KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kaire Pikamäe, liikmed Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 29. mai 2013, Tallinn Haldusasja

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

3-10-2805 § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Linnavolikogu 23.09.2010 otsusega nr 203 kehtestati Haabersti linnaosas Kakumäe jahisadama ja selle lähiümbruse detailplaneering Lesta tänav 9, 10, 11, 14 ja 16/18 kruntide ning Lesta tänava ja Nooda tee osas (edaspidi DP). Otsuse kohaselt on planeeritavaks maa-alaks Kakumäe asum Kopli lahe läänekaldal endise kalasadama ja selle lähiala territooriumil. Vastavalt Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud Tallinna üldplaneeringule on detailplaneeringualal kaks juhtotstarvet: sadamaala mere ääres ja ülejäänud ala on väikeelamute ala ehk põhiliselt ühepere- ja ridaelamute, samuti üksikute väiksemate 3- kuni 4-korruseliste elamute ala, kus võib paikneda elamupiirkonda teenindavaid asutusi ja väiksemaid kaubandus-teenindusettevõtteid ja mille tihendamine korterelamutega ei ole soovitav. Kehtestatava DP-ga tehakse ettepanek muuta väikeelamute ala juhtotstarve korruselamute alaks, mis on mõeldud põhiliselt 2- ja enamakorruselistele korterelamutele ning kus võivad paikneda kõik elurajooni teenindavad asutused, kaubandus-teenindusettevõtted. Sihtotstarbe muutmise vajadust põhjendati asjaoluga, et Tallinna üldplaneeringu koostamise ajal ei nähtud ette Kakumäe piirkonna nii kiiret arengut ja ala juhtotstarve määrati olemasolevate tootmishoonete alusel. Kiiresti muutuv sadamaala ja asumi piirkond eeldab tihedamat linnaruumi väikeelamutele iseloomuliku linnaruumi kasutusega võrreldes. Planeeringualale pindalaga 13 ha nähakse ette järgmised ehitusõigused: senise Kakumäe kalasadama asukohale kuni 30 m kõrguse 6 maapealse ja 2 maa-aluse korrusega multifunktsionaalse külalis- ja kalasadama rajamine koos mereäärse sõidu- ja kergliiklusteega, tagamaks piirkonna elanikele juurdepääs mereäärsele alale ning esmatarbekaupade kättesaadavus vältimaks liigseid auto- ja bussisõite; ühe maapinnast kuni 12 m kõrguse maksimaalselt 3-korruselise maa-aluse korrusega 8 korteriga elamu ehitamiseks; ühe maapinnast kuni 20 m kõrguse 1-korruselise tootmishoone ja kolme maapinnast kuni 12 m kõrguse kuni 3-korruselise maa-aluse korrusega kokku 55 korteriga elamu ehitamiseks ning ühe olemasoleva 3-korruselise ärihoone ehitusõiguse täpsustamine. Nii olemasolevate kui ka uute rajatavate hoonete privaatsuse ja kruntide eraldatuse säilitamiseks ja tagamiseks planeeritakse olemasoleva kõrghaljastuse vahele suuremahuline täiendusistutus ja mitmerindeline haljastus; parkimine lahendatakse suuremas osas maa-alusena oma krundil kokku 893 koha ulatuses, tagamaks olemasoleva kõrghaljastuse maksimaalne säilimine. DP seletuskirjas nimetatakse kavandatava ehitustegevuse resultaati väiksemaks piirkondlikuks keskuseks rekonstrueeritava multifunktsionaalse külalis- ja kalasadama ning kuni 3korruseliste korterelamutega. Märgitakse, et Paldiski mnt, Rannamõisa tee ja Ehitajate tee ristumiskohas on kujunenud Haabersti linnaosa keskus, kuid linnaosa ääreasumitel ei ole oma keskusi, mis aga on üliolulised, võimaldamaks kohalikele elanikele nii ühistegevust, siseruumides sportimist kui ka esmatarbeteenuse osutamist ja nn lähipoodi. Võttes arvesse inimeste arvu kasvu, peetakse keskuse rajamist Kakumäele sealset intensiivset ehitustegevust arvestades möödapääsmatuks. Samuti on Tallinnale kui merelinnale oluline 2

(12)3-10-2805 sadamafunktsioon, mida täidab Kakumäe asumisse rajatav jahisadam koos äri- ja sotsiaalobjektidega. Liikluskorralduse kavandamisel on arvestatud, et detailplaneeringuala põhiline juurdepääs on rekonstrueeritav Nooda tee. Nooda tee ühineb Lesta tänavaga sadamahoone juures ja jätkub detailplaneeringu ala hõlmamata Nooda teena Laose tänavani. Piki Nooda teed on juurdepääs kõikidele parkimiskohtadele kogu planeeringualal. Tagamaks pääsu Lesta tänavalt ja Nooda teelt Vabaõhumuuseumi teele, on planeeritud foorijuhtimisega Lesta tänava ja Vabaõhumuuseumi tee ristmik ning Nooda tee ja Vabaõhumuuseumi tee ristmik. Liiklusmüra vähendamise leevendusmeetmena on lisaks piirkiiruse vähendamisele planeeritud sõiduteede äärde ka mitmerindeline haljastus, s.o lisaks kõrghaljastusele kuni meetrine põõsasrinne. Nooda teele on planeeritud pankrannikust läbimurde osas mürasein. Parkimiskohtade planeeritud arv 893 vastab Tallinna Linnavolikogu 16. novembri 2006 otsusega nr 329 kinnitatud “Tallinna parkimise korralduse arengukava aastateks 2006-2014” äärelinna normatiivile

(519). DP-ga kavandatud tegevusega kaasneb oluline keskkonnamõju. Keskkonnamõju hindamise viis läbi OÜ Corson (töö nr 0609 “Tallinnas Kakumäe Jahisadama ja lähiümbruse detailplaneeringu keskkonnamõju strateegiline hindamine”). Keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) aruande ptk-des 8 ja 9 on fikseeritud negatiivse keskkonnamõju vältimiseks ja leevendamiseks kavandatud meetmed, millega on arvestatud nii DP koostamisel, kuid millega tuleb arvestada ka hiljem, ehitiste projekteerimisel, ehitamisel ning kasutamisel.

X X, X X, X X, X X, X X ja MTÜ Kakumäe Selts esitasid 28.10.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavolikogu 23.09.2010 otsuse nr 203 tühistamiseks. Vastuväited DP-le olid kokkuvõtvalt järgmised: 1) senise aedlinliku elukeskkonna ümberkujundamine toob kaasa kinnisvara väärtuse vähenemise; 2) suurenev elanikkond toob kaasa täiendava koormuse niigi ülekoormatud tänavavõrgustikule. Sellega kaasneb piirkonnas ka müra ja saaste. Jalgsi liikumine muutub ebaturvalisemaks. Raskendatud saab olema autoga väljasõit Vabe tänavalt Vabaõhumuuseumi teele; 3) kaubanduskeskuse rajamine toob kaasa kuritegevuse kasvu; 4) kaebajatele kaasneb DP elluviimisega oluline privaatsusriive; 5) rikutud on kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid. Otsuses ei ole põhjendatud, miks ei võetud arvesse elanike poolt esitatud vastuväiteid. Üldplaneeringu muutmise vajadust ei ole piisavalt põhjendatud. Planeeringu vastuvõtmise ja kehtestamise vahele on jäänud liiga pikk aeg. Uuritud ei ole kalasadama vajalikkust ega liikluskoormust. Arvestatud ei ole alternatiivsete lahendustega; 6) kavandatav sadamahoone on vastuolus veeseaduse (VeeS) § 221 lg-ga 1 ning looduskaitse seaduse (LKS) §-ga 34 ja § 38 lg-ga
Ilmne on, et planeeritava hoone näol ei ole tegemist sadamahoonega, vaid valdavas osas kaubanduspinnaga, mille rajamine ehituskeeluvööndisse ei ole LKS-st tulenevalt lubatav. Keskkonnaamet Tallinna Keskkonnaameti taotlust ehituskeeluvööndi vähendamiseks ei rahuldanud, vaid leidis, et avalikku veekogusse rajatava sadamahoone näol on tegemist LKS § 38 lg 4 p 11 kohase erandiga. Keskkonnaameti kooskõlastus on selgelt õigusvastane, kuid see ei ole kohalikule omavalitsusele siduv ning ei välista kohaliku omavalitsuse kohustust selgitada välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud; 7) KSH tellis ja selle kulud kandis OÜ Kakumäe Jahisadam. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 34 lg-st 1 tulenevalt oli KSH koostamise üleandmine lubamatu. Kuna KSH kulud on kandnud arendustegevusest otseselt huvitatud 3

(12)3-10-2805 isik, ei saa tulemust pidada objektiivseks. KSH aruanne on arendajakeskne ja ei käsitle tegelikke alternatiive. Mõjusid looduskeskkonnale käsitletakse puudulikult. KSH aruande hinnang ei ole relevantne, sest planeeringumenetluse käigus muudeti sadamahoone mahtu. KSH aruandele on hinnangu andnud SA Säästva Eesti Instituut/Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskus (SEI), kes peab seda rahuldavaks, tuues välja mitmeid puudusi.

Tallinna Linnavolikogu palus kaebus rahuldamata jätta, jäädes vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduste juurde.
OÜ Kakumäe Jahisadam ja MTÜ Jahisadam palusid oma seisukohtades kaebus rahuldamata jätta.
Tallinna Halduskohus jättis 31.08.2012 kohtuotsusega X. Xi, X. X, A. X, V. X, V. Xi ja MTÜ Kakumäe Selts kaebuse Tallinna Linnavolikogu 23.09.2010 otsuse nr 203 tühistamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 1); mõistis kaebajatelt võrdsetes osades kummagi kolmanda isiku kasuks välja 5000 eurot menetluskulusid, ehk igal kaebajal tuleb tasuda mõlemale kolmandale isikule 833,33 eurot (resolutsiooni p 2); tühistas alates kohtuotsuse jõustumisest käesoleva asja menetluses rakendatud esialgse õiguskaitse meetmed (resolutsiooni p 3). Halduskohtu otsuse põhjendused: 1) DP-st tulenev liikluskoormuse tõus ei riku tõenäoliselt DP-ga kavandatu realiseerimisel kaebajate subjektiivseid õigusi määral, mida oleks võimalik pidada õigusvastaseks. Füüsilistest isikutest kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda, et liikluskoormus ümbruskonnas üldse ei kasvaks. Kaebajate poolt tõstatatud laiemaid liiklusprobleeme ei saanud ega pidanudki käesolevas asjas vaidlustatud DP lahendusega lahendama. Usutav on, et DP-ga kavandatu realiseerimisega kaasnev täiendav liiklusvoog planeeringualal hakkab tulevikus ilmselt liikuma mööda Nooda teed, mida füüsilistest isikutest kaebajate kinnistutele juurdepääsemiseks ei ole vaja kasutada ning et liikluskoormus Vabaõhumuuseumi teel vastab ka pärast DP elluviimist kehtestatud nõuetele. Kohalikul omavalitsusel on õigus ja kohustus oma teedel liiklust korraldada, kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda, et nende poolt kasutatavale teele vastavaid liikluskorraldusvahendeid ei paigutataks, samuti puudub füüsilistest isikutest kaebajatel subjektiivne õigus nõuda mingi kindla ajavahemiku jooksul konkreetselt tänavalt väljapööramise võimalust. Linnakeskkonnas on isikutel suurem talumiskohustus ning isikud peavad arvestama, et teatud liiklusmanöövrite tegemine võib eriti tipptunnil võtta tavapärasest rohkem aega; 2) kuna Lesta teed kasutatakse ehitusaegse juurdepääsuna, siis sellel toimuv ajutine liikluskoormuse kasv ja sellest tekkiv täiendav müra võib ajutiselt vähem või rohkem riivata X. Xi ja X. X subjektiivseid õigusi. Samas on neil võimalik kasutada alternatiivset teed Vabaõhumuuseumi teele pääsuks. Ehitustegevuse tõttu kaasnevat ajutist õiguste riivet ja täiendavat müra tuleb taluda paratamatult kõigil selle naabruses elavatel inimestel ja mitte ainult käesoleva DP realiseerimise puhul. Käesoleval juhul on tulenevalt detailplaneeringuala elanike enda soovide rahuldamisest ja ehituse järkudesse jagamisest esialgselt prognoositav ehitusaeg DP realiseerimiseks küll umbkaudu 5 aastat, kuid nähtuvalt vastustaja ja kolmandate isikute seisukohtadest on selle perioodi jooksul ehituse transpordivajaduste tagamiseks peamiselt kasutusel siiski esimeses etapis ehitatav Nooda tee ja Lesta teed kasutatakse ainult mõningate suuremagabariidiliste veoste vedamiseks, mistõttu ei ole tegemist sellise intensiivsusega riivega, mis tooks kaasa DP tühistamise subjektiivsete õiguste riive tõttu; 3) DP-ga on Lesta tn-le ja Nooda teele ette nähtud kergliiklustee ja ülestõstetud ülekäigurajad, kuigi Lesta tänav ei ole mõeldud DP ala teenindamiseks (va 4

(12)3-10-2805 4) 5) 6) 7) ehitusperiood). Järelikult selles osas liiklusohutus pigem tõuseb. Teistel kvartalisisestel teedel ei ole alust liikluse olulist kasvu eeldada, lähtudes liikluskorralduse lahendusest (mis ei luba Lesta tänavalt sadamahoone juurde otse sõita) ning asjaolust, et liikumiseks kasutatakse eelduslikult suuremaid teid; nähtuvalt KSH lisades toodud mürauuringutest ei ületa DP realiseerimisega kaasnev müra eelduslikult õigusaktidega lubatud müratasemeid. Lühiajaliselt võib see seoses ehitustöödega toimuda, kuid sellist müra tuleb puudutatud isikutel seoses ehitustöödega igal pool paratamatult taluda. Osaliselt prognoosimatu liikluskoormuse puhul (eriti Vabaõhumuuseumi teega seotud liiklusvoog ja selle võimalikud muudatused), on ka vastavate müraprognooside täpsus osaliselt küsitav, kuid kohus ei leia, et planeerimismenetluses tehtud mürauuringutes oleks teadlikult või tahtlikult tekkivaid probleeme valesti käsitletud. Vastustaja on planeeringus ette näinud mitmeid müra vähendavaid meetmeid. Müraküsimuses ei ole vastustaja DP kehtestamisega rikkunud kaebajate subjektiivseid õigusi; kehtestatud DP ei riku kaebajate privaatsust määral, mis võiks olla aluseks DP kehtetuks tunnistamiseks. DP kehtestamisel on kaebajate privaatsuse kaitsmisega seotud küsimustega arvestatud. Käesoleva DP-ga kavandatava külalissadama-kaubanduskeskuse püstitamine mõjutab kindlasti ka planeeringu lähialal liikuvate isikute arvu. Arendajad on leidnud, et igapäevane keskmine täiendav inimvoog peaks planeeringuga kavandatu realiseerimisel moodustama keskmiselt umbes 600 inimest. Usutav on, et planeeringuala lähiümbruse senine rahulik aedlinnale iseloomulik „kõik tunnevad kõiki“ keskkond mõningal määral muutub ning seda muudatust võib käsitleda privaatsusriivena. Planeeringuala suhtes kehtiv üldplaneering annab kaebajatele teatud õiguspärase ootuse senise olukorra (ka põhimõttelise aedlinnas lubatud ehitistest loogiliselt tuleneva privaatsustaseme) säilimiseks. Samas ei välista planeerimisseadus (PlanS) üldplaneeringu muutmist ja seetõttu ei ole sellel tuginev õiguspärane ootus absoluutne. Seda on mitmetes oma lahendites märkinud ka Riigikohus. Üldplaneeringuga hõlmatud ala elanikud ei saa eeldada, et planeeringut kunagi ja üldse ei muudeta, kui seadusandja on sätestanud menetluskorra üldplaneeringu muutmiseks. Sellest menetluskorrast tulenevad isikutele õiguslikud tagatised ja õiguspärane ootus, et üldplaneeringuga loodud hüvede (ka privaatuse tase elukohas) muutmine toimub ainult kõiki asjaolusid ja nende huve põhjalikult kaaludes. Kaebajate ja teiste piirkonna elanike privaatsusega seotud küsimusi on planeeringumenetluses käsitletud ja võetud ette mitmeid meetmeid selle võimalikult kõrgel tasemel säilitamiseks. Ainuüksi privaatsuse osaline vähenemine seoses planeeringuga ettenähtud piirkonnakeskuse ja sadamahoone-kaubanduskeskuse väljaarendamisega ei anna alust kaebuse rahuldamiseks; seadusest tulenevalt ei ole ära määratud lubatud kuritegevuse taset ja sellele vastavat üksikisikute subjektiivset õigust. Planeerimismenetluses loetakse üldplaneeringu ülesandeks muuhulgas ettepanekute tegemist linnakeskkonna kuritegevusriskide ennetamiseks planeerimise kaudu. Kaebajad ei ole näidanud seost nende subjektiivsete õiguste rikkumisega seoses kuritegevusega, kaebajate õigust turvalisele elukeskkonnale ei ole riivatud. DP-s on ette nähtud kuritegevust ennetavad ja kuritegevusriske vähendavad meetmed nagu korralik tänavavalgustus, piirkonna multifunktsionaalne kasutus jne; kaebajad ei ole suutnud tõendada ka asjaolu, et nende subjektiivseid õigusi rikutakse seoses nende kinnisvara väärtuse langemisega. Usutavam on vastustaja DP menetluses toodud ja eksperthinnangute järeldused ja väited, et planeeringu realiseerimisel pikemas perspektiivis kinnisvara väärtus pigem suureneb ja kaebajate omandiõigust riivatud ei ole. Kohus peab toodud väiteid ka terve mõistuse seisukohalt (et korrastamata ala korrastamine ja elanikele vajalike teenuste lisandumine ei saa oluliselt vähendada, vaid pigem suurendab lähialade kinnisvara väärtust) usutavaks ja leiab, et riiklikult tunnustatud eksperdi arvamuse eiramine ei oleks olnud mõistlik; 5

(12)3-10-2805 8) tuginedes planeeringumaterjalides esitatud kaartidele, leidis kohus, et kavandatud sadamahoone-kaubanduskeskus ei asu senisest ehitusjoonest kalda pool, see asub valdavas osas senisest ehitusjoonest mere pool ja meres. Otsitud ja ebaõiged on vastustaja ja kolmandate isikute väited, et ehitusjoone arvestamisel tuleks käesoleval juhul arvestada ka olemasolevate meres asuvate sadamarajatistega (sadamakai), sest LKS § 38 lg 4 käsitleb ehitusjoont ainult ehituskeeluvööndis, mis tähendab, et see ei ulatu merre. Kohtu hinnangul võiks ehituskeeluvöönd ulatuda ka ehitistele, mis on rajatud merre, kuid ainult sel juhul, kui need asuvad mere täitmisega loodud ja kaldaga ühendatud püsival maapinnal. Sadamakaisid selliseks ehitiseks lugeda ei saa. Tegemist ei ole ka selgelt sadamaehitisega LKS § 38 lg 5 toodud mõttes. Sadamaehitise defineerimisel tuleb lähtuda sadamaseaduse § 3 lg-s 1 toodud sadamafunktsioonidest. Sadamafunktsioon ei ole hoone peamiseks otstarbeks ehk tegemist ei ole sadamaehitisega LKS § 38 lg 5 p 11 mõttes ja sellele ei laiene selles toodud erand. DP seletuskirjast nähtub, et kavandatavas hoones on sadamafunktsioonide täitmine ette nähtud ainult 6000 m2 pinnal ning muude funktsioonide täitmiseks on ette nähtud 17520 m2 pinda. Eelpooltoodule vaatamata oli kohus seisukohal, et seadusi kooskõlas ja eesmärgipäraselt tõlgendades on võimalik leida, et kavandatud ehitis ei ole planeeritud seadusega vastuolus. Merre planeerimise ja ehitamise tegi seaduandja võimalikuks 10.07.2009 jõustunud SadS vastuvõtmisel. Nähtuvalt seaduseelnõu II lugemise jätkamisel eelnõule lisatud seletuskirjast ja II lugemise jätkamise stenogrammist (avalikult kättesaadavad Riigikogu koduleheküljel www.riigikogu.ee) on vaieldamatu, et seadusandja eesmärgiks oli reguleerida mitte ainult sadamaehitiste, vaid ükskõik mis liiki kaldakinnisasjaga püsivalt ühendatud ehitiste püstitamist avalikesse veekogudesse. Sellest tulenevalt on ebaõige kaebajate seisukoht, et planeeringu alusel saab merre ehitada ainult sadamaehitisi ja et seaduses sätestatud kooskõlastuste ja lubade saamise järel oli vastustajal võimatu seaduslikult DP-s ette näha võimalust planeeringus ette nähtud funktsioonidega hoonete püstitamiseks, sest tegemist ei ole sadamaehitistega. Nähtuvalt PlanS § 161 lg-st 3 on seadusandja andnud riiki esindavale Tehnilise Järelevalve Ametile õiguse keelduda loa andmisest veekogusse ehitist kavandava planeeringu vastuvõtmiseks, kui see on vastuolus avaliku huviga, sealjuures keskkonnakaitse nõuetega (PlanS§ 161 lg 3 p 2). Käesoleval juhul on Tehnilise Järelevalve Amet vastava menetluse läbimise järel loa andnud ja leidnud, et planeeritu on vastavuses avaliku huviga ja ei ole seega vastuolus ka keskkonnakaitse nõuetega. Samuti on keskkonnakaitse nõuetega vastavust käesoleval juhul kinnitatud vee-erikasutusloa andmisel ja keskkonnamõjude strateegilisel hindamisel. Olukorras, kus kaldaga ühendatud ehitise merre ehitamine (osaliselt mere täitmise ja senise rannajoone muutmisega) on lubatud, oleks ebamõistlik asuda seisukohale, et keelatud on nende ehitiste osaline ulatumine senisele rannaalale, kuna seal kehtivad ranna ja kalda ehituskeeluvööndi piirangud. Sellisel juhul puudub sellisel keelul ja ehituskeeluvööndil sisuline ja ratsionaalne põhjendus. Kui ehitamine oleks vastuolus keskkonnakaitse huvidega ja muuhulgas ka nende eesmärkidega, mis on sätestatud LKS-s ranna- ja kaldaala ehituskeeluvööndi sätestamisel, oleks välistatud VeeS § 9 lg 10 p 3 ja PlanS § 161 lg 3 p 2 alusel vastavate vee-erikasutuslubade ja üldise loa andmine merre ehitamiseks. Sellisel juhul oleks eesmärgipäratu LKS-s ettenähtud ehituskeeluvööndi rakendamine nende kavandatavate ehitiste osade suhtes, mis jäävad kaldaribale, kus ehitised saavad kokku senise maismaavööndiga; 9) DP-s ettenähtud ehitiste planeerimine kaldaga püsivalt ühendatud ehitistena merre ei ole teostatud vastuolus seadusega. Õiguslik regulatsioon on nende küsimuste lahendamisel küll lünklik ja osaliselt vastuoluline kalda ja ranna ehituskeeluvööndi ja kaldaga püsivalt ühendatud avalikku veekogusse püstitatud ehitiste kaldale toetuva osa seoste suhtes, kuid lähtudes seaduste eesmärgipärasest tõlgendamisest on need vastuolud ületatavad ja keskkonnakaitselised eesmärgid saavutatavad ilma, et ehituskeeluvööndit tuleks 6

(12)3-10-2805 automaatselt ja põhjendamatult laiendada sellistele merre ehitatavatele ehitistele, kui need ei ole sadamaehitised. Veelgi ebamõislikum oleks üritada rakendada senist ehitusjoonest tulenevat erandit, sest mere püsival täitmisel muutub kaldajoon; 10) hinnates koostoimes KeHJS § 34 lg-t 1, PlanS § 10 lg-t 5, lg 6 lg-id 61 ja 8 ning vaadates nende kehtivust ja sisu konkreetsetel menetlustoimngute sooritamise ajahetkedel, on vastustaja õigesti leidnud, et tal oli KSH tellimise ajal õigus selle koostamine ja ka finantseerimine üle anda OÜ-le Kakumäe Jahisadam; 11) puudub alus tunnistada DP kaebajate poolt toodud KSH sisuga seotud väidetavate probleemidega seoses õigusvastaseks. On loomulik, et planeeringumenetluse käigus muudetakse osaliselt tulenevalt planeerimismenetluse osaliste seisukohtadest muuhulgas planeeringus kavandatavate hoonete välisilmet, asetust jne. Olemuslikult ja mahtude osas ei ole kavandatavat sadamakeskuse hoonet nii oluliselt muudetud, et võiks rääkida vajadusest korraldada uus KSH. KSH aruande heakskiitmine Keskkonnaministeeriumi poolt tähendab, et seda on põhjalikult kontrollitud ja see vastab kõikidele seaduses esitatud nõuetele. Samuti on KSH-d täiendatud vastavalt Keskkonnaministeeriumi ettepanekutele; 12) seoses võimalike alternatiividega märkis kohus, et vastustaja juhib õigustatult tähelepanu asjaolule, et KSH programm on samuti asjakohaste riigiorganite poolt heaks kiidetud. Alternatiivide valik saab lähtuda KSH puhul eelkõige menetletava DP sisust, mille põhiparameetrid määrab ära arendaja. Põhimõtteliselt pole kaalutud kaebajate poolt väljapakutud alternatiivi vanade sadamaehitiste kasutamiseks planeeringus. Samas selle alternatiivi väljajätmine ei muuda KSH järeldusi väljapakutud alternatiivide põhimõttelise teostatavuse ja keskkonnamõjude osas. Õigustatuks võib pidada KSH väidet, et arendaja poolt välja pakutud idee sadamakaide viimisest mere poole ja sadamaehitisekaubanduskeskuse ja muude rajatiste paigutamisest täidetavale merepõhjale uute kaide ja kalda vahel, on looduskaitselisest seisukohast tulenevalt ainult ühekordsest vajadusest merepõhja süvendada, õigustatud. Seda kinnitavad ka KSH raames läbiviidud uuringud. Lisaks on selline kaide ja sadamahoone-kaubanduskeskuse paigutus kooskõlas ka veidi eemale planeeritava rannakaitserajatisega. KSH ülesandeks ei ole välja selgitada DP-st puudutatud isikute ja neid avalikke huvisid, mille väljaselgitamiseks, tasakaalustamiseks ja kaitseks on ette nähtud muud planeerimismenetluse etapid ja tegevused. Juhul, kui need huvid kaaluvad üles KSH-ga väljapakutud lahenduse, saab kohalik omavalitsus planeeringu üle lõppotsustajana jätta selle kehtestamata; 13) Lesta tn 7 kinnistu näol on tegemist sadamaala või õigemini väljaarendatava piirkonnakeskuse seisukohalt olulise kinnistuga. Perspektiivis ei ole tänaste tootmishoonete ja suure puhkekeskuse kõrvutiasumine eriti loogiline olukord, tänane tootmismaa ja seal asuv ettevõte ei sobi arendatavasse piirkonnakeskusse. Nende alade koosmõju käsitlemine ala sihtotstarbe muutmisel ja uute ehitusõiguste andmisel oli vastustaja PlanS-st (§ 2 lg 1 tulenevate eesmärkide järgimine) tulenev kohustus. Samas ei välista vastuvõetud otsus vastava krundi suhtes tulevikus sihtotstarbe muutmist ja uue DP koostamist. Arvestades asjaolu, et arendaja on krundi sisuliselt otsuse tegemise ajaks omandanud ja on ilmselt huvitatud seal kalatootmise lõpetamisest ning uue arendatavale keskusele sobivama sihtotstarbe ja kasutuse leidmisest, ei anna põhjust lugeda Lesta 7 väljajätmist DP alast kaalutlusveaks. Juhul, kui planeeritav ala koosneb erinevatest omavahel funktsionaalselt erinevaid eesmärke kandvatest aladest, siis on võimalik planeeringut kehtestada osaliselt. Kuna DP-ga hõlmatud alal paiknevale pankrannikule avaldab erosioon kiireloomulist mõju ning vette ehitatavate sadamaehitiste ja kaldakindlustuse ja Nooda tee ehitamine on keskkonnakaitseliselt omavahel seotud, siis leidis vastustaja, et on otstarbekas eraldada DP-ga hõlmatud ala kogu planeeritavast alast. Toodud seisukoht on mõistlik, arusaadav ja ei ole vastuolus avalikkuse huviga. DP kehtestamisel osaliselt väljajäetud ala suhtes ehitusõiguse realiseerimiseks tuleb ikkagi 7

(12)3-10-2805 läbi viia detailplaneeringumenetlus. Vastustaja ei ole teinud kaalutlusviga DP osaliselt kehtestamisel; 14) kohus ei nõustunud kaebajate seisukohaga, et detailplaneeringuala ei ole kiirelt muutuv sadamaala. On selge, et ilma DP kehtestamiseta Kakumäe vastavas piirkonnas kitsas mõttes sadamaala kiire areng toimuda ei saa. Samas ongi kehtestatud planeering suunatud just sellele, et aidata kitsas mõttes sadamaala järele piirkonna üldisele arengule ja toetada seda. Vastav sõnastus DP seletuskirjas ei ole kõige õnnestunum, kuid selle mõte on siiski DP materjalidega piisavalt hoolika tutvumise järel arusaadav; 15) kaebajad märgivad õigustatult, et paratamatult mõjutab kavandatava kogukonnakeskuse tegevust lähedalasuv ja enamiku Kakumäe elanike võimalikule koduteele jääv Rocca al Mare kaubandus- ja ärikeskus ning muud selle ümbruses asuvad teenidnusasutused, mistõttu kavandatavasse asukohta dubleeriva nn kogukonnakeskuse loomine ei ole õigustatud. See ei tähenda aga, et kohalik omavalitsus ei peaks võimaldama teistel teenusepakkujatel välja arendada oma äri- ja teenusekeskusi. Selline lähenemine tähendaks õigusvastast ettevõtlusvabaduse piiramist. Samuti ei saa eitada, et täiendavad rekreatsioonivõimalused elukoha vahetus läheduses tõstavad piirkonna elukvaliteeti. Põhjendatud avalikuks huviks on ka piirkonna parem avamine merele ja rannaala korrastamine. Kogukonnakeskuse arendamine planeeringualal kujutaks endast arvestatavat kaalutlusviga tulenevalt lähedalasuvast teisest ärikeskusest; 16) vastustaja on arusaadavalt selgitanud, miks on valitud kogukonnakeskuse arendamiseks just DP-s ettenähtud asukoht. Kaebajad ise ei ole välja pakkunud tõsiseltvõetavat alternatiivi. Vastustaja viitab õigesti asjaolule, et kohalik omavalitsus peab arvestama ka laiemate huvidega kui suhteliselt kitsa piirkonna elanike huvid; 17) sellises olukorras ja sellises mahus avalike ülesannete enda kanda võtmine arendaja poolt on oluline asjaolu, mida tuleb arvestada lubatud ehitusmahtude määramisel. Vastustaja on lisaks selgitanud, et käesoleval hetkel puuduvad tal piisavad ressursid kõigi mainitud ja vajalike avalikes huvides toimuvate arendustööde tegemiseks, mis näiteks osade elamute puhul tähendab sattumist ärauhtumisohtu pealetungiva mere poolt. Nimetatud kaalutlused ei ole seadusega keelatud nagu ei ole keelatud ka avaliku võimu ja erasektori koostöö avalike huvide realiseerimisel. Käesoleval juhul on tegu planeeringulahenduse otstarbekuse küsimuses langetatud otsusega ja kohtul puudub tulenevalt seadusest ja kohtupraktikast õigus ja võimalus sellesse küsimusse sekkuda. Kuna materiaalsed kaalutlused on paratamatult igasuguse ehitustegevuse puhul olulised ja põhjendatud kaalutlused, ei saa nende arvestamist pidada ka kaalutlusveaks. Kaebajate seisukoht, et tegemist on arendajast eraisiku ärihuvide põhjendamatu eelistamisega avalikele huvidele, on ebaõige ja ei saa olla aluseks DP kehtetuks tunnistamisele; 18) suur hulk Kakumäe piirkonna elanikke on olnud planeeringu menetlemise käigus vastu planeeringuga kavandatule. Samas see vastuseis ei ole oma kõigis aspektides lõpuni läbimõeldud ja ratsionaalne. Vastustaja ei ole teinud menetluse käigus olulisi kaalutlusvigu või jätnud oma kaalutlusi põhjendamata. Seega puudub alus ka sellel põhjusel detailplaneeringu kehtetuks tunnistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. X. X, X. X, A. X, V. X, V. X ja MTÜ Kakumäe Selts esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad Tallinna Halduskohtu 31.08.2012 kohtuotsus tühistada ning menetluskulud vastustaja kanda jätta. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) halduskohus on hinnanud füüsilistest isikutest kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumist kogumis, arvestamata asjaolu, et vaidlustatud otsuse tagajärjel on füüsilistest isikutest kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumise ulatus erinev. Ehkki

§ 19lg 1 8

(12)3-10-2805 2) 3) 4) 5) 6) 7) 8) võimaldab esitada kaebuse ühiselt, osaleb iga kaebaja menetluses iseseisvalt (

§ 19

lg 2) ning kohtuotsuses tuleb iga kaebaja õiguste rikkumist käsitleda eraldiseisvalt. Samuti oleks kohus pidanud hindama DP-st igale füüsilisest isikust kaebajale tulenevaid mõjutusi kogumis. Kohus ei ole olulisi asjaolusid välja selgitanud, rikkudes sellega uurimispõhimõtet ning põhimõtet, et kohtuotsus peab olema sisult kontrollitav (

§ 165

lg 1 p 4); ehkki isikutel ei ole absoluutselt kaitstavat õigust olemasoleva elukeskkonna säilimisele, sh nõuda, et liikluskoormus ning sellega kaasnev müra ja saaste ei tõuseks, on isikul õigus nõuda, et planeerimisotsustuste tegemisel ei kaasneks olemasoleva elukeskkonna olulist halvenemist. Tänaseks päevaks on Vabaõhumuuseumi tee läbilaskevõime ammendunud. Halduskohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta ei arvestanud tõendina kaebajate esitatud T. Metsavahi 29.10.2012 arvamust (

§ 165lg 1 p 2).

Kaebajad ei eeldagi, et piirkonna liiklusprobleemid oleks võimalik DP raames lahendada, vaid nende sooviks on ära hoida olemasoleva liiklusolukorra halvenemine. Üldplaneeringuga ettenähtud maaalade üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste, sh maakasutuse juhtotstarbe tingimuste muutmisel DP-ga tuleb arvestada ka sellise tegevuse mõju piirkonna teede- ja tänavate läbilaskevõimele; kaebajad ei nõustu halduskohtu järeldusega, nagu KSH lisades toodud mürauuringutest nähtuvalt ei ületa DP realiseerimisega kaasnev müra eelduslikult õigusaktidega lubatud müratasemeid. KSH raames käsitletud uuring tugineb AS Ramboll Estonia 2006. a koostatud liiklussageduse aruandele, mis on vananenud. Liiklussageduse kahekordne tõus toob kaasa arvutusliku liiklusmüra ekvivalenttaseme tõusu 3 dB võrra. Õhusaaste suurenemisega seotud vastuväiteid ei ole halduskohus üldse käsitlenud. Õhusaaste osas ei ole ühtegi uuringut DP ega KSH raames läbi viidud; halduskohus on vastuolus enda poolt esitatud põhjendustega jõudnud järeldusele, et DP ei riku kaebajate privaatsust määral, mis võiks olla aluseks DP kehtetuks tunnistamiseks. Seetõttu ei ole halduskohus täitnud kohaselt kohtuotsuse motiveerimise kohustust (

§ 157

lg 1); asjaolu, et seadusega ei ole määratud lubatud kuritegevuse taset ja sellele vastavat üksikisikute subjektiivset õigust, ei välista sel motiivil lähipiirkonna elanike, sh füüsilistest isikutest kaebajate omandiõiguse ja huvide kaitset. Kaebajate õigus turvalisele elukeskkonnale kuulub PS §-de 28 ja 32 kaitsealasse. Asjaolu, et suurte kaubanduskeskuste rajamine toob kaasa kuritegevuse tõusu, on üldteada; Kakumäe piirkonda sobimatu kaubanduskeskuse rajamine vähendab oluliselt mitte ainult naaberkinnistute, vaid ka teiste lähipiirkonna kinnistute väärtust. Seda, et piirkonda sobimatu hoone ehitamine võib vähendada naaberkinnistute väärtust, on kinnitanud ka Riigikohus lahendis nr 3-3-1-4-12; halduskohus ei ole õiguspäraselt hinnanud kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt (

§ 158lg 3).

Kaebajad ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et esinevad mõjuvad põhjused DP-ga Tallinna linna üldplaneeringus määratud väikeelamu juhtotstarbe muutmiseks korruselamu maaks. Ühtegi mõjuvat põhjust, miks on sedavõrd suure keskuse ning kortermajade rajamine vajalik just DP alale, esitatud ei ole, vastavad põhjendused on „otsitud“ alles arendaja poolt kinnistute omandamise järgselt. Arusaamatuks jääb, millist avalikku huvi järgib kortermajade rajamine väikeelamu maale, kuivõrd kohus on hinnanud erinevaid huvisid üksnes kavandatud sadamahoone valguses; kaebajad ei nõustu halduskohtuga, et kavandatud ehitusmahtude osas on tegemist otstarbekuse küsimuses langetatud otsusega, mille osas kohtul pole võimalik sekkuda, ning et DP-ga kavandatud ehitusmahud on mh tingitud ka laiemast avalikust huvist. Halduskohus ei ole andnud kohast hinnangut, kas valitud planeeringulahendus on puudutatud huvide seisukohalt tasakaalustatuim ning optimaalseim. Suur kaubanduskeskus ei mahu mõiste alla kogukonnakeskus, mille sisu peaks olema eelkõige 9

(12)3-10-2805 kogukonna liitmine. Väikesadama rajamine puudutab laiemalt Tallinna elanike huve, ent nende isikute hulk, kelle huve sedavõrd suuremahulise sadamahoone rajamine järgib, on oluliselt väiksem, kui nende inimeste hulk, kes elavad igapäevaselt Kakumäe poolsaarel ning kasutavad igapäevaselt olemasolevat teedevõrku. Mereturismi arendamine on võimalik ka teistes Tallinna linna piirkondades ning seda sellises ulatuses kohalike elanike subjektiivseid õigusi rikkumata; 9) kaebajad ei nõustu halduskohtu järeldusega seonduvalt Lesta tn 7 kinnistu DP alast välja jätmisega. Kaebajate hinnangul seisneb kaalutlusviga selles, et ka Lesta tn 7 kinnistu DPsse sissejätmisega oleks olnud võimalik tagada DP eesmärgi – sadamahoone ja piirkondliku keskuse rajamine – oluliselt väiksemate mahtudega, kui kehtestatud DP-s. Sadamahoone oleks saanud ehitada Lesta tn 7 kinnistule. Selliselt oleks olnud tagatud ka kohalike elanike ja arendaja huvide optimaalsem tasakaal. DP osaline kehtestamine on vastustaja diskretsioon, mis peab lähtuma PlanS-ga ette antud kaalutlusruumist. Halduskohus on jätnud hindamata DP osalise kehtestamise mõju DP menetluses esitatud vastuväidete kaalumisele; 10) kaebajad ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaldaga ühendatud ehitise merre ehitamisel (mere täitmise ja senise rannajoone muutmisega) LKS §-s 38 sätestatud ehituskeeluvööndi regulatsioon ei kohaldu. Avaliku veekogu täitmisega muutub rannajoon ning selles ulatuses laieneb ka rannal kehtiv ehituskeeluvöönd. Ehituskeeluvööndis on ehitamine lubatud LKS § 38 lg-tes 4 ja 5 toodud eranditel. Ehituskeeluvööndis on võimalik ehitada ka ehitist, millele ei kohaldu LKS § 38 lg-tes 4 ja 5 toodud erand, kuid üksnes juhul, kui Keskkonnaamet on andnud nõusoleku ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Antud juhul nõuetekohast menetlust ehituskeeluvööndi vähendamiseks läbi ei viidud ning DP-ga ehituskeeluvööndit vähendatud ei ole. Sõltumata Keskkonnaameti nõusolekust lasub lõplik vastutus õiguspärase haldusakti andmisel kohalikul omavalitsusel; 11) kaebajad leidsid kaebuses, et tiheasustusala laiendamine üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga ei ole kooskõlas LKS § 41 lg-ga 2 ning õiguspärane. Halduskohus on jätnud LKS § 41 lg 2 kohaldamata, samuti ei ole esitanud põhjendusi, miks on viidatud säte asja lahendamisel asjassepuutumatu; 12) kaebajad ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et vastustajal oli õigus KSH koostamise tellimine ja finantseerimine üle anda arendajale OÜ Kakumäe Jahisadam. KeHJS § 34 lgs 1 sätestatut tuleb lugeda sõnaselgeks KSH finantseerimiskohustuse üleandmise keeluks juhtudel, mil planeeringu koostamise korraldajaks on kohalik omavalitsus. 7. Tallinna linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub see rahuldamata jätta. Vastustaja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning kordab halduskohtule esitatud seisukohti. 8. OÜ Kakumäe Jahisadam ja MTÜ Jahisadam paluvad vastuses apellatsioonkaebus rahuldamata jätta, nõustudes samuti halduskohtu otsusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning

§ 201lg-le 4 tuginedes oma otsust ei põhjenda.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud uusi seisukohti ega lisatud uusi tõendeid, mis vajaksid ringkonnakohtu poolt täiendavat analüüsi ja hindamist. Ringkonnakohus vastab järgnevalt apellatsioonkaebuse väidetele üksnes osas, mis puudutab kohtumenetluse normide väidetavat rikkumist halduskohtu poolt. 10

(12)3-10-2805

Halduskohus ei ole hinnanud iga kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist eraldiseisvalt, kuid see ei ole viinud vale otsuse tegemiseni. Halduskohus on hinnanud DP-st tulenevaid võimalikke mõjutusi ning leidnud, et need ei saa ühelgi juhul olla nii intensiivsed, et tooksid kaasa DP-lahenduse õigusvastasuse. E. X elab ainsana DP-alal asuvas korterelamus, kõigi teiste kaebajate elamud asuvad DP-alast ca 60-200 m kaugusel ning pole põhjust arvata, et DP võiks nende õigustele avaldada märkimisväärselt erinevat mõju. Apellatsioonkaebusest ei selgu ka, mil moel iga kaebaja suhtes kõigi mõjutuste kogumis hindamine oleks kaasa toonud teistsuguse kohtuotsuse tegemise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et DP-ga kaasnevad mõjutused jäävad kaebajate talumiskohustuse piiridesse.
Halduskohus ei ole jätnud olulisi tõendeid tähelepanuta. Halduskohus on möönnud, et liiklus Vabaõhumuuseumi teel on pingeline, kuid samas on halduskohus tuginenud asjaolule, et uutele korterelamutele ja sadamahoonele hakkab juurdepääs toimuma rajatava Nooda tee kaudu. Arvestada tuleb veel sellega, et liiklustihendus Vabaõhumuuseumi teel ei ole seotud selles piirkonnas elavate inimeste hulgaga, vaid tegemist on eeskätt Haabersti ringi halvast läbilaskevõimest tuleneva transiitliiklusega, mille ohjeldamiseks on kohalikul omavalitsusel kavas tulevikus tarvitusele võtta leevendavad meetmed.
Halduskohtu otsus on nõuetekohaselt motiveeritud. Asjaolu, et halduskohus on möönnud kaebajate privaatsuse vähenemist, ei tähenda, et tegemist on kaebaja õiguste õigusvastase riivega. Tiheasustusalal ja linnakeskkonnas elades ei ole privaatsus üldjuhul eraldiseisvalt kaitstav hüve. Ka ei ole isikutel subjektiivset õigust nõuda, et nende elukeskkond ei muutuks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et antud juhul on vastustaja üldplaneeringu muutmise vajadust piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud.
Eeltoodu on asjakohane ka seoses kaebajate väidetega kuritegevuse kasvust ja kinnisvara väärtuse vähenemisest. Korruselamuid ja sadamahoonet ei ehitata kaebajate vahetusse lähedusse, so nende kinnistute kõrvale (välja arvatud X. X, kes elab DP-alal asuvas korruselamus). Eramu kinnistu väärtus võib väheneda nt juhul, kui korruselamu ehitatakse selliselt, et korruselamu akendest on võimalik vaadata eramu aeda. Kaebajate puhul sellega tegemist ei ole. Asjaolu, et ümbruskond korrastatakse ja lähikonda ehitatakse mõned 3korruselised korterelamud, ei tohiks kaebajate kinnistute väärtust mõjutada. Eriti arvestades, et ka algse üldplaneeringu kohaselt oli piirkonda lubatud väiksemate 3- kuni 4-korruseliste elamute ehitamine. Sadamahoone jääb samuti kaebajate vahetust lähedusest eemale (140-375 meetrit). Kuritegevuse kasv sadamahoone rajamisega seoses on äärmiselt oletuslik selleks, et hoone rajamine keelata.
Halduskohus on õigesti tuginenud ka otstarbekuse kriteeriumile. Planeeringute kehtestamisel on haldusorganitele antud suur kaalutlusruum, mille kohtulik kontroll on piiratud. Haldusorgani tegevuse otstarbekust kohus ei kontrolli. Kaebajad ei saa tõrjuda linnaruumi tavapäraselt kuuluvaid ehitisi (kaubanduskeskused, teised elamud) väitega, et need võib ehitada ka kuskile mujale. Ka merejoon on piiratud ressurss, mistõttu ei ole kohtul üldjuhul võimalik hakata vastustajale ette kirjutama, kuhu sadamad tuleb rajada. Antud juhul on vastustaja piisavalt põhjendanud, miks just konkreetne ala vajab arendamist.
Ehituskeeluvööndiga seoses ei ole halduskohus materiaalõigusnormi vääralt kohaldanud. Arvestada tuleb veel, et kuigi Keskkonnaamet ehituskeeluvööndit ei vähendanud, leidis ta, et ehitamine on võimalik ilma seda vähendamata, millest saab tuletada Keskkonnaameti heakskiidu ehitamisele. Kaebusest ja apellatsioonkaebusest ei selgu, mis olid need ülekaalukad avalikud huvid, millega vastustaja oleks pidanud Keskkonnaameti vastusest sõltumata arvestama. 11