← Eesti

3-12-2710/30

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. september 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-2710 Haldusasi S.S.a kaebus Tallinna Vangla 12.11.2012 käskkirja nr 1551d tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja: S.S. Vastustaja: Tallinna Vangla Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  2. Jätta kaebus rahuldamata.
  3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
  4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Tallinna Vanglas läbi viidud distsiplinaarmenetluse tulemusena karistati kinnipeetav S.S.a Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 12.11.2012 käskkirjaga nr 1551-d vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt pani S.S. toime distsipliinirikkumise, mis väljendus selles, et ta 25.10.2012 kella 09:55 paiku keeldus täitmast vanglateenistuse ametniku korraldust asuda tööle.
  6. S.S. esitas Tallinna Vangla 12.11.2012 käskkirja nr 1551-d tühistamiseks vaide, mis jäeti Tallinna Vangla 13.12.2012 vaideotsusega nr 5-15/47747-1 rahuldamata.
  7. 28.12.2012 esitas S.S. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 12.11.2012 käskkirja nr 1551-d tühistamiseks, mille kohus võttis 19.03.2013 määrusega menetlusse. 03.07.2013 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja määras menetlusosalistele lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja ning kohtuotsuse kuulutamise aja. 1 KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
  8. Kaebaja palub tühistada Tallinna Vangla 12.11.2012 käskkirja nr 1551-d alljärgnevatel põhjustel. 4.
  9. Kaebaja selgitab, et Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 24.10.2012 käskkirjaga nr 657 (vaidlustatud halduskohtus) rakendati kaebaja majandustöödele abitöölisena 0,1 koormusega alates 24.10.2012 kuni 01.11.
  10. Käskkiri on kaebajale teatavaks tehtud. 4.
  11. Kaebaja märgib, et 25.10.2012 hommikul anti kaebajale korraldus minna tööle, mida kaebaja ei täitnud. 4.
  12. Kaebaja leiab viidates põhiseaduse (PS) § 29 lg 2, et kedagi ei tohi sundida tema tahte vastaselt tööle ega teenistusse. Kaebaja on seisukohal, et teda sunniti sunnitööle, mis ei ole õiguspärane. Kaebaja lisab, et selleks, et kaebaja saaks omandada kutseharidust, pidi ta tegema vangla majandustööd. 4.
  13. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjast ei selgu, et karistuse määramisel oleks arvestatud kaebajat iseloomustavate andmetega. Samuti on selles leitud, et tegu on distsipliinirikkumisega, kuid resolutsioonis on märgitud, et kaebaja on toime pannud raske distsipliinirikkumise. Samuti puudub käskkirjas viide kaebaja varasematele distsiplinaarkaristustele. Ka ei ole märgitud, mille alusel saaks väita, et 10-päevane kartserikaristus oleks proportsionaalne ning efektiivne. Kaebaja on seisukohal, et kuna talle määrati karistus sunnitööst keeldumise tõttu, siis on karistus igal juhul ebaproportsionaalne toime pandud rikkumise suhtes. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  14. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. 5.
  15. Põhiseaduslik alus kinnipeetava töökohustuseks tuleneb PS § 29 lg-st 2, mille kohaselt ei tohi kedagi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, v.a töötamine kaitseväeteenistuses või asendusteenistuse raames, nakkushaiguste leviku tõkestamiseks, loodusõnnetuste ja katastroofi korral ning süüdimõistetute töö. VangS § 37 lg 1 sätestab, et kinnipeetav kohustatud töötama. Seega piirab VangS § 37 lg 1 kooskõlas PS § 29 lõikega 2 kinnipeetava õigust valida seda, kas ta soovib tööd teha või mitte ja ka seda, millist tööd ta teeb. Kui vanglal on pakkuda kinnipeetavale tema võimetele ja oskustele vastavat tööd VangS § 38 lg 1 mõttes, on kinnipeetav kohustatud seda tegema sõltumata sellest, kas see langeb tema vaba tahte valikuga kokku või mitte. Ka EIÕK välistab sunnitöö määratlusest kinnipeetavate töö, nähes art 4 lg 3 punktis a ette, et konventsiooni mõistes sunniviisiline või kohustuslik töötamine ei hõlma töid, mida harilikult vastavalt konventsiooni artiklile 5 nõutakse kinnipidamisel või kinnipidamiselt tingimisi vabastamise korral. (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak „Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne“

(2009), Lk 92-93). Samuti ei ole kinnipeetaval võimalik valida, kui pikaks ajaks ja millise koormusega ta tööle rakendatakse. Seega on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vanglal on talle tööd anda ning tööle asumine ei ole sõltuvuses sellest, kas kinnipeetav ise soovib talle määratud tööd teha või mitte. 5.
  1. Kinnipeetav, jättes vanglaametniku korraldusele tööle asumiseks täitmata, rikub VangS § 67 p-st 1 ja § 37 lg-st 1 tulenevaid kohustusi ning paneb sellega toime distsiplinaarsüüteo. Kuna antud juhul tunnistab kaebuse esitaja, et ta ei pidanud vajalikuks 2 vanglaametniku seaduslikule korraldusele alluda, siis tunnistab ta ka distsiplinaarsüüteo toimepanemist. 5.
  2. Vaidlustatud haldusaktiga määrati kaebuse esitajale distsiplinaarkaristus selle eest, et ta ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele. Riigikohus on 01.03.2007 lahendis nr 3-3-1-103-06 asunud seisukohale, et kinnipeetava arusaam seadusest ja sellega seonduv arusaam vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust korralduse täitmisest keelduda, vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab haldusmenetluse seaduse § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ja tühisus on ilmselge. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud haldusakti tühisuse tunnused on järgmised: sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan; sellest ei selgu haldusakti adressaat; seda ei ole andnud pädev haldusorgan; see kohustab toime panema õigusrikkumise; sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kuna kaebuse esitajale antud korraldus ei vasta ühelegi nimetatud tunnusele, siis ei olnud see ilmselgelt tühine ning oli seega kaebuse esitajale täitmiseks kohustuslik ka vaatamata sellele, et tema hinnangul sunniti teda sunnitööle. 5.
  3. Tallinna Vangla ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et talle määratud distsiplinaarkaristus on kaalumata. Nimelt nähtub vaidlustatud haldusaktist, et kaebuse esitaja õiguskuulekale käitumisele suunamiseks ei ole otstarbekas määrata noomitust või ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, kuna tegemist on liiga leebete karistustega. Samuti ei täidaks oma eesmärki kinnipeetava töölt eemaldamise määramine kuni üheks kuuks, kuna käesolev distsiplinaarmenetlus on seotud tööst keeldumisega. Kartserisse paigutamine toob kinnipeetava jaoks kaasa reaalsed tagajärjed ning seeläbi teeks tema karistusest ka vajalikud järeldused. Suunamaks kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele ja vanglas kehtestatud korra järgimisele on proportsionaalne ja kõige efektiivsem kinnipeetavat karistada kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks. Lisaks eeltoodule nähtub vaidlustatud haldusaktist, et peaspetsialist-üksuse juht on tuvastanud kaebuse esitaja poolt distsipliinirikkumise toimepanemise ning selle, et kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Seega on peaspetsialist-üksuse juht hinnanud karistuse määramisel nii rikkumise asjaolusid kui ka karistust ning seda, et määratav karistus suunaks kaebuse esitaja õiguskuulekale käitumisele. 5.
  4. Lisaks eeltoodule selgitab vastustaja, et kaebuse esitaja väide, et kooli saavad üksnes need kinnipeetavad, kes on eelnevalt olnud tööga hõivatud, on väär. Erialase hariduse omandamine on võimalik vabade kohtade olemasolul kogu õppeaasta vältel, st õppetööga ei pea kinnipeetav ilmtingimata alustama septembrist vaid ta saab seda teha vabade kohtade olemasolul kogu õppeaasta vältel. Kaebuse esitajale 15.08.2012 koostatud individuaalses täitmiskavas oli ette nähtud kaks kohtlemisabinõu – erialase hariduse omandamine algusega
  5. aasta IV kvartal ning võimalusel tööga hõivamine. Seega ei näinud kaebuse esitajale koostatud individuaalne täitmiskava ette tema õppima asumist
  6. aasta septembrist vaid alles siis, kui tema õppima suunamine oli võimalik. Kuna vanglal tekkis võimalus kaebuse esitaja enne õpingute algust tööle rakendada, siis oli kaebuse esitaja kohustatud asuma tööle ka vaatamata sellele, et tema arvates oli tegemist mõttetu sunnitööga. 5.
  7. Vastustaja palub jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. 3 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  8. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. 6.
  9. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud: 6.1.
  10. Tallinna Vanglas läbi viidud distsiplinaarmenetluse tulemusena karistati kinnipeetav S.S.a Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 12.11.2012 käskkirjaga nr 1551-d vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt pani S.S. toime distsipliinirikkumise, mis väljendus selles, et ta 25.10.2012 kella 09:55 paiku keeldus täitmast vanglateenistuse ametniku korraldust asuda tööle. 6.1.
  11. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja keeldus 25.10.2012 kella 09:55 paiku täitmast vanglateenistuse ametniku korraldust asuda tööle. Eeltoodut on kinnitanud kaebaja nii kaebuses kui ka distsiplinaarmenetluse käigus antud seletuses (tl 46). Samuti kinnitavad seda 25.10.2012 ettekanne nr 3336 (tl 45 pöördel) ning distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 44-45). Samuti on nimetatud asjaolu kajastatud vaidlustatud käskkirjas distsiplinaarkaristuse määramisel ning vaideotsuses. 6.1.
  12. Käesolevas asjas on tõendatud, et S.S. on tutvunud vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirja ja Tallinna Vangla kodukorraga ning samuti on teadlik, et saab õigusakte kontaktisiku vahendusel (tl 46 pöördel). Seega oli kaebaja teadlik nendest tulenevatest kohustustest ja et nende eiramise näol on tegemist süülise käitumisega. 6.1.
  13. Kaebuse esitaja ei ole kohtule esitatud kaebuses ega ka distsiplinaarmenetluses väitnud, et ta kuulub VangS § 37 lg 2 sätestatud isikute ringi, kes ei ole kohustatud töötama. 6.1.5 Kohus loeb kaebaja enda seletustega ning distsiplinaarmenetluse materjalidega tõendatuks, et ta oli teadlik Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 24.10.2012 käskkirjast nr 657, millega rakendati kaebaja majandustöödele abitöölisena 0,1 koormusega alates 24.10.2012 kuni 01.11.
  14. Samuti pidi kaebaja olema teadlik sellest, et olenemata viidatud käskkirja vaidlustamisest halduskohtus oli käskkiri kehtiv, kuna selle kehtivust ei olnud peatatud (vt ka haldusasi nr 3-12-2436). 6.
  15. Kohus on seisukohal, et töötegemise kohustust kinnipeetava poolt vanglas ei välista põhiseaduse (PS) § 29 lg
  16. Seega ei ole kaebuse esitajal võimalik tuletada põhiseadusest keelunormi tema rakendamisel töötamiseks vanglas. Kohus leiab, et kaebaja on mõitnud PS § 29 lg 2 ebaõigesti ega ole lugenud vastavat sätet ilmselt piisavalt põhjalikult. Nimelt sätestab PS § 29 lg 2, et kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud kaitseväeteenistus või selle asendusteenistus, tööd nakkushaiguse leviku tõkestamisel, loodusõnnetuse ja katastroofi korral ning töö, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu. Ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et PS § 29 lg 2 järgi on lubatud töötamist nõuda süüdimõistetutelt (E-J. Truuväli jt, „Eesti Vabariigi Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne“
(2008), lk 315 p 4.3.). 4 Kohus nõustudes vastustajaga on seisukohal, et VangS § 37 lg 1 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud töötama. Seega piirab VangS § 37 lg 1 kooskõlas PS § 29 lg 2 kinnipeetava õigust valida seda, kas ta soovib tööd teha või mitte ja ka seda, mis tööd ta teeb. VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Eeltoodud sätetest tulenevalt kui vanglal on pakkuda kinnipeetavale tema võimetele ja oskustele vastavat tööd VangS § 38 lg 1 mõttes, on kinnipeetav kohustatud seda tegema sõltumata sellest, kas see langeb tema vaba tahte valikuga kokku või mitte ning see ei ole vastuolus PS § 29 lg
  1. Eeltoodust tulenevalt ei ole vaidlustatud käskkiri õigusvastane kaebaja poolt märgitud põhjusel. Seejuures isegi juhul, kui kaebaja arvates oli kaebaja tööle minemise korraldus õigusvastane, tuli see tal täita. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti nii vaidlustatud käskkirjas kui vaideotsuses viidanud Riigikohtu 01.03.2007 otsusele nr 3-3-1-103-06, kus on sedastatud, et kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. märtsi
  3. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-03, p 13). Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Kuna käesoleval juhul ei nähtu distsiplinaarmenetluse materjalidest, et kaebajale antud korraldus oleks ilmselgelt olnud tühine või seadusvastane, samuti ei ole kaebuse esitaja viidanud korralduse tühisusele, siis leiab kohus, et kaebajal tuli vastav korraldus täita olenemata sellest, et ta pidas korraldust õigusvastaseks. 6.
  4. Teiseks asus kaebuse esitaja seisukohale, et kaebajale määratud karistus ei ole proportsionaalne toimepandud rikkumisega ning haldusakt ei ole piisavalt motiveeritud – puuduvad kaebajat iseloomustavad andmed ning viited varasematele distsiplinaarkaristustele. Lisaks esineb vastuolu resolutsiooni ja põhjenduste vahel – ühes on viidatud raskele distsipliinirikkumisele teises lihtsalt distsipliinirikkumisele. Halduskohtumenetlus seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 teine lause sätestab, haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. 25.10.2012 seisuga kehtinud vangistusseaduse redaktsiooni § 63 lg 1 sätestas, et distsipliinirikkumiseks on vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusena noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ja distsiplinaarkaristuse määramisel juhindutakse VangS §-st
  5. Samuti tuleb arvestada HMS § 4 ja 56 lg 3 toodud kaalutlusõiguse teostamist käsitlevate normidega. 5 Vaidlustatud käskkirjas ja selle alusmaterjalidest distsiplinaarmenetluse protokollis on arusaadavalt ja piisava põhjalikkusega motiveeritud karistusliigi valikut ja karistuse pikkust. 10-ööpäevane kartserikaristus on kohtu hinnangul proportsionaalne toimepandud rikkumisega, kuivõrd kinnipeetavate distsipliinirikkumised, mis on seotud allumatusega vanglaametniku seaduslikele korraldustele ohustavad vangla julgeolekut. Käskkirjas märgitud kaalutlustest nähtub mh, et: „/…/ kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamiseks ei ole otstarbekas määrata noomitust või ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, kuna tegemist on liiga leebete karistustega toimepandud rikkumise eest. Samuti ei täidaks oma eesmärki kinnipeetava töölt eemaldamise määramine, kuni üheks kuuks, kuna käesolev distsiplinaarmenetlus on seotud tööst keeldumisega. Kartserisse paigutamine toob kinnipeetava jaoks kaasa reaalsed tagajärjed ning seeläbi teeks tema karistusest ka vajalikud järeldused./…/“. Kohus leiab, et vangla kaalutlused karistuse määramisel ei ole õigusvastased ega välju seadusega vanglale antud kaalutlusõiguse piiridest. Lisaks on arvestatud kinnipeetava süü raskusaset ning asjaolu, et kaebaja tunnistas rikkumist, kuid põhjendas seda sellega, et töö, mida ta tegema pidi ei olevat normaalne töö. Sellega näitas kaebaja oma negatiivset suhtumist nii vangla pakutavasse töösse kui ka otsest allumatust vanglaametniku seaduslikule korraldusele. Viimane seab oluliselt ohtu aga vangla julgeoleku. 6.
  6. Asjaolu, et kaebajat muid iseloomustavaid andmeid ei ole käskkirjas esitatud ei muuda seda õigusvastaseks. Ühestki vangistusseaduse sättest ei tulene vanglale kohustust distsiplinaarkaristuse käskkirjas esitada kaebaja iseloomustus. Küll aga peab käskkiri olema põhjendatud, milline kohustus on kohtu arvates antud juhul täidetud. Kaebaja märgib õigesti, et käskkirjas ei ole viidet varasematele distsiplinaarkaristustele. Samas juhul, kui kehtivaid distsiplinaarkaristusi kaebajal ei ole, siis sellest tulenevalt ei saa neile käskkirjas ka viidata ning vastava viite puudumine ei ole käskkirja tühistamise aluseks. Juhul kui kaebaja soovis selle väitega aga öelda, et tal varasemad distsiplinaarkaristused puuduvad ja sellest tulenevalt on määratud karistus liialt raske, siis kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kohus leiab, et kaebaja valis teadlikult ja õigustamatult käitumisviisi, mis ei vasta vangistusseaduses ning Tallinna Vangla kodukorras sätestatud nõuetele, ei allunud vanglaametnike seaduslikele korraldustele ja seadis nii käitudes ohtu vangla julgeoleku. Seetõttu oli põhjendatud tema karistamine distsiplinaarkorras vastustaja poolt valitud karistusega. 6.
  7. Kaebuse esitaja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid ning kohtumenetluses ka ei ilmnenud asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla karistusliigi ja määra valiku ja põhjendatuse. Läbiviidud distsiplinaarmenetluse toimingud on kohtu hinnangul fikseeritud ettenähtud korras ega sisalda vigu, mis tingiks käskkirja tühistamise. Asjaolu, et vaidlustatud käskkirja põhjendavas osas on nimetatud kaebaja poolt toime pandud rikkumist distsipliinirikkumiseks ning resolutsioonis raskeks distsipliinirikkumiseks ei muuda käskkirja õigusvastaseks ega ole aluseks käskkirja tühistamisele. Küll aga möönab kohus, et selguse huvides oleks tulnud kasutada ühtseid termineid. 6.
  8. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud haldusaktis on õigesti leitud, et kaebaja rikkus süüliselt VangS § 67 punkti 1 toodud kohustust, millest tulenevalt algatas 6 vastustaja tema suhtes distsiplinaarmenetluse ning selle läbiviimise järel karistas kaebajat õiguspäraselt kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks. Kohus on samuti tuvastanud, et otsuse langetamisel ja karistuse määramisel on vastustaja rakendanud kohaselt kaalutlusõigust ja toonud selgelt välja kaalutlused, miks kaebajale määrati käskkirjas toodud karistus. Vastustaja on kaalutlusõigus teostanud kooskõlas oma volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestanud olulisi asjaolusid ning kaalunud põhjendatud huve. Kaebaja väited, et määratud karistus oli ebaproportsionaalne ning käskkiri ei ole selles osas piisavalt motiveeritud, on kohtu hinnangul otsitud ja ei vasta tegelikkusele. Kohus leiab, et vastustaja on viinud distsiplinaarmenetluse läbi kooskõlas menetlusnormidega, Tallinna Vangla 12.11.2012 käskkiri nr 1551-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ning vaidlustatud haldusakt on õiguspärane. Lähtudes kõigest eeltoodust jätab kohus kaebuse rahuldamata.
  9. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust oma kohtukulude väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.