← Eesti

3-12-451/86

Obsah (21)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 4§ 157§ 121§ 61§ 165§ 17§ 18§ 41§ 37§ 27§ 120§ 122§ 199§ 124§ 46§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 31. mai 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-451 H

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-12-451 1. 23.02.2007 algatati kriminaalasi nr xxxxxxxxxxxx Kar

S § 394 tunnustel (rahapesu) selle kohta, et Sevenert OÜ (reg. kood xxxxxxxxxx) nimele avatud arvelduskontol on toimunud kahtlased tehingud, milles osalesid veel nimetatud äriühinguga seotud Instmark OÜ (reg. kood xxxxxxxxxx) ja Montevalle OÜ (reg. kood xxxxxxxxxxxx). 01.03.2007 algatati kriminaalasi nr xxxxxxxxxxxxx KarS § 394 tunnustel (rahapesu) selle kohta, et SV Capital OÜ (reg. kood xxxxxxxxxxxx) nimel avatud arvelduskontodel on toimunud kahtlased tehingud. 05.03.2007 ühendati kriminaalasjad nr xxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxx ühte menetlusse (nr xxxxxxxxxxxx). Rahapesukahtluse kontrolli käigus tuvastati, et Venemaa ettevõtted kannavad Eesti krediidiasutustes SV Capital OÜ, Sevenert OÜ, Instmark OÜ ja Montevalle OÜ nimel avatud arvelduskontodele suuremates summades Vene rublasid, mis seal koheselt konverteeritakse eurodeks, võetakse sularahas välja ning edastatakse kolmandatele isikutele. Eesti äriühingud võtsid sellise teenuse osutamise eest vahendustasu, kuid ei täitnud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses (RTRTS) sätestatud nõudeid. Kriminaalasja menetluse käigus arestiti Harju Maakohtu poolt prokuröri taotluste alusel SV Capital OÜ, Sevenert OÜ, Instmark OÜ ja Montevalle OÜ arvelduskontodel olevad rahalised vahendid. SV Capital OÜ (alates 12.02.2010), Sevenert OÜ (alates 09.03.2006), Instmark OÜ (alates 23.05.2006) ja Montevalle OÜ (alates 26.05.2006) juhatuse liige on X X. 09.03.2007 kuulati x. X tunnistajana Keskkriminaalpolitseis üle. 29.03.2007 teostati läbiotsimine x. Xi elukohas, mis on ühtlasi Sevenert OÜ, Instmark OÜ ja Montevalle OÜ registrijärgne aadress. 29.03.2007 toimus läbiotsimine ka x. Xi sõidukis. Kriminaalasja menetlus lõpetati 23.12.2010 määrusega kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Määruses märgiti, et ajavahemikul märts 2006 kuni veebruar 2007 kehtinud RTRTS § 2 kohaselt oli rahapesu kui süüteo koosseisuliseks tunnuseks eelkuritegu, mille toimepanemisest saadakse kuritegelik tulu, kuid rahavoogude päritolu on antud kriminaalasjas jäänud ebaselgeks (eeltoodud andmed võetud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest I kd tl 8-16, läbiotsimisprotokollidest I kd tl 18-23 ja tunnistajana ülekuulamise protokollist I kd tl 116-119). Harju Maakohtu 18.11.2011 määrusega nr 1-11-10889

(07221000023)tühistati Riigiprokuratuuri 03.10.2011 määrus osas, millega keelduti rahuldamast SV Capital OÜ, Sevenert OÜ, Instmark OÜ ja Montevalle OÜ lepingulise esindaja kaudu esitatud taotlust kriminaalasja lõpetamise määruse väljastamiseks. Harju Maakohus ei nõustunud selles määruses Riigiprokuratuuri seisukohaga, et nende äriühingute käsitlemine kohtu poolt kolmanda isikuna teatud üksikküsimuste lahendamisel (vara arest, määruskaebemenetlus) ei loonud neile kriminaalasjas tervikuna kolmanda isiku staatust. Kohus leidis, et kriminaalasja nr 07221000023 menetluses vara arestimisel otsustati nende äriühingute seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle, mistõttu nad olid KrMS § 401 lg 1 tähenduses kolmandad isikud. Ühes ja samas kriminaalmenetluses saab isikul olla ainult üks menetlussubjektsus ja seda koos kõikide õiguste ja kohustustega. Kolmandat isikut ei saa KrMS §-s 402 sätestatud õigustest ilma jätta vaid põhjusel, et menetleja ei ole teinud määrust tema menetlusse kaasamise kohta. KrMS § 401 lg-st 3 ja § 206 lg 2 p-st 4 tulenevalt tulnuks taotlejatele kui kolmandatele isikutele kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia saata (I kd tl 24-28). 2. Y. X esitas 04.03.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles temale kriminaalasja nr 07221000023 menetluses tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist summas 100 eurot. Nõuet põhjendas kaebuse esitaja järgmiselt (I kd tl 4-6, 60-62, 139-141, 182-193). 2
(14)3-12-451 1) Kriminaalasjas kuulati kaebaja üle tunnistajana ja tema elukohas ja sõidukis viidi läbi läbiotsimine. SV Capital OÜ-d, Sevenert OÜ-d, Instmark OÜ-d ja Montevalle OÜ-d käsitleti menetlusväliste isikutena. Alles Harju Maakohtu 18.11.2011 määruses tunnistati, et need osaühingud olid kriminaalasjas kolmandad isikud. Kriminaalmenetluse subjektide lahususe põhimõttest tulenevalt ei olnud kaebaja seega tegelikult tunnistaja, vaid kolmandate isikute seaduslik esindaja. 2) Eeltoodud asjaoludel rikuti kriminaalasjas nr xxxxxxxxxxx kaebaja kaitseõigust. Tunnistaja ja kolmanda isiku õigused ja kohustused erinesid. Tunnistaja oli kohustatud andma tõeseid ütlusi, kui ütluste andmisest keeldumiseks puudus seaduslik alus KrMS §-de 71-73 järgi (KrMS § 66 lg 3). Juriidilisest isikust kolmandal isikul oli oma seadusliku esindaja kaudu õigus esitada tõendeid, taotlusi ja kaebusi, tutvuda menetlustoimingu protokolliga ning teha menetlustoimingu tingimuste, käigu ja tulemuste kohta avaldusi, mis protokollitakse, tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega, võtta osa kohtulikust arutamisest. Kuna kaebaja esindatavate kolmandate isikute vara arestiti konfiskeerimise tagamiseks, oli kaebajal ka õigus teada kahtlustuse sisu ja anda selle kohta ütlusi või keelduda ütluste andmisest, teada, et tema ütlusi võidakse kasutada süüdistuseks tema ja tema esindatavate juriidiliste isikute vastu, õigus kaitsja juuresolekul olla üle kuulatud, osaleda vastastamisel, ütluste seostamisel olustikuga ja tema äratundmiseks esitamisel (KrMS § 402 lg-d 1 ja 2). Peamine erinevus on see, et kolmanda isiku seaduslikul esindajal oli õigus teada kahtlustuse sisu ja keelduda ütluste andmisest, samuti õigus kaitsja abile, tunnistajal selliseid õigusi polnud. Kaebaja esindatud äriühingutele ebaõige menetlusstaatuse omistamisega sunniti kaebajat andma ütlusi, mida võidi kasutada nii kaebaja enda kui ka tema esindatavate vastu ja võeti kaebajalt õigus kaitsja abile kaebaja ülekuulamisel ja läbiotsimisel. Et kaebajale ei olnud tagatud kolmanda isiku seadusliku esindaja õigused, näitab ka 09.03.2007 ülekuulamise protokoll. 26.06.2012 täpsustas kaebaja, et rikkumised seisnevad järgnevas:
  1. a)kaitsja tagamata jätmine ja õiguse nõuda kaitsjat selgitamata jätmine Keskkriminaalpolitsei menetlusosakonna politseivaneminspektor J. Aleksejevi poolt prokuratuuri määruse alusel 29.03.2007 kaebaja elukohas ja tema poolt juhitavate äriühingute registreerimiskohas ning kaebaja sõidukis toimunud läbiotsimisel;
  2. b)kaitsja tagamata jätmine (kaebajal kaasas oleval kaitsjal v. adv. M. Kiisal kästi ülekuulamisruumist lahkuda), õiguse nõuda kaitsjat selgitamata jätmine, kahtlustuse sisu teatamata jätmine ja kohustamine andma ütlusi kriminaalkaristuse ähvardusel 09.03.2007 ülekuulamisel J. Aleksejevi poolt. 3) Väär on vastustaja väide, et läbiotsimine ei ole kaitsja juuresolekul läbiviidav uurimistoiming ja seadusest ei tulene õigust ega kohustust kaitsja abile. Kaitsjale õigust omava isiku kaitsja on õigustatud osalema läbiotsimisel KrMS § 47 lg 1 p 6 alusel, mille kohaselt on kaitsjal õigus osaleda kohtueelses menetluses kaitsealuse osavõtul tehtavates uurimistoimingutes õigusega esitada menetleja kaudu küsimusi. Kolmanda isiku seaduslikul esindajal oli õigus kaitsjale vastavalt KrMS § 402 lg 2. Kuna läbiotsimised toimusid kaebaja osavõtul, siis õige menetlusseisundi korral olnuks tal õigus kaitsja abile. Nimetatud õigust ei tagatud. 4) Ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga ka selles, nagu polnuks kaebajal õigust kaitsja abile ja õigust keelduda ütluste andmisest seetõttu, et raha ei olnud kaebaja esindatud äriühingute oma. Tallinna Ringkonnakohtu lahendites nr 1-07-2655 ja 1-07-2258 on selgelt öeldud, et äriühingute raha on arestitud konfiskeerimise tagamiseks. Isikult ei saa konfiskeerida vara, mis ei ole tema oma (vt KarS § 831 lg-d 1 ja 2, § 832 lg-d 1 ja 2). Vastustaja ei ole vara arestimisse kaasanud muid isikuid peale kaebaja esindatud äriühingute. Nende arestimismenetlusse kaasamisega tunnistasid nii prokuratuur kui kohtud, et raha omanikud olid kaebaja juhitud äriühingud. Ka uurimisasutus ja Riigiprokuratuur on vara ühemõtteliselt käsitlenud äriühingute omana (Keskkriminaalpolitsei 07.03.2007, 08.03.2007 ja 03.10.2007 vara arestimise protokollid kriminaalasjas nr xxxxxxxxxx, Riigiprokuratuuri 07.06.2011 määrus nr xxxxxxxxxx kriminaalasja alustamata jätmise kohta). Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-89-11 (p 19.1) on selgita3
(14)3-12-451 tud, et nn kontoraha ehk nõue panga vastu kuulub kontoomanikule sõltumata sellest, millisel viisil kontole laekunud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid kohustused kolmanda isiku ees. Klientidelt raha saamisel kaebaja juhitud äriühingute kontodele muutus raha nende äriühingute omandiks. Äriühingud ja nende esindajad on seda väitnud kogu kriminaalmenetluse vältel. Prokuratuuril küsimusi tekitanud väljend „võõrvahendid“ tähendab kaasatud kapitali (sh krediidilepingu alusel saadud raha, mis läheb laenusaaja omandisse), mitte vara, mida omatakse fiktiivselt. Seega on kohtud toiminud õigesti, kaasates kaebaja juhitud äriühingud arestimismenetlusse. 5) Kodu ja töökoha puutumatuse riive on intensiivne riive, mis on lubatav vaid kooskõlas seadusega. Riive oli kaebaja õiguse kaitsja abile piiramise tõttu õigusvastane. Kaitseõiguse õigusvastase piiramisega alandati kaebajat, sest tema põhiõiguste piiramine ei toimunud kooskõlas seadusega. Kuna talt võeti õigus kaitsja abile, ei saanud ta menetleja tegevust vaidlustada ega ka menetluslike taotlustega toiminguid ära hoida. Kuna ta ei teadnud, milles tema esindatavaid kahtlustati, ei saanud ta põhjendada ja tõendada nende süütust. Avalik võim keeldus kaebaja õigusi õigusvastaselt piiranud ametnike distsiplinaarkorras karistamisest ja mistahes muude heastamisabinõude võtmisest, mis riivas kaebaja usku õigusriiki ja süvendas tema õiguste rikkumise intensiivsust. Tema ees ei suvatsetud isegi vabandada. Riigivõimu üleolev ja küüniline suhtumine on vaadeldav kaebaja väärikuse alandamisena RVastS § 9 lg 1 alusel. Oma käitumisega, mis väljendus kaebaja õiguste selge rikkumise sihikindlas eitamises, on vastustaja süvendanud kaebaja nördimust. Kaitseõiguse õigusvastase piiramisega tekitatud kahju on moraalse kahjuna hüvitatav vastavalt PS §-le
  1. Kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga (otsus nr 311195/96, p 76), annab menetlusõiguse rikkumisega põhjustatud nördimus õiguse mittevaralise kahju hüvitamisele. 6) Alandustunne ja nördimus on põhjuslikus seoses menetlustoimingute läbiviimise õigusvastase viisiga. Kui need toimingud oleksid läbi viidud seaduslikul viisil, kaebajale seaduses ettenähtud õiguste tagamisega, ei oleks alandustunnet ega nördimust tekkinud. 7)
  2. a kriminaalasjas tehtud Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu lahendites (Harju Maakohtu 23.02.2007 määrus nr xxxxxxxxxx, Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2007 määrus nr 1-07-2258 (xxxxxxxxxx), Harju Maakohtu 02.03.2007 määrus nr 07221000023, Tallinna Ringkonnakohtu 27.03.2007 määrus nr 1-07-2655 (xxxxxxxxxx)), on äriühinguid loetud kolmandateks isikuteks. Siis ei saa ka madalamalseisev menetleja omistada neile enampiiravat menetlusseisundit. 19.03.2007 kohtuistungil kriminaalasjas nr 1-07-2258 (Sevenert OÜ, Instmark OÜ ja Montevalle OÜ määruskaebus) nimetas ka prokurör neid äriühinguid kolmandateks isikuteks. Pole kahtlust, et prokurör on suuteline eristama kolmandat isikut menetlusvälisest isikust. Seega eirati äriühingute ja kaebaja menetlusseisundit tahtlikult. Vastustaja pole süü puudumist tõendanud. Õigusvastased toimingud pole tekkinud teadmatusest mingist asjaolust, vaid õigusaktide ebaõigest kohaldamisest. Seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-35-08, 3-2-1-92-01). 8) Läbiotsimised viidi läbi Prokuratuuri määruse alusel. Prokuratuuril oli kohustus tagada kriminaalmenetluse seaduslikkus ja teostada järelevalvet uurimisasutuse (Keskkriminaalpolitsei) tegevuse üle (prokuratuuriseaduse § 1 lg 1, KrMS § 30 lg 1). Prokuratuuril on garandiseisund, ta kannab juriidilist vastutust tema kontrolli ja juhtimise (KrMS § 213 lg 1 p-d 1-2, 4-7, 10, lg 3, lg 5) all oleva uurimisasutuse eest. Prokuratuur omas nii ette- kui ka tagasiulatuvat ülevaadet vaidlusaluste toimingute läbiviimise kohta ning tal oli võimalus astuda vajalikke samme nende ebaõige viisiga põhjustatava kahju ärahoidmiseks või heastamiseks. 9) Kuna tegemist on hüvitamiskaebusega, mida kriminaalmenetluse käigus ei menetleta, on halduskohus

§ 4lg-st 4 ja § 61 lg-test 1 ning 3 tulenevalt õigustatud kontrollima ka 4

(14)3-12-451 kriminaalmenetluslike toimingute seaduslikkust (vt ka Riigikohtu 19.06.2012 määruse nr 3-31-75-11, p-d 13 ja 20).
  1. Prokuratuur palus jätta kaebus rahuldamata, leides, et ühtegi süülist rikkumist ei ole toime pandud, kaebaja õigusi ei ole rikutud ning puudub seos kaebajale menetluses antud staatuse ning väidetava mittevaralise kahju vahel. Tema vastuväited (I kd tl 54-56, 147-148) olid järgmised. 1) Vara arestimise ajal kehtinud KrMS § 142 lg 1 alusel arestiti rahalised vahendid kui rahapesu objektiks olev vara, mis üksnes oli Eesti äriühingute valduses, s.t mitte kui kolmanda isiku vara, kuigi seadus võimaldas arestida ka kolmanda isiku vara. Rahaliste vahendite aresti vaidlustas ringkonnakohtus äriühingute lepinguline esindaja. Nii Harju Maakohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus on nõustunud oma määrustes, et konfiskeerimise tagamiseks tuleb kohaldada vara aresti rahapesu objektiks olevale varale. Kohtud on küll vormiliselt vara aresti vaidlustajaks märkinud kolmanda isiku, kuid samas sisuliselt lähtunud menetlusvälise isiku vaidlustamisõigusest. Kaebaja on kriminaalmenetluses üle kuulatud tunnistajana. Ettevõtteid käsitleti menetlusväliste isikutena, kellel lasus kohustus vaid esitada tehingute aluseks olnud lepingud. Äriühingute roll rahapesu kahtluse alusel läbiviidud kriminaalmenetluses oli marginaalne, see puudutas nende õigusi või seaduslikke huve üksnes kaudselt, mistõttu ei pidanud menetleja vajalikuks kaasata äriühinguid määrusega menetlusse kui kolmandaid isikuid. Samas on menetlejad aktsepteerinud äriühingute lepingulise esindaja õigust esitada vara arestiga seonduvalt taotlusi ja kaebusi. Mingeid takistusi äriühingutele teostamaks oma oletatavaid või tegelikke õigusi vara aresti kui üksikküsimuse vaidlustamise suhtes ei tehtud. Kogu rahapesu objektina arestitud rahaliste vahendite näol oli tegemist varaga, mille suhtes oli kahtlus, et see on saadud kuriteoga. Menetlejad lähtusid seisukohast, et tegemist ei olnud neile ettevõtetele – SV Capital OÜ, Sevenert OÜ, Instmark OÜ ja Montevalle OÜ – kuuluva varaga ega ettevõtetega, keda ennast oleks alust kahtlustada rahapesus. Ka nimetatud ettevõtete lepingulised esindajad on määruskaebemenetluses läbivalt kinnitanud, et tegemist ei ole neile kuuluva varaga, vaid võõrvahenditega. Seega vara arestimise ajal ega ka menetluse kestel ei tõusetunud vaidlust vara omandiõigusest ning võimaliku konfiskeerimisotsuse adressaadiks ei oleks olnud eelnimetatud äriühingud, s.t isikud, kellele see otsus oleks suunatud ja kellele kuuluva varana oleks vara konfiskeeritud. Rahapesu konfiskeerimismenetlus on suunatud vara vastu, mis on olnud kuriteo objektiks. 2) Kolmas isik toodi uue menetlusosalisena kriminaalmenetlusse 13.12.2006 vastu võetud RTRTS, kohtutäituri seaduse, KarS, KrMS, riigi õigusabi seaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seadusega (RT I 2007, 2, 7), mis jõustus 01.02.
  2. Enne seda ei kuulunud kolmas isik kriminaalmenetluses menetlusosaliste ja kohtumenetluse poolte hulka. Kolmanda isiku legaalmääratluse saab tuletada KrMS § 401 lg-st 1, mis sätestab, et menetleja võib määrusega kriminaalmenetlusse kaasata kolmanda isiku, kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Seadusandja tahte kohaselt seoti kolmanda isiku institutsioon eelkõige kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise võimalustega KarS § 83 lg 3 või 4, § 831 lg 2 ning 832 lg 2 järgi. Hilisem Riigikohtu praktika (RKKK 3-1-1-89-11) on laiendanud kolmanda isiku mõiste alla käivate võimalike isikute ringi ning sisu. Eeltoodust tulenevalt ei tekkinud menetlejatel KrMS regulatsioonist tulenevat ühest arusaamist, et äriühingud tuleks kaasata kolmandate isikutena ja seeläbi peaks kaebaja menetluses osalema juriidilisest isikust kolmanda isiku juhatuse liikmena, kellel on kolmanda isiku õigused (KrMS § 401 lg 2 sõnastus kuni 31.08.2011). Küll aga oli kaebaja isik, kes võis teada tõendamiseseme asjaolusid, mistõttu on ta üle kuulatud kui tunnistaja (KrMS § 66 lg 1). Seda, et tema kui tunnistaja õigusi oleks rikutud, kaebaja ei väida. Tunnustades Harju Maakohtu 18.11.2011 määruse nr 1-11-10889 õigsust, on selle määruse motiivide ülekandmisel kriminaalasja nr 07221000023 menetlusse vaja arvestada menetlustoimingute tegemise ajalist 5
(14)3-12-451 konteksti ning seda, kuidas on Riigikohus sisustanud kolmanda isiku mõistet oma hilisemas praktikas, aga eelkõige ka seda, et vara oli arestitud kui rahapesu objektiks olev vara, mitte kui kolmanda isiku vara. Ainuüksi asjaolu, et maakohus on prokuratuuri tõlgendust kolmandast isikust pidanud ekslikuks, ei tee menetlustoimingute tegemise ajal kehtinud regulatsiooni ning kohtupraktikat arvestades prokuratuuri varasemat lähenemist ebaseaduslikuks. Õigusnormide erinev tõlgendamine ei ole samastatav süülise käitumisega, mis tooks kaasa vastutuse tekitatud varalise või mittevaralise kahju eest. 3) KrMS § 402 lg-st 2 tulenevad õigused realiseeruvad üksnes siis, kui kriminaalmenetluses otsustatakse kolmanda isiku vara konfiskeerimine. Seetõttu on oluline, et äriühingute arveldusarvetel olnud rahalised vahendid arestiti kui rahapesu objektiks olev vara ja rahaliste vahendite omanikuks ei peetud kõne all olevaid äriühinguid (ka ise ei pidanud äriühingud end vara omanikeks). Sevenert OÜ, Instmark OÜ ja Montevalle OÜ osutasid Eestis sellel ajal kehtinud krediidiasutuste seaduse (KAS) § 6 lg 1 p-s 4 loetletud finantsteenuseid, s.o arveldus ja muu raha edastamise tehinguid. KAS § 5 kohaselt oli finantsteenuseid osutav äriühing käsitletav finantseerimisasutusena. Äriühingud pakkusid seega konverteerimisteenust, millest saadud rahaliste vahenditega toimisid vastavalt nendele edastatud juhistele ning nende selline tegevus on käsitletav sarnaselt panga (kontopidaja) tegevusena. Käesoleval ajal on makseasutuste ja eraha asutuste seaduse § 79 lg-s 2 otseselt sätestatud, et makseteenuste osutamisega seoses makseasutusele usaldatud kliendi vara, samuti selle arvel omandatud vara, kuulub makseteenusega seotud kliendile ning seda ei arvata makseasutuse pankrotivara hulka ja selle arvel ei rahuldata makseasutuse teiste võlausaldajate nõudeid. Kõik eeltoodu viitab sellele, et teenuse osutamisel ei muutunud äriühingud rahaliste vahendite omanikuks, vaid üksnes valdajaks ajal, mil toimus konverteerimine. Rahaliste vahendite käsutamisõigus jäi ülekande teinud juriidilistele isikutele. Prokuratuuri seisukohalt ei saanud äriühingud olla konfiskeerimisotsustuse objektideks, mis selgitab kohtueelse menetleja otsustust mitte kaasata määrusega äriühinguid kolmandate isikutena. Kaebaja viidatud äriühingud poleks vara konfiskeerimise korral kohtumenetluses olnud selle otsustuse objektideks. Käesoleval juhul oleks kriminaalmenetluses otsustatud rahapesu objektiks oleva vara konfiskeerimine, s.o KarS § 394 lg 5 kohaselt rahapesu kui süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud vara konfiskeerimine. 4) Jääb arusaamatuks, millist seadusest tulenevat nõuet läbiotsimisel rikuti. Läbiotsimine ei ole kaitsja juuresolekul läbiviidav uurimistoiming, seadusest ei tulene õigust ega kohustust kaitsja kaasamisele. Läbiotsimise juures ei ole õigust kaitsja abile ka kahtlustataval. KrMS § 34 lg 1 p 5 kohaselt on kahtlustataval õigus kaitsja juuresolekut nõuda üksnes ülekuulamisel, vastastamisel, ütluste seostamisel olustikuga ja tema äratundmiseks esitamisel. Samuti on paljasõnaline, et kaebuse esitajalt võeti ära õigus nimetatud toiminguid vaidlustada ja menetluslike taotlustega toiminguid ära hoida. Korteri ja sõiduauto läbiotsimise aluseks olid Põhja Ringkonnaprokuratuuri 26.03.2007 määrused, mida kaebajale tutvustati. Kaebaja on viibinud mõlema läbiotsimise juures, ta on olnud uurimistoimingule allutatud isik ning talle on antud õigus teha märkusi läbiotsimisprotokolli kohta. Vastavalt KrMS § 152 lg-le 3 on temale antud läbiotsimise protokolli koopia. Nii läbiotsimismäärust kui ka toimingu käiku on õigus vaidlustada KrMS § 228-230 korras nii menetlusosalisel kui ka menetlusvälisel isikul. Kaebaja ei ole vaidlustanud läbiotsimise aluseks olnud määrust ega seadnud kahtluse alla uurimistoimingu läbiviimise vastavust menetlusnormidele kriminaalmenetluse raames, mistõttu tuleb käesoleval juhul sellise uurimistoimingu läbiviimise seaduslikkust eeldada ning lugeda vastupidised väited paljasõnaliseks. Andmed, et kaebajale oleks tehtud takistusi oma õiguste kasutamiseks, puuduvad. Kaebaja ei vaidlustanud kriminaalmenetluse kestel ka oma menetluslikku seisundit, kuigi kolmandaks isikuks tunnistamata jätmine on vaidlustatav KrMS § 228-230 korras. 5) Tunnistajana ülekuulamist 09.03.2007 ei muuda ebaseaduslikuks Harju Maakohtu 18.11.2011 määrusest meelevaldselt tuletatud seisukoht, et kaebajat oleks tulnud käsitleda kui 6
(14)3-12-451 kolmanda isiku seaduslikku esindajat ning ta sellena ka üle kuulata. Maakohtu seisukoht on antud lõpetatud kriminaalmenetluse kontekstis ning üksnes küsimuses, mis puudutab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse väljastamist ning selles osas tsiviilkostja ja kolmanda isiku võrdsustamist. Kolmandal isikul on üksnes piiratud kahtlustatava õigused – KrMS § 34 lg 1 pdes 1, 2 ja 5 sätestatud õigused. Formuleeritud kahtlustust, mida oleks kaebaja väitel pidanud talle teada andma, ei olnud olemaski, mistõttu ei saanudki tekkida olukorda, kus rakendunuks KrMS § 402 lg-s 2 viidatud kahtlustatava õigused. Õigus keelduda ütluste andmisest oli kaebajal tunnistajana sarnaselt kahtlustatavaga olukorras, kui ütlused võivad kuriteo või väärteo toimepanemises süüstada teda ennast. KrMS §-de 401 lg 3 ja 39 lg 3 järgi kohaldatakse ka kolmandale isikule tunnistaja kohta sätestatut. 6) Võttes arvesse ühelt poolt seda, et isik ei tunnetanud oma õiguste rikkumist menetlustoimingute tegemise ajal, mingeid takistusi taotluste, kaebuste esitamisel, lepingulise esindaja võtmisel talle ei tehtud ning tegelikkuses oli äriühingute ainus küsimus rahaliste vahendite aresti alt vabastamine, millise lahendamisel isikutele kõik õigused tagati, ei ole kaebaja staatus tunnistajana talle kaasa toonud rohkem ega vähem õiguslikke vahendeid ning garantiisid kui oleks olnud toonud kaasa tema kaasamine kolmanda isiku esindajana. Kolmanda isiku esindaja kuulatakse kriminaalmenetluse üle sarnaselt tsiviilkostajaga, st talle kohaldatakse tunnistaja kohta sätestatut. Kolmandale isikule seadusest tulenevad õiguste erisused, s.o KrMS § 402 lg 2, mille rikkumist eelkõige ette heidetakse, ei oleks kriminaalmenetluses rakendunud. 7) Olukorras, kus erinevad menetlejad tõlgendavad seadust erinevalt ning tõlgendused polnud tahtlikult ebaõiged ega eesmärgiga kahjustada kellegi huve, ei ole võimalik tuvastada kellegi käitumises süülist distsiplinaarsüütegu. 8) Uurimisasutus oli pädev iseseisvalt tegutsema kohtueelse uurimise käigus ülekuulamise läbiviimisel. Prokuratuuri üldine pädevus kohtueelses menetluses on sätestatud KrMS §-s 213, mis näeb ette olukorrad ja juhud, mil prokuröri tegelik sekkumine kohtueelsesse uurimisse on lubatud ja võimalik. Uurimisasutuse menetlusliku tegevuse juhtimiseks ja suunamiseks iga menetlustoimingu läbiviimisel eraldi puudub vajadus, see ei oleks mõistlik ega otstarbekas. Uurimisasutus teeb KrMS § 32 alusel kõiki menetlustoiminguid iseseisvalt, kui menetlustoiminguks ei ole vaja kohtu luba või prokuratuuri luba või korraldust. 9) Seadusandja pole kehtestanud korda, mille alusel saaks halduskohus hinnata kriminaalmenetluses antud aktide ja sooritatud toimingute õiguspärasust. See menetlusliik on muust avaliku võimu teostamisest eraldi reguleeritud ning vastavate toimingute ja otsustuste õiguspärasust kontrollivad kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt üldkohtud (vt Riigikohtu üldkogu lahend nr 3-3-1-35-10). 4. Tallinna Halduskohtu 18.10.2012 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendav osa koosnes põhiliselt vastustaja seisukohtade esiletoomisest. Kohus osundas, et KrMS § 401 lg-ga 1 on menetlejale antud õigus otsustada, kas kolmanda isiku kaasamine menetlusse on vajalik ja põhjendatud. Isikul ei ole alust nõuda, milline menetluslik saatus talle kriminaalmenetluses tuleks määrata. Kohus märkis, et kuna prokuratuuri kinnitusel ei ole kaebaja vaidlustanud läbiotsimise aluseks olnud määrust ega seadnud kriminaalmenetluses kahtluse alla uurimistoimingu läbiviimise seaduslikkust, eeldab kohus nimetatud uurimistoimingute läbiviimise seaduslikkust, „vastupidist ei ole kaebaja pool tõendanud“. Kuna vaidlusaluse kriminaalmenetluse käigus kedagi kahtlustatavaks/süüdistatavaks ei tunnistatud, on väited kaitsja vajadusest paljasõnalised. Midagi tavatut ei ole kaebaja kui füüsilise isiku ja mitte kui äriühingute seadusliku esindaja ülekuulamises, mis viidi läbi faktiliste asjaolude kindlakstegemiseks. Asjakohatu on kaebaja väide, et tal on õigus teada kahtlustuse sisu, kuna kriminaalmenetluses kahtlustuse esitamiseni ei jõutud. Kohus viitas RVastS § 7 lg-le 1 ja § 9 lg-le 1 7
(14)3-12-451 ja märkis, et Harju Maakohtu 18.11.2011 kohtumääruses välja öeldud seisukoht, „tunnistaja ülekuulamise protokoll, sh ülekuulamise toiming, ega läbiotsimisprotokollid, sh läbiotsimiste toimingud“ ei ole aluseks kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kohus viitas ka Riigikohtu üldkogu 31.08.2011 otsusele nr 3-3-1-35-10 ja leidis, et halduskohtul puudub seadusest tulenev pädevus hinnata sisuliselt kriminaalmenetlustoiminguid ja otsustusi ning seda enam neid veel ümber hinnata või ümber lükata. Sellekohaseid hinnanguid on pädevad andma maakohtud (üldkohtud). Isik peab ise hea seisma selle eest, et vajadusel astuda samme kriminaalmenetluses tehtud toimingute/otsustuste sisuliseks vaidlustamiseks seaduses ettenähtud alustel ja korras. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. X Xi apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldatakse. Kordamata apellandi esimese astme kohtus esitatud seisukohti, võib apellatsioonkaebuse väidetest tuua välja järgmist. 1) Kohus on rikkunud

§ 157lg-t 1 ja § 158 lg-t 1.

Kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised. Kohus leidis, et halduskohtul ei ole kriminaalmenetlustoimingute seaduslikkuse kontrollimise pädevust. Kui see on nõnda, siis ei ole tarvidust nende toimingute seaduslikkuse põhjendamiseks, mida on otsuses aga tehtud. Apellant jääb seisukohale, et haldusasju menetlevad kohtud on õigustatud ja kohustatud tuvastama ja hindama kõiki menetlusosaliste väiteid, k.a. süüteomenetluse toimingutega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel toimingute õiguspärasust. Vastupidise tõlgenduse korral ei oleks isikul adekvaatset võimalust oma huvide kaitseks, kui süüteomenetlus on lõpetatud kohtueelses staadiumis, nagu praegu. 2) Iseenesest on õige, et menetleja otsustab diskretsiooni piires, millise menetlusliku staatuse ta isikule kriminaalmenetluses määrab. Tegemist pole aga suvaotsusega, mis ei alluks kohtulikule kontrollile. Kriminaalmenetlusliku staatuse määramine toimub kooskõlas KrMS-ga ja muude kriminaalmenetlusõiguse allikatega. Ebaõige staatuse määramisega võidakse isiku õigusi rikkuda. Õige on halduskohtu seisukoht, et isik ei saa nõuda menetlejalt endale konkreetse menetlusliku staatuse omistamist. Sellest aga tuleneb, et isiku ainus tõhus õiguskaitsevahend ebaõige menetlusstaatuse omistamise vastu ongi kahjuhüvitise nõudmine (kriminaalasja kohtusse jõudmisel ka vastavate ütluste tähelepanuta jätmine). 3) Kohus leidis, et prokuratuuri ekslik seaduse rakendamine on vabandatav („prokuratuuri väitel ei tekkinud menetlejatel KrMS regulatsioonist tulenevat ühest arusaamist“), kuid seeeest apellandi poolne menetlustoimingute mittevaidlustamine võtvat talt õiguse tugineda selle ebaõigsusele. Selline lähenemine on ebaloogiline ja jääb väga kaugele demokraatliku õigusriigi aluspõhimõtetest. Kuivõrd seadusest ei tulene, et kriminaalmenetlusliku toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks peab isik läbima kohustusliku kohtueelse menetluse (st pöörduma prokuratuuri palvega tunnistada toiming ebaõigeks), siis kahjuhüvitise nõudmiseks apellant seda tegema ei pidanud. Halduskohus ei ole kaebust

§ 121

lg 1 p 4 alusel tagastanud põhjendusega, et kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Ka uurimiskaebemenetluse tulemusena tehtav lahend ei oleks tulenevalt

§ 61

lg-st 4 vabastanud halduskohut vaidlustatava kriminaalmenetlustoimingu seaduslikkuse kontrollimise vajadusest. Kuna vastustaja ei taganud apellandile õigusabi vaidlusaluste kriminaalmenetlustoimingute ajal ega selgitanud ka uurimiskaebemenetluse olemasolu ning sellekohase kaebuse esitamise korda, on apellandile ka ebaõiglane heita ette, et ta ei ole viivitamatult pöördunud uurimiskaebusega prokuratuuri või kohtusse. Kuigi kriminaalmenetluslikke toimingute (nagu ka nt haldusaktide ja -toimingute) seaduslikkust eeldatakse, on isikul õigus põhjendada, kas ja miks on kriminaalmenetluslikud toimingud ebaseaduslikud. 8

(14)3-12-451 4) Kohtuotsuses asendus KrMS rakendamise analüüs väidetava tavapraktika käsitlemisega – seaduse asemel viitas halduskohus kohtuotsuse lk-l 6, et „midagi tavatut ei ole ka Y. Xi kui füüsilise isiku, mitte kui äriühingute seadusliku liikme (juhatuse liikme), ülekuulamises….“. Õiguse rakendamine on kohtu ülesanne (

§ 157

lg 1), mistõttu pidi halduskohus tuvastama viitega konkreetsele õigusnormile või kohtulahendile, kas kriminaalmenetlusõiguse kohaselt olid apellandil tema poolt väidetud õigused või mitte. Ebaõige halduspraktika ja ka ebaõige kohtueelne menetluspraktika ei õigusta õigusrikkumiste jätkamist avaliku võimu poolt (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-23-06, p 12). 5) Apellant kordab seisukohta, et apellandil oli õigus kaitsjale, õigus teada kahtlustuse sisu ja õigus keelduda ütluste andmisest ning Sevenert OÜ-le, Instmark OÜ-le ja Montevalle OÜ-le ebaõige staatuse omistamisega sunniti apellanti andma ütlusi, mis võidi kasutada nii apellandi enda kui ka tema esindatavate vastu, rikuti õigust teada kahtlustuse sisu ja võeti ära õigus kaitsja abile apellandi ülekuulamisel ja läbiotsimisel. Selline rikkumine on oluline ja on aluseks kahjuhüvitisele ka siis, kui isikule ei järgnenud otseseid kahjulikke menetluslikke tagajärgi (vt EIK lahend asjas Dayanan v. Turkey, kaebus nr 7377/03). Isegi kui apellandi tunnistajana ülekuulamine oli õigustatud, pidi riik temale tagama kolmandate isikute seadusliku esindaja menetluslikud õigused. 6) KrMS § 66 lg-test 1 ja 2 johtuvalt on tunnistajaks füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid ja kellel ei ole teistsugust menetlussubjektsust. KrMS § 2 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikad mh rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid ning Eestile siduvad välislepingud, seega ka EIK praktika (vt nt Riigikohtu määrus nr 3-4-112-08, p 21-22). EIK ei luba kuulata de facto kahtlustatavat üle muu menetlussubjektina; õiglase menetluse tagamisel loeb isiku sisuline olukord menetluses, mitte sellele isikule formaalselt omistatud või omistamata jäetud menetlusstaatus. EIK praktikas kasutatakse terminit abistatav tunnistaja (assisted witness ingl. k, témoin assisté pr. k), mis tähistab isikut, kes on küll tunnistaja, kuid kellele sõltuvalt tema ütlustest võidakse esitada kahtlustus (nt asjas Stojkovic c. France et Belgique, kaebus nr 25303/08, asus EIK seisukohale, et sellisele isikule tuli tagada kahtlustatavale ette nähtud tagatised). 01.09.2011 jõustunud KrMS redaktsiooniga on vastav probleem osaliselt kõrvaldatud KrMS §-ga

  1. Vaidlusaluste kriminaalmenetluse toimingute ajal oli kaitseõigus, vaikimisõigus ja õigus teada kahtlustuse sisu tagatud kolmanda isiku seadusliku esindaja instituudi kaudu. Prokuröride poolt oma tegevusvaldkonna õigusallikate ebapiisav tundmine ei vabasta riiki üksikisikute miinimumõiguste tagamise vajadusest. Seega ei vabastanud ka apellandi lugemine tunnistajaks apellandile nimetatud menetluslike garantiide tagamisest. Tasub märkida, et apellandi poolt väljatoodud küsimus on ka ilusasti käsitletud Riigikohtu kohtupraktikas (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-39-05, 3-1-1-6-07, 3-1-1-114-04) ja isegi Sisekaitseakadeemia õppematerjalides (U. Krüger. Ülekuulamine kohtueelses menetluses. Õiguslikud aspektid. Tallinn, Sisekaitseakadeemia 2008, lk 77-78). Kriminaalmenetlusõiguse tundmist politseiõpiku tasemel tuleb prokuratuurilt ja uurimisasutuselt eeldada. Enne vaidlusaluseid menetlustoiminguid pidi menetlejale olema selge, et kuna apellant on juhatuse liige äriühingutes, mida seostatakse rahapesuga ja nii ülekuulamisel esitatud küsimused kui ka läbiotsimisel otsitavad objektid on seotud äriühingute äritegevusega, siis kuriteo tõendamisel oleks selle inkrimineerimine apellandile ülimalt tõenäoline. Seega lasus riigil kohustus tagada apellandile kolmanda isiku seadusliku esindaja/kahtlustatava õigused.
  2. Prokuratuur palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, leides, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. 1) Halduskohtul puudub pädevus hinnata selliste toimingute seaduslikkust, mille kontrollimiseks on ette nähtud teistsugune menetluskord, nende seaduslikkust tuleb halduskohtul eeldada (vt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-35-10, 3-3-1-85-09, 3-3-1-15-10). Sätestades KrMS VIII ptk 9

(14)3-12-451
  1. jaos ka menetlusvälise isiku õiguse vaidlustada kohtueelse menetleja menetlustoimingut või määrust, on seadusandja pidanud oluliseks lahendada selles korras ka küsimused, mis ei pruugi olla hilisema kohtumenetluse esemeks, ning nende isikute suhtes, kes ei ole menetlusosalised. Asjaolust, et isik ei kasutanud talle selleks ettenähtud ajal kohaseid õiguskaitsevahendeid, ei saa tuletada tema õigust nõuda nende toimingute seaduslikkuse hindamist teises menetluslikus korras. Arusaamatu on apellandi järeldus, et ainus isiku õiguskaitsevahend ebaõige menetlusstaatuse omistamise vastu on kahjuhüvitise nõudmine. Eelnimetatud menetluskord, s.o KrMS § 229 lg 2 võimaldab kõrvaldada õiguste rikkumise või tunnistada õiguste rikkumist. Seega olid kaebajal tema väidetavate õiguste rikkumise ajal nii menetluslikud vahendid kui ka võimalused vaidlustada tunnistajana ülekuulamist. Puuduvad andmed, et tal puudunuks juurdepääs õigusabile. 2) Kaebaja 09.03.2007 toimunud ülekuulamisel tunnistajana ei rikutud tema õigusi ning tema ülekuulamine tunnistajana oli kriminaalmenetluse käigus kogutud andmeid, menetluse etappi ning kehtivat kohtupraktikat arvesse võttes seaduslik. Talle olid tagatud kõik KrMS §-st 71 tulenevad õigused, k.a õigus keelduda ütluste andmisest ka siis, kui ütlused võivad kuriteo või väärteo toimepanemises süüstada teda ennast. Kriminaalasjas, milles ta üle kuulati, ei olnud konkreetset kahtlustatavat ega formuleeritud kahtlustust, mille sisu oleks saanud talle teada anda. Kriminaalmenetlust alustati kuriteotunnuste ilmnemisel rahapesu kahtluses KarS § 394 järgi, mis oli kaebajale teada. 3) Menetlusliku staatuse andmine on prokuröri diskretsiooniotsus, mis sõltub nii sisuliselt kui ka ajaliselt konkreetses kriminaalasjas kogutud tõendusteabest ning menetluse perspektiividest, aga ka sellest, keda mis ajahetkel saab üldse käsitleda konkreetse konfiskeerimisele kuuluda võiva vara suhtes puudutatud isikuks, kelle õigusi või vabadusi võidakse sellega riivata. Kui üldse saaks rääkida kellegi õiguste rikkumisest maakohtu määruse seisukoha kontekstis ja KrMS § 401 lg 1 mõttes, siis on need Sevenert OÜ, Montevalle OÜ ja Instmark OÜ, keda ei kaasatud juriidilistest isikutest kolmanda isikuna. 4) Apellandi seisukoht, et tema õigus kaitsja abile läbiotsimisel tulenes KrMS § 47 lg 1 p-st 6, mille kohaselt on kaitsjal õigus osaleda kohtueelses menetluses kaitsealuse osavõtul tehtavates uurimistoimingutes õigusega esitada menetleja kaudu küsimusi, läheb vastuollu apellandi käsitlusega kolmanda isiku õigustest, kuna selline apellandi viidatud õigus on üksnes kaitsjal ja kaitsealusel ehk siis kahtlustataval. Apellandi viidatud alus ei kohaldu läbiotsimisel, mis viiakse läbi teiste isikute kui kahtlustatav osavõtul. Apellandi seisukohast võib järeldada, et talle oleks pidanud kohalduma kahtlustatava, mitte aga kolmanda isiku (esindaja) õigused KrMS § 402 lg 1 ja 2 mõttes viitega KrMS § 34 lg 1 p-dele 1, 2 ja
  2. Kolmanda isiku õigus KrMS § 34 lg 1 p-des 1, 2 ja 5 toodud kahtlustatava õigustele rakendub üksnes siis ning ajal, kui kriminaalmenetluses otsustatakse kolmanda isiku vara konfiskeerimine, arvestades konfiskeerimise erisustega. See ei tähenda, et kolmas isik oleks võrdsustatav kahtlustatavaga või et talle laieneks kõik kahtlustatava õigused. Esindajal on kõik (ja üksnes) esindatava õigused. Apellandil ei olnud läbiotsimiste läbiviimisel kahtlustatava õigust kaitsjale, mille rikkumist apellatsioonkaebuses ette heidetakse, ning kaitsjal (keda kolmanda isiku mõiste puhul seadusandlus üldse ei tunne) ei olnud õigust osaleda uurimistoimingus. Läbiotsimine ei ole selline toiming, mis käiks KrMS § 34 lg 1 p 5 alla. KrMS ei näe ette kolmanda isiku seadusliku esindaja õigust nõuda lepingujärgse esindaja osavõttu läbiotsimise läbiviimisest. Seega ei rikutud apellandi õigusi ka Harju Maakohtu 18.11.2011 määruse seisukohti arvesse võttes. 10
(14)3-12-451 5) Apellandi kirjeldatud mittevaraline kahju ei ole põhjuslikus seoses tema õiguste väidetavate rikkumisega. Ta leiab, et tema alandustunne ja nördimus tulenes sellest, et menetlustoimingute läbi viimise viisiga rikkus menetleja tema õigusi, kuid ei Politsei- ja Piirivalveamet, Siseministeerium ega Riigiprokuratuur ei tunnistanud asetleidnud minetust ega heastanud (nt vabandamisega või ametniku karistamisega) sellega põhjustatud kahju. Eeltoodust võib järeldada, et mittevaralise kahju tekkimine on põhjuslikus seoses erinevate ametkondade ajaliselt hilisema tegevusetusega. Prokuratuur ei saa vastutada teiste ametkondade tegevuse eest. Apellandi kirjeldatud tunded ei ole põhjuslikus seoses kriminaalmenetluse raames läbiviidud seadusliku ning õiguspärase menetlustoiminguga ega vastustaja tegevusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellandil on õigus selles, et halduskohtu otsus ei vasta seaduse nõuetele. Nõuded kohtuotsuse põhjendavale osale sätestab

§ 165

, mille lg 1 kohaselt tuleb kohtuotsuse põhjendustes märkida mh kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele kohus asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugineb, põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega, õigus, mida kohus kohaldas, ja kohtu järeldused. Tegemist ei ole pelga formaalsusega, mille täitmiseks piisaks tõendite, tõendatuks peetud asjaolude ja õigusnormide mainimisest või loetlemisest. Koostoimes

§ 157

lg-ga 1 ja § 158 lg-ga 1 nõuab § 165 lg 1, et kohus väljendaks oma seisukohti selgelt, arusaadavalt ja struktureeritult. Kohtu poolt tõendatuks tunnistatud asjaolud, kohtu kohaldatud õigusnormid ja kohtu järeldused peavad olema seostatud. Seostamine tähendab, et on jälgitav, millise asjaolu põhjal ja millise õigusnormi alusel kohus mingi järelduse on teinud. Selliste seoste adumist ja kohtu arutluste objektiks olevate asjaolude õigusliku tähenduse mõistmist raskendab oluliselt see, kui kohaldatud õigusnormidele (nagu antud juhul RVastS § 7 lg 1 ja § 9) viidatakse alles kohtuotsuse põhjenduste lõpus. Kohtu seisukohad ei tohi olla vastuolulised.

  1. Apelleeritud kohtuotsuse põhjendustel puudub struktuur. Enamuse kohtuotsuse põhjendavast osast moodustavad vastustaja seisukohad, mis on kohtu enda seisukohtadest raskesti eristatavad. Pole arusaadav, millise õigusliku tähenduse kohus mingitele asjaoludele omistab. Näiteks, peatudes Harju Maakohtu 18.11.2011 määrusel, märgib kohus: „Siinkohal peab märkima, et selleks ajaks oli kõnealune kriminaalmenetlus juba lõppenud (lõpetatud 23.12.2010 kohtumäärusega).“ Kohtu põhjendustest ei ilmne, kuidas see asjaolu kohtu hinnangut nimetatud määrusele mõjutas. Järeldusteni viinud arutluskäik ei ole jälgitav. „Menetletavas asjas halduskohus leiab, et Harju Maakohtu 18.11.2011 kohtumäärus asjas nr 1-11-10889 välja öeldud seisukoht, et sõltumata kohtueelse menetleja KrMS §-le 401 lg 1 vastava määruse puudumisest tuleb äriühingud lugeda kriminaalasjas kolmandateks isikuteks ning neid tuleb lugeda isikuteks, kellel on õigus saada kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia (seejuures tuleb arvestada seda, millises kontekstis on see öeldud), tunnistaja ülekuulamise protokoll, sh ülekuulamise toiming, ega läbiotsimisprotokollid, sh läbiotsimiste toimingud (kaebaja asukohas ja sõidukis), ei ole aluseks x. Xile mittevaralise kahju hüvitamiseks.“ See ebamäärane ja arusaamatu lause ei saa olla kaebaja väidetega mittenõustumise põhjendus. Pealegi ei väida kaebaja, et talle tekitasid kahju Harju Maakohtu 18.11.2011 määruse põhjendused ja ülekuulamise või läbiotsimise protokollid.
  2. Kohtuotsuse seisukohad on vastuolulised. Kohus leidis, et halduskohtul puudub seadusest tulenev pädevus „hinnata sisuliselt kriminaalmenetlustoiminguid ja otsustusi ning seda enam neid veel ümber hinnata või ümber lükata“ (otsuse lk 6). Samas on kohus eelnevalt kriminaalmenetlustoimingutele mingeid hinnanguid andnud, märkides mh, et kaebaja kui füüsilise isiku ülekuulamises ei ole „midagi tavatut“ ning „halduskohus eeldab nimetatud uurimistoimingute läbiviimise seaduslikkust, vastupidist ei ole kaebaja pool tõendanud.“ (otsuse lk 5 ja 11

(14)3-12-451 6). Kui halduskohtul pole võimalik kriminaalmenetlustoimingute õiguspärasust hinnata, pole halduskohtumenetluses nende toimingute õigusvastasust võimalik tõendada. 10.

§ 17

lg 1 kohaselt on vastustajaks institutsioon (Vabariigi Valitsus, peaminister, riigiasutus, kohaliku omavalitsuse üksus, avalik-õiguslik juriidiline isik või avalikku ülesannet enda nimel täitev eraõiguslik juriidiline või füüsiline isik), kelle tegevuse peale on esitatud kaebus.

§ 18

lg 1 kohaselt teeb vastustaja vaidluse esemest lähtudes kindlaks kohus ja menetlusosaliste seisukohad vastustaja määramisel ei ole kohtule siduvad.

§ 41

lg 1 kohaselt määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue (

§ 37) ja kaebuse alus (põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse).

11. Kahju hüvitamise kaebuse aluseks on kaebaja õiguste väidetav rikkumine. Kaebaja väitel on talle kahju tekitatud:

  1. a)kaitsja tagamata jätmisega ja õiguse nõuda kaitsjat selgitamata jätmisega Keskkriminaalpolitsei menetlusosakonna politseivaneminspektor J. Aleksejevi poolt prokuratuuri määruse alusel läbi viidud kaebaja elukohas ja tema poolt juhitavate äriühingute registreerimiskohas ning kaebaja sõidukis 29.03.2007 toimunud läbiotsimisel;
  2. b)kaitsja tagamata jätmise, õiguse nõuda kaitsjat selgitamata jätmise, kahtlustuse sisu teatamata jätmise ja kohustamisega andma ütlusi kriminaalkaristuse ähvardusel 09.03.2007 ülekuulamisel J. Aleksejevi poolt (vt kaebuse 26.06.2012 täiendus p 2 I kd tl 139). 12. Vaidlust ei ole selles, et need väidetavalt kahju tekitanud toimingud viis läbi Keskkriminaalpolitsei kui uurimisasutus toimingute tegemise ajal, märtsis 2007 kehtinud KrMS § 31 lg 1 redaktsiooni mõttes. Käesoleval hetkel on KrMS § 31 lg 1 kohaselt uurimisasutuseks Politsei- ja Piirivalveamet, milleks 01.01.2010 jõustunud Vabariigi Valitsuse seaduse § 1055 lg 1 kohaselt ühendati mh Keskkriminaalpolitsei. Sama paragrahvi lg-st 4 tulenevalt loeti Politseija Piirivalveamet alates 01.01.2010 Eesti Vabariigi esindajaks kõikides õigussuhetes, milles Eesti Vabariiki esindas seni Keskkriminaalpolitsei. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt läksid Politsei- ja Piirivalveametile eelviidatud kuupäevast üle Keskkriminaalpolitsei ja tema ametiisikute volitused ja pädevus. 13. Kaebaja esindaja selgitas 12.06.2012 kohtuistungil: „Kaebajal on pretensioon riigile, mis konkreetne riigiasutus see on, on ainult korralduse küsimus“ ja „kui kohus leiab, et peaks kaasama veel vastustajaks Politsei- ja Piirivalveameti või veel kedagi, siis see on kohtu õigus“ (istungi protokoll lk 4 I kd tl 127). Selle ajani heitis kaebuse esitaja prokuratuurile ette mitte kahju tekitamist, vaid „isikute distsiplinaarkorras karistamisest ja muude kahju heastamise abinõude kasutamisest keeldumist“ (vt 12.06.2012 kohtuistungi protokoll lk 6 ja selles kajastatud kaebaja ütlustes tehtud viide kaebuse p-le 3.9). Pärast nimetatud kohtuistungit, kus prokuratuuri esindaja märkis: „ /…/ läbiotsimise protokollist on ka näha, kes seda läbi viis. Milles prokuratuuri süü seisneb?“ (12.06.2012 kohtuistungi protokoll lk 3, I kd tl 126), püüdis kaebaja prokuratuuri vastu nõude suunamist kaebuse 26.06.2012 täienduses (I kd tl 139-141, p 4 ja 8) põhjendada viitega KrMS § 30 lg-le 1, mille kohaselt prokuratuur „tagab kriminaalmenetluse seaduslikkuse“, ja väitega prokuratuuri hooletusest. Samas menetlusdokumendis (p 2) peab kaebuse esitaja endiselt kahju põhjustanud õigusvastaseks tegevuseks Keskkriminaalpolitsei politseivaneminspektori tegevust kaebaja ülekuulamisel ja kaebaja elukoha, kaebaja juhitud äriühingute registreerimiskoha ja kaebaja sõiduki läbiotsimisel. Seega ei võtnud ka kaebuse 26.06.2012 täiendus halduskohtult kohustust kaasata Politsei- ja Piirivalveamet vastustajana. 14. Seega on Politsei- ja Piirivalveamet käesolevas haldusasjas

§ 17

lg-st 1 tulenevalt vastustajaks kui riigiasutus, kelle tegevuse peale on esitatud kaebus. Kuna kahjuhüvitise väljamõistmist soovib kaebuse esitaja kaebuse p-st 1.1 (I kd tl 3) nähtuvalt prokuratuurilt, on asjas vastustajaks ka prokuratuur. 12

(14)3-12-451 15. Politsei- ja Piirivalveameti kui menetlusosalise

§ 27

lg 1 p-des 2 ja 4-9 sätestatud õigusi on halduskohus oluliselt rikkunud, kuna ta on ebaõigesti selgitanud välja asjas pooled (

§ 120

lg 1 p 2), millest tulenevalt on ta jätnud Politsei- ja Piirivalveametile kaebuse kätte toimetamata ja temalt kaebusele vastuse küsimata (

§ 122

lg 2 p 3, 4) ning tema asjas 18.09.2012 toimunud kohtuistungile kutsumata (

§ 122lg 2 p 11, § 127 lg 6, Ts

MS § 343 lg 1). Tegemist on rikkumistega, mis

§ 199

lg 1 p 2 alusel toovad kaasa halduskohtu otsuse tühistamise ja asja halduskohtusse uueks arutamiseks saatmise apellatsioonkaebuse ja vastuväidete põhjendustest olenemata.

  1. Eeltoodud põhjendustel tuleb halduskohtu otsus kohtumenetluse normide olulise rikkumise tõttu tühistada ning asi saata halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohus ei tee asjas kaebust rahuldavat otsust, tuleb apellatsioonkaebus lugeda rahuldatuks osaliselt.
  2. Prokuratuur märkis esimese astme kohtu menetluses vastuses kaebusele (I kd tl 54-56, p 8), et ei saa nõustuda kaebuse p-s 1.3 toodud väitega, nagu oleks kaebaja saanud oma õiguste rikkumisest teada Harju Maakohtu 18.11.2011 määrusest ja nagu oleks kaebus sellest tulenevalt tähtaegne. Samas ei ole Prokuratuur taotlenud kohtult asja menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu ning ei ole esitanud apellatsioonkaebust väitega, nagu oleks halduskohus rikkunud oluliselt menetlusnormi, menetledes mittetähtaegset kaebust. Kuna

§ 199

lg 1 p-s 2 märgitud juhul ei ole ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piiridega seotud, saab ja peab halduskohus asja uuel läbivaatamisel

§ 124

lg 1 alusel kontrollima kaebuse tähtaegsust ning menetlusosalistel on sama paragrahvi lg 4 alusel õigus taotleda kohtult asja menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu. Politsei- ja Piirivalveamet ei saanud sellist taotlust halduskohtus esitada kohtu poolt kohtumenetluse normide rikkumise tõttu (vt käesoleva otsuse p 15). 18.

§ 46

lg 4 kohaselt võib hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai või pidi saama kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sama tähtaeg on kahju hüvitamise kaebuse esitamisele sätestatud RVastS § 17 lg-s 3. Ringkonnakohus rõhutab, et

§ 46lg 4 ja RVast

S § 17 lg 3 seovad kaebetähtaja kulgemahakkamise kahjust, mitte kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega. Kannatanu peab kahju tekitamise õigusvastasuses selgusele jõudma hüvitamiskaebuse esitamise pika tähtaja jooksul. Kahjust, mis väljendub läbiotsimiste ja ülekuulamise käigus kaitsja puudumise ja kahtlustuse sisu mitteteadmise ning ütluste kriminaalkaristuse ähvardusega andma sundimise tõttu väidetavalt kogetud alanduse ja nördimuse tundes, ning kahju põhjustanud isikust (läbiotsimist ja ülekuulamist läbi viinud ametiisik) pidi kaebaja, keda üle kuulati ja kelle juuresolekul läbiotsimist teostati, saama teada hiljemalt ülekuulamise (09.03.2007) ja läbiotsimise (29.03.2007) toimumise päeval. Kaebus on kohtule esitatud 04.03.2012 ehk ligikaudu viis aastat pärast kahjust ja kahju tekitanud isikust teada saamist. Seega on kaebus esitatud ilmsete kaebetähtaja rikkumise tunnustega. Harju Maakohtu 18.11.2011 määrus, millega kaebaja seob teadasaamise kriminaalasja menetleja tegevuse õigusvastasusest, ei oma kaebetähtaja kulgemahakkamise seisukohalt tähtsust. Kaebetähtaja kulgemist ei mõjuta ka Siseministeeriumi ja Riigiprokuratuuri 18.01.2012 ja 26.01.2012 vastuskirjad (I kd tl 38, 39, 41 ja 42), mida kaebaja peab kaebuse p-st 3.9 nähtuvalt avaliku võimu keeldumiseks kaebaja õigusi õigusvastaselt piiranud ametnike distsiplinaarkorras karistamisest ja mistahes muude heastamisabinõude võtmisest. 19. Asja läbivaatamise jätkumise tõttu esimese astme kohtus ei saa ringkonnakohus lahendada menetluskulude väljamõistmise taotlusi ja menetluskulusid sõltuvalt asja lahendamise tulemusest

§ 108lg 1 alusel jaotada. 13

(14)3-12-451 /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.