Obsah (6)

§ 8§ 11§ 396§ 108§ 30§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Geete Lahi Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 06.03.2013, kell 16.00 Tsiviilasja number 2-10-62787 Tsiviilasi XXX hagi XXX v

) § 3 p 1 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust.

§ 8

lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.

§ 11

lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Vastavalt

§ 396

lg 1 laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Vastavalt

§ 108

lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 396

lg 1 kohaselt on võimalik olukord, kus laenuleping sõlmitakse suuliselt ning laenu kohta väljastatakse võlatunnistus. Sellise olukorra kohta on Riigikohus kohtuasjas 3-2-1-69-06 selgitanud, et peale

§-s 30 sätestatu on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kohus leiab, et 15.10.2010 võlatunnistus kostja võlgnevuse osas ei ole käsitletav konstitutiivse võlatunnistusena

§ 30

kohaselt, kuid tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega.

§-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Poolte tahet luua abstraktne võlatunnistus ei saa eeldada. Kohus on seisukohal, et pooled sõlmisid suulise laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale 358 000 krooni ja kostja kirjutas omakorda alla võlatunnistusele, millega tunnistas kohustuse olemasolu hageja ees. Seega on käesoleval juhul nõue, mille alusel kostja on andnud võlatunnistuse ja seega kinnitanud kohustuse täitmist, selge. Kostja leidis ka, et 15.10.2010 koostatud dokumendil ei ole kirjas, et tegemist oleks võlatunnistuse või nt allkirjaga. Tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09 selgitas Riigikohus, et võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. Kohus on seisukohal, et ainuüksi asjaolu, et võlatunnistusel ei olnud kirjas sõna „võlatunnistus“ või „allkiri“, ei tähenda käesoleval juhul seda, et tegemist ei oleks olnud võlatunnistusega. Kostja oli seisukohal, et kui hageja on nõude esitanud eraisiku vastu, siis miks oli kohtule esitatud võlatunnistus vormistatud OÜ XXX blanketil. Hageja leidis, et asjaolu, et nimetatud võlatunnistus oli vormistatud OÜ XXX blanketil, ei puutu käesolevasse vaidlusesse.

§ 30

ei sätesta konkreetseid tingimusi, millele võlatunnistus vormiliselt vastama peab.

§ 30

lg 2 kohaselt peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei 8 ole sätestatud teisiti. Seega peab eeltoodud sättest tulenevalt võlgniku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et asjaolu, et võlatunnistus oli OÜ XXX blanketil, ei oma käesoleval juhul tähtsust, kuna

§ 30

lg-st 2 tulenev tingimus on täidetud ja võlatunnistus on kirjalikult vormistanud. Lisaks on kostja oma kohustuse olemasolu ka allkirjaga kinnitanud. Kostja on leidnud, et võlatunnistusest ei tulene, kas antud võlgnevus on väidetavalt tekkinud kostjal kui füüsilisel isikul või kostja väljastas selle dokumendi OÜ XXX seadusliku esindajana, so väidetav võlgnevus oli OÜ-l XXX. 01.02.2011 toimunud eelistungil selgitas hageja, et hageja andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule ja seega saab XXX olla kostjaks. Hageja selgitas täiendavalt, et hageja andis raha kostjale, sest kostja palus seda, et oma äriasju korda ajada, kuna OÜ XXX oli raskes majanduslikus olukorras. Võlatunnistusest ei nähtu, et kostja oleks allkirjastanud võlakirja kui OÜ XXX juhatuse liikmena, seega leiab kohus, et kostja on antud tsiviilasjas kohane kostja. Tähendust omab, et kostja on võlatunnistuses tunnistanud enda nimelt võlgnevust hagejale, mille ta on kinnitanud allkirjaga. Kohus asub seisukohale, et käesoleval juhul tekkis võlgnevus kostjal kui füüsilisel isikul. Kostja on seisukohal, et kui laenu andmine on väidetavalt toimunud 15.12.2009 ja 02.12.2010 toimus kõnealuse kinnistu müügitehing, siis hageja pole tõendanud jätkuvalt, et tähtaeg on saabunud. Dokumendist ei selgu, milline müügitehing on dokumendis kirjeldatud. Dokumendist ei selgu konkreetselt, et pooled pidasid silmas just OÜ XXX poolt tehtavat müügitehingut. Tulenevalt dokumendi teise lause ehitusest ja sõnastusest järeldub, et ei ole konkreetselt määratud, millise müügitehingu tegemise pärast on hagejal õigus nõuda kostjalt raha. Praegu kuulub kõnealune kinnistu XXX. Eesti filiaalile. Kostja ei välista, et tasumise tähtaeg võib saabuda peale kõnealuse kinnistu müügitehingu tegemist, mida teeb XXX. Eesti filiaal müüjana või isegi hiljem. Kui asuda hageja seisukohale, et kostja olevat võtnud laenu füüsilise isikuna, siis dokumendi teine lause on tühine tulenevalt TsÜS § 77 lg. 1, § 81, § 82, § 83 § 87, kuna see on vastuolus lepinguõiguse üldpõhimõtetega (OÜ XXX ei olnud kaasatud dokumendi sõlmimisse ja väljastamisse; OÜ XXX teadmata määrati talle teda kohustavaid lepingutingimusi; kuna tegemist on kinnistuga, siis on seadusega ettenähtud kinnistutega tehtavate tellingute puhul kohustuslik notariaalne tõestamine ja seega kõik kinnistutega seotud eellepingud peavad olema notariaalselt tõestatud, mida käesoleval juhul ei ole jms). Hageja täpsustas 01.02.2011 toimunud eelistungil, et võlakirjas ei ole XXX kinnistu tagatiseks, see on nö tähtaja määramine. Kui müüakse kinnistu objekt, siis kostja kohustub raha tagasi maksma. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 134 lg 1 kohaselt on tähtaeg kindlaksmääratud ajavahemik, millega on seotud õiguslikud tagajärjed. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt määratakse tähtaeg aastate, kuude, nädalate, päevade, tundide või väiksemate ajaühikute või kindlalt saabuva sündmusega. TsÜS § 136 lg 1 kohaselt määratakse tähtpäeva saabumine tähtaja või kindlaksmääratud sündmusega. Seaduses ettenähtud võimalus määrata tähtpäev „kindlalt saabuva sündmusega“ võib tekitada küsimusi esmajoones selle piiritlemisest (edasilükkavast või äramuutvast) tingimusest ning seega ka tähtajalise tehingu või toimingu piiritlemisest tingimuslikust. Kindlalt saabuvaks sündmuseks saab selle sätte mõttes olla vaid selline sündmus, mis vältimatult saabub, teada ei ole ainult see, millal see toimub (dies certus an, incertus quando). Käesoleval juhul on võlatunnistuses kokku lepitud kostja poolt oma kohustuse täitmise tähtpäev. Kostja garanteeris võlgnevuse kustutamist peale kinnistu aadressil XXX, Tallinn müümist. Seega olid pooled kokku leppinud, et tegemist oli kindlalt saabuva sündmusega (kinnistu müümisega), kuid antud ajahetkel ei olnud teada, millal see sündmus pidi aset leidma. Kinnistusraamatu kohaselt võõrandati OÜ-le XXX kuulunud kinnistu asukohaga XXX, Tallinn XXX , kes kanti 01.12.2010 asjaõiguslepingu alusel 9 16.12.2010 sisse. Kuna 02.12.2010 vaidlusalune kinnistu võõrandati, saabus võlatunnistuses kokkulepitud sündmus ja kostjal oli kohustus hagejale võlgnevus tagastada. Kohus ei analüüsi ja hinda käesoleval juhul ühinguõiguslikke aspekte, kuna antud tsiviilasjas on vaidlus võlatunnistusega lubatud kohustuse täitmise üle. Kostja on lubanud oma võlgnevuse hagejale tasuda peale kinnistu müümist. Kohus märgib, et võlatunnistuses ei ole kokku lepitud, et võlgnevus kustutatakse vaidlusaluse kinnistu müügist laekunud rahaga. Kostja on võlatunnistuses enda nimel kinnitanud allkirjaga võlatunnistuses toodud tingimustega nõustumist. Kostja on mh leidnud, et kõik kinnistutega seotud eellepingud peavad olema notariaalselt tõestatud, sh võlatunnistus, mida käesoleval juhul ei ole tehtud. Kohus on seisukohal, et võlatunnistuse näol ei ole tegemist eellepinguga, millega pooled on võtnud kohustuse sõlmida tulevikus teatud leping. Võlatunnistuse alusel ei võõrandatud antud juhul kinnistut, seega ei kehti võlatunnistusele ka notariaalse tõestamise nõue. Kuna hageja on esitanud hagi 14.12.2010, siis jääb kostjale arusaamatuks, kuidas tema valduses võis olla 14.12.2010 seisuga kostja poolt 15.12.2010 väljastatud dokument. Kuna dokument on koostatud väidetavalt 15.12.2010, siis ei saanud dokument mingil viisil olla hageja valduses juba 14.12.

1. Kostja on seisukohal, et hageja väide, et dokumendil on ekslikult märgitud kuupäevaks 15.12.2010 ja tegelikult peaks olema kuupäevaks 15.12.2009, ei ole usutav. Tegemist on erinevate aastatega ja trükkimisel muutub aasta arvus kaks viimast sümbolit. Seda enam, et inimfaktori mõjul esineb uue aasta alguses hoopis teine viga: uue aasta algul kirjutatakse õige päev, kuu, kuid aastaarv on eelmisest aastast (nt 05.01.2011, tegelikult 05.01.2012). Kostja leiab, et hageja väide antud osas ei ole veenev. 08.12.2011 toimunud eelistungil selgitas hageja, et on selge, et hagiavaldust ei saa esitada enne, kui on võlatunnistus allkirjastatud. Hageja lisas, et ei mäletanud, kes vormistas võlatunnistuse, kuid tehniliselt vist vormistas sekretär, kes eksis kuupäevaga. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei saa võlatunnistus olla allkirjastatud 15.12.2010, kuna hagiavaldus esitati kohtule 14.12.2010 ja hagiavaldusele oli juba lisatud ka nimetatud võlatunnistus. Seega on poolte vahel vaidlus, kas võlatunnistus võis olla allkirjastatud 15.12.
2. Kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et 14.12.2009 on hageja teostanud oma kontolt mõned pangaoperatsioonid, sealhulgas oli tasumine XXX hostelile ööbimise eest. Antud asjaolu tõendab, et 14.12.2009 viibis hageja päeva lõpuni XXX. Hageja seisukoha järgi ei kohtunud XXXOÜ juhatuse liige XXXhagejaga XXX spordihoone ehitusobjektil 15.12.2009, kuna selleks ajaks olid XXXOÜ ja XXXOÜ vahel 26.10.2009 sõlmitud alltöövõtulepingust nr 2 tulenevad võlasuhted XXXOÜ ja XXXOÜ vahel lõpetatud ja XXXOÜ ei ole tegelenud alates 02.11.2009 XXXasukohaga XXX rekonstrueerimisega. 11.02.2013 toimunud kohtuistungil selgitas kostja, et hageja pangakonto väljavõttelt on näha, et 14.12.2009 õhtul on tasutud X ja X hageja kontolt tanklast 421 numbriga kanne ja hotellist 422 numbriga kanne, mis kinnitab, et järgmiseks päevaks jäi ta X objektile. Eelpool toodud väide ühtib XXX ütlustega. Hageja leidis, et kostja tegi valed järeldused tõendist. Konto väljavõttest nähtub, et 14.12.2009 õhtul tasus hageja XXX Hostel eest, kuid see ei tõenda, et 15.12.2009 teda ei olnud Tallinnas. Hageja selgitas, et OÜ-l XXX oli palju objekte ja kogu aeg oli vaja sõita. Hommikul X , lõunal X , õhtuks X . XXX väide, et ainult teisipäeviti olid koosolekud, ei vasta tõele. Väga raske objekt oli. Hageja lisas, et ta ei olnud 15.12.2009 X . Kui hageja koju jõudis, läks autot ära andma ja tegeles edasi. Autol oli midagi viga rattalaagriga, plaaniline remont vms. 10 TsMS § 229 lg 2 kohaselt võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Hagita menetluses võib kohus lugeda asjaolude tõendamiseks piisavaks ka muu tõendusvahendi muu hulgas menetlusosalise seletuse, mis ei ole antud vande all. Kohus kuulas 11.02.2013 kohtuistungil tunnistajatena üle XXX ja XXX. Tunnistaja XXX ütlustest nähtub, et
3. ja
4. detsembril 2009 olid objektil tööd lõpukorral. See oli raske ja probleemne objekt, kõik käisid sageli objektil. Iga teisipäev toimusid objektil koosolekud. Nii palju, kui tunnistaja mäletab, oli ka
5. detsember teisipäev. Samuti olid objektil vargused sagedased, varastati seadmeid ja materjale.
6. detsembril oli hageja koosolekul. Kui oli teisipäev ja koosoleku päev, osales ka hageja koosolekul. Koosolekute kestus oli tavaliselt 1-2 tundi. Tunnistaja täpsustas, et koosolek algas kell 9, kestis ca 2 tundi. Hageja võis viibida objektil umbes 3-4-ni. Kuna objekt oli X t kaugel, siis kõik käisid X autoga. Paralleelselt selle objektiga toimusid tööd X Spordihoones, mida teostas hagejale kuuluv firma XXX. Tunnistaja täpsustas, et kui toimus töökoosolek ja aktide alla kirjutamine, siis allkirjastas tunnistaja mõningaid koosoleku protokolle. Nendes registreeriti koosolekul osalenud firmad ja nende esindajaid, kuid akte tema allkirjastada ei saanud. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt tegeles ehitusega projektijuht ja kostjal ei olnud vajadust isiklikult osa võtta objektidest. Tunnistajal oli ka endal raha vaja ja tunnistaja pöördus hageja poole, et laenaks väikse summa raha, see oli 14.12.
7. Hageja ütles, et tal ei ole võimalik. Sel ajal oli hageja XXX kuskil. Hageja vastas jaatavalt, lepiti kokku, et järgmine päev saadakse kokku ja hageja annab tunnistajale selle summa. Eeltoodust nähtuvalt ei lange tunnistajate ütlused kokku selles osas, kas hageja
8. detsembril 2009 viibis terve päeva XXX. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et hageja pangakonto väljavõte, millelt nähtub, et 14.12.2009 õhtul on tasutud X ja X hageja kontolt tanklast 421 numbriga kanne ja hotellist 422 numbriga kanne, ei kinnita, et hageja jäi ka terveks järgmiseks päevaks X objektile. Samuti ei ole kohtule esitatud 15.12.2009 X objektil toimunud koosoleku protokolli, kust nähtuks koosolekul osalenute nimed. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tõendatud, et hageja oleks 15.12.2009 terve päeva viibinud XXX. Samuti on ka võlatunnistusel märgitud võlatunnistuse koostamise kohaks X. Järgnevalt hindab kohus kostja väidet, et hageja rahaline olukord ei võimaldanud tal hagis väidetud ulatuses laenu anda. Tõendamiskoormise jagunemist on Riigikohtu tsiviilkolleegium käsitlenud ka oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02, leides, et kui laenaja soovib laenulepingut vaidlustada, peab ta tõendama, et tal tegelikult mingit kohustust hageja ees ei ole. Kohtuasjades 3-2-1-123-07, 3-2-184-03 ja 3-2-1-7-03 on Riigikohus tõendamiskoormuse kohta selgitanud, et menetlusosaline peab tõendama asjaolusid, millele tema nõue tugineb. Kui tegemist on negatiivse asjaolu tõendamisega, on seda raske teha. Seetõttu peab menetlusosaline sellisel juhul esitama need asjaolud, millele tema väide tugineb ning seejärel on teisel poolel kohustus tõendada, et esitatud asjaolud ei vasta tõele. Seega peab isik, kes raha üleandmise kohta koostatud võlatunnistust rahatuse tõttu vaidlustab, esile tooma asjaolud, millest nähtub, et raha tegelikult üle ei antud, näiteks selgitama, et laenajal ei olnud raha puudumise tõttu võimalik laenu anda või et laenusaaja rahaline seis ei muutunud või muutus teistsugustel asjaoludel. Kostja arvamuse kohaselt ei ole hageja tõendanud, et temal oli majanduslik võimalus laenu andmiseks. Hagejal on perekond ning iseenesest mõistetavalt on hageja teinud kõigepealt 11 kulutusi pere vajaduste rahuldamiseks. Arvestades seda, et ajavahemikul märts 2008- märts 2010 tasus OÜ XXX kokku 181 105,35 krooni (millest palk moodustas neto 137 707 krooni ja majanduskulud avansiaruannete alusel 43 398,35 krooni) ning arvestades seda, et OÜ XXX ja hageja vahel 13.03.2006 sõlmitud töölepingu p. 7.
9. tulenes hagejale konkurentsikeeld (s.o hageja ei võinud töötada mujal), siis ei saanud hagejal olla rahalisi vahendeid laenu andmiseks kostjale. Maksu- ja Tolliameti poolt kohtule edastatud hageja tuludeklaratsioonid kinnitavad, et tema ainuke sissetulek oli töötasu tööandja OÜ XXX poolt. Muud sissetulekut hagejal ajavahemikul märts 2008-detsember 2010 ei olnud. Hageja seisukoha järgi oli raha laenu andmiseks kostjale võetud hageja isiklikest säästudest. Hageja
10. aasta alguse seisuga pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja kontol oli raha summas 29 907,16 krooni (1 911,42 eurot) ja 16 668,94 eurot, seega kokku 18 580,36 eurot (290 719,46 krooni), olemas. Hageja võttis
11. aasta jooksul oma pangakontolt välja sularahas raha summas 16 000 eurot. Sellest nähtub, et hagejal oli laenulepingu sõlmimise ajal sularahas raha summas 16 000 eurot (250 345,60 krooni) olemas. Hageja pangakontole laekus
12. aasta jooksul 200 329,68 krooni ja 1 508,09 eurot, seega kokku 14 311,49 eurot (223 926,16 krooni). Hageja on selgitanud, et andis ka varasemal ajal kostjale korduvalt laenu, nt 20.06.2008 summas 100 000 krooni ja 15.08.2008 summas 70 000 krooni. Kostja selles osas vastuväiteid esitanud ei ole. Hagejal oli hagiavalduse esitamise ajal, s.o detsembrikuus 2010, tõepoolest raske majanduslik olukord ning seda põhjusel, et suurem osa (ehk 358 000 krooni) hageja isiklikest säästudest oligi hageja kasutanud kostjale laenu andmiseks 15.12.2009 summas 358 000 krooni. 15.12.2009 seisuga oli hagejal raha kostjale laenu andmiseks olemas ning raha oli hageja poolt kostjale üle antud sularahas. 11.02.2013 toimunud kohtuistungil täpsustas hageja, et andis raha kostjale põhjusel, et tahtis säilitada töökohta ja päästa firma. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt pani hageja 15.12.2009 päeval auto remonti teenindusse ja palus, et tunnistaja tuleks hagejale järgi. Tunnistaja ütluste kohaselt viis hageja auto remonti Peterburi mnt 53, kus asus metallist territoorium ja omanik oli XXX. Tunnistaja võttis hageja peale ja mindi hageja juurde koju. Hagejal sellist summat kaasas ei olnud, mis tunnistajale oli mõeldud. Teel koju hageja palus tunnistajat, et viiks pärast hageja töö juurde. Kui koju sõideti, siis hageja ütles, et plaanib täna anda kostjale raha. Kui hageja juurde jõuti, tegi ta kohvi, teisest toast tõi 8 pakki 500-krooniseid, ühest pakist luges tunnistajale 15 000, mis tunnistaja hageja käest palus. Ülejäänud raha luges üle ja pani kilekotti. Kohvi joodi lõpuni ja tunnistaja viis hageja töö juurde OÜ XXX kontorisse. Tunnistaja täpsustas, et 8 rahapakki oli köidetud kummiga. Hageja võttis kummi maha, luges üle ja pani kummi tagasi. Kontor asus XXX. Hageja võttis oma asjad, tunnistaja läks edasi oma asju ajama. Hageja lahkus koos kotiga ja läks kontori peauksest sisse. Maksu- ja Tolliameti tõendist nähtub, et hageja on saanud maksustatavat tulu 2008-
14. aastal on hageja saanud maksustatavat tulu 126 819 krooni ja
15. aastal 121 301 krooni. Hageja on saanud maksustatavat tulu ka
16. aastal. Tuludeklaratsiooni
17. aasta kohta esitatud ei ole. Kohus leiab, hageja Swedbank AS-i (endine AS Hansapank) konto väljavõttega on tõendatud, et hageja võttis
18. aasta jooksul oma pangakontolt välja sularahas 16 000 eurot. Seega pidi hagejal vähemalt sellises ulatuses rahalisi vahendeid olema ning vaidlus on põhilises 385 000 krooni olemasolu kohta. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et hagejal oli võlatunnistuse sõlmimise ajal raha summas 385 000 krooni sularahas olemas. Lisaks on hageja täiendavalt 12 selgitanud, et hageja laenas kostjale raha ka enda isiklikest säästudest ja laenusumma anti kostjale üle sularahas. Kohus leiab, et asjas kogutud tõendid ei võimalda järeldada, et hagejal puudusid rahalised vahendid laenu andmiseks. Kohus on seisukohal, et tõendatud on hagi aluseks olevad asjaolud. Hageja esitas tõendina võlakirja, mille on võlakirja kohaselt allkirjastanud kostja ja mille kohaselt 15.12.2009 sai kostja kätte 385 000 krooni ning kohustus laenu tagasi maksma peale kinnistu võõrandamist. XXX kanti 01.12.2010 asjaõiguslepingu alusel 16.12.2010 kinnistusraamatusse omanikuna sisse. Hageja on kohtuistungil usutavalt selgitanud, millistel asjaoludel oli tal vaba raha laenu andmiseks ning samuti selgitanud mõistlikult laenu andmise motiive. Hageja selgituse kohaselt oli kostja hagejalt ka varem laenu küsinud ja seda saanud. Rahaliste vahendite olemasolu kinnitab ka asjaolu, et kostja on allkirjaga kinnitanud raha saamist. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtub, et raha tegelikult üle ei antud. Hageja on usutavalt andnud selgitusi raha allikate ja laenamise motiivide kohta. Lisaks nähtub võlatunnistuselt selgelt, et hageja on kostjale raha üle andnud, leiab kohus, et tõendatud on laenulepingu sõlmimine võlakirjas toodud tingimustel. Kohus mõistab

§ 396

lg 1 ja § 108 lg 1 alusel kostjalt välja põhivõla katteks 7 988,96 eurot (125 000 krooni). Hageja palub kostjalt välja mõista viivis summas 897,66 eurot. Vastavalt

§ 113

lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Viivise arvestusele ei ole kostja vastu vaielnud. Kohus märgib, et viivise arvestus on korrektne ja viivis tuleb hageja nõutud summas 897,66 eurot kostjalt välja mõista. Kohus peab põhjendatuks hagi rahuldada ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus summas 7 988,96 eurot ja viivis 897,66 eurot. Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega menetluskulud jätta kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Geete Lahi Kohtunik 13