Kuna lapse XXXema on surnud, siis on lapse hooldusõigus XXX . Kohus, andes hinnangut uuritud tõenditele, nõustub täielikult avaldaja esindaja ja lapse huvide kaitseks menetluses määratud esindaja väga põhjalikul analüüsil ja tuvastatud faktiliste asjaolude argumenteeritud hindamise tulemina kujunenud seisukohtadega, mis koos kõigi eelpool kirjeldatud ja asjas kogutud tõenditega kogumis veenavad kohut üheselt, et avaldus tuleb rahuldada, st XXX 5 2-13-3352 tuleb täielikult ära võtta lapse XXX isiku- ja varahooldusõigus. Kohus leiab, et kõik tõendid kogumis, sealhulgas ärakuulamistel saadud teave kinnitab veenvalt ja ümberlükkamatult, et XXX, kes on lapse XXX ainus vanem, seega ainus seaduslik esindaja, ei ole soovinud täita oma vanemakohustusi. Seega on täidetud perekonnaseaduse (
) § 134 lg 1 sätestatud tingimus. Kohtuasjas on veenvalt tõendatud, et taoline vanema poolt vanema hooldusõiguse teostamata jätmine ohustab XXX kehalist, vaimset ja hingelist heaolu, mis on viinud selleni, et lapsele on pärast ema surma määratud eestkostja. XXXei ole kohtule esitanud seisukohti, mis lükkaksid nimetatud andmed ümber. Talle oli antud võimalus saada kohtuistungil ära kuulatud. Laps vajab kasvamiseks ja arenemiseks stabiilset ja turvalist keskkonda ning kohusetundlikke inimesi enda ümber, kes suudavad pakkuda talle piisavat tähelepanu ning vajalikku hoolitsust. XXXei ole seda soovinud lapsele XXX Kuvajevile pakkuda, ta ei ole last kasvatanud ega tema elus osalenud, samuti ei ole ta last ülal pidanud. XXX on veendunud, et ta ei ole lapse XXX isa. Kohus leiab, et avaldus tuleb rahuldada ja võtta XXX täielikult ära vanema hooldusõigus, so nii isiku- kui ka varahooldusõigus lapse XXX suhtes. Ühiskond on huvitatud laste tervisest ja teeb selle kaitseks kõik pingutused, et kaitsta last, tagades temale parimad kasvu- ja arengutingimused, kui perekond selleks ei ole aktsepteeritav.
lg 2 kohaselt on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (edaspidi vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (edaspidi isikuhooldusõigus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (edaspidi varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju.
lg 1 järgi on isikuhooldus hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda.
lg 1 kohaselt, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, muu hulgas sama seaduse §-des 135 ja § 136 loetletuid. § 135 lg 1 kohaselt võib kohus lapse vanematest eraldada ainult juhul, kui lapse huvide kahjustamist ei ole võimalik ära hoida vanemate ja lapse suhtes kasutusele võetud muude toetavate abinõudega.
lg 2 kohaselt võib kohus isikuhoolduse vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Kohus nõustub lapsele menetluses määratud esindaja seisukohaga, et avaldaja poolt taotletud meetmed on proportsionaalsed ning ei kahjusta lapse huvisid ja et muude abinõude kohaldamine ei ole võimalik vanemal huvi puudumise ning lapsega sideme puudumise tõttu.
lg 1 kohaselt üldjuhul eeldatakse, et lapse vara on ohustatud, kui vara hooldaja rikub lapse ülalpidamise kohustust või varahooldusõigusega seotud muid kohustusi või kui ta ei täida varahooldusõiguse kohta kehtivaid kohtu 6 2-13-3352 korraldusi.
lg 1 lähtuvalt teeb kohus kõik otsustused lastesse puutuvates asjades esmajoones lapse huvidest lähtuvalt, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. LaKS § 27 on esitatud alused, millise olemasolul võib last kodust ja perekonnast eraldada. Last ja vanemaid ei tohi üksteisest eraldada vastu nende tahtmist, välja arvatud juhul, kui lahutamine on lapse huvides või kui laps on hädaohus ja lahutamine vältimatu või kui seda nõuab seadus või jõustunud või viivitamatule täitmisele kuuluv kohtulahend. Kohus menetleb asja eelkõige lapse huvidest, vajadustest ja heaolust lähtuvalt, kuid seejuures arvesse võttes ka vanemate õigusi. Kohus asub seisukohale, et käesoleva asja menetlemisel on kogutud küllaldasel määral asjas tähtsust omavaid tõendeid. Kohus on selgitanud asja lahendamiseks välja kõik vajalikud asjaolud ning kuulanud ära lapse vanemad. Kohus on välja selgitanud lapse, eestkostja, lapsele menetluses määratud esindaja ja eestkosteasutuse seisukohad. Kohus leiab, et käesolevas asjas on võimalik teha lahend tuginedes tsiviilasja materjalidele. Kohus on seisukohal, et XXX lapse XXX isiku- ja varahooldusõiguse täielik äravõtmine on põhjendatud ja vastab lapse huvidele. XXXei ole täitnud oma lapse hoolduskohustust ega ilmutanud soovi ilmselt seda ka edaspidi teha, kuna ta ei ole kunagi XXXkasvatanud, temaga kohtunud ja materiaalselt aidanud. Avalduse rahuldamisel juhindub kohus kõigepealt Perekonnaseaduse § 134 lg 1 sätestatust.
Kohus asub seisukohale, et ärakuulatud menetlusosaliste seletustega, samuti kohtu käsutuses olevate dokumentaalsete tõenditega on leidnud täielikult tõendamist, et XXX on jäänud ilma mõlema vanema – ema ja isa vanemlikust hoolitsusest, mis on iga lapse sünnijärgne õigus, ootus ja vajadus. Laps peab eestkostjat ja tema abikaasat enda emaks ja isaks, mis annab tunnistust lapse suhtes positiivsest ja väljakujunenud elukorraldusest, mille säilimist peaks igati toetama. Tulenevalt eeltoodust on kohtu arvates põhjendatud ära võtta XXXtäielikult nii lapse XXX isikuhooldusõigus kui ka varahooldusõigus. Kohus leiab, et niisugune otsustus on lapse huvidele vastav, garanteerides lapse turvalisuse, igakülgse hoolitsetuse ja vaimse ning füüsilise arengu. Seoses asjaoluga, et kohus peab põhjendatuks XXX sünniakti kantud vanemalt ära võtta täielikult nii lapse isikuhooldusõiguse kui ka varahooldusõiguse, on siitpeale alaealise XXX ainsaks seaduslikuks esindajaks eestkostja, kellele kuulub nii lapse isikuhooldusõiguskui ka varahooldusõigus, samuti otsustusõigus ja esindusõigus. Niisuguse otsustuse tegemisel lähtub kohus menetluses väljaselgitatud asjaolude kogumist, eeskätt eestkosteasutuse, lapse esindaja ja ka lapse vanemate ärakuulamisel avaldatud seisukohtadest. Kohtu veendumus on niisugusele alusele rajatud. Käesoleva kohtulahendi tunnistab kohus viivitamata täidetavaks, tuginedes seejuures TsMS § 467 lg 1, lg 5 ja § 478 lg 4. Viimati nimetatud sätte kohaselt 7 2-13-3352 hakkab hagita menetluses tehtav määrus kehtima ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta määrus vastavalt selle sisule on tehtud. Menetluskulude jaotus Menetluskulude jaotamisel juhindub kohus TsMS § 172 lg 1 sätestatust, mille kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline. TsMS § 172 lg 3 kohaselt, hagita perekonnaasja menetluse kulud võib kohus jätta täielikult või osaliselt riigi kanda. Kohus jätab TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda. Kuivõrd lapsele esindaja määramise kohustus tuleneb tsiviilkohtumenetluse seadustikust, tuleb lapse esindaja kulud jätta TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. TsMS § 178 lg 1 kohaselt, menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Raivo Einula 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.