KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Roos Otsuse tegemise aeg ja koht 9. september 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-2645 Haldusasi T.U. kaebus Tallinna Lin

) § 18 lg 2 alusel määrab kohalik omavalitsus detailplaneeringu koostamise kohustuse korral katastriüksuse sihtotstarbe kehtestatud detailplaneeringu alusel. Tegemist on alaga, millele detailplaneeringu koostamine on planeerimisseaduse (PlanS) § 3 lg 2 p 2 alusel kohustuslik. Seega oleks kõige optimaalsem ja õiglasem, kui maa otstarbeks määrataks „sihtotstarbeta maa“ ning sihtotstarve määrataks detailplaneeringu käigus. Kuna aga detailplaneering puudub, tuleb määrata maa sihtotstarve omaniku avalduse alusel vastavalt Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 2 lg-le

1. Vastustajal puudub õigus määrata ilma kaebaja soovi arvestamata maa sihtotstarvet omal algatusel. Seda tehes on vastustaja ületanud oma pädevuse piire. Kohustus saada õigustatud subjekti nõusolek vara senisel sihtotstarbel kasutamiseks tuleneb ka Vabariigi Valitsuse 05.05.1993 määruse p-st
3. Vastustaja on käitunud vastuoluliselt, kuna kaebajat teavitati 02.03.2006 kirjaga, et koostamisel on detailplaneering, mille kehtestamise käigus lahendatakse kõik asjakohased küsimused.
4. Kaebaja avaldus sihtotstarbe määramiseks on jäetud tähelepanuta ning sellega arvestamata jätmist ei ole põhjendatud. Samuti puuduvad korralduses põhjendused, miks on vastustaja määranud tagastatavale maale üldkasutatava maa sihtotstarbe. Haldusakti põhjendamise puudusi ei ole võimalik hilisema kohtumenetluse käigus kõrvaldada.
5. Tagastatav maatükk on detailplaneeringu koostamise kohustusega maaüksus, mistõttu ei ole tegemist

§ 18

lg-s 6 sätestatud juhtumiga ning vastustaja ei saa lähtuda maa sihtotstarbe määramisel üldplaneeringust. Seega tuleb enne katastriüksuse sihtotstarbe määramist koostada ning kehtestada detailplaneering. Kehtestatud üldplaneeringu alusel ei ole võimalik määrata katastriüksuse sihtotstarvet, kuna detailplaneering võib sisaldada ettepanekuid üldplaneeringu muutmiseks. Sama on leidnud ka Riigikohus 18.10.2004 otsuses nr 3-3-1-37-04. 5. Maaüksusele määratud sotsiaalmaa sihtotstarve takistab kaebajal oma maad vallata, kasutada, käsutada ja omandiõigusest tulenevaid kaitsemeetmeid rakendada. 4. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

§ 20

lg 7 kohaselt kehtib õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel detailplaneeringu puudumisel katastriüksuse ja tema koostisosade senine sihtotstarve. Tallinna Linnavolikogu 22.06.2006 otsusega nr 230 kehtestatud „Mustamäe linnaosa üldplaneeringu“ kohaselt paikneb krunt tervikuna säilitatava roheala – Kadaka parkmetsa vööndis. Ka

1. aastal kehtestatud Tallinna üldplaneeringu maakasutusplaani kohaselt on tegu avalikuks kasutamiseks mõeldud puhkeotstarbekohase alaga. Kuna maatüki senine sihtotstarve oli avalikus kasutuses olev haljasala ja pargi maa, on kohalik omavalitsus määranud sihtotstarbeks sotsiaalmaa – üldkasutatav maa. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kaebaja vaidlustab Tallinna Linnavalitsuse 31.10.2012 korraldust nr 1471-k üksnes ulatuses, millega määrati kindlaks maa sihtotstarve. Kohus ei kontrolli korralduse õiguspärasust väljaspool maa sihtotstarbe määramise küsimust. 6.

§ 18

lg 1 kohaselt peab katastripidaja katastriüksuse registreerimisel katastris fikseerima katastriüksuse kõlvikute pindalad ja sihtotstarbe või sihtotstarbed. Katastriüksuse sihtotstarbe määrab kohalik omavalitsus planeerimisseaduses sätestatud detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kehtestatud detailplaneeringu alusel ja detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral üldplaneeringu alusel ning üldplaneeringu puudumise kor- 2

§ 18lg-d 2 ja 6).

Kohtuasjas ei ole vaidlust selle üle, et vaidlusalusel maal puudub kehtestatud detailplaneering. Erinormina määrab

§ 20

lg 7, et kui puudub planeerimisseaduses sätestatud detailplaneering, kehtib õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel katastriüksuse ja tema koostisosade senine sihtotstarve.

§ 20

lg 7 on erinormiks nii

§ 18lg 2 kui lg 6 suhtes.

Käesolevas asjas ei kuulu kohaldamisele Riigikohtu 18.10.2004 otsuse nr 3-3-1-37-04 p-s 14 toodud seisukoht, kuna käesoleval juhul tuleneb volitus määrata sihtotstarve üldplaneeringu alusel otse seadusest.

1. Kaebaja on oma seisukohas tuginenud Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ (edaspidi VV määrus) § 2 lg 1 ls-le 1, mille kohaselt kohalik omavalitsus määrab või muudab sihtotstarbe kinnisasja omaniku taotluse alusel. Kohus märgib esmalt, et kaebaja ei olnud korralduse andmise ajal maa omanik ja seega ei andnud VV määruse § 2 lg 1 ls 1 kaebajale selgesõnalist õigust maa sihtotstarbe määramist või muutmist taotleda. Kohus leiab aga, et võimaliku tulevase omaniku seisukohta tuleb arvestada juhul, kui kohalikul omavalitsusel on asja otsustamisel kaalutlusõigus.
2. Kohus leiab, et kaebaja on jätnud tähelepanuta teised normid ja nende koostoime. Sama lõike teise lause kohaselt määrab kohalik omavalitsus sihtotstarbe omal algatusel, kui sihtotstarbe määramise vajadus tuleneb õigusaktidest. VV määruse § 2 lg 2 kohaselt tuleb katastriüksusele määrata samas määruses nimetatud sihtotstarve, mis vastab õigusaktidega sätestatud või planeeringuga kehtestatud maakasutuse otstarbele. Eeltoodud normidest tuleneb, et kinnisasja omanikul on õigus taotleda maa sihtotstarbe määramist või muutmist, kuid kohalik omavalitsus võib määrata üksnes sihtotstarbe, mis vastab õigusaktis või planeeringuga kindlaks määratud maakasutuse otstarbele. Seega ei ole kohalik omavalitsus taotletava sihtotstarbega seotud. Kohalikul omavalitsusel on kaalutlusõigus üksnes juhul, kui katastriüksusele on võimalik määrata mitu sihtotstarvet ning nende vahel tuleb teha valik. Käesoleval juhul tuleb maa sihtotstarbe määramise vajadus ning ka senise sihtotstarbe määramise kohustus

§ 20lg-st 7.

See norm on imperatiivse sõnastusega ega võimalda kaalutlusõigust. Nii

§ 20

lg-st 7 kui ka Vabariigi Valitsuse 05.05.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ p-st 57 tuleneb samuti vajadus sihtotstarbe määramiseks, mida võib kohalik omavalitsus teha omal algatusel vastavalt VV määruse § 2 lg 1 ls-le 2.

§ 20

lg-ga 7 on ka kindlaks määratud, et katastriüksuse sihtotstarbeks saab olla üksnes senine sihtotstarve. Seega ei ole kohalik omavalitsus oma pädevuse piire ületanud.

1. Vabariigi Valitsuse 05.05.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ p 311 reguleerib sellise vara tagastamist, mille senisel otstarbel kasutamist peab kohalik omavalitsus vajalikuks. Sama olukorda reguleerib ka omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 12 lg
2. Kohus leiab aga, et tuleb eristada tagastatava vara senise otstarbe määramist ja õigustatud subjektiga kokkuleppe sõlmimist ning maa sihtotstarbe määramist. ORAS § 12 lg 6 sisuks on reguleerida olukordi, kus kohalikul omavalitsusel või riigil on vajadus säilitada vara senise kasutamise otstarve ning selleks sõlmitakse maa omanikuga leping vara kasutamiseks. Näiteks võib selline olukord tekkida lasteasutuste, muuseumide või kultuuriasutuste hoonete tagastamisel; konkreetse näitena võib tuua Mustpeade maja tagastamise küsimuse. 3

§ 2p 9).

Katastriüksuse sihtotstarbega määratakse kindlaks üksnes olemasolev või tulevikus võimalik maakasutus, s.h planeeringutega määratud ehitusõigus. Maa sihtotstarve ei anna teistele isikutele peale maatüki omaniku õigust maad vallata, kasutada või käsutada. Selles osas võib vaidlustatud korralduse p-s 6.2 toodud selgitus kaebajat eksitada. Punktis 6.2 toodud sotsiaalmaa kirjeldus ei sea kaebajale täiendavaid kohustusi, küll aga teavitab kehtestatud üldplaneeringust. VV määruse § 6 p 13 sõnastuse kohaselt on tegemist „üldkasutatava“ ja „avalikult kasutatava“ maaga. Põhiseaduse § 32 lg 2 kohaselt kehtestab omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise piirangud seadus. Seadusandja on kehtestanud omandiõiguse kitsendused asjaõigusseaduses (AÕS), eelkõige §-des 140 jj. Samuti võivad piirangud tulla teistest seadustest, nt looduskaitseseadusest. Seaduses puuduvad asjaõiguslikud kitsendused nimetusega „üldkasutatav maa“ või „avalikult kasutatav maa“, tegemist on üksnes VV määruses toodud sotsiaalmaa kirjeldusega. Kaebajale tagastatud maale kehtivad avalik-õiguslikud kitsendused on märgitud vaidlustatud korralduse punktis 6.1. Omaniku õigused oma kinnisasja valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel tulenevad AÕS-st, s.h §-st 142, mis määrab võõral maatükil viibimise õigused. Maale määratud sihtotstarve ei piira omaniku õigusi ega laienda võõral maatükil viibija omi. 10. Järgnevalt kontrollib kohus, kas vastustaja määras maa sihtotstarbe sotsiaalmaa ja üldkasutatava maana õiguspäraselt. Selleks tuleb tuvastada, mis oli Ehitajate tee 79a kinnistu senine sihtotstarve

§ 20lg 7 mõttes.

Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kinnitatud Tallinna üldplaneeringu maakasutusplaani (kättesaadav http://www.tallinn.ee/est/ehitus/g6597s45141) kohaselt asuvad Ehitajate 79a alal märkega „metsad, pargid ja looduslikud haljasalad“ puhkeotstarbelised alad, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks; alale võib ehitada üksikuid väiksemaid spordi- või puhkeehitisi. Tallinna Linnavolikogu 22.06.2006 otsusega number 230 kehtestatud Mustamäe linnaosa üldplaneeringu lisa II-7 „Olevad rohealad“ ja lisa IV-2 „Rohevõrgustik“ (kättesaadav http://www.tallinn.ee/est/ehitus/Mustamae-linnaosa-uldplaneering-Kehtestatud) kohaselt on Ehitajate tee 79a märgitud leppemärgiga „Pargid ja metsad“. VV määruse § 6 punktis 13 on määratletud, et sotsiaalmaa on maa, millelt ei taotleta kasumit. Sotsiaalmaa jaguneb ühiskondlike ehitiste maa ja üldkasutatava maa sihtotstarbe alaliigiks. Sotsiaalmaa sihtotstarbe määramisel tuleb ära määrata ka sihtotstarbe alaliik. Sotsiaalmaa üheks alaliigiks olev üldkasutatav maa (017; Üm) on VV määruse § 6 p 13 järgi avalikult kasutatav, iseseisvat katastriüksust moodustav, üldjuhul hooneteta maa, millel võivad paikneda üksnes abihooned, sh: haljasala ja pargi maa; /…/. Kuna VV määruse §-s 6 puuduvad muu sihtotstarbe liigid, mille alla oleks võimalik pargi või muu loodusliku haljasalaga katastriüksust määratleda, on vaidlusaluse sotsiaalmaa alaliigiks üldkasutatav maa. Seega on vastustaja õiguspäraselt lähtunud senisest maakasutusest ja määranud maa sihtotstarbeks sotsiaalmaa, alaliigiga üldkasutatav maa. 11. Kaebaja taotles, et maa sihtotstarbeks määrataks sihtotstarbeta maa. VV määruse § 6 p 10 kohaselt on sihtotstarbeta maa (012; S) iseseisvat katastriüksust moodustav ehitusõiguseta maa, millele ei ole võimalik või otstarbekas sihtotstarvet määrata. Käesolevas asjas kogutud materjalidest ei nähtu, et kinnistu seniseks otstarbeks oleks olnud sihtotstarbeta maa ning seega ei ole

§ 20lg 7 alusel võimalik seda sihtotstarvet maale määrata. 4

§ 20lg-le 7.

Samas sätestab haldusmenetluse seaduse § 58, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Riigikohus leidis haldusasjas nr 3-3-1-33-07, et eksliku õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon on olemas. Kuna käesoleval juhul on asjakohane norm, millele tugineda, olemas, ei tingi normi puudumine haldusakti päises korralduse tühistamist. Kohus leiab samuti, et kuna

§ 20

lg 7 määrab imperatiivselt ära, et maa sihtotstarve tuleb määrata senise kasutuse alusel ning vastustajal puudus võimalus määrata muu sihtotstarve, ei ole tegemist kaalutlusotsusega ning põhjendamiskohustuse rikkumine ei too kaasa korralduse tühistamist. Korralduse tühistamise korral tuleks vastustajal anda välja samasugune haldusakt. 13. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Isegi kui möönda korralduse andmisel menetlusnõuete rikkumist, tuleks korrektse menetluse korral anda välja samasugune haldusakt. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Roos 5