KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-1

) § 12 p-le

1. X. X taotles soodustingimustel vanaduspensioni määramist viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist.
2. SKA Põhja Pensioniamet määras 16.04.2012 otsusega X. Xile soodustingimustel vanaduspensioni viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. SKA Põhja Pensioniamet määras 20.04.2012 otsustega nr 924272/1 ja 924272/2 kindlaks X. Xile makstava pensioni suuruse.
3. X. X esitas 15.07.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemiseks, SKA Põhja Pensioniameti 20.04.2012 otsuste nr 924272/1 ja 924272/2 tühistamiseks ning SKA kohustamiseks asi uuesti läbi vaadata. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. Kaebaja taotleb, et kohus tuvastaks tema pensionistaaži, mille hulka loetaks kolmekordselt Venemaal viibitud aeg perioodil 01.12.1961 – 02.08.
4. Kaebaja sündis 21.01.1954 Venemaal Kirovi oblasti Kilmezi alevis ebaseaduslikult asumisele saadetud ema lapsena. Kaebaja ema vabastati asumiselt
5. a, kuid Eestisse tagasipöördumise õiguseta. 30.11.1961 teavitas ENSV Siseministeerium asumisele saadetuid õigusest luba küsimata Eestisse tagasi pöörduda. Kaebaja pöördus koos perekonnaga Eestisse tagasi 02.08.
6. Kaebaja ema oli abiellunud ja tal oli kolm väikest last. Eestisse elama asumiseks kehtisid elamispinna normid, mis eeldasid normaalseks pinnaks isiku kohta 9 m2 ja sanitaarseks miinimumiks 6 m2 elaniku kohta. Elamispindade hankimine oli sel ajal võimalik vaid vahetuse teel. Elamispinna vahetus eeldas seda, et tulnuks leida Eestis elamispinda seaduslikult kasutav isik, kes oleks olnud nõus selle vahetama Venemaal asuva elamispinna vastu. Reaalselt nõudis vahetamine väiksematesse kohtadesse Venemaal (nagu Kirov) mitmeid omavahel seotud vahetusi (läbi Venemaa suuremate linnade) koos kõigi kaasnevate toimingute ja ajakuluga. Vaatamata asumiselt vabastamisele ja koju pöördumise tõkete kõrvaldamisele, ei astunud võimud mingeid samme, et endisi sundasumisele saadetuid tagasi tuua, mh aidata neid elukoha leidmisel. Vaatamata pingutustele, ei suutnud kaebaja vanemad leida kedagi, kellele pakkunuks huvi vahetada Eestis kaebaja perekonna majutamiseks vajaliku suurusega elamispind kahe läbikäidava toa vastu Kirovis. Alles
7. a õnnestus perekonnal saada Kirovi korter täielikult enda kasutusse ja elamispinna vahetamine Eestisse muutus reaalsemaks. Eestisse naasmiseks vahetas perekond lõppkokkuvõttes oma suurema korteri Kirovis väiksema vastu Tallinnas. Üheks õnnestumise põhjuseks võis olla kaebaja isa hinnatus kvalifitseeritud spetsialistina. Kaebaja ema tegi juba asumisel olles koos vanaemaga suuri jõupingutusi vabanemiseks ja Eestisse naasmiseks. Seega ei olnud perekonna viibimine Venemaal
8. a kantud vanemate vabast tahtest, vaid peegeldas reaalse võimaluse puudumist tagasitulekuks. 2

§ 13

lg 1 p 5 eristab selgelt luba ja reaalset võimalust Eestisse naasmiseks kui kahte erinevat asja. Luba ei ole samastatav reaalse võimalusega Eestisse naasmiseks. Luba Eestisse naasmiseks anti kaebaja emale küll 30.11.1961, kuid tal puudus reaalne võimalus Eestisse tulla, kuna naasmine eeldas nii juriidiliselt kui faktiliselt elukoha olemasolu. Kaebaja oli Eestisse naasmisel 15-aastane, st alaealine ja seega kaebaja vanuse tõttu oli tema reaalne võimalus naasmiseks vältimatult seotud tema ema tegeliku Eestisse naasmisega.

§ 13

lg 1 p 5 räägib pensionistaaži määratlemise kontekstis just kaebaja, mitte tema ema reaalsest võimalusest Eestisse naasmiseks.

1. SKA palus jätta kaebuse rahuldamata, leides kokkuvõtvalt järgmist. Kaebaja poolt pensionikomisjonile esitatud selgitustest ja sellele lisatud dokumentidest nähtub, et kaebaja ema X X (X) vabastati asumiselt
2. a. Eestisse tagasipöördumiseks oli tarvis taotleda eriluba täitevkomiteest, kelle haldusalasse sooviti tagasi pöörduda. X. X seda ei teinud, kuna sellise taotluse puhul tuli ära näidata aadress, kuhu tagasipöördumist taotletakse, kuid temal elukoht Eestis puudus (konfiskeeritud) ja kõik lähemad sugulased olid küüditatud. 30.11.1961 määrusega andis ENSV Siseministeerium loa kõigile küüditatutele Eesti NSV-sse tagasi pöörduda ilma eriluba taotlemata. M. Xi osas kuuluks rakendamisele

§ 13lg 1 p 4.

X. X oli asumiselt vabastatud juba 1955. a ja alates 30.11.1961 määrusega lubati ka eriloata pöörduda Eestisse tagasi. See tähendab, et sellest hetkest anti X. Xile õigus Eestisse elama asuda ja tema pensioniõigusliku staaži hulka saab arvata kolmekordselt asumisel viibimise perioodi kuni 30.11.1961.

§ 13

lg 1 p 5 reguleerib juhtumeid, kus asumisel sündinud lapsele anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks varem kui vanematele. Praktikas on neid juhuseid esinenud, kui näiteks sugulased on lapse oma juurde Eestisse võtnud, et võimaldada Eestis koolis käia, või on laps saanud enne vanema asumiselt vabastamist täisealiseks ja naasnud Eestisse. Eelnimetatud juhtudel arvatakse asumisel sündinud lapse pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt mitte tema vanemate, vaid tema enda reaalne asumisel oleku aeg. Kolmekordselt saab pensioniõigusliku staaži hulka arvata perioodi, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse. Korteri vahetamise probleeme ei saa käsitleda õigusvastaselt võetud õigusena. Eestisse naasnutele eraldasid täitevkomiteed ajutisi eluruume kuni tööle asumiseni ja elukoha leidmiseni. Töökoha ja algul ajutise elamise said ka Venemaalt naasnud isikud. Antud juhul sooviti saada Eestisse kohe omaette korterit. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et tegemist oli represseeritud isiku alaealise lapse pere tagasipöördumisega, kusjuures üks pere liige (isa) ei olnud represseeritu ja oli kaebaja väidetel tubli vene rahvusest töömees, kellel ilmselt töö leidmisega probleeme ei olnud. 5. Tallinna Halduskohus rahuldas 25.01.2013 otsusega X. Xi kaebuse ja tuvastas, et kaebajal avanes reaalne võimalus Eestisse naasmiseks

§ 13

lg 1 p 5 tähenduses 02.08.1969, mis tähendab, et periood 01.12.1961 – 02.08.1969 tuleb arvestada isiku pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt. Halduskohus tühistas SKA Põhja Pensioniameti 20.04.2012 otsused nr 924272/1 ja 924272/2 ning kohustas SKA-d kaebaja pensioni suuruse küsimuse uuesti läbi vaatama. Samuti mõistis kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja kantud menetluskulu kokku summas 1026,40 eurot. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. SKA 16.04.2012 otsusega määrati kindlaks, et kaebajal on õigus saada soodustingimustel vanaduspensioni 5 aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. Seega oli haldusakti resolutsioon kaebaja jaoks soodustava iseloomuga ning hoolimata sellest, et akti motivatsioonis oli kirjas, et „/…/ seega saab lugeda, et reaalne võimalus Eestisse tagasipöördumiseks tekkis perekonnal 30.11.1961”, ei võetud aktis mingit seisukohta perioodi 01.12.1961 – 02.08.1969 kohta. Kuna SKA 16.04.2012 otsuse kontekstis ei omanud akti 3

§ 13

lg 1 p 5 ja mitte

§ 13lg 1 p 4.

Vaidlus puudub selles, et kaebaja on represseeritud isik

§ 2

lg 2 tähenduses, so § 1 lg-s 1 nimetatud isiku laps, kes sündis oma ema asumisel oleku ajal.

§ 2

lg-s 2 märgitud isiku pensioniõigusliku staaži arvestamist reguleerib otsesõnu

§ 13

lg 1 p 5, mis sätestab, et Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse § 2 lg-s 2 nimetatud isiku vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku aeg kuni ajani, mil § 2 lg-s 2 nimetatud isikule anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, kolmekordselt. Vastustaja ei ole oma seisukohtades, kas kohaldada

§ 13lg 1 p 4 või p 5, järjekindel.

Vaidlustatud 20.04.2012 otsustest ega ka 16.04.2012 otsusest ei nähtu üldse, millisele sättele staaži arvestamisel tugineti. Kui 24.09.2012 kohtule esitatud seletuses asub vastustaja seisukohale, et kaebaja suhtes kohaldub tema ema kaudu

§ 13

lg 1 p 4, siis 07.12.2012 seletuses leitakse juba, et kohaldada tuleb siiski

§ 13lg 1 p 5.

Asjakohane norm on

§ 13

lg 1 p 5, kuna see reguleerib otsesõnu

§ 2

lg-s 2 sätestatud isikute pensioniõigusliku staaži arvutamist ning vastustaja oletus, et

§ 13

lg 1 p 5 kuulub kohaldamisele vaid juhul, kui asumisel sündinud lapsele anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks varem kui vanematele, ei tugine seaduse sõnastusele ega mõttele. Kohus ei leia sellisele oletusele loogilist põhjendust ning seda ei maini sõnagagi ei seaduse tekst ega selle seletuskiri. Ajal, mil vastustaja arvates tekkis kaebajal reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, so 01.12.1961, oli kaebaja 7-aastane. On selge, et sellises vanuses ei hakanud sel ajal ükski laps üksi Venemaalt Eestisse seiklema. Vastupidiselt vastustaja arvamusele on kohus seisukohal, et p-de 4 ja 5 sõnastuse erinevuse eesmärgiks võib just olla laste soodsamasse olukorda paigutamine võrreldes nende vanematega, arvestades, et alaealiste puhul tuligi arvestada, millal nad reaalselt said Eestisse tulema hakata (p 5) sõltuvalt 4

§ 13

lg 1 p 5 tähenduses, vastustaja viidatud Vabariigi Valitsuse 10.01.2002 määrusega nr 6 vastu võetud „Pensioniõigusliku staaži tõendamise kord” ei sätesta. Nimetatud korra § 28 kohaselt on pensionitaotlejal õigus pöörduda pensioniõigusliku staaži tõendamiseks kohtusse, kui dokumendid pensioniõigusliku staaži või selle eri perioodide kohta ei ole säilinud. Seega küsimust, millal oli isikul „reaalne võimalus Eestisse naasmiseks”

§ 13

lg 1 p 5 tähenduses, on võimalik ja lubatav kohtus tõendada tunnistajate ütlustega. Vaidlus puudub selles, et kaebajale anti luba Eestisse naasmiseks

§ 13lg 1 p 5 tähenduses 30.11.1961.

Kaebaja seletused, mille kohaselt saabus temal reaalne võimalus Eestisse naasmiseks

§ 13

lg 1 p 5 tähenduses alles 02.08.1969, tuleb ülekuulatud tunnistajate ütluste ja esitatud dokumentaalsete tõendite valguses lugeda usutavaks. Ka ei ole vastustaja omalt poolt esitanud mitte ühtegi tõendit, et neid seisukohti ümber lükata. Vastustaja väited sellest, et kaebaja perekonnal oleks võimalik olnud saada ajutine elamispind, kuid seda ei soovitud, on jäänud paljasõnaliseks. Nii kaebaja kui ka vande all üle kuulatud tunnistajad X X (ütlused tl 74-79) ja Jüri X (ütlused tl 84-86) on vastuoludeta kirjeldanud olukorda, mis valitses aastatel 1961-1969 korterite vahetamise turul ning millised olid võimalused korteri vahetamiseks Kirovi linnast kuhugi Eestisse. Kaebaja on esitanud kohtule väljavõtted tolleaegsest seadusandlusest, mis kinnitavad, et elamispinna sanitaarne miinimum oli 6 m2 korteri põrandapinda isiku kohta ning keelatud oli majutada elanikke tihedamalt, kui seda nägi ette sanitaarne elamispinnanorm. Seega võib järeldada, et 5liikmelisel perel olid elamispinna vahetamise võimalused vaidlusalusel perioodil Kirovist Eestisse praktiliselt nullilähedased, kuna nii kaebaja kui ka tunnistaja J. X on väitnud, et sugulasi, kes oleks saanud neid enda juurde võtta, neil ei olnud. Asjaolu, et kaebaja ema kõik lähedasemad sugulased olid küüditatud, on SKA ise pidanud kaebaja selgitustest ja esitatud tõenditest tulenevalt usutavaks (SKA 21.09.2012 seletuse lk 2). Kaebaja isal Eestis sugulasi ei olnud. Et perekond X kolis

1. a Kilmezi rajoonist Kirovi linna, kus neil võis tekkida võimalus korteri vahetamisele, on tõendatud Kilmezi üldhariduskeskkooli direktori 05.06.2012 tõendiga (tl 97), kust nähtub, et 1961/1962 õppeaasta järgselt lahkus X X koolist seoses vanemate ümberkolimisega Kirovi linna. Et Xid said Eestis sissekirjutuse alles 02.08.1969, saabudes Eestisse Kirovi linnast, on tõendatud Kristiine Linnaosa Valitsuse 05.03.2012 kirjaga (tl 95). See tõend kinnitab kaebaja väiteid ka sellest, et tema õde Vera Xt ei õnnestunud perekonnal saadud üüripinnale sisse kirjutada, mis omakorda annab alust uskuda, et sanitaarsest elamispinnanormist peeti piinliku hoolega kinni, mis omakorda raskendas määravalt korteri leidmise võimalusi 5-liikmelisele perele. Kaebaja väiteid sellest, et tema ema oli väga eestimeelne ning püüdis iga võimalust kasutada, et Eestisse tagasi pöörduda, kinnitavad kaebaja ema X Xi
2. aasta kirjad ENSV Julgeoleku Rahvakomissariaadi I eriosakonna ülemale, kus paluti tema väljasaatmiselt vabastamist. Nendele kirjadele tuli
3. a lakooniline vastus, et taotlus on jäetud rahuldamata (tl 98-101). Seega kaebaja kinnitus, et temal alaealisena puudus enne 02.08.1969 reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, on usutav ja tuleb lugeda tõendatuks. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mille alusel saaks asuda vastupidisele seisukohale või mis seaks kaebaja väited kahtluse alla – dokumentaalsed tõendid toetavad kaebaja kinnitust. SKA väide, et kaebaja vanemad veetsid Venemaal pärast tagasipöördumise õiguse saamist vabatahtlikult veel 7 aastat ja 7 kuud, ei ole ühegi tõendiga kinnitust leidnud. Seega saab

§ 13

lg 1 p 5 kontekstis asuda seisukohale, et kaebajale anti küll luba Eestisse naasmiseks 30.11.1961, kuid reaalne võimalus selleks avanes alles 02.08.1969. Seega

§ 13lg 1 p 5 alusel tuleb kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka arvata lisaks juba arvatule periood 01.12.1961 – 5

§ 13

lg 1 p 5 esimene pool sätestab selgelt, et

§ 2

lg 2 nimetatud isiku pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse vanema asumisel oleku aeg. See tähendab, et

§ 2

lg 2 nimetatud isiku asumisel oleku aeg ei saa olla pikem tema vanema asumisel oleku ajast.

§ 13

lg 1 p 5 teine pool reguleerib juhtumeid, kus asumisel sündinud lapsele anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks varem kui vanematele. Kaebaja ei lahkunud asumiselt enne vanema asumiselt vabastamise aega. Sellest tulenevalt

§ 13

lg 1 p 5 kohaselt arvatakse kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt sama asumisel oleku aeg, mis oleks tulnud arvata kolmekordselt tema ema pensioniõigusliku staaži hulka, kusjuures ema osas kuulub kohaldamisele

§ 13

lg 1 p 4.

kohaselt loetakse koos vanematega asumisele saadetud lapsed represseeritud isikuteks võrdselt väljasaadetud vanematega.

eelnõu seletuskirjast nähtub üheselt, et seadusandja tahe oli võrdsustada vanemad ja koos nendega asumisele saadetud lapsed asumisel sündinud lastega. Seadusandja soov ei olnud Siberis sündinud lastele anda erilisi soodustusi, vaid nad siiski võrdsustati represseeritutega.

eelnõu (187 SE) stenogrammist nähtub, et :“…Nii laps kui vanemad olid riigivõimu ohvrid. Siberis sündinud laste suhtes see võrdsel määral ei kehti, nende sünd oli siiski oluliselt selgemalt ka vanemate määrata ning võõral maal perekonna loomine ei olnud enam otseselt see, mille riigivõim oleks määranud…“. Eeltoodust nähtub üheselt, et seadusandja tahe ei olnud paigutada asumisel sündinud lapsed soodsamasse olukorda võrreldes nende vanematega. Kaebaja ei ole vastustajale esitanud ühtegi avaldust taotlusega arvestada tema pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt asumisel oleku aeg kuni 02.08.

1. Samuti ei ole kaebaja pensioniavalduse menetlemise käigus kogutud dokumentide seas ühtegi dokumenti, millest nähtuks, et ta viibis asumisel kuni 02.08.
2. Märtsis 2012 esitatud taotluses kinnitab kaebaja, et tegelikult vabanesid nad asumiselt
3. a. Vastustajal puudus põhjus algatada menetlus perioodi 01.12.1961-02.08.1969 pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt arvamise/mittearvamise otsustamiseks. Seega ei ole vastustaja lähtunud üksnes pensionitaotleja poolt esitatud ebapiisavatest andmetest, vaid on kaebaja pensioniavalduse menetlemisel täitnud nii selgitamis- kui ka uurimiskohustuse. Vastustajale 22.03.2012 esitatud kirjalike selgituste kohaselt lahkus M. X (X) koos perega asumiselt reaalselt
4. a ja perekond asus elama Kirovi linna. Põhjusena, miks nad ei naasnud Eestisse, nimetab kohus asjaolu, et ei olnud kedagi, kes oleks saanud neid enda juurde võtta, kuna kõik lähedased sugulased olid küüditatud. Samas on kaebaja oma selgitustes kinnitanud, et vanaema X-X X, kes tegelikult lastega asumisele saadeti kui Eesti Vabariigi vandeadvokaadi abikaasa, saabus Eestisse tagasi
5. a. Tunnistajate ütluste kohaselt otsis perekond aktiivselt võimalust vahetada korter Tallinna. Korteri vahetamise probleeme ei saa käsitleda õigusvastaselt võetud õigusena Eestisse tagasi pöörduda. Asumiselt Eestisse naasnutele, kellel elukoht puudus, eraldasid täitevkomiteed ajutisi eluruume (tuba ühiskorterist, ühiselamutuba, vahel ka ajutine elamisvõimalus punanurgas jmt) kuni tööle asumiseni ja elukoha leidmiseni. Antud juhul sooviti saada 6

seletuskirjast kui ka eelnõu (187 SE) stenogrammist nähtub üheselt, et seadusandja on õigusvastaselt võetud õiguse all silmas pidanud riigivõimu seadusvastast tegevust, mis takistas Eestisse elama asumist. Näiteks isik vabastati asumiselt, kuid ei lubatud naasta Eestisse, ei väljastatud isikut tõendavat dokumenti jmt. Seega ei saa tunnistajate ütlustes toodud takistavaid asjaolusid (korterivahetusega seotud probleeme) käsitada takistusena Eestisse pöördumisel

mõttes. 7. X X palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista apellandilt kaebaja kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud. Kaebaja jääb esimese astme kohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde, nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja märgib täiendavalt järgmist. SKA seisukoht, et

§ 13

lg 1 p 5 kohaldamisel tuleb aluseks võtta vanema, mitte lapse luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, on ekslik. SKA on menetluses järjekindlalt esitanud väiteid, mille kohaselt lõi nõukogude võim represseeritutele võimalusi Eestisse tagasi pöördumiseks. Sellised väited on tõendamata. Kaebaja kogemuse kohaselt aitasid väljasaadetutel Eestisse tagasi jõuda nende siin viibinud lähedased, mitte ei olnud see nõukogude võimu teene. Viidates täitevkomitee abile, ei ole SKA näidanud sellise abi reaalset kättesaadavust kaebaja perekonnale. Kaebajale teadaolevalt pöördusid tema vanemad korduvalt kõikvõimalike instantside poole lahenduste saamiseks, ent tulemuseta. SKA väidab, et korteri vahetamise raskused ei olevat olnud osaks nõukogude võimu õigusvastasest tegevusest, samuti olevat kõigil inimestel olnud raske. SKA unustab, et raskused Eestisse korteri vahetamisega olid põhjustatud just seetõttu, et nõukogude võim kaebaja perekonna Venemaale saatis. Eestis elades oleks kindlasti võinud olla raske vähese sissetulekuga toime tulla, aga Eestisse naasmise vajadust ei oleks olnud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus ei peatu lähemalt apellatsioonkaebuse väidetel, mis puudutavad halduskohtu seisukohta, mille kohaselt pidi vastustaja kaebaja

§-l 13 põhineva pensioniõigusliku staaži kindlaks tegema sõltumata sellest, mida kaebaja vastustajale esitatud avalduses taotles. Ka juhul, kui halduskohtu selline seisukoht on ekslik, on põhjendatud kaebaja pensioniõigusliku staaži küsimuse sisuline analüüsimine. Kaebajal oleks õigus esitada vastustajale uus avaldus pensioni ümberarvutamiseks, mis hõlmab ka perioodi 01.12.196102.08.1969 ning siis algaks poolte vahel uuesti vaidlus staaži arvutamise üle. Selline lahendus ei ole kummagi menetlusosalise huvides. 9. Vaidlus keskendub küsimusele, kas periood 01.12.1961-02.08.1969 tuleb arvata kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt ning kas seejuures kuulub kohaldamisele

§ 13lg 1 p 4 või p 5.

Ringkonnakohus leiab, et õigusvastaselt represseeritud isikute laste puhul on

vastav regulatsioon ebaselge. Seaduse seletuskiri ebaselgust ei kõrvalda.

§ 2

lg 2 sätestab, et represseerituks loetakse ka laps, kes sündis vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal või pärast vanema vabanemist kuni ajani, mil vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Juba nimetatud norm toob sisse mõiste „reaalne võimalus Eestisse naasmiseks“, kusjuures siinkohal ei ole see seotud lapse isikuga, vaid reaalne võimalus Eestisse naasmiseks pidi olema antud vanemale. 7

§ 13

lg 1 p 5 kohaselt arvutatakse pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt § 2 lg-s 2 nimetatud isiku vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku aeg kuni ajani, mil § 2 lg-s 2 nimetatud isikule anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Sellest normist tulenevalt pidi luba ja „reaalne võimalus Eestisse naasmiseks“ olema antud lapsele, mitte vanemale. Seega võib

§ 13

lg 1 p 5 mõista selliselt, et üldjuhul kuulub staaži hulka vanema asumisel või kinnipidamisel oleku aeg, kuid see aeg võib erineda juhtudel, mil lapsele anti luba ja võimalus Eestisse naasta vanematest eraldi. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et seadusandja tahe oli

§ 13

lg 1 p-ga 5 lapsi vanematest soodsamalt kohelda ning, et mõiste „reaalne võimalus Eestisse naasmiseks“ sisustamisel tuleb laste puhul arvestada, et alaealisena ei saanud nad üksi Eestisse tagasi tulla, mistõttu „reaalne võimalus Eestisse naasmiseks“ puudus laste puhul ka siis, kui vanemad pärast Eestisse elama asumise õiguse saamist seda õigust vabatahtlikult ei realiseerinud. Last, kes elab koos oma vanematega viimaste poolt valitud kohas, ei saa pidada õigusvastaselt represseerituks. Antud juhul ei taotleta pensioniõiguslikku staaži perioodi eest, mil kaebaja ema oli asumisel, vaid asumiselt vabanemisele järgnenud aja eest. Nimelt vabastati kaebaja ema asumiselt juba 1955. aastal, kuid seda tagasipöördumise õiguseta. Alates 13.05.1958 oli kaebaja emal võimalus Eestisse naasta ENSV Ministrite Nõukogu loal ning alates 01.12.1961 ilma loata. Asumiselt vabanemisele järgnenud aja eest pensioniõigusliku staaži arvutamist reguleerib

§ 13

lg 1 p 4, mille kohaselt arvatakse kolmekordselt staaži hulka aeg kuni Eestisse elama asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda Eestisse elama. Selgusetu on, kas represseeritud isikute laste puhul tuleb asumiselt vabanemisele järgnenud aja puhul staaži arvutamisel lähtuda samuti

§ 13

lg 1 p-st 4 või p-st 5, mis seob staaži arvutamise vaid vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajaga, mitte asumiselt vabanemisele järgneva ajaga. Samuti on ebaselge, miks on

§ 2

lg-s 2 represseeritud isiku lapse defineerimisel peetud oluliseks, et vanemale on antud luba ja reaalne võimalus Eesti naasmiseks, kuid

§-s 13 see „reaalne võimalus“ vanema pensioniõigusliku staaži arvutamisel mingit rolli ei mängi. 10. Ringkonnakohus leiab, et sõltumata sellest, kas kaebaja puhul kohaldada

§ 13

lg 1 p 4 või 5, puudub kaebajal õigus pensioniõigusliku staaži kolmekordsele arvestamisele perioodi 01.12.1961-02.08.1969 eest, sest kaebaja vanematel oli alates 01.12.1961 reaalne võimalus Eestisse naasta. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et

eesmärgiks on leevendada ülekohut, mida tehti õigusvastase represseerimisega. Õigusvastase represseerimisega kaasnenud vahetud mõjud kaebaja ja tema ema õigustele lõppesid 01.12.1961, mil neil tekkis võimalus okupatsioonivõimu poolsete piiranguteta Eestisse naasta. Nn olmeprobleemid, mis seisnesid Kirovist Eestisse korteri vahetamise raskustes, ei ole piisavad, et välistada

§ 2lg-s 2 ja § 13 lg 1 p-s 5 nimetatud reaalne võimalus Eestisse naasta.

Ringkonnakohus toetab vastustaja tõlgendust, mille kohaselt „reaalne võimalus“ puudus, kui isikutele ei väljastatud isikut tõendavat dokumenti või tehti Eestisse tagasipöördumiseks muid otseseid takistusi. Kaebaja ema soovis naasta Eestisse, kuid seda võimalikult soodsatel tingimustel, so vahetades Kirovis asuva eluruumi teise vastu Eestis. Puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja vanemad oleksid pöördunud tolleaegsete Eesti NSV võimude poole, et uurida muid tagasipöördumise võimalusi. Kaebaja vanaema naasis Eestisse

1. aastal. Kaebaja isa, kes ei olnud represseeritu, asus
2. aastal tööle Kirovisse, sai seal eluruumi ning
3. a järgnes sinna kogu pere. Kaebaja avaldustest vastustajale nähtub ka, et kaebaja isa tuli Eestisse tööle juba enne
4. a. Seega ei olnud enne
5. a Eestisse naasmine võimatu, vaid raskendatud.
6. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab O. Xi kaebuse rahuldamata. 8