1-12-12340/31

(5)ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus mõistis 08.04.
2. a otsusega A. Kriskansi süüdi KarS § 202 lg 2 p 2 järgi ning karistas teda 1-aastase vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvestas kohus karistusaja hulka A. Kriškansi eelvangistuses viibitud aja 3 päeva. Kohus jättis KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel A. Kriškansi ärakandmata karistuse täitmisele pööramata tingimusel, et A. Kriškans ei pane 3aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Maakohtu otsuse kohaselt omandas Antons Kriškans
3. aasta oktoobris täpselt tuvastamata kuupäeval xxxxxxxxxxxxxx asuvas garaažis X X ja X X käest süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara, pidades seejuures võimalikuks, et tegemist on varastatud esemetega. Omandatud esemed olid järgmised: Lefthander OÜ-le kuuluva digitaalne põrandakaal WPT/4P 3000S väärtusega 1597,79€, Prudens OÜ-le kuuluv eksklusiivpuur (tigupress) väärtusega 6391,16€, X Xle kuuluv elektrikaabel 12782,33€ väärtuses ja kolm eksklusiivpuuri (tigupressi) 6391,16€/tk, kokku väärtusega 19173,48€ A. Kriškans maksis X Xle ja X Xle elektrikaabli eest 255,65€, nelja puuri eest kokku 127,82€ ning digitaalse põrandakaalu eest 31,96€. X X, X X ja X X olid mainitud asjad varastanud ajavahemikul 22.10.2010-28.10.2010 Harjumaal, Harku vallas, AS-le Harku Karjäär kuuluvast ning rendilepingu alusel OÜ Prudens kasutuses olevast hoonest. Uuesti omandas ta ajavahemikul 23.12.2010 kuni 2011 jaanuari alguseni täpselt tuvastamata kuupäevadel vähemalt kahel korral süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara, pidades seejuures võimalikuks, et tegemist on varastatud esemetega. Nimelt ostis ta Tallinnas, Õismäel asuvas garaažis X X ja X X käest kokku 220 meetrit kaablit KГ 1 kv 70x4 maksumusega 14,70€/m, s.o. kaablit kokku väärtusega 3880,80€, makstes X Xle kaabli eest vastavalt esimesel korral 178,85€ ning teisel korral 319,56€. Kaabli olid X X, X X, X X, Ax X ja X X varastatud ajavahemikul 23.12.2010 kuni 03.01.2011 Harjumaal, Harku vallas, AS-le Harku Karjäär kuuluva hoone purustamisruumist ja AS Harku Karjäär territooriumil seisvalt kraanalt.
4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Kriškansi kaitsja, kes palub maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega mõista Antons Kriškans KarS § 202 lg 2 p 2 järgi õigeks. Apellant leiab, et maakohus ei oleks tohtinud tugineda tunnistaja A. X kohtueelses menetluses antud ütlustele, mille kohus avaldas, tuginedes sellele, et A. X keeldus ütluste andmisest. Kaitsja leidis, et kohus ei tohtinud KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel ütlusi avaldada, sest A. Xl ei olnud õiguslikku alust ütluste andmisest keeldumiseks. Apellandi seisukoha kohaselt on ristküsitlus võimatu üksnes sellisel juhul, kui tunnistaja keeldub ütlusi andmast kriminaalmenetluses sätestatud asjaolude esinemise tõttu (eelkõige käesolevas kriminaalasjas sugulus ja kaaskahtlustatava seisund). Sellest järeldas kaitsja omakorda, et pooltel oli maakohtus võimalik A. Xt ristküsitleda, kuna A. X ilmus kohtuistungile. Järelikult oleks võinud A. X ütlusi avaldada üksnes tema kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Apellant leidis eelnevast tulenevalt, et kasutades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi tõenditena ristküsitlemise võimalusel, on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõigust, kuna see menetlusõiguse rikkumine tõi kaasa ebaseaduslikku kohtuotsuse. Ka leiab kaitsja, et maakohus luges lubamatult usaldusväärseks A. X ütlused, kuna tugines seejuures A. X ja A. X ütluste kooskõlale. Nimelt asus maakohus seisukohale, et A.X ja V.Xi ütlused omavahel erinevad. Neist ütlustest pidas kohus siiski võimalikuks tugineda A.X ütlustele. Seejuures leidis kohus, et A. X ütlustega sobivad kokku A. X poolt kohtueelses menetluses antud ütlused. Kuna aga maakohus ei oleks tohtinud A.X ütlustele üldse tugineda, ei oleks kohus tohtinud nende ütluste toel lugeda usaldusväärseks ka A. X ütlusi. Sellisel juhul ei oleks tulnud ka A. X ütlused kõrvale jätta, sest kahtlusi nende usaldusväärsuse kohta ei oleks võimalik kõrvaldada. A.X ja V.Xi vastuolulised ütlused tuleb tõlgendada apellandi kasuks ning jätta A.X ja V.Xi vastuolulised ütlused arvestamata. 2

(5)A. X ütlusi selle kohta, et ta kuulis A.Xlt kaalu edasimüümisest apellandile, ei oleks kohus tohtinud arvestada KrMS § 66 lg 21 p-i 1 kohaselt, kuna kaitsja hinnangul oli võimalik A.Xt ennast üle kuulata. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et A. Kriškans käitus kaalu kasutades selle suhtes nagu omanik. Kaalu üleandmisega pandiks tekkis A. Kriškansil otsene valdus kaalu suhtes ning A. Xl kaudne valdus. AÕS § 32 kohaselt valdus on tegelik võim asja üle. Apellant teostas kaalu kasutades AÕS §-st 32 tulevat õigust, samas ei tekkinud tal selle asja suhtes omanikusarnast suhet, kuna A. Kriškansi ütluste kohaselt pidas ta kogu aeg kaalu võõraks ning oli valmis igal ajal tagastama. AÕS § 33 lg 2 ja § 32 kohaldamisel oleks pidanud kohus asuma seisukohale, et kaalu kasutamine ei toonud omanikusarnase suhte tekkimist kaasa. Veel leiab apellant, et maakohus on rikkunud materiaalõiguse norme sellega, et on asunud kohaldama jäätmeseaduse sätteid ning leidnud, et apellandi tegevus on jäätmeseaduse reguleerimise alas. Süüdistav on kohtuliku uurimise käigus andnud ütluse selle kohta, tema ostis töökorras ja mittetöökorras agregaate ning hiljem lammutas neid. Selline tegevus ei kuulu jäätmeseaduse reguleerimisalasse ning selleks luba pole nõutav.

1. Apellatsioonile esitatud vastuses leiab prokurör, et vaidlustatud Harju Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Prokurör nõustub täielikult maakohtu motiivide ja järeldustega ning jääb oma maakohtu istungil avaldatud seisukohtade juurde. Apellatsioonist ei nähtu uusi asjaolusid, mida kaitsja ei oleks avaldanud kohtuvaidluste käigus või millega kohus ei oleks otsuse tegemisel arvestanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4.1 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga selles, et Harju Maakohus on alusetult tuginenud A. X kohtueelses menetluses antud ja maakohtu istungil avaldatud ütlustele. Paika ei pea kaitsja väide, et A. Xt oli võimalik ristküsitleda ja seega võis tema kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. A. X on maakohtu istungil selgesõnaliselt keeldunud ütluste andmisest, kinnitades mitu korda, et ta ei soovi ütlusi anda. Tõendamiseseme asjaolusid puudutavaid küsimusi talle esitatud ei ole, seega ristküsitlust kui sellist ei toimunud ja põhjuseks oli A. X avaldus, et ta ei taha ütlusi anda. Sellist olukorda ei saa nimetada kuidagi teisiti kui ütluste andmisest keeldumiseks, mis KrMS § 291 lg 1 p 2 kohaselt on üks olukord, mida viidatud paragrahvi pealkirjast tulenevalt loetakse ristküsitlemisvõimaluse puudumiseks. Seega on ekslik kaitsja väide, et A. Xt oli võimalik ristküsitleda. Küll tuleb tõdeda, et ristküsitlemisvõimaluse puudumine ei tähenda automaatselt isiku kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist. Vastavalt KrMS § 291 lg-le 1 kohus võib punktides 1–5 loetletud juhtudel poole taotlusel tunnistaja poolt varem antud ütluse tõendina vastu võtta. See tähendab, et kohus peab hindama, kas tõendi vastu võtmine on lubatav ja õigustatud. Kuigi KrMS § 291 lg 1 p 2 ei sea kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist sõltuvusse sellest, kas isik keeldub ütluste andmisest seadustikus sätestatud alusel või ilma õigusliku aluseta, on Riigikohus asunud seisukohale, et kui isikul ei ole õiguslikku alust ütluste andmisest keelduda, ei anna tema kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi. Nimelt on Riigikohus – nagu apellatsiooniski märgitud – leidnud, et tunnistaja hirm süüdistatavate ees ja selle tõttu kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine ei anna reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi (Riigikohtu 18.02.
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-12 p 12). Riigikohus selgitas, et kuna tunnistaja poolt kohtuistungil ütluste andmisest keeldumine on selle isiku subjektiivne otsustus, lasub ütluste andmisest keeldumise korral riigil kohustus kasutada kõiki tema võimuses olevaid meetmeid saavutamaks siiski tunnistaja küsitlemise võimalikkust. Riigikohtu otsuse kohaselt tulenevad tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste 3

(5)avaldamise piirangud KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibist ning ausa kohtumenetluse põhimõttest tulenevast süüdistatava õigusest küsitleda süüdistuse tunnistajaid (Euroopa inimõiguste- ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 lõige 3 p-st „d“). Eelnevast tulenevalt ei ole seaduses sätestatud aluseta ütluste andmisest keeldumisel tunnistaja varasemalt antud ütluste avaldamine täielikult välistatud, kuid riik peab olema teinud kõik võimaliku tagamaks süüdistatavale tunnistaja küsitlemise võimalust. Samas on selge, et see saab käia vaid olukorra kohta, kus isikul ei ole õigust ütluste andmisest keelduda; kui isikul on seadusest tulenev õigus ütlusi mitte anda, ei või riik teda ütlusi andma sundida. Seega tuleb esmalt kontrollida seda, kas isikul oli õigus ütluste andmisest keelduda. Kaitsja on apellatsioonis, ilma seda seisukohta põhjendamata, leidnud, et ühtegi kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alust ütluste andmisest keeldumiseks X. Xl ei olnud. Maakohtu otsusest võib aru saada, et maakohtu hinnangul esines X. Xl ütluste andmisest keeldumiseks KrMS § 71 lg 2 p-s 2 sätestatud alus – isik on kaastäideviijana või osavõtjana samas kuriteos süüdi või õigeks mõistetud. Nimelt märgib maakohus: „Kohtule esitatud Harju Maakohtu 01.11.2011 kohtuotsusest nr 1-11-8788 nähtuvalt on süüdiststav X.X muu hulgas süüdi tunnistatud KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 ettenähtud kuritegude toimepanemises ning seejuures ka Harku Karjäär AS territoorimult kraanalt kaabli varguses ajavahemikul 23.12.2010 kuni 03.01.2011 koos X Xi, X X, X X ja X Xga ning Harku Karjäär AS territooriumil asunud OÜ Prudens ruumidest vara varguses ajavahemikul 22.10.2010 kuni 28.10.2010 koos X Xi ja X Xga.“ Maakohus viitab seega sellele, et A. X on süüdi mõistetud ka nende esemete varguses, mille omandamist käesolevas menetluses A. Kriškansile ette heidetakse. Ringkonnakohus nendib, et Harju Maakohtu 01.11.

1. a kohtuotsusest kriminaalasjas nr 1-118788 ei nähtu, et X. Xle esitatud süüdistus oleks hõlmanud ka varastatud asjade müümist või muul viisil võõrandamist. Vargus ise on KarS §-s 202 sätestatud kuriteo suhtes n.ö eeltegu ja seda ei saa käsitada sama teona. Seega ei ole X. Xt mõistetud süüdi ega õigeks A. Kriškansile etteheidetavas teos osavõtja või täideviijana osalemise eest, mistõttu ei ole täidetud KrMS 71 lg 2 p 2 tingimused. Maakohtu 02.04.
2. a istungi protokollist nähtuvalt nii kohus kui prokurör püüdnud välja selgitada põhjust, miks A. X ütlusi anda ei soovi. Esitatud küsimustest ja A. X vastustest nähtuvalt oli keeldumine seotud sellega, et A. X oli mõistetud süüdi selle metalli varguses, mille omandamist A. Kriškansile süüks pannakse. Seega sooviti X. Xt küsitleda seoses tema poolt toime pandud ebaseaduslike tegudega, mistõttu võisid talle esitatavad küsimused süüstada ka teda ennast ning tal oli õigus keelduda ütluste andmisest KrMS § 71 lg 2 p 1 alusel. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et X. Xl oli seaduslik õigus ütluste andmisest keelduda, mis omakorda andis kohtule KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel õiguse X. X kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks. Kuivõrd maakohus ei rikkunud X. X kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel menetlusõigust, võis maakohus neid ütlusi hinnata kogumis teiste tõenditega ja seega võis maakohus ka X. X ütluste usaldusväärsuse hindamisel võtta arvesse nende haakumist X. X ütlustega. Ka oli eelnevast tulenevalt KrMS § 66 lg 21 p-ga 1 kooskõlas see, et maakohus tugines tõendina X. X ütlustele asjaolu kohta, mida ta oli kuulnud X. Xlt. 4.2 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kaalu kasutamine näitab, et kaal ei olnud A. Kriškansile pandiks antud vaid müüdud. Apellant on maakohtu otsust vaidlustades viidanud AÕS §-le 32, mille kohaselt on valdus tegelik võim asja üle, ning leidnud, et A. Kriškans teostas kaalu kasutades üksnes oma õigust kaalu valdajana ning omanikusarnast seisundit tal ei tekkinud. Vastavalt AÕS § 288 lg-le 1 ei ole aga pandipidajal õigust panditud asja kasutada, kui pandilepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Käesoleval juhul ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et A. Kriškansil oli pandilepingu alusel õigus kaalu kasutada. Ka A. Kriškansi enda ütlustest ei nähtu, et selline kokkulepe oleks olnud. I. X väitis üldse, et kaalu ei kasutatud. Väidetav pantija A. X väitis aga hoopis, et müüs kaalu A. Kriškansile, mis sobib kokku asjaoluga, et A. Kriškans oli asunud kaalu kasutama. 4

(5)4.3 Mis puutub apellatsiooni väitesse, et maakohus on rikkunud materiaalõiguse norme ka sellega, et asunud kohaldama jäätmeseaduse sätteid, siis ringkonnakohtu hinnangul on need asjassepuutumatud. Nimelt möönab maakohuski otsuses: „Samas ei ole Jäätmeseaduse nõuete teadlikul ja tahtlikul eiramisel tähtsust A. Kriškansile inkrimineeritud süüteokoosseisu sisustamisel, kuid selline käitumine iseloomustab A. Kriškansi käitumist üldises plaanis.“ Kuivõrd A. Kriškansile ei ole esitatud süüdistust jäätmeseaduse nõuete rikkumises, ei näe ringkonnakohus vajadust asuda hindama seda, kas A. Kriškans vajas oma tegevuseks jäätmeluba või mitte. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu tuvastatud asjaolu, et A. Kriškans vajas oma tegevuseks jäätmeluba, tuleb KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu otsusest välja jätta. See ei muuda aga maakohtu poolt tuvastatud asjaolu, et A. Kriškans ostis metallijäätmeid, arveldades sularahas, mis näitab seda, et A. Kriškans ei tundnud huvi temale toodud võõraste vallasasjade päritolu kohta. Küsimus sellest, kas A. Kriškans rikkus jäätmeseaduse nõudeid, ei mõjuta kuidagi tema vastutust KarS § 202 lg 2p 2 järgi. 5. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 3 muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosa, jättes sellest välja asjaolu, et A. Kriškans rikkus jäätmeid käideldes jäätmeseaduse nõudeid. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. A. Kriškansi kaitsja V. Gimajev on esitanud taotluse, et A. Kriškansile hüvitataks apellatsioonimenetluses kaitsjale makstud tasu 96 eurot. Kuna ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p 3 nimetatud lahendi, kannab vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 menetluskulud riik. KrMS § 175 lg 1 punktile 1 on menetluskulu valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotluses märgitud tasu on arvestades asja mahtu ja sisu kahtlemata mõistlik ja taotlus tuleb täies ulatuses rahuldada. Sten Lind Julia Katškovskaja Malle Preimer 5