) § 44 alusel hoiustatakse 20% kinnipeetava isikuarvele laekuvatest summadest vabanemistoetusena ning seda kuni kolmekordse kuupalga alammäära täitumiseni (praegu 3 × 290 eurot = 870 eurot). Kehtiv seadus ei näe ette erandeid kinnipeetava 3-12-2358 vanglasisesele kontole laekunud raha hoiustamise valikute kohta. Sellest tulenevalt ei saa vangla taotlust rahuldada. 2. Tallinna Vangla jättis 08.10.2012 vaideotsusega nr 5-15/39905-1 rahuldamata X. Xi 28.09.2012 vaide Tallinna Vangla 24.09.2012 vastuse peale. Vaide esitaja taotluse rahuldamisest keelduv otsus on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, on proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kuna keeldumine oli õiguspärane, puudub vajadus teha ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. Vaide esitaja viibib vanglas ja on allutatud vangla režiimile ning kinnipeetavatel ei ole võimalust endale kinnipidamistingimusi valida. Vaide esitaja õigusi ei ole rikutud, kuna tema poolt esitatud vabanemisfondi sissemaksete lõpetamise taotlus ei kuulu ühegi normi kaitsealasse ning vaie tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Kinnipeetav saab
§-s 44 sätestatud korda muuta selliselt, et kinnipeetava soovil võib vabanemistoetust hoiustada
lg-s 3 sätestatust suuremas summas, samuti kasutada tema vanglasiseseks kasutamiseks jäetud summasid rahaliste nõuete täitmiseks, saata tema perekonnaliikmele või ülalpeetavale või kanda tema arvelduskontole pangas (
Muid erandeid vangistusseadus ette ei näe. X. Xi vabanemisfondi on käesolevaks ajaks kogunenud 190,42 eurot. Kui vaide esitaja vabanemisfondi on hoiustatud kolmekordse kuupalga alammäära suurune summa ja tal on veel täitmisel rahalisi nõudeid, saab X. X kasutada 50% vanglasisesele kontole laekuvatest summadest ning nõuete puudumise korral 100% laekuvatest summadest.
põhiseaduspärasust on hinnanud õiguskantsler oma 03.02.2010 seisukohas nr 61/100183/1000674 ega tuvastanud vastuolu põhiseadusega. Vabanemistoetuse kogumise eesmärk on soodustada kinnipeetava resotsialiseerimist ja toetada kinnipeetava võimalikult „valutut“ sulandumist ühiskonda pärast karistusaja lõppemist. Elementaarsete rahaliste vahendite olemasolu soodustab vanglast vabanenud isiku õiguskuuleka elu alustamist. Sätestatud piirang on oma iseloomult suhteliselt väikese ulatusega ja väheintensiivne. Kinnipeetava õigust oma raha käsutada piiratakse vaid vangistuse ajaks ja hoiustatud vabanemistoetus makstakse talle vanglast vabanemisel välja. Samuti on vabanemistoetuse hoiustamisele seatud ülempiir (
Kinnipeetavale tagatakse vangistuse ajal esmavajalikud teenused (nt majutus ja toitlustus) tasuta. Seega on kinnipeetavate olmekulud vangistuses oluliselt väiksemad kui vabaduses viibivatel isikutel, mistõttu ei halvenda vabanemistoetuse hoiustamine kinnipeetava olukorda vangistuse vältel vastuvõetamatul määral. 3. X X esitas 08.11.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 24.09.2012 vastuse nr 5-8/38171-1 tühistamiseks ja Tallinna Vangla kohustamiseks lahendada uuesti taotlus lõpetada raha hoiustamine vabanemisfondi.
lg 2 piirab omandipõhiõigust (PS § 32), sätestades muu hulgas, et kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest hoiustatakse 20% vabanemistoetusena.
lg 3 kohaselt hoiustatakse vabanemistoetust kuni kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära täitumiseni, mis on vastuolus omandikitsenduste üksnes seadusega sätestamise nõudega. Kuupalga alammäära tõstmise korral rikutakse lisaks õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtet ning õiguspärast ootust. Õiguskantsler on 15.03.2012 vastuses nr 14-3/120379/1201283 leidnud, et vabanemistoetuse kogumise eesmärk on soodustada kinnipeetava resotsialiseerimist pärast karistusaja lõppemist. Vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu (964 SE) seletuskirja kohaselt ei ole kinnipeetavale vabanemisel makstava toetuse eesmärgiks tagada isikule rahaliste vahendite 2
lg-te 4 ja 42 alusel kehtestatud minimaalne vabanemistoetus juhuks, kui kinnipeetaval pole vangistuse ajal kogunenud isikuarvele piisavat summat (12,79 eurot kuni 31,96 eurot, sõltuvalt kinnipeetava elukohast). Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu (382 SE) seletuskirjast nähtub, et
lg 42 alusel kehtestatud minimaalne toetuse määr on mõeldud eelkõige selleks, et tagada vabanevale isikule vahendid sõitmaks ühistranspordiga oma elukohta. Kui kinnipeetavale, kellel ei ole hoiustatud vabanemistoetust, makstakse vabanemise puhul ainult 12,79 eurot, mille eest ta saab sõita oma elukohta, siis pole selge, kuidas selline summa aitab kaasa kinnipeetava resotsialiseerimisele. Seega ei ole vabanemistoetuse hoiustamine sobiv abinõu.
lg-d 2 ja 3 sätestavad piirangud kõikidele kinnipeetavatele, arvestamata seda, kas nende puhul on üldse võimalik saavutada eesmärki suunata kinnipeetavaid õiguskuulekale käitumisele. Seega on seadusandja loonud olukorra, kus kinnipeetavatel tehakse vahet nende sotsiaalse seisundi alusel. Kolme miinimumpalga ulatuses vabanemistoetuse hoiustamine ei ole mõõdukas abinõu, sest kinnipeetavate puhul, kellele raha ei laeku, pole võimalik resotsialiseerimise eesmärki saavutada. Kuna kaebaja peab olema vanglas veel 10,5 aastat, ei vaja ta vabanemisfondi, kuhu tal on juba hoiustatud üle 190 euro, millest piisab, et sõita olemasolevasse elukohta ja saada seal hakkama. Pole selge, kuidas suunaks kolme miinimumpalga ulatuses raha hoiustamine kaebajat veelgi paremini õiguskuulekale käitumisele.
on vastuolus
lgga 2, sest tegemist on ülemääraselt intensiivse riivega, mis ei peaks vangistusega paratamatult kaasnema. Kaebaja palub küsida Euroopa Kohtult eelotsust vangistusseaduse kooskõla kohta Euroopa Liidu õigusega. 4. Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Asjakohatu on väide, et
lg 4 alusel makstav toetus ei aita summa väiksuse tõttu kaasa kinnipeetava resotsialiseerimisele. Õiguskantsler on seisukohas nr 61/100183/1000674 märkinud, et
lg-s 3 sätestatud vabanemistoetuse maksimummäära ja
lg-s 4 sätestatud ühekordse toetuse suuruse vahel ei ole vahetut seost ning ühekordne toetus ei pea olema sama suur kui maksimaalne vabanemistoetuse määr. Kinnipeetaval on enda taasühiskonnastamisel oluline panus, mistõttu on põhjendatud, et vabanemisjärgse õiguskuuleka elu alustamise eelduste eest hoolitseb ennekõike kinnipeetav ise. Vabanemistoetuse hoiustamisega ei kohelda kinnipeetavaid nende sotsiaalse seisundi alusel ebavõrdselt. Kinnipeetavaid rakendatakse vanglas tööle vastavalt vangla võimalustele. Vabanemistoetus ei ole vältimatus seoses kinnipeetava töötamisega vanglas, sest isikuarvele võivad sissemakseid teha ka kinnipeetava lähedased. Kinnipeetava omandiõiguse piiramine vabanemistoetuse hoiustamisega on oma iseloomult suhteliselt väikese ulatusega ning väheintensiivne (sh ajutine). Vabanemistoetusega püütakse tagada kinnipeetavatele vabanemisel rahaliste vahendite olemasolu, võimaldamaks vabanenud isikul leida elu- ja töökoht ning korraldada oma elu selliselt, mis ei tooks endaga kaasa järgmist õigusrikkumist. Kehtiv seadus ei näe ette erandeid kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele laekunud raha hoiustamise valikute kohta. Vabanemisfondi kogunevat raha ei võeta kinnipeetavalt ära, vaid see makstakse talle vabanemisel välja. 5. Tallinna Halduskohus jättis 19.04.2013 otsusega X. Xi kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Samuti tagastas halduskohus kohtule esitatud võõrkeelse ja ebavajaliku dokumendi (kaebaja 13.02.2012 avaldus õiguskantslerile). X. X on vaidlustanud Tallinna Vangla keeldumise tema isikuarvele laekuvatest summadest 20% hoiustamise lõpetamisest mitte vastustaja tegevuse seadustele mittevastavuse tõttu, vaid põhjusel, et 3
lg-te 2 ja 3 alusel vabanemisfondi kinnipidamiste tegemine piirab kaebaja arvates ebaproportsionaalselt tema omandipõhiõigust (sh ei ole tegemist üldse sobiva abinõuga piirangu eesmärgi saavutamiseks ehk vanglast vabastatava kinnipeetava resotsialiseerimiseks). Tallinna Vangla on kaebaja 17.09.2012 taotluse lahendamisel kohaldanud õigesti
lg-te 2 ja 3 sätteid ning nende alusel teinud otsuse taotluse rahuldamata jätmise kohta. Vastustaja ei saanud nimetatud sätetest tulenevalt kaebaja taotlust rahuldada ega lõpetada tema vanglasisesele isikuarvele laekuvate summade seadusega sätestatud ulatuses hoiustamist vabanemistoetusena.
lg-s 2 sätestatud vabanemistoetuse kogumise põhiseaduspärasust on korduvalt analüüsinud õiguskantsler (nt 03.02.2010 seisukoht nr 6-1/100183/1000674) ning jõudnud järeldusele, et vastav regulatsioon on formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. Kohus nõustub õiguskantsleri analüüsi ja lõppjäreldusega. Vabanemistoetuse kogumise eesmärk on soodustada kinnipeetava resotsialiseerimist pärast tema karistusaja lõppemist ning tegemist on omandipõhiõiguse piiramiseks legitiimse eesmärgiga. Nimetatud abinõu on eesmärgi saavutamiseks ka proportsionaalne ehk sobiv (aitab kaasa vangistuse eesmärkide saavutamisele isiku resotsialiseerimise teel), vajalik (abistab efektiivselt elu alustamist väljaspool vanglat) ja mõõdukas (suhteliselt väikese ulatusega ja väheintensiivne piirang). Ka
lg 3, mis sätestab hoiustatava vabanemistoetuse piirmäära, on formaalselt ja materiaalselt põhiseaduspärane. Asjaolu, et
lg 3 sätestab hoiustamise piirmäära alusena Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatava kuutöötasu alammäära, ei tähenda, et hoiustamise piirmäär ise oleks kehtestatud seadusest alamalseisva õigusaktiga. Vabanemistoetus kolmekordses kuupalga alammääras, mis muutub vastavalt ühiskondlike olude muutumisele, on mõistlikus suuruses, et aidata kaasa vanglast vabanenu ühiskonnas hakkama saamisele ega piira samas ülemääraselt omandipõhiõigust.
lg 3 ei ole vastuolus õiguskindluse põhimõttega, kuigi hoiustatava summa maksimaalmäär alampalga tõstmisel muutub. Alampalga määra tõstmine on eeldatavalt tingitud üldisest elatustaseme ja kulude tõusust, millega reeglina kaasneb paratamatult ka toimetulekukulude suurenemine ning seetõttu on vastavalt põhjendatud ka vabanemistoetuse hoiustamine suuremas ulatuses.
lg-s 3 sätestatud vabanemistoetuse maksimaalmäära ja
lg-s 4 sätestatud ühekordse toetuse suuruse vahel ei ole vahetut seost ning need ei pea olema ühesuurused. Kinnipeetav peab ka ise panustama enda taasühiskonnastamisse ning vabanemisjärgse õiguskuuleka elu alustamise eelduste eest peab hoolitsema ennekõike kinnipeetav ise.
lg-s 4 sätestatud ühekordne toetus riigi poolt ei asenda kinnipeetavale laekunud summadest hoiustatud vabanemistoetust, vaid tagab esmajoones kinnipeetava võimaluse sõita oma elukohta. Vabanemistoetuse hoiustamise ja selle maksimaalmäära põhiseadusevastasust ei saa põhjendada riigi poolt kehtestatud minimaalse vabanemistoetuse väiksusega. Asjakohane ei ole ka väide, et
järgi koheldakse kinnipeetavaid nende sotsiaalse seisundi alusel ebavõrdselt (st olenevalt kinnipeetava töötamisvõimalustest ja lähedaste poolt rahaülekannete tegemisest). Kaebaja õigusi ei riku asjaolu, et osadel kinnipeetavatel puudub võimalus vabanemisfondi raha koguda ning nad on seetõttu vanglast vabanemisel kaebajaga võrreldes väidetavalt raskemas olukorras.
ei ole vastuolus ka
Seadus ei saa põhimõtteliselt olla iseendaga vastuolus. Kinnipeetava isikuarvele laekuva raha osaline hoiustamine vabanemistoetusena on sätestatud seadusega, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Piirang on ajutise iseloomuga ja eesmärgipärane, mistõttu ei põhjusta see kaebajale ka rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult 4
lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata ning teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Koos apellatsioonkaebusega esitas apellant taotluse vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest. Kuigi apellant on ühe taotluse pealkirjastanud kui esialgse õiguskaitse taotluse, ei ole ta sisuliselt esialgse õiguskaitse abinõude rakendamist taotlenud, vaid palunud selle raames üksnes vabastada ennast riigilõivu tasumise kohustusest, teha apellatsioonkaebusest koopia ja saata see Tallinna Vanglale ning vaadata apellatsioonkaebus läbi kirjalikus menetluses. Halduskohus jättis otsuses
lg 2 põhiseaduspärasuse analüüsimata, viidates, et õiguskantsler on seda juba varem korduvalt teinud. Kohus on aga sõltumatu ega ole seotud õiguskantsleri seisukohtadega. Kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele laekuvast rahast 20% hoiustamist vabanemistoetusena ei saa pidada väheintensiivseks piiranguks, vaid tegemist on materiaalses mõttes ebaproportsionaalse piiranguga. Samuti on võrdsuspõhimõttega vastuolus olukord, kus mõned isikud peavad üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised. Seadused peavad kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid kohtlema ühetaoliselt, aga praegusel juhul see nii ei ole. X. Xil ei ole hetkel ka mingit vajadust koguda vabanemistoetust, sest tal on karistusest kandmata veel 10,5 aastat. PS §-s 19 sätestatud üldise vabadusõigusega on hõlmatud ka isiku otsustusvabadus, millal alustada hoiustamist vabanemisfondi. PS § 10 (ja
Kohus on küll märkinud, et piirang on ajutine ja proportsionaalne, kuid apellandi arvates on see siiski väga intensiivne. Vabanemistoetuse maksimaalmäär on 960 eurot, millega apellant saaks pärast vanglast vabanemist näiteks osta endale joomiseks umbes 400 pakki musta teed (250grammine pakk maksab 2,33 eurot) ja tarvitades ühe paki nädalas, jätkuks apellandile sellest tervelt 8,2 aastaks. Kaebuses sisaldunud viited muudele põhiseaduse sätetele on halduskohus jätnud üldse tähelepanuta.
lg 2 on vastuolus nii põhiseaduse sätte kui ka mõttega (vt 15.03.2013 esitatud kaebuse täiendused).
lg 2 sätestab kinnipidamiste näol sisuliselt mitu üheaegselt rakendatavat karistust, mis on vastuolus PS § 23 lg-ga
Xi taotluse suhtes teha teistsugust otsust kui keelduda tema vabanemistoetuse hoiustamise lõpetamisest. Küsimus on seega üksnes
9. Ringkonnakohus märgib esmalt, et asjaolu, et halduskohus nõustus
lg 2 põhiseaduspärasuse küsimuses õiguskantsleri poolt korduvalt läbiviidud analüüsi ja tehtud järeldustega (veebilehel http://oiguskantsler.ee/ on näiteks avalikult kättesaadavad järgmised: 03.02.2010 seisukoht nr 6-1/100183/1000674; 10.05.2012 seisukoht nr 6-1/120676/1202290), ei tähenda, et halduskohus oleks jätnud kaebaja väited sisuliselt tähelepanuta või oleks lugenud ennast õiguskantsleri hinnangutega seotuks. Halduskohus on otsuses ammendavalt kajastanud õiguskantsleri 03.02.2010 seisukohti, millega kohus nõustus.
lg 3 põhiseaduslikkust, mida õiguskantsleri seisukohad kaebaja tõstatatud aspektist (s.o vabanemistoetuse maksimaalmäära Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatava kuupalga alammääraga piiritlemise lubatavus PS § 32 lg 2 järgi) ei kajasta, on halduskohtu otsuses põhjalikult analüüsitud. Samuti on kohus vastanud kaebuse ülejäänud väidetele või selgitanud, et need ei ole asjassepuutuvad. Muu hulgas on konkreetselt X. Xi poolt tõstatatud küsimuste osas andnud apellandile 15.03.2012 selgituses nr 14-3/120379/1201283 (tl 39-45) põhjalikud vastused ka õiguskantsler (sh väidetava topeltkaristamise küsimuses). 10. X. Xi vanglasisese isikuarve väljavõttest nähtub, et 20.05.2013 seisuga on apellandi hoiustatud vabanemistoetuse summa 224,62 eurot. Hetkel kehtiva Vabariigi Valitsuse 10.01.2013 määruse nr 6 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on alates 01.01.2013 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 320 eurot.
lg-s 3 sätestatud vabanemistoetuse maksimaalmäär on käesoleval ajal seega 960 eurot. Apellandi seisukohtade järgi on tal karistusajast kandmata veel 10,5 aastat ning tal on pärast vabanemist olemas kindel elukoht, kuhu jõudmiseks piisab juba olemasolevast rahast ning seetõttu puudub igasugune vajadus vabanemistoetuse jätkuvaks hoiustamiseks. Apellant leiab, et vanglas teenitud töötasu kasutamise piiramine ka vangistuse ajaks on iseenesest intensiivne piirang, mis ei peaks vangistusega paratamatult kaasnema. 11. Ringkonnakohus leiab sarnaselt halduskohtule ja õiguskantslerile, et kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele laekuvate summade 20%–70% ulatuses, kuid kokku mitte rohkem kui kolmekordse kuupalga alammäära suuruses vabanemistoetusena hoiustamise regulatsioon (
Vastaval omandipõhiõiguse riivel on legitiimne eesmärk (kindlustada vanglast vabanenud isikule minimaalsed eeldused õiguskuuleka elu alustamiseks pärast vabanemist) ning seda ei ole põhjust pidada kinnipeetavaid ebaproportsionaalselt koormavaks abinõuks, arvestades asjaolu, et isikuarvele laekuvate summade kasutamist piiratakse X. Xi puhul (kuivõrd 50% temale laekuvatest summadest lähevad rahaliste nõuete katmiseks) üksnes 20% ulatuses, vabanemistoetust hoiustatakse vaid kuni kolmekordse kuupalga alammäära täitumiseni ning kogu hoiustatav raha makstakse kinnipeetavale tema vanglast vabanemise korral välja. Kuigi apellant on viidanud, et tema karistusaeg kestab veel üle 10 aasta, on vabanemistoetuse hoiustamisega aegsasti alustamine põhjendatud, sest arvesse tuleb võtta ka kinnipeetavate isikuarvetele summade laekumise võimalikku ebaregulaarsust ja kinnipeetavate vangistusest enne tähtaega vabastamise võimalust. 6
Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata.
lg-s 3 kuupalga alammäära kaudu vabanemistoetuse maksimaalmäära piiritlemise lubatavuse osas võib analoogia korras viidata Riigikohtu 19.10.2004 määrusele nr 3-3-1-71-04 (p-d 11-12), milles on rõhutatud, et palga alammäära sätestamisel (milleks käesoleval ajal annab volituse töölepingu seaduse § 29 lg 5) kehtestab Vabariigi Valitsus volitusnormi piires üksnes kindlale ajaühikule vastava töötasu miinimumsuuruse. Hoiustatava vabanemistoetuse maksimaalmäär ei ole seega kehtestatud mitte Vabariigi Valitsuse määrusega, vaid
lg-ga 3, mistõttu puudub ka väidetav vastuolu PS § 32 lg 2 teise lausega, mille kohaselt saab omandikitsendusi sätestada vaid seadusega. 12. Apellandi viited
lg-tes 2 ja 3 sätestatud regulatsiooni vastuolule võrdsuspõhimõttega ja kinnipeetavate ebavõrdsele kohtlemisele ei ole põhjendatud. Kõiki kinnipeetavaid, kes on sarnases olukorras (s.o kelle vanglasisesele isikuarvele laekub mingeid summasid), koheldakse
Kõigi kinnipeetavate puhul alustatakse vabanemistoetuse hoiustamist samal ajal, seda tehakse samas ulatuses ning see ka lõpetatakse samade tingimuste täitmise korral. Ühelegi isikule ei ole pandud üldistes huvides kohustust kanda teistest suuremaid kulutusi. Asjaolu, et nende kinnipeetavate puhul, kelle vanglasisesele isikuarvele vangistuse ajal maksimaalmääras vabanemistoetuse kogumiseks piisavaid summasid ei laeku ja seega jäävad nende puhul regulatsiooni eesmärgid reaalselt täies mahus saavutamata, ei tähenda kinnipeetavate ebavõrdset kohtlemist seaduse alusel (mh ei saa viimatinimetatud kinnipeetavatele sissetulekute puudumise tõttu juba objektiivselt jääda vanglasiseseks kasutamiseks raha teistest kinnipeetavatest suuremas ulatuses) ega muuda eesmärgi saavutamiseks kohaldatavat abinõud iseenesest ebasobivaks või ebavajalikuks. Nagu halduskohus ja õiguskantsler on õigesti märkinud, puudub
alusel vabanemistoetuse hoiustamise ning
lg-te 4 ja 42 alusel makstava ühekordse toetuse vahel otsene seos ning nende toetuste eesmärgid on osaliselt erinevad. Justiitsministri 25.01.2001 määruse nr 11 „Kinnipeetava vanglast vabastamise kord“ § 231 kohaselt on
lg-s 4 sätestatud ühekordse toetuse määrad 12,79–31,96 eurot, sõltuvalt kinnipeetava elukoha kaugusest vanglast. Tegemist on selgelt üksnes minimaalselt hädavajaliku toetusega oma elukohta jõudmiseks, kuid vabanemistoetuse hoiustamise eesmärk on oluliselt avaram. Vanglast vabanenud isiku õiguskuuleka elu alustamise eelduseks ei ole pelgalt jõudmine oma elukohta. Pärast vanglast vabanemist isikute ühiskonda taaslõimumise hõlbustamiseks neile endile seadusega vabanemistoetuse kogumise kohustuse panemine on põhjendatud üldistes huvides ja tegemist on vangistusega paratamatult kaasneva piiranguga (s.o osaga üldisest kinnipidamisrežiimist). Asjaolu, et mõningates teistes Euroopa riikides ei pruugi sarnast regulatsiooni eksisteerida, ei muuda vastavat piirangut ebamõistlikuks. Antud küsimus ei oma puutumust Euroopa Liidu õigusega. 13. X. Xi viited (sh 15.03.2013 kaebuse täienduses – tl 48-50) põhiseaduse muudele sätetele ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul asjakohased, mistõttu jättis halduskohus need 7
lg-s 2 sätestatud piirang ei kujuta endast kinnipeetavate lisa- ega topeltkaristamist PS § 23 lg-te 2 ja 3 tähenduses. Kogu hoiustatud vabanemistoetus makstakse kinnipeetavale vanglast vabastamise korral välja (
Tegemist ei ole ka nimetatud summade „ajutise sundvõõrandamisega“, sest riigil puudub võimalus kinnipeetavate vabanemisfondis olevat raha kasutada. Tegemist on kinnipeetavatele laekuvate rahasummade osalise ja ajutise käsutuspiiranguga, millel on legitiimne eesmärk ning mida pole taotletava eesmärgi tähtsust arvestades põhjust pidada kinnipeetavaid ebaproportsionaalselt koormavaks. 14. Eelneva põhjal ja HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel tagastab ringkonnakohus I. Xi apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 19.04.2013 otsuse peale läbivaatamatult selle esitajale. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi Ruth Plaks Virgo Saarmets 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.