KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-12-55753 Otsuse tegemise aeg ja koht 27. september 2013, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Evi Kool Kohtuasi S. T. hagis Eesti Energia Kaevandused

) § 127 lg 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi 6. lõike järgi kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise korral, otsustab hüvitise suuruse kohus.

§ 128

lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. 3 6. Tsiviilasjas nr 2-10-20134 nõudis S. T. Eesti Energia Kaevandused AS-lt varalise kahju hüvitamist temaga sõlmitud töölepingu rikkumisest tulenevalt. Hagist nähtuvalt põhjustati hagejale tervisekahjustus seoses töösuhtega ning tema kahjuhüvitusnõue põhines kostja poolt lepingulise kohustuse rikkumisele (TLS § 28 lg 2 p 6). Nii maa- kui ringkonnakohus leidsid, et kostja rikkus TLS § 28 lg 2 p 6 ja 7 ja TTOS § 13 lg 1 p 1, Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määruse nr 13 Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded § 1 lg 6 p 1 ja § 7 lg 1 ning Vabariigi Valitsuse 18.06.2004 määruse nr 223 Maavarade kaevandamisele esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded § 3 lg 1 p 1 sätestatud nõudeid. TLS § 28 lg 2 p 6 ja 7 kohaselt on tööandja kohustus tagada töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused ning tutvustada tööohutuse- ja tööandja kehtestatud töökorralduse reegleid. Eelviidatud tsiviilasjas tuvastati, et tööandja ei taganud töötajale ohutuid töötingimusi. Ringkonnakohus märkis oma 12.10.2012 otsuses (otsuse p 10.3, tl 14)

§ 127

lg 2 ja 3 tuginedes, et kahju ei kuulu hüvitamisele selles ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud kohustuse eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Antud juhul oli tegemist töölepingust tuleneva kohustuse rikkumisega kostja poolt ning kahju ärahoidmine (töötaja tervise mittekahjustamine) oli rikutud kohustuse eesmärgiks. Töölepingu sõlmimisel pidi tööandja ette nägema lepingurikkumise selliste tagajärgedega (tervise kahjustamisega töötajale põhjustatud kahju). 7.

§ 134sätestab mittevaralise kahju hüvitamise erisused.

Üldjuhul lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralist kahju nõuda ei saa. Lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju (

§ 134lg 1).

S. T.le kahju tekitamisel rikkus tööandja töölepingust tulenevat kohustust, ei taganud ohutuid töötingimusi. Antud kohustuse eesmärk on üheselt ära hoida töötaja tervise kahjustamine. Seega on hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue

§ 134lg 1 tulenevalt lubatav.

Isiku tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma (

§ 134

lg 2) ning hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (

§ 134lg 5).

Tsiviilasjas nr 2-10-20134 leidis ringkonnakohus, et pooled on vastutavad hagejal kehavigastuse tekitamises 50% : 50% ning vastavalt sellele vähendas maakohtu mõistetud kostjalt väljamõistetud varalise kahju hüvitist. 8. Tõendamiskoormise osas mittevaralise kahju nõudmisel tõendamiskoormisel on riigikohus selgitanud, et kui varalise kahju nõudmisel tuleb hagejal tõendada kahju olemasolu ja selle suurus, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esitamisega seob seadus mittevaralise kahju nõude. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb aga kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti nendest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid 4 kehavigastuse tõttu. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08 p 11-13, 3-2-1-73-13 p 13) Seega antud juhul, ei pea S. T. iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama muud peale kehavigastuse tekkimise. Hüvitise suurus aga oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Järelikult on hageja huvides tõendada seda kui tõsine on talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus.

1. Hageja taotleb mittevaralise kahju hüvitist 10 000 eurot. Kostja arvates on hüvitise nõue liiga suur. Kostja pakkus hagejale kompromissina 2000 eurot. Hageja sellega ei nõustunud. Kostja leiab, et hagejale tasutud ühekordset hüvitist summas 4 441, 14 eurot võib käsitleda mittevaralise kahju hüvitisena, kuna see kohustus tuleneb tööõnnetuse ajal kehtinud kollektiivlepingust kvalifitseerudes nimetuse alla „ühekordne toetus“ ning mida ei saa võtta kui varalist kahjuhüvitist. Hageja leiab, et kollektiivlepingust tulenevat ühekordset toetust ei saa lugeda mittevaralise kahju hüvitiseks. See on kostja poolt endale võetud kohustus, mida ei saa võrdsustada seadusest tuleneva mittevaralise kahju hüvitisega. Toetus on mõeldud tööõnnetuses kannatada saanud töötajate varalise olukorra toetamiseks just õnnetuse järgselt, kus isikutel on ettearvamatuid ja vältimatuid kulutusi ning hagejal tuli selle saamiseks kolm aastat kohut käia. Kohus ei nõustu kostja väitega, et AS Eesti Energia Kaevandused välja mõistetud ühekordset hüvitist võib käsitleda mittevaralise kahju hüvitisena. Hüvitis on kollektiivlepingu Lisast 2 (Töötervishoiu ja tööohutuse kokkulepe) tulenev kostja kohustus, mis on seotud kõrgendatud ohuga tööl ning millega tööandja on võtnud kohustuse anda töötajale tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist. Nimetatut ei saa samastada mittevaralise kahju hüvitisega ega makstud ühekordne hüvitis ei võta töötajalt õigust nõuida mittevaralise kahju hüvitamist.
2. Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad.

§ 134

lg 2 kohaldamisel arvestab kohus tervisekahjustuse tagajärgi kannatanule, kehavigastuse raskust ja muid sellega kaasnenud negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, aga ka hageja hooletust. Hageja sõnul toiminguid, mille tegemine ei valmistanud hagejale enne õnnetust mingisuguseid raskusi, ei suuda ta käesoleval ajal üldse teha või saab teha ainult teiste abiga. Lisaks sellele ei saa ta käesoleval ajal joosta, suusatada, vajab kõrvalist abi pesemisel ja riietamisel. Jätkuvate valude tõttu tuleb tarvitada ravimeid ja ortoose ning hageja vajab regulaarset taastusravi. Hageja märgib, et kui ei oleks toimunud tööõnnetust, oleks ta saanud veel vähemalt kümme aastat jätkata oma töökarjääri ja endise kvaliteediga elu. Iga kehavigastusega kaasnevad kannatanule füüsiline valu ja kannatused. Seetõttu ei kahtle kohus selles, et S. T.l toimunud tööõnnetuse tagajärjel saadud rasked kehavigastused (vaagnaluu hulgimurd, lülisamba nihestus) põhjustasid hagejale füüsilist ja hingelist valu, kannatusi. Hagejal tuvastati püsiv töövõimetus (90%). Kahtlematult kaasnes saadud vigastustega piiratud liikumisvõime, ebamugavustunne, heaolu langus. Muutus üldine elukorraldus. Siinkohal peab kohus vajalikuks rõhutada hageja enda osa kahju tekitanud sündmuse põhjustamisel. 5 Hageja töötas ekskavaatorijuhi abina alates

1. a ja ekskavaatorijuhina alates
2. aastast, omades pikaajalist töökogemust sel erialal. Olenemata aastatepikkusest töökogemusest rikkus S. T. ohutusjuhendi p 24 (kontrollida ekskavaatori tööd tühikäigul), p 13 (keeld kasutada töövõtteid, mis on ohtlikud endale või teistele) p 3.32 (keeld pöörata ekskavaatorit kui masina töötsoonis on inimesi, p 4.52 (tavapäratute nähtuste avastamisel ekskavaatori seiskamine) minnes ekskavaatori töötamise ajal masina tugisuusale kontrollimaks masina sõlmede tööd. Kükitades tugitalla servas, kaotas ta tasakaalu ning kukkus ekskavaatori pöördplatvormi ja tugitalade vahele. Kohus tuvastas, et kahju tekitamisele aitas kaasa hageja raske hooletus. Arvestades töökogemust S. T. pidi ja tal oli ka võimalus ohtu tajuda ning selle realiseerumist hoolikalt käitudes vältida. Kohus ei pea vajalikuks käesoleva asja lahendamisel hinnata teisiti viidatud tsiviilasjas tuvastatud asjaolusid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja on tööandjaga võrdväärselt vastutav ka kehavigastustega kaasnenud negatiivsete mittevaraliste tagajärgede eest (samamoodi kui varalise kahju eest). Seega on S. T. elukvaliteedi langus, raskendatud liikumisvõime ja teatud toimingute tegemine põhjustatud osaliselt tema enda raskest hooletusest.
3. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et hageja poolt nõutud mittevaralise kahju suurus 10 000 eurot on liiga suur. Käesoleval juhul ei kaasnenud tööõnnetusega püsivat kehalise terviklikkuse kaotust, väljanägemise muutust. Ei ole esitatud tõendeid ka olulise psüühika ja närvitegevuse häire või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotuse osas. Otsuse p 8 märkis kohus, et hageja huvides oleks hüvitise suuruse määramiseks tõendada tervisekahjustuse tõsidust. Hageja selgitustest tulenevalt seisneb tema elukorralduse ja heaolu langus peamiselt vigastusest tingitud liikumispiiratusest. S. T. ei ole millegagi tõendanud, kuivõrd on tema liikumisvõime piiratud, kas ja kuipalju ta kõrvalisest abist sõltub. Samuti ei selgu ,kas ja kuivõrd on hageja olnud sunnitud kehavigastusest või sellest tingitud negatiivsetest tagajärgedest millestki loobuma (nt spordist – ei saa enam suusatada), kuivõrd tema elukorraldus sellest kannatas. Samas on tõendatud, et hageja töötab alates 01.10.2012 Maxima Eesti OÜ-s kärupaigaldajana, seega teatud füüsilist tööd on hageja võimeline tegema. Hüvitise suuruse määramisel arvestab kohus, et tööõnnetus toimus töökohas, kus tööandjal lasub kohustus tagada töötaja ohutus sh töötaja selleks vajaliku instrueerimise, tingimuste loomise ja järelevalve, samuti tööandja vastutust TsÜS § 132 lg 1 järgi (teise töötaja – ekskavaatorijuhi abi S. T. eest). Kohus arvestab ka S. T. raskeid kehavigastusi (vaagnaluu hulgimurd, lülisamba nihestus), millega eelduslikult kaasneb valu, vaev, kannatused, üleelamised. Samuti ei saa arvestamata jätta tsiviilasjas nr 2-10-20134 hageja kasuks välja mõistetut varalise kahju hüvitist. Teisest küljest leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud, kuivõrd tõsised on kehavigastusest tingitud tagajärjed tema elukorraldusele ja millised muutused on kaasnenud - st kuivõrd sõltub ta teiste abist. Eeltoodut arvesse võttes peab kohus mõistlikuks suuruseks 8000 eurot. 6 Kohus arvestab S. T. enda osa kahju tekkimisel. Kuna S. T. on vastutav 50 % : 50% kahju tekitamise eest, vähendab kohus väljamõistetavat hüvitist poole võrra so 4000 eurole (50% 8000-st).
4. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus S. T. hagi osaliselt ja mõistab Eesti Energia Kaevandused AS-lt välja hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena 4000 eurot. Menetluskulude jaotus 13.TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusele (TsMS § 163 lg 1). Kohus rahuldab hagi 40 % ulatuses, seega jääb 40 % hageja menetluskuludest kostja kanda ja 60 % kostja menetluskuludest hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest arvates (TsMS § 174 lg 1). Kohtunik Evi Kool /allkirjastatud digitaalselt/ 7