Obsah (5)

§ 61§ 57§ 62§ 63§ 64

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) 12. peatükiga.

§ 61

lg 1 sätestab, et vanglasse vastuvõtmisel paigutatakse kinnipeetavaga kaasas olevad §-s 63 nimetamata (s.t mittekeelatud) asjad lattu hoiule või antakse kinnipeetava soovil tema juurde kambrisse või tuppa, arvestades § 57 lg-s 3 ja § 61 lg-s 11 toodud piiranguid.

§ 57

lg 3 kohaselt ei või kinnipeetava enda juures olevate ja laos olevate asjade kaal kokku ületada 30 kilogrammi.

§ 61

lg 11 kohaselt on kinnipeetav kohustatud andma isiklikud riided, mille kandmiseks tal puudub luba, vanglateenistuse lattu hoiule.

§ 61

lg 2 sätestab, et kinnipeetava juurde kambrisse või tuppa ning lattu hoiule antavatest asjadest koostatakse ühtne nimekiri, millest peab nähtuma, kas asi on kinnipeetava käes või laos. Nimekiri koostatakse kahes eksemplaris, millest üks antakse kinnipeetavale, teine lao eest vastutavale teenistujale. Kinnipeetava üleviimisel teise vanglasse lisatakse vanglateenistuse käes olev nimekiri kinnipeetava isiklikku toimikusse.

§ 61

lg 4 sätestab, et asjad antakse lattu hoiule ja väljastatakse kinnipeetavale laos oleva nimekirja alusel. Asjade hoiuleandmist ja laost väljastamist kinnitavad lao eest vastutav teenistuja ja kinnipeetav allkirjadega nimekirja mõlemal eksemplaril.

§ 62

järgi võib kinnipeetava asju hävitada hügieeninõuete tagamiseks või siis, kui kinnipeetava asjade kaal ületab 30 kilogrammi.

§ 63

lg 2 sätestab, et kinnipeetavalt äravõetud asjade ja dokumentide kohta koostatakse akt kahes eksemplaris, millest üks antakse kinnipeetavale allkirja vastu.

§ 64

lg 2 kohaselt kinnipeetava teise vanglasse saatmise korral saadetakse sinna ka tema asjad ja lõike 6 kohaselt kinnipeetavale antakse asjad üle allkirja vastu. 22. Ringkonnakohus leiab, et

§ 61

lg 2 ja kogu ülejäänud regulatsioon tervikuna panevad vanglale kohustuse pidada üheselt mõistetavalt ja arusaadavalt arvet vangla kätte usaldatud kinnipeetava omandi üle. Seetõttu lasub väidetavalt kadumaläinud asjade olemasolu tõendamise koormus vanglal. See, et kinnipeetav peab omakorda jälgima, et vangla poolt koostatav isiklike asjade nimekiri vastaks tegelikkusele, ei mõjuta vangla tõendamiskoormust. Kui kaebaja etapeeriti 21.12.2010 Harku ja Murru Vanglast Tartu Vanglasse, siis koostati Tartu Vanglasse saabumisel dokument pealkirjaga „Ühtne nimekiri kinni peetava isiku asjadest“, mille pöördel on muuhulgas tekst: „Kõik minu asjad on ühtsesse nimekirja kantud ja kirjeldatud õigesti. Avaldusi ja kaebusi läbiotsimise kohta ei ole. Ühtse nimekirja sain kätte.“ Selles nimekirjas ei ole hallikas-rohelist spordikotti ega ühtegi käekella, kuid kaebaja 6 on sellele alla kirjutanud. Samas ei saa ainuüksi sellest allkirjast järeldada, et kaebaja kinnitas, et nimekirjas on kõik talle kuuluvad asjad, vaid arvestada tuleb ka konteksti, milles see allkiri anti. Ringkonnakohus leiab, et kontekstist nähtuvalt kinnitas kaebaja oma allkirjaga vaid seda, et Tartu Vanglas kanti nimekirja kõik asjad, mis talle etapeerimisel kaasa olid antud. Seda, et kaebaja eeldas, et osa tema asju jäi Harku ja Murru Vanglasse maha, kinnitab kaebaja poolt 16.02.2011 Harku ja Murru Vanglale esitatud taotlus saata kaebajale järele Harku ja Murru Vanglasse jäänud isiklikud asjad (I kd, tl 66). Olukord oleks teistsugune, kui vastav nimekiri oleks koostatud ka Harku ja Murru Vanglast lahkumisel. 23. Harku ja Murru Vangla ei ole kohtule esitanud vahetult enne kaebaja Harku ja Murru Vanglast Tartu Vanglasse etapeerimist koostatud ja

§ 61lg 2 nõuetele vastavat kinnipeetava isiklike asjade nimekirja.

Ringkonnakohus järeldab sellest, et sellist nimekirja ei koostatud. On olemas vaid varasemast ajast Harku ja Murru Vanglas koostatud nimekirjad. Nendest nähtub, et 29.04.

1. a seisuga oli kaebajal Harku ja Murru Vanglas kaks spordikotti ja kolm käekella (I kd, tl 41, 61, 147-148). Dokumentaalselt on tõendatud, et vahetult enne kaebaja etapeerimist Harku ja Murru Vanglast Tartu Vanglasse viidi läbi kaebaja läbiotsimine, mille käigus võttis Murru Vangla vangistusosakonna peaspetsialist 21.12.2010 kaebaja isiklike asjade seast ära muuhulgas käekella Perfekt (I kd, tl 65, 146). Sama nähtub ka 20.01.2011 koostatud distsiplinaarmenetluse protokollist ja selle lisast (I kd, tl 142-144). Samas ei ole selge, kas tegemist on ühega kaebajale varasemate nimekirjade järgi kuulunud kolmest käekellast. See tuleb võimalusel edasise kohtumenetluse käigus välja selgitada. Lisaks eelnevale nähtub kaebaja etapeerimise käigus 21.12.2010 Harku ja Murru Vanglas laohoidja poolt saadetavale kuuluvate lubamatute asjade saatmise kohta koostatud üleandmis-vastuvõtmisaktist (I kd, tl 8), et Murru Vangla laohoidja andis Tartu Vangla ametnikule üle muuhulgas rohekas-halli spordikoti ja käekella koos kellarihmaga. Ka Harku ja Murru Vangla on möönnud 15.11.2011 esitatud vastuses kaebusele (I kd, tl 60), et spordikoti saatuse osas on dokumentaalsed tõendid puudulikud. Harku ja Murru Vangla sõnul on olemas dokument, mille kohaselt on üks spordikott Tartu Vanglasse saadetud, kuid järgmisel päeval Tartu Vanglas tehtud kannete kohaselt seda kotti Tartu Vanglas ei ole.
2. Ringkonnakohus leiab, et loetletud dokumentidega saab lugeda käesolevaks hetkeks tõendatuks, et kaebajal oli enne etapeerimist Harku ja Murru Vanglast Tartu Vanglasse rohekas-hall spordikott, mida tal peale etapeerimist enam ei olnud, samuti oli kaebajal enne etapeerimist käekell. Täiendavalt tuleb uurida, kuidas seletab Tartu Vangla Murru Vangla laohoidja poolt Tartu Vanglale üleantud käekella edasist mittekajastamist. Tartu Vangla on 13.02.2012 esitatud vastuses kohtu nõudele (I kd, tl 166-167) selgitanud, et 21.12.2010 andis Harku ja Murru Vangla laohoidja J. Seliverstova üle Tartu Vangla saatemeeskonnale plommitud koti nr 2974206 ning teleri Hundai koos puldiga. Seda, kas koti sisu vastas aktis märgitule, saatemeeskond ei teadnud, kuna kott oli kinni plommitud ja läbipaistmatu. Saabudes Tartu Vanglasse andis saatemeeskonna inspektor kinnise plommitud koti üle kuuenda üksuse vanemvalvurile, kes toimetas selle kaebaja ning tema isiklike asjade läbiotsimist toimetavatele ametnikele. Tartu Vanglas koostati 21.12.2010 kaebaja isiklikest asjadest ühtne nimekiri (I kd, tl 10, 40, 168-169), mille sisu kinnitas kaebaja oma allkirjaga. On võimalik, et koti sisu ei vastanud sellele, mis oli kajastatud üleandmis-vastuvõtmisaktis (I kd, tl 8).
3. Eelnevast lahus tuleb käsitleda küsimust, kas kaduma läinud esemete puhul võis tegemist olla käekellaga Breitling ja spordikotiga Bauer, nagu on väitnud kaebaja. Ringkonnakohus leiab, et esemete brändi või firmamärgi osas kannab tõendamiskoormust kaebaja. Harku ja Murru Vangla on 15.11.2011 esitatud vastuses kaebusele selgitanud, et kaebaja ei ole osanud nimetada kadunud käekella marki 16.02.2011 esitatud pöördumises. See viitab sellele, et 7 margi on ta hiljem välja mõelnud, et saada suuremat hüvitist. Peale selle nõustub ringkonnakohus Harku ja Murru Vanglaga, et kaebaja kirjeldused ja väited kella välimuse osas on liiga üldsõnalised, et olla usutavad. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et üldjuhul fikseerivad vanglad täpselt kinnipeetavate asjad: nende kirjelduse, koguse, nimetuse, värvi, margi jne. Ringkonnakohus peab eluliselt ebausutavaks, et keegi ametnikest ei osanud lugeda kella või kaebajale kuuluva spordikoti tootjanime, samuti seda, et kaebaja ei juhtinud ühegi varasema nimekirja koostamisel sellisele olulisele asjaolule tähelepanu. Kui tegemist oleks tõepoolest olnud kaebaja kadunud isa kingitud kallihinnalise (väidetavalt 4 100 dollarit maksnud) kellaga, siis vaevalt oleks kaebaja jätnud protesteerimata, kui nimekirjas ei kajastu selgelt kella mark ja täpne kirjeldus. Sama kehtib ka keskmisest väidetavalt tunduvalt kallima spordikoti suhtes. Samuti jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, miks oleks pidanud vangla jätma järjekindlalt nimekirja kandmata Baueri nimetuse, samal ajal kui nimekirjades kajastub teise spordikoti nimetus „Sigma“. II
4. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas ei saa teha uut otsust, kuna Harku ja Murru Vangla ei ole toimiku materjalide põhjal vähemalt mitte ainuvastustaja. Toimikus on 21.12.2010 kuupäevaga dokument pealkirjaga „Üleandmis-vastuvõtmisakt saadetavale kuuluvate lubamatute asjade saatmise kohta“, mille on koostanud Murru Vangla laohoidja J. Seliverstova ja millel on vastu võtnud ametniku loetamatu allkiri (I kd, tl 8). Kui eeldada, et kõik toimus nii, nagu see dokument kinnitab, siis on Harku ja Murru Vangla andnud selles dokumendis nimetatud asjad Tartu Vanglale üle ja nende edasise saatuse eest vastutab Tartu Vangla.
5. Halduskohus on 12.09.
6. a määrusega tagastanud Tartu Vangla vastu esitatud kaebuse kadunud kella ja spordikoti eest hüvitise saamiseks, kuna kaebajal on selles osas läbimata kohustuslik kohtueelne kaebemenetlus. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Tartu Vangla andis 13.06.
7. a otsusega nr 3-30/101-1 (tl 7) kaebajale käekella ja spordikoti osas tähtaja taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. 04.07.
8. a otsusega (tl 21) jättis Tartu Vangla kaebaja taotluse käekella ja spordikoti eest hüvitise saamiseks läbi vaatamata, sest kaebaja ei olnud kahjuhüvitise taotluses esinevaid puuduseid kõrvaldanud. Ringkonnakohus osutab Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohale: „HMS § 15 lg 2 sätestab: „Kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, määrab haldusorgan taotluse esitajale esimesel võimalusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata.“ HMS § 15 lg 3 teine lause sätestab, et kui puudust ei kõrvaldata tähtaegselt, võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt saab taotluse läbi vaatamata jätmise aluseks olla vaid puudus, mis takistab taotluse sisulist lahendamist. Ühtlasi peab puuduse näol olema tegemist taotluses esitamata andmete või sellele lisamata dokumentidega, mille esitamine või lisamine on haldus­menetlust reguleerivate normide kohaselt nõutav. Taotlust ei saa tagastada, kui haldusorgan leidis taotluse käiguta jätmisel ekslikult, et taotlus on puudusega (...). Kohus peab HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaldamisel veenduma, et ka tegelikult esinesid puudused, millele viidates tagastati isiku taotlus kohustuslikus kohtueelses menetluses. [...] Kahjunõude lahendamisel ei ole haldusorgan seotud taotleja hinnanguga haldusorgani tegevuse õiguspärasuse ja riivatud õiguste suhtes. Kui haldusorgani hinnangul on väidetava kahju põhjustanud tegevus õiguspärane või kui nõuet põhjendavad faktiväited jäävad tõendamata, jääb taotlus rahuldamata. Faktiväidete kontrollimisel tuleb rakendada uurimispõhimõtet. Vajadusel peab haldusorgan koguma asjas tõendeid omal algatusel (HMS § 6). Haldusorgan võib uurimispõhimõtte rakendamiseks nõuda tõendeid ka taotlejalt. Mõjuva põhjuseta tõendi 8 esitamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata (HMS § 38 lg 3). Seejuures peab haldusorgan arvestama nii taotleja kui enda võimalustega tõendite esitamisel ja kogumisel. Kui tõendi esitamise võimalust ei saa taotlejalt eeldada, kuid haldusorganil on võimalik tema väiteid kontrollida muul mõistlikul viisil, ei ole alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks“ (RKHKm 20.06.2013, 3-3-1-34-13, p 9-10). Ringkonnakohus leiab eelnevale tuginedes, et kõik tõendid olid Tartu Vangla valduses ja kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmiseks Tartu Vangla poolt puudus alus.
9. Riigikohtu halduskolleegium on hiljuti märkinud: „HKMS § 17 lg 1 kohaselt on vastustajaks riigiasutus, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud. Siinkohal ei ole määrav, millist riigiasutust peab kaebaja vastustajaks. Kohus peab lähtuma kaebuse esemest ja tuvastama, kelle tegevusest või tegevusetusest tuleneva kahju hüvitamisele on kaebus suunatud (HKMS § 18 lg 1). Kui kahju võib olla tekkinud erinevate riigiasutuste tegevuse(tu)sest, tuleb vastavad riigiasutused HKMS § 17 korras vastustajana kaasata“ (RKHKm 06.03.2012, 3-3-1-73-12, p 10). Ringkonnakohus leiab, et see on kohaldatav ka kuni 31.12.2011 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku kehtivuse korral. Halduskohtul tuleb sellest lähtuvalt uuesti otsustada õige vastustaja küsimus. III
10. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Sellest järeldub, et kui kõrgema astme kohus saadab asja uueks arutamiseks alama astme kohtule tagasi, siis ei otsusta ta menetluskulude jaotuse üle, vaid need jäävad alama astme kohtu otsustada.
11. Ringkonnakohus tagastab kaebajale apellatsioonkaebuse lisad, kuna esitatud dokumendid on toimikus juba olemas. Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ 9 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/