Obsah (4)

§ 67§ 63§ 6§ 66

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 12.09.2013; Tallinn Haldusasja number 3-13-8 Haldusasi A.P.i kaebus Tallinna Vangla 23.1

) § 67 p 1 tulenevat kohustust järgida Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.1.7 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 4 ööpäevaks.

1. 29.11.2012 esitas A.P. Tallinna Vangla direktorile vaide, milles ta vaidlustas Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku peaspetsialist-üksuse juhi ülesannetes oleva ametniku 23.11.2012 käskkirja nr 1608-d ning taotles nimetatud käskkirja kehtetuks tunnistamist. Tallinna Vangla direktor jättis haldusmenetluse seaduse § 85 punktile 4 tuginedes 27.12.2012 vaideotsusega nr 5-15/50319-1 A.P.i vaide rahuldamata.
2. 02.01.2013 esitas A.P. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 23.11.2012 käskkirja nr 1608-d p 1 ja Tallinna Vangla direktori 27.12.2012 vaideotsuse nr 515/50319-1 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus võttis 07.02.2013 määrusega haldusasjas nr 3-13-8 kaebuse menetlusse, vabastades kaebuse esitaja riigilõivu tasumisest. KAEBAJA SEISUKOHAD
3. A.P. leiab, et temale määrati kartserikaristus Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.1.7 rikkumise eest ilma põhjuseta, kuna ta oli pannud oma saunalina kuivama radiaatori torule selle tõttu, et temal sisetingimustes pesu kuivatamise võimalused puuduvad. Kaebajat karistati sama käskkirjaga ka selle eest, et ta ei allunud korduvatele korraldustele rätik torult maha võtta. Selle eest karistuse määramist kaebaja ei vaidlusta. Rikkumisele eelneval päeval oli olnud saunapäev ning kaebaja pesi ära oma saunalina, mille pani jalutushoovi kuivama. Õhtuse jalutuskäigu ajal võttis kaebaja rätiku kambrisse kaasa, et seda sees kuivatada, kuna rätik ei olnud päeva jooksul ära kuivanud. III üksuses, milles kaebaja viibib, on pesu kuivatamiseks ette nähtud koht jalutushoovis, sisetingimustes kuivatamisvõimalust loodud ei ole. Kaebaja märgib, et kuna rikkumine leidis aset oktoobrikuus ning õhuniiskus oli kõrge, siis oli ta sunnitud rätiku panema kuivama kambrisse. Muudes üksustes on olemas võimalus kuivatada pesu ka siseruumides: üksustes I ja II on kambritesse paigutatud kuivatusrestid ja IV üksuses on riiete kuivatamiseks pesuruumides paigaldatud pesunöörid, lisaks on ka jalutusboksis pesunöörid. Kuna III üksuses selliseid võimalusi ei ole loodud, siis oli kaebajal siseruumis võimalik pesu kuivatada kambris radiaatorite peal. Rätiku kuivatamise eest torul määrati karistuseks 4 ööpäeva aresti ja kaebaja arvates on tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse ja põhjendamatu karistusega. Kaebajale jääb selgusetuks, milles seisneb raske rikkumine, kui vangla ei ole selgitanud, kuhu tohib asju kuivatama riputada, kui väljas pesu kuivatada ei saa. Ka õiguskantsler on vanglale teinud ettepaneku parandada olmetingimusi, sh riiete kuivatamise võimalust. Kaebaja märgib lisaks, et torul kuivatamine on tavaline, ta on seda teinud enne vaidlusalust intsidenti ja ka pärast seda ning keegi ei ole seda lugenud järelevalve teostamise takistamiseks ega teinud märkust esemed maha võtta. Intsidendile eelnenud õhtul ei juhtinud valvur kambri sulgemise ajal rätikule tähelepanu, selle probleemi tõstatas alles hommikul üksuse juht. TALLINNA VANGLA SEISUKOHAD
4. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
5. Kaebuse esitaja riputas oma rätiku veetorule ning ei allunud vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele see järelevalve teostamiseks veetorult ära võtta. A.P.i distsipliinirikkumised on tõendatud vanglateenistuse ametniku 23.10.2012 ettekandega nr 3321 ja ka A.P.i enda 30.10.2012 antud seletuskirjaga. Karistuse määramisel arvestati raskendava asjaoluna varasemat kehtivat distsiplinaarkaristust, kergendava asjaoluna süüteo tunnistamist. Vastustaja leiab, et distsipliinirikkumise eest määrati õiglane karistus ning vaidlusalune haldusakt on õiguspärane. Vangla lisas vastuse juurde distsiplinaarmenetluse materjale ning vaide. 7.

§ 67

p 1 alusel on kinni peetav isik kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Käesoleva vaidluse esemeks oleva sündmuse toimumise ajal kehtinud Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ p 14.3.1.7 kohaselt oli kinni peetaval isikul keelatud teha kambri ehituselementidele, kappidele, 2 raamatutele ja muule Vangla varale kirjutisi ja märke, kleepida või kinnitada neile fotosid, reproduktsioone, ajakirjade väljalõikeid jms., riputada ja kleepida esemeid, mis segavad järelevalvet ning kinnitada nööre ja kleepida seintele või sisustusele omavalmistatud esemeid, mis takistavad kambri visuaalset kontrollimist.

§ 63

lg 1 kohaselt on distsipliinirikkumine vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Kaebuse esitaja ise tunnistas ja märgib ka kaebuses, et ta kuivatas radiaatoritorul oma saunalina. Kaebaja on märkinud õigustuseks, et kolmandas üksuses ei ole kinnipeetavatel võimalik oma asju kusagil mujal, kui ainult õues jalutushoovis kuivatada ning kuna oktoobrikuus ei kuiva riided õues korralikult ära, siis oli ta sunnitud oma saunalina radiaatoritoru peal kuivatama ja selle eest ei ole varem karistatud. Tegelikult 23.10.2012 toimepandud distsipliinirikkumise ajal kehtinud Tallinna Vangla kodukorra redaktsiooni punkti 14.3.1.7 kohaselt oli kinnipeetaval keelatud kambris riputada esemeid, mis takistavad järelevalve teostamist ning kuna vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja saunalina radiaatoritoru peal rippus, siis on rikkumine tuvastatud õigesti, sj anti kaebajale korduvalt korraldus see sealt ära võtta. Kuigi kaebuse esitaja leiab, et ta ei pannud saunalina kuivatamisega radiaatoritorul toime Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.1.7 rikkumist, vangla sellesisulise seisukohaga ei nõustu, sest saunalina takistas ametnikel visuaalse järelevalve teostamist. Lisaks märgib vastustaja, et kaebajale anti korraldus saunalina torult maha võtta, ta pidi mõistma, et ta pani toime rikkumise, kuid seejärel pani kaebaja toime veel teisegi rikkumise. Tallinna Vangla õigusaktidega ja kodukorraga tutvumisest pidi saunalina äravõtmiseks antud korralduse saamisel kaebaja mõistma, et tema tegu takistab järelevalve teostamist. Vastustaja esitas kohtule A.P. poolt 22.11.10 koostatud ja kaebaja poolt allkirjastatud õiendi, mille kohaselt on isikule selgitatud õigusi ja kohustusi ja nendega tutvumise korda (tlk 83) Kaebuse esitaja, hoides oma saunalina radiaatoritorul, pani toime distsipliinirikkumise, mistõttu tema distsiplinaarkorras karistamine oli põhjendatud.

1. Tallinna Vangla kolmanda üksuse sektsiooni 3-2 kinnipeetavatele on loodud pesu kuivatamiseks koht sektsiooni jalutushoovis ja kuigi ei ole loodud eraldi muid võimalusi, sj kuivatada riideid sisetingimustes, ei õigusta see distsipliinirikkumise toimepanemist. Vangla on püüdnud leida võimalusi luua kuivatamisvõimalusi ka sisetingimustesse, kuid arhitektuurilised tingimused on teinud probleemile lahenduse leidmise keeruliseks. Kuivatamistingimuste korraldamiseks on ka õiguskantsler teinud vanglale ettekirjutuse 03.05.2011 kirjas nr 7-7/110248/1102252 soovituse luua pesukuivatusvõimalused vangla eluosakondades ning välitingimustes mujal, kui vahetult suitsetamiseks ettenähtud hooviosas. Nimetatud soovitusest lähtuvalt otsis vangla võimalusi luua kuivatamisvõimalusi sisetingimustes ja probleem tekkis pesukuivatuskoha asukohast. Jalutushoovis asunud pesunöörid paigaldati kohta, kus need ei ole vahetult suitsetamiseks ettenähtud kohas. Pesunööride asukoha vahetust tõdes 20.01.2012 kirjas nr 7-7/110248/1200275 ka õiguskantsler, kes märkis, et hoovis olevad pesukuivatusrestid oli viidud suitsetamiseks määratud alast eemale. Pärast õiguskantsleri soovitust muutis vangla pesunööride asukohta ning enam ei asu need vahetult suitsetamiseks ettenähtud kohas.
2. III üksuse kinnipeetavatel on võimalik oma pesu kuivatada kambris olevate radiaatorite peal siis, kui väljas kuivatada ei saa. Pesu kuivatamine torude peal ei ole lubatud, kuna see takistab visuaalse järelevalve teostamist. Antud juhul kaebaja riputas rätiku torule, seega käsitleb vangla distsipliinirikkumisena seda, kui pesu on 3 riputatud torudele. Kaebaja väide, et mõnikord tohib torude peal oma pesu kuivatada, ei vasta tõele ning vangla ei ole keelu puhul kinnipeetavaid eksitanud. Esemete riputamise keeld tuleneb vangla kodukorrast, seega pidi kaebaja olema teadlik sellest, et ta ei tohi oma rätikut toru peale riputada ning et keelust üleastumise korral paneb ta toime distsipliinirikkumise. Ametnik andis kaebajale korralduse rätik toru pealt maha võtta. KOHTU SEISUKOHAD JA PÕHJENDUSED
3. Kohus uurinud kohtule esitatud selgitusi ja distsiplinaarasja ning vaide materjale leiab, et kaebus tervikuna tuleb jätta rahuldamata.
4. Kaebaja on nõustunud sellega, et rätiku kuivatamise fakt on tuvastatud õigesti ja et ta oli pannud märja rätiku kuivama veetorule ning see fikseeriti 23.10.
5. Käskkirjas märgitakse, et 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ punktis 14.3.1.7 sätestatud nõude kohaselt ei olnud lubatud kinnipeetaval isikul kambris riputada esemeid, kuna need takistavad visuaalse kontrolli teostamist, seega nähtub kaebajale etteheidetud süütegu. Kaebuse esitaja on kinnitanud kohtule, et ta oli riputanud saunalina kuivama veetorule, mis asub nähtuvalt ka käesoleva kohtuasja materjalidesse esitatud foto alusel ( tlk 71) radiaatorist kõrgemale, peaaegu lae alla, seega ei olnud rätik paigutatud mitte radiaatorile, mis asub kambris (tlk 71 foto) põranda lähedal. Ka vastustaja on selgitanud, et rätik rippus veetorul ja ei olnud asetatud radiaatorile, rippudes kõrgel lae all akna vasakul poolel, mil see takistas ametnikul visuaalse järelevalve teostamist ja kaebaja ei eemaldanud rätikut ka siis, kui sai selleks korralduse. Seega ei olnud rätik paigutatud kuivama radiaatorile nagu kohtule esmapilgul näis, kuna ei olnud täpsemalt äratuntav, kus asub veetoru või radiaatoritoru, millele olid asjaosalised viidanud. Vastustaja on kinnitanud, et ta ei ole radiaatoril kuivatamist takistanud ja selle eest karistust määranud. Ka vastab tõele, et kaebaja ei ole riputades rätiku torule, saanud selleks eelnevalt ühegi ametniku luba. Veel nähtub asja materjalidest, et õiguskantsler on pesu kuivatamise probleemiga seotult teinud ettepaneku, et pesu ei kuivatataks suitsetamiskoha juures; kuid see nõue vangla poolt on täidetud ja pesukuivatamine on tagatud. Käesolevalt ei tekkinud probleemi rätiku väljas kuivatamise küsimuses seotult kuivatamiskoha asukohaga. A.P. on ise märkinud, et ta sai rätikut kuivatada väljas selleks ettenähtud kohas, kuid ta tõi rätiku siseruumidesse ja riputas veetorule kartuses, et see seal ei kuiva ära. Vangla on distsiplinaarkaristuse käskkirjas märkinud ka seda, et ilmaolude poolest sündmuse ajal oli võimalik rätikut kuivatada õues. Kohtule vastamisel on vangla selgitanud täpsemalt, et torudel rätikute kuivatamine ei ole kunagi olnud lubatav, sj kaebajale.
6. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kaebaja distsiplinaarkorras karistamine rätiku kuivamariputamise eest torule on õiguspärane. Kaebaja arvates on talle määratud distsiplinaarkaristus ebaproportsionaalne ja kaebaja seletustest võib aru saada, et ta ei nõustu ka sellega, et rätikut ei saanud kuivatada seda asetades torule.
7. Haldusakt on õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (haldusmenetluse seaduse § 54). Vangistusseaduse (

) § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. 4 Kohus märgib, et kui kinnipeetav leiab, et talle antud korraldus on õigusvastane, peab ta selle siiski täitma ja soovi korral võib ta selle hiljem vaidlustada. Kaebuse esitaja oli teadlik, et pesukuivatamine sektsioonis, kus ta viibis, pidi eeskirjade kohaselt toimuma pesunööril sisehoovis ja kohus järeldab kaebaja vastustest, et ta oli sellest nõudest teadlik, kuigi ta ise pidas seda nõuet vähetähtsaks ja leidis õigustuseks, et väljas ei oleks rätik ära kuivanud. Kaebaja ei ole märkinud, et ta sai eelnevalt ametnikelt loa riputada rätik torule või et ta üldse oleks ametnikele oma muret kurtnud, kui see tal olemas oli. Kehtivat korda sündmuse ajaks ei olnud keegi muutnud, seega ei saanud tekkida ka arusaama, et seda korda ei pea täitma. Kaebaja ei olnud üheltki vanglaametnikelt eelnevalt uurinud, kas ta võiks talitada käesoleval juhul vastupidiselt kehtivale korrale. Isegi juhtudel, kui vangla annab kinnipeetavale nt ilmselgelt õigusvastase korralduse või kui kinnipeetava meelest on kehtiv kord ebamõistlik, ei saa sellest automaatselt teha järeldust, et korraldust ei tuleks täita või et kehtivat korda saaks omal algatusel ignoreerida. Antud juhul ei olnud tekkinud sellist olukorda, mil kehtiv kord oleks kaasa toonud nt vältimatult vara rikkumise või oleks esinenud mingi muu ohtlik olukord, mida oleks olnud vajalik vältida. Kaebaja subjektiivne arusaam, justkui ei oleks olnud võimalik rätikut kuivatada õue nöörile jätmisega ja et teda kehtiv olukord ei rahulda, ei tähenda, et tal oleks olnud võimalik eirata kehtivat korda. Isegi juhul, kui rätik ei oleks õues ära kuivanud, ei olnud tekkinud mingit ohtu tema elule, varale, tervisele jms, et kaebaja saaks leida vähimagi õigustuse, miks kehtivat korda eirata. Samas ei nähtu kohtule, et asja menetlemisel vanglas oleks kaebaja ümber lükanud andmed, mille kohaselt polnud antud juhul tegemist ka olukorraga, et rätiku kuivamist oleks takistanud märg ilmastik. Kaebaja on vaid paljasõnaliselt väitnud, et rätik ei oleks ära kuivanud. Vangla kogus andmeid ja need näitasid, et Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi elektroonilise andmebaasi andmetel oli 22.10.2012 - 23.10.2012 kella 8.00ni kuiv ilm.

1. Kaebaja väidab, et riputas rätiku kambris paiknevale vee- või radiaatoritorule põhjusel, et siseruumides ei ole tema üksuse kinnipeetavatele loodud võimalust pesu kuivatamiseks. Vangla tunnistab, et III üksuses ei ole loodud pesu kuivatamise võimalusi sisetingimustes ja kinnipeetavad isikud saavad oma pesu kuivatada kambrites asuvate radiaatorite peal, kuid torude peal ei ole pesu kuivatamine lubatud. Kohus märgib, et kui kaebaja ei olnud rahul kehtiva korraga, oli tal võimalik see vaidlustada juba varasemalt, kuivõrd asjast võib aru saada, et kaebaja oli juba ammu tuttav ja teadlik, kuidas saab pesu kuivatada ja et seda ei saa teha kambris asju seintele/torudele jms kohta riputades. Kui olemasolev olukord teda ei rahuldanud ja ta ei olnud eelnevalt midagi ette võtnud olukorra muutmiseks, siis on tagantjärgi ainetu ette heita, et talle valitsev olukord ei olnud sobiv ja ta otsustas ise, kuidas ta oma pesu kuivatab ehkki see läks vastuollu kodukorra nõuetega. Kaebaja selliselt ei toiminud ja seega tuli tal kehtivat korda arvestada. Ükski õigusnorm ei anna kinnipeetavatele õigust omavoliliselt muuta kehtivat korda või sellega mitte arvestada, vastasel juhul loetakse seda põhjendatult allumatuseks. Kaebaja on kohtule märkinud, et ta on enne ja peale seda sündmust talitanud samamoodi, kuid kohus siinkohal märgib, et selle väite põhjal ei saa kohus veel järeldada, et rikkumist antud sündmuse puhul ei toimunud. Kaebaja võib kambris pesu kuivatada, kui see toimub selle asetamisega radiaatorile, mitte torudele ja kui kaebaja sai aru juba käesoleva käskkirja andmise menetluses, et ta ei tohi rätikut torudele riputada, siis saab vaid möönda, et kaebaja tundes kodukorra reegleid ei soovi neid täita.
2. Riigikohus on selgitanud, et üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusevastasusest ei anna 5 kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest, vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (vt RKHK 07.03.2003.a. lahend nr 3-3-1-21-03 ja 01.03.2007.a. lahend nr 3-3-1-103-06).
3. Antud juhul kehtis kindel kord, seda ei olnud keegi tunnistanud õigusvastaseks, sellel ei esinenud tühisuse tunnuseid ja selle tõttu tuli seda korda täita. Isegi kui kõigile kinnipeetavatele ei olnud tagatud sektsioonide kaupa ühesugused kuivatamistingimused, siis nähtub, et ka III sektsioonis, kus kaebaja viibib, on iseenesest olemas pesu/asjade kuivatamise võimalus ja sellest kaebajat ilma ei jäetud. Samuti nähtub, et kord on ette nähtud vanglas julgeoleku tagamiseks, sisekorda reguleeriva kodukorra kehtestamisega näeb vangla ette need käitumisreeglid, mis peavad tagama üldise julgeoleku ja korra vanglas. Seega, kui kambris tuleb tagada ametnikule visuaalse jälgimise võimalus, seda kord ka tagab, ei tohi kaebaja jätta kehtivat korda tähelepanuta. Esemete riputamine, sj suuremõõtmeliste esemete riputamine loogiliselt takistab kiiret visuaalset kontrollimist. Keeld riputada esemeid on seega kindlalt suunatud eesmärgile, mis seondub julgeoleku tagamisega. Seega ei ole tegemist vähetähtsa keeluga ja kui sellest üle astutakse, siis ei ole tegemist vähetähtsa rikkumisega. Riigikohus on oma praktikas asunud seisukohale, et vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused, kuid kinnipeetavatele peab õiguste kasutamine olema tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud, ehk isikutel peab olema mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi (RKHKo 26.05.2008, 3-31-20-08, p 24; 28.04.2011, 3-3-1-10-11, p 13).
4. Vastustaja on viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile nr 3-3-1-49-06, kus kolleegium on märkinud, et „julgeoleku tagamine vanglas on vältimatult vajalik selleks, et kindlustada vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamine (

§ 6lg 1).

Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete kohaldamisel sätestab

§ 66

lg 1, mis näeb ette, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab Vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.

§ 66

lg 2 kohaselt vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vastutab vangla direktor.“ Kohus on vastustajaga nõus, et vanglal on ulatuslik kaalutlusruum selles osas, kuidas tagada vanglas julgeolek, ning ühtlasi otsustada, kas mingisugune kambrisse riputatud ese takistab järelevalve teostamist või mitte.

1. Riigikohtu haldusasjas nr 3-3-1-24-10 oli vaidlus selle üle, kas vangla sisekorraeeskirja (VSE) § 64¹ p 1, mille kohaselt on kinnipeetavatele keelatud esemed, millega saab tekitada või on võimalik tekitada vigastusi, nagu relvad ja laskemoon, erivahendid, sõjariistad, torke-, lõike- ja raierelvad, nõelad, vardad, nöörid, niidid, võtmed, köied ja traadid, alusel distsiplinaarsüüteo määratlemisel peab vangla igal konkreetsel juhul kontrollima eseme või aine tegelikku ohtlikkust. Riigikohus asus seisukohale, et „VSE § 64¹ p-s 1 on toodud näitlik loetelu esemetest, millega saab või on võimalik tekitada vigastusi. Seega mitte iga VSE § 64¹p-s 1 nimetatud ese ei ole kinnipeetavale keelatud, vaid üksnes sellised, millega saab või on võimalik tekitada vigastusi. Järelikult tuleb vanglal distsiplinaarsüüteo toimepanemise kontrollimisel kõigepealt tuvastada, kas tegemist on kinnipeetavale keelatud esemega või mitte, tuvastades leitud eseme omadused ning andes hinnangu, kas leitud esemega saab või on võimalik tekitada endale või teistele isikutele vigastusi.“ 6
2. Eeltoodust tulenevalt oli vanglal kohustus anda hinnang sellele, kas kaebaja poolt veevõi radiaatoritorule riputatud rätik takistas järelevalve teostamist või mitte. Kaebuse materjalidele lisatud fotost (tl 71) nähtub, et kõnealune toru asub akna kohal kambri lae all. Vangla on selgitanud (tl 69), et saunalina rippus toru vasakpoolses nurgas, kattes osaliselt akna vasakpoolse külje. Kohtul ei ole põhjust kahelda vangla väites, et kaebaja saunalina takistas antud kohas riputamisega visuaalse järelevalve teostamist.
3. Kui vangla on tuvastanud distsipliinrikkumise, siis saab karistuse liigi ja määra üle otsustamisel arvesse võtta ka distsipliinirikkumise koosseisuväliseid asjaolusid (RKHK 06.06.2012 otsus nr 3-3-1-91-11 p 12). Käesoleval juhul on selleks näiteks siseruumis pesu kuivatamise võimaluse puudumine. Vangla on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas märkinud, et kõnealusel ajavahemikul Tallinnas sademeid ei esinenud ja ta kontrollis, et kaebajal siiski ei puudunud rätiku kuivatamise võimalus selleks ettenähtud kohas õues ja kaebaja ei ole olnud ka eksituses kehtivas korras. Kohtule märkis kaebaja, et osa asju pani ta siiski kuivama radiaatorile, aga saunalina mitte, seega nähtub kaebaja lisaseletusest kohtule, et kui kaebajale ei ole ette heidetud antud juhul pesu kuivatamist radiaatoril, so kohas, mil see visuaalset kontrolli ei takista, siis torule rätiku riputamisega tekkis teistsugune olukord. Vangla on karistuse määramisel kaalutlenud asjaolusid, miks kaebaja niimoodi käitus, samuti on kaalutletud, missugust karistust kaebajale määrata. Vastavalt on karistusmäära valiku põhjendused esitatud karistust määravas käskkirjas; vastavalt käskkirja lk 2 ja 3 nimetatakse põhjused, miks valiti karistuseks kartserikaristus. Seega on käskkirjas arvestatud nende seletustega, mis kaebaja esitas ja kui vangla kaebajaga ei nõustunud, siis fikseeris ta asjaolud, miks ta kaebajaga ei nõustu.

§ 63

lg 1 kohaselt saab kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristust üksnes juhul, kui vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirja või muude õigusaktide nõudeid on rikutud süüliselt. Kuna nimetatud sättes ei ole täpsustatud, millise süü vormiga peab olema tegu, siis on Riigikohus leidnud, et distsiplinaarkorras on seega karistatav tahtluse või hooletusega toimepandud süütegu (RKHK 21.06.2010 otsus nr 3-3-1-2410 p 11). Vangla on märkinud, et kaebaja riputas rätiku torule, olles teadlik kodukorra punktis 14.3.1.7 sätestatud keelust ning kuna esemete riputamine on järelevalve teostamise võimaldamiseks keelatud, siis pani kaebaja toime distsipliinirikkumise. Kaebaja ei ole distsiplinaarmenetluses ega ka kohtumenetluses väitnud, et ta ei olnud teadlik sellest, et torule saunalina riputada ei tohi. Seega võib järeldada, et kaebajal oli olemas tahtlus süüteo toimepanemiseks. Kaebaja selgitused sellest, et ta on samamoodi käitunud enne seda ja hiljemgi, viitab selgelt, et kaebaja puhul ei ole tegemist olukorraga, mil ta ei teaks, missugune on kehtiv kord vanglas.

1. Distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus distsiplinaarsüüteo raskuse ja selle toimepanemise asjaoludega. Karistuse määramisel tuleb arvesse võtta nii karistust raskendavad kui kergendavad asjaolud (sh kinnipeetava eelnev käitumine). Distsiplinaarkaristus peab olema eesmärgipärane ja suunama kinnipeetavat õiguspärasele käitumisele. Distsiplinaarkaristuse määramine on diskretsiooniline otsustus, st karistuse määramise õigust omav ametiisik peab igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma.
2. Vaidlustatud käskkirjas ja selle aluseks olevas distsiplinaarmenetluse materjalides, sj protokollis on arusaadavalt ja piisavalt motiveeritud, millise rikkumise kaebaja antud juhul toime pani ja miks selline rikkumine ei ole vangla julgeoleku seisukohalt vähetähtis. 7
3. Karistuse liigi valikut ja karistuse pikkust vaidlustades märkis kaebaja, et kartserikaristus on ebaproportsionaalne, arvestades asjaolu, et pesu siseruumides kuivatamise tingimusi III üksuses loodud ei ole. Vaidlustatud käskkirjaga määrati kaebajale selle rikkumise eest 4 ööpäeva kartserit ja käskkirjas ja vangla vastuses märgitakse, et see on toimepandud teo eest proportsionaalne. Vaidlusaluses käskkirjas on märgitud, et kaebajale karistuse määramisel arvestati raskendava asjaoluna kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu ning kergendava asjaoluna distsiplinaarsüüteo tunnistamist. Kohus leiab, et vangla kaalutlused karistuse määramisel ei ole õigusvastased ning ei välju seadusega vanglale antud kaalutlusõiguse piiridest. Kohtu hinnangul on tegemist olulise normiga vangla julgeoleku tagastamiseks, karistuse määramine antud juhul on õigustatud, see on korrelatsioonis kinnipeetava süü suurusega ning tema isikuga ja varasema käitumisega. Arvestatud on asjaoluga, et kaebaja on varem toime pannud distsipliinirikkumise, seega saab raskendava asjaoluna arvestada isikul kehtiva distsipliinirikkumise olemasolu ja selle eest määratud karistuse suurust. Kaebaja ei ole vaidlustanud fakti, et tal oli kehtiv distsiplinaarkaristus. Kaebuses ei ole kaebaja poolt esile toodud ning ka kohtumenetluses ei ilmnenud asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla karistuse liigi ja määra põhjendatuse ega läbiviidud distsiplinaarmenetluse toimingute õigsuse. Tulenevalt

§ 63

lg-st 1 on antud seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Kohus leiab, et 4-ööpäevast aresti ei saa käesoleval juhul pidada kaebaja teo eest ebaproportsionaalseks karistuseks ja tühistamiskaebus tuleb jätta rahuldamata.

1. Lisaks käskkirjale on kaebaja vaidlustanud ka 27.12.2012 vaideotsuse nr 5-15/
2. Kuna kohus asus seisukohale, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ning ei nähtu, et vaideotsus rikuks kaebaja õigusi sõltumata vaide esemest, siis ei ole alust ka vaideotsust tühistada.
3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist. Kohus vabastas määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest seoses maksejõuetusega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Kalmiste kohtunik 8