Obsah (4)

§ 11§ 8§ 7§ 12

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 27. september 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-2264 Haldusasi J.T.’i kaebus T

). Viitega nimetatud seaduse § 7 lg 1 ja § 8 lg 1 ning võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 127 lg 1, 2 ja 4 ja § 128 lg 1 sätetele nendib vastustaja, et kaebuse esitaja märgib kaebuses, et ta soovib saada 3 Tallinna vanglalt materiaalse kahju hüvitamist summas 250 eurot põhjusel, et vangla kaotas ära temalt 08.04.2011 toimunud läbiotsimise käigus äravõetud esemed. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et Tallinna vanglal ei õnnestunud välja selgitada, kus on kaebuse esitajalt 08.04.2011 läbiotsimise käigus ära võetud ajakiri „Nelli Saatus“ ja „Kroonika“, 3 koomiksit „Miki Hiir“ ja kirjablokk. Tallinna Vangla nõustub, et nimetatud esemete kaotamisega tekitas vangla kaebuse esitajale varalise kahju. Riigikohtu halduskolleegium on 11.11.2006 asjas nr 3-3-1-71-06 tehtud otsuse p-s 11 märkinud, et isikul, kes on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud, on võimalus valida kahju hüvitamise ja tagajärgede kõrvaldamise nõude vahel. Samuti võib avaliku võimu kandja ise otsustada rahalise hüvitise asemel

§ 11lõikes 3 toodud tingimustel tagajärgede kõrvaldamise kasuks.

Nimetatud põhjusel on vangla andnud kaebuse esitajale kahel korral 09.08.2011 kirjas nr 1-13/25442-1 ja 15.01.2013 kirjas nr 5-18/36031-2 teada, et on valmis asendama kaduma läinud esemed, kuid kaebuse esitaja asendamist ei soovinud. Kahju hüvitamise eesmärk on kannatanu asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud, seega olukorda, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

§ 8

lg 1 kohaselt varaline kahju hüvitatakse rahas, mis tähendab varasema varalise olukorra taastamist. VÕS § 128 lg 1 ja 2 alusel võib hüvitamisele kuuluv varaline kahju olla eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Lisaks asjade asendamise ettepanekule on Tallinna vangla teinud kaebuse esitajale 15.01.2013 kirjas nr 5-18/36031-2 ka ettepaneku, et hüvitab talle otsese varalise kahju summas 8,2 eurot, kuid ka seda kaebuse esitaja ei soovinud ning leidis, et talle tuleb hüvitada ka ristsõnaraamatu maksumus. Kuna vangla tuvastas, et kaebuse esitajale tagastati ristsõnaraamat, siis ei ole kaebuse esitaja nõue selles osas põhjendatud. Tallinna vangla hinnangul ei ole kaebuse esitajale 08.04.2011 toimunud läbiotsimise käigus äravõetud esemete kaotamisega tekkinud 250 euro suurust kahju ning leiab, et põhjendatud on üksnes otsese kahju hüvitamine summas 8,2 eurot või siis ajakirjade, koomiksite ja kirjabloki asendamisega. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Käesolevas haldusasjas taotleb J.T. üksnes Tallinna vangla poolt tekitatud (kuna vangla kaotas ära 08.04.2011 toimunud läbiotsimise käigus kaebajalt ära võetud asjad) materiaalse kahju hüvitamist summas 250 eurot. Samasugune nõue oli esitatud vanglale ka 04.09.2012 kahju hüvitamise nõudes. Samas seoses sama asjaoluga varasemas, 10.06.2011 vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes soovis ta saada materiaalse ja moraalse kahju hüvitamist kokku summas 100 eurot ning haldusasjas nr 3-12-327 Tallinna halduskohtule 16.02.2012 esitatud kaebuses taotles J.T. hüvitada talle Tallinna vangla poolt tekitatud varaline kahju 100 eurot ning mittevaralise kahju 100 eurot ehk kokku summas 200 eurot. Kohus nendib, et kaebaja seisukohad ja soovid kahju hüvitamise viiside osas on samuti olnud ajas muutuvad. Eeltoodust ilmneb, et kaebaja ei ole päris kindel selles, millist liiki ja kui suures ulatuses kahju vangla talle 08.04.2011 toimunud läbiotsimise käigus kaebajalt ära võetud asjade /tl 69/ kaotamisega on tegelikult tekitanud. Samas poolte vahel ei ole vaieldav fakt, et Tallinna vangla on J.T.ile seoses 08.04.2011 toimunud läbiotsimisel kaebajalt asjade ära võtmisega tekitanud varalist (materiaalset) kahju. Küll on aga poolte vahel vaidlus kahju suuruse ja hüvitamise viiside üle. 2.

§ 7

lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega, milleks on haldusakti kehtetuks tunnistamine, toimingu lõpetamine 4 või haldusaktist või toimingust hoidumise nõue. Sama paragrahvi lg-s 3 on sätestatud, et käesoleva paragrahvi lõigete 1–21 alusel hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu, ning lg 4 lubab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid.

§ 8lg 1 kohaselt varaline kahju hüvitatakse rahas.

Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Ka vastavalt VÕS § 127 lg-le 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lg 4 alusel peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Lõikest 6 tuleneb, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju suurust ei saa kindlaks teha, otsustab kahju hüvitamise kohus.

§ 12

lg 1 kohaselt kahju kannatanud isikule on kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati.

§-s 13 on reguleeritud vastutuse piiramisega seonduv, sh lg 1 alusel hüvitise suuruse määramisel arvestatakse: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.

1. Asja materjalidest nähtuvalt pooled on ühel meelel selles, et läbiotsimisel äravõetud asjadest ajakiri „Nelli Saatus“ (märts 2011), 3 koomiksit „Miki Hiir“ ja ajakiri „Kroonika“ (11.08.2009) ei ole vanglas keelatud esemed ja kaebajale ei ole neid tagastatud. Kaebaja väiteil maksis ajakiri „Nelli Saatus“ 1.60 eurot (25 krooni), üks koomiks „Miki Hiir“ ca 1 euro ehk kokku 3 eurot, ajakiri „Kroonika“ samuti ca 1 euro. Kohus nõustub nende orienteeruvate hindadega. Lisaks väidab kaebaja, et temalt võeti ära kirjablokk hinnaga 1 euro, Suur Ristsõnaraamat hinnaga 5.69 eurot ja tavaline ristsõna („Super Kuma“ või midagi analoogset) ca 1.25 eurot. Ilmselt ei ole ebareaalsed ka need kaebaja nimetatud maksumused. Siiski kohus märgib, et nn Suure Ristsõnaraamatu hind on kaebajal ka eri dokumentides muutunud (10.06.2011 taotluses märgitu kohaselt maksis see 98 krooni ehk 6.26 eurot, 04.09.2012 taotluse järgi aga maksis see 89 krooni ehk 5.69 eurot). Kuivõrd käesolevas haldusasjas tähtsust omavas, st viimases kahju hüvitamise nõudes vanglale on kaebaja nimetanud suure ristsõna hinnaks 5.69 eurot, siis lähtub ka kohus sellest hinnast. Samas 08.11.2011 koostatud aktist esemete äravõtmise kohta, milles märgitu õigsust on kinnitanud ka J.T., ei nähtu kirjabloki äravõtmist ega ka seda, et äravõetud ristsõnad oleksid olnud oluliselt erinevad (mis tingiks olulise hinnaerisuse). Aktist ilmneb, et kaebajalt võeti ära veel poolik katkine ajakiri „Airport Magazine“ ja 2 erootilise ajakirja kaaned /tl 69/. Viimatinimetatute äravõtmise eest kaebaja hüvitist ei nõua, mis on ka mõistetav, kuivõrd ajakirja „Airport Magazine“ jagatakse tasuta ja lisaks oli see veel poolik/katkine ning erootilise ajakirja Tet-a-tet kaaned kvalifitseeruvad vangla sisekorraeeskirja § 161 p 15 mõistes keelatud esemeks. Teisalt, nähtuvalt vangla vastustest kaebajale ja kohtule, Tallinna vangla ei sea tegelikult kahtluse alla, et koos erootilise ajakirja kaantega võeti ära ka nende sees olnud kirjablokk (vt 17.10.2011 vastus, 15.01.2013 kaebuse esitajale tehtud ettepanek kahju hüvitamiseks, seletus kaebuse kohta). Seda järeldust kinnitab ka vangla pakkumine kompenseerida kaebajalt asjade äravõtmisega tekitatud kahju summas 8.20 eurot, milline summa ületab oluliselt pelgalt ajakirjade „Nelli Saatus“ ja „Kroonika“ ning 3 koomiksi „Miki Hiir“ maksumuse (1.60 eurot 5 + 1 euro + 3 x 1 euro = 5.60 eurot) ja on isegi suurem kui nende ajakirjade maksumus koos kirjabloki maksumusega. Seetõttu jääb pakutud summa 8.20 eurot kohtule tegelikult arusaamatuks. Ehkki Tallinna vangla väiteil inspektor-kontaktisik Kaja Vikkov on tagastanud J.T.ile pooliku katkise ajakirja „Airport Magazine“ ja 2 ristsõna, siis ei ole vangla selle väite kinnituseks ise esitanud ühtki tõendit (vastavat kaebaja poolt allkirjastatud akti ega isegi mitte Kaja Vikkov sellekohast kinnitust/seletust). Samas peab kohus usaldusväärseks väidet, et vähemalt üks ristsõnadest (ja „Airport Magazine“, kuigi see ei oma asjas tähtsust) on kaebajale tagastatud. Kaebaja on ise võtnud omaks, et talle anti tagasi ajakiri „Airport Magazine“ ja 2011 aprilli „Ristik“ /tl 2 pöördel/. Kuivõrd kaebaja ei teadnud täpselt nn lihtsa ristsõna nimetust (tema sõnul „Super Kuma“ või midagi analoogset), siis kohus loeb, et talle on üks ristsõnadest tagastatud. Kaebaja väide, et tegemist polnud talle kuulunud ristsõnaga, on paljasõnaline. Mis puutub aga Suurde Ristsõnaraamatusse, siis selle kaebajale tagastamise kohta puuduvad isegi kaudsed tõendid. Ühtlasi kohus märgib, et just vastustajal lasub kohustus tõendada, et tegemist ei olnud keskmisest kallima ristsõnaraamatuga. Kohus on juba varasemates analoogilistes kohtuvaidlustes juhtinud vangla tähelepanu vajadusele kinnipeetavatelt asjade äravõtmisel võimalikult täpselt esitada nende olulisemad tunnused, mis võimaldavad hiljem asjade identifitseerimist ja väldivad asjatuid vaidlusi. Antud juhul ei olnud aktis kirjablokki üldse mainitud ning aktis on märgitud lihtsalt „2 ristsõna“, mis võib tähendada ka ajalehesabas igapäevaselt ilmuvat ristsõna, mitte ristsõnaraamatut, millel on konkreetne hind. Niisuguse isikult äravõetud asjade hooletu ülesmärkimisega (ja samamoodi asjade tagastamise fikseerimata jätmisega) võtab vangla endale riski, et tal tuleb hüvitada kahju suuremas ulatuses kui ehk oleks dokumentide korrektse vormistamise korral põhjendatud. Ülaltoodud otsestest ja kaudsetest tõenditest teeb kohus kokkuvõtliku järelduse, et Tallinna vangla on põhjustanud J.T.ile varalist kahju hinnanguliselt summas 12.30 eurot (kuivõrd esemete täpsed hinnad ei ole tuvastatavad, siis VÕS § 127 lg 6 alusel määrab hüvitise kohus).
2. Kohus on seisukohal, et kõik kahju hüvitamise eeldused on täidetud ja puuduvad Tallinna vangla vastutust piiravad asjaolud. Mis puutub vangla valmisolekusse asendada kaebajale äravõetud asjad, siis kohus, arvestades ajafaktorit, ei pea täna enam põhjendatuks, et vastustaja hangib kuskilt kaebajale kompensatsiooniks enam kui kaks aastat vanad ajakirjad. Kohus nõustub põhimõtteliselt kaebuse esitajaga, et kohaseks lahenduseks ei saa pidada kaebajale pakutavat võimalust lugeda praeguseks igasuguse päevakajalisuse kaotanud ajakirju või lahendada nö vananenud ristsõnu. Seetõttu ja eelkõige lähtudes

§ 8

lg-st 1, mille kohaselt varaline kahju hüvitatakse rahas, leiab kohus, et antud juhul saab üksnes rahalise hüvitisega „luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud.“ Samas kohus rõhutab, et kohtu arvates kaebajal ei olnud mõistlikku põhjendust keelduda asjade asendamisest

1. a, millega oleks saanud vaidlus kiire ja õiglase lahenduse.
2. Täiendavalt, seoses J.T.i sooviga saada hüvitist summas 250 eurot või kompenseerida talle tekitatud kahju sigarettides, peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Kohtule jääb täiesti arusaamatuks kaebaja väide, et talle on mõne ajakirja ja kirjabloki, millistest esemetest kalleim maksis 5.69 eurot, kadumisega tekitatud varalist summas 250 eurot (3911.65 krooni!). Seda enam, et varasemalt on kaebaja hinnanud materiaalset ja moraalset kahju kokku summale 100 eurot (10.06.2011 vanglale esitatud kahju hüvitamise nõue) ja nõustunud lõpuks kahju hüvitamisega ka ükstapuha millise 120 sigaretiga või raha kandmisega nii, et kaebajal jääks poe arvele kasutuseks 14.14 eurot. Kohus eelnevalt viitas juba

sätetele, mille kohaselt kannatanule hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Seega ei ole riigivastutuse eesmärk 6 ühelgi juhul kannatanu alusetu rikastumine. Kaebaja ei ole väitnud ja antud asjaolude juures ei oleks see ka võimalik, et tal oleks lisaks otsesele varalisele kahjule (hõlmab eelkõige kaotsiläinud vara väärtust) jäänud saamata veel tulu. Seadusest ei tulene õigust korrutada oma otsene kahju kuude arvuga (küll 2, küll 17 kuud), mis on möödas asjade äravõtmisest. Nõudes Tallinna vanglalt eri aegadel eri summades ja liikides kahju hüvitamist, esitades vastustajale ultimaatumeid ja ähvardusi (nt et hüvitisele lisanduvad kaebaja kohtukulud ja riigilõivud) ei ole kaebaja ausameelselt oma kahju käsitlenud ja on jätnud endast pigem väljapressija mulje. Seda enam, et kaebaja ei ole ise mingeid riigilõive tasunud (taotles hoopis menetlusabi kaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks maksejõuetuse tõttu) ega ole ka mingite muude menetluskulude osas kohtule dokumente esitanud, sh jääb arusaamatuks väide vajadusest nõuda Tallinna vanglalt välja mingite bussipiletite hinnad.

§-st 11 „Tagajärgede kõrvaldamine“ tuleneb küll võimalus rahalise hüvitise asemel nõuda toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist, kuid selle all peetakse silmas nt asjade asendamist samade (samaliigiliste ja sama väärtusega) asjadega, mida antud juhtumil pakkus ka vangla. Seadus ei näe ette võimalust nõuda rahalise hüvitise või asjade samaväärsega asendamise asemel suvalisi esemeid (sigaretid, tee, kohv vms) või suvaliste toimingute sooritamist. Eeltoodut arvestades jääb J.T.i kaebus suuremas osas rahuldamata ja vastustajalt kuulub kaebaja kasuks välja mõistmisele 250 euro asemel üksnes 12.30 eurot, milline summa vastab kaebajale reaalselt tekkinud otsesele varalisele kahjule. 6. HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Et pooled ei ole menetluskulunõuet esitanud, siis ei tõusetu neile menetluskulude väljamõistmise ega proportsioonide küsimus. Seega kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et poolte võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Hurma Kiviloo kohtunik 7