Obsah (7)

§ 61§ 40§ 6§ 56§ 58§ 55§ 4

3-13-573 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 25. september 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-573 Haldusasi E.V.’i

) § 51 lg 1 mõttes ning see on kehtiv

§ 61lg 2 2 alusel.

Kaebajal puudub muu võimalus haldusakti tühistamiseks, kui halduskohtusse pöördumine. Käskkirjas leitakse, et E.V. rikkus R. M. vastuvõtmisel Ida Prefektuuri prefekti 31.12.2010 käskkirjaga nr 111 Lisa 15 kinnitatud arestimaja kambri spetsialisti ametijuhendi (edaspidi Ametijuhend; tl 39) p 3.1, mille kohaselt on kambri spetsialisti teenistusülesandeks kambrisse paigutatute vastuvõtmine, valvamine ja väljastamine ning nende tegevuste tulemuslikkuse kriteeriumiks on, et need tegevused peavad olema täidetud nõuetekohaselt. Samuti viidatakse siseministri

1. septembri
2. a määrusega nr 21 vastu võetud arestimaja sisekorraeeskirja (edaspidi Sisekorraeeskiri) § 7 lg-le 1, mille kohaselt arestimajja vastuvõetav kinnipeetu ja tema isiklikud asjad otstakse läbi. Lisaks eelpool nimetatud aktidele viidatakse kehtetule PPA peadirektori 01.01.2010 käskkirjaga nr 61 kinnitatud arestimaja tööjuhendi ja arestimaja või -kambri töö arvestuse raamatu kasutamise korra (edaspidi Arestimaja tööjuhend; tl 40-52) p-le 14.
3. Tulenevalt Sisekorraeeskirja § 7 lg 1 ja vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 14 lg 1 ja § 68 lg 1 sätetest on seadusandja tahe olnud läbivalt, et kinni peetud isikut otsiks läbi temaga samast soost isik. Antud juhul on ka distsiplinaarasja kokkuvõttes märgitud, et kinnipeetud isiku R. M. läbiotsimise teostas A. A., E. V. ei rikkunud ei VangS-t ega ka Sisekorraeeskirja, kui palus läbiotsimise teostada A. A.l. Menetlus tuvastas, et läbiotsimine toimus. Menetlusalusele isikule etteheidetava teona peetakse silmas sisuliselt seda, et ta ei teostanud täiendavat läbiotsimist. Täiendava läbiotsimise kohustust ei tulene E.V.ile ühestki õigusaktist, samuti puudub alus kahelda politseiametnike töö korralikkuses ning nende tehtud tööd üle kontrollida. Sisuliselt tekitaks olukord, kus teenistuja kontrollib erihariduse saanud ametniku tööd omapoolselt üle, usaldamatust haldusorganis kui tervikus. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes leitakse, et olenemata asjaolust, et kinnipeetud isik on kaebajaga vastassoost, oleks kaebajal olnud võimalik kasutada abivahendina metallidetektorit ning seeläbi tuvastada keelatud ese. Läbiotsimise teostamise korda ei ole üldiselt ei teenistujatele ega ka ametnikele loodud, seega läbiotsimist teostav ametnik või teenistuja valib ise meetodi ja viisi kuidas isikut läbi otsida ja milliseid abistavaid vahendeid seejuures kasutada. Antud juhul teostas läbiotsimise politseiametnik A. A., kes sisuliselt vastutas toimingu teostamise ja korrektsuse eest. E.V.il puudub seadustest või alama astme aktidest tulenevalt kohustus kasutada läbiotsimisel metallidetektorit, antud seade on abistavaks vahendiks ning selle kasutamise üle otsustab ametnik või teenistuja igakordse sündmuse raames. E. V.l puudus alus kordusläbiotsimise teostamiseks, kuna ta heauskselt usaldas kaastöölise oskuseid ja võimekust. Haldusorgan ei saa panna isikule teise isiku üle kontrolli teostamise kohustust. Tulenevalt eeltoodust ei ole PPA välja toonud, millisest õigusaktist tulenevalt tekkis E.V.il R. M. korduva läbiotsimise kohustus, mille tegematajätmist talle ette heidetakse. Antud haldusakt ei vasta materiaalselt haldusaktile kehtestatud nõuetele, kuna puudub alus, mis kohustaks E.V.il vastassoost isikut läbi otsida või kohustaks teda teostama kordusläbiotsimist isiku esemetele. Seega on haldusakt vastuolus

§-s 54 sätestatuga. Põhjendamata on asjaolu, miks vastutab E.V. politseiametniku A. A. poolt teostatud läbiotsimise eest. E.V. täitis kõik talle seadusest ja alama astme aktidest tulenevad kohustused, ta lasi kambrisse paigutatud isiku läbi otsida isikuga samast soost oleval isikul ning koostas korrektselt vajaliku dokumentatsiooni. Lisaks ei ole haldusorgan andnud E.V.ile võimalust distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega tutvumise järgselt anda omapoolseid selgitusi. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõte koostati 08.02.2013 ning samal päeval tutvus E.V. kokkuvõttega. Tegemist oli reedese päevaga. Distsiplinaarkaristus määrati E.V.ile esmaspäeval, s.o 11.02.

1. Sisuliselt puudus kaebajal võimalus omapoolse vastulause esitamiseks. Seoses sellega ei ole PPA analüüsinud kaebaja 3 vastuväiteid ja andnud neile endapoolseid hinnanguid. Teadmata distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes sätestatut ei saanud E.V. enneaegselt oma seisukohta haldusorganite esitada, kuna puudus millele vastulause esitada. Tulenevalt Riigikohtu lahendi 3-3-1-74-03 p-st 22 on Riigikohus asunud seisukohale, et haldusorganil tuleb distsiplinaarmenetluse läbiviimisel lähtuda haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ja haldusmenetluse põhimõtetest. Lahendis 3-3-1-46-12 lisab Riigikohus, et isikul on õigus tutvuda enda kohta kogutud ja väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga ning avaldada arvamust kavandatava haldusaktiga süüksarvatava teo kvalifikatsiooni ja määratava karistuse kohta. Riigikohtu halduskolleegium selgitas
2. novembri
3. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-74-03, et isikul on õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse, ning tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga (p 20). Lisaks on haldusorgan jätnud seletused võtmata läbiotsimise juures viibinud teiselt patrullpolitseinikult R. K.lt. Seega on haldusorgan rikkunud

§-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet. Haldusorgan on jätnud E.V.i ära kuulamata ning rikkunud

§ 40

lg-tes 1 ja 2 sätestatut, samuti on rikutud

§ 6

ja haldusakti põhjendamise kohustust

§ 56lg 2, 3.

Seega lisaks materiaalsele õigusvastasusele on haldusakt ka formaalselt õigusvastane. Käskkiri on õigusvastane, kuna tugineb osaliselt kehtetule käskkirjale ning haldusaktis puudub õiguslik alus, mis oleks kooskõlas kõrgemalseisvate aktidega. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet kaebust ei tunnista ning vaidleb selle vastu täies ulatuses, paludes jätta kaebus rahuldamata ning kohtukulud kaebaja kanda. Vastustaja vaidleb vastu kaebaja väidetele, et ta on täitnud kõik talle seadusest ja alama astme aktidest tulenevad kohustused ning et haldusaktis on põhjendamata asjaolu, miks tema vastustab politseiametniku poolt teostatud läbiotsimise eest. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus kogutud tõendite põhjal tuvastati, et kaebaja, olles kambri korrapidaja ning võttes 20.01.2013 kell 06.45 vastu Rakvere kambrisse VTMS § 44 alusel kinnipeetud ja arestimajja toimetatud isiku, ei taganud kinnipeetava piisavalt põhjalikku läbiotsimist ning ei viinud läbi isiku asjade läbivaatust, mille tulemusena sattus kambrisse keelatud ese – mobiiltelefon, mida kinnipeetaval oli võimalik kasutada kuni 22.01.2013. Kaebaja tõi kaebuses välja, et läbiotsimise teostamise ja korrektsuse eest peaks vastustama läbiotsimist teostanud politseiametnik, mitte tema, ning et vastustaja ei ole välja toonud, millisest õigusaktist tulenevalt tekkis kaebajal isiku korduva läbiotsimise kohustus. Vastustaja selgitab, et tulenevalt Arestimaja tööjuhendist, Ametijuhendist ning Sisekorraeeskirjast lasub vastutus selle eest, et kambrisse paigutatud isik oleks läbiotsitud nõuetekohaselt ning kambrisse ei satuks keelatud esemeid, just kaebajal. Ametijuhendi p 3.1 kohaselt on kambri spetsialisti teenistusülesandeks kambrisse paigutatute vastuvõtmine, valvamine ja väljastamine. Ametijuhendi p 3.4 kohaselt peab arestimaja kambri spetsialist juhinduma teenistuskohustuste täitmisel töövaldkonda reguleerivatest aktidest. Ametijuhendi p 4.2 kohaselt vastutab kambri spetsialist teenistuskohustuste nõuetekohase, õigeaegse ja korrektse täitmise eest. Ametijuhendiga on kaebaja tutvunud 18.01.2011 /tl 39 pöördel/. Arestimaja tööjuhendis on sätestatud politsei arestimaja või- kambri töökorraldus ning arestimaja teenistujate õigused ja kohustused arestimajas kinni peetavate isikute suhtes. Arestimaja tööjuhendi p-s 14 on nimetatud korrapidaja õigused, p 14.1 kohaselt on korrapidajal õigus korraldada vajadusel kambrite, asjade ja kinnipeetute läbiotsimist, vajadusel kaasates toimingusse teisi politseiametnikke. Kaebaja on kaebuses ekslikult välja toonud, et PPA peadirektori 01.01.2010 käskkiri nr 61 oli haldusakti andmisel 11.02.2013 kehtetu. PPA 4 peadirektori 01.01.2010 käskkiri nr 61 tunnistati kehtetuks 04.04.2013 käskkirjaga nr 1.1-1/98, kui kinnitati uus arestimaja tööjuhend /tl 53/. Sisekorraeeskirja (vastu võetud siseministri 27.09.2011 määrusega nr 21) § 7 sätestab arestimajja vastuvõetava isiku kontrolli korra. Sama paragrahvi lõike 1 kohaselt otsitakse arestimajja saabumisel kinnipeetu ja tema isiklikud asjad läbi. Kinnipeetu läbiotsimise viib läbi kinnipeetuga samast soost ametnik. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt koostatakse kinnipeetu läbiotsimise kohta protokoll, milles märgitakse kinnipeetult hoiule võetud asjad ja dokumendid. Protokolli koopia antakse kinnipeetule allkirja vastu. Sisekorraeeskirja § 39 lg 1 p 10 kohaselt on kinnipeetule arestimajas keelatud mängukonsoolid, mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid või infokandjad. Kaebajal oli õigus kaasata läbiotsimisprotsessi ka teisi ametnikke, kuid tema kohustuseks, arestimajja isikuid vastuvõtva ametnikuna, on veenduda, et läbiotsimistoimingud oleksid teostatud viisil, mis välistaks keelatud esemete sattumise kambrisse. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus tuvastati, et läbiotsimistoiminguid ei viidud läbi piisava põhjalikkusega – kambrisse paigutatud isiku jope jäeti põhjalikult läbi otsimata, samuti ei kasutatud läbiotsimisel arestimajas selleks otstarbeks kasutuses oleva metalliotsija võimalusi, mis oleks vastavalt distsiplinaarmenetluse käigus läbiviidud uurimiseksperimendile aidanud keelatud eset tuvastada. Kaebajale ei heidetud distsiplinaarmenetluse läbiviimise tulemusena ette seda, et ta ei teostanud isiku korduvat läbiotsimist, vaid seda, et ta vastutava isikuna ei taganud läbiotsimise teostamist piisava põhjalikkusega, mis oli tema teenistusülesandeks. Samuti ei teostanud kaebaja isiku asjade läbivaatust ning ei kasutanud läbivaatusel metalliotsijat. Kaebaja on kaebuses välja toonud, et kuivõrd läbiotsimise teostamise korda ei ole üldiselt kehtestatud, valib läbiotsimist teostav ametnik või teenistuja ise meetodi ja viisi, kuidas isikut läbi otsida ja milliseid abistavaid vahendeid seejuures kasutada. Vastustaja selgitab, et ametniku või teenistuja poolt isiku läbiotsimiseks sobiva meetodi ja viisi valimisel, peab vastutava isiku poolt olema siiski tagatud, et läbiotsimine oleks teostatud nõuetele vastavalt, piisavalt põhjalikult ja kõiki võimalusi ära kasutades. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus leidis kinnitust, et läbiotsimist ei teostatud piisava põhjalikkusega ning selleks kõiki võimalusi ära kasutades, mistõttu sai võimalikuks arestimaja kambrisse keelatud eseme sattumine. Arvestades eeltoodut on vastustaja hinnangul leidnud kinnitust, et kaebaja ei ole täitnud oma teenistuskohustusi nõuetekohaselt ning on seoses sellega toime pannud ATS § 84 p 1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo. Vastustaja vaidleb vastu kaebaja väitele, et seoses seletuste võtmata jätmisega läbiotsimise juures viibinud teiselt patrullpolitseinikult on vastustaja rikkunud

§ 6sätestatud uurimispõhimõtet.

Kaebaja ei ole kaebuses välja toonud, milline oluline asjaolu on seoses teiselt patrullpolitseinikult seletuste võtmata jätmisega jäänud välja selgitamata. Vastustaja leiab, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel oli võimalik välja selgitada kõik olulise tähendusega asjaolud ka ilma teiselt patrullpolitseinikult seletuste võtmiseta ja seega vastustaja ei ole rikkunud

§ 6sätestatud uurimispõhimõtet.

Vastustaja vaidleb vastu kaebaja väitele, et talle ei antud võimalust distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega tutvumise järgselt esitada omapoolseid selgitusi. Kaebaja on kaebuses välja toonud, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõte koostati 08.02.2013 ning samal päeval ta ka kokkuvõttega tutvus. Vastustaja dokumendihaldussüsteemi andmetel on distsiplinaarmenetluse kokkuvõte edastatud enne allkirjastamist kaebajale tutvumiseks 07.02.2013. Samal päeval on kaebaja talle edastatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega tutvunud ning märkinud dokumendihaldussüsteemis täitmismärke all, et võtab dokumendi teadmiseks, kuid ei nõustu /tl 54/. Täiendavaid omapoolseid selgitusi ja vastuväiteid kaebaja lisanud ei ole, samuti ei ole ta avaldanud soovi esitada täiendavaid selgitusi või vastuväiteid hilisemalt. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et ta ei ole rikkunud

§ 40

lg-tes 1 ja 2 sätestatut ning on taganud 5 kaebajale võimaluse enne haldusakti andmist (11.02.2013) esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Vastustaja on seisukohal, et PPA peadirektori 11.02.2013 käskkirjaga nr 1.3-3/31d määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks puudub alus. Vastustaja hinnangul on kaebajale määratud distsiplinaarkaristus piisava põhjalikkusega motiveeritud, Käskkiri on õiguspärane haldusakt, vastates kõikidele haldusakti nõuetele. Haldusakt on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Käesolevas asjas on E.V. vaidlustanud PPA peadirektori 11.02.2013 käskkirja nr 1.33/31d ja sellega talle määratud distsiplinaarkaristuse - noomituse nii sisulistel kui ka menetluslikel põhjustel. E.V. leiab, et ta ei ole ATS § 84 p 1 järgi kvalifitseeritavat distsiplinaarsüütegu, teenistuskohustuste mittenõuetekohane täitmine, toime pannud, kuna ta on täitnud kõik talle seadusest ja alama astme aktidest tulenevad kohustused. Samas heidab kaebaja PPA-le ette ka uurimispõhimõtte ja ärakuulamisõiguse rikkumist: PPA on jätnud seletused võtmata läbiotsimise juures viibinud teiselt patrullpolitseinikult R. K.lt ning kaebajale ei antud võimalust distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega tutvumise järgselt esitada omapoolseid selgitusi. Lisaks on kaebaja arvates Käskkiri õigusvastane seetõttu, et see tugineb osaliselt kehtetule käskkirjale. PPA ei nõustu ühegi kaebaja etteheitega Käskkirjale ega asjas läbi viidud menetlusele ning on seisukohal, et Käskkirjaga kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks puudub alus. Vastustaja leiab, et ta ei ole rikkunud ei uurimispõhimõtet ega ärakuulamisõigust ning kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on piisava põhjalikkusega motiveeritud. Samuti on PPA seisukohal, et Käskkiri on õiguspärane haldusakt, kuna see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, Käskkiri on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
2. Kohus, analüüsinud ja hinnanud Käskkirjas ning selle aluseks olevas distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes märgitut, asjakohaseid õigusnorme ja kohtupraktikat, poolte kirjalikke seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et E.V.i kaebus on põhjendamatu ja see ei kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub seejuures põhimõtteliselt vastustaja argumentidega. Alljärgnevalt kohus põhjendab oma eelmärgitud kokkuvõtlikku seisukohta ning kontrollib kõigepealt Käskkirja materiaalset õiguspärasust, st kas kaebaja tegu on õigesti kvalifitseeritud ehk kas E.V. on pannud toime talle süüks pandava distsiplinaarsüüteo. Seejärel hindab kohus distsiplinaarmenetluse õiguspärasust ja lõpuks Käskkirja formaalset õiguspärasust.
3. Vaidlustatud Käskkirjas märgitu kohaselt on tuvastatud, et PPA Ida prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Rakvere kambri spetsialist E.V., olles kambri korrapidaja ning võttes 20.01.2013 kella 06.45 paiku vastu Rakvere kambrisse VTMS § 44 alusel kambrisse paigutatud kinnipeetu R. M.i, ei taganud isiku kvaliteetset ja nõuetekohast läbiotsimist patrullpolitseinike poolt ning ei viinud isiklikult läbi kinnipeetu asjade läbivaatust, mille tulemusena sattus arestimaja kambrisse mobiiltelefon SAMSUNG GT-E2530 koos kõnekaardiga TELE2, mida kinnipeetul oli võimalik kasutada alates 20.01.2013 kuni 22.01.
4. Käskkirja kohaselt arestimajja isikuid vastuvõtva ametnikuna lasus E.V.il vastutus selle eest, et kambrisse paigutatav isik oleks läbi otsitud sedavõrd põhjalikult, et kambrisse ei satuks keelatud esemeid. E.V.il oli õigus kaasata läbiotsimisprotsessi teisi ametnikke, mida R. M.i 6 kambrisse paigutamisel ka tehti (isiku otsis kompamise teel läbi patrullpolitseinik), kuid E.V. otsese vastutajana ei veendunud patrullpolitseiniku poolt läbiviidud tegevuste põhjalikkuses, ei otsinud detailselt läbi kambrisse paigutatava isiku jopet ega kasutanud läbiotsimisel arestimajas olevat töökorras metalliotsijat, mis oleks hõlbustanud keelatud esemete leidmist. E.V., olles oma ametijuhendi ning arestimaja tööd korraldava õigusliku regulatsiooni kohaselt kohustatud arestimajja paigutatavaid isikuid läbi otsima sellise põhjalikkuse astmega, mis välistaks keelatud esemete sattumise kambrisse, ei täitnud oma teenistuskohustusi 20.01.2013 kella 06.45 paiku kinnipeetu R. M. arestimaja Rakvere kambrisse paigutamisel avalikult teenistujalt eeldatava täpsuse ja kohusetundega, pannes sellega toime ATS § 59 lg 1 nõuete rikkumise, samuti Sisekorraeeskirja § 7 lg 1 ning Arestimaja tööjuhendi p 14.1 nõuete mittekorrektse täitmise. Oma käitumisega pani E.V. toime ATS § 84 p 1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo - teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise. Kohus märgib, et asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja oli kõnealusel päeval kambri korrapidaja ja talle on Ametijuhendit 18.01.2011 allkirja vastu tutvustatud. Ametijuhendi p 3.4 järgi on kaebaja teenistuskohustuseks muu hulgas töövaldkonda reguleerivatest aktidest juhindumine, kusjuures soovitud töötulemus on, et töövaldkonda reguleerivatest aktidest tulenevate nõuete täitmine on tagatud. Ka tulenevalt vaidlusaluse distsiplinaarkaristuse määramise ajal kehtinud ATS § 59 lg-st 2 on teenistuja kohustatud täitma teenistusse puutuvaid õigusakte ja ülesandeid, mis tulenevad tema teenistuskohast.
5. Käskkirjas viidatud „töövaldkonda reguleerivate aktide“ sätted on järgmised: Ametijuhendi p 3.1 kohaselt on kambri spetsialisti teenistusülesandeks kambrisse paigutatute vastuvõtmine, valvamine ja väljastamine ning nende tegevuste tulemuslikkuse kriteeriumiks on, et need ülesanded on nõuetekohaselt täidetud. Arestimaja tööjuhendi p-s 14.1 on sätestatud korrapidaja õigus korraldada vajadusel kambrite, asjade ja kinnipeetute läbiotsimist, vajadusel kaasates toimingusse teisi politseiasutuse ametnikke. Sisekorraeeskirja §-s 7 on sätestatud arestimajja vastuvõetava isiku kontrolliga seonduv, sh lg-s 1 on kaalutlusõigust välistavalt sätestatud, et arestimajja saabumisel otsitakse kinnipeetu ja tema isiklikud asjad läbi. Kinnipeetu läbiotsimise viib läbi kinnipeetuga samast soost ametnik. Vastavalt Ametijuhendi p-le 4.2 vastutab spetsialist teenistuskohustuste nõuetekohase, õigeaegse ja korrektse täitmise eest. Ka ATS § 59 lg 1 järgi teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Teenistuskohustused on kindlaks määratud käesoleva seaduse, muude seaduste, samuti määruste ja ametijuhendite ning muude õigusaktidega. ATS § 84 p 1 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks teenistuskohustuste süüline täitmatajätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine. Arvestades eelviidatud sätteid ja distsiplinaarmenetluse käigus tuvastatut on kohus seisukohal, et kaebaja on pannud toime talle süüks pandud distsiplinaarsüüteo. Kaebajale ei ole ette heidetud, et ta meesoost kinnipeetut ise läbi ei otsinud. Asjaolu, et korrapidajal on õigus kaasata toimingusse teisi politseiasutuse ametnikke ja et kinnipeetu otsiski läbi konkreetselt üks patrullpolitseinikest, ei vabasta arestimaja korrapidajat vastutusest läbiotsimise nõuetekohasuse eest. Seetõttu kohus ei nõustu kaebajaga, et tema ei pidanud läbiotsimist teostanud isiku üle kontrolli teostama ja ta võis „heauskselt usaldada kaastöölise oskuseid ja võimekust“. Kui lõppvastutus keelatud esemete avastamise eest lasub korrapidajal, siis on asjakohane ütlus „usalda, aga kontrolli“. Mis tähendab, et kaebajal oli kohustus jälgida, et läbiotsimine oleks kõikehõlmav, nõuetekohane, ning vajadusel kasutaks selleks ka abivahendeid. Kohus möönab, et kaebajal tõepoolest ei olnud otsest kohustust kasutada vaidlusalusel juhul läbiotsimisel metallidetektorit, kuid talle oli antud õigus otsustada selle 7 kasutamise üle konkreetse sündmuse raames, tagamaks läbiotsimise eesmärgid. Samuti ei ole kaebajale süüks pandud, et ta ei viinud läbi kordusläbiotsimist. Samas samasoolisuse nõue ei takistanud kaebajal isiku asjade (jope) läbiotsimist. Kaebajale ongi sisuliselt ette heidetud seda, et ta ei taganud läbiotsimise nõuetekohasust ega veendunud, et läbiotsimistoimingud oleksid tehtud viisil, mis välistaks keelatud esemete sattumise kambrisse: E.V. kõnealuse toimingu eest otsese vastutajana ei veendunud patrullpolitseiniku poolt läbiviidud tegevuste põhjalikkuses, ei otsinud detailselt läbi kambrisse paigutatava isiku jopet ega kasutanud läbiotsimisel arestimajas olevat töökorras metalliotsijat, mis oleks hõlbustanud keelatud esemete leidmist. Nagu ilmnes distsiplinaarmenetluse käigus läbi viidud eksperimendist (kontrolliti, kas metallidetektoriga saab avastada üleriiete alla peidetud ja turvaümbrikusse pakendatud mobiiltelefoni Samsung GT-E2530 IMEI koodiga 35989504292638/601), reageeris metallidetektor MINION-1 nimetatud mobiiltelefonile. Sisekorraeeskirja § 39 lg 1 p 10 alusel kinnipeetule on arestimajas keelatud muu hulgas mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid või infokandjad. Seega, kui kaebaja oleks oma teenistuskohustusi nõuetekohaselt täitnud ja jälginud/taganud, et toiming teostatakse nõuetele vastavalt ja kõiki võimalusi ära kasutades, ei oleks ülalmärgitud keelatud ese kambrisse sattunud. Järelikult on E.V. pannud toime ATS § 84 p 1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo - teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise. 4.

§ 58

kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et PPA on rikkunud uurimispõhimõtet ja ei ole taganud E.V.ile ärakuulamisõiguse kasutamist. Kohus ei ole tuvastanud antud juhul niisuguseid menetlusnormide rikkumisi, mis oleksid võinud mõjutada asja õiget otsustamist. Asjas on algatatud ja läbi viidud võimaliku distsiplinaarsüüteo asjaolude ja süüdlase väljaselgitamiseks distsiplinaarmenetlus (PPVS § 91). Kaebaja on ise kinnitanud, et ta tutvus distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjaga 31.01.2013, distsiplinaarmenetluse läbiviimise juhendi ja distsiplinaarmenetluse all oleva isiku õiguste ja kohustustega tutvus ta allkirja vastu 01.02.2013 ning esitas antud asjaolude suhtes täiendava seletuskirja.

§ 40

lg-s 1 on sätestatud nõue, mille järgi enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Selles küsimuses on väga selgelt välja kujunenud ka kohtupraktika. Nii näiteks on Riigikohtu halduskolleegium (edaspidi RKHK) haldusasjas nr 33-1-72-10 tehtud

1. detsembri 2010 otsuses (p 13) asunud seisukohale, et distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamine on üks distsiplinaarmenetluse toiming, millega antakse menetlusalusele isikule teavet vähemalt juhtumi osas välja selgitatud asjaolude, kogutud tõendite ning etteheidetava teo kvalifikatsiooni kohta. Sellega luuakse isikule võimalus enne distsiplinaarmenetluse lõpuleviimist ja karistuse määramist esitada juurdluse käigus välja selgitatu pinnalt omapoolseid vastuväiteid ja seisukohti. Samas lahendis (p 16) on kõrgeim kohus tõdenud: „Seega distsiplinaarvastutuse kohaldamise puhul peab ärakuulamine toimuma enne karistuse määramist“.
2. mai 2013 otsuse p-s 10 haldusasjas nr 3-3-1-76-12 on RKHK aga sedastanud: „Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et ametniku õigus olla distsiplinaarkaristuse määramise menetluses ära kuulatud tuleneb

§ 40lg-st 1.

See sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada. Samuti peab tal olema võimalus esitada haldusorganile küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise 8 sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsus asjas nr 3-3-1-8203, p 17;
3. detsembri
4. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-10, p 17;
5. oktoobri
6. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-46-12, p 24). Kolleegium jääb oma senise praktika juurde.“ Kohus leiab, et PPA on nii vastavaid õigusnorme kui ka viidatud kohtupraktikat järginud. E.V. on vääralt väitnud, et kaebaja tutvus distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega samal päeval selle koostamisega 08.02.2013, mis oli reede. Kuna distsiplinaarkaristus määrati E.V.ile esmaspäeval, 11.02.2013, siis PPA ei andnud väidetavalt E.V.ile võimalust distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega tutvumise järgselt anda omapoolseid selgitusi. PPA on tõendanud väljatrükiga dokumendihaldussüsteemi andmetest /tl 54/, et tegelikult edastati distsiplinaarmenetluse kokkuvõte kaebajale tutvumiseks juba enne selle allkirjastamist neljapäeva, 07.02.2013 hommikul. Samal päeval on kaebaja ka tutvunud talle edastatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega ning märkinud dokumendihaldussüsteemis täitmismärke all, et ta võtab (dokumendi) teadmiseks, kuid ei nõustu. Seega on kaebajal kooskõlas

§ 40

lg-ga 1 olnud võimalus esitada oma täiendavad seisukohad enne Käskkirja andmist (sealjuures põhistada oma mittenõustumist). Kuivõrd kaebaja mingeid täiendavaid omapoolseid selgitusi ja vastuväiteid ei lisanud ega taotlenud nende esitamiseks ka lisaaega, siis võis PPA anda Käskkirja juba esmaspäeval, kuigi kaebajale distsiplinaarkaristuse määramiseks seaduses ettenähtud tähtaeg (PPVS § 90 lg 3, ATS § 87, TDVS § 6) seda iseenesest ei tinginud. Neil asjaoludel puudub igasugune alus öelda, et vastustaja on rikkunud

§-s 40 sätestatud kaebaja ärakuulamisõigust. 5.

§-s 6 sätestatud uurimispõhimõtte kohaselt haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Samas tuleneb

§-st 5 vormivabaduse ja eesmärgipärasuse põhimõte, mis kohustab haldusorganit viima haldusmenetluse läbi efektiivselt ja eesmärgipäraselt ning lubab haldusorganil kaalutlusõiguse alusel ise määrata menetlustoimingu vormi ja muud menetluse üksikasjad. Asja materjalidest nähtuvalt distsiplinaarmenetluse raames on võetud seletused ja ettekanded 20.01.2013 sündmusega seotud isikutelt (E.V., kinnipeetu R. M., patrullpolitseinik A. A.), struktuuriüksuse juhi arvamus distsiplinaarsüüteo ja võimaliku karistuse kohta, kaebaja iseloomustus, kontrolliti videokaamera salvestusi, mis on tehtud 20.01.2013 ajavahemikul alates kell 06.40 kuni kell 07.05, 01.02.2013 viidi läbi juba eelnevalt nimetatud eksperiment mobiiltelefoni ja metallidetektoriga jms, mis annab aluse väita, et menetlus on viidud läbi igakülgselt ja objektiivselt (PPVS § 92) ning kooskõlas uurimispõhimõtte nõuetega. Mis puutub kaebaja väitesse nagu seisneks uurimispõhimõtte rikkumine selles, et PPA jättis seletuse võtmata läbiotsimise juures viibinud teiselt patrullpolitseinikult R. K.lt, siis kohus jagab täielikult vastustaja seisukohta, et kõnealune väide on alusetu ja otsitud. Esiteks, õige on PPA märkus, et kaebaja ei ole kaebuses välja toonud, milline oluline asjaolu on seoses teiselt patrullpolitseinikult seletuste võtmata jätmisega jäänud välja selgitamata. Teiseks, ka kohus leiab, et distsiplinaarmenetluses läbi viidud toimingutega on välja selgitatud kooskõlas

§-de 5 ja 6 nõuetega kõik olulise tähendusega asjaolud. Olukorras, kus olemas on seletused 20.01.2013 sündmusega vahetult seotud isikutelt ning uuritud on videokaamera salvestusi ja koostatud protokolle, jääb arusaamatuks, kuidas võinuks teise patrullpolitseiniku seletus PPA järeldusi (hinnangut kaebaja käitumisele) muuta. 6. Lõpuks peatub kohus distsiplinaarkaristuse valikul ja määramisel ning Käskkirja formaalsel õiguspärasusel. 9 Tulenevalt

§-st 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

§ 56

nõuab, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (lg 1); haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (lg 2); kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (lg 3).

§ 55

lg 1 kohaselt haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav.

§ 4

lg 1 kohaselt kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Vastavalt sama paragrahvi lgle 2 kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. TDVS § 8 lg 1 kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Kohus märgib, et isiku distsiplinaarvastutusele võtmine võimaldab haldusorganile väga laialdast ja mitmekülgset diskretsiooni, alates sellest, kas on üldse vaja distsiplinaarmenetlust alustada, kas tuvastatud distsiplinaarsüüteole on vaja reageerida karistamisega ja lõpetades sellega milline distsiplinaarkaristus valida. On selge, et mitte iga rikkumine ei pea vältimatult tooma kaasa isiku distsiplinaarkorras karistamist. Samas allub kaalutlusõiguse alusel tehtud otsus halduskohtu kontrollile üksnes piiratud ulatuses. Kohtu pädevuses ei ole hinnata isiku karistamise otstarbekust, vaid üksnes õiguspärasust. 7. Nähtuvalt poolte seisukohtadest ei ole nende vahel vaidlust selles, et Käskkirja on andnud selleks pädev ametiisik (PPVS § 89) ja distsiplinaarkaristus kaebajale on määratud seaduses ettenähtud tähtajal. Kohus on seisukohal, et Käskkirja näol on tegemist ka formaalselt õiguspärase haldusaktiga, mis vastab nii haldusaktidele üldiselt esitatavatele ülalviidatud vormi- ja sisunõuetele kui ka vastavatele spetsiifilistele nõuetele (TDVS § 11). Käskkirjas on toodud muu hulgas nii selle andmise faktiline ja õiguslik alus kui ka kaalutlused. Sealjuures antud juhtumil, tulenevalt

§ 56

lg-st 1, täiendab Käskkirja motivatsiooni selle aluseks olev distsiplinaarmenetluse kokkuvõte, millele on Käskkirjas viidatud ja mis on olnud E.V.ile kättesaadav. Väär on E.V.i väide, et Käskkiri tugineb osaliselt kehtetule käskkirjale. Kaebaja peab siinkohal silmas PPA peadirektori 01.01.2010 käskkirja nr 61, mille lisana 1 on kehtestatud Arestimaja tööjuhend. Kaebaja suhtes 11.02.2013 antud haldusakti andmisel ei olnud PPA peadirektori 01.01.2010 käskkiri nr 61 kehtetu, vaid see tunnistati kehtetuks alles 04.04.2013 käskkirjaga nr 1.1-1/98 /tl 53/. Seetõttu kohus ei nõustu kaebajaga selles, et Käskkiri on motiveerimispuudustega. Kaebaja karistamise vajadust ja konkreetse karistuse valikut on põhjendatud Käskkirjas järgmiselt: “Eeltoodu alusel, lähtudes distsiplinaarsüüteo iseloomust, võttes arvesse E.V.i eelnevat teenistust, temale antud iseloomustust ning hinnangut karistuse kohta, tuleb E.V.i suhtes rakendada karistusmeetmena distsiplinaarkaristust. Võttes arvesse, et ametnik ei oma kehtivat distsiplinaarkaristust, on proportsionaalseks karistuseks antud süüteo toimepanemise eest noomitus.” Kohus nõustub sellekohase motivatsiooni ja järeldusega. Kohus eelnevalt juba märkis, et kohus ei saa otsustada selle üle, kas kaebaja karistamine oli antud juhul otstarbekas. Samas kohus ei leia, et määratavatest distsiplinaarkaristustest kergeima – noomitus – määramine oleks toimunud vastuolus TDVS § 8 lg 1 ja diskretsioonipõhimõttega ehk õigusvastaselt. Vaidlust ei saa olla selles, et kaebaja sisuliselt ei tunnista distsiplinaarsüüteo toimepanemist, ei näe endal erilist süüd ja püüab oma otseste teenistuskohustuste 10 mittenõuetekohast täitmist igati õigustada, kuna see nähtub selgelt nii tema distsiplinaarmenetluse raames antud seletustest kui ka kohtukaebusest. Seetõttu on mõistetav, et vaatamata positiivsele iseloomustusele ja varasemate karistuste puudumisele, kui samal ametikohal suhteliselt pika teenistusstaažiga (alates 2007. a) ametnik eksib niivõrd ilmsete nõuete vastu, siis on põhjendatud tema suhtes rakendada distsiplinaarkaristust, et kaebaja saaks teha vajalikud järeldused ning vältida edaspidi taolisi rikkumisi. 8. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul jääb E.V.i kaebus rahuldamata. PPA ei ole omapoolset menetluskulude nõuet esitanud. Seega kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et poolte võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Hurma Kiviloo kohtunik 11