1-13-1629/30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2013, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-13-1629 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Aarne Sarjas ja Maarika Kuusk Kriminaalasi Allan Schmidt’i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu
2. juuli 2013 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Allan Schmidt Prokurör Konstantin Rostovtsev Süüdistatav Kaitsja Allan Schmidt, isikukood 37806222221, elukoht XXX; EV kodakondsus; keskharidus; emakeel eesti keel; ei tööta; varasemalt kriminaalkorras karistatud 9 korda Advokaat Igor Belugin RESOLUTSIOON
3. Maakohtu otsus Allan Schmidt’i süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
4. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Viru Maakohtu
6. juuli 2013 otsusega tunnistati A. Schmidt süüdi KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja mõisteti talle karistuseks 4 aastat vangistust, mida vähendati KrMS 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o kestuseni 2 aastat 8 kuud vangistust. 1 Kannatanu A.T. kasuks mõisteti süüdistatavalt välja 1500 eurot. A. Schmidt tunnistati KarS § 200 lg 2 p 4 järgi süüdi selles, et tema, olles varasemalt karistatud röövimise ja väljapressimise eest, 1.07.2012.a kella 05.00 paiku, viibides alkoholijoobes Narvas baari „Karina“ juures, lõi mitu korda A.T. le rusikatega näkku, tekitades viimasele füüsilist valu. Selle käigus, tegutsedes võõra vara äravõtmise eesmärgil, omastas ta kannatanule kuuluva kuldketi maksumusega 1500 eurot. Maakohus leidis, et A. Schmidtile esitatud süüdistus on leidnud täielikult tõendamist, motiveerides seda järgmiselt. Kannatanu ja tunnistajate ütlustega leidis tõendamist, et süüdistatav lõi baari juures kannatanut mitmel korral, tekitades sellega kannatanu näole vigastusi. Samuti on kannatanu ja tunnistaja G.Z. ütlustega tõendatud, et süüdistatav rebis kannatanu kaelast ära kuldketi. Arvestades kõnealuse kuldketi jämedust (kannatanu sõnul umbes 7mm) ning selle kaelast ärarebimise tagajärjel kannatanu kaelale tekkinud tugevat rebimisjälge, toimus keti äravõtmine ilmselgelt tugevat füüsilist jõudu rakendades, mis põhjustas kannatanule valu ja vigastusi. Seega on tuvastatud, et süüdistatav võttis kannatanult kaelast ära kuldketi, kasutades selleks vägivalda. Kannatanu ütluste kohaselt võttis süüdistatav kaelast rebitud keti endaga kaasa ning rebimise käigus keti küljest maha kukkunud risti võttis ta ise üles ning see jäi talle alles. Süüdistatav on algul eitanud keti ärarebimist, kuid hiljem on ta öelnud, et rebis kannatanul kaelast keti ja tahtis seda omastada, kuid mõtles seejärel ümber ja viskas keti kannatanu juurde maha. Seega on süüdistatav ka ise möönnud omastamistahte olemasolu. Kuivõrd kannatanu ütluste usaldusväärsuses ei ole kohtul põhjust kahelda ning süüdistatava ütlusi ei saa kohus neis sisalduvate vastuolude tõttu arvestada, loeb kohus kannatanu ütlustega tõendatuks, et süüdistatav võttis kõnealuse kuldketi endaga kaasa. Süüdistatava versiooni kohaselt viskas ta keti koos ristiga kannatanu juurde maha. Arvestades, et kannatanu sõnul nägi ta risti kukkumist ja võttis selle maast üles, pidanuks ta süüdistatava versiooni paikapidavuse korral nägema ka keti mahakukkumist ning lähtudes tema reageeringust maha kukkunud risti osas, võtnuks kannatanu kõigi eelduste kohaselt üles ka temale kuuluva keti ega oleks selle äravõtmise kohta pretensioone esitanud. Juhul, kui kannatanu soovinuks esitada süüdistatava suhtes pahatahtlikult vale kuriteokaebuse, oleks ta tõenäoliselt väitnud, et ka rist võeti koos ketiga ära. Kohtul puudub aga igasugune põhjus arvata, et kannatanul on motiiv süüdistatava suhtes valekaebuse esitamiseks, riskides sealjuures ise valekaebusega kaasneva kriminaalvastutusega. Ülaltoodust lähtuvalt asus kohus seisukohale, et süüdistatava väide keti ja risti mahaviskamise kohta ei pea paika ning kannatanu ütlustega on tuvastatud, et süüdistatav võttis temalt ära rebitud keti endaga kaasa ning pani sellega toime KarS § 200 tähenduses võõra vara äravõtmise omastamise eesmärgil. Juhul, kui süüdistataval puudunuks tahe ketti omastada ning ta soovinuks selle kaelast rebimisega tekitada kannatanule üksnes valu, poleks süüdistatav ketti endaga kaasa võtnud. Siinkohal ei oma tähtsust, kas süüdistataval tekkis keti omastamise tahe juba baaris või otsustas ta keti ära võtta alles väljas toimunud löömise ajal. Kuivõrd eeltoodust tulenevalt on tuvastatud, et ta lahkus kannatanu juurest koos viimasele kuuluva ketiga, siis see tõendab, et keti kaelast rebimine oli ajendatud soovist võtta kannatanult kett ära ning see omastada. Nimetatud asjaoludel on tuvastatud süüdistatava tegevuses võõra vara äravõtmise osas kavatsetuse olemasolu ning vägivallaga kasutamise osas vähemalt otsese tahtluse olemasolu, kuivõrd keti kaelast 2 rebimiseks tugevat füüsilist jõudu rakendades sai süüdistatav väga hästi aru, et ta põhjustab sellega kannatanule valu ja vigastusi.
7. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatav A. Schmidt, kes palub end esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellatsiooni kesksed väited on seejuures järgmised. 2.1 A. Schmidt kinnitab, et ta ei ole röövimist toime pannud. Ta rebis küll kannatanu kaelast keti, kuid viskas selle kohe kannatanust eemale maha, et ise ajal, mil seda ketti otsitakse, sündmuskohalt lahkuda. Keti kannatanu kaelast rebimist eitas ta algselt aga seetõttu, et ta oli paanikas. Apellant leiab, et selle mahavisatud keti võis omastada keegi sündmuskohal viibinud isikutest, keda oli tema väitel palju. A. Schmidt kinnitab, et kuigi tema selgitused võivad tunduda absurdsed, on need tõesed.
8. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
9. septembri 2013 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade esitamiseks aega
10. oktoobrini
11. 3.1 Nimetatud kuupäevaks esitas kohtule enda seisukoha A. Schmidti kaitsja advokaat I. Belugin, kes toetab apellatsioonis esitatud taotlust. Ühtlasi selgitab kaitsja, et jätab enda kaitsealuse käitumise võimaliku ümberkvalifitseerimise küsimuse ringkonnakohtu otsustada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning esitatud kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb täielikult tagajärjetuks.
12. Kõigepealt peab kriminaalkolleegium vajalikuks osundada menetluspraktikas kinnistunud arusaamale, mille kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo 3-1-1-115-04). Eelnevast järeldub seegi, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-41-11, p 25; 3-1-1-83-11, p 13). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad.
13. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning igasuguste vastuoludeta. Maakohus on piisava põhjalikkuse ning üksikasjalikkusega käsitlenud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning A. Schmidti esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust, s.o röövimisena kvalifitseeritud kuriteo toimepanek A. Schmidti poolt. Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus seejuures üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKm 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1). Seejuures tuleb tõdeda, et A. Schmidt ei tee 3 esitatud apellatsioonis muud, kui kordab (tõsi küll, mõnevõrra modifitseeritult) maakohtu menetluses juba kõlanud kaitseteesi (vt kohtuistungi protokoll tlk 83), millega maakohus on selgesõnaliselt ka tegelenud ning mille tõeväärsus on kohtuotsuses ringkonnakohtu hinnangul veenvalt kummutatud. Eelnevalt kajastatud arusaama valguses peab kohtukolleegium seejuures nentima, et on äärmiselt raske midagi sisulist lisada maakohtu asjakohastele argumentidele; kriminaalkolleegium soostub nendega täielikult ning ei pea nende kordamist vajalikuks. Seetõttu märgib kriminaalkolleegium apellatsioonile vastates vaid järgmist.
14. Raske on vastu vaielda maakohtu tõdemusele, et A. Schmidt on menetluse käigus kestvalt muutnud enda versioone toimunust, mis teeb tema ütluste usaldusväärsuse enam kui kaheldavaks. Esimesel ülekuulamisel on A. Schmidt kategooriliselt eitanud keti rebimist kannatanu kaelast (tlk 23), selle kuriteoga igasugust puutumust eitava versiooni juurde on jäänud ta ka vastastamisel kannatanuga (tlk 32). Alles teisel ülekuulamisel on ta asunud kirjeldama, kuidas ta küll rebis keti kannatanu kaelast, kuid viskas selle koheselt tema kõrvale demonstratiivselt maha (tlk 43); seda versiooni esindas süüdistatav ka maakohtus (tlk 83). Apellatsioonis on A. Schmidt seda maakohtus esitatud kaitseteesi mõnevõrra revideerinud, rääkides keti viskamisest juba kannatanust eemale, mitte aga tema kõrvale ja seda seetõttu, et n.ö võita aega sündmuskohalt põgenemiseks, kuna teda ähvardasid kannatanu sõbrad (tlk 107). Seega on A. Schmidt pidevalt muutnud enda versiooni toimunust, mis ei luba käsitleda teda usaldusväärse tõendiallikana. Asjakohane on siinkohal ka osundada, et tunnistaja A.B. , kes kumbagi osapoolt tundmata toimunut kõrvalt jälgis, on kinnitanud, et kaklus toimus baarist eemal ning keegi sellele vahele ei seganud (tlk 49), mistõttu on ümber lükatud apellandi väide selle kohta, et ta tundis kannatanu sõprade poolt mingit ohtu. Kuid nagu öeldud – juba maakohus on põhjalikult selgitanud, miks ei ole A. Schmidt tõendiallikana usaldusväärne ning seda järeldust ei kummuta süüdistatav enda apellatsioonis vähimalgi määral, mistõttu ei pea ringkonnakohus (vt otsuse p-d 4-5) vajalikuks sellel küsimusel täiendavalt peatuda. Seetõttu tuleb lugeda usaldusväärseks kannatanu kirjeldus selle kohta, kuidas süüdistatav kasutas tema suhtes vägivalda ning selle käigus rebis tema kaelast kuldketi, mille lahkudes kaasa võttis. Sarnaselt maakohtule ei näe ringkonnakohus vähimatki alust sündmuste sellises käigus kahelda.
15. Mõnevõrra problemaatiline võib käesolevas kaasuses olla vaid küsimus, kas A. Schmidt tegutses kannatanu kaelast kuldketti rebides selle omastamise eesmärgiga, nagu seda eeldab KarS § 200 koosseis; teisisõnu tähendab see, et kuldketti enda valdusesse võttes pidi A. Schmidt tegutsema kavatsetusega see endale jätta. KarS § 16 lg 2 ls-s 1 on defineeritud, et kavatsetuse korral seab isik endale eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise. Nii on ka asjakohases kohtupraktikas leitud, et kavatsetus eeldab, et isik seab endale eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise, st taotletav eesmärk on sellisel juhul tema liikumapanevaks jõuks (vt RKKKo 31-1-141-04; 3-1-1-124-04). KarS § 16 lg 2 ls 2 sätestab täiendavalt, et isik tegutseb kavatsetult ka siis, kui tema ettekujutuse kohaselt on süüteokoosseisule vastava asjaolu toimepanemine tema eesmärgi saavutamise hädavajalikuks tingimuseks (tegemist on nn vahetagajärjega; käesoleval juhtumil sellega ilmselgelt tegemist ei ole). Seega võibki iseenesest tõstatada küsimuse, kas A. Schmidt tegutses kuldketti kannatanu kaelast rebides selle omastamise eesmärgil, kuivõrd konflikti ning füüsilise vägivalla kasutamise kannatanu suhtes tingisid lihtsalt baaris alkoholi pruukimise käigus tekkinud omavahelised erimeelsused (vt nt tlk 23) ehk teisisõnu – nn dominantseks liikumapanevaks jõuks ei olnud A. Schmidti jaoks mitte soov saada endale kannatanu kaelaehe, vaid lihtsalt soov lahendada omavahelised erimeeldused füüsilises vormis, mille käigus võttis ta – n.ö kaasneva käitumisena – ära ka kannatanule kuulunud vallasasja. 4
16. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium vaid seda, et kavatsetusega on tegemist ka siis, kui toimepanija teotahtlus on finalistlikuna suunatud teatud süüteokoosseisus nimetatud tunnuse realiseerimisele (nn suunatud tagajärjetahtlus), kusjuures tegemist ei pea olema lõppeesmärgiga või ainukese täideviija poolt taotletava tagajärjega. Õiguskirjanduses leitakse, et lisaks vahetagajärjele võib tegemist võib olla ka nn eesmärkide paljususega (kõrvaleesmärk), mille suhtes isik jätkuvalt tegutseb kavatsetult, s.o mitme eesmärgi saavutamine võib iseenesest olla samaaegselt isiku liikumapanevaks jõuks (koos viidetega kohtupraktikale vt: Schönke/Schröder, StGBKomm, § 15, Rn 66). Käesoleval juhul oli A. Schmidti põhieesmärgiks omavahelise lahkarvamuste lahendamine füüsilise jõu abil, millele lihtsalt lisandus täideviimise käigus nn kõrvaleesmärgina kannatanule kuulunud vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärk (sarnaselt ka Tartu Ringkonnakohtu
17. juuni 2012 otsuses kriminaalasjas nr 1-12-2017). Ka selles osas on maakohtu otsus õiguslikult seetõttu veatu.
18. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Aarne Sarjas Maarika Kuusk 5