TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-13-1243 Otsuse kuupäev
(3)ööpäeva Narva arestimajas inimväärikust alandavates ja tervist kahjustavates tingimustes. Narva arestimajas rikuti isikliku hügieeni reegleid ning ei võimaldatud hoida kambris nr 10 puhtust. Kaebaja märgib, et pidi arestimajas magama musta ja katkise teki all, talle ei võimaldatud lina ning padi, millel ta magas, lõhnas ebameeldivalt. Sellest tulenevalt oli A. K. il arestimajas ebamugav magada. Kaebaja on seisukohal, et PPA tegevus põhjustas talle psüühilise häire.
- juunil 2013 saabus Tartu Halduskohtusse kaebuse täiendus, milles kaebaja märgib, et tal on HIV ja C-hepatiit, millest tulenevalt on tal vaja kinni pidada režiimist. Arestimajas viibides ei saanud kinni pidada vajalikust unerežiimist, mis põhjustas magamatust ja loidust. Pidev närveerimine ja magamatus tõi kaasa söögiisu kaotuse, pearingluse ja liigestes luuvalu. Arestimajas kogetud negatiivsed emotsioonid põhjustasid immuunsüsteemi langemist.
- Kaebaja märgib, et taotles iga päev uue voodipesu väljastamist. Vastustaja vastuväited
- Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kinnipeetava vabadus on allutatud seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Vastustaja on seisukohal, et kaebuses kirjeldatud olukord ei vasta tegelikele arestimaja Narva kambri kinnipidamistingimustele. Ühes kaebuse vastusega esitas PPA kohtule Narva arestikambri vanema
- juuli 2013 ettekande (tlk 43). Vastustaja märgib, et tugineb vastuses nimetatud ettekandes toodud kirjeldustele ja selgitustele.
- Kaebaja viibis perioodil
- kuni
- märts 2013 uues Narva arestimajas, mis avati märtsis
- Seetõttu on tegemist kaasajal kehtestatud kõrgendatud nõudmistele vastava arestimajaga.
- Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et arestimaja ei väljastanud talle koristusvahendeid. Tulenevalt arestimaja sisekorraeeskirja § 32 lg 1 p-st 5 on kinnipidamisruumi kui ka kinnipeetu enda hügieeni ja puhtuse hoidmine isiku enda kohustus. Seetõttu tuleb vastustaja hinnangul puhastusvahendite saamiseks kinnipeetul näidata üles eelkõige enda initsiatiivi ja oma vajadustest arestimaja ametnikule märku anda. Kambrite koristamiseks on eraldi ostetud koristusvahendid ning olmekeemia, millega kinnipeetud saavad kambreid koristada. Koristamise vahendid ja olmekeemia väljastatakse vastavalt kinnipeetu poolt esitatud soovi alusel. Vastustaja märgib, et kaebaja ei ole arestimaja teenistujatelt puhastusvahendeid küsinud ega koristamise soovi avaldanud.
- Kinnipeetute voodipesu vahetatakse arestimajas nädalas korra. Kaebajale väljastati arestimajja võttes puhas voodipesu. Asjaolu kohta, et arestikambri vanem möönab ettekandes, et võis juhtuda inimlik eksitus, kus korrapidaja unustas voodipesu väljastada, märgib vastustaja, et A. K. ei ole sellele tähelepanu pööranud ega pöördunud arestimaja ametniku või arestikambri juhtkonna poole voodipesu saamiseks. Kaebaja on arestimajas viibinud ka varasemalt, seega pidi ta olema tuttav arestimaja sisekorraeeskirjaga, ning talle pidi teada olema, et probleemide lahendamiseks tuleb nendest arestimaja töötajaid teavitada. 2
- Vastustaja hinnangul on kaebaja väide, et linade puudumine ja määrdunud teki ning padja olemasolu tõttu sai ta heita hilja magama, ilmselgelt paljasõnaline. Asjaolu, et kaebaja pidi magama riiete ja mustade sokkidega, ei ole tingitud PPA tegevusest, vaid kaebaja enda vabast tahtest. Kinnipeetute magamisharjumuste kontroll ei kuulu vastustaja pädevusse.
- Kaebaja väide, et Narva arestimajas viibimise tagajärjel on tal tekkinud kahju tervisele, on alusetu. Narva arestimaja velskri arvestusraamatu (tlk 44) kohaselt on arestikambri velsker
- märtsil 2013 kaebaja üle vaadanud. Kaebajal kaebusi ei esinenud. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, mis kinnitaks tema haigestumist kinnipidamise ajal Ida Prefektuuri Narva arstimajas ja/või sealsete kinnipidamistingimuste tagajärjel. Kaebaja esitatud
- aprillil 2012 väljastatud tõend, millest nähtub, et HI viirus on diagnoositud 2003 aastal ja ta põeb C hepatiiti ning ravi ei vaja, ei tõenda kaebaja väidet, et tal on tarvis kinni pidada nii toitumise- ja unerežiimist. A. K. ei ole arestimajas viibimise perioodil pöördunud arestimaja velskri poole kaebustega, et tal on unehäired, söögiisu puudus, liigestes tekkinud luuvalu, pearinglus ega teiste tervisehädadega, mida ta oma kaebuses loetleb.
- Vastustaja viitab Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-47-08 toodud seisukohale, mille kohaselt tuleneb, et riigivastutuse seaduse § 7 lõikest 1 põhimõte, et kahju ei kuulu hüvitamisele juhul, kui kahju olnuks võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Kui isik neid võimalusi ei kasutanud, jättis ta seega kasutamata võimaluse tekkinud kahju ärahoidmiseks. Samuti on Riigikohtu halduskolleegium asjas nr 3-3-1-44-06 oma otsuses rõhutanud, et rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud juhul, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või kui isik on jätnud kasutamata võimaluse kahju vältida või vähendada.
- Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt kaasneb vangistusega paratamatult teatud ebamugavustunne ning väärikuse alandamisega on tegemist, kui ületatakse minimaalne raskusaste. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti.
- Kaebaja viibimine arestimajas ei ole olnud tingitud vastustaja õigusvastasest käitumisest ning seetõttu vastustaja ei saa vastutada ka kaebuse esitaja mugavuste puudumise eest. Vastustaja hinnangul arvestades isiku kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti, ei ole nimetatud keskkond ja tingimused negatiivset mõju isiku organismile avaldanud. Vastustaja on seisukohal, et kaebusest ei nähtu, et eraldi võetuna linade ja põrandapesu lapi puudumine või siis kumulatsioonis muude tingimustega võisid kaebajale tuua kaasa kahju, mida tuleks hüvitada rahaliselt. Samuti ei saa vastustaja hinnangul väita, et kaebaja kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset oleks ületatud. Kohtu seisukoht
- Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja viibis Narva arestikambris
- märtsist kuni
- märtsini
- aastal. Pooled on eri meelt selles, kas arestikambri kinnipidamistingimused olid nõuetekohased, samuti kas kaebajale sai kinnipidamistingimustest tuleneda selliseid kahjulikke mõjusid, mille toime hüvitamiseks oleks põhjendatud rahalise kompensatsiooni maksmine kaebajale.
- Kohus märgib esmalt, et vastustaja selgituse kohaselt viibis kaebaja
- märtsis avatud Narva arstikambris. Seetõttu ei ole käesolevas asjas kohaldatavad õiguskantsleri raportid, mis on koostatud Narva arestikambri kontrollimisel varasematel perioodidel. Ka kaebaja on kaebuses esile toonud üksnes voodipesu nõuetele mittevastavuse ning kambri koristamisvõimaluse 3 puudumise. Seetõttu ei uuri kohus täiendavalt Narva arestikambri olmetingimusi üldiselt ning annab hinnangu vahetult kaebuses esitatud väidetele.
- Vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kaebuse kohaselt nõuab A. K. Narva arestikambris tema inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalist hüvitist 350 eurot. Riigivastutuse seaduse § 9 lg-st 1 tulenevalt hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja väidete järgi on vastustaja tegevusega rikutud kaebaja õigus inimväärikusele ja tervisele. Kohus otsustab kaebuse põhjendatuse üle kummagi õigushüve võimalikku rikkumist eraldi hinnates.
- Vangistusseaduse § 41 lg 1 järgi kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginedes leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHK
- märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Arvestades asjaolu, et kaebaja viibis Narva arestimajas kolmel ööl, s.t lühikese ajavahemiku jooksul, saaks kaebaja inimväärikust alandavaks pidada kaebaja isikuõiguste intensiivset riivet. Kohtu hinnangul ka juhul, kui lugeda tõendatuks kaebaja väited selle kohta, et talle ei väljastatud voodipesu, tekk ja padi lõhnasid ebameeldivalt ning kamber oli koristamata, ei ole nende tegurite koosmõjus õiguste riive sedavõrd intensiivne, et sellega oleks alandatud kaebaja inimväärikust. Kirjeldatud asjaolude esinemine võis põhjustada kaebajale ebamugavust, kuid ei toonud kaasa kaebaja isikuõiguste olulist kahjustamist.
- Kohus nõustub vastustajaga selles, et tulenevalt RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud põhimõttest oli kaebajal endal kohustus juhtida Narva arestikambri ametnike tähelepanu kaebuses nimetatud asjaoludele ning taotleda tingimuste parandamist. Narva arestikambri vanema
- juuli 2013 ettekande (tl 43) kohaselt ei ole A. K. esitanud Narva arestikambri ametnikele ametlikke avaldusi ega taotlusi. RKHK selgitas
- aprilli 2012 otsuses asjas nr 3-3-1-90-11 (p 17), et vahistatu suulised taotlused värskes õhus jalutamiseks tuleb protokollida, et tagada menetlusosaliste õiguste kaitse ning vältida vaidlusi teostatud menetlustoimingute üle. Kuna vangistusseaduses ega selle seaduse volitusnormide alusel antud õigusaktides ei ole värskes õhus viibimiseks suulise taotluse protokollimise korda kehtestatud, toimub suulise taotluse protokollimine vastavalt haldusmenetluse seaduse § 14 lg-le 2 ning § 18 lg-le
- Kohtu hinnangul on arestikambri ametnikel sarnaselt kohustus protokollida ka arestikambrisse lühiajaliselt paigutatud vangistust kandvate isikute suulised taotlused. Kaebaja kinnitusel esitas ta arestikambri ametnikele korduvalt suuliselt taotlusi voodipesu ja puhastusvahendite saamiseks. Taotluse alusel anti kambrisse üksnes ämber põrandapesuks. Ka selle taotluse esitamise kohta vastustajal andmed puuduvad. Taotluse protokollimata jätmine viitab võimalusele, et vastustaja jättis protokollimata ka kaebaja ülejäänud taotlused. Seetõttu on kohus seisukohal, et kirjalike taotluste puudumise fakt iseenesest ei ole piisav, et ümber lükata kaebaja väidet suuliste taotluste esitamise ja tähelepanuta jätmise kohta. 4 Kohus jätab siinjuures rahuldamata kaebaja taotluse videojärelevalve salvestise väljanõudmiseks. Üksnes videosalvestise alusel, ilma audiosalvestiseta ei ole võimalik tuvastada, kas kaebaja esitas vastustajale suulisi taotlusi või mitte.
- Vastavalt HKMS § 59 lg-le 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Arestikambris kinnipeetavana viibival isikul on raske või isegi võimatu esitada tõendeid tema kasutuses olnud magamisaseme seisukorra või voodiriiete väljastamata jätmise kohta. Arestikambri pidajana lasub vastustajal kohustus tagada kinnipidamistingimuste nõuetele vastavus. Kuna ei saa eeldada, et kinnipeetav vastavaid tõendeid valdab, siis vaidluse korral tuleb arestikambri pidajal tõendada, et kinnipidamistingimused vastavad nõuetele ja neist ei ole kinnipeetava kahjuks kõrvale kaldutud. Käesolevas asjas seega lasub vastustajal kohustus tõendada, et kaebaja väited kinnipidamistingimuste kohta on ebaõiged. Narva arestikambri vanema
- juuli 2013 ettekandes mööndakse võimalust, et voodipesu jäi kaebajale väljastamata. Silmas pidades veel, et vastustaja ei ole protokollinud kaebaja suulisi taotlusi, on kohus seisukohal, et HKMS § 59 lg 4 alusel tuleb asjaolusid hinnata vastustaja kahjuks ning lugeda, et kaebajale ei võimaldatud arestimajas viibimise ajal voodipesu ega puhast madratsit ja patja. Kohus juhib vastustaja tähelepanu sellele, et isiku pikemaajalisel kinnipidamisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumuleeruva mõjuga ning ka isiku õiguste väheintensiivse riive võib kaasa tuua inimväärikuse alandamise.
- Kaebaja väidete osas kambri puhtuse kohta nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et kambri korrashoidmine on arestimaja sisekorraeeskirja § 32 lg 1 p 5 kohaselt eelkõige kinnipeetava enda kohustus. Kaebaja on küll väitnud, et ta soovis kambrit puhastada, kuid sai üksnes põranda pesemisel kasutatava ämbri. Seega kaebaja sai tegelikult vahendeid kambri puhastamiseks.
- augustil kohtule esitatud täiendavas seisukohas on kaebaja möönnud, et isiklikke asju kasutades oli võimalik kambri põrand puhastada. Kaebaja ei ole selgitanud milliseid koristus- ja puhastusvahendeid ja milliseks otstarbeks ta veel vajas. Ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus arestkambris on kinnipeetavatele kasutamiseks olemas puhastus- ja koristusvahendid, väljastati kaebaja üksnes ämber ja keelduti muude vahendite andmisest. Seetõttu peab kohus kaebaja sellekohaseid väiteid põhjendamatuteks.
- Kaebaja väidab tervisekahju tekkimist Narva arestikambris vaidlusalusel ajal viibimise tagajärjel. Kohus leiab, et kaebaja väide ei ole põhjendatud. Kohus nõustub vastustajaga, et ka juhul, kui lugeda tõendatuks kõik kaebaja väited kinnipidamistingimuste kohta, siis Narva arestikambris viibitud aja jooksul ei saanud tekkida püsivaid muutusi kaebaja tervislikus seisundis. Erinevalt arestikambri ametnikele suunatud suulistest taotlustest fikseeritakse Narva arestikambris kinnipeetavate pöördumised arstiabi saamiseks. Kaebaja ei ole arestikambris viibimise ajal pöördunud kaebuses kirjeldatud terviseprobleemidega arstiabi saamiseks arestimaja velskri poole.
- augustil 2013 esitatud täiendavas seisukohas selgitas kaebaja, et talle karistuseks määratud vangistus iseenesest häirib hingelist tasakaalu ja psüühikat. Samuti selgitas kaebaja, et tema immuunsüsteemi näitajad on
- aastal tehtud analüüside põhjal oluliselt halvenenud. Samas on kaebaja keeldunud Tartu Vanglas talle pakutud ravist. Arvestades Narva arestikambris viibitud perioodi, kaebaja väidetud minetusi kinnipidamistingimustes, kaebaja enda hinnangut vangistuse mõjust kaebajale, tõendite puudumist kaebaja terviseseisundi halvenemise kohta vahetult pärast Narva arestikambris viibimist, kuigi kohus juhtis kaebaja tähelepanu selliste tõendite esitamise vajadusele, on kohus seisukohal, et ei ole alust 5 pidada kaebaja viibimist Narva arestikambris kaebaja krooniliste haiguste ägenemise vahetuks põhjuseks.
- Eeltoodu alusel ei ole põhjendatud A. K. i nõue mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks tema inimväärikuse alandamise ja terviskahju tekitamise eest. A. K. i kaebus jääb rahuldamata.
- Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik 6