4-13-5703/4

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. septembril 2013.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-13-5703 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Väärteoasi Edgar Joosti kaebus PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 01.08.2013.a otsusele väärteoasjas 2302,13,008493 Menetlusalune isik EDGAR JOOST, isikukood 36711090260, elukoht XXX Kaitsja Ilja Sipari Kohtuväline menetleja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalitus, Rahumäe tee 6/1, Tallinn Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 47, § 57 lg 1 p 3, VTMS § 120 lg 1; § 132 p 1; § 133; § 134; § 135, kohus otsustas: Jätta PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 01.08.2013.a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2302,13,008493 muutmata ning Edgar Joosti kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud 1 Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liikluspolitseinik Margit Männik koostas 13.07.2013.a väärteoprotokolli AB1322744 selle kohta, et 13.07.2013.a kella 00:50 ajal Harjumaal, Harku vallas Tallinn-RannamõisaKloogaranna tee 5-ndal km liikudes Tabasalu suunas juhtis Edgar Joost mootorsõidukit Toyota Prius registreerimismärgiga XXX seisundis kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,47 mg/l, laiendmääramatus -0,05 mg/l, lõplik näit 0,42 mg/l. Alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mõõdetud seadmega Lion intoxilyzer 8000 80005387 TTRC-13/00077 31.05.
2. Kirjeldatud tegevusega rikkus Edgar Joost liiklusseaduse § 69 lg 5 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 01.08.2013.a otsuse alusel väärteoasjas nr 2302,13,008493 määrati Edgar Joostile karistuseks liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi rahatrahv 215 trahviühiku ulatuses, s.o 860 eurot ja liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 alusel kohaldati Edgar Joosti suhtes lisakaristust ja isikult võeti ära mootorsõiduki juhtimisõigus viieks kuuks. Kaebuse sisu Kaebaja taotles kohtult asja lahendamist kirjalikus menetluses. Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kohtuväline menetleja lisakaristuse määramisel arvestanud Kaebaja vastutust kergendava asjaoluga ehk Kaebaja puhtsüdamliku kahetsusega. Menetleja on üksnes piirdunud nimetatud asjaolu fikseerimisega, kuid otsusest ei selgu, kas karistuse määramisel on vastutust kergendavate asjaoludega arvestatud. KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks muu hulgas puhtsüdamlik kahetsus. Kaebaja on seisukohal, et tuvastanud kergendavad asjaolud, on menetleja kohustatud nendega arvestama; menetleja vastavasisuline hinnang peab olema otsuses selgesõnaliselt esitatud. Riigikohtu praktika (RKKKo 3-1-1-14-07) kohaselt tuleb karistuse mõistmisel " […] süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Karistusseadustiku § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt ka esitatud". Samas lahendis on kohus leidnud, et tuvastanud kergendavad asjaolud, on kohus kohustatud nendega arvestama; kohtu sellesisuline hinnang peab olema otsuses selgesõnaliselt esitatud“. Kaebaja leiab, et eespool viidatud seisukohad laienevad ka kohtuvälise menetleja üldmenetluse raames tehtud otsusele. Ehkki Kaebaja ei vaidlusta määratud rahatrahvi suurust, tuleb siiski märkida, et LS 224 lg 2 sanktsioon näeb ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut Kaebajale määrati rahatrahv 215 trahviühikut, so. 71% LS 224 lg-s 2 sanktsiooni maksimummäärast. Otsusest ei selgu, millega on põhjendatud rahatrahv sellises määras, seda vaatamata karistust kergendavate asjaolude esinemisele. Kaebaja möönab, et rahatrahvi suuruse määramine (sanktsiooni piirides) on menetleja diskretsiooniõigus, kuid Kaebaja arvates peab menetleja siseveendumuse kujunemine olema jälgitav. Nii põhi- kui ka lisakaristuse määramisel ei ole kohtuväline menetleja seega arvestanud karistust kergendavate asjaoludega. Kaebaja on seisukohal, et karistust kergendavate asjaolude mittearvestamise näol on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis on toonud kaasa põhjendamatu otsuse. 2 Kaebaja on seisukohal, et lisakaristuse määramine ei käesoleval juhul proportsionaalne ja vajalik abinõu. Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-99-06 leidnud, et ka kogu karistusõiguslik regulatsioon peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. See tähendab, et karistusõiguse mis tahes sätete puhul on võimalik tõstatada küsimust selle sättega võimaldatava põhiõiguste riive kohasusest, tarvilikkusest ja mõõdukusest lahendis kohtuasjas 3-4-1-1-02 on Riigikohus leidnud, et "Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmargi saavutamist. Vaieldamatult ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene". Käesoleval juhul on Kaebaja oma teo lubamatusest aru saanud ja suure rahatrahvi mõjul hoidub uute õigusrikkumiste toimepanemisest. Lisaks tuleb märkidal, et Kaebajal on vaja sõiduki juhtimise õigust seoses tööülesannetega. Juhtimisõiguse äravõtmisel kaotab Kaebaja igasuguse sissetuleku. Muu hulgas raskendab nimetatud asjaolu ka määratud rahatrahvi tasumist. Samas karistuse eesmärgi on võimalik saavutada teise, Kaebajat vähem koormava abinõuga (rahatrahv), mistõttu juhtimisõiguse äravõtmine ei ole käesoleval juhul vajalik abinõu. Kaebaja peab vajalikuks märkida ka järgmist. Otsuses osundab kohtuväline menedeja senisele karistuspraktikale, mille kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse kohaldamata jätta vaid erandlikel asjaoludel. Riigikohtu lahendites on tõepoolest järjepidevalt väljendatud seisukohaga, et isiku karistamisel alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (RKKKo 3-1-1-10-03, RKKKo 3-4-1-2-05, RKKKo 3-1-1-20-06). Samas jätab kohtuväline menetleja tähelepanuta, et Kaebaja ei juhtinud sõidukit alkoholijoobes; käesoleval juhul on üksnes ületatud lubatud alkoholipiirmäära. Joobes juhtimisest tuleb eristada lubatud alkoholipiirmäära ületamist. Seega ei saa nõustuda kohtuvälise menetleja põhjendustega, milliste kohaselt tuleb Kaebajale lisakaristuse määramisel lähtuda senisest karistuspraktikast. Võttes arvesse eeltoodut on Kaebaja on seisukohal, et väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust, muuhulgas ei ole Kaebajale lisakaristuse määramine toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Kaebaja palub tühistada kohtuvälise menetleja väärteoasjas 2302,13,008493 01.08.2013 tehtud otsus osaliselt osas, millega määrati Edgar Joostile LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine viieks kuuks. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. Kohtuväline menetleja tutvunud esitatud kaebuse ja väärteoasja materjalidega jääb oma väärteootsuses toodud seisukohtadele. Kaebusest nähtub, et kaebaja ei vaidlusta põhikaristusena määratud rahatrahvi suurust vaid leiab, et lisakaristuse kohaldamine ei ole antud juhul proportsionaalne ja vajalik abinõu. Kohtuväline menetleja on seisukohal, isik, kellele on välja antud mootorsõiduki juhtimiseõigus on teadlik nii liiklusseaduses kehtestatud nõuetest kui ka liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Seega ei saanud menetlusalusele isikule olla üllatuseks asjaolu, et 3 liiklusnõuete rikkumise eest võidakse rikkujat lisaks rahalisele karistusele karistada ka juhtimisõiguse ära võtmisega või arestiga. Selline teadmine ei ole aga kaebajale soovitud mõju avaldanud ega sundinud teda hoiduma väärteo toimepanemisest. Karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtuvälise menetleja arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Kaebaja ohtlik käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset suhtumist võimalikku saabuvasse tagajärge, so rahatrahvi ja võimalikku juhtimisõiguse äravõtmisse. Samuti näitab selline käitumine ilmselgelt tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja enda ning kaasliiklejate elule, tervisele ja varasse. Arvestades menetlusesemeks oleva rikkumise iseloomu, oli vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine täiesti põhjendatud ning menetlusalusele isikule inkrimineeritud süüteo iseloomu ja menetlusaluse isiku süü suurust ning senist kohtupraktikat arvestades olnuks lisakaristuse kohaldamata jätmine ilmselgelt põhjendamatu, Juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine on äärmiselt ohtlik rikkumine, kuna see võib kaasa tuua väga raskete tagajärgedega liiklusõnnetusi. Seda nii väärteokorras karistatava lubatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis kui ka kriminaalkorras karistatava alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise korral. Seega peab riik andma selge signaali, et taoline käitumine ei ole ühiskonnas aktsepteeritud ja mootorsõiduki juhtimisega seotud rikkumiste näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Antud väärteootsuse tegemisel on kohtuväline menetleja arvestanud süüd kergendava asjaoluna süü tunnistamist ja määranud põhikaristuseks rahatrahvi 860 eurot ning lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 5 kuuks. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et arvestades rikkumise iseloomu, karistuspraktikat ja isiku süü suurust on tegemist täiesti proportsionaalse karistusega. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. 4 VTMS § 132 p 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohaga ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et Edgar Joosti kaebus tuleb jätta rahuldamata. Liiklusseaduse § 69 lõige 5 sätete kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Vastavalt liiklusseaduse § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, s.o kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 punkt 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlust ei ole selles, et Edgar Joost juhtis 13.07.2013.a kella 00:50 ajal Harjumaal, Harku vallas Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna tee 5-ndal km liikudes Tabasalu suunas mootorsõidukit Toyota Prius registreerimismärgiga XXX seisundis kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,47 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, lõplik näit 0,42 mg/l. Väärteo toimepanek on mh tõendatud: 13.07.2013.a koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, millest nähtub, et PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liikluspolitseinik Margit Männik otsustas 13.07.2013.a kõrvaldada Edgar Joost sõiduki Toyota Prius registreerimismärgiga nr XXXjuhtimiselt liiklusseaduse § 91 lg 2 punkti 2 alusel, kuna on alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. Edgar Joost on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kätte saanud samal päeval, s.o 13.07.2013.a, ning kinnitanud seda enda allkirjaga; 13.07.2013.a koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga koos tulemuse väljatrükiga, millest nähtuvalt mõõdeti 13.07.2013.a kell 01:02-01:05 Edgar Joosti alkoholisisaldust väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga Lion intoxilyzer 8000 80005387 TTRC-13/00077 31.05.2013.a, mille lõplik lugem oli 0,47 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, mõõtetulemus 0,42 mg/l; tunnistaja Viktor Eksi ütlustega, mille kohaselt olles politseilises tegevuses liikluspolitseioperatsioonil „kõik puhuvad“, mis toimus TallinnRannamõisa-Kloogaranna
3. km-l, peatas sõiduauto Toyota Prius registreerimismärgiga 764 BDL. Sõiduki roolis olnud juht, meesterahvas puhus indikaatorvahendi näiduks 0,50 mg/l kohta. Meesterahvas toimetati tõendusliku alkomeetri juurde; 13.07.2013.a isikusamasuse tuvastamise protokolliga, millest nähtuvalt võrreldi Edgar Joosti ütlusi, välimust politsei andmekogu andmetega m-KAIRI-ga. Andmete võrdlemisel selgitati välja isiku põhiandmed: Edgar Joost isikukood
4. Infosüsteemis oleva foto isikuga visuaalse võrdlemise tulemus, isikusamasus tuvastatud; menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolliga, mille kohaselt oli tal vaja transportida 2 aastane lapselaps kellel oli kõrge palavik, Mustamäele Vilde teele arsti juurde. Viibisid Tabasalus sõprade juures kus jõi õlut ja tagasi tulles peeti politsei poolt kinni. Tunnistab täielikult oma süüd ja kahetseb; menetlusaluse isiku 15.07.2013.a e-kirjaga, mille kohaselt reede peeti kinni politsei poolt Rannamõisa teel, kus koostati protokoll AB1322744, oma süüd tunnistab. Olid õhtul abikaasa ja lapselapsega 5 Tabasalus sõpradel külas. Abikaasa pani lapselapse kell 21:00 magama. Kell 22:00 paiku mõõtsid lapselapse temperatuuri, mis oli väga kõrge. Helistasid valvearstile kes soovitas lapse viia lastehaiglasse. Sõitsid Mustamäe haiglasse. Kuna ta unustas oma dokumendid Tabasallu, siis jättis naise ja lapselapse Mustamäe haiglasse ning sõitis ise Tabasallu tagasi dokumentide järgi. Teel peeti ta politsei poolt kinni. Kaks nädalat tagasi lõpetas E-kategooria autojuhtide kursused, kuu aega oli töötu, 01.08.2013 sõlmis töölepingu firmaga kes tegeleb rahvusvaheliste vedudega, ootas kaua seda tööd. Pere satub raskesse majanduslikku olukorda. On kauaaegse juhtimiskogemusega autojuht ning see annab talle sissetuleku. Tunnistab oma süüd ja usub, et midagi sellist enam ei kordu. Nimetatud tõenditega on tõendatud, et menetlusalune isik Edgar Joost rikkus LS § 69 lg 5 sätestatud nõudeid. Menetlusalune isik on toime pannud LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Antud juhul ei esine VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele § 30 sätestatud alustel. Kohus peab vajalikuks märkida, et LS § 33 lg 2 p 1 paneb juhile kohustuse enne sõidu alustamist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Joobeseisund on isiku terviseseisund, mille esinemisel ei tohi isik juhtida mootorsõidukit. Edgar Joosti enda ütluste kohaselt viibis ta sõpradel külas ning jõi õlut, misjärel sõitis lapsega haiglasse kust tagasi tulles politsei ta kinni pidas. Seega Edgar Joosti poolt on tegu toime pandud otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 kohaselt, kuivõrd isik teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kaebaja rikkumine on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud § 224 lg 2 järgi. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, s.o 860 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära 2/3 ulatuses ja lisakaristus alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,47 +/- 0,05 mg, laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,42 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on veidi alla keskmise. See aga omakorda tingiks karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemist. Kohtuvälise menetluse jooksul on kohtuväline menetleja tuvastanud karistust kergendava asjaoluna süü tunnistamise, seega on arvestatud kergendava asjaolu esinemist. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Toimikus olevatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut, enne menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist, karistatud korduvalt erinevate liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Karistuseks on määratud rahatrahvid, mis on täidetud osaliselt. Seega on kaebuse esitaja näidanud, et määratud rahatrahvid ei ole oodatud mõju avaldanud, kuigi kaebuse esitanud isikul oli juba suhteliselt suur kogemus karistuste osas olemas. See aga ei sundinud teda uue ja juba raskema 6 liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma ning eelmised rahatrahvid oma eesmärki ei saavutanud. Samuti tuleb karistuse mõistmisel lähtuda õiguskorra kaitsmise huvidest ning õiguskorra alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata pidas vajalikuks sõidukit juhtida ega astunud samme selleks, et oma seisundit kindlaks teha, pidades kõige olulisemaks asuda sõidukit juhtima. Arvestades aga tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra peaks iga isik oma juhile keelatud seisundit tajuma, sellises seisundis sõidukijuhtimine kujutab endast ohtu nii juhi enda elule ja tervisele, kui ka teistele kaaskodanikele – Edgar Joosti sõidukis, tema enda sõnade kohaselt, oli ka kaassõitjatena tema abikaasa ja alaealine lapselaps, siis tuleb kohtul ka sellisesse rikkumisse suhtuda täie tõsidusega. Seega pidas menetlusalune isik täiesti tähtsusetuks iseenda ja teiste liiklejate elu ja tervist. Arvestades kaebuse esitaja kehtivaid karistusi, leiab kohus, et karistuse määramine ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses on täiesti põhjendatud, kuivõrd varasemad väiksemad rahatrahvid ei ole kaebuse esitajale oodatud mõju avaldanud ega teda õiguskuulekaks muutnud. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata, vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutaks mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohtule esitatud kaebuses märgitakse, et määratud lisakaristus ei võimalda kaebuse esitajal töötada. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise ja säilimise eelduseks on liiklusseaduse tundmine ning nende järgimine. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest, juhi kohustustest kui ka karistustest nende nõuete ja kohustuste rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud sellisesse seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka varasema kogemuse põhjal taolise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Kohus leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus kaebuses toodud põhjustel ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna. Menetlusalusele isikule olid tema tööülesanded teada enne vaidlustatud otsuse tegemist ja väärteo toimepanemise ajal. Ometigi see teadmine ei takistanud teda menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemisel. Samuti oli menetlusalune isik, keda on juba korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab täiendavaid rahalisi kohustusi trahvide tasumise näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese süülise käitumise tõttu ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimine kaalus oma olulisuse tõttu üles kaebuses toodud põhjendused, mis viitasid juhtimisõiguse vajalikkusele. Menetlusaluse isiku 7 toime pandud tegu on tahtlik ning arvestades kaebuse esitaja varasemaid karistusi liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest on kaebuse esitaja liikluses ka jätkuvalt ohtlik. Kohtu arvates tuleb selline isik kas põhi- või lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 5 kuuks, so alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Arvestades kergendava asjaolu esinemist ja samuti seda, et varasemad rahalised mõjutusvahendid, so rahatrahvid ei ole sundinud menetlusalust isikut hoiduma uue väärteo toimepanemisest, leiab kohus, et lisakaristuse määr on põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Täiendavalt peab kohus vajalikuks selgitada, et liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise, äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Leili Raedla Kohtunik 8