← Eesti

2-07-24191/79

Obsah (8)§ 218§ 187§ 175§ 178§ 663§ 667§ 123§ 137

KOHTUMÄÄRUS Tsiviilasja number 2-07-24191 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 19.09.2013, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar, Ande Tänav, Iko Nõmm Tsiviilasi AS Esmar (uus ärinim

§ 218lg 3).

Vastavalt

§ 187

lg-le 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud Harju Maakohus rahuldas 23.01.2012 otsusega AS Esmar hagi Viimsi valla vastu osaliselt ja jättis kostja kanda 4,89% menetluskuludest ja hageja kanda 95,11% menetluskuludest. Tallinna Ringkonnakohus jättis 02.10.2012 otsusega Harju Maakohtu 23.01.2012 otsuse muutmata ja apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Riigikohus keeldus 09.01.2013 määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja jättis kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. 08.02.2013 esitas kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Avalduse kohaselt on Viimsi valla menetluskulud käesolevas tsiviilasjas kokku ilma käibemaksuta 18 630,09 eurot, millest 13 980,51 eurot on tasu õigusabi eest ja 4649,58 eurot on riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamise eest

  1. aastal. Avaldusele olid lisatud kohtukulude nimekiri, arved ja pangaväljavõtted arvete tasumise kohta. Samal kuupäeval esitatud avalduse täienduses märkis kostja, et Viimsi vald ei ole käibemaksukohuslane (maksukorralduse seadus § 6) ja ei saa käibemaksu tagasi, mistõttu tuleb arvestada menetluskuludele juurde ka kantud käibemaksu kulu. Viimsi valla menetluskulud käesolevas tsiviilasjas on kokku koos käibemaksuga 21 240,18 eurot, millest 16 590,60 eurot on tasu õigusabi eest ja 4649,58 eurot on riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamise eest
  2. aastal. I astme kohtukulud olid kokku 19 604,31 eurot, sh riigilõiv, ja viimase II astme menetluskulud olid 1635,87 eurot. I astme menetluskuludest jäeti hageja kanda 95,11% , so 18 645,66 eurot ja viimase II astme menetluskulud 100%, so 1635,87 eurot. Kokku tuleb hagejal hüvitada Viimsi vallale menetluskulud summas 20 281,53 eurot. Ühtlasi palus Viimsi vald välja mõista hagejalt viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Viimsi vald kinnitas, et kõik esitatud ja kantud menetluskulud on kantud seoses tsiviilasjaga 2-07-
  3. Hageja vastuväited Tulenevalt

§ 175

lg-st 1 ei ole kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamine taotletud ulatuses põhjendatud. Kostja kulutused õigusabile on üle paisutatud ning ei ole kooskõlas asja keerukuse ja mahuga. Põhjendatud ajakuluks võiks taolise vaidluse puhul olla 59,26 tundi, so 6817,27 eurot. Nimetatud summast 95,11% moodustab 6483,90 eurot. Menetluskulude rahalise suuruse määramisel tuleb arvestada ka sellega, et Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas seonduvalt haldusorgani õigusabikulude hüvitamisega märkinud, et kaebajalt haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmine on piiratud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, haldusorgani enda ametnike ja töötajate kvalifikatsioon. Välise õigusabi kasutamisel ei pruugi kohus haldusekandja menetluskulusid vastaspoolelt välja mõista (otsused 3-3-1-16-07 ja 3-3-1-36-07). Otsustes 2

(6)haldusasjades 3-3-1-24-07, 3-3-1-62-08, 3-3-1-9-10 ja 3-3-1-26-12 rõhutatakse, et selleks, et õigustada kohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist, peab haldusasjades kohtuasi reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuma. Nimetatud üldised printsiibid on kohaldatavad ka käesolevas vaidluses, et otsustada küsimuse üle, kas ja millises ulatuses oli kohaliku omavalitsuse organ õigustatud kasutama välist õigusabi vaidluse lahendamisel. Kostja on vaidlusaluseid küsimusi arutanud korduvalt istungitel ning kostja ja hageja esindajad on kohtunud enne kohtusse pöördumist. Kostja poolt on võetud vastu otsuseid seonduvalt hoone ostmise ja edasise kasutamisega. Kostja struktuuris töötab mitmeid juriidilist haridust omavaid isikuid, sh juriste, kes oleksid saanud kostjat esindada menetlusdokumentide koostamisel ja vaidluse lahendamisel. Ka tänasel päeval töötab kostja juures neli juriidilist haridust omavat isikut. Eeltoodut arvestades tuleb kulutusi õigusabile vähendada poole võrra ning põhjendatuks tuleb lugeda kulutused õigusabile kokku summas 3241,95 eurot. Apellatsioonimenetluses kostja poolt tasutud riigilõivu suuruse osas hagejal vastuväiteid ei ole. Esimese astme kohtu määrus Maakohus rahuldas Viimsi valla avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja mõistis AS-lt Esmar välja menetluskulud summas 10 759,25 eurot ning viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt määruse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kooskõlas

§ 175

lg-ga 1 on kohus sõltumata poolte väidetest kohustatud kontrollima, et taotletavad lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmääradest. Käesolevas asjas esitati hagi 27.06.2007, seega tuleb lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäärade osas lähtuda Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrusest nr 306. Menetluskulude jaotuse aluseks oleva Harju Maakohtu 23.01.2012 otsuse kohaselt oli maakohtus käesoleva tsiviilasja hinnaks 19 173,49 eurot (300 000 krooni). Pooled ei ole Harju Maakohtu 23.01.2012 otsusega määratud tsiviilasja hinda vaidlustanud. Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruse nr 306 kohaselt oli tsiviilasjas hinnaga kuni 300 000 krooni maksimaalselt sissenõutavaks lepingulise esindaja kuluks 70 000 krooni, mis vastab 4473,82 eurole. Seega sõltumata poolte muudest väidetest ei ole kohtul võimalik mõista välja lepingulise esindaja kulude katteks I astme kohtu menetluskulude osas suuremat summat kui 4473,82 eurot. Tsiviilasja hinnaks apellatsioonimenetluses oli aga 302 594,63 eurot (4 734 577,14 krooni). Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruse nr 306 kohaselt, kui tsiviilasja hind on üle 2 500 000 krooni, suureneb kulude väljamõistmise piirmäär lisaks 235 000 kroonile (15 019,24 eurot) 2500 krooni võrra iga 50 000 krooni kohta. Arvestades eeltoodut, ületab kostja taotlus lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks I astme menetluskulude osas (summas 14 954,73 eurot, millest 95,11% moodustab 14 223,44 eurot) seaduse alusel kehtestatud lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäära, kuid II astme kohtu menetluskulude osas (1635,87 eurot) jääb kostja taotlus piirmäärade raamidesse. Käesoleva vaidluse mahtu ja keerukust arvestades on kostja poolt taotletavad lepingulise esindaja kulud I astme kohtu menetluse osas igal juhul põhjendatud eelnimetatud piirmäära maksimaalses summas, st 4473,82 euro osas. Nimetatuga on sisuliselt nõustunud ka hageja, kes märkis oma vastuses, et põhjendatud ajakuluks võiks taolise vaidluse puhul olla 59,26 tundi, s.o 6817,27 eurot. Nimetatud summast 95,11% moodustab 6483,90 eurot. 3

(6)Kostja lepingulise esindaja kulud seoses nn viimase II astme menetlusega (kostja kohtukulude nimekirja positsioonid 1.17. ja 1.18.) koos käibemaksuga summas 1635,86 eurot on asja mahtu ja keerukust arvestades samuti põhjendatud ja vajalikud. Kui liita I astme kohtu lepingulise esindaja kulude piirmäärale vastavale summale 4473,82 eurot kostja poolt taotletavad II astme kohtu menetluskulud 1635,87 eurot, on liitmise tulemusel saadav summa väiksem (kokku 6109,69), kui hageja esindaja on põhjendatud kuluks pidanud. Kuna selle summa mõistlikkuse osas sisuline vaidlus puudub, tuleb hagejalt kostja lepingulise esindaja kulu nimetatud summas, st 6109,68 eurot, välja mõista. Hageja viited halduskohtumenetlusele ei ole käesolevas vaidluses asjakohased. Kohus lahendas käesolevas menetluses tsiviilasja ning jõustunud kohtuotsusega on jäetud menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses lähtub kohus menetluskulude jaotuse kohta tehtud lahendist ega hinda seda, kas nimetatud jõustunud kohtuotsused olid hageja arvates põhjendatud või mitte.

§ 178

lg 1 kohaselt menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Vaidlus puudub selles, et kostja tasus apellatsioonimenetluses riigilõivu summas 72 750 krooni, st 4649,57 eurot. Hageja on kinnitanud, et tal ei ole vastuväiteid menetluskuludele osas, mis puudutab kostja poolt apellatsioonmenetluses tasutud riigilõivu suurust. Seega tuleb nimetatud summa vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 02.10.2012 otsusest tulenevale menetluskulude jaotusele hagejalt välja mõista. Eeltoodust tulenevalt kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks tuleb rahuldada osaliselt, kokku summas 10 759,25 eurot (lepingulise esindaja kulu 6109,68 eurot + riigilõiv 4649,57 eurot). Määruskaebus Hageja palub tühistada maakohtu määruse osas, milles kohus rahuldas Viimsi valla avalduse lepingulise esindaja kulutuse hüvitamiseks 6109,68 euro ulatuses ja teha nimetatud osas uus määrus, millega määrata Viimsi valla lepingulise esindaja kulutusteks 3241,95 eurot. Maakohus on kostja lepingulise esindaja menetluskulude põhjendatuse hindamisel jõudnud ajakulu arvestamisel sarnasele tulemusele kui määruskaebuse esitaja oma vastuväidetes menetluskulu kindlaksmääramise avaldusele. Maakohus on aga põhjendamatult jätnud arvestamata asjaoluga, et vastustaja puhul ei olnud välise õigusabi kasutamine nimetatud mahus põhjendatud. Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas seonduvalt haldusorgani õigusabi kulude hüvitamisega märkinud, et kaebajalt haldusorgani kasuks menetluskulude välja mõistmine on piiratud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, haldusorgani enda ametnike ja töötajate kvalifikatsioon. Halduskohtumenetluses kehtib printsiip, mille kohaselt võib haldusorgan küll kasutada kohtumenetluses välist õigusabi, kuid selleks, et selle teenuse kulude väljamõistmine teiselt poolelt oleks põhjendatud, peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase tegevuse raamidest väljuv. Nimetatud printsiibid on kohaldatavad ka käesolevas vaidluses. Vastustaja on vaidlusaluseid küsimusi arutanud korduvalt valitsuse ja volikogu istungitel ning poolte esindajad on kohtunud enne kohtusse pöördumist. Vastustaja poolt on võetud vastu otsuseid 4

(6)seonduvalt hoone ostmise ja edasise kasutamisega. Kostja struktuuris töötab mitmeid juriidilist haridust omavaid isikuid, sh jurist, kes oleksid saanud kostjat esindada menetlusdokumentide koostamisel ja vaidluse lahendamisel. Välise õigusabi kasutamine kohtumääruses põhjendatuks loetud mahus ei olnud antud vaidluses põhjendatud. Tulenevalt asja spetsiifikast ja asjaolust, et kostjal puudus sisuline vajadus välise õigusabi järele, on käesolevas asjas põhjendatud õigusabi kulutuste hüvitamine 3241,95 eurot. Vastus määruskaebusele Kostja palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle

§ 663lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks.

Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 667

lg 2 alusel tühistada kaebuse väidetest olenemata menetlusõigusnormi olulise rikkumise tõttu hagejalt kostja kasuks väljamõistetud menetluskulu osas, mis ületab 9123,39 eurot ja vastavalt tuleb muuta maakohtu määruse resolutsiooni. Maakohus on põhimõtteliselt õigesti lähtunud

§ 175

lg 1 alusel kostja lepingulise esindaja kulude suuruse piirmäärale vastavuse kontrollimisel Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrusest nr 306 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“, kuna hagi oli esitatud 27.06.2007, s.o nimetatud määruse kehtivuse ajal. See on kooskõlas Riigikohtu korduvalt avaldatud seisukohaga, et pooled saavad arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis kehtisid hagi esitamise ajal (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-112-11 p 17, nr 3-2-1-87-09 p 15, nr 3-2-1-154-09 p 9). Nimetatud määruses on varalise nõudega tsiviilasjades kulude sissenõudmise piirmäärade suurused kehtestatud lähtudes hagihinnast ja maakohus on õigesti leidnud, et maakohtu menetluse osas tuli lähtuda eelnimetatud määrusega kehtestatud piirmäärast, mis vastavalt maakohtu otsuses märgitud hagihinnale 19 173,49 eurot oli 4473,82 eurot. Samas on maakohus leidnud, et lepingulise esindaja kulu väljamõistmisel tuleb lähtuda lisaks maakohtu otsuses märgitud hagihinnale ka tsiviilasja hinnast apellatsioonimenetluses ja sellest tulenevast piirmäärast (hagihind apellatsioonimenetluses oli 302 594,63 eurot). Selliselt on maakohus kindaks määranud väljamõistmisele kuuluva lepingulise esindaja kulu maakohtus 4473,82 eurot ja ringkonnakohtus 1635,87 eurot ja liitnud need, saades kokku 6109,69 eurot. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu selline käsitlus ei vasta seadusele. Nagu eespool märgitud, kehtestab Vabariigi Valitsuse määrus nr 306 lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad sõltuvalt tsiviilasja hinnast.

§ 123

kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Seega sätestab seadus, et tsiviilasja hind määratakse menetluses kindlaks üks kord ja aluseks võetakse hagi esitamise aeg. Sellest tulenevalt määratakse tsiviilasja hind hagi või muu avalduse esitamisel esimese astme kohtus ja tsiviilasja hind jääb üldjuhul samaks kuni selle tsiviilasja menetluse lõpuni, välja arvatud juhul, kui kõrgema astme kohus

§ 137

lg 11 alusel asja hinda muudab põhjusel, et see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Sel juhul on tsiviilasja hinnaks hind, mille on määranud kõrgema astme kohus. Eeltoodust järelduvalt ei ole alust lepingulise esindaja kulu kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel lähtuda nö mitmest tsiviilasja hinnast erinevates kohtuastmetes, vaid ainult ühest, hagi või avalduse esitamise aja seisuga määratud või hiljem kõrgema astme kohtu poolt muudetud tsiviilasja hinnast. 5

(6)Nii on tõlgendanud seadust ka Riigikohus 18.12.2012 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12 p-s 12, leides, et kolleegium jääb oma 21.03.2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-5-11 tehtud kohtumääruse p-s 12 toodud seisukoha juurde, et pooled peavad juba menetluse algusest peale arvestama, et menetluses aluseks võetud asja hinnast lähtutakse edaspidi ka menetluskulude kindlaksmääramisel ja kui nad selle hinnaga ei nõustu, peavad nad sellele esitama vastuväiteid või kaebuse juba põhimenetluses. Käesoleva tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et pooled oleksid vaidlustanud Harju Maakohtu 23.01.2012 otsusega määratud tsiviilasja hinna. Samuti ei nähtu materjalidest, et kõrgema astme kohus oleks asja menetlemisel käsitlenud tsiviilasja hinna määramist esimese astme kohtu poolt ning selle suurust

§ 137lg 11 alusel muutnud.

Seega tuleb asuda seisukohale, et tsiviilasja hinnaks käesolevas asjas on maakohtus määratud tsiviilasja hind, so 19 173,49 eurot, millest lähtuvalt on lepingulise esindaja kulu väljamõistmise piirmääraks 4473,82 eurot. Nimetatud Vabariigi Valitsuse määrusega nr 306 kehtestatud piirmäär on piirmääraks kõikides kohtuastmetes kokku, mistõttu ei ole alust hagejalt kostja kasuks välja mõista lepingulise esindaja kulu üle kehtestatud piirmäära, s.o üle 4473,82 euro. Maakohus on hinnanud ka hageja vastuväidet, et kostja kui kohaliku omavalitsusüksuse lepingulise esindaja kulu tuleks vähendada poole võrra ja leidnud, et hageja väide on asjakohatu, kuna tegemist on tsiviilasjaga ja halduskohtumenetluses omaks võetud põhimõtted ei ole rakendatavad. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Lisaks märgib ringkonnakohus, et halduskohtumenetluses ei peeta haldusorgani lepingulise esindaja kulu väljamõistmist põhjendatuks eelkõige siis, kui kohtuasi ei ole haldusorgani igapäevase tegevuse raamidest väljuv. Kuna haldusorgani igapäevane tegevus seondub eelkõige ja peamiselt haldustegevusega, millele kohalduvad avaliku õiguse normid, käesolevas asjas on aga tegemist eraõiguslikust suhtest tuleneva vaidlusega, siis ei ole alust väita, et kostja lepingulise esindaja kulu oleks põhjendatud väiksemaks ulatuses ainuüksi seetõttu, et tegemist on kohaliku omavalitsusüksusega. Margo Klaar Ande Tänav Iko Nõmm 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.