) § 71 lg 2 alusel hüvitamisele vastavalt nende osale korteriomandist 4402,23 eurot, sest kostjal oli õigus üüritulule vastavalt oma osa suurusele 880,45 eurot. Hagejad esitasid kinnisasja arestimise akti, mille kohaselt on kinnisasja oluliseks osaks üürileping, mis jõustus 01.11.2007 ja pikendati 15.11.2008 veel 5 aastaks. Sellest tulenevalt leidis kohus, et hagejate nõue on kõnealuses osas põhjendatud. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et ta andis kaasomandisse kuuluva korteriomandi üürile ja et kaasomanikule kuulub tema osale vastav osa ühise asja viljast. Kostja vastuväidete kohaselt keeldusid hagejad pärandiosa jagamise järgselt tasuma nendele kuuluva omandi suurusega proportsionaalselt kommunaaltasu, mistõttu hagejate tegevusetuse tulemusena kasvas kommunaalkulude võlg korteriühistu eest 2007. aasta maiks 1463,95 euro suuruseks. Kostja tasus poolte korteriomaniku olemise ajal korteri eest 6097,17 eurot. Arvestades kostja omandi 2/12 suurust proportsiooni, maksis kostja hagejate eest kogu perioodi vältel 5393,37 eurot, mis on 991,14 eurot rohkem kui hagejate nõue. Hagejad aga leidsid, et kommunaalkulude tasumise kohustus lasub isikul, kes omandit kasutab ja valdab. Tulenevalt kostja poolt esitatud arvest mai 2007 ja kostja kontoväljavõttest, oli võlg KÜ ees 22 891,95 krooni ja kostja tasus KÜ-le ühtekokku 95 400 krooni. Keegi ei maininud, et korteri võõrandamisel läbi täitemenetluse oleks olnud korteril võlgnevusi. Seega on tõendatud, et kostja tasus võlad, mis olid seoses kaasomandis oleva korteriga tekkinud, summas 6097,17 eurot.
lg 1 alusel on kohustus kanda kaasomandiga seotud kulutusi igal kaasomanikul vastavalt tema osale. Seega kandis kostja hagejate eest nende kulude kandmiseks 5393,37 eurot ehk kummagi hageja eest 2697,85 eurot, mis on aga suurem, kui hagejate põhjendatuks tunnistatud nõue. Kuna kostjal on suurem vastunõue, kui hagejate nõue, siis ei kuulu hagi rahuldamisele. Kuivõrd kostja palus kommunaalkulude tasumisega lugeda kaetuks põhihagis esitatud nõue ja enammakstud osas nõudeid ei esitanud, siis kohus selles osas seisukohta ei võta. 3 Kostja palus vastuhagis enda kulude kompensatsiooniks korteriomandile tehtud parenduste osas välja mõista kummaltki hagejalt 2360,96 eurot. Renoveerimise kogukulu oli 5661,78 eurot. Vastavalt kostja selgitustele oli selleks poolte kokkulepe, et teha korteris remont ja seeläbi saada korteri müügist kõrgemat hinda. Hagejad eitasid sellise kokkuleppe olemasolu ja väitsid, et kostja vältis nendega kontakti ega teatanud remondist. Samuti ei ole selge, mis tähtsust omavad esitatud lepingud, kuna tellijaks ei olnud kostja vaid mingid äriühingud. Kostja viited VÕS § 1042 lg-le 1 ei ole asjakohased, kuna poolte vahel on kaasomanike vahelised suhted, mitte lepinguvälised suhted. Poolte vahelisi suhteid reguleerib
ÜS § 63 p-de 2 ja 3 tähenduses kasulikke või toreduslikke kulutusi, mis aga ei kuulu ilma kokkuleppeta hüvitamisele. Kostja väidete kohaselt olid parendused, mis tehti korterile, suunatud korteri eest parema hinna saamiseks; nagu on näha kostja poolt lisatud piltidelt, on tegemist kasulike või isegi toreduslike kuludega. Kostja ei toonud välja asjaolusid, et korter oleks vajanud tema säilitamiseks kulutuste tegemist, mis arvestades asjaolu, et korterit üüriti pikalt välja, ei olnud ilmselt vajalik. Kostja väitis hagejatega sellise kokkuleppe olemasolu, kuid hagejad eitasid seda. Kumbki pool peab tõendama oma väiteid vastavalt TsMS § 230 lg 1. Seega on kokkuleppe tõendamine kostja tõendada, mida kostja ei teinud. Samuti ei ole põhjendatud, millise lepingu alusel tegi Mirtel Invest OÜ vaidlusaluses korteris töid. Asjaolu, et see äriühing kuulub kostjale, ei ole õiguslikuks aluseks nõuda selle äriühingu poolt tehtud kulutuste hüvitamist kostjale. Eeltoodut arvestades jättis kohus vastuhagi rahuldamata. Hagejate apellatsioonkaebus Hagejad paluvad tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis põhihagi rahuldamata, teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega põhihagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Vaatamata sellele, et maakohus leidis, et hagejate nõue on põhjendatud, jättis ta hagi rahuldamata. Kohus nõustus, et kostja andis ilma teiste kaasomanike nõusolekuta korteromandi üürile ja igale kaasomanikule kuulub vastav osa ühise asja viljast (
Viidatud sätte alusel saab üks kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist. Kaasomandis oleval kinnisasja välja üürimist ja üürist saadud raha saab lugeda asjast vilja saamiseks
Kohus ei nõustunud ekslikult, et kommunaalkulude tasumise kohustus lasub isikul, kes omandit kasutab ja valdab ning leidis, et hagi kuulub tasaarveldamisele kostja vastunõudega. Vastunõude aluseks olid kaasomandis oleva korteriomandiga seotus kulutused, eelkõige kostja poolt tasutud kommunaalkulude võlgnevus. Ekslikule seisukohale asudes kohaldas kohus ebaõigesti
Kaasomanik peab kaasomandi kasutamisel lähtuma mõistlikkuse ja hea usu põhimõtetest ja arvestama muu hulgas kõigi kaasomanike ühiseid huve, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. Antud juhul puudus poolte vahel kokkulepe asja valdamise ja kasutamise kohta ning kostja tegutses korterit üürile andes ilma teiste kaasomanike nõusolekuta. Kostja ei võimaldanud teistel kaasomanikel asja kasutada, jättes teiste kaasomanike huvid arvestamata. Kuna kaasomandit vallatakse ja kasutatakse kokkuleppe 4 alusel, siis puudub mõistlik põhjus tõlgendada
lg 1 imperatiivsena, st sellisena, et kulude jaotamisel ei saa kõrvale kalduda kaasomanike mõtteliste osade suurusest. Kui kaasomanik elab ja kasutab reaalselt tema mõttelisest osast väiksemat osa, on tal õigus nõuda kompensatsiooni teiselt kaasomanikult, kes elab oma mõttelisest osast suuremal osal. Kostja poolt korteri ainuisikulise kasutamise tagajärjel tekkis korteriühistu ees 95 400 krooni suurune võlg, millest üle 50% moodustas viivis tasumata summalt. Sellist käitumist ei saa pidada hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks ning kostja kahjustas oma tegevusega teiste kaasomanike huve. Kaasomanikevaheline õigussuhe on võlasuhe ja sellele kohaldatakse seaduses (eelkõige VÕS-s) võlasuhte kohta sätestatut. Seega juhul, kui rikutakse kohustusi, millised kehtivad kaasomanike vahel seadusest tulenevalt, on tegemist võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisega ja kahju võib kuuluda hüvitamisele VÕS §-st 115 tulenevalt. Viidatud sätte rakendamiseks peavad leidma tõendamist kõik kahju hüvitamise nõude eeldused. Kuna kostja valdas ja kasutas korteriomandit ainuisikuliselt, omamata selleks teiste kaasomanikega kokkulepet, siis lasus ka kommunaalkulude tasumise kohustus ainult temal. Hagejad ei rikkunud nimetatud õigussuhtes oma kohustusi. Kostja esitas hagejate vastu vastunõude, väites, et tema tasus alates maist 2007 ka hagejate eest korteriga seotud kulutusi. Vastunõudega soovis kostja lugeda tema vastu esitatud nõude tasaarveldatuks. Korteriühistu arvest nr 5-035 10.07.2007 nähtub, et viimane laekumine ühistule leidis aset 21.10.2005 s.o enne kui hagejad said korteri omanikeks, aga kostja elas selles korteris juba enne. Mingeid nõudmisi üüri tasumise kohta ta hagejatele ei esitanud, sest kostja kasutas korterit ainuisikuliselt. Seisuga 30.04.2007 moodustas võlg korteriühistu ees ilma viiviseta 1463,06 eurot. Kostja ei esitanud kohtule ühtegi korteriühistu poolt esitatud arvet, v.a arve 5-035 10.05.2007, mis tõendaksid tehtud kulutusi ja nende sisu, ometi luges kohus nõuded tasaarvestatuks. Tema poolt esitatud konto väljavõte ei tõenda üürivõla tekkimise aja algust ega selle suurust. Kostjal tekkis nõudeõigus hagejatele alates korteriühistu poolt arve esitamisega. Kostja arveid hagejatele ei esitanud ega esitanud kommunaalteenuste eest tasumise nõuet ka muul moel. Seega on kõik kostja nõuded, mis esitati enne 29.06.2008, aegunud. Samuti on aegunud selle aja seisuga ka viivisenõuded. Antud juhul tekkisid ka viivised kostja tegevusetuse tagajärjel. Hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on välistada võimalus, et õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Põhimõtteliselt võib viivisenõue, sealhulgas ka seadusjärgne viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. TsMS § 651 lg 2 kohaselt on poolel õigus nõuda aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei nõudnud. Hagejad taotlevad aegumise kohaldamist. Aegumise tõttu ei ole võimalik kostja nõudeid hagejate nõudega tasaarvestada. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, rõhutades, et aegumist tuleb kohaldada ka hagejate nõudele. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 5 Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud kostja vastuhagi nõude - korteri parendamise kulutuste hüvitamise - rahuldamata jätmise osas, ja selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Apellantide väide, mille kohaselt nad ei peaks vastutama päranduseks saadud korteriomandiga seotud võlgnevuste eest, ei ole õige. PärS § 130 lg. 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle mitte ainult kõik pärandaja õigused, vaid ka kohustused. KÜS § 5
lg.1, mille kohaselt kaasomanik kannab vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühises asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmisega, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi. Nimetatud sätte kohaldamine ei sõltu sellest, kas kaasomanikud (antud juhul hagejad) ise kasutavad korterit elamiseks või mitte, samuti sellest, kas kostja andis korteri üürile nendega kooskõlastatult või mitte. Kostja vastuhagi nõue tugineb seadusele, s.o.
§-le 75 lg. 1. Vastavalt TsÜS §-le 149 on seadusest tulenev nõude aegumistähtaeg 10 aastat selle sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Õiguskirjanduses on selgitatud, et antud sättele alluvad ka kaasomanike ja korteriomanike vahelisest ühisusest tulenevad nõuded, eelkõige erinevad kulutuste hüvitamise nõuded (vt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljax, lk. 482). Seega on alusetu apellantide taotlus kohaldada kolmeaastast aegumistähtaega ja jätta vastuhagi aegumise tõttu rahuldamata. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätab ringkonnakohus menetlusosaliste apellatsiooniastmega seotud menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Tiit Kollom Ande Tänav Pavel Gontšarov 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.