Obsah (11)

§ 361§ 401§ 367§ 364§ 362§ 142§ 145§ 76§ 100§ 101§ 139

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Piret Rõuk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja kantselei kaudu (Kentmanni tn 13, Tallinn) 1

§ 361

kohaselt kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja 2 kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.

§ 401

lg 2 kohaselt on liisinguleping krediidileping.

§ 367

lg 1 kohaselt kohustub liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis liisingueseme tõttu, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Liisingulepingu nr XXX alusel andis hageja liisinguvõtjale krediiti ning liisinguvõtjal ja/või käendajal on kohustus hagejale liisingulepingu alusel antud krediit tagastada. Liisingumaksete tasumise kohustus tekkis liisinguvõtjal koheselt pärast liisingulepingu sõlmimist. Liisingulepingu üldiste tingimuste punktide 5.13 ja 10.1 kohaselt ei vabasta takistused liisingueseme valdamisel või kasutamisel liisinguvõtjat lepingujärgsete kohustuste täitmisest olenemata takistuse põhjustest. Liisinguleping, selle üldtingimused ega käendusleping ei sisalda kokkulepet selle kohta, et kui liisinguvõtja kaotab sõiduki valduse või kui see võetakse tema valdusest tahte vastaselt ära ja liisingvara jääb eelmainitud põhjustel liisinguandajale tagastamata, siis ei peaks liisinguvõtja või käendaja hagejale lepingujärgset võlgnevust tasuma. Järelikult võttis liisinguvõtja liisingulepingu sõlmimisel kohustuse hüvitada hagejale sõiduauto jääkmaksumus ja põhiosamaksed ka juhul, kui sõiduauto läheb tema valdusest välja.

§ 367

lg-st 1 tuleneva kohustuse tekkimisel ei oma tähtsust, kas liisingulepingu ese läks liisinguvõtja valdusest välja või kas liisinguvõtja jättis muudel põhjustel sõiduki liisinguandjale tagastamata.

§ 364

kohaselt läheb liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega. Liisingulepingu üldiste tingimuste punkti 4.4 kohaselt läheb liisingueseme juhusliku hävimise riisiko ja valdaja vastutus liisinguvõtjale üle alates liisingueseme üleandmisest liisinguvõtjale. 22.08.2007.a sõlmitud üleandmise akti kohaselt andis hageja sõiduki liisinguvõtja kasutusse ning seega alates 22.08.2007.a kannab liisinguvõtja kogu riisikot, mis seondub liisinguesemega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendi nr 3-2-1-12-12 punktis 11 asunud seisukohale, et liisingueseme hävimisega

§ 364

mõistes on võrdsustatav asja kaotsiminek, st olukord, kus liisinguese läheb liisinguvõtja valdusest välja ning valduse taastamine ei ole tõenäoline ning, et

§ 362

lg 1 järgi on liisinguandja kohustatud tagama liisinguvõtjale liisingueseme valduse üleandmise ja mitte takistama liisinguvõtjat liisingueseme valdamisel ja kasutamisel. Seega on liisinguandja kohustatud tagama liisingueseme õigeaegse üleandmise liisinguvõtjale ning pärast selle üleandmist piirduvad liisinguandja kohustused kohustusega mitte takistada liisinguvõtjal liisingueset vallata ja kasutada. Kuna sõiduauto ei jäänud pärast liisingulepingu ülesütlemist hageja omandisse, ei kohaldu käesolevas asjas

§ 367

lg 3.

§ 142

lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse ees.

§ 145

lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ettenähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vastutab käendaja kohustuse ees täies ulatuses. Käendaja vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Kostjaga 21.08.2007 sõlmitud käenduslepingu kohaselt vastutab kostja hageja ees solidaarselt liisinguvõtjaga kõigi liisingulepingust nr XXX tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest käendaja vastutuse maksimumsumma 63 911,65 euro ulatuses.

§ 76

lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval.

§ 100

järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine sh täitmisega viivitamine. 3

§ 101

lg 1 p-des 1, 3, 4 ja 6 ja § 115 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles, nõuda tekitatud kahju hüvitamist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Pärast liisinguvõtja suhtes menetluse lõpetamist 10.10.2012 kohtumäärusega asus hageja seisukohale, et ta nõuab kostjalt üksnes liisingueseme jääkväärtust käendaja vastutuse maksimumsumma 63 911,65 euro ulatuses. Seega puudub vajadus hinnata muid liisingulepingu ülesütlemisest hagejale tekkinud kulutusi. Hageja hagiavalduses toodud arvestusest ja tõenditest - liisingumaksete arvestuse ja laekumiste aruandest nähtuvalt oli arve nr XXX viimane, mis hagejale tasuti, alates 25. maksegraafiku järgsest maksest, ei ole ühtegi arvet tasutud, samuti ei ole tasutud võlgnevust peale lepingu erakorralist ülesütlemist 30.10.2009.a. Liisinguvõtja tasus hagejale maksete nr 1-24 alusel rendimakseid (põhiosamakseid) kokku 25 702,74 eurot ja lepingu sõlmimisel sissemaksena 21 664,97 eurot, järelikult on hagejale tasutud liisingulepingu alusel väljastatud krediidist (liisingueseme netohinnast) põhiosamaksetena kokku 47 367,71 eurot. Liisingueseme netohind käibemaksuta oli 113 741,07 eurot ning liisinguvõtja on sellest hagejale tasunud rendimaksetena (põhiosamaksetena) kokku 47 367,71 eurot. Seega, on liisingueseme käibemaksuta jääkväärtus 66 373,36 eurot. Arvestades, et kostja käendussumma maksimaalne suurus on 63 911,65 eurot, ei ole hagi lahendamise seisukohast tähtsust liisingueseme käibemaksu arvestamisest või sisendkäibemaksu mahaarvamise võimalikkusest lepinguparterite vahel. Kostja leidis, et väljamõistetavat kahjuhüvitist tuleks

§ 139alusel vähendada või see jätta välja mõistmata tervikuna.

Hageja väitel ei ole ta andnud nõusolekut liisinguvara müümiseks, talle ei ole teada liisingueseme asukoht, selle seisukord, praegune omanik, otsene valdaja ega kasutajad. Hagiavalduse lisana esitatud Hispaania autoregistrikeskuse väljavõttest nähtub, et seisuga 03.06.2009.a on sõiduki omanikuks registreeritud XXX. Politsei ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 04.01.2013 vastusest hageja päringule nähtub, et 15.03.2010.a on algatatud kriminaalasi nr 10230103818 KarS §-i 201 lg 2 p 2 (omastamine) tunnustel selles, et ajavahemikul suvi 2009 kuni jaanuar 2010 on ebaseaduslikult pööratud kolmanda isiku kasuks hagejale kuuluv ja XXXkasutuses olnud sõiduk Mercedes-Benz CL

1. Kriminaalasjas ei ole kedagi kahtlustatavana üle kuulatud. Käimasolev kriminaalmenetlus ei mõjuta käesoleva tsiviilasja lahendamist. Asjakohatud on kostja väited nagu oleks kostja liisingulepingu täitmise kohustusest vabanenud ja vastava kohustuse peaksid täitma isikud, kelle väidetavas valduses sõiduk asub, kuna lepingulised suhted olid hageja ja liisinguvõtja vahel ja on jätkuvalt hageja ja kostja vahel. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga selles, et kostja vastutus hageja ees on välistatud seetõttu, et vaidlusalune liisinguese oli kindlustatud ning juhul, kui seda hagejale ei tagastata, on tegemist kindlustusjuhtumiga ning kindlustusselts peaks hüvitama kogu hagejale tekkiva kahju. 28.01.2009.a liisinguvõtja ja XXXAS-i vahel sõlmitud kaskokindlustuse lepingu nr XXX, mille suhtes kehtivad sõidukikindlustuse tingimused 2/2006 ja üldised lepingutingimused 1/2008, sõidukikindlustuse tingimuste p 4.5.
2. kohaselt ei kuulu hüvitamisele kahju, mis tuleneb kindlustuseseme kadumisest omastamise või kelmuse tagajärjel. Kriminaalasi nr 10230102818 on algatatud omastamise koosseisu KarS §-i 201 lg 2 p 2 alusel. Sõidukikindluste tingimuste p 4.5.1 kohaselt hüvitatakse kahju üksnes juhul, kui tegemist on varguse või rööviga. Sellist koosseisulist asjaolu ei ole kriminaalasja juhtivuurija M.Semjonov esile toonud. Kindlustuse üldiste lepingutingimuste p 9.1.3 kohaselt loetakse kindlustusvõtjaga samastatud isikuks isikud, kes kasutavad või valdavad kindlustatud eset kindlustusvõtja nõusoleku alusel. Maanteeameti liiklusregistri (ARK) kohaselt oli liisingueseme kasutajaid kokku kolm: liisinguvõtja vastutava kasutajana ning kostja ja XXX kasutajatena. Kuna XXX, kes oli ebaseaduslikult 30.06.2009.a seisuga kantud Hispaania autoregistrisse vaidlusaluse liisingueseme omanikuks, oli varasemalt liisinguvõtja nõusolekul kantud sõiduki registerpassi ARK-is kasutajana, on kindlustuse 4 üldtingimuste p 9.1.3 kohaselt tegemist kindlustusvõtjaga samastatud isikuga. Üldiste tingimuste punkti 20.1.1., 20.1.1.
3. ja 20.1.4 kohaselt on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitise väljamaksmisest keelduda, kui kindlustusjuhtum on põhjustatud kindlustusvõtja või temaga samastatud isiku kuriteo või raske hooletuse tulemusel ning juhul, kui nimetatud isikud rikuvad kindlustusjuhtumist teatamise kohustust. Samuti vabaneb kindlustusselts kindlustushüvitise väljamaksmisest sõidukikindlustuse tingimuste punktide 6.7.4 ja 6.7.5 kohaselt. Hageja ega liisinguvõtja ei ole kahjujuhtumist XXXAS-ile teatanud. Hageja on õigustatult esile toonud asjaolu, et kindlustusseltsile kindlustusteate esitamisel ei oleks tal võimalik täita sõidukikindlustuse tingimuste p 6.4.3., mille kohaselt tuleb kindlustusvõtjal koos kahjuavaldusega esitada sõiduki registreerimistunnistus, kõik võtmed, puldid, varuvõtmed, seadmete võtmed, kuna antud esemeid ei ole hageja valduses. Punkti 6.7.
4. kohaselt vabastab nimetatud nõuete täitmata jätmine kindlustusvõtja kindlustushüvitise väljamaksemise kohustusest. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kahjuhüvitist ei ole alust

§ 139järgi vähendada.

Järelikult on hagi põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele täies ulatuses, kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 63 911,65 eurot. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud kostja. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega; lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada; lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 5