) § 4521 lg 6). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). 3-13-1456 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Justiitsminister otsustas 21.06.2013 käskkirjaga nr 68 anda A. X kriminaalmenetluse seadustiku (
) § 452 lg-st 2, väljaandmise Euroopa konventsioonist (VEK) ning „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingust õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades“ (õigusabi leping) lähtudes välja Venemaa Föderatsioonile (VF) süüdistatuna VF-s
§-d 4511 ja 4521 sätestavad selgelt, et halduskohtumenetluses ei viida uuesti läbi väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrolli, sest see menetlus on lõpule jõudnud ringkonnakohtu lahendiga kriminaalkohtus. 4. Tallinn Halduskohtu 12.08.2013 otsusega jäeti x. Xi kaebus rahuldamata. Kohus selgitas, et vastavalt
§-le 443 jaguneb isiku välisriigile väljaandmise menetlus eelmenetluseks Justiitsministeeriumis ja Riigiprokuratuuris, väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtulikuks kontrollimiseks ja täitevvõimu pädevusse kuuluvaks väljaandmise otsustamiseks. Praegusel juhul on läbitud väljaandmise eelmenetlus ja väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtulik kontroll ning halduskohtus on vaidlustatud täitevvõimu pädevusse kuuluv väljaandmise otsustamine. Harju Maakohtu 12.03.2013 määrusega on tunnistatud kaebaja väljaandmine VF-le õiguslikult lubatavaks. Maakohtu määrus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2013 määrusega. Vastavalt
lg 2 ning Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 50 lg 1 ja § 52 lg 1 nõudeid järgitud ning käskkiri vastab ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 nõuetele. Samuti on käskkirjas vaidlustamisviide ning märgitud on ka selle teatavakstegemise kord. Justiitsministeerium teavitas kaebajat haldusmenetlusest 23.05.2013 kirjaga ning andis võimaluse arvamuse esitamiseks hiljemalt 07.06.2013. HMS § 35 lg 1 p 2 ja
lg 2 koosmõjust tulenevalt võinuks Justiitsministeerium edastada menetluse algatamise ja tähtaja andmise teate ka kaitsjale, kuid samas ei nähtu kaebusest, mis takistas kaebajal pöörduda kaitsja poole viivitamatult pärast teate saamist. Samuti ei nähtu kaebusest, millised asjaolud ja väited jäid kaebajal sel põhjusel esitamata. Kaebaja on 07.06.2013 teatanud Justiitsministeeriumile kirjalikult väljaandmisega mittenõustumisest, seega oli kaebajale enne haldusakti andmist tagatud ärakuulamisõigus. Kaebuse kohaselt sai kaitsja vaidlustatud käskkirjast teada 28.06.2013 toimunud planeerimata kohtumisel.
lg 2 ja VVS § 52 lg 4 koosmõjust tulenevalt võinuks vastustaja teavitada vaidlustatud käskkirjast ka kaebaja kaitsjat, kuid kaebusest ei nähtu, mis takistas kaebajal viivitamatult pöörduda kaitsja poole pärast haldusaktist teadasaamist ning millisel määral jäi edasikaebeõigus realiseerimata. Haldusasja materjalist ei nähtu ka seda, et haldusakti andmisel oleksid olulised aspektid jäetud kaalumata. Käskkirjas on toodud välja väljaandmise õiguslik alus ning käsitletud ka väljaandmise õiguslikku lubatavust. Samuti on vastustaja käsitlenud kaebaja vastuväiteid poliitiliste motiivide ja kuriteo aegumise osas. Siinkohal tuleb arvestada, et väljaandmise õigusliku lubatavuse küsimus oli kohtuliku kontrolli läbinud ning sellega seonduvalt jäid justiitsministri pädevusse need hinnangud-kaalutlused, mis väljaandmise lubatavusega enam otseselt ei seostu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. x. Xi apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu otsus ja justiitsministri käskkiri x. Xi väljaandmise kohta ning keelduda isiku väljaandmisest. Halduskohus ei ole vaadanud kaebuses esitatud ja väljaandmist välistavaid asjaolusid läbi sisuliselt. Väljaandmisega kaasneb kahtlematult Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 20 nimetatud vabaduse ja isikupuutumatuse ning PS §-s 26 nimetatud perekonna- ja eraelu riive. Selline riive peab olema kooskõlas PS-ga ja proportsionaalne, mis PS § 11 teisest lausest tulenevalt tähendab selle vajalikkust demokraatlikus ühiskonnas. Proportsionaalsuse põhimõte ehk ülemäärasuse keeld seob kogu riigivõimu, sellega peab arvestama mitte ainult seadusand- 3
lg 1 p 3 kohaselt ei ole isiku väljaandmine välisriigile lisaks
§-s 436 sätestatule lubatud, kui taotleva riigi seaduste kohaselt on kuriteo aegumistähtaeg möödunud. Käesolevas asjas ei ole kohus ega justiitsiminister tegelikult kontrollinud, kas taotleva riigi seaduste kohaselt on kuriteo aegumistähtaeg möödunud või mitte. Väljaandmisotsuse halduskorras vaidlustamise puhul nähakse selgesõnaliselt ette, et reeglina ei hinda halduskohus kriminaalmenetluse (karistusõiguse) küsimusi ning vaid erandjuhtudel võib tekkida selleks põhjendatud vajadus. Kaebuses oli selgelt viidatud, et lubatavatuse hindamise staadiumis oli kaebaja sisuliselt jäetud ilma ausa kohtumenetluseta. Viimane viis selleni, et kohus tunnistas lubatavaks väljaandmine olukorras, kus kuriteod (või vähemalt episoodid, mis on kvalifitseeritavad VFKrK § 201 järgi) on aegunud. Aegunud kuritegude puhul on väljaandmine lubamatu ja vastuolus nii
Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjas põhineb küll usaldusel, kuid taotluse saanud riigil on kohustus kontrollida väljaandmist välistavaid asjaolusid. Isiku väidete kontroll ei saa olla näiline, kus viidatakse üksnes sellele, et taotluse esitanud riik on deklareerinud: „kuriteod ei ole aegunud“. Õiguslik kontroll peab põhinema asjaomastel õigusaktidel ja materjalidel. Nii kohtute kui ka justiitsministri otsusest nähtub selgelt, et antud asjas oli tegemist formaalse menetlusega, mis ainult väliselt oma mitmeastmelisuse tõttu nägi välja tõhusana. Väljaandmine on lubamatu, kuna esinevad selged viited, et väljaandmist taotlev riik ei võimalda isikule õiglast kohtumenetlust antud kriminaalmenetluses. VF õiguskaitseorganid on juba rikkunud süütuse presumptsiooni, mistõttu isiku väljaandmine on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega. Kaebaja põhjendab seda kokkuvõtvalt järgmiste asjaoludega: süüdistuses kajastatud kuriteod, mis on kvalifitseeritud VFKrK § 201 lg 1 järgi, on VF seaduse järgi aegunud; süüdistuses kajastatud kuritegusid, mis on kvalifitseeritud VFKrK § 159 lg 4 järgi, ei ole võimalik isikule ette heita, kuna teod vastavad sisuliselt VFKrK § 201 lg-le 1, sh Eestis kehtivale KarS §-le 2172; väljaandmine on vastuolus EIÕK art 6 lg-ga 1 ja Eesti õiguse üldpõhimõtetega, kuna kriminaalmenetluse mõistlik aeg on läbi; väljaandmist taotletakse selleks, et karistada isikut tema poliitiliste tõekspidamiste pärast; rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö on lubamatu vastavalt
436 lg 1 p 2; rikutud on süütuse presumptsiooni.
muudatused, millega muudeti väljaandmismenetlusega seotud vaidlustusprotsessi. Eesmärgiks oli korrigeerida Riigikohtu otsustes 3-1-1-39-09 ja 33-1-72-09 väljendatud tõlgendust, mille kohaselt kontrollis ka halduskohus väljaandmise õiguslikku lubatavust. Seletuskiri sätestab
ja § 4521 kehtestamisega seoses järgmist: „Väljaandmismenetluse eripäraks on kriminaalkohtu poolt otsustuse tegemine väljaandmise õigusliku lubatavuse kohta (
lg 1) ning Vabariigi Valitsuse või justiitsministri poolt otsustuse tegemine väljaandmise lubatavuse kohta (
Kuna täidesaatev võim teeb lõpliku otsustuse, siis ei ole kohtu otsustus lubada väljaandmist siduv. Seda põhjusel, et kohus teeb vaid õigusliku otsustuse, mille käigus hinnatakse vaid väljaandmise lubatavuse õiguslikke aluseid. Täidesaatva võimu poolt tehtav otsustus on aga õiguspoliitilise iseloomuga, mis võimaldab väljaandmisest keelduda põhjustel, mis ei ole otseselt õigusliku sisuga (nt isiku kohtlemine väljaandmist taotlevas riigis).“ Lisaks märgitakse seletuskirjas, et „kui isik ja tema kaitsja ei esita väljaandmise õiguslikku lubatavust puudutavaid asjaolusid kriminaalkohtus, siis hilisemas menetluses neid esitada ei saa“, ning „reeglina ei hinda halduskohus kriminaalmenetluse (karistusõiguse) küsimusi ning vaid erandjuhtudel võib tekkida selleks põhjendatud vajadus“. Eeltoodust nähtub, et alates 01.01.2012 on halduskohtu kontroll väljaandmise üle piiratud ning väljaandmise õiguslikku lubatavust hindab halduskohus vaid juhul, kui sellekohaseid vastuväiteid ei olnud kaebajal võimalik esitada kriminaalkohtus (
Väljaandmise õigusliku lubatavuse õiguspärasuse kontroll on piisavalt tagatud väljaantava isiku võimalusega esitada Harju Maakohtu vastava määruse peale määruskaebus ringkonnakohtule (
Nimetatud vaidlustamisvõimalust on kaebaja käesolevas asjas ka kasutanud. 8. Enne kaebaja väidete sisulise hindamise juurde asumist on selleks, et vältida halduskohtuliku kontrolli piiridest väljumist, vajalik analüüsida, mis on need asjaolud, mida kriminaalkohus väljaandmise õigusliku lubatavuse hindamisel kontrollima peab. Ringkonnakohtu hinnangul tuli käesolevas asjas väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimisel peatuda järgmistel küsimustel: 1) kas isiku suhtes on taotletavas riigis alustatud kriminaalmenetlust ning koostatud vahistamismäärus (
); 2) kas isikut kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteos, mis on nii taotletava riigi karistusseaduse kui ka Eesti karistusseadustiku järgi karistatav vähemalt üheaastase vangistusega (
lg 1, VEK art 2 lg 1, õigusabi leping art 61 lg 2); 3) kas väljaandmise aluseks on poliitiline kuritegu VEKi tähenduses (
lg 1 p 1, VEK art 3); 4) kas isik on Eestis samas süüdistuses lõplikult süüdi või õigeks mõistetud (
lg 2 p 2, VEK art 9, õigusabi leping art 62); 5) kas taotleva riigi või Eesti seaduste kohaselt on kuriteo aegumistähtaeg möödunud (
9. Lisaks eeltoodule on veel mitmeid aspekte, mida tuleb väljaandmise juures arvestada.
lg-s 1 loetletu puhul ei ole tegemist väljaandmise õigusliku lubatavuse kriteeriumidega, vaid nendele asjaoludele peab väljaandmise otsuses oma põhistatud hinnangu andma Vabariigi Valitsus või justiitsminister. 10. Käesoleva otsuse p-s 8 loetletud väljaandmise õiguslikku lubatavust puudutavate asjaolude suhtes on halduskohtu kontroll
Halduskohus ei saa asuda kriminaalkohtu järeldusi kontrollima ja ümber hindama vaid seetõttu, et kaebaja hinnangul ei ole kriminaalkohus oma seisukohti nõuetekohaselt põhjendanud ega kaebajat ära kuulanud. Harju Maakohtu 12.03.2013 määruse õiguspärasust on määruskaebemenetluse raames kontrollitud. Seega on väljaandmise õigusliku lubatavuse osas olemas jõustunud kohtulahend ning halduskohus saab õigusliku lubatavuse juurde tagasi pöörduda vaid siis, kui ilmnevad mingid uued asjaolud. Selliseks uueks asjaoluks on VF Peaprokuratuuri 28.08.2013 kiri, mille kohaselt süüdistatakse x. Xi VFKrK § 201 lg 1 alusel kerge kuriteo toimepanemises, mille aegumistähtaeg on 2 aastat selle toimepaneku momendist ning see täitus 08.12.2010. Eelnevast tulenevalt ei kuulu x. X
K § 201 lg 1 järgi (volituste kuritarvitamine) süüdistatavas kuriteos ning vaidlustatud justiitsministri käskkiri kuulub vastavas osas tühistamisele. Isiku kinnipidamine ja väljaandmine ei ole lubatav selleks, et isik peab kinnitama, et ta ei vaidlusta kriminaalasja lõpetamist aegumistähtaja möödumise tõttu. Muid uusi asjaolusid, mis tingiksid ka kaebaja VFKrK § 159 lg 4 alusel (kelmus) väljaandmise õigusliku lubatavuse korduva kontrollimise halduskohtu poolt, ei esine. 11. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus, kas täidetud on eeldused x. Xi väljaandmiseks seoses VFKrK § 159 lg 4 alusel (kelmus) süüdistatava kuriteoga. Kaebaja on kriminaalmenetluses ning väljaandmise otsustamise haldusmenetluses välja toonud mitmeid vastuväiteid, mis ei seostu väljaandmise õigusliku lubatavusega. Kaebaja on näiteks rõhutanud, et kriminaalasjal on poliitiline põhjus, mis seostub kaebaja kuulumisega Omski linnanõukokku. Kaebaja on kriminaalmenetluses esitanud tõendid oma väidetava poliitilise tagakiusu tõendamiseks (kriminaalasja nr 1-13-257 toimik, V kd, tl 178 jj). Haldusmenetluses ta nimetatud tõendeid uuesti esitanud ei ole, kuid on tagakiusu asjaolusid kirjeldanud.
lg 1 p 3 kohaselt keeldutakse väljaandmisest, kui on alust arvata, et isiku väljaandmist taotletakse tema poliitiliste tõekspidamiste pärast. Vastava väite esitamisel kaebaja poolt pidi justiitsminister sellega mittenõustumist väljaandmise otsuses põhistama. Vastustaja seda teinud ei ole. Otsuses on vaid märgitud, et väljaandmistaotlus ei käsitle tema tegevust Omski linnanõukogus ning väljaandmistaotluse aluseks ei ole poliitiline ega sõjaväeline kuritegu, mis VEKi art-te 3 ja 4 ning
Vastustaja on lähtunud vaid maakohtu poolt määruses kajastatust ning jätnud tähelepanuta
Nimetatud sätte puhul ei ole vaja, et kuritegu, mille alusel väljaandmist taotletakse, oleks poliitiline. Poliitilise tagakiusu puhul on pigem tavapärane, et väljaandmist taotlev riik varjab tegelikku ajendit. Seetõttu ei piisagi väljaandmise otsustamisel vaid õigusliku lubatavuse hindamisest, vaid väljaandev riik peab enne väljaandmist analüüsima ka nn õiguspoliitilist teavet. Vastav teave on täitevvõimul, mitte kohtutel. Haldusko- 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.