus kaitsta oma õigusi potentsiaalse lepingurikkumise korral, kui vastavushindamisasutus nõuetele mittevastava toote paigaldamise korral vastavussertifikaadi hiljem peatab või tühistab. Märksa raskem on vastustajal lepingu rikkumisele tugineda aga juhul, kui esitatud on tootja vastavusdeklaratsioon, sest sellisel juhul pädev järelkontrollivõimalus puudub. Vastavussertifikaat annab ka täiendava kindluse pakutavate toodete kvaliteetsuse ja ohutuse osas, sest sertifikaati ei ole võimalik saada enne, kui kogu tootmisprotsess on kontrollitud ja atesteeritud. Samuti kontrollib sertifitseerimisasutus igal aastal kogu tootmisprotsessi standardile vastavust, konstruktorite ja tootmistööliste pädevust ning koolituste toimumist (viimati nimetatu tagab ka mänguelementide nõuetekohase paigaldamise). Ilma sõltumatu akrediteeritud vastavushindamisasutuseta on üksnes tootja ise see, kes kontrollib tootmisprotsessi vastavust standardile.

§ 33lg 7 ei ole käesolevas vaidluses asjassepuutuv.

Vaidlusalune tingimus on seatud

§ 33

lg 1 p 1 alusel ning vastavussertifikaati või vastavusdeklaratsiooni ei saa käsitada tootmisviisi nimetamisena

§ 33lg 7 tähenduses.

Tegemist on piiranguga, mis ei tekita objektiivselt põhjendamatuid takistusi riigihanke avamisel konkurentsile ja

§ 33lg-t 8 ei ole rikutud. 5. Tallinna Halduskohus jättis 16.08.2013 otsusega Mo

Teh OÜ kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Hankedokumentides vaidlusaluse piirangu kehtestamine pakutavate toodete nõuetekohasuse tõendamiseks üksnes sõltumatu mänguväljaku elemente sertifitseeriva ettevõtte poolt välja antud vastavussertifikaadiga oli õiguspärane ja sätestatud tingimus ei ole vastuolus

§ 3p-de 1-3 ega § 33 lg-tega 7 ja 8.

Kohus nõustus vastustaja kirjalikus seletuses ja vaidlustuskomisjoni otsuses toodud põhjendustega ning ei pidanud HKMS § 165 lg 2 alusel vajalikuks neid korrata. Pooled on ühte meelt, et mänguväljaku elementide nõuetele vastavuse tõendamisele laieneb igal juhul TNVS § 6 lg 3 p

  1. Vastustaja seisukoha õigsust, et mänguväljak tervikliku rajatisena allub ehitusvaldkonna regulatsioonile, kuid mänguväljaku elemendid ei ole EhS § 5 lg 2 tähenduses ehitustoodeteks, kinnitab muu hulgas EhS § 2 lg 3 praegu kehtiva redaktsiooni sätestanud ehitusseaduse muutmise seaduse eelnõu (389 SE) seletuskiri, millest nähtuvalt loetakse rajatisteks ka funktsionaalselt koos toimivatest rajatistest koosnevat ehituslikku kompleksi ja EhS regulatsioon laieneb sellisele kompleksile kui tervikule (nt seiklus- või puhkepark, mänguväljak, laudteega kaetud matkarada). Eeltoodust tulenevalt ei laiene mänguväljaku elementidele ka majandus- ja kommunikatsiooniministri 04.05.2004 määrus nr
  2. TNVS §-de 19 ja 21 kohaselt võib toote nõuetele vastavust tõendada tootja vastavusdeklaratsiooni või vastavushindamisasutuse poolt väljastatava vastavussertifikaadiga, kuid riigihanke tingimuste kehtestamise õigus on üksnes hankijal. TNVS ei reguleeri pakkuja (tootja) õigust tõendada toote nõuetele vastavust riigihankemenetluses. Vastustaja märgib õigesti, et ainult sellisel juhul saab hankija tagada riigihanke üldpõhimõtete järgimise (sh kõigi pakkujate võrdse kohtlemise). Kaebaja ei ole väitnud nõude ebaselgust või mitmeti 6

(15)3-13-1380 mõistetavust. Hankija ei pea tingimuste või piirangute seadmist hanke alusdokumentides põhjendama, kuna

ei näe sellist hankedokumentide tingimuste põhjendamist ette. Hankija on nii vaidlustusmenetluses kui ka kohtumenetluses esitanud sisulised põhjendused vaidlusaluse tingimuse seadmiseks ning vaidlustuskomisjonil ja kohtul on olnud võimalik neid kontrollida. Vaidlustuskomisjon järeldas põhjendatult, et kõnealune piirang on riigihanke eesmärgi (lastele ohutute mänguelementide ostmine) suhtes proportsionaalne, asjakohane ja põhjendatud. Täiendavalt võib viidata eelnõu 389 SE seletuskirjas EhS § 2 lg 3 osas märgitule, mille kohaselt on tegemist ehitistega, millel on avalikkusele suunatud funktsioon, palju kasutajaid, kõrge kasutamise intensiivsus ning tihti keerulised konstruktsioonlahendused ja suured mastaabid, mistõttu on oluline, et nende projekteerimisel ja püstitamisel oleks tagatud nõuetekohasus ja ohutus ning ohutu oleks ka nende kasutamine. Vastustaja on lisaks selgitanud, et nõudis vastavussertifikaadi esitamist vastavushindamisasutuse erapooletuse ja pädevuse tõttu, mis annab hankijale suurema kindlustunde toodete kvaliteetsuse ja ohutuse osas. Riigihangete seaduse eelnõu (816 SE) seletuskirjast nähtuvalt tähendab võrdne kohtlemine hanke läbipaistvuse tagamise kohustust ning avatus tagab ka kontrolli hanke üle.

§ 33

lg-st 8 tulenevalt ei tohi tehniline kirjeldus tekitada objektiivselt põhjendamatuid takistusi riigihanke avamiseks konkurentsile, kuid see ei tähenda, et ka objektiivselt põhjendatud piirangute esinemine tehnilises kirjelduses, mis ei võimalda kõigil potentsiaalselt huvitatud isikutel seatud tingimustele vastavat pakkumust esitada, oleks käsitatav vaba konkurentsi piiranguna (vt Euroopa Kohtu 12.09.2002 otsus kohtuasjas C-513/99: Concordia Bus Finland, p 85; samuti kohtujuristi 13.12.2001 ettepanek samas asjas, p-d 154-155). Vastupidi, viidatud kaasusest tulenevalt võtaks hankija vastavusdeklaratsiooni lubamisega objektiivse põhjuseta ära sertifitseeritud toodete pakkujate konkurentsieelise.

§ 3p 1 kohaselt peab hankija leidma parima võimaliku hinna ja kvaliteedi suhte.

Seega tuleb lisaks hinnale tagada ka kvaliteedikonkurents. Käesoleval juhul ei ole parima pakkumise väljaselgitamiseks mitte madalaim hind, vaid majanduslikult soodsaim pakkumus ja garantiiaeg. Kuivõrd hankedokumentide vaidlusaluste osade suhtes esitatud tühistamisnõue ei kuulu rahuldamisele, jäävad rahuldamata ka kohustamisnõue ja vaidlustuskomisjoni 25.06.2013 otsuse tühistamise taotlus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. MoTeh OÜ palub 26.08.2013 apellatsioonkaebuses (ja 18.09.2013 täiendavates seisukohtades) halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Samuti palub apellant mõista vastustajalt välja menetluskulud. Menetluslikult küsitav on halduskohtu poolt HKMS § 165 lg 2 alusel vastustaja ja vaidlustuskomisjoni põhjendustega nõustumine neid üle kordamata, kuna see ei võimalda jälgida kohtu järelduste kujunemist või on see väga keeruline. Apellandile jääb arusaamatuks, millises ulatuses pidas halduskohus vastustaja väiteid relevantseteks ja millistele neist kohus lahendi tegemisel tugines (HKMS § 165 lg 1 p 4). Apellant jääb kõigi senise menetluse käigus (sh vaidlustusmenetluses) avaldatud seisukohtade juurde. Mänguväljaku elementide nõuetele vastavuse tõendamisele laieneb küll igal juhul TNVS § 6 lg 3 p 1 ja seetõttu ei ole vaidlus nende ehitustoodeteks pidamise üle keskse tähtsusega, kuid sellele vaatamata on ekslikud halduskohtu seisukohad (otsuse p-d 36-37), et mänguväljaku elemendid ei ole ehitustooted EhS § 5 lg 2 tähenduses. MoTeh OÜ jääb oma kaebuses (p-d 3.1.1-3.1.5) esitatud seisukohtade juurde, et mänguväljaku elemente tuleb käsitada ehitustoodetena. Seejuures ei ole halduskohus neile väidetele kohtuotsuses üldse vastanud. Arusaamatuks jääb, mil moel toetab EhS § 2 lg 3 kehtiva redaktsiooni seaduseelnõu seletuskiri 7

(15)3-13-1380 järeldust, et mänguväljak tervikuna allub rajatisena ehitusvaldkonna regulatsioonile, kuid mänguväljaku rajamiseks kasutatud tooted / elemendid ei ole ehitustooted. Halduskohtu järeldused mänguväljaku seadmete ehitustoodetena mittekäsitlemise kohta on täielikult põhjendamata. Mänguväljaku elementide nõuetele vastavuse tõendamine on lubatav nii vastavussertifikaadi kui ka tootja vastavusdeklaratsiooni esitamisega (TNVS §-d 19 ja 21). Arusaamatuks jääb halduskohtu väide (otsuse p 38), et TNVS-s ei ole sätestatud riigihankes pakkujana osaleva isiku õigust valida toote nõuetele vastavuse tõendamiseks esitatav dokument. Olukorras, kus seadusandja on sätestanud tootjatele kaks samaväärset alternatiivset võimalust oma toodete asjakohastele nõuetele vastavuse tõendamiseks, ongi tootjatele antud valikuvabadus otsustamaks, kas nõuetele vastavust tõendada tootja vastavusdeklaratsiooni või vastavussertifikaadi esitamisega. Seega on halduskohus materiaalõigust kohaldanud ebaõigesti. Pakkumuste võrreldavuse ja riigihankes osalevate isikute võrdse kohtlemise tagamiseks ei ole hankedokumentides vajalik imperatiivse nõudena sätestada kohustust esitada pakutavate toodete nõuetele vastavuse tõendamiseks üksnes konkreetne dokument (s.o vastavussertifikaat). Nimetatud eesmärkide saavutamiseks piisab nõudest tagada pakutavate toodete vastavus relevantsele standardile. Hankija seisukohalt ei tohiks selleks kasutataval tõendamissüsteemil olla mingit vahet. Sügavalt ekslik on vastustaja väide, et ainult vastavussertifikaadi esitamise nõudega saab tagada kõikide riigihankes osalevate isikute võrdse kohtlemise ja võrreldavate pakkumuste saamise. Piirang, mille kohaselt saab mänguväljaku elementide nõuetele vastavust tõendada üksnes vastavussertifikaadiga, ei ole objektiivselt põhjendatud ega proportsionaalne ja on seega õigusvastane. Halduskohtu argumendid selles küsimuses on vastuolulised ja kohati ebaloogilised, samuti on kohus jätnud valdava osa kaebuses toodud väidetest tähelepanuta. Apellant jääb oma varasemate seisukohtade juurde. Hankedokumentides kehtestatud vastavussertifikaadi esitamise nõue ei ole läbipaistev ega objektiivselt kontrollitav. Kehtiva õiguse kohaselt saab toote nõuetele vastavust tõendada nii vastavussertifikaadi kui ka vastavusdeklaratsiooniga. Kuna mänguväljaku elementide nõuetele vastavuse tõendamise nõuded kehtestab TNVS, puudus hankijal vajadus, kohustus ja ka õigus sätestada hanketingimustes täiendavaid piiranguid toote nõuetele vastavuse tõendamiseks, sest see küsimus on TNVS-s ühemõtteliselt reguleeritud. Kahest samaväärsest alternatiivsest dokumendist ühe eelistamiseks puudub objektiivne ja arusaadav põhjendus ning jääb arusaamatuks, millistel kaalutlustel tuleb lugeda toote turule laskmise korral selle nõuetele vastavuse tõendamiseks kõlbulikku dokumenti hankemenetluses mittelubatavaks. Vastavusdeklaratsioon ei ole suvaline tootja poolt oma äranägemisel vormistatav kinnitus, vaid tegemist on ametliku vastavusdokumendiga, mille tõendusjõud ja õiguslik sisu on seadusandja poolt võrdsustatud vastavussertifikaadiga. Vastavusdeklaratsiooni ja vastavussertifikaati omavad tootjad on võrdsed ning nende ebavõrdseks kohtlemiseks puudub alus. Viide hankija väidetavalt suuremale kindlustundele toodete kvaliteetsuse ja ohutuse osas on subjektiivne hinnang, mis ei põhine ühelgi tõendil. Sellise põhjenduse aktsepteerimine võiks teoreetiliselt tulla kõne alla juhul, kui hankija oleks viinud läbi süsteemse analüüsi või uuringu, mis kinnitaks, et tootja vastavusdeklaratsiooniga varustatud toodete kvaliteetsus ja ohutus on praktikas vastavussertifikaadiga varustatud toodete omast madalam. Teadaolevalt ühtegi sellist uuringut Eestis läbi viidud ei ole. Seega puudus piirangu kehtestamiseks mistahes objektiivne alus. Kui selline objektiivne alus eksisteeriks, ei oleks seadusandja ka TNVS-s vastavussertifikaati ja vastavusdeklaratsiooni võrdustanud. Viited laste ohutuse tagamisele on meelevaldsed ja subjektiivsed, sest lastele ohtlikke tooteid ei lubataks üldse turustada. Hankemenetluses eritingimuste sätestamisega täiendavaid toreduslikke kulutusi teinud tootjate 8
(15)3-13-1380 eelistamine ei ole õigustatud ning see avab võimaluse kuritarvitusteks ja hanketingimuste kujundamiseks konkreetsete pakkujate huvides. Halduskohtu viited

eelnõu (816 SE) seletuskirjale (otsuse p 40) ei oma puutumust käesoleva vaidlusega, sest hankijale pole kordagi heidetud ette eksimist avalikustamisnõude vastu. Halduskohtu motivatsioonist ei selgu, millised on need objektiivselt kontrollitavad põhjendused, mis õigustavad vastavusdeklaratsiooni mitteaktsepteerimist käesolevas riigihankes. Vastavussertifikaat tähendab üksnes seda, et sertifitseeritud toode vastab standardist EVS-EN 1176:2008 tulenevatele miinimumnõuetele. Samale järeldusele võimaldab jõuda ka tootja poolt toote kohta väljastatud vastavusdeklaratsioon. Seega puuduvad dokumentide vahel sisulised erinevused ja objektiivne põhjendus ühe eelistamiseks teisele. Kvaliteedikonkurentsi ei saa hankemenetluses tagada ebamõistlike ja põhjendamatute piirangute sätestamisega. Halduskohtu viide (otsuse p 42), et hankija lähtub käesoleval juhul majanduslikult soodsaimast pakkumusest ja garantiiajast, mitte madalaimast hinnast, ei oma vaidluse esemega vähimatki puutumust. Arusaamatu on väide, et kallima hinnaga mänguväljaku elementide soetamine ei tähendaks, et hankija kasutaks rahalisi vahendeid mittesäästlikult ja ebaotstarbekalt. Kuna nii vastavussertifikaadi kui ka vastavusdeklaratsiooni puhul on tagatud mänguväljaku elementide ohutus ja nõuetele vastavus, puudub mistahes loogiline põhjendus eelistada vastavussertifikaadiga varustatud ja kallimaid tooteid. Kokkuvõttes on halduskohus vaadanud mööda vaidluses keskse tähendusega küsimusest, kas eksisteerib mingeid objektiivselt kontrollitavaid kriteeriume, mis õigustaksid vastavussertifikaadi eelistamist vastavusdeklaratsioonile. 7. Tallinna Keskkonnaamet vaidleb 05.09.2013 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Mänguväljaku seadmed ei ole rajatised EhS § 2 lg 3 tähenduses ning seda, et mänguväljaku seadmete puhul ei ole tegemist ehitustoodetega ja neile ei laiene ehitustoodete regulatsioon, on kinnitatud Tehnilise Järelevalve Ameti veebilehel. EhS § 5 ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 04.05.2004 määrus nr 123 on käesolevaks hetkeks tunnistatud ka kehtetuks. TNVS §-de 19 ja 21 kohaselt saab toote nõuetele vastavust tõendada tootja vastavusdeklaratsiooniga või vastavushindamisasutuse vastavussertifikaadiga. Käesoleva vaidluse põhiküsimuseks on see, kas hankijal on õigus hankemenetluses piirata pakutava toote nõuetele vastavuse tõendamiseks aktsepteeritavate dokumentide ringi. Siinkohal tuleb arvestada TNVS ja

regulatsioonide eesmärke, milleks TNVS puhul on turule lastavate ja kasutusele võetavate toodete ohutuse ja nõuetele vastavuse tagamine.

on antud juhul TNVS suhtes eriseaduseks ning seega tuleb lähtuda

§-s 3 sätestatud põhimõtetest. Apellant on seejuures tõlgendanud

§ 3

p-s 1 toodud põhimõtet vääralt, sest pelgalt asjaolust, et vastavussertifikaadi nõudmise tõttu võib toodete hind olla kallim, ei tulene rahaliste vahendite mittesäästlikku ja ebaotstarbekat kasutamist.

§ 3

p 1 eesmärk on tagada parima hinna ja kvaliteedi suhe, mille täidetust saab kontrollida alles vastavaks tunnistatud pakkumuste

§ 50lg 1 alusel hindamise kontekstis.

Hankedokumentides pakkumuse teatud tingimustele vastavuse tõendamiseks mingi üldise nõude kehtestamist ei saa käsitada

§ 3p 1 rikkumisena.

Apellant on vääralt sisustanud ka

§ 3p-s 2 toodud riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõtet.

Nimetatud põhimõte tähendab, et kõigile peab olema selge ja mõistetav, milline dokument tuleb nõuetele vastavuse tõendamiseks esitada ja mille alusel kavatseb hankija tingimuse täitmist kontrollida (vt Euroopa Üldkohtu 19.03.2010 otsus kohtuasjas T-50/05: Evropaïki Dynamiki, p 58). Apellant ei ole väitnud nõude ebaselgust või mitmeti mõistetavust. Arusaamatuks jääb, millise süsteemse analüüsi või uuringu läbiviimist apellant vastavussertifikaadi nõudmiseks eeldab. Hankija saab vastavussertifikaadi alusel 9

(15)3-13-1380 objektiivselt kontrollida, kas pakutavad mänguelemendid vastavad standardile EVS-EN 1176:2008 või sellega samaväärsele standardile. Puudub ka vastuolu

§ 3p-ga 3.

Käesolevas vaidluses taanduvad võrreldavad isikute grupid vastavushindamisasutuse vastavussertifikaati ja tootja vastavusdeklaratsiooni omavateks isikuteks.

-ga ei oleks kooskõlas, kui hankija seaks üksnes nõude, et pakutavad mänguelemendid peavad vastama standardile, nimetamata dokumenti, millega sellist vastavust tõendada ja kontrollida (vrd riigihangete vaidlustuskomisjoni 30.08.2013 otsus nr 18713/144900, p 6), kusjuures alternatiivselt mitme erineva dokumendi lubamisel ei saaks need ühtviisi tõendada pakkumuse vastavust samale tingimusele (vt riigihangete vaidlustuskomisjoni 29.08.2013 otsus nr 195-13/143651, p 9.4). Riigihankes kui rangelt formaalses menetluses on ülimalt tähtis, millise dokumendiga peab pakkuja nõuetele vastavust tõendama.

eristab selgelt olukordi, kus pakkuja omakäeline kinnitus on piisav (nt

§ 38

lg 3 p 1) ja kus mitte (nt

§ 38lg 3 p 2).

Seega on riigihankes oluline mitte ainult nõudele vastavus, vaid ka selle vastavuse tõendamise vorm. Vastavushindamisasutuse vastavussertifikaat (TNVS § 21 lg 1) ja tootja vastavusdeklaratsioon (TNVS § 19 lg 1) ei erine üksnes dokumendi nimetuse poolest, vaid ka nende dokumentide saamise protsessi ja väljaandja isiku poolest. See dokumentide saamise protsess asetabki isikud ebavõrdsesse olukorda, mille tulemusena saadakse hankemenetluses omavahel võrreldamatud pakkumused. Apellant tahab käesolevas riigihankes pakutavate toodete nõuetele vastavust sisuliselt tõendada omakäelise kinnitusega, et tooted vastavad nõuetele, kuid vastustaja eesmärk on saada toodete nõuetele vastavuse kohta pakkujast ja tootjast sõltumatu ning pädeva kolmanda isiku kinnitus. Halduskohus märkis õigesti, et tootja vastavusdeklaratsiooni lubamisel võtaks hankija ära sertifitseeritud toodete pakkujate konkurentsieelise. Sellise konkurentsieelise olemasolu omakorda kinnitab, et sertifitseeritud ja sertifitseerimata tooted ei ole võrreldavad. Tegemist ei ole õigusvastase ebavõrdse kohtlemisega (vt Euroopa Kohtu 26.10.2006 otsus kohtuasjas C-248/04: Koninklijke Coöperatie Cosun, p 72). TNVS-s on vastavussertifikaat ja vastavusdeklaratsioon võrdsustatud, kuna vastasel korral ei saaks sertifitseerimata tooteid üldse turule lasta, mis kujutaks endast ettevõtlusvabaduse ülemäärast riivet. Samaväärse intensiivsusega riivet ei esine aga konkreetses hankemenetluses tootja vastavusdeklaratsiooni välistamise korral, sest see ei takista toodete turustamist ega isegi osalemist muudel riigihangetel, kus selline piirang puudub. Kuivõrd hankija on seadnud kõigi pakkujate pakkumustele hankedokumentides ühesugused tingimused, siis ei ole meelevaldset ebavõrdset kohtlemist toimunud. Samuti on esitatud tingimus proportsionaalne, asjakohane ja põhjendatud riigihanke eesmärgi suhtes, milleks on laste jaoks ohutute mänguelementide ostmine. Tootja vastavusdeklaratsiooni esitamisega ei saavutata riigihanke eesmärki sama efektiivselt kui sõltumatu mänguväljaku elemente sertifitseeriva ettevõtte poolt väljastatud sertifikaadi esitamisega. Kui pakutavad mänguelemendid on tootnud pakkuja ise, tähendaks tootja vastavusdeklaratsiooni lubamine sisuliselt pakkuja omakäelise kinnituse aktsepteerimist. Hankija eesmärk on seevastu saada tootjast sõltumatu ja pädeva asutuse kinnitus mänguelementide standardile vastavuse kohta. Vastavussertifikaat annab hankijale mänguelementide ohutuse kohta suurema kindlustunde tulenevalt kontrollija erapooletusest. Laste ohutuse (s.o laste tervise kaitse) kui suure tähtsusega eesmärgi ja ülekaaluka avaliku huvi tagamise seisukohalt on vastavushindamisasutuse vastavussertifikaadi küsimine vajalik abinõu riigihanke eesmärgi saavutamiseks ning see kaalub üles apellandi ettevõtlusvabaduse väheintensiivse riive.

§ 33

lg 7 ei ole asjassepuutuv, sest vaidlusalune nõue ei kujuta endast kindla ostuallika, protsessi, kaubamärgi, patendi, tüübi, päritolu või tootmisviisi nimetamist. Apellant on

§ 10

(15)3-13-1380 33 lg-t 8 tõlgendanud vääralt, sest ükski

säte ei sea hankijale kohustust viia enne mingisuguse tingimuse hankedokumentides seadmist läbi empiirilised uuringud, mis kinnitavad tingimuse asjakohasust. Hankelepingu eseme tehnilises kirjelduses sisalduvad nõuded, mis võivad piirata konkurentsi riigihankel, peavad tulenema hankija vajadustest ja olema objektiivselt põhjendatavad (vt riigihangete vaidlustuskomisjoni 23.03.2012 otsus nr 4412/128888, p 5). Takistuste objektiivset põhjendatust

§ 33

lg 8 tähenduses tuleb hinnata kooskõlas

§ 3p-st 3 tuleneva isikute võrdse kohtlemise põhimõttega.

Käesoleval juhul vaidlusalune nõue tagab pakkujate võrdse kohtlemise, sest kõik peavad esitama vastavushindamisasutuse vastavussertifikaadi ning keegi ei saa piirduda pelgalt omakäelise kinnitusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Kuigi menetlusosalised on ühte meelt, et vaidlus selle üle, kas mänguväljaku elemendid on ehitustooted või mitte, ei ole asjas määrava tähtsusega, on apellant siiski soovinud saada ringkonnakohtu seisukohta ka selles aspektis. Küsimus sellest, kas mänguväljaku elementide näol on tegemist ehitustoodetega või mitte, omaks esmajoones tähtsust siis, kui ilma selleta tuleks TNVS regulatsiooni kohaldamine käesolevas asjas välistada. TNVS § 2 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse TNVS-s vastavushindamisele sätestatud nõudeid juhul, kui nende kohaldamise näeb ette muu seadus, määrus või Euroopa Liidu õigusakt. EhS § 1 lg 4 näeb omakorda üheselt ette, et ehitusmaterjali ja -toote vastavushindamisele kohaldatakse TNVS sätteid ning asjassepuutuv oleks ka kuni 01.08.2013 kehtinud majandus- ja kommunikatsiooniministri 04.05.2004 määruse nr 123 „Ehitusmaterjali ja -toote nõuetele vastavuse tõendamise kord ja eri liiki ehitustoodete nõuetele vastavuse tõendamiseks vajalikud vastavushindamise protseduurid“ § 1, mille kohaselt tõendab ehitustoote nõuetele vastavust kas ehitustoote tootja, andes välja vastavusdeklaratsiooni (§ 1 p 1) või tunnustatud asutusena tegutsev sertifitseerimisasutus, andes välja ehitustoote vastavussertifikaadi (§ 1 p 2). TNVS § 2 lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse selle seaduse §-des 14–35 sätestatud nõudeid üksnes siis, kui tootele kehtestatud nõuded tulenevad EL ühtlustamise õigusaktidest (harmoneeritud valdkond), mis lähtuvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 09.07.2008 otsuses nr 768/2008/EÜ toodete turustamise ühise raamistiku kohta sätestatud põhimõtetest. Harmoneerimata valdkondade suhtes vastavaid sätteid ei kohaldata. Vaidlust ei ole selles, et käesoleval juhul on kõnealune valdkond EL õiguses harmoneerimata, mistõttu TNVS-s vastavushindamise kohta sätestatu ei ole otseselt asjassepuutuv. Ringkonnakohus on samas seisukohal, et olukorras, kus mänguväljaku seadmete nõuetele vastavuse tõendamise osas puudub eriregulatsioon (muu hulgas näeb majandus- ja kommunikatsiooniministri 03.09.2010 määruse nr 57 „Mänguasja ohutusnõuded ja nõuetele vastavuse tõendamise kord“ § 1 lg 3 p 1 selgelt ette, et nimetatud määrust ei kohaldata avalikuks kasutamiseks ettenähtud mänguväljakute varustuse suhtes), on siiski asjakohane lähtuda TNVS-s sätestatust. TNVS kohaldamise tõttu puudub ka asja lahendamiseks vajadus mänguväljaku seadmete iseloomu täpsemaks määratlemiseks, mistõttu ringkonnakohus selles osas seisukohta ei võta. Võib siiski märkida, et kuigi EhS § 2 lg 3 kohaselt on rajatiseks muu hulgas mänguväljak ning kuni 13.07.2013 kehtinud EhS § 5 lg 2 järgi oli ehitustoode ehitisse püsivaks paigaldamiseks ettenähtud toode (sisuliselt sama näeb ette ka praegusel ajal kohaldamisele kuuluva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 09.03.2011 määruse nr 2011/305/EL, millega sätestatakse ehitustoodete ühtlustatud turustustingimused, art 2 p 1), siis eespool viidatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 03.09.2010 määruse nr 57 § 1 lg-s 3 on mänguväljakute varustust loetletud hoopis mänguasjade all. 11

(15)3-13-1380 9. TNVS-st tulenevalt on mänguväljaku seadmete asjassepuutuvatele nõuetele (s.o Eesti standardile EVS-EN 1176:2008 või sellega samaväärsele standardile) vastavuse tõendamine iseenesest võimalik nii tootja poolt koostatava EÜ vastavusdeklaratsiooniga (TNVS § 19) kui ka vastavushindamisasutuse poolt väljastatava vastavussertifikaadiga (TNVS § 21). Käesoleval juhul on hankija tehnilise kirjelduse p-s 1.1 (tl 43) ning pakkumuste vastavustingimuste p-des 1, 10 ja 17 (tl 49-52) aktsepteerinud standardi EVS-EN 1176:2008 nõuetele vastavuse tõendamiseks üksnes sõltumatu mänguväljaku elemente sertifitseeriva ettevõtte poolt väljastatud eestikeelse sertifikaadi koopia esitamist.

§ 32

lg 3 kohaselt võib asjade oluliste tunnuste loetelu (s.o tehniline kirjeldus) hõlmata muu hulgas nõudeid vastavushindamisele ja vastavushindamise meetodeid.

§ 33

lg 1 p-st 1 tulenevalt võetakse konkreetses valdkonnas tehnilise normi puudumise korral hankelepingu eseme tehnilise kirjelduse koostamisel aluseks esmajärjekorras Eesti standardiks üle võetud Euroopa standard (s.o käesoleval juhul standard EVS-EN 1176:2008).

§ 33

lg 8 sätestab, et tehniline kirjeldus peab tagama kõigile pakkujatele võrdsed tingimused pakkumuse esitamiseks ega tohi tekitada objektiivselt põhjendamatuid takistusi riigihangete avamisel konkurentsile.

§ 47

lg 4 kohaselt juhul, kui hankija on hankelepingu eseme tehnilises kirjelduses viidanud

§ 33

lg-s 1 nimetatud alusele, ei lükka ta pakkumust tagasi mittevastavuse tõttu, kui pakkuja tõendab oma pakkumuses hankijale vastuvõetaval viisil mis tahes asjakohaste tõendite abil, et tema pakutud lahendused on tehnilises kirjelduses esitatud nõuetega samaväärsed.

§ 47

lg-st 7 tulenevalt võib asjakohaseks tõendiks

§ 47

lg 4 tähenduses olla eelkõige toote tehniline toimik või tunnustatud organi katseprotokoll. Seega on vaidluse lahendamisel määravaks see, kas hankija poolt hankedokumentides seatud vastavussertifikaadi esitamise nõue on kooskõlas

regulatsiooniga või on tegemist objektiivselt põhjendamatu ja seetõttu õigusvastase takistuse seadmisega. 10. TNVS § 1 lg 1 kohaselt on selle seaduse eesmärk tagada toodete ohutus ja nõuetele vastavus ning kaupade vaba liikumine. TNVS § 5 lg-st 1 tulenevalt ei või turule lasta ega kasutusele võtta toodet, mis ei ole ohutu. TNVS § 7 lg 1 sätestab, et toode on ohutu, kui see mõistlikel kasutustingimustel, arvestades kasutusiga ning asjakohastel juhtudel kasutuselevõtu-, paigaldus- ja hooldusnõuete järgimist, tagab inimese ohutuse ja tervise kaitse ega ohusta ümbritsevat keskkonda, kusjuures TNVS § 7 lg-st 3 tulenevalt ei või toodet pidada ohtlikuks põhjusel, et seda on võimalik muuta ohutumaks või mõni sama liiki toode on ohutum. TNVS § 14 lg-te 1 ja 2 kohaselt tootja tagab toote turule laskmisel, et see on projekteeritud ja toodetud kooskõlas asjaomases õigusaktis sätestatud nõuetega, ning enne toote turule laskmist koostab tootja toote kohta nõutud tehnilise dokumentatsiooni ja teeb või laseb teha asjakohase vastavushindamise. Kui vastavushindamisega on tõendatud toote vastavus nõuetele, koostab tootja TNVS §-s 19 sätestatud EÜ vastavusdeklaratsiooni ja kinnitab tootele vastavusmärgise. TNVS § 14 lg 4 kohustab tootjat lisaks seadma sisse menetlused seeriatoodangu nõuetele vastavuse säilimiseks. TNVS § 19 lg 1 kohaselt EÜ vastavusdeklaratsiooniga kinnitab tootja, et tootele asjaomase õigusaktiga sätestatud nõuded on täidetud. TNVS § 21 lg 1 kohaselt vastavussertifikaat on vastavushindamisasutuse väljastatav dokument, mis kinnitab, et toode või kvaliteedisüsteem vastab sertifikaadis määratletud nõuetele. Ringkonnakohus nõustub iseenesest halduskohtuga selles, et kuigi TNVS käsitleb vastavusdeklaratsiooni ja vastavussertifikaati turule lastavate või kasutusele võetavate toodete ohutuse tõendamiseks võrdsete alternatiividena, ei välista nimetatud asjaolu hankija võimalust kalduda sellest hanketingimustes kõrvale (s.o kehtestada toote nõuetele vastavuse tõendamiseks rangemad tingimused), kui seda võimaldab

regulatsioon, mis on hanketingimuste kehtestamisel erinormiks. 12

(15)3-13-1380 11. Standardi EVS-EN 1176-1:2008 „Mänguväljaku seadmed ja aluspind. Osa 1: Üldised ohutusnõuded ja katsemeetodid“ p 5 (tl 26 pöördel; tl 68) kohaselt peavad standardis ettenähtud nõuded olema üldjuhul tõendatud mõõtmistega, visuaalse ülevaatusega või praktiliste katsetega, mille kohta tuleb vormistada katseraport. Standardi p 6.1.1 näeb ette, et mänguväljaku seadme valmistaja / tarnija peab toote kohta andma informatsiooni, kusjuures märkusena on lisatud, et valmistaja / tarnija peaks tagama ostjatele nende nõudmisel koopiad katseraportitest. Standardi lisa C (normlisa) „Tarindusliku terviklikkuse füüsiline katsetamine“ p C.4 (tl 27 pöördel; tl 70) kohaselt tuleb katseraport koostada vastavuses standardiga EN ISO/IEC 17025:2005 (EVS-EN ISO/IEC 17025:2006 „Katse- ja kalibreerimislaborite kompetentsuse üldnõuded“). Seega võib standardi p-st 6.1.1 ja lisast C järeldada, et mänguväljaku seadmete standardi nõuetele vastavuses veendumise võimaldamiseks peab tootja olema võimeline ostja nõudel esitama kompetentse katselabori poolt mänguväljaku seadmete katsetamise kohta vormistatud katseraportid. Järelikult ei tulene standardist küll üldist tingimust, et mänguväljaku seadmete nõuetele vastavust saaks tõendada üksnes vastavushindamisasutuse poolt väljastatud vastavussertifikaadiga, kuid ostja nõuet esitada dokumendid sõltumatu ja pädeva isiku poolt läbiviidud kontrolli kohta tuleb standardi järgi pidada siiski asjakohaseks. Ka

§ 47

lg-test 4 ja 7 tuleneb, et ehkki hankija võib

§ 32

lg 3 alusel sätestada tehnilises kirjelduses muu hulgas nõuded vastavushindamisele, ei saa ta pakkumust selle mittevastavusele viidates tagasi lükata, kui pakkuja tõendab mis tahes asjakohaste tõendite abil, näiteks tunnustatud katselabori koostatud katseraportitega, et tema pakutud lahendused on tehnilises kirjelduses esitatud nõuetega samaväärsed. Analoogselt sätestab

§ 41

lg 9 pakkuja tehnilise ja kutsealase pädevuse osas, et kui hankija nõuab hanketeates sõltumatute asutuste tõendite esitamist selle kohta, et pakkuja järgib kindlaid kvaliteedi tagamise standardeid, siis peab ta muu hulgas aktsepteerima muud pakkuja esitatud tõendusmaterjali samaväärsete kvaliteedi tagamise meetmete kohta. Hanketingimused peavad olema sõnastatud viisil, mis võimaldab kõigil piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepanelikel pakkujatel mõista nende täpset ulatust ja seega neist ühtemoodi aru saada (nt Euroopa Kohtu 10.05.2012 otsus kohtuasjas C-368/10: komisjon vs. Madalmaad, p 88). Antud juhul nähtub hankedokumentidest üheselt, et ainsaks lubatud tõendiks asjakohasele standardile vastavuse tõendamiseks on vastavushindamisasutuse vastavussertifikaat. Nagu juba märgitud, kõnealune standard ise sellist kõrvalekaldumatut sertifikaadi esitamise nõuet ei sisalda ning ka

järgi tuleb üldjuhul aktsepteerida mis tahes asjakohaseid dokumente, mille abil on võimalik tuvastada pakkumuse sisuline nõuetele vastavus. Vaidlusalust tingimust saaks seetõttu pidada

§ 33

lg 8 tähenduses objektiivselt põhjendatud konkurentsipiiranguks vaid juhul, kui selle sätestamiseks esineb selge objektiivne vajadus. 12. Mõistlikku kahtlust ei saa olla selles, et laste tervise kaitse on äärmiselt tungiv avalik huvi ning lastele suunatud mänguväljakute seadmete ohutusnõuetele vastavus peab olema tagatud igasuguste kõrvalekalleteta. Ringkonnakohus nõustub vaidlustuskomisjoni, halduskohtu ja vastustajaga, et taotletava eesmärgi tähtsust arvestades saab objektiivselt põhjendatud nõudeks pidada ka tingimust, et mänguväljaku seadmeid on kontrollitud (katsetatud) sõltumatu ja pädeva kolmanda isiku poolt. Hankija ei saa siiski seada ülemääraseid piiranguid üksnes argumendiga, et konkreetne küsimus (s.o mänguväljakute ohutus) on olnud avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all või tal on konkreetset liiki dokumendi alusel hõlpsam või kindlam hinnata toodete vastavust tehnilises kirjelduses ettenähtud nõuetele. Seejuures ei kinnita Tallinna Keskkonnaameti poolt viidatud Euroopa Üldkohtu 19.03.2010 otsus kohtuasjas T50/05: Evropaïki Dynamiki (p 58) ega selles viidatud Euroopa Kohtu 29.04.2004 otsus kohtuasjas C-496/99 P: komisjon vs. CAS Succhi di Frutta (p 111) sugugi vastustaja väidet, et

§ 3p-s 2 sisalduv riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõte nõuabki hankijalt 13

(15)3-13-1380 vaid ühe konkreetse dokumendi määratlemist, mille alusel ta kavatseb toodete nõuetele vastavust kontrollida, vaid nimetatud põhimõte seab üksnes kriteeriumi, et kõik hanketingimused peavad olema hanketeates või hankedokumentides sõnastatud selgelt, täpselt ja ühemõtteliselt. Hankemenetlust ei muuda läbipaistmatuks ega kontrollimatuks pelgalt asjaolu, et samale nõudele vastavust on lubatud kinnitada rohkem kui ühte liiki dokumentidega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole standardi EVS-EN 1176-1:2008 p-s 6.1.1 sätestatust lähtudes objektiivselt põhjendatud hankedokumentides välistada standardile vastavuse tõendamist ka tootja vastavusdeklaratsiooniga juhul, kui sellele on lisatud koopiad standardi lisa C p-le C.4 vastavatest katseraportitest, mille esitamist on ostjal õigus standardi kohaselt nõuda. Sel juhul on pakutavaid tooteid katsetanud ka kontrollitud pädevusega katselabor ning puudub sisuline põhjus nõuda täiendavalt vastavushindamisasutuse poolt väljastatud vastavussertifikaadi esitamist. Kuivõrd käesolevas asjas vaidluse all olevate hankedokumentide punktide sõnastus välistab üheselt arusaadavalt võimaluse tõendada pakutavate toodete standardile vastavust ühegi muu dokumendiga peale vastavussertifikaadi, siis on need vastuolus

§ 33lg-ga 8.

Ka on selline piirang vastuolus

§ 3

p-s 3 sätestatud üldnõudega tagada isikute võrdne kohtlemine ning jälgida, et kõik isikutele seatavad piirangud ja kriteeriumid oleksid riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalsed, asjakohased ja põhjendatud, sest eesmärgipäratu piirang ei saa olla asjakohane ega proportsionaalne. Vastustaja poolt varasemas menetluses esitatud väide, et TNVS § 21 lg-d 3 ja 4 annavad hankijale paremad võimalused kaitsta oma õigusi potentsiaalse lepingurikkumise korral, kui vastavushindamisasutus hiljem vastavussertifikaadi peatab või tühistab, ei ole asjakohane, sest isegi sertifikaadi kehtivuse hilisem tühistamine või peatamine ei saa endast kujutada vastavussertifikaadi olemasolu nõude tagantjärele rikkumist, kui paigaldatud seadmed omasid nõutud sertifikaati hankelepingu täitmise ajal.

  1. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb MoTeh OÜ apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 16.08.2013 otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab MoTeh OÜ kaebuse ning tühistab riigihangete vaidlustuskomisjoni 25.06.2013 otsuse nr 128-13/143141 ja Tallinna Keskkonnaameti riigihanke „Mänguelementide ost ja paigaldamine“ (viitenumber 143141) hankedokumentide lisa 1 p 1.1 teise lause ning dokumendi „Nõuded pakkumusele – vastavustingimused“ p-de 1, 10 ja 17 teised lõigud. Ringkonnakohus teeb Tallinna Keskkonnaametile ettekirjutuse viia hankedokumendid tühistatud osas vastavusse õigusaktides ettenähtud nõuetega.
  2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 näeb ette, et menetluskulude väljamõistmiseks tuleb kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid ning nende õigeaegselt esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et MoTeh OÜ on esimese astme kohtus kandnud menetluskulusid kokku 1438,61 eurot (sh halduskohtule esitatud kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv kokku 654,11 eurot ning õigusabikulud halduskohtumenetluses 784,50 eurot ilma käibemaksuta). Kulude kandmine ja nende seos käesoleva asja menetlemisega esimese astme kohtus on nõuetekohaselt tõendatud (tl 93-94; tl 144-148). Apellatsioonkaebuse esitamisel on MoTeh OÜ tasunud riigilõivu 639,11 eurot (tl 191). Muude apellatsiooniastmes kantud menetluskulude kohta ringkonnakohtule andmeid esitatud ei ole. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab MoTeh OÜ apellatsioonkaebuse ja teeb asjas ise uue otsuse, millega rahuldab MoTeh OÜ kaebuse tervikuna, tuleb kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel vastustajalt välja mõista. Menetluskulude suurust arvestades on nende väljamõistmise taotlus põhjendatud tervikuna. Seega mõistab ringkonnakohus Tallinna linnalt MoTeh OÜ kasuks välja menetluskulud esimese ja teise astme kohtus kokku 2077,72 eurot. Riigikohtu 22.02.2012 otsuses nr 3-3-1-2-12 (p 22) väljendatud seisukohti arvestades tuleb vastustajalt apellandi kasuks lisaks välja mõista vaidlustuse 14

(15)3-13-1380 esitamisel tasutud riigilõiv 639,11 eurot (04.06.2013 maksekorraldus nr 796 vaidlustuskomisjoni toimikus), sest ka praegusel juhul rahuldab ringkonnakohus sisuliselt MoTeh OÜ poolt riigihangete vaidlustuskomisjonile esitatud nõude (

§ 126lg 1 p 5 ja lg 6).

Tallinna Keskkonnaameti võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Kuivõrd vastustaja ei ole esimese ega teise astme kohtus menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud, jääksid vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda ka kaebuse rahuldamata jätmise korral. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi Ruth Plaks Virgo Saarmets 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.