Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK DVS Transport AS esitas 07.10.2011 Eve Grupp OÜ eest tollideklaratsiooni nr 11EE1310EE92134310, millega deklareeriti kolm erinevat „LEDA“ kaubamärgiga kosmeetikatoodet: - peale habemeajamist kasutatavad vahendid „LIDA“ (õige „LEDA“) lemon 190 ml 29995 tk TARIC koodiga 3307 10 00 00; - lõhnaveed „LEDA“ metsapähkel 190 ml 5005 tk TARIC koodiga 3303 00 90 00; - suuloputusvedelik „LEDA“ 190 ml 29995 tk TARIC koodiga 3306 90 00
lg 2 kohaselt tuvastamiskaebuse võib esitada juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Arvestades kohtu 02.04.2013 kohtumääruses sisalduvaid seisukohti on ilmne, et antud asjaoludel puuduvad kaebajal muud võimalused oma õiguste kaitsmiseks peale kauba (LEDA toodete) tariifse klassifikatsiooni määramise kui toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudmise. Kaebaja osundab sellele, et kujunenud olukorras ei ole jätkuvalt kuidagi välistatud, et amet asub pärast käesolevas asjas menetluse lõppemist tühistamiskaebuse rahuldamata jätmise või kaebaja poolt kaebusest loobumise tõttu uuesti muutma deklaratsiooni otsuses toodud põhjendustel. TS § 49 lg 1 kohaselt võib toll võib omal algatusel või deklarandi taotlusel teha tollideklaratsioonis pärast kauba vabastamist muudatusi või tunnistada tollideklaratsiooni kehtetuks. TS § 48 lg 2 kohaselt pärast kauba vabastamist tollideklaratsioonis muudatuste tegemise ja tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamise täiendavad juhised kehtestab rahandusminister määrusega. Rahandusministri 02.05.2006 määrusega nr 36 „Pärast kauba vabastamist tollideklaratsioonis muudatuste tegemise ja tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamise täiendavad juhised“ § 9 kohaselt tehakse tolli algatusel muudatused tollideklaratsioonis muuhulgas juhul, kui kauba importimisel või eksportimisel ei ole deklareeritud andmete õigsus tõendatud tolli rahuldaval viisil asjassepuutuvate dokumentidega. Otsuses kajastatud asjaoludel deklaratsiooni muutmisega kaasneks kaebajal ka täiendava maksukohustuse tekkimine. MKS § 98 lg 1 kohaselt maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Seega antud asjaoludel on ametil võimalik teha deklaratsioonis omal algatusel muudatusi kuni 07.10.2014 ja nimetatud muudatustega kaasneks otsuses toodud asjaoludel ka täiendava maksukohustuse tekkimine kaebajal. Toodud asjaoludel omaks kauba (LEDA toodete) tariifse klassifikatsiooni määramise kui toimingu õigusvastasuse tuvastamine kohtu poolt kaebaja jaoks eelkõige preventiivset tähendust, kuna välistaks vaidluse esemeks olevatel asjaoludel edaspidi deklaratsiooni muutmise ameti algatusel. Sellisena oleks kauba (LEDA toodete) tariifse klassifikatsiooni määramise kui toimingu õigusvastasuse tuvastamine kaebajale kasulik ja aitaks kaasa edaspidi tema õiguste teostamisele või kaitsmisele. Kaebaja jääb oma kaebuses toodud sisuliste seisukohtade juurde. Kaebaja pool taotleb vaidlustatud toimingu õigusvastasuse tuvastamist (preventiivne huvi) ning menetluskulude väljamõistmist vastustajalt kaebaja kasuks. 3 Vastustaja: Vaidlusaluse dokumendi näol on tegemist kaebaja teavitamise eesmärki kandva kirjaga, milles sisaldub ka eriarvamuse esitamise võimalus kahe nädala jooksul arvates kirja kättesaamise kuupäevast (kirja lk 5). Siinkohal võib tuua paralleeli näiteks kontrollaktiga, kus on samuti toodud kõik maksustamise aluseks olevate asjaolude kirjeldus ja maksuhalduri seisukohad, kuid maksukohustust kontrollakt siiski maksukohustuslasele iseenesest veel kaasa ei too. Maksuhaldur peab maksukohustuslasele tagama ärakuulamisõiguse, mis materialiseerub praktikas võimaluse näol esitada kontrollaktile eriarvamus. Alles pärast ärakuulamisõiguse tagamist väljastab maksuhaldur maksuotsuse, mis toob kaasa maksukohustuse tekkimise. Ka praegusel juhul on tegemist kaebajat teavitava ja asjaolusid kirjeldava dokumendiga, milles toodud asjaolude kohta on võimalik esitada eriarvamus. Tolliseaduse § 25 lg 2 kontekstis on seadusandja sõna „määrab“ all ilmselgelt mõelnud kauba süsteemse kuuluvuse väljaselgitamist. Sisuliselt aitab toll deklarandil leida kaubale õige koodi, kui deklarandi poolt on kauba tollideklaratsioonile kantud vale kaubakood. Määramise näol on tegemist tavapärase tolli poolt teostatava toiminguga. Kui tollil puuduks võimalus deklarandi poolt esitatud kaubakoodi muuta, siis valitseks olukord, kus deklarandid saaksid deklaratsioonides märkida endale „meelepäraseid“ kaubakoode, et saavutada madalamat maksumäära. Nende korrigeerimise võimaluste puudumine või äärmine raskendatus sisuliselt halvaks tolli töö. Vaidlusalune kiri ei ole toonud kaebajale kaasa maksukohustust ning tulenevalt ÜTS-i regulatsioonist ei ole kauba tariifse klassifitseerimise muutmiseks vajalik haldusakti andmine. Maksuhaldur on seisukohal, et maksukohustus kaebaja jaoks ei teki mitte vaidlustatud dokumendi väljastamisega, vaid tollideklaratsioonil kaubakoodi muutmisega maksuhalduri elektroonilises tollideklaratsioone haldavas infosüsteemis. Sellesisulist muudatust ei ole infosüsteemis tehtud, mistõttu ei ole kaebajal tekkinud täiendavat maksukohustust. Tollideklaratsiooniga deklareeritud kaup on vabastatud ilma tollideklaratsioonis maksuhalduri poolt muudatusi tegemata. Kauba tariifse klassifikatsiooni muutmiseks ei ole vajalik haldusakti andmine. ÜTS RS§ art 247 lg 2 kohaselt märgib toll tollideklaratsiooni andmete (sh tariifse klassifikatsiooni) omaalgatusliku muutmise korral vähemalt tollile jääval tollideklaratsiooni eksemplaril või deklaratsioonile lisatud dokumendil need andmed, mida tuleb arvesse võtta kaubalt tasumisele kuuluvate maksude määramisel. Vastustaja hinnangul on ÜTS RS artikkel 247 toodud regulatsioon piisav selliste muudatuste läbiviimiseks. Kuna ka Tolliseadus (TS) ei täpsusta tollideklaratsioonides kauba tariifse klassifikatsiooni muutmise protseduuri rohkem, kui TS §-s 25 on välja toodud, tuleb asuda seisukohale, et seadusandja ei ole soovinud ning näinud vajadust seda toimingut täiendavalt reguleerida ja komplitseerida. See on muuhulgas oluline kaupade kiire ja efektiivse tolliprotseduuride läbimise seisukohalt. Asjakohast lisainformatsiooni ei paku ka Tolliseaduse eelnõu 280 SE I seletuskiri. Vastustaja leiab, et ÜTS RS artikkel 247 ja TS § 25 toodud regulatsioon ei kahjusta mingil moel ka tollideklaratsioonide esitajate huve, kuna tagatud on tolli järelduste dokumenteerimine ja jälgitavus. ÜTS RS § art 247 lg 2 kohaselt märgib toll tollideklaratsiooni andmete (sh kauba tariifse klassifikatsiooni) omaalgatusliku muutmise korral vähemalt tollile jääval tollideklaratsiooni eksemplaril või deklaratsioonile lisatud dokumendil need andmed, mida tuleb arvesse võtta kaubalt tasumisele kuuluvate maksude määramisel. Vastustaja positsioonile leiab kinnitust ka ÜTS preambulast, kus on sedastatud, et väliskaubandusel on ülim tähtsus ühenduse jaoks, mistõttu tuleks tolliformaalsused tühistada või vähemalt neid võimalikult suurel määral piirata. Samuti tuleb preambula kohaselt tagada, et tasakaalus oleksid ühelt poolt tollipoolsed tollialaste õigusaktide korrektse kohaldamisega seotud vajadused ja teiselt poolt kaubandusringkondade õigus õiglasele kohtlemisele. Selleks tuleb tollile anda ulatuslikud kontrollivolitused ja kaubandusringkondadele kaebuse esitamise õigus. Viimatinimetatut on sedastanud ka Riigikohus lahendi asjas nr 3-3-1-66-05 p-s 9. Vastustaja leiab, et tolli poolt tollideklaratsioonides kauba tariifse klassifikatsiooni muutmise jaoks 4 haldusakti andmise kohustus kahjustaks ÜTS ja ÜTS RS eesmärki. ÜTS RS art 247 lg-st 2 nähtub selgesti, et toll ei pea oma järeldusi vormistama haldusaktina. Eelnimetatud tõlgendus ei kahjusta ka kaubandusringkondade kaebeõigust. Tolliseaduse § 7 järgi on isikul õigus esitada vaie ja Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi
) järgi kaebus nii tolli haldusakti kui toimingu peale. TS § 1 lg 4 ja Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 2 ning HMS § 108 lg 1 kohaselt tuleb isikule tagada ärakuulamine ja kirjalik põhjendamine ka õigusi piirava toimingu puhul. 15.04.2013 esitas kaebaja kohtule menetlusdokumendi, kus muutis kaebuse nõude tühistamisnõudest tuvastamisnõudeks ja palus kohtul tunnistada õigusvastaseks MTA toiming, mis seisnes 02.02.2012 väljastatud PMTK kirjas nr 10.1-2/6352 „Kauba tariifse klassifikatsiooni määramine“, millega toll tuvastas tollideklaratsioonis deklareeritud kaupadele (LEDA toodete) TARIC koodiks 2208 90 91 00. Kaebaja põhjendas tuvastamisnõude esitamist asjaoluga, et kauba tariifse klassifikatsiooni määramise kui toimingu õigusvastasuse tuvastamine kohtu poolt omaks kaebaja jaoks eelkõige preventiivset tähendust, kuna välistaks vaidluse esemeks olevatel asjaoludel edaspidi deklaratsiooni muutmise MTA algatusel. Vastustaja soovib juhtida tähelepanu asjaolule, et väidetav toiming, milleks on kauba (LEDA toodete) tariifse klassifikatsiooni muutmine, ei ole tolli poolt läbi viidud. Toll väljastas kaebajale sellekohase, käesoleval juhul kaevatava kirja, kuid ei ole kaebaja poolt esitatud tollideklaratsioonil maksuhalduri elektroonilises tollideklaratsioone haldavas infosüsteemis muudatusi sisse viinud. Vaidlusalune kiri ei ole toonud kaebajale kaasa maksukohustust. Maksukohustus kaebaja jaoks ei teki mitte vaidlustatud kirja väljastamisega, vaid tollideklaratsioonil kaubakoodi muutmisega maksuhalduri elektroonilises tollideklaratsioone haldavas infosüsteemis. Vaidlusalune kiri teenib informatiivset eesmärki. Sellesisulist muudatust ei ole infosüsteemis tehtud, mistõttu ei ole kaebajal tekkinud täiendavat maksukohustust. Tollideklaratsiooniga deklareeritud kaup on vabastatud ilma tollideklaratsioonis maksuhalduri poolt muudatusi tegemata. Vastavasisulise kauba vabastamise otsuse on MTA vastu võtnud otstarbekuse kaalutlustel.
Vastustaja arvates tuvastamiskaebus ei ole lubatav, sest kaebaja õigusi kaitseks piisavalt kauba tariifse klassifikatsiooni hilisema muutmise korral selle vaidlustamise võimalus. Seda järgnevatel põhjustel: kaebaja põhjendas tuvastamisnõude esitamist asjaoluga, et kauba tariifse klassifikatsiooni määramise kui toimingu (mida tegelikkuses ei ole tehtud) õigusvastasuse tuvastamine kohtu poolt omaks kaebaja jaoks eelkõige preventiivset tähendust, kuna välistaks vaidluse esemeks olevatel asjaoludel edaspidi deklaratsiooni muutmise MTA algatusel. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt 15.04.2013 menetlusdokumendis välja toodud argumente ei saa pidada põhjendatud huvi väljatoomisena preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks ning seetõttu ei ole tuvastamiskaebuse esitamine lubatav. Tuvastamiskaebuse menetlemise eelduseks on põhjendatud huvi väljatoomine. Vastustaja arvates tuvastamiskaebuse esitamine ei aita kaebajat tema eesmärgi saavutamisel. Juhul, kui kohus hüpoteetiliselt tuvastaks toimingu õigusvastasuse, ei välistaks see tulevikus kauba tariifse klassifikatsiooni muutmist. Samuti ei oleks kohaseks õiguskaitsevahendiks keelamiskaebus, kuna kaebajal, nagu eelpool öeldud, oleks hiljem kohasema õiguskaitsevahendi kasutamise võimalus - kauba tariifse klassifikatsiooni muutmise korral selle vaidlustamise võimalus. Kui isikul on hilisemalt võimalik tolli toimingu (kaubakoodi muutmine) peale esitada tühistamiskaebus, siis välistab see automaatselt preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamise võimaluse. Riigikohus on lahendi asjas nr 3-3-1-11-02 p-s 15 leidnud, et põhjendatud huviks võivad olla ka preventiivsed või rehabiliteerivad eesmärgid. Samas leiab vastustaja, et käesoleval juhul ei ole tuvastamiskaebuse esitamine lubatav, sest kaebaja õigusi kaitseks piisavalt kauba tariifse klassifikatsiooni hilisema muutmise korral selle vaidlustamise võimalus ning põhjendatud huvi preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse esitamiseks ei ole kaebuses välja toodud. Maksuhaldur on kauba vabastamisega 27.04.2012 ning kaubakoodi muutmata jätmisega sisuliselt täitnud kaebaja 5 taotletava eesmärgi. Toll ei ole tollideklaratsioonis kaubakoodi muutnud, mistõttu ei ole kaebaja maksukohustus muutunud. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes
151 lg 2 p-st 1, § 5 lg 1 p-st 1 ja § 108 lg-st 1 palub vastustaja jätta kaebus läbi vaatamata, alternatiivselt jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjalike seletustega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Kaebuse esitaja kohtumenetluse käigus muutis oma esialgset nõuet (haldusakti tühistamise nõue), asendades selle toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudega, milleks kaebajal on väidetavalt preventiivne huvi. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi
) § 45 lg 2 kohaselt tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Võimalus esitada hüvitamiskaebus ei välista õigust esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada./…/. Sama sätte lg 3 kohaselt menetlustoimingu peale võib ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise. Kohus hindab menetletud tuvastamiskaebuse (vaieldava kirja toiminguna vaidlustamine) põhjendatust, sh põhjendatud huvi, sisulises kohtulahendis, s.o kohtuotsuses. Kohus ei pidanud põhjendatuks vastustaja taotlust jätta tuvastamiskaebus läbi vaatamata selle lubatavuse puudumise põhjendusel. Samas vastustaja viitab
§-le 45 lg 1, mis käsitleb keelamiskaebuse esitamist. Kuna käesoleval juhul kohus menetles tuvastamiskaebust, mitte keelamiskaebust, siis viide eelnimetatud sättele on alusetu. Kaebaja on põhjendanud tuvastamisnõude esitamist asjaoluga, et kauba tariifse klassifikatsiooni määramise kui toimingu õigusvastasuse tuvastamine kohtu poolt omaks kaebaja jaoks eelkõige preventiivset tähendust, kuna välistaks vaidluse esemeks olevatel asjaoludel edaspidi deklaratsiooni muutmise maksuhalduri algatusel. Vastustaja kinnitusel väidetav toiming, milleks on kauba (LEDA toodete) tariifse klassifikatsiooni muutmine, ei ole tolli poolt läbi viidud. Toll küll väljastas kaebajale sellekohase (kaevatava) kirja, kuid ei ole kaebaja poolt esitatud tollideklaratsioonil maksuhalduri elektroonilises tollideklaratsioone haldavas infosüsteemis muudatusi sisse viinud. Samuti vaidlusalune kiri ei ole toonud kaebajale kaasa täiendavat maksukohustust, kuna maksukohustus kaebaja jaoks ei teki mitte vaidlustatud kirja väljastamisega, vaid tollideklaratsioonil kaubakoodi muutmisega maksuhalduri elektroonilises tollideklaratsioone haldavas infosüsteemis. Vastustaja väitel vaidlusalune kiri teenib informatiivset eesmärki. Tollideklaratsiooni alusel deklareeritud kaup on vastustaja kinnitusel vabastatud ilma tollideklaratsioonis maksuhalduri poolt muudatusi tegemata otstarbekuse kaalutlustel. Seega käesoleval juhul on tekkinud olukord, kus toll on muutnud LEDA toodete tariifset klassifikatsiooni, teavitades sellest kaebajat vaidlustatud kirjas, samas aga ei ole kaebaja poolt esitatud tollideklaratsioonil maksuhalduri elektroonilises tollideklaratsioone haldavas infosüsteemis vastavaid muudatusi sisse viinud ning on kauba vabastanud ilma tollideklaratsioonis maksuhalduri poolt muudatusi tegemata, mida maksuhaldur on põhjendanud otstarbekusega. Kohus möönab, et selline tegevus võib mõnevõrra eksitada puudutatud isikut, kuid samas peab kohus hindama, kas sellel on ka isikut kahjustavad tagajärjed. Kohus leiab, et 6 vaadeldava juhtumi puhul ei ilmne kaebajat kahjustavate/negatiivsete tagajärgede saabumist. Seda ei ole ka kaebaja pool tõendanud. Kaebaja vaid oletab, et maksuhaldur võib vaidlusaluse kauba tariifse klassifikatsiooni muudatuse tollideklaratsioonis mingil ajal teha. Tolliseaduse (edaspidi TS) § 25 lg 1 sätestab, et deklarant määrab kaubale tariifse klassifikatsiooni. Sama sätte lõike 2 kohaselt juhul, kui deklarandi poolt määratud kauba tariifne klassifikatsioon ei vasta kaubale, teatab toll viivitamatult sellest deklarandile ja määrab kauba tariifse klassifikatsiooni vastavalt Eesti tollitariifistikule. Sellise toimingu tegemise korda reguleerib Euroopa Ühenduste nõukogu määrusega nr 2913/92/EMÜ kehtestatud Ühenduse Tolliseadustik (edaspidi ÜTS) RS art 247, mille lg 2 sätestab, et kui deklaratsiooni ja selle lisaks olevate dokumentide kontrolli või kauba läbivaatuse tulemusena selgub, et see ei ole vastavuses deklaratsioonis esitatud andmetega, täpsustab toll vähemalt tollile jääval eksemplaril või sellele lisatud dokumendil need andmed, mida tuleb arvesse võtta kõnesolevalt kaubalt tasumisele kuuluvate maksude määramisel ja kui see on asjakohane, eksporditoetuste või teiste ekspordil makstavate summade arvutamisel ning teiste sätete rakendamisel, mis reguleerivad neid tolliprotseduure, millele kaup suunatakse. Maksuhaldur selgitas kohtus sõna „määrama“ kasutamist kauba tariifsel klassifitseerimisel. Vastustaja väitel TS § 25 lg 2 kontekstis on seadusandja sõna „määrab“ all ilmselgelt mõelnud kauba süsteemse kuuluvuse väljaselgitamist ehk siis sisuliselt aitab toll deklarandil leida kaubale õige koodi, kui deklarandi poolt on kauba tollideklaratsioonile kantud vale kaubakood. Kaubakoodi määramise näol on vastustaja selgitusel tegemist tavapärase tolli poolt teostatava toiminguga ja kui tollil puuduks võimalus deklarandi poolt esitatud kaubakoodi muuta, siis valitseks olukord, kus deklarandid saaksid deklaratsioonides märkida endale n-ö „meelepäraseid“ kaubakoode, et saavutada madalamat maksumäära ning nende korrigeerimise võimaluste puudumine või äärmine raskendatus sisuliselt halvaks tolli töö. Kohus nõustub vastustajaga, et tollil on õigus deklarandi poolt määratud kaubakoodi muuta, kui tegemist on ebaõigesti määratletud kaubakoodiga. Kaubakoodide määratlemine on keerukas protseduur ning deklarant võib eksida, see ei ole välistatud. Tollis määravad kaubakoode erialase väljaõppe saanud spetsialistid, kes võivad samuti mõnikord eksida. Seepärast tolli poolt kaubakoodi määramise protseduuris võib osaleda ka puudutatud isik, kelle käest küsitakse arvamust (eriarvamus), millega on tagatud ka isiku ärakuulamisõiguse realiseerimine. Tollideklaratsioonide kauba tariifse klassifikatsiooni muutmine tollideklaratsioonides toimub peale esitatud eriarvamuse menetlemist. Pärast esitatud eriarvamuse läbitöötamist antakse asjaosalistele teada, kas eriarvamuses kajastatu muudab maksuhalduri seisukohti või mitte. Käesoleval juhul maksuhaldur võimaldas Eve Grupp OÜ-le esitada oma eriarvamus, kuid kaebaja ei soovinud maksuhaldurile eriarvamust esitada, seega jättis oma ärakuulamisõiguse realiseerimata, mis oli isiku vaba valik/tahe. Maksuhalduri kinnitusel maksukohustus kaebaja jaoks ei teki mitte vaidlustatud dokumendi väljastamisega, vaid tollideklaratsioonil kaubakoodi muutmisega maksuhalduri elektroonilises tollideklaratsioone haldavas infosüsteemis, kuid sellesisulist muudatust ei ole infosüsteemis tehtud, mistõttu ei ole kaebajal tekkinud täiendavat maksukohustust. Kohus nõustub selles vastustajaga. Vastustaja kinnitusel kaebaja tollideklaratsiooniga deklareeritud kaup on vabastatud ilma tollideklaratsioonis maksuhalduri poolt muudatusi tegemata otstarbekuse kaalutlusel. Kohus leiab, et juhul, kui need muudatused peaksid olema tollideklaratsiooni maksuhalduri poolt sisse viidud ning sellega kaasneks kaebajale täiendav maksukohustus, mis vormistatakse haldusaktina, siis on seda võimalik sisuliselt vaidlustada tühistamiskaebuse kaudu, mis on kõige efektiivsem seaduses ettenähtud kohtumenetluse liikidest, mis lisaks näeb ette ka kohtu poolt ettekirjutuse tegemise võimaluse vastava taotluse esitamisel või kohtu algatusel. 7 Kõnealuses asjas kohus ei saaks maksuhaldurile keelata kauba tariifse klassifikatsiooni muutmist, juhul, kui toll tuvastab, et deklarandi poolt määratud kauba tariifne klassifikatsioon ei vasta deklareeritud kaubale, sellekohane pädevus kohtul puudub. Kaebuse esitaja põhjendab tuvastamisnõude esitamist sellega, et kauba tariifse klassifikatsiooni määramise kui toimingu õigusvastasuse tuvastamine kohtu poolt omaks kaebaja jaoks eelkõige preventiivset tähendust, kuna välistaks vaidluse esemeks olevatel asjaoludel edaspidi deklaratsiooni muutmise maksuhalduri algatusel. Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et isegi juhul, kui kohus tuvastaks vaieldava toimingu õigusvastasuse, ei välistaks see tulevikus kauba tariifse klassifikatsiooni muutmist maksuhalduri poolt, kui toll ei nõustu deklarandi määratlusega ning asub seisukohale, et deklareeritud kaup on ebaõigesti klassifitseeritud. Käesoleva vaidluse kontekstis kohtu hinnangul kaebaja huvi kaevatava toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole põhjendatud. Maksuhaldur on kauba vabastamisega ning kaebaja määratud kaubakoodi faktiliselt muutmata jätmisega täitnud kaebaja taotletava eesmärgi ning toll ei ole tollideklaratsioonis kaubakoodi muutnud, seega kaebaja maksukohustus ei ole muutunud. Juhul, kui maksuhaldur peaks mingil põhjusel meelt muutma ja tollideklaratsioonis kaubakoodi muudatused sisse viima ning sellest tulenevalt kaebajale täiendava maksukohustuse määrama, siis on seda võimalik kohtus vaidlustada seaduses ettenähtud korras. Kohus ülaltoodu põhjal asub seisukohale, et kaebaja argumendid ei ole piisavad kaebuse rahuldamiseks ning vaidlusaluse toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (
) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /Digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.