Obsah (7)

§ 56§ 10§ 82§ 107§ 33§ 64§ 14

TARTU HALDUSKOHUS Tartu Kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-13-900 Otsuse kuupäev 20. september 2013.a Kohtunik Eda Muts Kohtuasi TREK Tehnika OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti

§ 56osas tuleb alustada kontrollmenetlust selleks pädevas kohtus.

1. Maksuotsuses puudub õiguslik käsitlus, millest sõltub sisendkäibemaksu arvestamise lubatavus. Seetõttu ei anna maksuotsus teavet selle kohta, millisest õigusnormist ja kohtulahenditest sõltus vaadeldud tehingutelt sisendkäibemaksu arvestamise lubatavus. Maksuhaldur ei ole kaalunud enese mittesüüstamise privileegi kasutamise tähendust sisendkäibemaksu arvestamise õigsusele, seetõttu on maksuotsus kaalutlusvigadega.
2. Maksuhaldur ei ole tuvastanud sisendkäibemaksu mahaarvamise või tagastamise piiramise aluseid (tehingu poolte vahel esineb pettusele viitav seos, ostja ei näidanud üles äris nõutavat tavapärast hoolsust vms). Sisendkäibemaksu mittearvestamiseks pidanuks maksuhaldur tõendama seda, et kaebaja on käitunud pahauskselt. Maksuhaldur ei ole tehingute teistele osapooltele teinud maksuotsuseid, mis vabastaksid neid tehtud tehingute pealt käibemaksu tasumise kohustusest, sellega on tekkinud topeltmaksustamine. Kaebajale ei ole selgitatud tema õigusi ja kohustusi maksumenetluses. 2 Vastustaja vastuväited
3. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud maksuotsus on õiguspärane ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks. Maksuotsus sisaldab nii faktilisi asjaolusid kui otsuse õiguslikke aluseid.
4. Vastustaja tegi otsuse käibemaksu enammakse tagastamata jätmise kohta, kuna kaebaja ei esitanud tagastusnõuet tõendavaid dokumente. Kaebaja oli teadlik, et sel juhul loeb maksuhaldur äriühingu käibedeklaratsioonis kajastatud tagastusnõude põhjendamatuks ning koostab vastavasisulise maksuotsuse.
5. Vastustaja on põhjendanud oma seisukohta enese mittesüüstamise privileegi kasutamise küsimuses. Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala laieneb eelkõige süüteomenetlusele, mitte maksumenetluses tavapärasele dokumentide esitamise nõudele. Teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumise õiguse teke ei saa olla suvaotsus ning peab olema kontrollitav. Kaebaja on üldsõnaliselt keeldunud mistahes dokumentide esitamisest. Kaebuses ei ole nimetatud ühtegi konkreetset TREK Tehnika OÜ-ga seotud süüteomenetlust. Isik ei saa enese mittesüüstamise põhimõttele tuginedes hoiduda kõikvõimalikest menetlustest ja menetlustoimingutest, sh välistada maksumenetlust. Suhtlemine maksuhalduriga on äritegevuse loomulik osa, mille iga ettevõtja endale äri alustades võtab. Kui maksukohustuslane korrektse maksustamise huvides nõutud dokumente ei esita, siis võtab ta endale riski, et tema poolt tõendamisele kuuluvad asjaolud jäävad tõendamata.
6. Vastustajal puudub 04.01.2013.a korralduse täitmata jätmise tõttu teave, milliseid tehinguid ja kellega kaebaja kontrollitaval perioodil teinud on. Vastustajal puudus võimalus hinnata maksukohustuse suurust mõjutavaid asjaolusid ning kaebaja hea- või pahausksust tehingutes, samuti nõuda dokumente kolmandatelt isikutelt. Kui maksukohustuslane jätab esitamata dokumendid, mis on vajalikud tagastusnõude põhjendatuse kontrollimiseks, ei saa ta süüdistada maksuhaldurit selles, et viimane ei ole järginud uurimispõhimõtet. Vastustaja ei ole teinud kaalutlusvigu, kuna tegemist ei ole kaalutlusotsusega.
7. Vastustaja on kaebajale piisavalt selgitanud tema õigusi ja kohustusi. Kaebaja poolt esitatud seisukohtadest ei nähtu, et kaebajale oleksid jäänud tema õigused ja kohustused arusaamatuks. Kaebaja seaduslik esindaja Teet Raatsin on mitmete äriühingute juhatuse liige ning tal on pikaajaline kogemus esindamisel maksuhalduri juures ja kohtus. Kohtu seisukoht ja põhjendused
8. Vaidlustatavaks haldusaktiks on Maksu- ja Tolliameti 17.01.2013.a maksuotsus nr 12.23/12806-2, millega vähendati kaebaja maksustamisperioodi november 2012 sisendkäibemaksu summas 669,60 eurot ja jäeti rahuldamata maksustamisperioodi november 2012 tagastusnõue summas 669,60 eurot.
9. Vaidlust ei ole selles, et * kaebaja esitas
10. aasta novembrikuu kohta käibedeklaratsiooni, mille kohaselt kuulus tagastamisele enammakstud käibemaks summas 669,60 eurot, tagastusnõue tekkis sisendkäibemaksu mahaarvamise tõttu; * vastustaja tegi kaebajale korralduse esitada tagastusnõude kontrollimiseks
11. aasta novembrikuu dokumendid; * kaebaja ei esitanud ühtegi vastustaja poolt nõutud dokumenti. 3
12. Käibemaksuseaduse (KMS) § 34 lg 1 sätestab, et kui maksustamisperioodil arvestatud käibemaks on väiksem maksukohustuslase samal maksustamisperioodil mahaarvatavast sisendkäibemaksust, tagastatakse enammakstud käibemaks maksukohustuslasele maksukorralduse seaduses sätestatud korras. Käesolevas kohtuasjas on tegemist KMS § 34 lg 1 kirjeldatud olukorraga: kaebaja
13. aasta novembrikuu kohta esitatud käibedeklaratsiooni kohaselt oli kaebaja maksustatav käive 0 eurot, käibemaks 0 eurot ja sisendkäibemaks 669,60 eurot. Seega oleks deklaratsiooni põhjal kuulunud tagastamisele enammakstud käibemaks summas 669,60 eurot (tagastusnõue).
14. Maksukorralduse seaduse (

) § 10 lg 2 p 1 kohaselt on maksuhalduri ülesandeks kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras. Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ja sellele kehtestatud nõudeid reguleerivad mitmed käibemaksuseaduse sätted. Täites

§ 10

lg 2 p 1 tulenevat kohustust, tuli maksuhalduril kontrollida, et tegemist on teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluva käibemaksuga (KMS § 29 lg 3), et sisendkäibemaks on maha arvatud käibemaksuseaduse § 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel (KMS § 31 lg 1) jne. 18.

§ 82

kohaselt lähtub maksuhaldur maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest, maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. Seega nõudis vastustaja õigustatult kaebajalt 04.01.2013.a korralduses nimetatud dokumentide esitamist. Kohtule teadaolevalt ei ole 04.01.2013.a korraldust vaidlustatud. 19.

§ 107

lg 3 (kohaldub tagastusnõude tekkimise kontrollimisel ilma tagastusnõude täitmise taotluseta

§ 33

lg 11 alusel) sätestab, et kui tagastusnõue ei ole piisavalt tõendatud, võib maksuhaldur kirjaliku motiveeritud otsusega selle täitmise tähtaega pikendada, määrates tagastusnõude esitajale tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks. Kui tõendeid ei esitata tähtaegselt, teeb maksuhaldur otsuse enammakse tagastamata jätmise kohta. Keeldudes esitamast 04.01.2013.a korralduses nõutud dokumente, sh ostu- ja müügiarveid, pani kaebaja ise maksuhalduri olukorda, kus maksuhalduril puudus võimalus kindlaks teha, kas sisendkäibemaksu arvestamine on toimunud ja tagastusnõue tekkinud kooskõlas seadusega. Igasuguste andmete puudumise tõttu ei olnud maksuhalduril võimalik ka täiendavaid tõendeid koguda. Seega korrigeeris maksuhaldur õiguspäraselt kaebaja 2012. aasta novembrikuu käibedeklaratsiooni ja tegi maksuotsuse, mille kohaselt enammakstud käibemaksu (tagastusnõude) suuruseks on 0 eurot. Seejuures ei ole oluline, miks keeldus kaebaja 04.01.2013.a korralduse täitmisest.

§ 107

lg 3 ei seo enammakse tagastamata jätmist sellega, kas ja millega põhjendab maksukohustuslane tõendite esitamata jätmist. Õigusaktidest ei tulene, et isikutele, kelle maksude arvestamist ja tasumist ei ole maksuhalduril võimalik kontrollida enese mittesüüstamise privileegi kasutamise tõttu, tuleb anda eelisseisund võrreldes teiste ettevõtjatega, sh et sellised isikud peavad saama sisendkäibemaksu maha arvata ka juhul, kui nad ei esita mahaarvamise õigsuse tõendamiseks maksuhaldurile mingeid dokumente. Ka 4 juhul, kui maksukohustuslasel on õigus keelduda dokumentide esitamisest

§ 64

lg 1 p 6 alusel, on dokumentide esitamata jätmise tagajärjeks see, et maksukohustuslane kaotab sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse.

1. Kokkuvõttes on vaidlustatav maksuotsus õiguspärane haldusmenetluse seaduse § 54 mõttes: see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaebaja väited ei anna alust maksuotsuse tühistamiseks.
2. Kaebaja väide, et maksuotsuses puudub õiguslik käsitlus, ei vasta tõele. Maksuotsuses on põhjendatud, miks ei kuulu kaebaja poolt deklareeritud sisendkäibemaks mahaarvamisele ning viidatud asjakohastele õigusnormidele, sh

§ 107lg 3.

1. Kaebaja heidab maksuotsusele ette seda, et maksuhaldur ei ole analüüsinud sisendkäibemaksu mahaarvamise lubatavust ja ei ole tuvastanud sisendkäibemaksu mahaarvamise või tagastamise piiramise aluseid. Kohus leiab, et need tegevused oleksid olnud võimalikud ainult siis, kui kaebaja oleks esitanud andmed selle kohta, millistest tehingutest tulenevalt ta sisendkäibemaksu maha arvas. Maksotsuse õiguslikuks aluseks ei ole mitte see, et sisendkäibemaksu mahaarvamine ei olnud lubatud, vaid see, et kaebaja ei esitanud dokumente, mille alusel sisendkäibemaksu arvestamine ja mahaarvamine toimus.
2. Kaebaja väitel ei ole talle selgitatud tema õigusi ja kohustusi maksumenetluses. Kohus nõustub vastustajaga, et tulenevalt

§ 14

lg 2 selgitab maksuhaldur maksukohustuslasele tema õigusi ja kohustusi maksumenetluses vajaduse korral ning tulenevalt kaebaja seadusjärgse esindaja Teet Raatsini kogemusest äriühingute juhi ja maksumenetlustes osalejana, sh käesolevas kohtuasjas kohtule esitatud dokumentidest, selline vajadus puudus. Lisaks on 04.01.2013.a korralduses kaebajale selgitatud dokumentide esitamise kohustuse aluseid, korralduse täitmata jätmise tagajärgi ja õigust keelduda teabe andmisest

§ 64toodud alustel.

24. Kohus on eespool selgitanud, et vaidlustatud maksuotsuse õiguspärasuse hindamisel ei kuulu vaidluse eseme hulka küsimus, kas kaebajal oli

§ 64

lg 1 p 6 alusel õigus keelduda maksuhalduri poolt nõutud dokumentide esitamisest. Seetõttu puudub kohtul vajadus põhjalikult analüüsida kaebaja ja vastustaja väiteid, mis on seotud enese mittesüüstamise privileegi kasutamisega maksumenetluses. Kohus märgib siiski järgmist. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 kolmas lõige sätestab, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Maksukorralduse seadus on sellega kooskõlas:

§ 56

näeb küll ette maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse, kuid

§ 64

lg 1 p 6 kohaselt on teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või tema seaduses nimetatud lähedaste õigusrikkumises süüditunnistamist. Kaebaja teatas 10.01.2013.a seisukohas vastustajale enese mittesüüstamise privileegi kasutamisest. Käesoleva kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kaebajale oleks keelatud selle privileegi kasutamist või kohaldatud kaebajale selle kasutamise tõttu sanktsioone (näiteks määratud sunniraha või trahvi). Kui seda on tehtud, siis on kaebajal õigus vastav haldusakt või toiming vaidlustada. Selles vaidluses kuulub vaidluse eseme hulka ka küsimus, kas kaebaja tugines enese mittesüüstamise privileegile kooskõlas õigusaktidega. Seda, et ka enese mittesüüstamise privileegi õiguspärase kasutamise korral ei tulene sellest õigust arvata sisendkäibemaks maha ainult maksukohustuslase deklaratsiooni alusel, on põhjendatud eespool.

1. Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendites, mille asjaolud on võrreldavad kaebaja olukorraga 5 (10.09.2002.a otsus vastuvõetavuse kohta kohtuasjas Allen vs Ühendkuningriik, 08.04.2004.a otsus kohtuasjas Weh vs Austria) on kohus asunud seisukohale, et enese mittesüüstamise õigus tähendab eeskätt õigust mitte anda ütlusi kriminaalmenetluses ja mõjutab sunni teel saadud informatsiooni kasutamist tõendina kriminaalmenetluses, kuid ei keela iseenesest sunni kasutamist selleks, et kohustada isikuid andma andmeid oma raha- või äriasjade kohta maksude arvestamiseks ja määramiseks. Enese mittesüüstamise õigus ei anna isikule puutumatust juhul, kui isiku toimingute eesmärgiks on vältida maksuhalduri poolt läbiviidavat uurimist.
2. Kohus nõustub vastustajaga, et enese mittesüüstamise privileegi kasutamiseks ei ole piisav kaebaja üldsõnaline väide, et MTA poolt nõutud teave võib sisaldada andmeid, mille alusel saab kaebajat süüdistada kuriteo toimepanemises. Kaebaja on viidanud kaebaja juhatuse liikme Teet Raatsini ning RKO Platvorm OÜ suhtes toimuvale kriminaalmenetlusele. Vastustaja on vaideotsuses väitnud, et viidatud kriminaalmenetlus puudutab konkreetset tehingut maksustamisperioodil juuni 2009, kaebajalt küsiti aga andmeid
3. aasta novembrikuu kohta. Kaebaja on väitnud, et nõutud dokumente saab kasutada uute kriminaalmenetluste algatamiseks. Kaebaja seadusjärgne esindaja Teet Raatsin teab muidugi ise kõige paremini, millised tehinguid või toiminguid tema juhitavad äriühingud on teinud ning kas võib juhtuda, et need vastavad mõnele karistusseadustikus sätestatud süüteokoosseisule. Siiski on kohtu hinnangul ebausutav ja liialdatud kaebaja seisukoht, et tuginedes ühele käimasolevale kriminaalmenetlusele võivad kõik juriidilised isikud, mille juhatuse liikmeks on Teet Raatsin, keelduda mistahes koostööst maksuhalduriga. Samuti ei ole usutav, et andmeid kaebaja poolt toime pandud süütegude kohta võivad sisaldada kõik vastustaja poolt nõutud dokumendid, sh arved, kassadokumendid ja raamatupidamise pearaamatu kontode väljavõtted. Kohus leiab, et kaebaja on jätnud kaasaaitamiskohustuse täitmata põhjendamatult. Kuna vaidlustatud otsuse tühistamiseks alus puudub, jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata. Menetluskulud
4. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule kohtu poolt määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole esitanud kohtu poolt määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Seetõttu kohus menetluskulusid välja ei mõista ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Eda Muts Kohtunik 6