← Eesti

3-12-1593/28

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Roos Otsuse tegemise aeg ja koht 16. september 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-1593 Haldusasi A.N.i kaebus ÕVVTK Tall

§ 7

lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada, kompenseerida kui ka võõrandada, s.h erastada üürnikele. Keeld kehtis kuni 12.10.2006, mil tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. Erastamine oli seega õigusvastane, kuna see toimus vastuolus ORAS § 18 lg-ga 1 enne vara tagastamise küsimuse otsustamist.

  1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.05.1998 otsust ei toimetatud kaebajale kätte, kuna see tuli 07.07.1998 tagasi märkusega „tagastatud hoiutähtaja möödumisel“. Vastustaja käitumine otsuse kättetoimetamisel ei vastanud hea halduse põhimõtetele, kuna kaebaja täpne aadress oli kergesti leitav ning otsust prooviti kätte toimetada ühel korral keset suve. Vaatamata sellele erastati korterid üürnikele juba 11.08.1998 ehk kuu pärast kirja tagastamist vastustajale. Seega erastati korterid jõustumata korralduse alusel. Kuna otsus toimetati kaebajale kätte alles
  2. Aastal, tuleb lähtuda kättesaamise ajal kehtivast regulatsioonist. Kaebaja ei saanud otsuse kohta väljastusteadet ning väljastusteatel ei tarvitse saatjat näha olla. Vastustaja ei proovinud kaebajaga muul viisil ühendust võtta, s.h avalduses märgitud telefoninumbril.
  3. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata järgmistel põhjustel:
  4. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.05.1998 otsuse nr 10017 vastuvõtmisel lähtuti sel ajal kehtinud ORAS § 7 lg-st
  5. See otsus ei ole õigusvastane põhjusel, et Riigikohus leidis
  6. aastal,

§ 7

lg 3 ja § 18 lg 1 tähendasid koostoimes keeldu Saksamaale ümberasunute vara tagastada, kompenseerida või võõrandada. Vaidlustatud otsusega ei otsustatud vara tagastamise, kompenseerimise ega võõrandamise küsimust, vaid jäeti taotlus rahuldamata, kuna tol ajal kehtinud ORAS § 7 lg 3 ei võimaldanud taotlust ORAS-e alusel lahendada. Asjaolu, et pärast otsuse vastuvõtmist on muudetud õigusnorme ja kohtupraktikat, ei muuda otsust õigusvastaseks.

  1. Rahu tn 5a korterite 1-4 erastamise otsused olid õiguspärased. Riigikohus tunnistas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusvastaseks alles 28.10.
  2. Tulenevalt otsuse tegemise ajal kehtinud ORAS § 7 lgst 3 tuli kaebaja taotlus jätta rahuldamata ning sellega loeti ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimus lahendatuks. Sellist lähenemist toetas ka tolleaegne kohtupraktika. Seega oli ostu-müügilepingute sõlmimise ajaks vara tagastamise taotlus lahendatud ning ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud tingimus täidetud. Asjaolu, et Rahu tn 5a korterid erastati enne, kui kaebaja sai otsusest teada, ei oma tähtsust, kuna otsus oli õiguspärane. 2

(9)
  1. Vaidlustatud otsus saadeti kaebajale tema poolt avaldatud aadressil, mis oli rahvastikuregistri andmetel registreeritud kaebaja elukohana. Teadaolevalt väljastab postiasutus tähtkirju vähemalt kahel korral ja jätab dokumendi väljastamata jätmise korral adressaadi postkasti teate dokumendi saabumise kohta. Seega pidi kaebaja dokumendi kohta saadud teatest mõistma, et talle on saadetud kiri seoses vara tagastamise avalduse lahendamisega. KOHTU PÕHJENDUSED
  2. Poolte vahel on peamiseks vaidlusküsimuseks, kuidas tuleks tõlgendada ORAS § 7 lg 3 ja hinnata selle alusel antud haldusaktide õiguspärasust olukorras, kus see säte tunnistati pärast haldusaktide andmist Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsusega asjas nr 3-4-1-5-02 põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §ga 14 nende koostoimes vastuolus olevaks ning Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsusega asjas nr 33-1-63-05 kehtetuks. ORAS § 7 lg 3 sätestas vaidlustatud haldusaktide andmise ajal
  3. aastal, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Kohus selgitab esmalt välja ORAS § 7 lg 3 kohta kujunenud Riigikohtu praktika (I) ning lahendab seejärel kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  4. mai
  5. a otsusele nr 10017 (II) ja erastamise otsustustele (III). I
  6. Riigikohtu halduskolleegiumi 22.03.1999 määruses haldusasjas nr 3-3-1-6-99 leiti: - Kuna ORAS § 7 lõige 1 on üldsäte ja sama paragrahvi lõige 3 on erisäte, siis tulenevalt üld- ja erisätte vahekorrast tuleb Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute suhtes kohaldada erisätet, s.o § 7 lg
  7. - Kuna Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused (avaldused) kuuluvad lahendamisele riikidevahelise kokkuleppega, siis ei saa ÕVVTK kohalik komisjon tunnistada neid isikuid omandireformi õigustatud subjektideks. Seega, kui ÕVVTK kohalik komisjon tuvastab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotluse on esitanud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isik või tema pärija, siis peab kohalik komisjon oma otsusega sellise taotluse ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jätma. - Kui ümberasujalt oli vara ORAS § 6 tähenduses õigusvastaselt võõrandatud, näiteks natsionaliseeritud, siis kuulub tema õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldus ORAS § 7 lg 3 kohaselt lahendamisele riikidevahelise kokkuleppe, mitte aga omandireformi aluste seaduse alusel.
  8. Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsusega asjas nr 3-4-1-5-02 tunnistati ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes. Otsuses on leitud järgmist:
  9. /…/ORAS § 7 lg 3, mis seab ümberasujate vara tagastamise sõltuvusse riikidevahelise lepingu sõlmimisest, eeldab riigi, eelkõige valitsuse, tegevust, et taoline leping sõlmitaks. Kui see osutub aga võimatuks teise võimaliku lepingupoole tahte puudumise tõttu, siis on eelduspärane regulatsiooni muutmine, mis looks selguse nii ümberasujatele ja nende pärijatele kui ka õigusvastaselt võõrandatud vara praegustele kasutajatele, kelle õigus vara erastada sõltub sellest, kas ümberasujatel on õigus vara tagasi saada. 3
(9)
  1. /…/ Üldkogu märgib, et Riigikohtu halduskolleegium selgitas oma otsuses
  2. märtsist 1999,

§ 7lg 3 laieneb ka 1941.

aasta lepingutele ja ÕVVTK kohalik komisjon peab ümberasuja ja tema pärija taotluse jätma rahuldamata, ORAS § 7 lg 3 sõnastus annab võimaluse tõlgenduseks, et ümberasunutele ja nende pärijatele ei tagastata vara ORAS-ga sätestatud tingimustel ja korras, kuid annab neile endiselt lootust vara tagastamiseks või kompenseerimiseks.

  1. ORAS § 7 lg-s 3 märgitakse, et nii vara tagastamise kui kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Vara tagastamine on võimalik üksnes siis, kui seda pole erastatud. Võimaluse jätmine vara tagastamiseks riikidevahelise kokkuleppega jätab selgusetuks, kas ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud vara võõrandamise keeld laieneb ümberasujatelt õigusvastaselt võõrandatud varale ja kas seda vara võib erastada. Kui ORAS § 18 lubaks võõrandada või koormata asjaõigusega ümberasunute vara, mille suhtes tagastamise või kompenseerimise taotlus on jäetud rahuldamata, siis hoopiski selgusetu on, kas on võimalik võõrandada või asjaõigusega koormata seda vara, mis on ümberasunutelt ebaseaduslikult võõrandatud, kuid mille tagastamiseks või kompenseerimiseks pole isik ORAS § 7 lg-s 3 sätestatut arvestades avaldust esitanud. Justiitsminister õigustas
  2. aasta jaanuaris eelnõu esitamist ORAS § 7 lg 3 muutmiseks selguse loomisega üürnikele. Ministri sõnade kohaselt ei tohi ümberasujatele kuulunud kortereid erastada, sest "seadusandja on jätnud võimaluse, et äkki sõlmitakse kokkulepe ja selle kokkuleppe alusel maja tagastatakse" (Riigikogu stenogrammid 1999, I, lk 287). Selline olukord takistab vara kasutajatel selgusele jõuda kodu loomise ja perekonnaelu korraldamise tegevusplaanides.
  3. /…/ Õigusselgusetusega on tegemist ka siis, kui ühtedele inimestele antakse lootus vara tagastamiseks või kompenseerimiseks ja teistele säilitatakse ebamäärane väljavaade võimaluse kohta erastada kasutatavat vara. /…/
  4. Üldkogu arvates ei saa tunnistada ORAS § 7 lõiget 3 kehtetuks. Kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on, et osadele
  5. aastal ümberasunutest tuleks nendelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või kompenseerida ORAS-ga sätestatud korras. See oleks aga poliitiline otsus, mida kohus ei ole pädev vastu võtma. Küsimuse, kas ja millistel tingimustel neile isikutele vara tagastatakse või kompenseeritakse, saab otsustada vaid seadusandja seadusega ette nähtud protseduurireegleid järgides. Üldkogu jõudis veendumusele, et vaidlusalune säte on Põhiseadusega vastuolus seetõttu, et seadusandja jättis täitmata oma kohustuse sõnastada piisavalt arusaadavalt ümberasujate ning neile kuulunud vara kasutajate õigused. /…/ Üldkogu möönab,

§ 7lg 3 põhiseadusevastasuse konstateering tähendab ebamäärase olukorra jätkumist.

Seadusandja peab selle ületamiseks andma asjakohase õigusliku regulatsiooni. Kuni seadust ei viida kooskõlla õigusselguse põhimõttega, ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada seda vara.

  1. Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsusega asjas nr 3-3-1-63-05 tunnistati Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg 3 kehtetuks. Otsus jõustub selles osas 12.10.2006 tingimusel, et ei ole jõustunud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus. Kohtu põhjendused:
  2. /…/ Aastaid kestnud põhiseadusevastase olukorra lõpetamiseks tuleb ORAS § 7 lg 3 tunnistada kehtetuks. Sätte kehtetuks tunnistamine lõpetaks õigusselgusetuse nii ümberasunute kui ka neile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud majade üürnike jaoks. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tulemuseks oleks see, et Saksa riigiga
  3. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused, samuti ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete üürnike avaldused korterite ja maa erastamiseks tuleb läbi vaadata. Riigikohtu üldkogu 06.12.2006 otsusega samas asjas leidis üldkogu,

§ 7

lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamise- 4

(9)le omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras ( p 5). Selle tulemusel tühistas üldkogu ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19.08.2002 otsuse nr 12421, millega jäeti isiku taotlus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata.
  1. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.01.2007 otsuses asjas nr 3-4-1-14-06 leidis kolleegium järgmist:
  2. /…/ Riigikohus on
  3. märtsi
  4. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-6-99 leidnud, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalikud komisjonid pidid juhul, kui nad tuvastasid, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotluse on esitanud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isik või tema pärija, jätma sellise taotluse oma otsusega ORAS § 7 lõike 3 alusel rahuldamata. Sellest lahendist nähtub,

§ 7

lõike 3 tõttu tuli vara tagastamise või kompenseerimise avaldus jätta nimelt rahuldamata, mitte läbi vaatamata. Eeldusel, et taotluste menetlemise praktika juhindus Riigikohtu

  1. a seisukohast, tagab vaidlustatud seaduse § 2 lõige 2 oma õiguste kaitse vaid ühele grupile isikutele nende seast, keda ORAS § 7 lg 3 puudutas.
  2. Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 otsusega haldusasjas nr 3-3-2-1-07 lahendati isiku teistmisavaldust seoses ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisega. Riigikohus põhjendas järgmist:
  3. /…/ Seega sätestas ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega keelu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu võib iseloomustada kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause.
  4. Üldkogu on seisukohal, et ülalnimetatud kolmest Riigikohtu üldkogu otsusest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni
  5. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu
  6. aprilli
  7. a otsuse resolutsiooni punkt
  9. Üldkogu on seisukohal, et tagada tuleb põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Neid avaldusi tuleb hakata menetlema. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. /…/
  10. Üldkogu leiab, et läbi tuleb vaadata ka need avaldused, mille suhtes tehtud haldusotsustus on ORAS § 7 lg 3 alusel halduskohtu otsusega tunnistatud seadusevastaseks või tühistatud. Nimetatud kohtuotsused, ehkki formaalselt jõus olevad, ei saa takistada avalduste läbivaatamist, sest need tehti ORAS § 7 lg-s 3 sätestatud keeldu rikkuvate haldusaktide suhtes eesmärgiga tagada sellise olukorra säilimine, mis võimaldaks teha ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelisest lepingust tulenev haldusotsustus või lepingu sõlmimata jätmise korral seadusest tulenev haldusotsustus.
  11. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.
  12. Riigikohtu halduskolleegiumi 14.05.2008 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-99-06 lahendati isiku kaebust Tallinna linnakomisjoni 19.03.2001 otsuse tühistamise nõudes. Riigikohus leidis, et:
  13. /…/ Kuna ORAS § 7 lg 3 oli kehtiv
  14. oktoobrini 2006, siis on õige ringkonnakohtu otsus, millega tunnistati õigusvastaseks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  15. märtsi
  16. a otsuse punktid 5

(9)1 ja 2, millega loeti Tina 18 asunud ehitised ja maa omandireformi objektiks ja tunnistati õigustatud subjektiks I. S.
  1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  2. märtsi
  3. a otsuse punktide 1 ja 2 õigusvastasus tähendab seda, et see otsus on endiselt jõus. Kolleegium märgib, et linnakomisjonil puudub nimetatud otsuse kehtetuks tunnistamise vajadus, kui otsuses nimetatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks pole esitatud uusi avaldusi.
  4. Riigikohtu 14.05.2008 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-23-08 lahendati isikute kaebust ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.10.2002 otsusele, millega jäeti vara tagastamise taotlused ORAS § 7 lg-le 3 tuginedes rahuldamata. Riigikohus leidis:
  5. /…/ Riigikohtu üldkogu on seonduvalt ORAS § 7 lg-ga 3 teinud mitu otsust. Üldkogu selgitas
  6. märtsi
  7. a otsuse punktis 30,

§ 7

lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause.

  1. märtsi
  2. a otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvalt seisukohale, mille järgi üldkogu
  3. oktoobri
  4. a,
  5. aprilli
  6. a ja
  7. detsembri
  8. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni
  9. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu
  10. aprilli
  11. a otsuse resolutsiooni punkt
  12. Kuna ORAS § 7 lg 3 oli kehtiv
  13. oktoobrini 2006, siis oli õiguspärane ka selle sätte alusel vastu võetud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  14. oktoobri
  15. a otsus.
  16. Riigikohus leidis 05.08.2008 otsuses nr 3-3-1-32-07, et kuna ORAS § 7 lg 3 oli kehtiv
  17. oktoobrini 2006, siis olid õiguspärased ka selle sätte alusel vastu võetud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  18. septembri
  19. a otsused, millega jäeti vara tagastamise taotlused ORAS § 7 lg-le 3 tuginedes rahuldamata (Riigikohtu otsuse p 12). II
  20. Kaebaja ei vaidlusta seda, et vastustaja on õigesti tuvastanud, et Rahu tn 5 a endise kinnistu nr 1043 N omanikud lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. Kaebaja avalduse lahendamise ajal tuli seega kohaldada ORAS § 7 lg 3, mis tunnistati
  21. aastal kehtetuks.
  22. Halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 2 ls 2 kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise seisuga. Selle sätte kohaldamist ei reguleerita rakendussättega, seega kuulub see norm kohaldamisele ka käesolevas asjas ning haldusakti õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise seisuga. Ka Riigikohus on 21.05.2002 otsuses nr 3-3-1-29-02 leidnud, et omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse lahendamisel tuleb lähtuda haldusmenetluse üldpõhimõttest, mille kohaselt haldusakt peab vastama selle andmise ajal kehtivale õigusele ja faktilisele olukorrale. Seetõttu ei lähtu kohus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse õiguspärasust hinnates kaebaja poolt haldusakti kättesaamise ajal kehtinud õigusnormidest. Vaidlustatud haldusakti andmise aja kohtupraktika, s.h Riigikohtu praktika (vt otsus nr 3-3-1-6-99 viidatud osad käesoleva otsuse punktis 6) kohaselt, kui ÕVVTK kohalik komisjon tuvastab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotluse on esitanud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isik või tema pärija, siis pidi kohalik komisjon oma otsu- 6

(9)sega sellise taotluse ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jätma. Seega on vaidlustatud haldusakt – ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.05.1998 otsus nr 10017 selle andmise seisuga õiguspärane.
  1. Seda seisukohta ei muuda ka ORAS § 7 lg 3 hilisem kehtetuks tunnistamine. Riigikohus on leidnud (vt lahendid nr 3-3-1-99-06, 3-3-1-23-08 ja 3-3-1-32-07, käesoleva otsuse punktid 11-13), et tagastamise avalduse rahuldamata jätmise otsuse andmise ajal oli ORAS § 7 lg 3 kehtiv kuni
  2. oktoobrini 2006 ning seega olid õiguspärased ka selle sätte alusel vastu võetud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  3. ja
  4. a otsused. Asjas puuduvad põhjused, miks ei tuleks seda seisukohta laiendada ka käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktile, mis anti
  5. aastal. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.05.1998 otsus nr 10017 on õiguspärane ning on antud andmise seisuga kehtivate õigusaktidele vastavalt. Seega jätab kohus kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  6. mai
  7. a otsuse nr 10017 tühistamiseks või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamiseks rahuldamata. III
  8. Riigikohus on 22.06.2004 otsuse nr 3-3-1-32-04 p-s 10 selgitanud, et ka eluruumi erastamise otsust tuleb käsitleda haldusaktina isegi siis, kui erastamise otsustus on jäetud kirjalikult vormistamata. Eeltoodust tulenevalt selgitas kohus 15.11.2012 määruses võimalust vaidlustada Rahu tn 5a korterite 1-4 ostu-müügilepingute sõlmimisele eelnenud erastamise otsustuste vaidlustamise võimalust. Kaebaja on soovinud nende otsustuste õigusvastasuse tuvastamist eesmärgiga taotleda hiljem kahju hüvitamist, kuna kaebaja peab tõenäoliseks, et korterid on praegu heauskses omandis ja nende tagasisaamine ei ole reaalne.
  9. Vastustaja poolt korterite erastamise otsustamise ajal kehtis lisaks eelviidatud ORAS § 7 lg-le 3 ka ORAS § 18 lg 1 järgmises sõnastuses: „Kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised. Nimetatud vara võib võõrandada riigile või kohalikule omavalitsusüksusele või õigustatud subjektide kirjalikul nõusolekul teistele isikutele.“ Riigikohtu eelpool viidatud lahenditest nr 3-4-1-5-02, 3-3-2-1-07 ja 3-3-1-23-08 (vt otsuse punktid 7, 10 ja 12) nähtub üheselt,

§ 7

lg 3 ja § 18 lg 1 koostoimes kehtis kuni 06.10.2006 keeld ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Riigikohtu seisukohtadest tuleneb samuti, et vastustaja otsust ei saa käsitada omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse lõpliku otsustamisena ORAS § 18 lg 1 mõttes. Vastustaja 25.05.1998 otsusega nr 10017 otsustati üksnes, et kaebaja avaldus varade tagastamiseks ORAS normide alusel tuleb jätta rahuldamata. ORAS § 7 lg 3 tekst ei võimalda aga teha järeldust, et seadusandja eesmärgiks oleks olnud see, et vastavasisulise riikidevahelise lepingu sõlmimata jätmise korral Saksa ümberasujatele vara üldse ei tagastata ega kompenseerita. Tegemist oli ilmse õigusselgusetu olukorraga, kus ei olnud selge, kas ja millistel alustel võib vara tagastamine siiski võimalik olla. Seega, kuna vara tagastamise küsimus ei olnud lõplikult otsustatud, ei olnud ORAS § 18 lg 1 alusel lubatav vara võõrandada või koormata. Eeltoodust tulenevalt on Rahu tn 5a korterite 1-4 erastamise otsustused õigusvastased. 7

(9)
  1. Kohus leiab, et sõltumata ORAS § 18 lg-s 1 ja § 7 lg-s 3 koostoimes sätestatud käsutuskeelule on erastamisele eelnenud otsustused õigusvastased ka põhjusel, et erastamise ajaks ei olnud tagastamise menetlus lõppenud. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määruse nr 161 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ kinnitamise kohta“ p 35 lg 1 sätestas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.05.1998 otsuse nr 10017 andmise ajal järgmist: „Kohaliku komisjoni otsus tehakse kümne päeva jooksul teatavaks taotlejale (taotlejatele), kellel on otsusega mittenõustumise korral õigus pöörduda kaebusega keskkomisjoni poole ühe kuu jooksul, arvates päevast, millal isik oma õiguste rikkumisest teada sai või pidi teada saama. Keskkomisjon peab tegema otsuse kahe kuu jooksul pärast seda, kui talle on laekunud kõik vajalikud materjalid.“
  2. Vastustaja leiab, et kaebaja pidi olema ÕVVTK otsusest teadlik, kuna postiasutused jätavad dokumendi väljastamata jätmise kohta teate, millest pidi kaebaja mõistma, et talle on saadetud kiri seoses vara tagastamise avalduse lahendamisega. Kohus võttis juba 07.05.2013 määruses seisukoha, et poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et kaebajale ei toimetatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.05.1998 otsust nr 10017 kätte. Kaebaja sai nimetatud otsuse tegemisest teada alles 17.05.2012, kui talle toimetati kätte ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 19.04.2012 otsus nr 12403 (viidatud määruse p 8). Õigusvastaselt võõrandatud vara toimikust ei nähtu, et vastustaja oleks kaebajale kätte toimetanud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.05.1998 otsuse nr 10017 ning lisaks ei informeeritud kaebajat ka asjaolust, et Rahu tn 5a korterid 1-4 on erastatud. Puuduvad ka erastamisele eelnenud kirjalikud vastustaja otsustused, mistõttu ei olnud neid kaebajal endal võimalik välja nõuda (samas p 12). Pooled ei esitanud määrusele määruskaebust ja määrus on jõustunud. Kohus jääb 07.05.2013 määruses esitatud seisukoha juurde ning leiab, et postiasutuselt vara tagastamise avaldusega seotud teate saamist ei saa võrdsustada oma õiguste rikkumisest teada saamise või teada saamiseks pidamisega. Õigusvastaselt võõrandatud vara toimikust ei nähtu ning vastustaja ei ole tõendanud , et kaebaja sai või pidi oma õiguste rikkumisest teada saama enne korterite erastamist 11.08.1998 ehk siis ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusele järgnenud kahe ja poole kuu jooksul. Vastustaja ei teinud ka pärast kirja tagasi saamist 07.07.1998 ühtegi täiendavat toimingut selleks, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus kaebajale teatavaks teha ning võõrandas korterid ühe kuu jooksul kirja tagastamisest. Kohus leiab, et selline teguviis on vastuolus hea halduse tavaga. Kuigi
  3. aastal ei kehtinud haldusmenetluse seadus, pidid haldusorganid lähtuma asja menetlemisel haldusmenetluse üldistest põhimõtetest, s.h selgitamis- ja abistamiskohustusest, hoolsuskohustusest, arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise kohustusest jne (vt Riigikohtu 17.02.2005 otsuse nr 3-3-1-94-04 p 22). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et on tõendamata, et erastamise otsustamise ajaks oli ÕVVTK otsus tagastamistaotluse rahuldamata jätmise kohta kaebajale teatavaks tehtud või kaebaja oli otsusest muul viisil teada saanud või pidanud teada saama. Sellega ei olnud tagatud kaebajale otsuse tähtaegse vaidlustamise võimalust, mis oleks samuti vara tagastamise küsimuse lahendatuks lugemise edasi lükanud (vt Riigikohtu 03.01.2000 otsus nr 3-2-1-158-00). Seega ei olnud erastamise otsustuste tegemise ajaks vara tagastamise menetlus lõppenud ning erastamise otsustused on õigusvastased. Samale seisukohale on jõudnud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.01.1999 otsuses nr 3-23-1-
  4. 8
(9)
  1. Kohus leiab kokkuvõttes, et nii ORAS § 7 lg-ga 3 ja § 18 lg-ga 1 kehtestatud moratooriumi rikkumine ning erastamise otsustuste tegemine ajal, kui tagastamise menetlus ei olnud veel lõppenud, tingivad teineteisest sõltumatult erastamise otsustuste õigusvastasuse.
  2. Kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus rahuldab kaebuse osas, milles kaebaja taotleb erastamise otsustuste õigusvastasuse tuvastamist, ning jätab rahuldamata osas, milles kaebaja taotleb ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.05.1998 otsuse nr 10017 tühistamist või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamist. HKMS § 108 lg 1 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Pooled ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Kaebaja on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot (tl 13) ning kohus on kontrollinud riigilõivu laekumist. Kuna kohus rahuldab kaebuse pooles ulatuses, tuleb Tallinna linnalt mõista kaebaja kasuks välja pool tasutud riigilõivust, s.o 7,50 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Roos 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.