TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Tartu kohtumaja Kohtuasja number kaebuse läbivaatamata jätmise kohta 3-12-679 Määruse kuupäev 24.05.2012 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi E.S. kaebus Tartu Vangla tegevusele seonduvalt kaebaja 02.12.2011 lukustatud kambrisse paigutamisega ja vanglakomisjoni tegevusetuse peale Asja läbivaatamine kirjalik menetlus Resolutsioon Edasikaebamise kord
- Jätta E.S. kaebus haldusasjas nr 3-12-679 läbi vaatamata.
- Kohtumääruse ärakiri saata teadmiseks kaebuse esitajale, Justiitsministeeriumile ja Tartu Vanglale. Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu kirjalikult 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Asjaolud E.S. on esitanud 07.12.2011 Tartu Vangla vanglakomisjonile avalduse, milles palus selgitust, kas kaebaja 02.12.2011 kinnisesse sektsiooni paigutamine on olnud õiguspärane, kaebaja ei ole vastust saanud ning 13.02.2012 pöördus kaebaja samas küsimuses vaidega Tartu Vangla poole. 22.02.2012 tagastati vaie „Vaide tagastamine“ otsustusega 1-11/64-
- 26.02.2012 pöördus kaebaja vaidega Justiitsministeeriumi poole. 28.03.2012 on Justiitsministeerium vaide tagastanud „Vaide tagastamine“ otsustusega nr 11-7/
- 02.04.2012 esitas E.S. kaebuse Tartu Halduskohtule . Tartu Halduskohtu 03.04.2012 kohtumäärusega kohus vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ja võttis E. S. kaebuse menetlusse seonduvalt Tartu Vangla 02.12.2011 toiminguga, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ning nõudis vastustajalt vastust hiljemalt 26.04.
- 1 27.04.2012 kohtule saabunud vastuses (kiri nr 1-10/5635-1) asub Tartu Vangla seisukohale, et vangla ei ole E.S. kaebuses - Tartu Vangla (vanglakomisjoni) tegevusetusega (vastamata jätmisega) seonduvalt - õige vastustaja. Vangla toob esile, et lähtudes „Vangistusseaduse“ (VangS) § 108 lg 1 ja lg 5 ning „Halduskohtumenetluse seadustiku“ (HKMS) § 17 lg 1 ja lg 2 on vanglakomisjoni tegevuse peale esitatud kaebuse puhul vastustajaks ilmselt Justiitsministeerium. 03.05.2012 tegi kohus korraldava määruse , milles kohustas kaebuse esitajat täpsustama kaebuse nõude. Kohus pidas vajalikuks, et kaebuse esitaja selgitab kohtule oma kaebuse eesmärki ning konkretiseerib kaebuse nõude(d). Kohus selgitas määruses, et kaebuse esitajal on võimalik esitada antud kaebuses nõue tuvastada Tartu Vangla 02.12.2011 toimingu, mis seisnes kaebaja Tartu Vangla E-2 sektsiooni kinnisesse kambrisse paigutamises, õigusvastasus. Seejuures tuleb kaebajal selgitada, miks on tuvastamiskaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Kohus kohustas kaebajat hiljemalt 18.05.2012 täpsustama, kas ta soovib vaidlustada Tartu Vangla 02.12.2011 ülalkirjeldatud toimingut ja/või Tartu Vangla vanglakomisjoni toimingut, konkretiseerides, millist vanglakomisjoni toimingut ja selgitades, mida selle vaidlustamine kaebajale annab. 09.05.2012 kohtule laekunud kaebuse täpsustuses E. S. märgib, et soovib kaebusega vaidlustada vanglakomisjoni tegevusetust, mis seisneb selles, et kaebaja 07.12.2011 esitatud avaldusele ei ole Tartu Vangla vanglakomisjon reageerinud siiamaani. Kaebaja selgitab, et kõnealuse asja lahendamine annab temale edaspidiseks kindlustunde, et mõne sarnase probleemi ilmnedes, mida tuleks lahendada vanglakomisjonil, vanglakomisjon ka reageerib ja täidab temale vanglakomisjoni põhimäärusega pandud ülesandeid. Kohus esitas 10.05.2012 järelepäringu Justiitsministeeriumile, paludes infot kaebuses kirjeldatud asjaolude kohta ja Justiitsministeeriumi seisukohta kaasvastustajaks kaasamise küsimuses. Vastuseks kohtu järelepäringule teatas Justiitsministeerium 16.05.2012 e-kirjas (nr 13-3/4766), et on seisukohal, et vanglakomisjon ei ole haldusorgan, ei täida avaliku halduse ülesandeid ega teosta muul moel täidesaatvat võimu, mistõttu puudub kaebajal kaebeõigus ja halduskohtul pädevus asja läbivaatamiseks. Samuti on Justiitsministeerium seisukohal, et Justiitsministeerium ei saa olla asjas menetlusosaline, kuna Justiitsministeerium ei teosta järelevalvet vanglakomisjoni tegevuse üle ning kaebaja ei vaidlusta Justiitsministeeriumi tegevust ega tegevusetust. Oma seisukohta selgitab Justiitsministeerium alljärgnevaga: - Vanglakomisjon on vangistusseaduse (VangS) § 108 lõikest 1 tulenevalt vangla tegevuse üle üldsuse kontrolli teostav kogu. Selle koosseisu ei kuulu vanglaametnikud ega või nimetada täidesaatva riigivõimu asutuste ametnikke. Tasu komisjoni töös osalemise eest liikmetele ei maksta, hüvitatakse üksnes kulud, mis on sätestatud põhimääruse §-s
- 2 - Vanglakomisjon ei ole haldusorgan ega vii läbi haldusmenetlust. Vanglakomisjonil puuduvad täitevvõimu, avaliku võimu volitused. - Vanglakomisjoni põhiülesanne on VangS § 108 lõikest 2 tulenevalt aidata vanglal korraldada vangla tööd, sealhulgas abistada vanglat kinnipeetavate ja karistusjärgselt kinnipeetavate paigutamise, õppimise, töötamise, toitlustamise, meditsiinilise teeninduse, järelevalve ja teiste karistuse täideviimisega seotud küsimuste lahendamisel. Seega on vanglakomisjonil abistav ja nõuandev funktsioon. Vanglakomisjon ei ole haldusorgan. - Vanglakomisjon ei ole kinnipeetavate vaideid läbivaatav haldusorgan ega kuulu vanglateenistusse. Justiitsministeerium rõhutab, et kui kaebaja sooviks on vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine, mis nähtub algselt ka Justiitsministeeriumile esitatud materjalidest, siis sellise nõude saab kinnipeetav esitada iseseisva nõudena vaid halduskohtule. Vanglakomisjonil on küll õigus vastu võtta otsuseid, soovitusi ja proteste (VangS § 108 lg 4), kuid seda üksnes oma ülesannete täitmiseks. Vanglakomisjoni ülesandeks ei ole vangla haldusaktide õiguspärasuse kontroll. Justiitsministeerium rõhutab, et vanglale siduvaid või kinnipeetavate suhtes siduvaid ja vanglale täitmiseks kohustuslikke otsuseid komisjon teha ei saa. Samuti ei saa komisjon tuvastada vangla haldusaktide või toimingute õigusvastasust, mis on võimalik vaid kohtumenetluses või muu nõude lahendamisel vaidemenetluses. Justiitsministeerium on märkinud, et kinnipeetava õigus pöörduda vanglakomisjoni poole tuleneb üksnes põhimääruse § 9 lõikest 3 ning komisjon lahendab kinnipeetava pöördumisi põhimääruses toodud ulatuses ja viisil. Kinnipeetavale tagasiside andmise aega kehtestatud ei ole. Vanglakomisjon on oma töökorralduses ja avalduste läbivaatamisel vaba, kui põhimäärus ei näe ette täpsemat korda. Kinnipeetaval puudub õigus nõuda vanglakomisjonilt vastust. Justiitsministeerium toob esile, et vangistusseadus ega põhimäärus ei anna justiitsministrile õigust sekkuda vanglakomisjoni töösse. Vanglakomisjon peab küll esitama justiitsministrile kord aastas tegevuse kohta aruande ja nõudmisel tegevusest aru andma, kuid see ei anna õigust sekkuda komisjoni tegevusse muul moel. Õigusaktid ei näe ette teenistuslikku järelevalvet komisjoni tegevuse üle. Komisjoni tegevus ei saa rikkuda kinnipeetava õigusi, kuna kinnipeetaval ei ole sellist subjektiivset õigust, mida vanglakomisjon saaks rikkuda. Justiitsministeerium osutab, et kinnipeetav saab oma väidetavalt rikutud õigusi kaitsta läbi vaidemenetluse, kohtumenetluse ja kahju hüvitamise menetluse. Kuna Justiitsministeeriumile esitatud pöördumisest oli selgelt näha, et E.S. ei ole rahul enda lukustatud kambrisse paigutamisega, siis selgitas Justiitsministeerium oma 28.03.2012 kirjas nr 11-7/2341 kinnipeetavale oma õiguste kaitse võimalusi. Seega on isikul olemas efektiivsed õiguskaitsevahendid ja tema kaitsmist väärivad õigused ei ole kaitseta. Justiitsministeerium märgib, et Tartu Vangla selgituse kohaselt käis E.S. 29.02.2012 tema 07.12.2011 vanglakomisjonile esitatud avalduse teemadel vestlemas vanglakomisjoni esimees Krista Joost. Kirjalikku vastust E. S. ei antud. 3 Eeltoodust tulenevalt leiab Justiitsministeerium, et kaebus vanglakomisjoni tegevuse peale tuleks jätta läbi vaatamata HKMS § 151 lõige 1 punkti 1 või HKMS § 151 lõige 2 punkti 1 alusel. Kohtu seisukoht Kohus on seisukohal, et E.S. kaebus tuleb jätta läbivaatamata alljärgnevatel põhjustel: Kuna E.S. poolt 02.04.2012 kohtule esitatud kaebusest sai kohus aru, et kaebaja sooviks on tuvastada Tartu Vangla toimingu õigusvastasus, mis seisneb selles, et kaebaja küsimust seonduvalt tema paigutamisega E-2 sektsiooni kinnisesse kambrisse, ei ole lahendatud, võttis kohus 03.04.2012 kohtumäärusega E. S. kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ning nõudis vastustajalt vastuse esitamist. 27.04.2012 kohtule saabunud vastuses (kiri nr 1-10/5635-1) asub Tartu Vangla seisukohale, et vangla ei ole antud asjas õige vastustaja. Vangla leiab, et õigeks vastustajaks on ilmselt Justiitsministeerium. 03.05.2012 kohtumäärusega kohustas kohus kaebuse esitajat selgitama kohtule oma kaebuse eesmärki ning konkretiseerima kaebuse nõuet. Kohus kohustas kaebajat täpsustama, kas ta soovib vaidlustada Tartu Vangla 02.12.2011 toimingut , mis seisnes kaebaja Tartu Vangla E-2 sektsiooni kinnisesse kambrisse paigutamises ja/või Tartu Vangla vanglakomisjoni toimingut, konkretiseerides, millist vanglakomisjoni toimingut ja selgitades, mida selle vaidlustamine kaebajale annab. 09.05.2012 kohtule laekunud kaebuse täpsustuses E. S. märgib, et soovib kaebusega vaidlustada vanglakomisjoni tegevusetust, mis seisneb selles, et kaebaja 07.12.2011 esitatud avaldusele ei ole Tartu Vangla vanglakomisjon reageerinud siiamaani. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta kaebuse määrusega läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib kaebuse selle esitajale määrusega tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Justiitsministeerium oma 16.05.2012 vastuses kohtule leiab, et E.S. kaebus tuleb jätta läbi vaatamata, kuna kaebuse esitaja ei ole oma õiguste kaitseks kasutanud efektiivseid õiguskaitsevahendeid, millele Justiitsministeerium juhtis kaebaja tähelepanu juba oma 28.03.2012 kirjas nr 11-7/2341 (vastus kaebaja vaidele). Kohus nõustub Justiitsministeeriumi 16.05.2012 vastuses kohtule esitatud seisukohtadega ja ei pea neid vajalikuks korrata. Kaebaja ei saa valida oma õiguste kaitseks suvalist viisi, vaid peab lähtuma seadusega sätestatust. Seadusega on kaebajale tagatud võimalus vaidlustada vangla toimingut ja haldusakti. Kaebaja jaoks oleks tõhus õiguskaitsevahend antud juhul vangla toimingu vaidlustamine, milles oleks hinnatud kaebaja paigutamise õiguspärasust kinnisesse sektsiooni. Kuna kaebaja jäi oma 09.05.2012 kaebuse täpsustuses seisukohale, et soovib vaidlustada kaebusega Tartu Vangla vanglakomisjoni tegevusetust (see on kaebaja 07.12.2011 esitatud avaldusele mittereageerimist), on kaebus muutunud ainetuks, kuna 4 E. S. puudub kaebeõigus, kaebaja on jätnud kasutamata seadusega sätestatud efektiivsed õiguskaitsevahendid (vangla toimingu vaidlustamise). Samas ei saa kohus jätta märkimata, et E.S. käis 29.02.2012 tema 07.12.2011 vanglakomisjonile esitatud avalduse teemadel vestlemas vanglakomisjoni esimees Krista Joost , seega on ka tõendatud asjaolu, et vanglakomisjon on reageerinud kaebaja pöördumisele. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus E. S. kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel viitega HKMS § 121 lg 2 p. 1 läbi vaatamata, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Mare Priks kohtunik 5