KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 9 lg 1 alusel hüvitamisele kuuluvat kahju. Kaebaja ei saanud eeldada, et talle võimaldatakse pikaajaline kokkusaamine tihedamini kui kord poole aasta jooksul. Kaebajal toimusid pikaajalised kokkusaamised oma abikaasa ja lastega 09.05.2009 ning 10.11.

1. Tuvastatud on, et 09.05.2009 intsidendis kaebaja abikaasale eksliku informatsiooni edastamisel oli tegemist ametnike üksteisest möödarääkimisega, kuid see ei tähenda, et kaebaja perekonnaliikmetesse oleks suhtutud alandavalt. Tõendatud ei ole, et kaebajale oleks tekkinud 09.05.
2. a sündmusest mittevaralist kahju või et tema perekonna purunemine oleks olnud põhjuslikus seoses vangla tegevusega. Teleri kambrisse mittesaamine võis põhjustada kaebajale teatud ebamugavusi, kuid mitte selliseid kannatusi, mis annaks alust arvata, et kaebajal on õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebajale olid tagatud võimalused saada informatsiooni üldkasutatavas ruumis asuva teleri vahendusel, vangla tellitud ajakirjandusväljaannete lugemise ning kambris olnud raadio kuulamise kaudu. Kaebajal oli võimalik vaidlustada televiisori kambrisse saamiseks loa andmisest keelduvaid haldusakte ja hoida ära väidetavalt tekkinud kahju, kuid kaebaja ei teinud seda. Tõendatud ei ole, et teleri kambrisse mittelubamine oleks kaebajale põhjustanud vaimseid või füüsilisi kannatusi ning rahalist hüvitamist vajavat mittevaralist kahju. 2 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3. H. L apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole halduskohus teinud otsust kaebajale alusetult määratud distsiplinaarkaristustega põhjustatud kahju osas, kuigi nendega riivati kaebaja väärikust ning teotati tema au ja head nime. Halduskohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid seoses kaebaja pere purunemisega ja teinud väärad järeldused seoses kaebaja suhte purunemise järel toimunud kokkusaamiste ning haldusasjas nr 3-11-2994 kirjeldatud sündmuste ja isikutega. Perekonna purunemist soodustas vastustaja tegevus 09.05.2009, mil kaebaja elukaaslasele ja lastele tekitati põhjendamatuid üleelamisi. Vastustaja õigusvastane tegevus on põhjuslikus seoses kaebaja ja tema pereliikmete hingeliste kannatuste ning era- ja perekonnaelu puutumatuse rikkumisega. Vastustaja on rikkunud VSkE § 45, kuna kaebajale võimaldati pikaajalisi kokkusaamisi poole aasta ja ühe päevase vahega. Kaebajal oli alust eeldada pikaajalise kokkusaamise võimaldamist tihedamini kui kord poole aasta jooksul tulenevalt vastustaja varasemast praktikast ning VSkE § 45 sõnastusest. Kaebajal on õigus valida talle sobilik õiguskaitse vahend ning televiisori kasutusloa andmisest keelduvate haldusaktide vaidlustamata jätmine ei tähenda, et kaebajale ei oleks tekkinud reaalset hüvitamist vajavat kahju. Kaebaja teadis, et televiisori kasutamise piiramine distsiplinaarkaristuse olemasolul on õigusvastane, kinnipeetavate vaideid selles küsimuses ei rahuldata ning kinnipeetav A. Tali on samas küsimuses kohtu poole pöördunud. Seetõttu ei pidanud kaebaja vajalikuks vaidlustada eraldi iga tema suhtes tehtud keelduvad haldusakti. Asjakohatud on halduskohtu viited informatsiooni saamisele üldkasutatavas ruumis asuva teleri vahendusel, kuna seal on võimalik televiisorit jälgida vaid kambriuste lahtioleku ajal, mis ei kattu kaebaja poolt soovitud saadete näitamise ajaga. Kaebaja esitas ringkonnakohtule ka HKMS § 175 lg 3 alusel taotluse asendada tehtavas kohtuotsuses ning otsuse avalikus arvutivõrgus kättesaadavaks tegemisel tema nimi ja perekonnanimi initsiaalidega.
4. Viru Vangla vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt on kaebaja rõhutanud väidetava kahju tekkimist just seoses õigusvastaste distsiplinaarkaristuste tulemustega, so televiisori kasutamise keeluga ja ärajäänud pikaajalise kokkusaamisega. Pelgalt distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamist ei loeta mittevaralise kahju tekkimise aluseks ning mittevaralise kahju hüvitise nõudmiseks peab tühistamisega kaasnema mingi täiendav kahju. Kohus ei eiranud kaebaja nõuet mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks, mis väidetavalt tekkis õigusvastaste käskkirjade tulemusel, vaid asus analüüsima neid negatiivseid tagajärgi, mis võisid tekitada hüvitamist vajava kahju. Vastustaja hinnangul on kohus hinnanud tõendeid õigesti ja jõudnud õige järelduseni, et vangla ei ole süüdi kinnipeetava abielu purunemises. Vangistusega kaasneb paratamatult teatud ebamugavustunne ning vanglakaristust kandma asudes saab kinnipeetava perekonnaelu kannatada. Kaebaja ei saanud eeldada, et talle võimaldatakse kokkusaamine tihedamini kui kord poole aasta jooksul. Asjaolu, et määrusest tulenevalt võib pikaajalisi kokkusaamisi anda rohkem, ei tähenda, et neid peab rohkem andma. Vastustaja täitis tol ajal kehtivat distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja, mistõttu ei jäetud kokkusaamisi andmata põhjendamatult ja pahatahtlikult. Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 ei näe ette kinnipeetava õigust pikaajalisele kokkusaamisele. Kui Euroopa Inimõiguste Kohus ei pea era- ja perekonnaelu rikkumiseks seda, kui kinnipeetavale ei anta üleüldse pikaajalist kokkusaamist, siis ei saa ka ainult üks kord poolaastas pikaajalise kokkusaamise võimaldamine olla era- ja perekonnaelu rikkumine. Kaebaja selgitused keelduvate haldusaktide mittevaidlustamise kohta ei ole 3 aktsepteeritavad, kuna iga kinnipeetav peab vaidlustama tema enese suhtes tehtud haldusaktid ise ning ei saa eeldada, et piisab sellest, kui mõni teine kinnipeetav seda tema suhtes koostatud analoogsete haldusaktide osas teeb. Kuna kaebaja enda suhtes koostatud teleri kambrisse lubamisest keeldumiste tühistamist ei nõudnud, siis järelikult ei leidnud ta tol hetkel, et need tema õigusi rikuksid. Ka riigivastutuse seadusest tuleneb, et isikul on esmalt kohustus primaarnõuete kasutamiseks ning alles seejärel on võimalik nõuda kahju hüvitamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus H. L apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja nõutud hüvitise väljamõistmiseks ning halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata ja kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Kaebaja on HKMS § 175 lg-le 3 tuginedes esitanud apellatsioonimenetluses taotluse ringkonnakohtu otsuses ja otsuse avalikus arvutivõrgus kättesaadavaks tegemisel tema nime asendamiseks initsiaalidega. Nimetatud taotlus tuleb rahuldada. Samuti võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde H. L
6. mai
7. a taotluse lisa kuupäevaga
8. mai 2012 (E. Eskla avaldus).
9. juuni
10. a ja
11. novembri
12. a koostatud lisad tagastab ringkonnakohus kaebajale põhjusel, et nende koopiad on asja materjalide juures juba olemas.
13. Kaebaja märgib esitatud apellatsioonkaebuses, et halduskohus ei ole kohtuotsuse põhjendavas osas käsitlenud küsimust kaebajale alusetult määratud distsiplinaarkaristuste eest kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja nende distsiplinaarkaristuste alusena käsitlenud esmalt Viru Vangla 08.05.
14. a käskkirja nr 6.-3/1131-D, millega teda karistati ühe pikaajalise kokkusaamise keeluga. Tartu Halduskohtu 24.11.
15. a otsusega haldusasjas nr 3-09-2151 tühistati käskkiri nr 6.-3/1131-D. Teise Viru Vangla käskkirjaga, 01.04.2009 käskkirjaga nr 6-3/760-D, karistati H. L noomitusega. Halduskohtu 13.10.
16. a otsusega haldusasjas nr 3-09-1576 tühistati käskkiri nr 6-3/760-D. Ringkonnakohus nõustub iseenesest kaebajaga, et vaidlusaluse 29.03.
17. a otsuse motivatsioonist ei nähtu selgelt halduskohtu hinnangut sellele, kas mittevaralise kahju hüvitamine

alusel on põhjendatud ka juhul, kui distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjad hiljem tühistatakse. See viga ei ole veel halduskohtu otsuse tühistamise aluseks, sest otsuse kirjeldavas osas on distsiplinaarkaristuste tühistamisega seonduvale hüvitamise nõudele viidatud ja halduskohus on jätnud lõppkokkuvõttes hüvitamiskaebuse tervikuna rahuldamata, millest võib järeldada, et halduskohus on siiski kaebuse ka eelnimetatud alusel läbi vaadanud ja selle rahuldamata jätnud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajale ei ole

alusel rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju saanud tekkida üksnes seetõttu, et 08.05.2009 ja 01.04.2009 distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad hiljem halduskohtu poolt tühistati. Pelgalt seda, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on hiljem tühistatud, ei loeta mittevaralise kahju tekkimise aluseks ehk teisisõnu ei peeta tühistatud õigusvastast distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja seesuguseks isiku õiguste riiveks, mis tooks kaasa rahalise hüvitise väljamõistmise. Lisaks sellele karistati kaebajat 01.04.2009. a käskkirja alusel noomitusega, mis on kõige kergem karistusliik ja ainuüksi sellise karistuse määramisega ning selle hilisema tühistamisega ei kaasnenud kaebajale ühtegi sellist tagajärge, mis õigustaks talle kahju hüvitise väljamõistmist

§ 9lg 1 alusel.

Sama kehtib ka Viru Vangla 4 01.04.

1. a käskkirja hilisema tühistamisega seonduvalt. Seda, et kaebajale ei ole ainuüksi 08.05.
2. a käskkirjaga nr 6.-3/1131-D ja selle hilisema tühistamisega rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju tekkinud, kinnitab ringkonnakohtu arvates ka asjaolu, et 08.05.
3. a käskkirja kehtivuse ajal ja enne selle tühistamist halduskohtu 24.11.
4. a otsusega, on kaebajale võimaldatud kaks pikaajalist kokkusaamist (09.05.2009, 10.11.2009, tl 68) elukaaslase ja lastega.
5. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult jätnud kaebaja kahjunõude rahuldamata ka seonduvalt 09.05.2009 toimunud intsidendiga ja väitega, et vanglapoolne keeldumine võimaldada kaebajale pärast 08.05.2009 rohkem pikaajalisi kokkusaamisi kui üks poolaastas, tekitas kaebajale rahas hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju.

§ 7

lõige 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

§ 9

lõige 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel on keskseks eelduseks kahju tekkimine isikule. Nimelt on mittevaralise kahju rahalise hüvitamise eesmärgiks isikule kompensatsiooni maksmine talle põhjustatud valu ja kannatuste eest. Kui kahju tekkinud ei ole, ei ole isikul õigust ka rahalisele hüvitisele. Mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse kohtupraktika kohaselt üksnes tervise kahjustamise ja alusetu vabaduse võtmise puhul. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et 09.05.2009 Viru Vanglas asetleidnud intsident ei saanud tekitada mittevaralist kahju kaebajale. Toimiku materjalidest nähtuvalt tekkis vanglaametnike ja kaebaja elukaaslase vahel 09.05.2009 sündmuste käigus konflikt tulenevalt sellest, et esines mitmeid möödarääkimisi ja algselt edastati kaebaja elukaaslasele informatsioon pikaajalise kokkusaamise mittetoimumise kohta seoses 08.05.2009. a käskkirjaga, kuid lõpuks kokkusaamine siiski toimus. Kuna 09.05.2009 pikaajaline kokkusaamine ei jäänud ära ning seda ei katkestatud, siis ei ole tegemist eraelu puutumatuse riivega

§ 9lg 1 tähenduses.

Vastavalt Justiitsministri 30.11.

1. a määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirja" §-le 45 võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Nagu juba märgitud, oli kaebajal pikaajaline kokkusaamine elukaaslase ning lastega 09.05.
2. Järgmine pikaajaline kokkusaamine võimaldati H. L-ile 10.11.2009, so üks päev pärast kuue kuu möödumist eelmist kokkusaamisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kuue kuu pikkuse tähtaja ületamine selline rikkumine, mis õigustaks kaebajale mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist. Samuti on halduskohus ja vastustaja põhjendatult viidanud sellele, et kaebajal ei saanud pärast 09.05.2009 olla alust eeldada, et talle võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi tihedamini kui kord poole aasta jooksul. Asjaolu, et vangla sisekorraeeskiri sätestab, et pikaajalisi kokkusaamisi võib ka rohkem anda, ei tähenda seda, et vangla ongi alati ja igal juhul kohustatud kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi võimaldama vastavalt tema taotlustele ja rohkem, kui ühe poolaastas. Eeltooduga seoses on halduskohus ja vastustaja viidanud põhjendatult sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohus on lahendis Aliev vs Ukraina asunud seisukohale, et konventsiooni artikkel 8 ei näe üldse ette kinnipeetava õigust pikaajalisele kokkusaamisele ning artiklit 8 ehk isiku õigust era- ja perekonnaelule ei rikuta, kui kinnipeetavale ei võimaldata või riigi õigusaktid ei näe ette pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega ega intiimsuhet abikaasaga. Seega kui EIK ei pea era- ja perekonnaelu rikkumiseks seda, kui kinnipeetavale ei anta pikaajalist kokkusaamist üldse, siis vähemalt üks kord poolaastas pikaajalise kokkusaamise võimaldamine ei saa ammugi olla selline era- ja perekonnaelu rikkumine, mis õigustaks 5 kaebajale mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist. Kuna ka pärast 09.05.2009 pikaajalist kokkusaamist on nii H. L elukaaslane kui ka lapsed tulnud kokkusaamisele veel 10.11.2009 ja 06.03.2010, siis viitab see vaatamata kaebaja ning tema endise elukaaslase vastupidistele väidetele pigem asjaolule, et isegi kui H. L kooselu senise elukaaslasega lõppes, siis ei saanud see kuidagi olla põhjuslikus seoses vangla tegevusega kaebajale pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisel perioodil 09.05.2009-10.11.2009 või vanglaametnike käitumisega enne 09.05.2009 toimunud pikaajalist kokkusaamist. H. L on paigutatud kinnipidamisasutusse kandma pikka vanglakaristust ning vangistusega kaasnevad paratamatult teatud ebamugavused ja piirangud suhtlemisel vabaduses viibivate isikutega, sh oma pereliikmetega. Samuti on iseenesestmõistetav, et vanglakaristust kandval kinnipeetaval ei ole võimalik viibida oma perekonnaga koos sama palju kui varasemalt. Seega on reeglina paratamatu, et pikka vanglakaristust kandma asudes võib kinnipeetava perekonnaelu saada kannatada ja see ei saa jätkuvalt olla samasugune kui väljapool vanglat ning selline olukord võib juba iseenesest viia lahkuminekuteni nagu ka vabaduses koos elavate paaride puhul, kes oma tööst või muudest asjaoludest tingituna ei saa igapäevaselt koos elada, vaid peavad hakkama saama kaugsuhtega ning sellest tulenevate probleemidega. Eeltoodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus ka eluliselt usutavaks neid kaebaja ja tema endise elukaaslase väiteid, et nende kooselu purunemise põhjus oli üksnes Viru Vangla ametnike käitumine ja see, et neile ei võimaldatud pärast 09.05.2009 piisavalt palju pikaajalisi kokkusaamisi.
3. Kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist ka selle eest, et ta ei saanud pea pooleteise aasta vältel õigusvastaselt isiklikku televiisorit kambrisse. Asja materjalidest nähtuvalt (tl 87-95) tunnistas vangla kõigepealt kaebajale antud loa kasutada kambris isiklikku telerit kehtetuks ja keeldus edaspidi mitmel korral rahuldamast kaebaja taotlust kambrisse teleri saamiseks põhjendusega, et kaebajale on määratud mitmeid distsiplinaarkaristusi ja need kehtivad, mistõttu ei oleks kaebaja avalduste rahuldamine kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega, milleks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitse. Lähtudes Riigikohtu 09.06.
4. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-32-10 ja 29.09.
5. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-49-10 esile toodud seisukohtadest, ei oleks selliseid, so VangS § 31 lg-s 2 nimetamata kaalutlusi, saanud keeldumiste puhul arvestada. Samas ei ole aga vaidlust selle üle, et loa kehtetuks tunnistamine ja edasised loa andmisest keeldumised olid haldusaktid, mille kehtetuks tunnistamist või tühistamist ei ole kaebaja taotlenud põhjendusega, et ta ei pidanud seda vajalikuks, kuna samaaegselt oli juba teine kinnipeetav enda suhtes koostatud samasisulised haldusaktid kohtus vaidlustanud.

§ 7

lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastasuse tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist siis, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3,4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmisega. Käesolevas asjas esitatud kaebuses märgitud alustel väidetavalt tekkinud mittevaralist kahju oleks kaebaja ilmselgelt saanud vältida eelpoolmainitud haldusaktide osas tähtaegselt esitatud haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise nõudega. Kahju sellisel viisil kõrvaldamise võimalikkus pidi olema kaebaja, kui varemgi haldusorganile ja kohtule oma õiguste kaitseks haldusakti kehtetuks tunnistamise taotlusi ja tühistamiskaebusi esitanud kinnipeetava jaoks arusaadav ja tühistamiskaebuste esitamata jätmiseks ei esinenud kaebajal ka asja materjalidest nähtuvalt mingeid mõjuvaid põhjusi. Kuna kaebaja võimuses olnuks kohaste õiguskaitsevahenditega kahju tekkimist vältida, siis annab ringkonnakohtu hinnangul juba üksnes see asjaolu aluse teleri kambrisse mittelubamisega seonduva hüvitamiskaebuse rahuldamata jätmiseks. Isegi kui lugeda, et eelviidatud alusel puudub alus kaebuse rahuldamata jätmiseks tulenevalt sellest, et kahju hüvitamise nõu sisaldab ka nõude aluseks oleva haldusakti või toimingu 6 õigusvastasuse tuvastamise nõuet, on ringkonnakohus seisukohal, et hüvitamiskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-des 23 ja 24 põhjendatult viidanud sellele, et kuigi keeldumisi saab Riigikohtu 09.06.2010. a otsuse valguses lugeda õigusvastasteks, ei ole alust hüvitise väljamõistmiseks, sest teleri kambrisse mittesaamine võis kaebajale küll põhjustada teatud ebamugavusi, kuid mitte selliseid kannatusi, mis annaks alust arvata, et kaebajal on õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist

§ 9lg 1 alusel.

Samuti ei ole menetlusosaliste vahel olnud vaidlust selle üle, et kaebajale oli perioodil 06.04.2009 – 03.09.2010 tagatud piisav juurdepääs avalikule informatsioonile selle kaudu, et Viru Vangla kambrites on olemas kambrisse sisseehitatud kõlarid, mille kaudu sai kaebaja kambris olles kuulata raadiosaateid ning siis, kui kambrid olid avatud, vaadata erinevatel kellaaegadel televiisorit osakonna päevaruumis ning lugeda vanglasse tellitud ajalehti. Seda, et kaebajale ei võimaldatud kambrisse isiklikku televiisorit, mistõttu kaebaja ei saanud oma sõnul vaadata telerit neil aegadel, kui ta ise tahtis ega vaadata neid saateid, mis just temale meeldisid, ei saa kõike eeltoodut arvestades lugeda sellise intensiivsusega õiguste riiveks, mis oleks saanud ringkonnakohtu arvates kaebajale tekitada rahaliselt hüvitamisele kuuluvat kahju. Lisaks ei ole televiisori vaatamise võimalusest ilmajäämine olukorras, kus juurdepääs infokanalitele eelkirjeldatud viisil säilis, ka ringkonnakohtu arvates kuidagi mahutatav

§ 9

lg-s 1 sätestatud rikkumiste alla, mis annavad õiguse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks. Vanglas viibib teatavasti suur hulk kinnipeetavaid, kellel ei ole üldse võimalik isiklikku televiisorit soetada, mis aga ei tähenda, et ka nemad viibivad terve vangistuse aja inimväärikust alandavates tingimustes. Vastupidiselt kaebaja väidetele ei saa seega isikliku televiisori puudumist kambris, kui isikule on tagatud muud võimalused informatsiooni saamiseks, pidada alati tema inimväärikust alandavaks olukorraks. Einar Vene Madis Ernits 7 Maili Lokk