Obsah (5)

§ 124§ 131§ 14§ 90§ 117

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-1004 Otsuse kuupäev 13. juuli 2012 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Andrus Kummi (Kumm) kaebus Tartu Vangla direkto

§ 124lg 1 alusel.

1. Mõista Tartu Vanglalt Andrus Kummi kasuks välja hüvitisena tema kolme kuu ametipalk.
2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
3. august
4. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
5. Tartu Vangla direktori
6. mai 2012 käskkirjaga nr 3-2/242 vabastati A. Kumm Tartu Vangla teenistusest järelevalveosakonna inspektor-korrapidaja abi ametikohalt avaliku teenistuse seaduse (

) § 117 lg 1 p 3 alusel ametikohale mittevastavuse tõttu alates

1. maist
3. A. Kumm esitas Tartu halduskohtule
4. mail 2012 kaebuse, milles taotleb Tartu Vangla direktori käskkirja tühistamist teenistusest vabastamise aluse osas ning palub lugeda teenistusest 1 vabastamise aluseks

§ 124lg 1.

Samuti palub kaebaja mõista vastustajalt tema kasuks välja kolme kuu ametipalga suurune hüvitis vastavalt

§ 131lg-le 3.

Kaebaja asus

1. septembril 2002 teenistusse Tartu Vangla vangistusosakonna II klassi vanglainspektori ametiastmele vastavale inspektori ametikohale.
2. detsembril 2011 teatas vastustaja kaebajale, et viimase isiklikus toimikus puudub keskharidust tõendav dokument. Tuginedes Haridus- ja Teadusministeeriumi vastusele Tartu Vangla järelepäringule leidis vastustaja, et Moskva
3. Õhtukeskkooli tunnistust
4. klassi lõpetamise kohta 1982/1983 õppeaastal märkega, et kaebaja on üle viidud
5. klassi ei saa lugeda keskharidust tõendavaks dokumendiks. Kaebajal paluti esitada keskharidust tõendav dokument hiljemalt
6. jaanuaril
7. Vastuseks kaebaja järelepärimisele teatas Eesti ENIC/NARIC keskus
8. veebruaril 2012 samuti kaebajale väljastatud Moskva
9. õhtukeskkooli
10. klassi tunnistus ei ole keskharidust tõendav dokument. Kaevatava käskkirjaga vabastati kaebaja ametist ametikohale mittevastavuse, s.o ametikohal töötamiseks kohustusliku dokumendi puudumise tõttu. Kaebaja ei vaidlusta, et tal puudub keskharidust tõendav dokument. Nimetatud asjaolust sai kaebaja teada Eesti ENIC/NARIC keskus
11. veebruari 2012 vastusest kaebaja järelepärimisele. Selle ajani pidas kaebaja Moskva
12. õhtukeskkooli
13. klassi tunnistust keskharidust tõendavaks dokumendiks. Teenistusse võtmisel ei ole kaebaja esitanud enda kohta valeandmeid, kuna kaebajale teadaolevalt täitis ta muu hulgas ka

§ 14lg-st 1 tuleneva keskhariduse nõude.

Kui Tartu Vangla leidis, et kaebaja ei vasta

§ 14lg 1 nõuetele, ei oleks vastustaja võinud kaebajat tennistusse võtta.

Vastustaja on veel 2005. aastal kaebajat atesteerides leidnud, et kaebaja esitatud dokumendid vastavad teenistuse nõuetele. Kaebaja hinnangul on sellises olukorras teenistusest vabastamise õigeks õiguslikuks aluseks

124 lg 1. Ühtlasi tuleb kohaldad ka

131 lg-t 3 ja maksta kaebajale hüvitisena kolme kuu ametipalk.

1. Vastuse kaebusele vaidleb Tartu Vangla kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Pelgalt asjaolu, et kaebaja poolt vanglale teenistusse asumisel esitatud Moskva
2. Õhtukeskkooli tunnistus
3. klassi lõpetamise kohta ei osutunud hilisemal kontrollimisel keskharidust tõendavaks dokumendiks, ei tõenda, et vastustaja oli haldussuutmatu või hooletu ning on rikkunud teenistusse võtmise eeskirju. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja teenistusse võtmisel ei rikutud teenistusse võtmise eeskirju. Nagu kaebaja ise tunnistab oli ta
4. septembril 2002 Tartu Vanglasse teenistusse asudes ise kindel, et tema keskhariduse olemasolu tõendab Moskva
5. Õhtukeskkooli kümnenda klaasi tunnistus, mille ta Tartu Vanglale esitas. Tartu Vanglal ei olnud kaebaja teenistusse nimetamise ajal vähimatki põhjust kahelda, et kaebaja esitatud tunnistus ei ole keskharidust tõendav dokument, sest on üldiselt teada, et NSVL-is oli keskhariduse omandamiseks vajalik läbida 10 klassi, sh ka Eesti NSV vene koolides. Kaebaja väide, et teda 2005 aastal atesteeriti ning leiti, et tema esitatud dokumendi vastavad nõuetele, on asjakohatu. Kaebaja atesteerimised ning nende tulemused ei puutu käesolevas vaidluses üldse asjasse, kuna

§ 90

kohaselt on isiku atesteerimine tema töötulemuste ja ametikohale esitatavatele nõuetele vastavuse hindamine aga mitte ametikohal töötamiseks vajaliku dokumendi olemasolu kontrollimine. Kui igakordsel ametniku ametisse nimetamisel paneb asutus toime teenistusse võtmise eeskirjade rikkumise, kui nimetab ametisse isiku, kelle puhul ilmneb hiljem, et tal puudub dokument, mis on 2 vastavas ametis töötamisel kohustuslik, siis puudunuks seadusandjal vajadus kehtestada eraldi norm juhuks, kui nimetatud asjaolu (vajaliku dokumendi puudumine) ilmneb peale teenistusse võtmist ning see ei ole seotud ametniku teenistusse võtmisel eeskirjade rikkumisega. Seega on seaduseandja näinud ette ka võimaluse, et nõutava dokumendi puudumine võib ilmneda hiljem ning see ei tähenda, et asutus oleks rikkunud ametisse nimetamisel teenistusse võtmise eeskirju. Kaebaja atesteerimise ettevalmistamise käigus tekkis vangla konkursi – ja atesteerimiskomisjoni uuel esimehel kahtlus, kas kaebaja esitatud tunnistus on ikka keskharidust tõendav dokument. Kahtluse kontrollimiseks tegi Tartu Vangla 14. novembril 2011 päringu Haridus- ja Teadusministeeriumile. 8. detsembril 2011 Haridus- ja Teadusministeeriumilt saadud vastusest sai vastustajale teatavaks, et tunnistust ei saa lugeda keskharidust tõendavaks dokumendiks. Kaebajale anti saadud seisukohast teada ning paluti esitada dokument, mis tõendaks temal keskhariduse olemasolu, sest ei saanud ju välistada, et kaebaja saab vastava dokumendi esitada. Vastustaja poolt määratud tähtajaks kaebaja enda keskharidust tõendavat dokumenti ei esitanud.

§ 117

lg 4 kohaselt tuleb ametnik vabastada kohe pärast ametis töötamise kohustuslikuks tingimuseks oleva dokumendi puudumise ilmnemist ja seda Tartu Vangla ka tegi. Kohtu seisukoht 4. Asjas ei ole vaidlust, et:

1. a)kaebaja asus Tartu Vangla teenistusse avaliku teenistujana 16. septembril 2002 kinnitades, et ta vastab avalikule teenistujale esitatavatele nõuetele, haridusnõude täitmise tõendamiseks esitas ta Moskva 37. Õhtukeskkooli tunnistust 10. klassi lõpetamise kohta 1982/1983 õppeaastal;
2. b)Moskva 37. Õhtukeskkooli tunnistust 10. klassi lõpetamise kohta ei ole keskharidust tõendav dokument;
3. c)teenistusse asumise ajal oli kaebaja veendunud, et esitatud tunnistus on keskharidust tõendav dokument, ka vastustaja oli samal seisukohal;
4. d)kaebaja vabastati teenistusest 11. mai 2012 Tartu Vangla direktori käskkirjaga põhjusel, et kaebajal puudub ametis töötamise kohustuslikuks tingimuseks olev dokument, vabastamise õigusliku alusena märgiti käskkirjas

§ 117lg 1 p 3.

1. Pooled vaidlevad selle üle, kas sellises olukorras saab isiku teenistusest vabastada ametis töötamise kohustuslikuks tingimuseks oleva dokumendi puudumise tõttu või tuleb isik ametist vabastada teenistusse võtmise eeskirjade rikkumise tõttu.
2. Kaebaja teenistusse võtmise ajal nägi

§ 14

lg 1 ette, et riigi- või kohaliku omavalitsuse ametnikuna võib teenistusse võtta 18-aastaseks saanud vähemalt keskharidusega teovõimelise Eesti kodaniku, kes valdab eesti keelt seadusega või seaduse alusel sätestatud ulatuses. Pooled on ühel meelel selles, et juba teenistusse võtmisel ei vastanud kaebaja

§ 14lg-s 1 ametnikult nõutava keskhariduse tingimusele.

7. Vaidlustatud käskkirjas on kaebaja vabastamise õiguslikuks aluseks märgitud

§ 117lg 1 p 3.

Nimetatud sätte järgi võib ametikohale mittevastavuse tõttu teenistusest vabastada ametniku kui tal puudub dokument, mis on vastavas ametis töötamise kohustuslik tingimus. Vastustaja on seisukohal, et

§ 117

lg 1 p 3 alusel saab isiku teenistusest vabastada ka juhul, kui nõutava dokumendi puudumine ilmneb pärast teenistusse võtmist ning see iseenesest ei tähenda, et asutus oleks rikkunud ametisse nimetamisel teenistusse võtmise eeskirju. Kohus vastustaja seiskohaga ei nõustu. Käesoleval juhul on isiku vabastamise, pärast peaaegu 10aastast teenistust, tinginud teenistusse võtmisel esitatud dokumendi ümberhindamine. Vastustaja 3 on sisuliselt ise kinnitanud, et ekslikult pidas kaebaja esitatud tunnistust keskharidust tõendavaks dokumendiks, kuid ta ei olnud sealjuures hooletu, sest puudus alus dokumendis kahelda. Vastustaja haldusakt, millega kaebaja teenistusse võeti oli seega objektiivselt õigusvastane, sest sellega võeti teenistusse isik, kes ei vastanud

§ 14lg 1 nõuetele.

Sellega rikuti teenistusse võtmise eeskirju

§ 124lg 1 tähenduses.

Seetõttu on

§ 124lg 1 teenistusest vabastamise alusena kaebaja suhtes kohaldatav.

8. Kaebaja teenistusest vabastamiseks on seega täidetud nii

§ 117

lg 1 p 3, kui ka

§ 124lg 1 eeldused.

Sätete samaaegne kohaldamine ei ole võimalik, seetõttu tuleb otsustada kumba alust tuleb käesoleval juhul rakendada. Kohus leiab, et

§ 117

lg 1 p-s 3 sätestatud teenistusest vabastamise alus on kohaldatav eelkõige nendes olukordades, kus dokumendi nõue jõustub isiku ametis olemise ajal või isik jääb ilma õigusest või kvalifikatsioonist, mida dokument tõendab.

§ 124

lg 1 rakendub aga nendes olukordades, kus dokumendi puudumisele vaatamata on isik teenistusse võetud. Sarnases olukorras on Riigikohus leidnud, et isiku teenistusest vabastamise õiguspäraseks aluseks kodakondsusnõude rikkumisega teenistusse võtmise korral on

§ 124lg 1 (RKHK 14.

aprilli 2005 otsus asjas nr 3-3-1-7-05, p 14). Selline tõlgendus on kooskõlas isiku usalduse kaitse põhimõttega. Kaebaja teenistussuhte jätkumine ei ole käesoleval juhul võimalik, sest

§ 14lg 1 nõuded välistavad kaebaja jätkamise avalikus teenistuses.

Kaebaja usalduse kaitse tagamise vahendina rakendub sellises olukorras

§ 131

lg 3, mille kohaselt teenistusest vabastamisel ametiasutuse süül teenistusse võtmise eeskirjade rikkumise tõttu makstakse ametnikule hüvitusena kolme kuu ametipalk.

§ 131

lg-s 3 sätestatud hüvitise maksmise kohustus on proportsionaalne, sest võimaldab jätta hüvitise maksmata juhul, kui teenistusse võtmise eeskirjade rikkumine ei olnud süüline. Teenistusest vabastamisel

§ 117lg 1 p 3 alusel hüvitise maksmist üldse ette ei nähta.

Seega on põhjendatud kaebaja nõue käskkirja osaliseks tühistamiseks ja teenistusest vabastamise aluse muutmiseks. 9. Kaebaja kasuks hüvitusena kolme kuu ametipalga väljamõistmise otsustamiseks tuleb selgitada, kas kaebaja teenistusse võtmisel teenistusse võtmise eeskirjade rikkumine toimus vastustaja süül. Avaliku teenistuse seaduses ega haldusõigust reguleerivates aktides üldse ei ole süülisuse mõistet selgitatud. Avalik teenistus sarnaneb tsiviilõiguslikule töölepingu alusel tekkivale õigussuhtele. Seetõttu peab kohus põhjendatuks lähtuda süülisuse kriteeriumi sisustamisel võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 104 sätestatud süü vormidest. Seega on vastustaja käitunud süüliselt, kui ta on teenistusse võtmise eeskirjade rikkumisel olnud vähemalt hooletu. Hooletus on vajaliku hoole järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 3). Vastavalt

§ 14

lg-le 1 võis Tartu Vangla teenistusse võtta isikuid, kellel on vähemalt keskharidus. Seega tuli vastustajal kontrollida, kas teenistusse võetav isik vastab nõuetele. Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud, et kaebaja esitatud tunnistuse hindamiseks esitati

1. aastal järelepärimine Haridus- ja Teadusministeeriumile. Kohtu hinnangul pidanuks vastustaja tunnistuse õiguslikku tähendust selgitama juba kaebaja teenistusse võtmisel. Asjaolu, et kaebaja ise pidas Moskva
2. Õhtukeskkooli tunnistust
3. klassi lõpetamise kohta keskharidust tõendavaks dokumendiks, ei vabastanud vastustajat kohustusest selles veenduda. Esitatud tunnistust kontrollimata jättes tegutses vastustaja hooletult, seega süüliselt

§ 131lg 3 mõttes.

Asjaolu, et teine haldusorgan oli varasemalt samuti jätnud välja selgitamata tunnistuse õigusliku tähenduse haridust tõendava dokumendina, ei muuda hinnangut vastustaja käitumisele. 4 Seega on põhjendatud kaebaja nõue hüvitisena kolme kuu ametipalga saamiseks

1. Eeltoodu alusel tuleb kaebus täielikult rahuldada.
2. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja ega menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Tanel Saar Kohtunik 5