1-13-9014/2

1-13-9014 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2013 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-9014 Kohtukoosseis Paavo Randma Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
2. septembri 2013 määrus kaebuse rahuldamata jätmises Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Jüri Luige ja Anne Luige esindaja vandeadvokaat Anu Vilt, kaebus RESOLUTSIOON
3. Riigiprokuratuuri
4. septembri 2013 määrus jätta muutmata.
5. Anne Luige ja Jüri Luige esindaja vandeadvokaat Anu Vildi kaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ning ei kuulu edasikaebamisele. Asjaolud
6. J. Luik ja A. Luik esitasid Politsei-ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Võru politseijaoskonnas avalduse selle kohta, et 21.07.2013 omastas G.G. ebaseaduslikult Võrus Paju 21 klubis XXX A. Luigele kuuluva helitehnika, mille J. Luik, kelle valduses ja kasutuses helitehnika oli, andis G.G. ile rendile.
7. Politsei-ja Piirivalveamet jättis oma 05.08.2013 teatega kriminaalmenetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu, põhistades otsust järgmiselt. 2.
8. A. Luige ja J. Luige avalduse kontrollimise käigus küsiti sündmuse kohta selgitust G.G. ilt, kelle sõnade kohaselt ostis ta oma isikliku raha eest
9. aasta aprillis J. Luigelt kaks komplekti helitehnikat ning tasus nende eest kahes osas sularahas. Väiksema komplekti eest anti aprillis üle 2000 eurot ning mai keskel 4000 eurot suurema komplekti eest. G.G. oli veendunud, et J. Luik on helitehnika omanik, kuna J. Luik tegeleb Võrus tehnika rentimise ja müügiga. Vallasasjad ja omandiõigus läksid aprillis G.G. ile üle. Mõlemal korral nägid sularaha üleandmist pealt tema äripartner M.S. ning sõber M.T. . J. Luik lubas esitada vastavad arved, kuid on sellega viivitanud, seepärast pole helitehnikat kantud OÜ XXX , kus G.G. on juhatuse liige, põhivara hulka. Tehingust oli teadlik ka osaühingu raamatupidaja K.R. , kes on 29.05.2013 protokollinud OÜ XXX juhatuse koosoleku protokolli helitehnika soetamiseks G.G. i isikliku raha eest. G.G. i sõnul oli poolte vahel kokkulepe, et
10. aasta suvel antakse J. Luigele helitehnikat tasuta kasutada, kui tal on seda ürituste korraldamiseks vaja. Mai lõpus andis G.G. helitehnika J. Luige valdusesse tasuta kasutamiseks.
11. juulil 2013 oli G.G. il endal vaja helitehnikat ürituse korraldamiseks klubis XXX ning ta küsis tehnika J. Luigelt tagasi enda valdusesse. Suulise kokkuleppe alusel pidigi tehnika G.G. i kätte jääma.
12. juulil 2013 tekkis poolte vahel vaidlus, kes ikkagi tehnika omanik on ning kumbki pool süüdistab teist rahalistes võlgnevustes. Hetkel on helitehnika G.G. i valduses. 2.
13. Nähtuvalt kogutud materjalidest, on alust arvata, et G.G. i ja J. Luige vahel on
14. aasta aprillikuus sõlmitud suuline asjaõiguslik leping helitehnika üleandmiseks ning vastavalt AÕS § 92 lg 1 on vallasomand üle läinud helitehnika üleandmisel G.G. ile. A. Luik oli helitehnika omanik alates 06.04.
15. G.G. i seletuste kohaselt ei olnud ta teadlik, et J. Luik ei ole helitehnika omanik. Vastavalt AÕS § 95 lg 3, kuna A. Luik on oma tahte kohaselt andnud temale kuuluva helitehnika J. Luige valdusesse ning see pole tema tahte vastaselt tema valdusest välja läinud, on toimunud G.G. i poolne heauskne omandamine vastavalt AÕS § 95 lg
16. Seega on G.G. saanud helitehnika omanikuks. Antud juhtumil on tegemist pooltevahelise tsiviilõigusliku omandiõiguse vaidlusega ning A. Luigel on õigus esitada tsiviilhagi kohtusse.
17. A. Luik ja J. Luik vaidlustasid kriminaalmenetluse alustamata jätmise Lõuna Ringkonnaprokuratuuris ning taotlesid jätkuvalt kriminaalmenetluse alustamist KarS § 201 lg 1 tunnustel. Kaebuse esitajate hinnangul on menetlusotsuse vastuvõtmisel põhjendamatult lähtutud G.G. i tegelikkusele mitte vastavatest ütlustest. 3.
18. Ringkonnaprokuratuuri 29.08.2013 määrusega jäeti kaebus rahuldamata. Ringkonnaprokuratuur nõustus eelneva menetleja seisukohaga ja märkis täiendavalt, et KarS § 201 sätestab vastutuse võõra vara omastamise eest, kuid kuna antud juhul vaidlevad pooled omandiõiguse küsimuses, kuulub vaidlus lahendamisele tsiviilkohtus. Riigiprokuratuuri määruse sisu
19. A. Luik ja J. Luik esitasid kaebuse ka Riigiprokuratuuri. Kaebuses kordavad A. Luik ja J. Luik eelnevate kaebuste sisu ja taotlevad jätkuvalt kriminaalmenetluse alustamist KarS § 201 tunnustel. Eelnevale menetlusele heidetakse ette, et neid kui kannatanuid pole peetud vajalikuks küsitleda ning neisse on suhtutud eelarvamuslikult. G.G. i väidetud müügitehingut toimunud ei ole ning prokurör on samuti rajanud oma otsuse G.G. i valeväidetele. Tegelikkuses sai ta helitehnika oma valdusesse pettusega, väites, et vajab seda ürituse korraldamiseks. 4.
20. Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on seaduslik ja põhjendatud eelnevate menetlejate esitatud motiividel. Oma määruses lisas prokurör vaid järgnevat. Et kaaluda kriminaalmenetluse alustamise põhjendatust, on seaduses ette nähtud vastav n-ö kaalumis- ehk otsustamismenetlus. Selle käigus tuleb diskretsiooniotsuse vormis hinnata, kas on piisavalt teavet, mis võimaldaks möönda kuriteo tunnustega teo toimepanemist, tingiks edasise uurimise vajaduse ning võimaldaks prognoosida kuriteo toimepanemise tõendamise võimalikkust. Nimetatud otsustamismenetluseks on seadusandja näinud ette piiratud ajavahemiku ning kriminaalmenetluse selgeks eristamiseks otsustamismenetlusest ka väga piiratud võimalused teabe kogumiseks, mis välistab nt uurimistoimingute läbiviimise. Seega on välistatud otsustamismenetluse käigus ka nn „kannatanu küsitlemine“, kui selle all mõeldakse antud juhul ülekuulamist. Kaebajate seisukoht oli esitatud kuriteoteates ning seda ei jäetud otsustusprotsessis tähelepanuta. Märkida tuleb, et kaebajatel oli õigus ja võimalus esitada kuriteoteates kogu informatsioon, mille teatavakstegemist õiguskaitseorganile nad -2- pidasid vajalikuks, või viited neile kättesaamatu informatsiooni hankimiseks. Kaebusest Riigiprokuratuurile ei nähtu ka, mida olulist on kaebajatel jäänud ütlemata, mis oleks võinud mõjutada kõnealust menetlusotsust. 4.
21. Prokurör leiab, et menetlusotsuse vastuvõtmisel olid hindamisel mõlema poole seisukohad, mis kujutasid vaidlust helitehnika omandiõiguse üle. G.G. i väitel oli ta helitehnika J. Luigelt (teadmata, et omanik on A. Luik) sularaha eest ostnud. Tehnika oli seejärel mõnda aega vastavalt suulisele kokkuleppele J. Luige kasutada ning 21.07.2013 andis J. Luik helitehnika talle kui omanikule tagasi. J. Luige väitel oli tegemist A. Luigele kuuluva varaga, mida polnud G.G. ile võõrandatud, vaid antud 21.07.2013 rendile ürituse korraldamiseks. Ühtki dokumenti oma väidete kinnituseks kummalgi poolel esitada pole. Kuigi J. Luik väidab tegemist olevat helitehnika rendile andmisega G.G. ile, pole selle kinnituseks kirjalikku lepingut koos renditasu, tagastamise tähtaja jm asjakohaste tingimustega. Mõistetavalt võib leping olla ka suuline, kuid siis tuleb arvestada võimalusega, et teise poole kuriteos kahtlustamiseks pole ühe poole ütlused piisavad. 4.
22. Antud juhul puudub vajadus detailsemalt analüüsida karistusseadustiku eriosa erinevaid kuriteokoosseise, sh kaebajate viidatud KarS § 201, kuna esmalt tuleb selgeks vaielda helitehnika omandiõigus ning seda väljaspool kriminaalmenetlust. Tulenevalt ultima ratio põhimõttest on karistusõiguslik sekkumine põhjendatud ja lubatav õigushüve kaitsel vaid siis, kui muud õiguskaitsevahendid on ebapiisavad. Varaliste suhete oluliseks tagatiseks on usaldus, mida tugevdavad kirjalikud lepingud. Kriminaalmenetluse eesmärgiks ei ole isikute eraõiguslike nõuete rahuldamine ega sellele kaasaaitamine, selleks on teised õiguslikud vahendid. Karistusõigus peab isikutevahelisse suhtesse sekkuma alles olukorras, kus ei ole küllalt efektiivselt võimalik kaitsta end rünnete eest tsiviilõiguslike vahenditega. Kõnealusel juhul on kaebaja jaoks taolised vahendid olemas. Kriminaalmenetlus ei ole mõeldud erinevate teiste menetlusliikide abistamiseks, vaid iga menetlusliik võimaldab oma vahenditega tuvastada faktilisi asjaolusid. Kaebuses esitatud taotluse sisu
23. A. Luige ja J. Luige esindaja vandeadvokaat A. Vilt esitas Riigiprokuratuuri 19.09.2013 määruse peale kaebuse, milles taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ning KarS § 201 lg 1 tunnustel kriminaalmenetluse algatamist G.G. i suhtes ning kriminaalasja menetlemist teise uurija poolt. 5.1 Vandeadvokaat toob välja, et A. Luik andis talle kuuluva helitehnika kasutamiseks J. Luigele ning G.G. i poolt mingit helitehnika omandamist ei ole toimunud. G.G. i väited helitehnika omandamise kohta on paljasõnalised ning ei tugine mingitele tõenditele. A. Luige poolt ostetud helitehnika maksumus on kordi kõrgem, kui seda on väitnud G.G. . Nimetatud helitehnika omandamine G.G. i poolt 4000 euro eest ei ole tõsiselt võetav. A. Luige poolt firmast EW Sound & Light OÜ ostetud helitehnika on ainulaadne Eestis. 21.07.2013 pöördus G.G. J. Luige poole palvega, et ta vajab taolist tehnikat ürituse korraldamiseks klubis XXX . Hiljem selgus klubi omaniku P.R. i ja tema poja jutust, et G.G. mingit üritust ei korraldanud. Pärast seda G.G. helitehnikat J. Luigele ei tagastanud ning selgitas, et realiseerib selle. G.G. sai A. Luige väga hinnalise helitehnika oma valdusesse pettuse läbi ning seetõttu ei saa kuidagi asuda seisukohale, et G.G. oleks olnud justkui heauskne omandaja. Tuleb asuda seisukohale, et sisuliselt läks helitehnika kaebuse esitajate valdusest välja nende tahte vastaselt. Kui J. Luik oleks teadnud tegelikke asjaolusid, siis ei oleks ta mitte mingil tingimusel andnud helitehnikat G.G. i valdusesse. Pettuse ajel tehtud tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi, sest pettuse ajel tehtud tehing on tühine. TsÜS § 94 lg 1 kohaselt on pettuseks isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Olles pettuse teel saanud A. Luigele kuuluva helitehnika oma valdusesse pööras G.G. selle oma kasuks. -3- 5.
24. Antud juhtumi puhul on kaebuse esitajate esindaja arvates G.G. i teos olemas täielikult KarS § 201 lg 1 ette nähtud kuriteo koosseis. A. Luige ja J. Luige poolt esitatud avaldust on uurija ja kaebusi lahendanud prokurörid käsitlenud ühekülgselt ja pealiskaudselt. Täiel määral tähelepanuta on jäetud A. Luige ja J. Luige väited ning selgitused ja avalduses esitatud tõendid. Asja menetlemisel on uurija lähtunud ainult G.G. i ütlustest. Uurija ei ole vajalikuks pidanud küsitleda P.R. i ega tema poega. Samuti pole pööratud tähelepanu teistele kaebuse esitajate poolt esitatud tõenditele. Kaebuse esitaja ei nõustu uurija A.V. i järeldustega antud juhtumiga seoses. Uurija poolt läbiviidud menetlus on olnud äärmiselt pealiskaudne ja A. Luige ja J. Luige huve kahjustav. Uurija on võtnud seletuse ja ära kuulanud ainult G.G. i, kes esitas omapoolse valele tugineva kombineeritud versiooni nagu oleks tema poolt ebaseaduslikult omastatud helitehnika kuulunud temale. G.G. on uurijale selgitanud, et väidetavalt ta ostis A. Luik avalduses loetletud helitehnika
25. aasta aprillis J. Luigelt. Kriminaalasja menetluse alustamata jätmisel on uurija tuginenudki ainult võimaliku kahtlustatava G.G. i ütlustele. Nendest ütlustest lähtuvalt on uurija koostanud omapoolse versiooni oletatavast tehingust G.G. i ja J. Luige vahel ning tuletanud asjaõiguslikud põhistused. Kogumis tuleb nentida, et uurija A.V. ei ole menetlenud kannatanute avaldust kui uurija vaid kui G.G. i kaitsja. Uurija on tõlgendanud G.G. i väiteid absoluutse tõena ning jätnud täielikult kõrvale kannatanute avaldustes kirjeldatud asjaolud. Uurija ei ole pidanud vajalikuks kannatanuid küsitleda ning sellest tulenevalt on alust väita, et uurija on menetlenud asja ühekülgselt. 5.
26. J. Luik teavitas enda esindajat, et G.G. tegi talle tegelikult ettepaneku omastatud helitehnika tagasi osta 4000 euro eest. Sisuliselt oleks tegemist nagu varastatud auto tagasi ostmisega oluliselt väiksema hinnaga. Lisaks eeltoodule on väidetavalt G.G. osaline ebaseaduslikus rahvusvahelises relvaäris. Nimetatud asjaolust on teadlik Võru politseijaoskonna kõrge politseiametnik. G.G. i püüd hankida helitehnika müügi arvelt raha on tegelikkuses seotud ebaseadusliku relvatehinguga. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
27. Ringkonnakohus, tutvunud alustamata jäetud kriminaalasja materjalide, Riigiprokuratuuri määruse ning A. Luige ja J. Luige esindaja kaebusega, leiab, et kaebus Riigiprokuratuuri 19.09.2013 määruse peale on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
28. KrMS § 208 lg 1 kohaselt, kui KrMS § 207 lg 1 või lg 2 nimetatud kaebus on Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus. Seega on ringkonnakohtul pädevus KrMS § 208 alusel esitatud kaebuse lahendamisel otsustada, kas kriminaalmenetluse alustamine võiks olla vajalik selgitamaks välja võimalikud tähtsust omavad asjaolud. Samas peab ringkonnakohus arvestama, et vastavalt KrMS § 30 lg 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse.
29. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri määruses sedastatuga, et käesolevas asjas pole kriminaalmenetluse alustamine põhjendatud, kuna puudub kriminaalmenetluse alus. Kuna ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri põhjendustega, siis käsitletakse vaid kaebuses esitatud väiteid.
30. Kaebuses leitakse, et läbi viidud menetlus on olnud pealiskaudne ning A. Luige ja J. Luige huve kahjustav. Uurija on võtnud arvesse vaid G.G. i selgituse ning pole küsitlenud A. Luike ja J. Luike. Ringkonnakohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. Alustamata jäetud kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. Luik ja J. Luik on esitanud põhjalikud kaebused ning kaebustega koos omalt poolt ka nende arvates asjakohaseid tõendeid enda ütluste kinnituseks. Nii on esitatud uurijale abieluvaraleping ja
31. aastast pärit arved, mis kinnitavad helitehnika ostmist A. Luige poolt. Arvete järgi on ostmise hetkel tehnika väärtuseks 6062,62 eurot. A. Luige ja J. Luige kaebuste kohaselt oli G.G. iga sõlmitud rendileping -4- helitehnika kasutamiseks, kuid G.G. nimetatud tehnikat ei tagastanud. Kõiki neid asjaolusid on kriminaalmenetluse alustamisel kaalutud ning uurija on leidnud, et kuna esitatud taotlused sisaldasid piisavalt informatsiooni, puudus täiendav vajadus kaebuse esitajate küsitlemiseks. 9.
32. Uurija on esitatud kaebuse kohta küsinud selgitust G.G. ilt, kes enda sõnade kohaselt on ostnud helitehnika J. Luige käest
33. aasta aprillis ning selle eest kahes osas tasunud kokku 6000 eurot sularahas, st põhimõtteliselt sama summa, mille eest helitehnika
34. aastal osteti. Sellise väite kinnituseks on G.G. esitanud ka XXX OÜ 29.05.2013 koosoleku protokolli, millest nähtub, et G.G. on enda isikliku raha eest omandanud helitehnika. Kuna pooltel pole esitada ei rendi- ega müügilepingut, ei saanud uurija sellistele tõenditele ka tugineda. Vara üleandmist müügilepingu alusel kinnistas XXX OÜ koosoleku protokoll. 9.
35. Ringkonnakohus rõhutab, et kohtueelset menetlust juhib prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse. KrMS § 211 lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kohtueelses menetluses nii süüstavad kui ka õigustavad asjaolud. Kuriteotunnuste esinemist hinnatakse vastavalt tuvastatud faktilistele asjaoludele, mitte lähtudes sellest, kes on avalduse esitanud ja kes on potentsiaalselt kannatanu ning kes kahtlustatav. Selliselt on toimitud ka antud asja raames ning põhjendatult on uurimisasutus ja ka prokuratuur leidnud, et puudub kuriteo alus KrMS § 199 lg 1 p 1 järgi. Tegu on pigem pooltevahelise eraõigusliku vaidlusega, kus kriminaalmenetlus ei saa sekkuda.
36. Kaebuses viidatakse veel asjaolule, et G.G. tegi J. Luigele ettepaneku helitehnika tagasiostmiseks 4000 eurot eest. A. Luige ja J. Luige esindaja viitab veel G.G. i seotusele rahvusvahelise relvaäriga ja asjaolule, et nimetatud ärist on teadlik ka Võru politseijaoskonna kõrge ametnik. Kaebuse järgi proovis G.G. helitehnika müügiga teenida raha ebaseadusliku relvaäri jaoks. 10.
37. Ringkonnakohus leiab, et rahvusvaheline relvaäri ei ole kuidagi seotud alustamata jäetud kriminaalasjaga ning sellise kaebusega tuleks pöörduda pädeva uurimisasutuse poole. Veel leiab kohus, et isegi kui G.G. avaldas soovi helitehnika müümiseks J. Luigele, ei ole sellises tegevuses kuriteo tunnuseid võimalik tuvastada, kuna G.G. on eelduslikult helitehnika omanik ja seega võib ta seda ka igal viisil käsutada, mh edasi müüa.
38. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et käesoleval juhul esineb kriminaalmenetlust välistav asjaolu KrMS § 199 lg 1 p 1 järgi, kuna olemasoleva teabe kohaselt on tegemist pigem pooltevahelise eraõigusliku vaidlusega omandiõiguse üle.
39. Juhindudes KrMS § 208 lg 5 jätab ringkonnakohus vaidlustatud Riigiprokuratuuri määruse muutmata ja A. Luige ja J. Luige esindaja kaebuse rahuldamata. Paavo Randma Kohtunik -5-