3

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja

1. oktoober 2013 Tartu (kirjalik menetlus) koht Kriminaalasja number 1-13-8940 Kohtukoosseis Maarika Kuusk Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
2. septembri 2013 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse Juta Oja esindaja vandeadvokaadi Tarmo Pilv kaebus liik RESOLUTSIOON Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 5 ringkonnakohus määras: jätta Juta Oja esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilve kaebus Riigiprokuratuuri
3. septembri 2013 määrusele rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. Asjaolud
4. Lõuna prefektuur alustas 30.10.2012 menetlust KarS § 199 lg 2 p 8 tunnustel selles, et 10.07.2011 varastati Tartus, XXX korterist Juta Ojale kuulunud 10 000 eurot sularaha. J. Oja ütluste kohaselt oli korterisse sisenetud võtme abil, siseneja pidi teadma ka välisukse fonoluku koodi, mistõttu kahtlustab varguses pojapoeg A.O. . Võtme võis viimane võtta samal või eelmisel päeval tema kotist, kui mõlemad viibisid XXX majas, ning pärast vargust tagasi panna. 16.07.2013 (põhistused 31.07.2013) lõpetas uurimisasutus prokuratuuri loal kahtlustust esitamata kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1-200 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel, asudes seisukohale, et kogutud tõendid ei kinnita A.O. poolt kuriteo toimepanemist.
5. J. Oja esitas kaebuse Riigiprokuratuurile, milles taotles lõpetamise määruse tühistamist ja menetluse jätkamist. Kaebaja osundas menetluse puudulikkusele, märkimata ühelegi konkreetsele tegemata jäänud menetlustoimingule.
6. Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuses esitatud asjaolud ei anna alust menetlusotsuse muutmiseks või tühistamiseks. Tõendeid analüüsides nõustus riigiprokurör uurimisasutuse ja ringkonnaprokuratuuriga selles, et vaatamata läbiviidud menetlustoimingutele, pole kogutud piisavalt A.O. süüstavaid tõendeid ning menetlusotsuse vastuvõtmisel on põhjendatult lähtutud ka KrMS § 7 lg 3 sätestatust, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Riigiprokurör ei nõustu kaebajaga ka selles, nagu oleks eelnevate menetlejate poolt tõendeid hinnatud valikuliselt kaebaja kahjuks. Riigiprokurör märkis järgmist. 3.1 A.O. ülekuulamise protokollist nähtub: Minu suhted Juta Ojaga on ebastabiilsed. Vahepeal saame paremini läbi, vahepeal halvemini. Isa A.O. ga on pärast vanemate lahutust väga halvad suhted. Minule on vanaema ise andnud XXX uksevõtme. Vanaema võtmed on minul olnud väga pika perioodi jooksul ja mulle oli antud õigus käia vanaema korteris. Seda õigust polnud vanaema minult ära võtnud ja ta pole öelnud, et ma ei tohi rohkem tema korteris käia.
7. aasta juuni või juulikuus käisin Juta korteris XXX . Korterisse läksin selleks, et võtta emale kuuluva auto Honda CRV tagavaravõti ja auto registreerimistunnistus. Isa oli emalt originaal autovõtme ära võtnud ja tagavaravõti oli juba varasemalt tema käes. Auto tagavaravõtit oli vaja selleks, et ema saaks kiiresti autost enda rohud kätte. Honda CRV-d kasutas ema pidevalt ja tema rohud olid sinna jäänud. Tegemist oli retseptiravimitega ja neid apteegist ei oleks saanud. Ma teadsin, kus oli isa raha ja eeldasin, et samas kohas on autovõti ja auto registreerimistunnistus. Raha oli metalllaekas sahvri peidikus. Nägin raha, kuid ei vaadanud, mis summaga tegu oli. Otsisin võtit ja tunnistust, kuid neid seal ei olnud. Avastasin autodokumentide mapi elutoast kapi pealt. Sealt leidsin võtmed ja auto registreerimistunnistuse. Võtmeid ja tunnistust otsides märkasin elutoas riiulil nähtaval kohal isale kuuluvat dokumentide kausta. Kuna nägin ema täisvolitust isale ja sellest palju värvilisi koopiaid, siis otsustasin igaks juhuks kausta kaasa võtta ja emale näidata. Kui me emaga dokumentide kausta kontrollisime, tuli välja, et seal olid täisvolituste originaalid minult A. ile ja E.R. lt A. ile. Neid täisvolitusi ei tohtinud seal kaustas olla. Mina ja E.R. teadsime, et ema täisvolitus isale oli katki rebitud. Tegelikult oli A. i katki rebinud volituse koopia ja originaali alles jätnud. Minu täisvolituse kohta oli A. i öelnud, et temal seda ei ole või tema ei tea, kus see on. Samuti olid dokumentide kaustas veel täisvolitused isalt minule ja isalt emale. Dokumentide kaustast võtsime ära minu ja Eve poolt A. ile tehtud täisvolituste koopiad. Samal päeval sain õhtupoole kokku isaga. Andsin isale üle dokumentide kausta, millest olin eelnevalt välja võtnud ainult eelnevalt mainitud täisvolituste koopiad ja originaalid. Autovõtit ja auto registreerimistunnistust ma tagasi ei andnud, andsin need ema kätte. A. i korra ütles minule, et mina käisin vanaema korteris ja et võtsin mingisuguse raha ära. Ütlesin, et mina pole seda võtnud. Olen pärast seda vanaemaga suhelnud, kuid juhtunust ei ole me rääkinud. Mina teadsin, kus oli raha, sest isa oli mulle varem näidanud, kus raha oli. Minu teada oli tegemist isa rahaga. Raha oli minule kogu aeg kättesaadav olnud. Kui midagi oleks isaga näiteks juhtunud, siis ma teadsin, kus raha asus. E.R. kinnitas A.O. ütlusi, märkides muuhulgas: „A. ile on Juta andnud korterivõtmed ja koodid. A. ile olid võtmed antud pikka aega tagasi ja A. ile on olnud koguaeg luba korteris käia. Juta on A. ile öelnud ka seda, et see on A. i teine kodu. A. läks Vaarika tänava korterisse eesmärgiga saada Honda CRV võtmed, et saada sealt kiiresti minule vajalikud -2- rohud. Rohtusid oli minule vaja seoses põetud stenokardiaga ning põetava hüpertooniatõve ja arütmiaga. Tekkis hüpertooniline kriis ja arütmia, mille eluohtlikkuse tõttu oli vajalik kiire ravimite manustamine“. A.O. ütluste kohaselt oli korterist kadunud autovõtmed ja dokumentide kaust ning osa J. Oja rahast. Summat ta ei tea. Poeg A. ütles, et oli võtmed vanaema kotist võtnud. Uksekoodi teadis ta varasemast. Raha võtmist poeg eitas. Osa dokumente andis samal päeval tagasi. A.O. pole esitanud pretensioone ega nõudmisi seoses A.O. kätte jäänud dokumentidega ega taotlenud selles osas kriminaalmenetlust, mistõttu käesoleva määruses leidis käsitlemist vaid J. Oja väidetud rahavargus. 3.2 Juta Oja ja A.O. ning A.O. ja E.R. ütlused korterivõtmete A.O. kätte sattumise asjaolude kohta on vastuolulised. Taolistel juhtudel, kuigi kaebaja seda ei taotle, võiks kaaluda vastastamise läbiviimist, kuid vastastamiste teostamist käesoleva ajal ei pea riigiprokurör põhjendatuks järgmistel põhjustel. Menetlustoimingu eesmärgiks on uue tõendi loomine. Vastastamine uut tõendit ei loo, selle eesmärgiks saab olla ainult tõendi kinnistamine ja sedagi vaid juhul, kui üks pooltest loobub varem antud ütlustest ja kinnitab teise poole versiooni. Iga teostatava või kavandatava menetlustoimingu puhul tuleb kaaluda, kas sellel on mõtet menetlusökonoomika seisukohalt, kuna mitteoluliste toimingute teostamine on vastuolus menetlusökonoomika põhimõtetega. Kõnealusel juhul on Juta Oja kohtueelse menetluse käigus ja kaebemenetluses korduvalt jäänud oma seisukoha juurde ning pole mingit mõistlikku põhjust oletada, et täiendava uurimise käigus ta oma ütlustest loobuks. Eeldada, et A.O. muudaks oma varem antud ütlusi kaebaja kasuks olukorras, kus see võiks talle kaasa tuua kuriteokahtlustuse, ning A.O. ja E.R. olukorras, kus tõusetuks küsimus nende poolt teadvalt vale ütluste andmises, pole samuti mingit mõistlikku alust. 3.3 Ülaltoodust lähtuvalt tuleb tõendite hindamisel hinnata, kelle ütlused on koosmõjus teiste tõenditega eluliselt usutavamad. Tuleb tõdeda, et antud juhul ei saa kummagi poole ütlusi käsitleda sedavõrd usutavatena, et kaaluksid üles neid ümberlükkavad ütlused. Kuid J. Oja ütluste usaldusväärsust analüüsides peab riigiprokurör oluliseks märkida järgmist. 3.3.1 J. Oja pole olnud oma ütlustes ja tegevuses järjekindel. Pärast raha kadumist helistas ta väidetavalt politseisse. Seda kinnitavat teavet kriminaalasja materjalides pole. Nii ta ise kui A.O. kinnitavad, et politseist soovitati teha menetluse alustamiseks avaldus. J. Oja seda ei teinud, võttes võimaluse operatiivselt tõendeid koguda. Politseisse pöördus J. Oja alles 30.10.2012, so ca 1,5 aastat hiljem. Järgmisel päeval, so 31.10.2012, on ta esitanud omakäelise avalduse kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Järgmisel päeval so 1.11.2012 on esitanud uue samasisulise avalduse „soovin esitatud dokumendid tagasi võtta. Tahan pereringis arutada“. 3.3.2 Kaebaja leiab, et „antud kriminaalasjas oleks tulnud teha rohkem menetlustoiminguid, selgitamaks välja, kuhu kadus minu 10 000 eurot. Muuhulgas oleks olnud võimalik kontrollida, kuidas peale teo toimepanemist on näiteks paranenud A.O. ja E.R. varaline seisund“. Riigiprokurör selgitas, et kriminaalmenetluse eesmärgiks on koguda tõendamise seisukohalt olulist teavet, mitte võimalikult paljude menetlustoimingute teostamine. Kohtueelse menetluse kvaliteet ja menetlusotsuse seaduslikkus ei sõltu teostatud menetlustoimingute hulgast. Mitteoluliste menetlustoimingute teostamine on vastuolus ka menetlusökonoomika printsiibiga. Nagu märgitud, ühegi konkreetse menetlustoimingu teostamist kaebaja ei taotle. Mis puudutab E.R. ja A.O. varalise seisundi võimalikku paranemist peale väidetavat raha -3- kadumist, siis selle operatiivse kontrollimise võimaluse on võtnud kaebaja ise viivitusega kuriteoteate esitamisel. Ainsaks võimalikuks viiteks kuriteole oleks nimetatud summa laekumine A.O. või E.R. pangakontole raha kadumise järgselt, mis pole eluliselt usutav ning menetluse jätkamine vaid selle kontrollimiseks pole põhjendatud. Siinjuures tuleb märkida, et E.R. omab töökohta, st püsivat sissetulekut, ning A.O. on Euroopa Keskpanga projektijuht, omades sissetulekut, millega on võimalik oma väljaminekuid katta ja kulutusi eluliselt usutavalt põhjendada. Seega ei annaks nimetatud isikute rahaliste vahendite liikumise uurimine aastal 2011 käesoleval ajal varguse seisukohalt midagi. 3.3.3 Kaebaja märgib, et „menetleja on jätnud tähelepanuta, et isegi eeldusel, et korterivõti oli sattunud õiguspäraselt A.O. valdusse, ei andnud see fakt talle õigust siseneda võõrasse eluruumi ilma omaniku, s t minu loata.“ Mida ta mõtleb väljendi „õiguspäraselt“ all, kaebaja täpsustanud ei ole. Kaebuse lahendaja saab sellest aru nii, et J. Oja tunnistab (või vähemalt ei välista), et on korterivõtme ise A.O. le andnud nagu viimane seda väidab, kuid leiab ikkagi, et ka sel juhul oleks A.O. korterisse sisenemiseks temalt eelnevalt luba küsima. Eeltoodu eeldab seisukoha võtmist ka KarS § 266 (omavoliline sissetung) osas, mida riigiprokurör alljärgnevalt teeb. KarS § 266 tähendab isiku sisenemise võõrasse hoonesse või ruumi valdaja tahte vastaselt, kusjuures viimane peab olema väljendatud selgelt ja üheselt mõistetavalt (keelav silt, suuline keeld jne). Pereliikmele korterivõtme andmist ei saa mõista teisiti kui nõusolekut korteri valdaja äraolekul seal käia ning ei saa eeldada (kui just sellekohast kokkulepet pole), et võtme saanud isik peaks igakordselt sisenemiseks veel eraldi nõusolekut küsima. Võtme andmise fakt on nõusolekuks piisav kinnitus. Vastasel juhul tekiks ebaloogiline olukord, kus valdajat ennast pole kodus, võtme omanik soovib siseneda, kuid peab eelnevalt hakkama tuvastama valdaja asukohta, et temalt nõusolekut saada. Seega välistab ülaltoodu A.O. tegevuses KarS § 266 koosseisu ka juhul, kui võtme oli ta saanud J. Ojalt. Fakt, et A.O. oleks J. Oja teadmata kotist võtme võtnud, ei ole talle kahtlustuse esitamiseks piisavalt tõendatud ja puudub ka lisatõendite kogumise võimalus käesoleval ajal. 3.4 Kaebuse esitaja juhib asjakohaselt tähelepanu, et 05.07.2013 kriminaalmenetluse lõpetamise määruses viitab menetleja menetluse lõpetamise alusena KrMS § 2001, mis näeb ette kriminaalmenetluse lõpetamise isiku tuvastamatuse ja lisatõendite kogumise võimatuse tõttu, kuid 31.07.2013 kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud määruses on viidatud „ebakonkreetselt KrMS § 200 ja § 199“, mis näevad ette menetluse lõpetamise kriminaalmenetlust välistava asjaolu ilmnemisel. Menetleja on tõepoolest lihtmääruses enne resolutiivosa viidanud lõpetamise alusena ekslikult KrMS §-le 2001, samas on kirjeldavas osas olemas asjakohane viide KrMS §-dele 199 lg 1 p 1 ja 200 nagu ka põhistatud määruses. Milles kaebaja viimasel juhul „ebakonkreetsust“ näeb, jääb selgusetuks, kuna ära on märgitud nii paragrahv, lõige kui punkt. Ühekordne eksimus lihtmääruses ei mõjuta vähimalgi määral menetlusotsuse sisu. Kaebuses esitatud taotluste sisu
8. Kaebuse esitaja taotleb kaevatav määrus tühistada, kuna puudus alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 199 lg 1 p-le 1 tuginedes, kuivõrd kriminaalmenetlus on läbi viidud puudulikult ning arvesse ei ole võetud tõendeid ning väljaselgitatud asjaolusid. Samuti on kaebuse esitaja taotlenud määruskaebuse arutamist suulises menetluses. Kaebuse esitaja põhiväited on kokkuvõtvalt järgmised. -4- 4.1 Arusaamatuks jääb Riigiprokuratuuri seisukoht ebapiisavate süüstavate tõendite osas. A.O. on ülekuulamisel tunnistanud, et võttis J. Oja korterist autovõtmed ja autodokumendid ning dokumendikausta. Seega nähtub A.O. ülekuulamise protokollist üheselt, et ta võttis kannatanu korterist kaasa mitmeid vallasasju ja täitis sellega KarS § 199 koosseisu. Vaidlusalused dokumendid ning sularaha ei olnud A.O. omandis – need olid tema jaoks võõrad, ning igasugune õigus nendele tal puudus. Vaieldav on autovõtmete käsitlemine võõra asjana, kuivõrd auto eest tasusid nii A.O. kui ka E.R. koos, kuid kõnealune sõiduk oli sel hetkel registreeritud E.R. nimele. A.O. võttis dokumendid ning sularaha enda valdusesse ning toimetas need korterist minema. Nimetatud käitumisega on A.O. täitnud asja äravõtmise kui varguse koosseisuelemendi. Kaebaja leiab, et A.O. on sularaha ja dokumente võttes tegutsenud kavatsusega vallasasjade omastamisel. 4.2 Ülekuulamisprotokollist nähtub, et A.O. teadis, kus asus raha ning eeldas, et samas kohas on ka auto võti ning registreerimistunnistus - seega nägi A.O. peidikus olevat sularaha ka füüsiliselt. Samuti tunnistas ta, et tegutses dokumentide kausta võtmisel kavatsetult: „ …siis otsustasin igaks juhuks kausta kaasa võtta ja emale näidata.“ A.O. on kinnitanud, et nägi nii sularaha kui ka dokumente. Pärast A.O. „külaskäiku“ oli J. Oja korterist kadunud nii sularaha kui ka dokumendid. Juhul kui kriminaalmenetluse käigus välistati KarS § 199 lg 2 p 8 koosseis, jääb kaebajale arusaamatuks, miks ei jätkatud kriminaalmenetlust KarS § 199 lg 1 järgi. 4.3 Faktiliselt on tuvastatud varguse toimepanek ja A.O. on seda tunnistanud. Kuna kriminaalmenetluses leidis kinnitamist süüteo toimepanemine KarS § 199 lg 1 järgi, ei esine kahtlusi asjaoludes, mida tuleks tõlgendada A.O. kasuks. Kaebaja hinnangul on küsitav prokuratuuri arusaam, nagu oleks antud asjas vaja rohkem tõendeid. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-56-06, p-s 7 märkinud, et kaebuse läbivaatamisel on Riigiprokuratuur kohustatud analüüsima kõiki õiguslikke aspekte, ka neid, millele isik pole osutanud ja koostama põhistatud määruse kaebuse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta. 4.4 Riigiprokuratuuri määruse kohaselt tuleb tõendite hindamisel hinnata, kelle ütlused on koosmõjus teiste tõenditega eluliselt usutavamad. Samas on kriminaalmenetluse käigus jäetud hindamata asjaolude üldine esinemise tõenäosus (vt ka RKKK 3-1-1-74-05). Kaebaja hinnangul on kannatanu versiooni eluline usutavus oluliselt suurem, st sularaha võtmise esinemise üldine tõenäosus on suurem kui A.O. väide, mille kohaselt ta sularaha nägi, aga ei võtnud. Kinnitamist on leidnud fakt, et A.O. teadis sularaha asukohta ning J. Oja korteris viibides nägi, et raha on talle teadaolevas peidikus. Kui ta otsis võtmeid ja autodokumente raha juurest eeldas see ka raha liigutamist, kuna sularaha võis varjata esemeid. Seega on eluliselt usutavam, et A.O. võttis temale mittekuuluva sularaha. Kahjuks on aga kriminaalmenetluses peetud olulisemaks A.O. korterisse sisenemise seaduslikkuse põhistamist, jättes tähelepandud toime pandud kuriteo KarS § 199 lg 1 järgi. 4.5 Karistusõiguslikult ei ole oluline, kas asi on kellegi seaduslikus või ebaseaduslikus valduses, samuti hea-või pahauskses valduses. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, et A.O. pidas osa kaasavõetud dokumente A.O. le ja J. Ojale mittekuuluvateks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
9. Kaebuse esitaja on taotlenud määruskaebuse arutamist suulises menetluses, millise taotluse jätab ringkonnakohus rahuldamata. Kohtunik selgitab, et KrMS § 390 lg 1 p 3 kohaselt vaatab kohus määruskaebuse läbi selle saamisest alates kümne päeva jooksul kirjalikus menetluses. -5-
10. Ringkonnakohus leiab, et J. Oja esindaja vahendusel esitatud kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale tuleb jätta rahuldamata ning põhjendab seda järgnevalt. Ringkonnakohus selgitab, et kohtu roll tulenevalt KrMS § 208 mõttest on kontrollida, kas olemasolevate tõendite põhjal esineb alus kellelegi süüdistuse esitamiseks. Selle käigus võib kohus leida, et vaja on koguda täiendavaid tõendeid. Kohus peab aga arvestama menetluse vaba kujundamise põhimõttega ja menetlustoimingutele kuluva ressursiga. Vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 ei juhi kohtueelset menetlust mitte kohus, vaid prokuratuur, kes esindab riiklikku süüdistust kohtus tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Kohus saab juhtida tähelepanu elementaarsetele puudustele kriminaalmenetluse läbiviimises või vajadusele mõnd asjaolu täiendavalt selgitada. KrMS § 208 lg 1 p 5 kohaselt peab kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamisel ringkonnakohtus kaebuses märkima kaebaja arvates alusetult tegemata jäetud menetlustoimingud. Antud juhul neid märgitud ei ole ja ka ringkonnakohus ise ei tuvastanud kriminaalasja materjalidega tutvunult vajadust täiendavalt tõendeid koguda. Riigiprokuratuur on märkinud, et kriminaalmenetluse eesmärgiks on koguda tõendamise seisukohalt olulist teavet, viidanud menetlusökonoomika printsiibile ja sellelegi, et kaebaja ise on võtnud võimaluse kontrollida väidetava raha kadumist seoses viivitusega kuriteoteate esitamisel alles 1,5 aastat väidetavast kuriteo toimepanemisest. Küll aga on Riigiprokurör tõdenud, et kummagi poole ütlusi ei saa antud juhul käsitleda sedavõrd usutavatena, et need kaaluksid üle neid ümberlükkavad ütlused. Riigiprokurör on hinnanud ütlusi ka nende elulise usutavuse kontekstis ja leidnud, et süüdistatav töötab Euroopa Keskpanga projektijuhina, omades sissetulekut, millega on võimalik oma väljaminekuid katta ja kulutusi eluliselt põhjendada, mistõttu ei annaks ka tema rahaliste vahendite liikumise uurimine
11. aastal varguse tuvastamise seisukohalt midagi. Samuti on ringkonnakohus õigustatud hindama, kas uurimisasutus ja prokuratuur on õigesti tõlgendanud ja kohaldanud asjassepuutuvaid õigusnorme.
12. Käesolevas asjas ei nõustu kaebuse esitaja KarS § 199 lg 1 sisustamisega menetlejate poolt ja taotleb asjassepuutuva õigusnormi tõlgendamist. Kaebuse esitaja leiab, et Riigiprokuratuur on jätnud hindamata asjaolude üldise esinemise tõenäosuse ja leiab eelkõige A.O. ütlustele osundades, et need kinnitavad tervikuna J. Oja kahtlusi kuriteokoosseisu toimepanemisel. 7.1 Eelnevalt nõustus ringkonnakohus Riigiprokuratuuri määruse põhistustega selles osas, et tuginedes käesolevas asjas kogutud tõendusteabele, ei ole võimalik kellelegi süüdistust esitada. Ringkonnakohus rõhutab, et tulenevalt KrMS § 211 lg-st 2 on prokuratuur kohustatud kohtueelses menetluses selgitama nii kahtlustatavat süüstavad kui ka õigustavad asjaolud. Seega tuleb prokuratuuril kontrollida ka erinevaid kaitseversioone. Kriminaalmenetluse jätkamine on välistatud üksnes juhul, kui menetluse käigus selgub, et kahtlustatava kaitseversioon on põhjendatud või prokuratuuril ei õnnestu selle paikapidavust ümber lükata. Sellisel juhul ei ole võimalik kahtlustatava käitumises kuriteo tunnuseid sedastada ning kriminaalmenetlus tuleb KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu lõpetada. Riigiprokuratuur on hinnanud nii seda, kas A.O. käitumises esinevad KarS § 199 kuriteokoosseisu tunnused kui ka võimalikku koosseisutunnuste esinemist KarS § 266 järgi, ent leidnud tõendite analüüsi tagajärjel, et vaatamata läbiviidud menetlustoimingutele, pole -6- kogutud piisavalt A.O. süüstavaid tõendeid ning menetlusotsuse vastuvõtmisel on põhjendatult lähtutud ka KrMS § 7 lg-s 3 sätestatust. 7.2 Asjaolu, et A.O. võttis korterist kaasa autovõtmed ja dokumendid ei kinnita varguse toimepanemist sularaha suhtes. Nagu kaebaja isegi märgib, ei olnud autovõtmete ja dokumentide osas tegemist võõra vallasasjaga, kuivõrd kõnealune sõiduk oli registreeritud tol ajal A.O. ema E.R. nimele ja A.O. käis võtmeid toomas tema palvel seoses vajalike ravimite kättesaamise vajadusega sõidukist. Samuti on Riigiprokuratuur hinnanud A.O. dokumentide kaasaviimist ja märkinud, et A.O. ütluste kohaselt andis A.O. samal päeval tagasi, samuti puudusid tal pretensioonid ja nõudmised seoses A.O. kätte jäänud dokumentidega ja ta ei taotlenud selles osas kriminaalmenetlust. A.O. ütlustest nähtub, et dokumentidest võttis ta emaga ära täisvolituste originaalid A.O. le, millised olid tema ja E.R. teadmisel esimesel juhul kadunud ja teisel juhul katki rebitud. Sellises olukorras ei saa väita, et tegemist oleks A.O. ja E.R. jaoks võõraste vallasasjadega, kuna volitajal on õigus volitus tagasi võtta.
13. Kokkuvõtvalt leiab kohtunik, et Riigiprokuratuuri määrus on seaduslik ja põhjendatud ning alus selle tühistamiseks määruskaebuse asjaoludel puudub. Maarika Kuusk kohtunik -7-