Obsah (4)

§ 91§ 45§ 110§ 111

MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Ma

) § 111 lg 3 alusel rahuldamata jätta. Kaebaja on ennast ise asetanud olukorda, kus tal tuleb viibida kinnipidamisasutuses. Ka kartserisse sattus ta endast tulenevatel põhjustel ning tal tuleb taluda sellega kaasnevaid ebamugavusi. Olukord, kus kinnipeetav ei saa teiste probleemsete ja korda rikkuvate kinnipeetavate käitumise tõttu öösel magada, on kindlasti ebameeldiv ja võib põhjustada erinevaid kannatusi, kuid ilmselgelt ei ole tegemist inimväärikuse süülise ja õigusvastase alandamisega vangla poolt ja seega ka niisuguse olukorraga, mis saaks kaasa tuua riigivastutuse seadusel (RVastS) rajaneva hüvitise väljamõistmise. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 3. A. Streltsov esitas 17.07.2012 määruskaebuse (tl 14, tõlge tl 17), milles palub halduskohtu määrus tühistada ja teha selles asjas uus määrus. Määruskaebuse kohaselt ei ole kaebajal raha. Halduskohtu määrus on õigusvastane ja põhjendamata. Halduskohus rikkus

§ 91

lg-t 1 ja lg-t 4 ja lg-t 3 ning jättis kaebaja ilma õigusest seista oma õiguste ja vabaduste eest Eesti Vabariigi omavoli vastu.

1. Viru Vangla 16.10.
2. a vastuses (tl 28) määruskaebusele palutakse määruskaebus rahuldamata jätta. Vastuse põhjenduste kohaselt on määruskaebus muus osas peale selgituse, et kaebajal ei ole raha, vastuse esitajale arusaamatu. Vangla nõustub täielikult halduskohtu määruse põhjendustega. Vangla hinnangul ei ole asjaolu, et kaebaja ei saanud korda rikkuvate kinnipeetavate tegevuse tõttu öösel magada, põhjustanud nii suurt riivet, mis oleks käsitatav inimväärikuse rikkumisena. Juhindudes

§ 45

lg-st 2 ning § 111 lg-test 1 ja 3, on halduskohtu määrus seaduslik ja põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.
2. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu, et 01.01.2012 jõustus uus

ning kaebaja viited eelmise

-i § 91 lg-tele 1, 3 ja 4 ei ole enam asjakohased. Kehtivas

-is, millest tuli halduskohtul käesolevas asjas juhinduda, reguleerivad menetlusabi andmist §-d 110–119.

§ 110lg 1 p 1 sätestab, et menetlusabi on riigipoolne abi menetluskulude kandmiseks.

Menetlusabina võib kohus isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest.

§ 111

lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui ta ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.

§ 111

lg 3 sätestab, et isikule ei anta menetlusabi, kui tema menetluses osalemine on ebamõistlik, eelkõige kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, kaebajale asjast tulenev võimalik kasu on ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega või kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Riigikohus on 04.05.

1. a määruse asjas nr 3-3-1-11-11 p-s 11 selgitanud, et riigilõivu eesmärgiks on muuhulgas vähendada pahatahtlike ja põhjendamatute kaebuste esitamist ning tagada selle kaudu kohtusüsteemi tõhus toimimine, mistõttu kaebuste perspektiivi hindamine ja riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel sellega arvestamine on põhjendatud ja vajalik. Riigikohtu 22.06.
2. a määruse asjas nr 3-3-1-20-10 p-s 15 väljendati, et riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse võib rahuldamata jätta, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu. Viidatud määruse p-s 10 selgitas Riigikohus, et kaebust saab ilmselgelt perspektiivituks lugeda 2 ennekõike siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik. Puudub vaidlus, et kaebaja oli kaebuse esitamisel maksejõuetu. Väljatoodud

-i sätetest ja Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt peab kohus aga menetlusabi andmise otsustamisel lisaks menetlusabi taotleja maksejõuetusele hindama ka kaebuse eduväljavaateid ning kaebuse perspektiivikuse puudumisel tuleb menetlusabi taotlus

§ 111lg-test 1 ja 3 juhindudes rahuldamata jätta.

7. Kaebaja on esitanud õigusvastasuse tuvastamise kaebuse hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsusega, mis nähtub sellest, et kaebuses on viidatud inimväärikuse alandamisele ning füüsilisele ja moraalsele kahjule. Kaebaja kirjeldused viitavad sellele, et ta sooviks väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest RVastS § 9 lg 1 alusel mittevaralise kahju hüvitamist. Tulenevalt

§ 45

lg-st 2 ei saa hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus anda õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks juhul, kui hüvitamisnõue oleks ilmselgelt perspektiivitu. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikke, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. EIK lahendis Yakovenko vs Ukraina, nr 15825/06, peeti alandavaks sellist kohtlemist, kus kinnipidamisasutuses kinni peetav isik viibis umbes aasta ülerahvastatud kambris une-, õhu- ja loomuliku valguse puuduse käes. Kuna kambris oli peaaegu kolm korda rohkem kinni peetavaid isikuid kui kamber tegelikult võimaldas, said isikud voodite nappuse tõttu vaid kordamööda magada. Lisaks oli kamber pidevalt valgustatud. EIK lahendis Kalashnikov vs Venemaa, nr 47095/99, esinesid peaaegu samasugused asjaolud, kuid neis tingimustes viibitud aeg oli veel pikem ning lisaks on lahendis viidatud ka mürale, mis tulenes isikute suurest hulgast, samuti kambris pesitsevatele kahjuritele ning asjaolule, et kambris suitsetati ning kambri nurgas tualetti kasutades puudus privaatsus. Tulenevalt ebasanitaarsetest tingimustest tekkisid kaebajale naha- ja seenhaigused. Kõiki neid tingimusi ning pikka ajaperioodi arvesse võttes leidis EIK, et kaebajat oli alandavalt koheldud. Mõlemas lahendis märkis EIK unepuuduse osas, et unepuudus kujutas endast kaebajale rasket füüsilist ja psühholoogilist koormat. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega, et olukorras, kus kaebaja ei saanud probleemsete kinnipeetavate tekitatud müra tõttu ühe öö jooksul kartseris magada, ei saanud olla tegemist inimväärikuse süülise ja õigusvastase alandamisega vangla poolt, mis saaks kaasa tuua RVastS-il rajaneva hüvitise väljamõistmise. Kaebaja olukord ei olnud kaugeltki võrreldav EIK-i lahendites väljatooduga ning asjaolu, et ta ei saanud ühe öö jooksul magada, võis talle olla koormav ning ebameeldiv, kuid see ei kujuta endast kindlasti inimväärikuse alandamist. EIK leidis, et unepuudus pika perioodi jooksul on isikule raskelt koormav, kuid samas ei märkinud, et see eraldivõetuna inimväärikust alandaks. Üks magamata öö ei saanud kaebajale ka nii intensiivselt mõjuda, et tema tervist kahjustada. Seega oleks kaebaja hilisem hüvitamiskaebus ilmselgelt perspektiivitu ning

§ 45

lg-st 2 tulenevalt ei saa sellisel juhul edukas olla ka hüvitamiskaebuse esitamise eesmärgil esitatud tuvastamiskaebus.

1. Eelnevast tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 20.06.
2. a määrus muutmata. Madis Ernits Einar Vene 3 Agu Timmi