← Eesti

3-08-2267/176

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-2267 Haldusasi OÜ Akos Apteek kaebus

) uus redaktsioon, mille § 15 lg 1 kohaselt anti Vabariigi Valitsusele volitus kehtestada oma määrusega ravimite hulgi- ja jaemüügi juurdehindluse piirmäärad ja nende rakendamise kord.

§ 15

lg 2 ja 3 täpsustasid ravimite juurdehindluse piirmäärade kehtestamise põhimõtteid, muuhulgas pandi Vabariigi Valitsusele kohustus arvestada sellega, et ravimite jaemüügi kaalutud keskmine juurdehindlus peab jääma vahemikku 21-25% (

§ 15lg 3 p 5).

  2. märtsil
  3. a jõustus

§-i 15 lg 1 sätestatud volitusnormi alusel Vabariigi Valitsus

  1. veebruari
  2. a määrus nr 36 “Ravimite hulgi- ja jaemüügi juurdehindluse piirmäärad ning nende rakendamise kord” (edaspidi: Määrus nr 36). Määruse nr 36 § 3 kohaselt rakendatakse ravimite jaemüügil proportsionaalset juurdehindlust ja fikseeritud juurdehindlust, kusjuures ravimite juurdehindluse piirmäärad on toodud määruse lisaks olevas tabelis, mille punkti 2 kohaselt jäävad ravimite jaemüügil juurdehindluse piirmäärad sõltuvalt ühe originaali ostuhinnast vahemikku 0-40% või 6-80 krooni.
  3. OÜ Akos Apteek, OÜ Giromax, OÜ Raja Apteek ja OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles palusid tunnistada Määruse nr 36 põhiseadusevastaseks ja mõista Vabariigi Valitsuselt välja hüvitis kaebuse esitajatele põhiseadusevastase õigustloova aktiga tekitatud kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamiseks. Kaebuste põhjendused: 1.

§ 15

lg 3 p 5 näeb ette, et ravimite jaemüügi kaalutud keskmine juurdehindlus peab jääma vahemikku 21-25%. Sotsiaalministeeriumis

  1. aastal valminud analüüsi kohaselt oli
  2. aastal ravimite jaemüügi kaalutud keskmine juurdehindlus aga 18,66%. Vabariigi Valitsus on olnud tegevusetu Määruses nr 36 sätestatud jaemüügi juurdehindluse piirmäärade kooskõlla viimisel

§-s 15 sätestatuga. Seadusega vastuolus olev määrus on põhiseadusevastane ja tuleb jätta kohaldamata.

  1. Ka ravimiseaduse § 15 lõiked 2 ja 3, mis näevad ette juurdehindluse piirmäärade kehtestamise põhimõtted, on ise vastuolus põhiseadusest tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Apteekide majandustegevusele ja tulu saamise võimalusele seatud piirangud ei võimalda neil kasumlikult tegutseda.
  2. Kaebuse esitajatele on tekitatud kahju saamata jäänud juurdehindlustulu näol. Kaebajad on ravimite müümisel olnud seotud Määruse nr 36 sätestatud piirmääradega. Seetõttu on kaebajate kaalutud keskmine juurdehindlus olnud madalam ravimiseaduse § 15 lg 3 p 5 sätestatust, mis oleks kaebuse esitajatel olnud võimalus teenida tulu jaemüügi kaalutud keskmise juurdehindluse 2 määrade 21-25% juures. Saamata jäänud tulu arvestuse tegemisel on lähtutud kaebajate tegelikele müükidele arvestatud maksimaalsest saavutatavast kaalutud keskmisest juurdehindlusest. Seejuures peavad kaebajad õigeks lähtuda seaduses sätestatud maksimaalsest, 25%-sest juurdehindluse määrast.
  3. Riigivastutuse seaduse (edaspidi: RVastS) §-s 14 sätestatud eeldused kahju hüvitamiseks on täidetud.

§ 15

lg 1 ja lg 3 ning Määrus nr 36 on kaebajate suhtes otsekohaldatavad, sest need normid määratlevad äärmiselt selgelt juurdehindluse piirid ravimite hinna gruppide suhtes ehk juurdehindlus sõltub kaupade sisseostu hinnast. Otsekohaldatavus avaldub kõige selgemalt sellega, et kaebajatel puudub võimalus nimetatud Määruse nr 36 täitmisest keeldumiseks (tegemist oleks rikkumisega, mis võib kaasa tegevusloa kaotuse). Samuti ei saa eeldada, et kaebajad hakkavad valikuliselt täitma õigustloovaid akte. Samuti kuuluvad kaebajad RVastS § 14 lg 1 mõistes eriliselt kannatanud isikute hulka. Seda põhjusel, et ravimite jaemüügiga tegelevad ja apteegiteenust osutavad äriühingud on kindlatele nõuetele vastav ettevõtjate rühm, kellele vastav regulatsioon on suunatud. Kaebuse esitajad kuuluvad otseselt

§ 15ja selle alusel kehtestatud määruse normi adressaatide hulka.

Kaebajad on müünud ravimeid (osutanud apteegiteenust) ning see on olnud nende ainus ettevõtlus. Apteek ei tegutse teistes valdkondades ning seetõttu puudutab ravimiseaduse regulatsioon kaebajate kogu tegevust.

  1. Vabariigi Valitsus palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväited:
  2. Ei ole tõendatud, et kaebuse esitajate väidetav kahju on tekkinud just juurdehindluse piirmäärade tõttu.
  3. Määruse nr 36 ei ole vastuolus seadusega, kuna arvestab koosmõjus kõiki

§ 15

lõikes 2 toodud kriteeriume, sh ravimite kättesaadavust ja tarbijate huve, mitte ainult kaebuse esitajate poolt rõhutatud kaalutud keskmise juurdehindluse protsenti.

  1. Kaalutud keskmise juurdehindluse protsent ei oma seost ravimite müügist saadava juurdehindlustuluga rahas.
  2. Täidetud ei ole RVastS § 14 lõike 1 sätestatud eeldused: õigusnormi otsekohaldatavus ja kaebuse esitaja kuulumine eriliselt kannatanud isikute rühma. KOHTU PÕHJENDUSED
  3. OÜ Akos Apteek, OÜ Giromax, OÜ Raja Apteek ja OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) kahjunõue on esitatud RVastS § 14 alusel, mis sätestab: „Isik võib nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma.“ Nimetatud sättega piiratakse õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist. Avaliku võimu kandja vastutus tekitatud kahju eest saab järgneda kõigi RVastS § 14 lõikes 1 sätestatud eelduste üheaegse esinemise korral. Lisaks on tulenevalt RVastS § 7 lõikest 1 oluline, et vaidlusaluse normiga oleks rikutud kannatanu subjektiivseid õigusi.
  4. RVastS § 14 lõike 1 sõnastus, selle sätte suhe sama paragrahvi lõikega 2 ja normis sätestatud eeldused viitavad sellele, et õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamine on võimalik erandlikel, erakordsetel asjaoludel. Isik ei pea vastutuse tekkimiseks olema mitte üksnes kahju kannatanud, vaid 3 „eriliselt“ kannatanud. See viitab kannatuste suuremale raskusastmele, intensiivsusele, erakordsusele võrreldes teiste sama normi tõttu kahju kannatajatega.
  5. Samas ei ole „kannatuste erilisuse“ kriteeriume seaduses rohkem täpsustatud. Kohus leiab, et RVastS § 14 lg 1 eesmärgi, sisu ja ulatuse mõistmiseks tuleb arvesse võtta sätte kujunemislugu, mis on kajastatud „Riigivastutuse seaduse ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse muutmise seaduse eelnõu“ seletuskirjas: „Kehtiv RVastSi § 14 sätestab õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise alused ja ulatuse. Seejuures on sättes teadlikult silmas peetud üksnes siseriiklikku õigust ning ei ole arvestatud Eesti liitumist Euroopa Liiduga. RVastSi vastuvõtmise ajal
  6. aastal ei olnud aeg eelnõu autorite arvates veel küps laiaulatusliku seadusandja vastutuse kehtestamiseks. Alates
  7. maist 2004 tuleb Eestil juhinduda Euroopa Kohtu praktikast, mille kohaselt peab liikmesriik vastutama EL õigusega vastuolus olevate seadustega, samuti EL direktiivide siseriikliku rakendamata jätmisega kodanikele ja ettevõtjatele tekitatud kahju eest. Tuleb möönda, et EL senised liikmesriigid ei ole säärast vastutust ega ka seadusandja vastutust üldse oma seadustes reguleerinud. Küll aga kohaldatakse selles küsimuses vahetult Euroopa Kohtu pretsedendiõigust. Eesti eripära võrreldes seniste liikmesriikidega on see, et seadusandja vastutus on RVastSis juba osaliselt reguleeritud ja § 14 oma senises sõnastuses oleks otseselt EL õigusega vastuolus. Sätte senisel kujul kehtima jäämine kahjustaks riigi mainet ja hägustaks kodaniku jaoks õiguslikku regulatsiooni. Kahju hüvitamisega kaasnevaid kulutusi see ei säästa, sest EL õiguses kohaldamata jätmisest tulenev vastutus laieneb riigile sõltumata siseriiklikest sätetest. Küll aga tuleb märkida, et selge siseriiklik regulatsioon võimaldab kahjunõuded lahendada märksa odavamalt Eesti kohtutes kui seda on menetlus Euroopa Kohtus. RVastSi § 14 muutmisel kaaluti kahte lahendusvarianti - 1) kas säilitada § 14 kehtival kujul (sh piirangud) ning täiendada seadust eraldi normiga, mis reguleeriks kahju hüvitamist juhul, kui kahju põhjustas avaliku võimu kandja Euroopa Liidu õigusest tulenevate õigusloomealaste kohustuste rikkumine, või 2) näha ette ühtsed alused õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks sõltumata sellest, milline on nõude aluseks olev õigus. Otsustati teise variandi kasuks, sest siseriikliku riigivastutusõiguse ja EL õigusest tuleneva riigivastutuse eristamine võib tekitada tulevikus mitmeid praktilisi probleeme. Avalik-õiguslikus suhtes kahe erineva praktika juurutamine kahandaks õigusselgust ning tagatud ei oleks kahju kannatanud isikute võrdne kohtlemine. Kavandatava § 14 lõike 1 kohaselt võib isik nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustas avaliku võimu kandja kohustuste oluline rikkumine, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Need tingimused on kooskõlas EL õiguse põhimõtetega, kuid võimaldavad seadusandja vastutust praktikas vaid väga piiratud juhtudel, kus seadusandja viga oli tõsine ja isik sattus selle tõttu selgelt ebaõiglasesse olukorda. Enamasti on seadusandjal oma tegevuses poliitiline mänguruum, hüvitust nõudva eksimusega saab tegemist olla vaid põhiõiguste olulise rikkumise korral. Kui nimetada Eesti senisest praktikast tuntud kaasustest maksuintresside juhtumit, siis kindlasti ei olnud tegemist seadusandja olulise, vaid pigem vormilise rikkumisega. Rahandusministri asemel oleks seadusandja pidanud kas ise kehtestama intressi või nägema intressile ette konkreetsema vahemiku. Pole aga mingit alust arvata, et seadusandja oleks kehtestanud väiksema intressi. Õigustloova akti õigusvastase andmata jätmisega on tegu eelkõige juhtudel, kui riik jätab EL määruse kohaldamata või direktiivi siseriiklikkusse õigusesse üle võtmata. Kui näiteks EL direktiiv nõuab seaduse kehtestamist alla 3-aastase lapsega emade kaitseks töösuhetes ja Eesti riik ei võta sellekohast seadust vastu, mistõttu tööandjal õnnestub ema huve kahjustada, saab ema EL kohtupraktika kohaselt nõuda Eesti riigilt tekkinud varalise kahju hüvitamist. Kui aga Eesti riik võtab nõutud seaduse vastu ja ettevõtja sellele vaatamata rikub ema õigusi, vastutab kahju eest ettevõtja. 4 Siseriiklikult tähendab õigustloova akti õigusvastane andmata jätmine juhtumeid, kui seadusandja ei ole kehtestanud Põhiseaduses nõutavat korda või kui vaatamata volitusnormi olemasolule seaduses jäetakse rakendusakt andmata. Kuna sellises situatsioonis on isikule seadusega või Põhiseadusega antud subjektiivne õigus, saab ta seda realiseerida sõltumata riigi käitumisest alamalseisvate õigusaktide kehtestamisel. Näiteks kui puudub haldusakti andmist või toimingu sooritamist reguleeriv kord, peab menetlus toimuma haldusmenetluse seaduse kohaselt, järgides õiguse üldpõhimõtteid. Kuna isiku subjektiivne õigus ei jää vastava regulatsiooni puudumise tõttu realiseerimata, on kahju tekkimise võimalused sellistes situatsioonides väikesed (vt ka seletuskirja § 14 lõike 2 kohta). RVastSi § 14 lõike 1 aluseks on võetud EL kohtu lahenditest tulenevad põhimõtted kahju hüvitamiseks, kui riik ei ole täitnud oma EL õigusest tulenevaid kohustusi (nt ei ole õigeaegselt direktiivi siseriiklikku õigusesse üle toonud või on teinud seda vääralt):
  8. EL õigusel on üksnes vertikaalne mõju, st isik ei saa nõuda teiselt eraisikult kahju hüvitamist, kuigi vastavast õigusnormist (nt asutamislepingust, direktiivist) selline õigus võib talle tuleneda (horisontaalmõju puudub);
  9. riigi rikkumine EL õiguse suhtes on piisavalt tõsine/oluline (sufficiently serious); kohtupraktika pinnalt võib väita, et per se on seda nt direktiivi tähtajaks siseriiklikku õigusesse üle võtmata jätmine. Kui võetakse üle vääralt, siis tuleb vaadelda seda, kas direktiivi enda sõnastus on mitmeti mõistetav, kas rikkumine on teadlik või tahtmatu eksimine (direktiivi tõlgendatakse heas usus) jms;
  10. õigusnormi eesmärgiks on üksikisikule õiguste andmine;
  11. õigusnorm on otsekohaldatav, st normid on selged, täpsed ja tingimusteta;
  12. esineb põhjuslik seos kahju ja riigi õigusvastase käitumise vahel. Kolmas RVastSi § 14 lõikes 1 nimetatud tingimus (kuulumine eriliselt kannatanud isikute rühma) on Euroopa Kohtu praktikas kaebeõiguse üldiseks eeltingimuseks ning seega ka sobiv eeldus kahju hüvitamisele, mis peaks aitama vältida „massnõuete“ esitamist. EÜ asutamislepingu artikli 230 lg 4 järgi on kodanikel õigus pöörduda EL kohtusse teatud Ühenduse institutsioonide otsuste kohtulikuks kontrolliks, kui need on üksikisikule suunatud või kui need otsused otseselt (directly) ja individuaalselt neid puudutavad, kuigi vormiliselt on see teisele isikule adresseeritud määrus või otsus. Seega on üksikisikutel juurdepääs Euroopa Kohtule juhtudel, kui nad on vastava otsuse otseseks adressaadiks või otseselt ja individuaalselt puudutatud kolmandateks isikuteks. Euroopa Kohus on oma praktikas fraasi „otseselt ja individuaalselt puudutab” tõlgendanud väga kitsalt. Otsuse adressaadiks mitteolev isik on ainult siis individuaalselt puudutatud, kui see otsus mõjutab teda üksnes temale ainuomaste tunnuste tõttu või faktiliste asjaolude tõttu, mis eristavad teda kõikidest teistest isikutest, ning seeläbi eristavad teda individuaalselt samal viisil nagu seda, kellele otsus on suunatud. Ei piisa lihtsalt faktilisest puudutatusest või faktilise olukorra raskendamisest, vaid tegu peab olema õigusliku puudutatusega. Puudutatud isikute individualiseerimine peab olema võimalik objektiivsete kriteeriumite alusel ning puudutatud isikute ringi laiendamine pärast vastava otsuse vastuvõtmist on välistatud. See tähendab, et puudutatud isikute hulk ja identiteet peab olema määratletav juba enne otsuse vastuvõtmist. Tõestamaks isiklikku puutumust peab kaebaja demonstreerima oma kuuluvust puudutatud isikute rühma. Kuulumine eriliselt kannatanud isikute rühma on loogiliselt seotud ka RVastSi §-ga 16, mis näeb ette nn „ohverdusnõuded“ – õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise, kui avalikes huvides erakordselt piiratakse kellegi põhiõiguseid või -vabadusi. Ka sellisel juhul tugineb hüvitusnõue Põhiseadusest tuleneval põhiõigust või -vabadust sätestaval normil, mis peab olema otsekohaldatav; seejuures peab isik või isikute rühm olema individualiseeritav läbi õiguste ja vabaduste „erakordse piiramise“.
  13. Seletuskirjas märgitu kinnitab kohtu eespooltoodud tõlgendusi RVastS § 14 lõikes 1 toodud vastutuse piiratusest ja vajadusest välistada massilised nõuded, mis võivad tuleneda põhiseadusevastasest õigustloovast sättest. 5
  14. Seletuskirjast järeldub, et seadusandja eesmärgiks õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise reguleerimisel oli kombineerida kaks erinevat Euroopa Liidu õiguses tunnustatud kontseptsiooni: esiteks nn Francovichi kahju, mille on kujundanud Euroopa Kohtu praktika; ning teiseks kaebeõigus Euroopa Kohtule hagi esitamiseks, mis tulenes (RVastS § 14 vastuvõtmise ja käesolevas asjas väidetava kahju tekitamise ajal) EÜ asutamislepingu artikli 230 lõikest 4 ja mida on Euroopa Kohtu praktikas tõlgendatud nn Plaumanni reegliks.
  15. Õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju analoogiks Euroopa õiguses on eeskätt nn Francovichi kahju, millise nõudeõiguse omandab isik juhtumitel, kui riik ei ole täitnud oma EL õigusest tulenevaid kohustusi (nt ei ole õigeaegselt direktiivi siseriiklikku õigusesse üle toonud või on teinud seda vääralt), vt . Vastutuse eeldused on järgmised: rikutud õigusnorm peab olema kavandatud andma üksikisikutele õigusi; riigi rikkumine on oluline; ning põhjuslik seos kahju ja rikkumise vahel (vt Euroopa Kohtu
  16. novembri
  17. a otsus liidetud kohtuasjades nr C-6/90 ja C9/90 ning
  18. märtsi
  19. a otsus liidetud kohtuasjades C-46/93 ja C-48/93 Brasserie du Pêcheur SA. Seejuures on oluline, et nn Francovichi kahju puhul Euroopa õigus ei sätesta nõudeõigust üksnes „eriliselt kannatanud“ isikutele, vaid kõikidele kahju kannatanutele, mis laiendab tunduvalt Euroopa riikide põhiseadus- ja riigivastutusõiguses tunnustatud kahju hüvitamise ulatust õigusvastase õigustloova akti andmisega/mitteandmise asjades. Euroopa Kohus on Brasserie du pêcheur SA kohtuasjas selgesõnaliselt öelnud (p 71): „Saksa õigusega kehtestatud tingimus, et juhul, kui mõni seadus rikub ülimuslikke siseriiklikke õigusnorme, peab seadusandja tegu või tegevusetus puudutama üksikjuhtumit, muudab ühenduse õiguse rikkumisega tekitatud kahju tegeliku hüvitamise praktikas võimatuks või ülemäära raskeks, võttes arvesse, et liikmesriigi seadusandja ees seisvad ülesanded puudutavad põhimõtteliselt kogu üldsust ega osuta ühtki isikut ega isikute kategooriat, keda võiks vaadelda individuaalselt.“
  20. Tuleb arvestada, et käesoleval juhul ei kuulu kohaldamisele Euroopa Liidu õigus. Kaebajate kahjunõude aluseks ei ole EL õiguse ebaõige ülevõtmine. Nõue on esitatud siseriikliku õiguse alusel. RVastS § 14 lõike 1 võimalik vastuolu Euroopa õigusega aktualiseeruks üksnes ühenduse õiguse alusel esitatud kahjunõude lahendamisel. Kehtiv õigus ei välista õiguskaitsevahendite erinevust Euroopa õiguse ja siseriikliku põhiseaduse rikkumise korral. Eesti õiguskorra õiguskaitsevahendite ulatuse üle otsustab Riigikogu, kaaludes isikute huve õiguskaitsele ja riigi majanduslikke võimalusi kahjude kompenseerimiseks. Ka põhiseaduse kommenteeritud väljaanne tunnistab, et EL õiguse rikkumisel võib riigivastutus olla kannatanusõbralikum kui riigisisese õiguse rikkumisel (lk 277).
  21. Eelviidatud seaduseelnõu seletuskirjas põhjendatakse RVastS § 14 lõikes 1 tingimust, et kannatanu peab kuuluma eriliselt kannatanud isikute rühma, sellega, et see on Euroopa Kohtu praktikas kaebeõiguse üldiseks eeltingimuseks ning seega ka sobiv eeldus kahju hüvitamisele, mis peaks aitama vältida „massnõuete“ esitamist. Kohus märgib, et „kaebeõiguse üldiseks eeltingimuseks“ on antud tingimus mitte kahjunõuete puhul, vaid ühenduse aktide peale hagide esitamisel, millel ei ole nn Francovichi kahjuga mingit seost.
  22. „Otsese ja individuaalse puutumuse“ mõiste selgitamiseks on lisaks eelnõu seletuskirjale kohane viidata Euroopa Kohtu Üldkohtu kohtuniku K. Jürimäe ettekandes (kättesaadav arvutivõrgus:http://www.riigikohus.ee/vfs/767/Foorum08_Jurimae.pdf) antud ülevaatele: „Füüsilised ja juriidilised isikud võivad vaidlustada ühenduse teisese õiguse akte otse esitades tühistamishagi Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtusse. Eduväljavaateid saab hagejatel olla vaid juhul, kui vaidlustatud akt puudutab neid "isiklikult ja otseselt". Mida "otsene ja isiklik puudutatus" tähendab – selle selgitamiseks on kulunud palju kohtulikku energiat. Isikliku puudutatuse mõiste avamisel on otsustava tähendusega Plaumann'i kohtuasjas antud tõlgendus. Selle kaasuse faktilised asjaolud on lihtsad. Plaumann, Saksa ettevõte, tegeles mandariinide ja 6 klementiinide impordiga. Euroopa Komisjon võttis vastu otsuse, millega keelas Saksamaal värskete mandariinide ja klementiinide impordi tollimaksude kogumise edasilükkamise. Plaumann palus Saksamaale adresseeritud otsuse tühistamist. Euroopa Kohus leidis, et tühistamisnõue on vastuvõetamatu. Ajaloolisel Plaumann'i lahendil on kaks tähtsat aspekti. Esiteks, käsitles kohus otsese ja isikliku puudutatuse nõudeid kumulatiivsetena. Seetõttu piirduti vaid viimase kriteeriumi uurimisega. Teiseks, sisustas kohus isikliku puudutatuse mõiste. Kohus märkis:"… isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, saavad väita, et see puudutab neid isiklikult ainult siis, kui see mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab, ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga". Mida kohus otsis, aga ei leidnud, oli ainulaadne tunnus, mis Plaumann'i teistest mandariinide importijaist eristaks, kas akti vastuvõtmise ajal või ka tulevikus. Antud juhul puudutas Komisjoni otsus hagejat ainult tema kaubandusliku tegevuse tõttu, millega võib iga isik igal ajal tegeleda. Plaumann'i reegel leidis ja leiab praktikas korduvkasutust. Plaumann'i reegel selle klassikalises tähenduses on negatiivne printsiip: isiklikku puudutatust pole, kui vaidlustatud akt mõjutab hagejat ainult viimase (majandusliku) tegevuse tõttu, mida võib igaüks ja millal iganes harrastada. Seetõttu polegi tähtis määratleda ettevõtjate/isikute hulka või teha kindlaks nende identiteeti. Samuti pole oluline, et lähitulevikus võib-olla pole kedagi, kes (praktilistel või majanduslikel kaalutlustel) võiks samal alal tegutseda. Kaasaegse kohtupraktika järgi iseloomustavad isikliku puudutatuse nõuet kolm paradigmat. Esiteks, hageja osavõtt haldusmenetlusest. Kui hageja võttis osa haldusmenetlusest, mis viis vaidlusaluse akti vastuvõtmiseni, siis see tähendab ühtlasi, et Euroopa institutsioon oli hageja spetsiifilisest olukorrast teadlik. Järelikult on akt n.ö. hagejale adresseeritud. Teiseks, hagejat on aktis nimetatud (ilma, et ta oleks haldusmenetluses osalenud). Sellised juhtumid esinevad harva. Kolmandaks, akt mõjutab hageja teatud õigusi. Näiteks intellektuaalse omandi õigust. Plaumann'i kohtupraktika kritiseerijad unustavad enamasti, et Euroopa Kohus defineeris isiklikku puudutatuse kriteeriumit kui juriidilist mõistet. Nende sõnade tavatähenduses ei saaks keegi olla rohkem isiklikult puudutatud kui riigi üks ja ainus ettevõtja, kes teatud majandusvaldkonnas tegutseb ja kelle äri mõni Euroopa institutsiooni õigusakt kahjustab. Isiku otsene puudutatus sõltub sellest, kas ühenduse akti toime on seatud sõltuvusse teatud kaalutlusõigusest. Seda kaalutlusõigust võib kasutada kas institutsioon, kes akti vastu võtab, mõni teine Euroopa institutsioon või liikmesriigi asutus, kes ühenduse õigust kohaldab. Kohtupraktika tähenduses saab isikut otseselt puudutada vaid meede, mis moodustab ise tervikliku normide kogumi ega vaja mingeid rakendusnorme. Ning vastupidi, kui meede eeldab selle rakendamiseks liikmesriigi ametivõimude diskretsiooni, siis ei saa see isikut otseselt puudutada. Näiteks riigi (Prantsusmaa) ainus isoglükoosi tootev ettevõte pole Euroopa Kohtu hinnangul otseselt puudutatud Nõukogu määrusest, millega kehtestati riigile isoglükoosi tootmiskogused. Ühenduse meede ei garanteeri iseenesest ettevõtjale mingeid kvoote, vaid selleks peab olema siseriiklik otsus. Liikmesriik võib kvoote ümber jagada ja anda need mõnele uuele tootjale. Samas kui ühenduse meede ei jäta tema adressaadile mingit kaalutlusõigust, selle rakendamine toimub automaatselt ja vahetult EÜ reeglite alusel, siis on isik, kelle õiguslikku olukorda niisugune meede mõjutab, otseselt puudutatud.“
  23. See kirjeldus haakub üheselt RVastS § 14 lõikes 1 toodud mõistega „eriliselt kannatanud isikute rühma kuulumine“. See tähendab, et normi tõttu kannatanud isikute rühmas tuleb moodustada teatud objektiivsete tunnuste alusel alamrühm, kuhu kuuluvad väiksem hulk isikuid, kelle kannatused on erilised ehk kes on iseäranis kannatanud. Käesoleval juhul ei ole OÜ Akos Apteek, OÜ Giromax, OÜ Raja Apteek ja OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) esile toonud mistahes asjaolusid, mis eristaks neid „kannatuste astmelt“ teistest Eesti apteegiteenuse osutajatest, kellel

§ 15ja Määrus nr 36 samamoodi laienes.

16.

§ 15

lg 3 p 5 näeb ette, et ravimite jaemüügi kaalutud keskmine juurdehindlus peab jääma vahemikku 21-25%. Kohus leiab, et siin on silmas peetud jaemüügisektori kaalutud keskmist juurdehindlust. Seda kinnitab

§ 15

lõige 2, mis kehtestab: „Juurdehindluse piirmäärade ja nende rakendami- 7 se korra kehtestamisel võtab Vabariigi Valitsus arvesse ravimite geograafilist ja rahalist kättesaadavust lõpptarbijatele, ravimite turustamisega seotud riske ning kaalutud keskmist juurdehindlust. Kaalutud keskmine juurdehindlus on eri hinnagruppides müüdavate ravimite protsentuaalsete juurdehindluste keskmine, mis on läbi kaalutud sisseostuhindades arvestatud rahalise käibe proportsiooniga igas hinnagrupis. Kaalutud keskmise juurdehindluse kohta koostab Sotsiaalministeerium igal aastal analüüsi käesoleva paragrahvi lõikes 4 esitatud andmete alusel.“

§ 15

lg 3 p 5 suunatust mitte konkreetse ettevõtja majanduslike huvide kaitsele, vaid sektori terviku kaitseks kinnitab asjaolu, et juurdehindluse piimäärad kehtestab Vabariigi Valitsus abstraktse sisuga õigustloova aktiga, mitte konkreetsele ettevõtjale suunatud haldusaktiga. Lisaks nähtub

§ 15

lõike 2 sõnastusest, et ravimite jaemüügi kaalutud keskmine juurdehindlus selgub Sotsiaalministeeriumi iga-aastasest analüüsist, mis koostatakse terve sektori kohta. Vabariigi Valitsus ei taga ega saagi oma määrusega tagada konkreetse ettevõtja kaalutud keskmist juurdehindlust teatud vahemikus, kuna see sõltub ettevõtja profiilist ja enda ärilistest otsustest ja tegevusest (kaubasortimendist, läbimüügist). Nii näiteks võib olla majanduslikult kasumlikum müüa madala juurdehindlusprotsendiga kallimat ravimit, kuna sellest saadav reaalne tulu on suurem kui kõrge juurdehindlusprotsendiga odavama ravimi müümise puhul (juurdehindlusprotsent ja tulu absoluutarvudes on omavahel pöördvõrdelises seoses). 17. Eelmisest punktist nähtub, et

§ 15

lg 3 p 5 eesmärk ei ole tagada igale konkreetsele ettevõtjale juurdehindlusprotsent kindla suurusena või vahemikuna ning seda pole ka objektiivselt võimalik teha. Seega ei anna see säte kaebajatele subjektiivseid õigusi ning nad pole käsitatavad

§ 15lg 3 p 5 otseste adressaatidena. RVast

S § 14 lg 1 eeldus – rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav – pole kaebajate puhul täidetud. 18. Kaebuse esitajad väidavad, et Määrus nr 36 ei ole kooskõlas

§-s 15 sätestatud volitusnormiga, mistõttu on määrus põhiseadusevastane. Põhiseaduse § 87 p 6, mille järgi Vabariigi Valitsus annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks ning põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause, mis sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, rikkumine Vabariigi Valitsuse poolt on kohtu hinnangul käsitatav avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisena RVastS § 14 lõike 1 mõttes. Kuid kui puuduvad muud RVastS § 14 lõikes 1 toodud alused, ei oma määruse võimaliku põhiseadusevastasuse tuvastamine käesoleva asja lahendamise jaoks enam tähtsust. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks peab norm olema asjassepuutuv ehk kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Norm on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral. Kuna kaebus tuleb jätta rahuldamata RVastS § 14 lg 1 teiste eelduste mittetäidetuse tõttu, siis ei mõjutaks kaebaja viidatud normide kohaldamata jätmine ja nende põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kehtetuks tunnistamine käesoleva asja lahendust ja pole seetõttu asjassepuutuvad. 19. Kuna kaebused jäävad rahuldamata, jäetakse OÜ Akos Apteek, OÜ Giromax, OÜ Raja Apteek ja OÜ Karlova Apteek (likvideerimisel) menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel nende enda kanda. Vastustaja ei esitanud menetluskulude nimekirja ega taotlust kulude kaebajatelt väljamõistmiseks. Villem Lapimaa 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.