Obsah (6)

§ 36§ 58§ 35§ 40§ 56§ 54

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 2. oktoober 2012, Tallinn 3-11-1630 Haldusasi A.-M.T.i kaebus Tallinn

) § 55 lõigetele 3 ja 4 ning §-le 27 ning Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-71-

1. Samuti leiab kaebaja, et teda ei teavitatud vaidlusaluse käskkirja andmiseni viinud menetluse alustamisest, mistõttu ei olnud tal võimalust menetluses efektiivselt oma õigusi kaitsta. Kaebaja viitab seejuures Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-31-85-10 ning leiab, et ülikool sellega rikkunud hea halduse põhimõtet.
2. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusalune käskkiri ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ning sellest ei nähtu ühtki kaalutlust, millest selle andmisel lähtutud on. Haldusakti põhjendamiskohustuse osas viitab kaebaja Riigikohtu otsustele haldusasjades nr 3-3-1-30-97, 3-3-1-14-97 ja 3-3-1-14-00 ning leiab, et põhjendamispuudusi ei kõrvalda kohtumenetluse käigus antud selgitused, kuna põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks. Siinkohal viitab kaebaja Riigikohtu otsustele haldusasjades nr 3-3-157-00 ja 3-3-1-62-
3. Kaebaja heidab ette sedagi, et haldusakt ei sisalda vaidlustamisviidet ning mööndes, et vaidlustamisviite puudumine iseenesest ei pruugi olla haldusakti tühistamise aluseks, märgib kaebaja, et kui haldusakti andja oleks järginud kõiki haldusmenetluse kohustuslikke nõudeid, ei oleks jõutud vähemalt
4. tööpäeval peale maksetähtpäeva saabumist eksmatrikuleerimiseni.
5. Kaebaja leiab, et ülikool on käskkirja andmise menetluses rikkunud

§ 36

lg 1 punktidest 1 ja 2 tulenevat selgitamiskohustust, kuivõrd kaebajale ei ole selgitatud, et tegemist on haldusmenetlusega ning millised on tema õigused haldusmenetluse läbiviimisel, kahjustades seega oluliselt isiku õigust enda subjektiivsete õiguste kaitseks menetluses. Kaebaja viitab seejuures Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-90-04 ning leiab, et nõustamine ja selgitamine peab toimuma haldusorgani algatusel, iseäranis juhul, kui isiku õiguste kahjustamise oht on piisavalt suur ja tõenäoline. Kaebaja heidab ette, et talle ei tagatud ärakuulamisõigust ega antud talle võimalust esitada asja kohta oma seisukohti ja vastuväiteid enne vaidlusaluse käskkirja andmist. Kaebaja viitab Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-72-10 ning selgitab, et käesoleval juhul tehti kaebaja suhtes rangeim otsus võimalikest, mistõttu on ärakuulamisõiguse rikkumise näol tegemist niivõrd olulise menetlusnormi rikkumisega, mis peaks kaasa tooma haldusakti kehtetuks tunnistamise.

1. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusaluse käskkirja andmisel ei ole kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostatud. Kaebaja leiab, et üliõpilase eksmatrikuleerimise otsustamine on kaalutlusotsus, ent käesoleval juhul on ülikool jätnud kaalumata igasugused muud 2 õppelepingust ja võlaõigusseadusest tulenevad õiguskaitsevahendid, mille abil oleks võimalik saavutada soovitud eesmärki. Siinkohal toob kaebaja välja, et ta eksmatrikuleeriti isegi enne lepingus sätestatud leppetrahvi sissenõutavaks muutumist. Kaebaja viitab kaalutlusõiguse teostamisele esitatavate nõuete osas Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-62-02 ja 3-3-1-39-07 ning rõhutab, et käesoleval juhul puuduvad haldusaktil igasugused põhjendused. Kaebaja on ka seisukohal, et vastustaja ei saa enda siseaktiga loobuda seaduses sätestatud kaalutlusõiguse teostamisest või hea halduse põhimõtte kohaldamisest, kuivõrd vastustaja on avalik-õiguslik juriidiline isik, kellele on antud õigusvõime avaliku halduse teostamisel.
2. Kaebaja leiab, et vaidlustatud käskkiri on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Kaebaja on seisukohal, et eksmatrikuleerimine ei olnud antud olukorras vajalik meede, kuna õppelepingust tulenevalt oli ülikoolil võimalik rakendada lepingus kokkulepitud sanktsioone ning lisaks sellele võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid, mis poleks kaebaja jaoks olnud nii koormavad, ent sama tõhusad. Kaebaja leiab, et ratsionaalse kaalumise tulemusel ei ole võimalik jõuda tulemuseni, kus ¾ ulatuses õppeteenustasu tasunud üliõpilase suhtes kohaldatakse eksmatrikuleerimist 9 päeva pärast õppemaksu tasumise tähtpäeva saabumist. VASTUSTAJA SEISUKOHT
3. Tallinna Ülikool peab A.-M.T.i kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt tehtud etteheited vaidlusalusele käskkirjale on vormilist laadi ega mõjutanud asja otsustamist ning tulenevalt

§-st 58 ei ole tegemist asjaoludega, mis tooks kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamise. Vastustaja rõhutab, et kaebaja rikkus õppelepingut, jättes ettenähtud summas õppeteenustasu tähtaegselt tasumata, seejuures ei kasutanud ta õppelepingu punktis 6.

1. sätestatud õigust taotleda õppeteenustasu maksegraafiku muutmist semestri esimese nädala jooksul. Vastustaja märgib, et kaebaja ei teatanud ülikooli enne vaidlusaluse õppeteenustasu tasumise tähtpäeva oma rahalistest raskustest ega püüdnud vastustajaga koos leida lahendust tekkinud probleemidele. Vastustaja leiab, et kaebaja, jäädes lihtsalt ootama, mis edasi juhtub, rikkus võlaõigusseaduse §-ist 102 tulenevat nõuet teatada võlausaldajale kohustuse täitmist takistavatest asjaoludest ning kindlasti pole see kooskõlas hea usu põhimõttega.
2. Vastustaja ei nõustu etteheitega teavitamiskohustuse rikkuse kohta ning selgitab, et õppekoordinaator saatis
3. märtsil 2011 vastavasisulise e-kirja kaebaja elektronpostiaadressile, kusjuures kaebajal oli õppelepingust tulenev kohustus luua ülikooli kasutajakonto ja kasutada sellega saadud e-postiaadressi ametliku infovahetuskanalina ülikooliõpingute vältel.
4. Põhjendamatuks peab vastustaja etteheidet, et kaebajale ei tagatud ärakuulamisõigust, kuna õppeteenustasu maksmata jätmisega kaasnev tagajärg on sätestatud õppekorralduse eeskirja punktis 333 ning seega ei ole sellises olukorras ülikoolil diskretsiooniruumi otsustamaks, kas õppeteenustasu maksmata jätnud üliõpilane eksmatrikuleerida või mitte ning ainsaks täiendavaks tingimuseks on see, et üliõpilast oleks 5 tööpäeva enne eksmatrikuleerimisesildise allkirjastamist eksmatrikuleerimise ohust teavitatud. Vastustaja viitab ka õppelepingu punktile 4.2., mille kohaselt oli kaebaja kohustuseks muuhulgas tunda ülikoolis kehtivad õigusakte. Vastustaja toob välja sellegi, et kaebajat on ka varem eksmatrikuleeritud seoses õppeteenustasu tasumata jätmisega, nimelt
5. veebruaril 2010 käskkirjaga, mis tähendab, et kaebaja pidi olema teadlik õppeteenustasu tasumata jätmise tagajärgedest. Vastustaja märgib, et haldusorganil tekib

§ 36

lõikest 1 tulenevalt selgitamiskohustus vaid siis, kui menetlusosaline selleks soovi avaldab.

1. Põhjendamatuks peab vastustaja kaebaja taotlust vaidlusaluse käskkirja tühisuse tuvastamiseks. Vastustaja viitab Riigikohtu otsustele haldusasjades nr 3-3-1-21-03 ja 3-3-1-4203 ja selgitab, vaidlusaluse käskkirja on andnud ülikooli akadeemiline prorektor, kelle 3 pädevuses on õppekorralduse eeskirja p 332 kohaselt anda välja üliõpilaste eksmatrikuleerimise käskkirjasid ning samuti tuleneb see pädevus Tallinna Ülikooli rektori
2. aprilli 2009 käskkirjast nr.
3. Vastustaja hinnangul ei ole oluline see, et Tallinna Ülikooli põhikirjas ei nimetata prorektori õigust anda käskkirju. Vastustaja leiab, et igal juhul on akadeemilisel prorektoril õigus anda välja haldusakte üliõpilaste eksmatrikuleerimiseks ning teiseks ei ole õige kaebaja väide, et õppekorralduse eeskiri on madalamalseisev õigusakt kui vastutaja põhikiri, kuna mõlemad aktid on kehtestanud senat. Vastustaja toob ka välja, et põhikiri ei reguleeri üldse eksmatrikuleerimisega seonduvat. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et A.-M.T.i kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Tallinna Ülikooli akadeemilise prorektori
5. märtsi käskkirjas nr 366ü sisalduv otsustus kaebaja eksmatrikuleerimise kohta on ilmsete põhjendamispuudustega, mis ei võimalda sisuliselt kontrollida selle otsuse õiguspärasust, eeskätt selle proportsionaalsust. Kohtumenetluses tuvastatud asjaoludel, millele vaidlusaluses käskkirjas ei viidata, on alust asuda seisukohale, et eksmatrikuleerimisotsustus on ebaproportsionaalne.
6. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et
7. oktoobril 2010 sõlmitud õppelepingu kohaselt oli kaebajal kohustus tasuda 2010/2011 õppeaasta kevadsemestri õppeteenustasu 830 eurot hiljemalt
8. veebruaril 2011 ega ka selles, et nimetatud tähtpäevaks tasus kaebaja õppeteenustasust 600 eurot. Vaidlust pole ka käesoleva otsuse jao Asjaolud ja vaidlustatud otsus punktis 2 kajastatud kirjavahetuse toimumise osas kaebaja ja ülikooli vahel. Poolte vahel on vaidlus esiteks küsimuses, kas vaidlusaluse käskkirja andjal üldse oli vastav otsustuspädevus ning teiseks selles, kas vaidlusalune otsus on piisavalt motiveeritud, kas või mil määral oli ülikoolil sellise otsuse tegemisel kaalutlusõigust ning kas seda kaalutlusõigust on nõuetekohaselt teostatud.
9. Väär on kaebaja seisuoht, et vaidlusalune käskkiri on pädevuse ületamise tõttu tühine. Ülikoolidel on oma juhtimise ning töökorralduse osas märkimisväärne iseotsustusõigus. Senat kui Tallinna Ülikooli kõrgeim otsustusorgan on
10. mai 2008 määrusega nr 18 kehtestanud õppekorralduse eeskirja, mille punkti 332 kohaselt toimub eksmatrikuleerimine akadeemilise prorektori käskkirjaga. Sellest normist tuleneb otseselt akadeemilisele prorektorile pädevus otsustada üliõpilase eksmatrikuleerimise üle. Selles osas ei ole õppekorralduse eeskiri vastuolus ka Tallinna Ülikooli põhikirjaga. Põhikirja § 19 lg 3 kohaselt on rektoril õigus määrata kuni kolm prorektorit ja volitada neile otsustusõigus kindlates valdkondades, mis ei kuulu seaduse alusel rektori ainupädevusse. Vaidlusaluse käskkirja andmise ajal kehtis selles küsimuses Tallinna Ülikooli rektori
11. aprilli 2009 käskkiri nr 18 (tl. 121 pöördel), mille punktist 1.6 tulenes samuti akadeemilise prorektori pädevus anda eksmatrikuleerimise käskkirju. Seega tuleneb nii senati kehtestatud õppekorralduse eeskirjast kui rektori poolt antud käskkirjast, et üliõpilase eksmatrikuleerimise kohta otsuse tegemine on akadeemilise prorektori pädevuses. Asjaolu, et Tallinna Ülikooli põhikirja § 13 lõike 4 kohaselt annab prorektor korraldusi, mitte käskkirju, ei muuda eeltoodud otsustuspädevust. Põhikirja § 13 lg 4 ei reguleeri pädevusjaotust. Isegi kui asuda seisukohale, et prorektori poolt tehtud üksikotsustused (haldusaktid) peaksid põhikirjast tulenevalt olema vormistatud või pealkirjastatud korraldusena, mitte käskkirjana, ei muudaks see tehtud otsustust tühiseks ega annaks ka alust selle kehtetuks tunnistamiseks.
12. Vaidlustatud käskkirja tühistamiseks ei annaks alust ei eraldivõetuna ega koosmõjus muude asjaoludega see, et kaebajale edastati elektrooniliselt vaidlusaluse käskkirja koopia ilma, et see oleks kandnud digitaalallkirja. Kaebaja viide

§-le 27 on küll õige, ent 4 elektrooniliselt edastatud dokumendil allkirja puudumine ei ole käesoleval juhul kindlasti selliseks vormiveaks, mis saanuks mõjutada asja otsustamist.

§ 58

kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et ülikooli akadeemiline prorektor on käskkirja allkirjastanud. Asjaolu, et käskkiri edastati kaebajale ilma digitaalallkirjata võinuks tähtsust omada näiteks kaebetähtaja küsimuse lahendamisel, kui ilmnenuks, et käskkirjal allkirja puudumise tõttu ei olnud kaebaja üldse veendunud selles, kas selline akt ka tegelikult antud on ning pidi kaebetähtaja jooksul esmalt kulutama aega sellele, et käskkirja autentsuses veenduda. Kaebetähtaja küsimus ei ole käesoleval juhul aga enam aktuaalne. 18. Nõustuda ei saa kaebaja etteheitega

§ 35

lg 1 punktis 2 sätestatud teavitamiskohustuse ning

§-s 36 lg 1 punktides 1 ja 2 sätestatud selgitamiskohustuse rikkumise osas. Ülikool täitis oma teavitamis- ja selgitamiskohustust piisavalt seeläbi, et ülikooli töötaja saatis kaebajale

1. märtsil 2011 e-kirja (tl. 15), milles teavitas kaebajat sellest, et on tuvastatud asjaolu, et kaebaja ei ole õppeteenustasu tähtpäevaks tasunud ning selgitas, et sellele võib järgneda kaebaja eksmatrikuleerimine. Eksmatrikuleerimise menetluse toimumisest on kaebajat täiendavalt teavitatud ka ülikooli töötaja
2. märtsi 2011 kirjas (tl.15), kus märgitakse, et eksmatrikuleerimise esildis allkirjastatakse samal päeval ning palutakse, juhul kui õppeteenustasu maksmist on kaebajal võimalik tõendada, esitada vastav tõend hiljemalt kella 15.00-ks. Seega oli kaebaja teadlik sellest, et milliste asjaolude alusel ning millist menetlust on ülikool tema suhtes toimetamas, samuti anti viidatud e-kirjades mõista, millise aja jooksul asjas otsus eeldatavasti tehakse. Arvestades vaidlusaluse küsimuse keerukust ja õiguslikku iseloomu, samuti kaebaja poolt õppelepingus võetud kohustust olla teadlik Tallinna Ülikooli õppetegevust reguleerivatest õigusaktidest, ei saa asuda seisukohale, et ülikool oleks omal algatusel pidanud kaebajale rohkem selgitusi jagama. Ise kaebaja mingisuguseid selgitusi ülikoolilt nõudnud ei ole.
3. Nõustuda ei saa ka kaebaja etteheitega ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Ärakuulamisõiguse eesmärk on see, et isik, kelle suhtes koormava haldusakti andmist või soodustava haldusakti andmisest keeldumist haldusorgan kaalub, saaks esile tõsta tema hinnangul asja otsustamise seisukohast olulisi asjaolusid ning et haldusorganil oleks neid asjaolusid võimalik hinnata ja asi õigesti ja põhjendatult lahendada. Ärakuulamisõigus tagati kaebajale seeläbi, et ülikooli töötaja informeeris teda vastavalt
4. märtsi 2011 ja
5. märtsi 2011 e-kirjades menetluse läbiviimisest, asjaoludest, millele otsuse tegemisel tugineda kavatsetakse ning sellest, millal vastav otsus teha kavatsetakse. Seega oli kaebajal võimalik enne asja otsustamist oma seisukoht ja vastuväiteid esitada, sõltumata sellest, et haldusorgan temalt omapoolse seisukoha esitamist ei küsinud ega selleks mingisugust eraldi tähtaega ei andnud. Tegelikult sai kaebaja oma seisukoha ka esitada, väljendades seda oma
6. märtsi 2011 avalduses psühholoogia instituudi direktorile ning
7. märtsi 2011 avalduses prorektorile. Nendes avaldustes andis kaebaja üheselt mõista, et võlgnevus on tekkinud raske majandusliku olukorra kohta ja on ajutise iseloomuga, samuti selgub neist üheselt, et kaebaja soovib võlgnevuse likvideerida, pakkudes selleks välja isegi võimaliku tähtpäeva –
8. aprilli ning õpinguid jätkata. See, et korralduse andmisel nende asjaolude ja seisukohtadega ei arvestatud ja et nendega mittearvestamist ei põhjendatud, ei puuduta enam menetlusosalisele ärakuulamisõiguse võimaldamist, vaid seda, kas lõpuks tehtud otsus on nõuetekohaselt põhjendatud. 5
9. Vaidluse esemeks oleva küsimuse iseloomu silmas pidades ei saa ka väita, et viie tööpäeva pikkune tähtaeg, mille võrra kaebajale ette teatati sellest, et esineb alus eksmatrikuleerimise otsuse tegemiseks, oleks olnud ebapiisav oma arvamuse ja seisukohtade esitamiseks. See, et kaebaja ei kontrollinud oma e-postkasti ning sai sinna
10. märtsil 2011 saadetud kirjast teada alles
11. märtsil 2011, on kaebaja enese tegematajätmine ning selles osas ei saa teha etteheiteid ülikoolile. Kaebaja oli igal juhul teadlik sellest, et tal on õppeteenustasu osas võlgnevus ning pidi igal juhul olema teadlik ka sellest, et sellisel juhul võidakse ta eksmatrikuleerida. Heas usus käitudes oleks kaebaja pidanud ise ülikooliga õppemaksuvõlgnevuse küsimuses ühendust võtma kohe, kui talle ilmnes, et kohustuse täielik tähtaegne täitmine ei osutu võimalikuks, ent igal juhul vähim, mida kaebaja tegema pidi, oli hoolitseda selle eest, et ülikooli poolt talle saadetud teated temani jõuaksid ehk siis kontrollima pidevalt tema ja ülikooli vahelise asjaajamise kanaliks määratud e-postkasti. Ärakuulamisõiguse rikkumisega

§ 40

mõistes on tegemist eeskätt siis, kui haldusorgan asjassepuutuvat isikut sootuks menetluse käimasolemisest või isiku huve kahjustada võivast võimalikust lahendusest üldse ei teavita või eksitab isikut nõnda, ent viimasele jääb arusaam, et tal on võimalik oma seisukohti esitada hiljem. Käesoleval juhul selliseid etteheiteid vastustajale teha ei saa. On tõsi, et ülikool võinuks kaebajale ärakuulamisõiguse olemasolu ehk selgitada ning praktikas oleks ilmselt olnud mõistlik ja eesmärgipärane nõuda kaebajalt selgitust, kas tal esinesid õppelepingu rikkumiseks mingisuguseid objektiivsed takistused ning kas ta kavatseb lepingulise kohustuse siiski täita ning on huvitatud õpingute jätkamisest. See puudus ei ole kindlasti selline, mis annaks aluse vaidlusalune haldusakt kehtetuks tunnistada. 21. Vaidlusaluse käskkirja peamiseks ning selle tühistamist tingivaks puuduseks on aga selle ebapiisav põhjendamine.

§ 56

lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud nõnda, ent põhjendus on esitatud haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud.

§ 56

lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning sama paragrahvi

1. lõikest tuleneb, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Vaidlusaluses haldusaktis ei ole nõuetekohaselt märgitud ei selle andmise õiguslikku ega faktilist alust, rääkimata sellest, et sellest nähtuks kaalutlusõiguse teostamine.
2. Käskkirjas viidatakse kaebaja eksmatrikuleerimise alusena TLÜ õppekorralduse eeskirja punktile 3.
3. Tegemist on punktiga, mis tähistab õppekorralduse eeskirja alajaotust Eksmatrikuleerimine, milles sätestatakse nii erinevad eksmatrikuleerimise aluseid kui reguleeritakse ka eksmatrikuleerimise korda. Vaidlusalusest käskkirjast ei nähtu, millisel alusel kaebaja eksmatrikuleeriti, seejuures ei selgu isegi see, kas see toimus ülikooli algatusel (õppekorralduse eeskirja punkti 333 alapunktides näidatud alused) või üliõpilase algatusel (õppekorralduse eeskirja punkti 335 taanetes loetletud alused). Käesoleva vaidluse seisukohast ei oma see puudus siiski määravat tähtsust, kuna on ilmne, et vaatamata sellele, et käskkirjas puudub korrektne viide eksmatrikuleerimise õiguslikule alusele, oli kaebajale teada, et selleks aluseks oli õppekorralduse eeskirja punkti 333 neljas alapunkt (õppeteenustasu tähtajaks mittetasumise tõttu). Kaebaja ei ole kaebuses ka sellele puudusele viidanud, ent see näitab siiski, kuivõrd lohakalt on vaidlusaluse käskkirja andmisel toimitud. Siinkohal väärib kõrvalmärkusena äratoomist asjaolu, et eksmatrikuleerimise alusel võib eksmatrikuleeritud üliõpilase õiguste seisukohast olla oluline tähtsus, näiteks sõltub sellest tähtaeg, mille möödumisel on võimalik üliõpilase reimmatrikuleerimine (õppekorralduse eeskirja punkt 339). Seega ei piisa eksmatrikuleerimise käskkirja õigusliku põhjendusena viitamisest üksnes õppekorralduse eeskirja eksmatrikuleerimist reguleerivale alajaotusele. See oleks võrreldav 6 töölepingu lõpetamisel viitamisega üksnes töölepinguseaduse
4. peatükile ehk sisuliselt on tegemist viite puudumisega otsustuse õiguslikule alusele.
5. Olematu on vaidlustatud haldusakti faktilise põhjenduse osa. Kuigi käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajal tõepoolest oli õppeteenustasu osas võlgnevus, ei selgu vaidlustatud käskkirjast näiteks see, kas selle andja on olnud teadlik ja lähtunud näiteks asjaolust, et 830 euro suurusest õppeteenustasust oli kaebaja 600 euro suuruse osa ehk enam kui 70% tähtaegselt tasunud. Haldusakti andmise aluseks olevate faktiliste asjaolude väljatoomine on muuhulgas vajalik selleks, et haldusakti kontrollimisel nähtuks, millistest faktilistest asjaoludest selle on tegelikult lähtutud otsustuspädev isik või organ vastava otsuse tegemisel. Oluliste faktiliste asjaolude haldusakti põhjendavas osas kajastamata jätmine jätab haldusakti kontrollimisel paratamatult õhku küsimuse, kas otsuse teinud isik või organ otsuse tegemisel neid asjaolusid üldse teadis või kui oleks teadnud, kas oleks siis otsus olnud samasugune. Käesoleval juhul ei olegi küsimus niivõrd selles, kas õppeteenustasuvõlgnevus saab kaasa tuua üliõpilase eksmatrikuleerimise, kuivõrd just selles, kas eksmatrikuleerimine on vajalik ja mõõdukas meede konkreetses faktilises olukorras, kus üliõpilane on tähtaegselt tasunud enam kui 70% õppeteenustasust ning avaldanud enne eksmatrikuleerimisotsuse tegemist soovi ka võlgnetav osa tasuda (tõsi, eirates selleks ettenähtud korda, st. taotletama maksegraafiku muutmist semestri alguses).
6. Vaidlustatud haldusaktist ei nähtu ka see, kas ja milliseid asjaolusid ning põhjendatud huve kaebaja eksmatrikuleerimise otsustamisel kaalutud on. Kuigi kohtumenetluses ei saa iseäranis kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti uute kaalutluste ja põhjendustega täiendada, nähtub käesoleval juhul vastustaja poolt kohtumenetluses välja toodust, et tegelikult ei ole kaalumist üldse teostatud. Vastustaja seisukoht, et õppeteenustasu tähtpäevaks tasumata jätmise tõttu üliõpilase eksmatrikuleerimisel ei ole ülikoolil sootuks kaalutlusõigust, ei ole õige. Tallinna Ülikooli õppekorralduse eeskirja punkti 333 kolmandast alapunktist tuleneb, et ülikooli algatusel akadeemilise üksuse õppejuhi esildise alusel eksmatrikuleeritakse üliõpilane õppeteenustasu tähtajaks mittetasumise tõttu. Ekslik on vastustaja seisukoht, et tegemist on imperatiivse normiga. Nimetatud normist tuleneb küll, et õppeteenustasu tasumata ei ole riigieelarvevälisele õppekohale immatrikuleeritud üliõpilasel õigust Tallinna Ülikoolis õppida ning ülikoolil on õigus ta üliõpilaste nimekirjast kustutada ehk eksmatrikuleerida, ent see ei tähenda, et viivitamatu eksmatrikuleerimine oleks vääramatuks tagajärjeks sõltumata õppeteenustasu tasumata jätmise asjaoludest. Igal juhul on ülikoolil kaalutlusõigus küsimuses, kas anda lepingut rikkunud üliõpilasele võimalus see rikkumine heastada (võlgnevus likvideerida, leppetrahvi ja/või viiviseid maksta jne), samamoodi küsimuses, kui kaua eksmatrikuleerimisega viivitada. Olukorras, kus üliõpilane on õppeteenustasu maksmise kohustuse osaliselt õigeaegselt täitnud ning taotlenud enne tema suhtes eksmatrikuleerimise otsuse tegemist võimalust õppetööd jätkata ning õppeteenustasu tasumata osa hiljem tasuda, tuleb üliõpilase eksmatrikuleerimise küsimus otsustada kaalutlusõiguse alusel, arvestades ning kaaludes omavahel nii ülikooli kui ka õppelepingut rikkunud üliõpilase huve ning olulisi lepingu rikkumisega seotud asjaolusid.
7. Asjaolule, et õppeteenustasu tähtpäevaks tasumata jätmisel ei ole tingimata vajalik üliõpilase kohene eksmatrikuleerimine, viitab ka kaebaja ja ülikooli vahelise õppelepingu punkt 4.
8. mille kohaselt on üliõpilasel kohustus õppeteenustasu maksmisega viivitamisel enam kui kümme tööpäeva, tasuda 400 krooni või 25 euro suurust leppetrahvi. On vaieldamatu, et leppetrahvi tasumise kohustus on üliõpilast märksa vähem kahjustava iseloomuga kui eksmatrikuleerimine. Viidatud leppetrahvi säte lepingus tähendab seda, et juhul kui üliõpilane viivitab tasumisega kuni 10 tööpäeva, ei kohaldata ka leppetrahvi. lepingus ettenähtud leppetrahvi tasumise kohustus on üliõpilasel üheteistkümnendal tööpäeval pärast 7 õppeteenustasu tasumise tähtpäeva möödumist. Käesoleval juhul oli kaebajal kohustus õppeteenustasu tasuda
9. veebruaril 2011, sellele järgnev üheteistkümnes tööpäev oli
10. märts 2011 ehk sama päev, mil ülikooli akadeemiline prorektor andis käskkirja kaebaja eksmatrikuleerimise kohta. Seega ei püüdnudki ülikool kasutada kohustust rikkunud üliõpilase suhtes lepingus kokku lepitud leebemat meedet. Sellises olukorras üliõpilase eksmatrikuleerimiseks peaks ülikoolil olema mingisugune eriline põhjus või kaalumisargument ning see peaks vaidlusalusest käskkirjast ka nähtuma. Käesoleval juhul ühtki sellist põhjust või argumenti käskkirjast ei nähtu. Eelnev ei tähenda, et ülikool peaks igal juhul mingisugustest inimlikest kaalutlustest lähtudes õppelepingutes sätestatud õppeteenustasu maksmise tähtpäevi edasi lükkama, ent samas peaks olema vähemalt mingi mõistlik põhjus, miks seda mitte teha, kui asjaoludest nähtuvalt on see üliõpilase huvides ning ei kahjustad ülikooli huve ülemäära. Õppeteenustasuvõlgnevuse tõttu ei ole üliõpilase eksmatrikuleerimine üldjuhul lubatud, kui tema põhjendus õppelepingu rikkumise objektiivse põhjuse kohta on vähemalt eluliselt usutav, kui üliõpilase käitumisest saab mõistlikult eeldada tema reaalset kavatsust õppeteenustasuvõlgnevus mõistliku aja jooksul likvideerida ja ta on avaldanud soovi seda teha ning ei esine mõjuvat põhjust, miks ülikool peaks eelistama üliõpilase eksmatrikuleerimist mõnele muule, üliõpilase jaoks vähemkoormavale meetmele. Sellisel juhul tuleks enne eksmatrikuleerimise otsustamist vähemalt püüda koostöös üliõpilasega leida tekkinud olukorrale lahendus, et sõlmitud õppelepingu täitmine saaks jätkuda. Ülikool võib ja peabki kasutama õiguskaitsevahendeid oma õiguste ja huvide kaitseks, ent nende valimisel tuleb toimida heas usus ning lepingu teist poolt põhjendamatult kahjustamata. Unustada ei saa ka seda, et õppelepingust tulenevas õigussuhtes on ülikool ilmselgelt tugevamaks pooleks ning ilmne on, et üliõpilase jaoks on eksmatrikuleerimisega kaasnev kahjulik tagajärg märksa koormavam kui ülikooli jaoks see, et üliõpilane ei tasu kogu õppeteenustasu õigeaegselt.
11. Teatava kaalutlusõiguse olemasolule õppekorralduse eeskirja punkti 333 kohaldamisel viitab tegelikult ka kaebaja poolt esitatud avaldusele tehtud Tallinna Ülikooli Psühholoogia instituudi juhataja pealdis (tl. 16), mille kohaselt on instituudi direktor leidnud, et erandi tegemine ei ole põhjendatud. Seega on instituudi direktor prorektorile eksmatrikuleerimise esildise tegemisel teostanud mingisugust kaalutlusõigust ja leidnud, et konkreetsel juhul ei ole erandi tegemine põhjendatud. Milliseid asjaolusid ta kaalus ja kuidas see kaalumine välja nägi, on antud juhul teadmata. Kuna esildise tegemine iseenesest kaebaja õigusi ei riku, siis ei olnud tal ka vajalik selle esildise tegemise eraldi vaidlustamine, ent asjaolud ja põhjendused, miks peeti vajalikuks kaebaja eksmatrikuleerimist, mitte aga talle erandi tegemist ja näiteks võlgnevuse tasumiseks uue tähtpäeva määramist, peaksid selguma prorektori käskkirjast. Kahjuks ei selgu.
12. Seda, et põhimõtteliselt on võimalik, et üliõpilane ei tasu õppeteenustasu algselt kokku lepitud graafiku kohaselt, kinnitab ka õppeteenuse lepingus p 6.
13. ette nähtud üliõpilase õigus kooskõlastada vastavad muudatused ülikooli esindajaga semestri esimese nädala jooksul. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja selle tähtaja jooksul lepingu muutmist ei taotlenud, ent juba ainuüksi sellise võimaluse olemasolu näitab, et õppeteenustasu kindlaks tähtpäevaks (st. antud juhul
14. veebruariks) tasumine ei saanud olla ülikooli jaoks sedavõrd oluline, et selle kohustuse rikkumine pidanuks igal juhul tingima kaebaja eksmatrikuleerimise juba üheteistkümnendal tööpäeval pärast eelnimetatud tähtpäeva saabumist. Samuti tasub tähele panna, et õppelepingust nähtuvalt on üliõpilasel põhimõtteliselt võimalus valida ka õppeteenustasu maksmine neljas osas, millisel juhul tulnuks
15. veebruariks tasuda semestri õppeteenustasust 25% ehk 830*0,25=207,50 eurot. Ka see võimalus ei ole formaalselt kaebaja jaoks õigustuseks õppeteenustasu õigeaegselt maksmata jätmisel, ent viitab jällegi sellele, et lepingus ettenähtud tähtpäevaks õppeteenustasu laekumine ei pruugi ülikooli jaoks olla 8 sedavõrd kaalukas vajadus. Siinkohal ei saa siiski väita, et see kindlasti saaks niimoodi olla. Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et ülikool on oma rahavood planeerinud selliselt, et kõik õppeteenustasud laekuvad õigel ajal, ent kas see nii on või kas esineb mingi muu põhjus, mis välistas kaebajalt võlgnevuse sissenõudmise ning sundis ülikooli tingimata eksmatrikuleerimise kasuks otsustama, ei ole antud juhul teada.

§ 54

kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaidlusaluses korralduses esinevate põhjendamispuuduste tõttu ei ole võimalik sisuliselt kontrollida selle proportsionaalsust ega kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasust. Haldusakt ei ole kooskõlas

§-s 56 põhjendamise nõudega ning seetõttu õigusvastane ja tuleb tühistada.

1. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 sätestatakse, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on ostus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebaja on esitanud kohtule
2. septembril 2012 taotluse menetluskulude väljamõistmiseks, taotledes kaebuse ja määruskaebuse esitamisel tasutud 28,78 euro suuruse riigilõivukulu ning 3700,78 euro suuruse õigusabikulu väljamõistmist vastustajalt. Riigilõivu tasumine on tõendatud toimikus olevate maksekorraldustega 28,75 euro ulatuses (tl. 105 ja 154). Õigusabikulude kohta on kaebaja esitanud Advokaadibüroo Reinmaa & Partnerid
3. oktoobri 2011 arve summas 1440 eurot,
4. novembri 2011 arve summas 516,78 eurot,
5. juuni 2011 arve summas 1152 eurot ning
6. septembri 2012 arve summas 576 eurot. Viimase arve esitas kaebaja kohtule
7. septembril
10. jaanuaril 2012 jõustunud HkMS § 285 lõikes 1 sätestatakse, et enne selle seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku menetluskulude väljamõistmise sätteid tõlgendati kohtupraktikas selliselt, et halduskohtumenetluses on teise poole kasuks võimalik välja mõista vaid need kulud, mille eest isik on juba tasunud (vt. Riigikohtu otsus haldusasjas 3-3-1-48-06). Seega tuli õigusabikulude tõendamiseks esitada kohtule ka tõendid selle kohta, et menetlusosaline on õigusabi eest reaalselt tasunud. Haldusasjas nr 3-3-1-5-08 tehtud otsuses selgitas Riigikohus, et ainuüksi menetluskulude nimekirjas sisalduv advokaadi kinnitus selle kohta, et arved on tasutud, ei ole piisav tõend, mis kinnitaks menetluskulude reaalset kantust. Haldusasjas 3-3-1-55-00 tehtud otsuses selgitas Riigikohus, et advokaadibüroole summa tasumise kohta esitatud tõendist peab nähtuma, millal on kaebaja rahasumma tasunud. Käesolevas asjas on enne praegu kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingud, millega kaasnevad advokaadibüroo poolt
11. oktoobril,
12. novembril, 30 juunil 2011 väljastatud arved (tl. 222-223). Nimetatud arvetele on kantud käsikirjaliselt märkus Tasutud ning allkiri, mis sarnaneb samal arvel arve väljastaja allkirjaga. Kelle allkirjaga on tegu, arvetelt ei nähtu. Isegi kui eeldada, et tegemist õigusteenust osutanud advokaadi allkirjaga, ei saa arvele märgitud kinnitust eelviidatud Riigikohtu seisukohtade valguses pidada piisavaks tõendiks selle kohta, et menetluskulud on kantud. Juhul kui kaebaja tasus arve pangaülekandega, saaks kulu kandmist tõendada koopia maksekorraldusest või väljavõte summa saaja pangakontolt, sularahas tasumise korral saaks seda kinnitada nõuetekohaste andmetega kassadokument. Selliseid tõendeid esitatud ei ole. Seega ei ole nende kulude kandmine tõendatud.
13. Lisaks eelnimetatud kuludokumentidele esitas kaebaja menetluskulude nimekirjas taotluse anda täiendav tähtaeg kuni
14. septembrini 2012 viimase arve ja tasumist tõendava dokumendi esitamiseks ning
15. septembril 2012 esitas kaebaja kohtule advokaadibüroo Reinmaa & Partnerid
16. septembri 2009 arve, millele on käsikirjas tehtud märkus Tasutud 24.09.
17. Ka sellel arvel kajastatud menetluskulu ei kuulu väljamõistmisele. Käesolevas 9 haldusasjas
18. augustil 2012 tehtud määruses (tl. 211) määrati menetlusosalistele kirjalikus menetluses täiendavate tõendite ja taotluste esitamise tähtpäevaks
19. september
20. Selle tähtpäevaga lõppenud tähtaega ei ole kaebaja jaoks pikendatud ning selle pikendamiseks puudunuks ka objektiivne põhjus. Seega on
21. septembril 2012 esitatud kuludokumendid esitatud pärast kohtu poolt antud tähtaja möödumist ning kohus jätab need tähelepanuta. Eeltoodut silmas pidades kuulub vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistmisele üksnes kantud riigilõiv. Kristjan Siigur kohtunik 10