3-13-2132/16

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Silvia Truman ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 21.10.

1. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-2132 Haldusasi X X kaebus Eesti Vabariigi Valitsuse 23.05.2013 korralduse nr 244 „Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni piirilepingute eelnõude heakskiitmine“ õigusvastasuse tuvastamise ja tühistamise nõudes Menetlusosalised Kaebaja – X X Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
2. oktoobri
3. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus X X määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
4. Jätta Tallinna Halduskohtu
5. oktoobri
6. a määrus muutmata ja X X määruskaebus rahuldamata.
7. Tagastada X Xle määruskaebuse lisadena esitatud Henn Põlluaasa „Eesti-Vene piirileping. Ära andmine või äraandmine“ ja koopiad ajaleheartiklitest ning pöördumistest. EDASIKAEBAMISE KORD Määrus on lõplik ja selle peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg 1, § 252 lg 7). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. X X esitas 09.10.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigi Valitsuse 23.05.2013 korralduse nr 244 „Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni piirilepingute eelnõude heakskiitmine“ (kaebuses märgitud kui Vabariigi Valitsuse 23.05.2013 otsus nr 173-E) õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja tühistamiseks. Põhiseaduse (PS) § 13 kohaselt on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele ning seadus kaitseb igaüht riigivõimu omavoli eest. Eelnimetatud korraldus rikub kaebaja õigust riigi, samuti seaduse kaitsele. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on põhiseaduse koostajate poolt väljendatud, et põhiõigused on isiku subjektiivsed õigused. PS § 14 kohaselt on riigivõimu kohustus kõigi põhiõiguste tagamine. Vabariigi Valitsuse 23.05.2013 korraldus nr 244 rikub kaebaja isikuõigust riigi kaitsele – riik on otsustanud Eesti-Vene piirilepingu eelnõuga, et Eestil pole mingeid territoriaalseid nõudmisi Venemaa suhtes, samuti ei ole tehtud viidet Tartu rahulepingule. Selline leping on riigivõimu 3-13-2132 omavoli. Nimetatud korraldusega ei ole riigivõimu teostatud põhiseaduse, teiste seaduste ega rahvusvahelise õiguse alusel (vt PS § 3). Koos kaebusega taotleti esialgse õiguskaitse korras Eesti Vabariigi Valitsuse 23.05.2013 korralduse nr 244 kehtivuse ja täitmise peatamist ning Eesti-Vene piirilepingu eelnõu esitamise keelamist Vene Föderatsiooni Valitsusele allkirjastamiseks. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel osutub kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega võimatuks, sest allkirjastatud piirilepingu vaidlustamine pole halduskohtus enam võimalik.
9. Tallinna Halduskohus tagastas 16.10.2013 määrusega kaebuse (resolutsiooni p 1) ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Vabariigi Valitsuse 23.05.2013 korraldus nr 244 „Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni piirilepingute eelnõude heakskiitmine“ ei ole oma olemuselt haldusakt HKMS § 6 lg 1 tähenduses, mille vaidlustamiseks saaks halduskohtule esitada tühistamiskaebuse, kuna korraldus ei tekita, muuda ega lõpeta ühtegi kaebaja õigust ega kohustust. Samuti ei ole vaidlustatud korraldus haldusorgani toiming HKMS § 6 lg 2 tähenduses, mille vaidlustamiseks saaks halduskohtule esitada tuvastamiskaebuse. Eeltoodust lähtuvalt puudub kaebajal Vabariigi Valitsuse 23.05.2013 korralduse nr 244 „Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni piirilepingute eelnõude heakskiitmine“ vaidlustamiseks kaebeõigus, mistõttu tuleb kaebus HKMS § 121 lg 2 p 1 kaebajale tagastada ning esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata jätta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10. R. X esitas 16.10.2013 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 16.10.2013 määruse tühistamiseks ja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks. Määruskaebuse esitaja tõi halduskohtule esitatud kaebuses põhjalikult välja enda subjektiivsete õiguste rikkumise. Halduskohtu määrusega on esialgse õiguskaitse taotlus jäetud alusetult läbi vaatamata põhjusel, et Vabariigi Valitsuse 23.05.2013 korraldus nr 244 kaebajat ei puuduta ja tema õigusi ei riku. Kuna PS § 13 kohaselt on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele, siis on ka määruskaebuse esitajal õigus nõuda, et riik kaitseks teda ning täidaks seadust ja põhiseadust. Halduskohtu määrus rikub määruskaebuse esitaja õigust PS §-le 14, kuna määrusega ei ole tema õigusi tagatud ega esialgse õiguskaitse taotlust rahuldatud. Määruskaebuse esitaja esitas 18.10.2013 määruskaebuse täienduse, milles märgib, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 249 lg 3 kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestada ka avalikku huvi ning esitab avaliku huvi tõendamiseks täiendavad materjalid määruskaebuse juurde võtmiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11. Käesolev määruskaebus on esitatud 16.10.2013 määruse resolutsiooni punkti 2 peale, millega jäeti läbi vaatamata kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus. Seepärast puudutab ringkonnakohus kaebeõiguse küsimust, mis oli kaebuse tagastamise aluseks määruse resolutsiooni punkti 1 kohaselt, üksnes niipalju, kui on vajalik esialgse õiguskaitse taotluse osas tehtud lahendi kontrollimiseks.
12. Esialgse õiguskaitse taotluse võib jätta läbi vaatamata, kui esialgse õiguskaitse vajadus ära langeb (HKMS § 249 lg 3
13. lause). Esialgse õiguskaitse vajadus on HKMS § 249 lg 1 kohaselt kaebajal siis, kui tema õiguste kaitse kohtuotsusega võib osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kui menetluses selgub, et kaebaja õiguste rikkumine vaidlustatud avaliku 2