KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks Määruse tegemise aeg ja koht 3. september 2013, Tallinn Haldusasja number 3-13-1195 H

) § 16 lg 1 3-13-1195 nõuetele ja selle koostamisel pole arvestatud justiitsministri 14.05.2008 määruses nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ sätestatuga. Vaide kohaselt on X. Xle koostatud „täiesti mõttetu karistuse täideviimise programm“, kuna eelmise täitmiskavaga võrreldes puuduvad selles sisulised muudatused. X. X taotles ettekirjutuse tegemist nõuetele vastava individuaalse täitmiskava koostamiseks. Vaide täpsustuste kohaselt vaidlustab A. X tema kohta täitmiskavas märgitud ohtlikkust, lisateavet tema isikuomadustest ja käitumisest tulenevate riskide kohta ning soodustuste kohaldamist. Tallinna Vangla direktor tagastas 23.05.2013 kirjaga nr 5-15/15847-3 X. X vaide

§ 11

lg 41 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel läbivaatamatult, kuna isikul puudub vaide esitamise õigus, sest kinnipeetava individuaalne täitmiskava ei ole X. X poolt vaidlustatud osas käsitatav haldusaktina. Täitmiskava ei ole haldusakt, vaid soovitusliku iseloomuga programmiline dokument ning ühelgi täitmiskava sättel ei ole vahetut mõju kinnipeetava õigustele ja kohustustele. Täitmiskavas ettenähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikud otsused, millega piiratakse kinnipeetava õigusi, tuleb teha eraldi haldusaktidega. Üksnes vastavate haldusaktide alusel võib vangla teha kinnipeetava suhtes koormavaid toiminguid. Järelikult ei ole võimalik juhendile vastava täitmiskava vaidlustamine, kuna see ei saa iseseisvalt kinnipeetava õigusi rikkuda (vt Riigikohtu 17.06.2010 otsus nr 3-3-1-95-09). X. X poolt vaidlustatud osas täitmiskavas sisalduva teabe aluseks on kinnipeetavale koostatav riskihindamine, mille tulemused tuginevad pädevate spetsialistide poolt erinevaid kriteeriumeid arvesse võttes antud hinnangutele. Riskihindamise info on kinnipeetava kuritegeliku käitumise, praeguse kuriteo ja sotsiaalmajandusliku seisundi analüüs ning kinnipeetav ei saa taotleda selle hinnangu muutmist. Riskihindamine ei tekita, muuda ega lõpeta kinnipeetava õigusi või kohustusi, mistõttu ei ole kinnipeetava individuaalne täitmiskava eespoolmärgitud teabe osas käsitatav haldusaktina, mida kinnipeetaval oleks võimalik vaidemenetluses vaidlustada. Soodustuste kohaldamist ei näinud ette ka X. X suhtes varem kehtinud täitmiskava (kinnitatud 02.02.2012). Seega ei nähtud uue individuaalse täitmiskava koostamisel ette muudatusi soodustuste kohaldamise osas. Seega ei ole ka täitmiskava soodustuste osa käsitatav haldusaktina, sest soodustuste jätkuva mittekohaldamisega ei ole vaide esitajal tekkinud, muutunud ega lõppenud õigusi või kohustusi. 3. X X esitas 03.06.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla poolt 10.04.2013 kinnitatud kinnipeetava individuaalse täitmiskava tühistamiseks ja Tallinna Vangla kohustamiseks koostada uus täitmiskava, milles arvestataks ka kinnipeetava huvidega. Tallinna Vangla neljanda üksuse inspektor-kontaktisik koostas 2013. a märtsis X. X teadmata ja temaga eelnevalt vestlemata kaebajale uue individuaalse täitmiskava, mida tutvustati X. Xle allkirja vastu 10.04.2013. X. X ettepanekuid täitmiskava muutmiseks ei ole Tallinna Vangla arvestanud ja vangla tagastas ka tema 06.05.2013 esitatud vaide läbivaatamatult. Kaebajale 19.03.2013 koostatud individuaalne täitmiskava ei vasta

§ 16

lg 1 nõuetele ja selle koostamisel ei ole arvestatud justiitsministri 14.05.2008 määruse nr 21 § 1 lg-s 2, § 4 lg-tes 1, 2, 6, ja 7 ning § 5 lg-tes 3 ja 6 sätestatuga. X. Xt ei kaasatud täitmiskava koostamise / muutmise protsessi ja tema huvidega ei ole arvestatud. Varasema individuaalse täitmiskavaga võrreldes ei ole sisulisi muutusi toimunud. 4. Tallinna Halduskohus tagastas 28.06.2013 määrusega X. X kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel läbivaatamatult, kuna kaebajal puudub esitatud kaebusega halduskohtusse pöördumise õigus. Isik võib üldjuhul kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1) ning antud juhul eriregulatsioon puudub. Halduskohtusse pöördumise esmaseks eelduseks on seega isiku subjektiivsete õiguste rikkumine. Antud juhul soovib kaebaja temale koostatud programmilise raamdokumendi tühistamist ning vangla 2

§ 16

lg 1 nõuetele ja selle koostamisel ei ole arvestatud justiitsministri 14.05.2008 määruse nr 21 § 1 lg-s 2, § 4 lg-tes 1, 2, 6, ja 7 ning § 5 lg-tes 3 ja 6 sätestatuga. X. Xt ei kaasatud täitmiskava koostamise protsessi ja tema huvidega ei ole üldse arvestatud. Kui täitmiskava on üksnes soovitusliku iseloomuga programmiline dokument, siis puudub selles vajadus märkida kinnipeetava ohtlikkust ning lisateavet tema isikuomadustest ja käitumisest tulenevate riskide kohta, mis tegelikkuses mõjutavad kaebaja kahjuks tehtavaid vangla otsustusi. Täitmiskavast ei nähtu, millest tulenevalt on X. Xt hinnatud ohtlikuks avalikkusele ja kuidas on jõutud järeldusteni, et tema puhul esinevad just täitmiskavas märgitud riskid. Kinnipeetava individuaalne täitmiskava on koostatud riskihindamise tulemuste põhjal, mis tugineb hindaja subjektiivsele arvamusele ega põhine ühelgi tõestatud ja kontrollitud faktil. Oluline on vahet teha, et kaebuses ei ole vaidlustatud mitte juhendile vastavat, vaid juhendile mittevastavat individuaalset täitmiskava. 7. Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses määruskaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. HKMS § 44 lg 1 kohaselt on kaebuse esitamise eelduseks isiku subjektiivsete õiguste rikkumine. X. X on vaidlustanud temale koostatud individuaalset täitmiskava, mis ei ole HMS § 51 lg-st 1 tulenevalt haldusakt, kuna see ei tekita, muuda ega lõpeta isiku õigusi ega kohustusi. Täitmiskava on soovitusliku iseloomuga programmiline dokument (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-95-09). Eeltoodust nähtuvalt ei saa kinnipeetava individuaalne täitmiskava iseseisvalt rikkuda isiku subjektiivseid õigusi ning see ei ole halduskohtus vaidlustatav. X. X subjektiivne arvamus temale koostatud individuaalse täitmiskava suhtes ei anna määruskaebuse rahuldamiseks alust. Tallinna Vangla kinnitatud X. X individuaalne täitmiskava on kooskõlas

§ 16lgs 1 ja justiitsministri 14.05.2008 määruses nr 21 sätestatuga.

Kuna X. Xl puudub täitmiskava vaidlustamiseks kaebeõigus, on halduskohtu määrus õiguspärane. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8.

§ 16

lg 1 näeb ette, et kinnipeetavale, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ületab ühte aastat, koostatakse kinnipeetava individuaalne täitmiskava. Justiitsministri 14.05.2008 määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse 3

§ 16

lg 1 p 5 ja juhendi § 1 lg 21 p 6 kohaselt nähakse kinnipeetavale koostatavas individuaalses täitmiskavas muu hulgas ette vangla poolt kinnipeetavale kohaldatavad soodustused, nende kohaldamise aeg ja kestus või tingimused, mille täitmisel vangla kaalub nende kohaldamist. Juhendi § 1 lg 3 p-dest 5 ja 6 tulenevalt peab täitmiskava sisaldama ka andmeid selle kohta, milline on kinnipeetava ohtlikkus ja ohustatus vabanedes, samuti teavet kinnipeetava isikuomadustest ja käitumisest tulenevate riskide kohta. Täitmiskava koostamise aluseks olevate kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamist on täpsemalt reguleeritud juhendi §-s

1. Riske hindav ametnik teeb riskihinnangu põhjal ettepanekud täitmiskava tegevuste ja abinõude kavandamiseks karistuse kandmise ajal ja nende rakendamise järjekorra kohta (juhendi § 3 lg 5) ning riskihindamise tulemust kasutatakse kinnipeetava paigutamise ja ümberpaigutamise otsustamisel (juhendi § 3 lg 6).
2. Riigikohus on 17.06.2010 otsuses nr 3-3-1-95-09 (p-d 19-20) selgitanud, et täitmiskava ei ole haldusakt, vaid soovitusliku iseloomuga programmiline dokument, milles ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikud kinnipeetava õigusi piiravad otsustused tuleb teha eraldi haldusaktidega. Seega ei ole juhendile vastavat täitmiskava võimalik halduskohtus vaidlustada, kuna see ei saa iseseisvalt rikkuda kinnipeetava õigusi. Samas rõhutas Riigikohus, et täitmiskava on siiski halduskohtus vaidlustatav osas, milles see oma sisult vastab haldusakti tunnustele. Eraldi märkis Riigikohus lahendis nr 3-3-1-95-09 (p 26), et iseseisvalt ei saa vaidlustada turvalisusriske puudutavat täitmiskava osa, vaid selles esitatu ekslikkusele võib kinnipeetav viidata tulevikus olukorras, kus vangla tugineb täitmiskavale mõne toimingu või haldusakti põhjendamisel. Riigikohtu 03.10.2012 otsuse nr 3-3-1-31-12 (p 12) järgi on kõrgem kohus siiski pidanud asjakohaseks individuaalse täitmiskava vaidlustamist näiteks üldkeskhariduse omandamise osas, kuna

§ 35

lg-st 2 nähtub, et kui kinnipeetava individuaalses täitmiskavas puudub üldkeskhariduse omandamise jätkamise kohta vastav märge, ei ole kinnipeetaval võimalik jätkata õpinguid üldkeskhariduse omandamiseks. 10. Käesoleval juhul on X. X vaidlustanud tema suhtes 19.03.2013 kinnitatud kinnipeetava individuaalses täitmiskavas sisalduvaid hinnanguid A. X ohtlikkuse kohta, samuti täitmiskavas esitatud lisateavet tema isikuomadustest ja käitumisest tulenevate riskide kohta ning märget soodustuste mittekohaldamise kohta. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus on X. X kaebuse täitmiskavas sisalduvate hinnangute osas põhjendatult tagastanud HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel viitega X. Xl kaebeõiguse puudumisele. Kaebaja suhtes kinnitatud individuaalne täitmiskava ei ole tema ohtlikkust, isikuomadusi ja käitumisriske puudutava teabe osas käsitatav iseseisvat regulatiivset toimet omava haldusaktina. Täitmiskava koostaja hinnangud kinnipeetava ohtlikkuse ja tema puhul esinevate riskide kohta ei saa eraldiseisvalt kinnipeetava õigusi rikkuda. Individuaalse täitmiskava halduskohtus vaidlustamiseks ei tulene kinnipeetavale kaebeõigust ainuüksi tema väitest, et kinnitatud täitmiskava ei vasta juhendile, vaid kaebeõiguse tekkimise eelduseks on täitmiskava vaidlustatud osal regulatiivse toime olemasolu. Kaebaja saab oma vastuväited tema suhtes 19.03.2013 kinnitatud individuaalses täitmiskavas märgitud hinnangutele esitada võimalikus hilisemas vaidluses, kui vangla on täitmiskavas sisalduvatele ja kaebaja hinnangul ekslikele järeldustele tuginenud mõne 4

§ 22

lg-st 1 tulenevalt võib vanglateenistuse ametnik kinnipeetavale tema nõusolekul kohaldada järgmisi soodustusi: 1) töötamine järelevalve all väljaspool vangla territooriumi; 2) liikumine järelevalveta väljaspool vangla territooriumi seoses õppimise, töötamise, sotsiaalprogrammis osalemise või ravikuuri läbimisega, samuti perekondlikel põhjustel). Seega ei tulene

§-st 22 iseenesest, et soodustuste kohaldamine otsustatakse kinnipeetava individuaalse täitmiskavaga, kuid vastav säte seda otseselt ka ei välista, viidates, et soodustuste kohaldamiseks on pädev vanglateenistuse ametnik.

§ 16

lg 4 esimese lause kohaselt kinnitab kinnipeetava individuaalse täitmiskava vanglateenistuse ametnik ning juhendi § 6 lg 1 täpsustab, et täitmiskava kinnitab ja allkirjastab inspektor-kontaktisik.

§ 35

lg-st 5 tulenevalt kohaldatakse kinnipeetava lubamisel õppima väljaspool vanglat

§-s 22 sätestatut.

§ 41

lg 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval, kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi, tema nõusolekul töötada järelevalveta või järelevalve all väljaspool vanglat, kui see on vastavuses vangistuse täideviimise eesmärkide ja kinnipeetava individuaalse täitmiskavaga ning sellisel juhul kohaldatakse samuti

§ 22

sätteid.

§ 35

lg 4 näeb ette, et kinnipeetavat võib tema soovil lubada õppima väljaspool vanglat asuvas õppeasutuses ning vastava loa taotlemise ja andmise korra kehtestab justiitsminister.

§ 41

lg 11 sätestab, et kinnipeetavale väljaspool vanglat töötamiseks loa andmise täpsemad tingimused ja korra ning kinnipeetava väljaspool vanglat töötamise korra kehtestab justiitsminister määrusega. Muu hulgas nimetatud volitusnormide alusel kehtestatud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSE) § 11 lg-st 1 tulenevalt on kinnisest vanglast kinnipeetava

§ 22

alusel väljapoole vanglat õppima või tööle lubamise otsustamine direktori pädevuses. Kinnipeetava õppimine väljaspool vanglat on täpsemalt reguleeritud VSE §-des 90–96 ning kinnipeetava töötamist väljaspool vanglat käsitlevad VSE §-d 961–968. Vastavate lubade andmine ja kehtetuks tunnistamine, samuti loa andmisest keeldumine ja loa kehtivuse peatamine otsustatakse viidatud sätete järgi käskkirjaga (VSE § 93 lg 1, § 94 lg 2, § 964 lg 1, § 965 lg 2, § 966 lg 3, § 967 lg 3).

§ 16

lg 1 p 5 kohaselt täitmiskavas „nähakse ette“ kinnipeetavale kohaldatavad soodustused. Seevastu juhendi § 1 lg 21 p 6 sätestab, et soodustused, mida vangla kohaldab kinnipeetavale, kohaldamise aeg ja kestus või tingimused, mille täitmisel vangla kaalub nende kohaldamist, peavad täitmiskavas olema üksnes „märgitud ja kajastatud“. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

§ 16

lg 1 p-s 5 toodud soodustuste täitmiskavas „ettenägemist“ koostoimes

§ 22

, VSE § 11 lg 1 ja §-de 90–968 ning juhendi § 1 lg 21 p 6 ja § 6 lg-ga 1 mõista selliselt, et kinnipeetavale soodustuste kohaldamine või mittekohaldamine tuuakse täitmiskavas välja üksnes informatiivselt, kuna soodustuste kohaldamise otsustamine ei ole inspektor-kontaktisiku pädevuses, vaid need tuleb eraldi vormistada vangla direktori käskkirjaga. Sellest tulenevalt ei saa ka X. X suhtes 19.03.2013 kinnitatud individuaalses täitmiskavas sisalduv faktilist olukorda kirjeldav märge „Soodustusi ei kohaldata“ iseseisvalt kaebaja õigusi rikkuda. 5