lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt (s.o 12 782,30 eurolt) kuni põhinõude rahuldamiseni täies ulatuses.
lg 1 (alates 12.12.2007.a kehtinud redaktsioon), mille kohaselt krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. 4. Samas on kostja 19.12.2012.a hagi vastuses leidnud, et pooltevahelist 11.03.2009.a lepingut tuleb vaadelda kui tarbijakrediidilepingut (tl 50). Nimetatud vaidlus omab tähtsust seoses kostja poolt esitatud vastuväidetega hageja viivisenõudele. Tarbijakrediidilepingu mõiste tuleb
§-st 402, mille järgi tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Eelnimetatud sättest nähtuvalt on tarbijakrediidilepingu poolteks majandus- või kutsetegevuses tegutseb krediidiandja ning tarbija. Kohus märgib, et seadus ei nõua, et krediidiandja majandus- või kutsetegevus oleks suunatud vaid krediidilepingute sõlmimisele. Eelnevast lähtuvalt ei pea hageja tegevus olema suunatud vaid krediidilepingute sõlmimisele. Seega võib hagejat antud juhul pidada majandus- või kutsetegevuses tegutsevaks krediidiandjaks. Tarbija mõiste on toodud
§-s 34 (alates 12.12.2007.a kehtinud redaktsioon), mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kostja on 17.04.2013.a seisukohas märkinud, et kostja ei võtnud laenu ettevõtluseks vaid püüdis säästa oma kodu – maja, kus ta elas. Kostja selgitab, et maja oli ostetud pangalt laenu saamise teel ja kostja soovi oli suunatud elamu säilimiseks, et pank ei realiseeriks seda enampakkumisel. Hageja on 04.02.2013.a vastuses osundanud sellele, et kostja raha laenamise eesmärgiks oli rahaliste vahendite hankimine oma eraettevõtluse tarbeks, st majandustegevuses tegutsemiseks (tl 64). Hageja juhatuse liige XXXon 03.09.2013.a kohtuistungil tunnistanud, et kostjaga vesteldes olevat kostja viidanud raskustele seoses pangaga ja kinnistu eest maksete tasumisega. Lisaks oli kostja seotud autodega tegeleva ettevõttega (tl 102). Kohus nõustub hagejapoolse seisukohaga, et igal konkreetsel juhul tuleb kindlaks teha, kas isik konkreetses võlasuhtes vastab tarbija tunnustele või mitte. Antud juhul on väide 3 2-12-39959 tarbijakrediidilepingu sätete kohaldumise osas esitatud kostja poolt 19.12.2013.a hagi vastuses. Seega lasub tõendamiskoormis selles osas kostjal. Samas lubavad hageja esindaja 03.09.2013.a kohtuistungil antud ütlused järeldada, et üheks laenu võtmise põhjuseks võis olla maksete tegemine krediidiasutuselt varem võetud laenule. Krediidilepingu olemuse kohta antud väited ja tunnistused annavad kohtule aluse kvalifitseerida pooltevaheline õiguslik suhe tarbijakrediidilepingust tulenevaks suhteks. Lähtudes eeltoodust kuulub poolte vahel 11.03.2008.a sõlmitud lepingule kohaldamisele tarbijakrediidilepingut käsitlev säte
. Kuivõrd krediidi andmine krediidisaajale toimub muuhulgas ka laenulepingu kaudu, siis on kohus käesolevas otsuses 11.03.
Nimetatud sätte esimene lõige näeb ette, et lepingut võib muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel.
lg 2 täpsustab, et kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti.
lg 1 seab lepingu muutmise kehtivuse eelduseks muuhulgas poolte sellekohase kokkuleppe. Lepingu muutmises kokku leppimine eeldab omakorda kahe või enama isiku tahteavaldust. Seega tuleb pooltevahelise laenulepingu tingimuste muutmise tuvastamiseks lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduses tehingute kohta sätestatust ning teha esmajärgus kindlaks mõlema poole sellekohase tahteavalduse olemasolu. Tahteavalduse liikide kohta käivat reguleerib TsÜS § 68 (alates 26.03.2007.a kehtinud redaktsioon). TsÜS § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Sama sätte teise lõike kohaselt on otsene tahteavaldus see, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. TsÜS § 68 lg 3 avab kaudse tahteavalduse mõiste, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. TsÜS § 68 lg 4 kohaselt vaikimist või tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest 4 2-12-39959 või nendevahelisest praktikast. Tahteavaldus õigusliku tagajärje saavutamisele suunatud tahte väljendus. Nii lepingu muutmisel on tahtavaldust väljendavaks toiminguks esmalt teisele poolele pakkumuse tegemine. Kuivõrd esitatud väide, et kostja on hagejale esitanud pakkumuse laenusumma tagastamise korra muutmiseks on esitatud hageja poolt, siis lasub tõendamiskoormis selles osas hagejal (TsMS § 230 lg 1). 7. 14.11.2012.a hagiavalduse täpsustuses on hageja märkinud, et 2008.a ja 2009.a jooksul olid hagejal kostjaga laenulepingust tulenevate kostjapoolsete kohustuste täitmise teemal suusõnalised vestlused ning kostja, viidates majanduslikele raskustele, kinnitas, et tal on elamu müügiprotsess pooleli ning selle realiseerimisel tasub koheselt võlgnevuse. 04.02.2013.a seisukoha p-s 1.3 on hageja väitnud, et poolte vahel lepiti suusõnaliselt kokku selles, et kostja ei tasu laenumakseid igakuiselt, vaid siis kui tekivad vabad rahalised vahendid. Hageja viitab laenulepingu p-le 3.3, mille alusel oli kostjal laenusumma varasema tagasimaksmise õigus, kuid hiliseimaks laenusumma tagasimaksmise tähtajaks jäi vastavalt lepingu p-le 3.1 siiski 15.10.2009.a. Hageja tugineb TsÜS § 68 lg-le 4 ning leiab, et nimetatud sätte raames tuleb kostja vaikimist ja tegevusetust lugeda tahteavalduseks kuna see tuleneb pooltevahelisest kokkuleppest (tl 62). Hageja järeldab, et seega olid pooled suusõnaliselt kokku leppinud lepingu olulise tingimuse muutmises (
a. Hageja on laenulepingu muudatuse sõlmimise tõendamiseks taotlenud hageja juhatuse liikme XXX vande all ülekuulamist. XXX on 03.09.2013.a kohtuistungil tunnistanud, et laenulepingu tingimusi muudeti lepingu sõlmimisest juba kolm-neli nädalat hiljem (tl 102). 8. Kohus asub seisukohale, et hageja ei ole käesolevas tsiviilasjas tõendanud, et kostja oleks hagejale teinud otsest tahteavaldust pakkumuse näol laenulepingu muutmiseks (TsÜS § 68 lg 2). Otsene tahteavaldus eeldab sõnaselget ehk otsest ja vahetut avaldust, kas suuliselt või kirjalikult. Kuigi käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidluse all asjaolu, et pooled võisid omavahelisi kokkuleppeid sõlmida ka suuliselt, siis ei ole asjas tõendatud laenulepingu muutmiseks kostja poolt tehtud otsene tahteavaldus. Siiski võib kohtu hinnangul täidetuks lugeda kostjapoolse kaudse tahteavalduse tegemise (TsÜS § 68 lg 3). Kaudne tahteavaldus väljendub eelkõige sellises teos, millest võib järeldada tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg. Käesoleva tsiviilasja raames esitatud seisukohad ja tõendid lubavad arvata, et laenulepingus kokku lepitud laenusumma tagastamise korra muutmiseks pidi pakkumuse esitama kostja. Kostja majanduslikku olukorda, mis ei lubanud kostjal laenulepingust tulenevaid kohustusi täita, on esile toonud hageja juhatuse liige XXX (tl 102). Kostja halba majanduslikku olukorda on kinnitanud ka kostja esindaja 17.04.2013.a seisukohas (tl 73). Taolises olukorras ei saa kohtu hinnangul asuda seisukohale, et lepingu muutmine oleks ajendatud olnud hagejapoolsest soovist. Hageja on kostjapoolse tahteavalduse andmist tõendanud hageja juhatuse liikme XXX poolt 03.09.2013.a kohtuistungil antud tunnistusega. XXXon kohtuistungil tunnistanud, et kostja on hageja juhatuse liikmete poole pöördunud ning selgitanud, et tal on raskusi oma kohustuste täitmisega. Kohtu hinnangul ei ole kostja hageja tõendit tahteavalduse andmise osas ümber lükanud. Kostja esindaja poolt kohtistungil antud selgitus, et kostja pidas laenulepingut kehtivaks selle kirjalikult sõlmitud versioonis, ei ole kohtu hinnangul hageja juhatuse liikme poolt antud ütluste ümber lükkamiseks piisav. Kohus leiab, et hageja poole pöördumisel oli kostja tegevuse näol tegemist õiguslikku 5 2-12-39959 tähendust omava toiminguga, millega kostja soovis kaasa tuua õigusliku tagajärje – laenulepingu osamaksete kaotamise. Olulisust omab veel seegi, et hageja poole pöördumisel oli hagejal mõistlik põhjus kostja tegevusest aru saada selliselt, et kostja soovib laenusumma hagejale tagastada teisiti kui osamaksetena. Kohus nõustub kostja esindaja poolt märgituga, et hageja väited suulise kokkuleppe sõlmimise osas on vastuolulised. Kostja on hageja poolt esitatud väidete vastuolulisusele tähelepanu juhtinud 03.09.2013.a kohtuistungil (tl 104). Siiski tuleb kohtu tsiviilasjas esitatud seisukohti ja tõendeid arvesse võttes asuda seisukohale, et hagejal oli õigustatud huvi pidada laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise kuupäevaks laenulepingu p-s 3.1 märgitud 15.10.2009.a kuupäeva. Kohus peab vajalikuks märkida, et ei nõustu hagejapoolse viitega TsÜS § 68 lg 4 kohaldumisele käesoleva tsiviilasja vaidlusele. Kohus märgib, et vaikimine või tegevusetus tahteavaldusena saab kõne alla tulla vaid siis, kui pooled on vaikimise tähenduses kokku leppinud või tuleneb see nende omavahelisest praktikast. Antud juhul ei saa kohus täidetuks lugeda kumbagi eeldust Eeltoodust tulenevalt ning kooskõlas
ÜS § 68 lg-ga 2, asub kohus seisukohale, et pooltevaheline suuline laenulepingu tingimuste muutmine on kehtiv. Seega tuleb 11.03.2008.a sõlmitud laenulepingu alusel väljastatud laenu tagastamise kuupäevaks lugeda igakuiste osamaksete asemel laenulepingu p-s 3.1 märgitud 15.10.2009.a kuupäev.
Poolte vahel on 11.03.2008.a sõlmitud laenuleping. Kohus on käesoleva otsuse käigus tuvastanud, et kõnesolev laenuleping on sõlmitud tarbijakrediidilepinguna (
). Ühtlasi on kohus tuvastanud, et pooled on 11.03.2008.a sõlmitud lepingut selle esemeks oleva laenusumma tagasimaksmise osas suuliselt muutnud. Pooled on laenulepingu p 3.2 muutnud selliselt, et kostjale antud laenusumma 12 782,30 eurot (200 000 krooni) tuli kostjal tagastada hiljemalt lepingu p-s 3.1 märgitud tähtajaks, s.o 15.10.2009.a.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohus on tuvastanud, et kostja ei ole hagejale laenusummat tagastanud ning hageja nõuab kooskõlas
Lähtudes eeltoodust tuleb kostjalt kooskõlas
a sõlmitud laenulepingu p-dest 3.1 ja 3.2 (suuliselt muudetud sisust lähtudes) hageja kasuks välja mõista 12 782,30 eurot.
lg-le 1 (alates 12.12.2007.a kehtinud redaktsioon), mille esimene lause näeb ette, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist (tl 50). Kostja leiab, et 11.03.2008.a laenulepingu p 4.1 on tüüptingimusena tühine. Kohus ei nõustu kostjapoolse käsitlusega sellest, et 11.03.2008.a laenulepingu p 4.1 saaks tühiseks tunnistada
Kostja poolt viidatud sätted reguleerivad lepingu tüüptingimuste tühistamise aluseid. Kohus märgib, et kuigi pooltevahelist laenulepingut tuleb pidada tarbijakrediidilepinguks, siis selles sisalduvaid kokkuleppeid automaatselt tüüptingimusteks pidada ei saa.
lg 1 (alates 12.12.2007.a kehtinud redaktsioon) näeb ette, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Käesolevas tsiviilasjas ei ole kostja esile toonud asjaolusid, mis oleksid lubanud kohtul järeldada, et kostjal ei olnud võimalust laenulepingu p 4.1 sisu osas eraldi läbi rääkida. Kohus leiab, et laenulepingu p 4.1 kuulub tühistamisele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 alusel, mis näeb ette, et seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda.
lg 1 esimene lause keelab tarbijalt tema poolt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda
Käesoleval juhul kujuneks hageja päevase viivisemäära 0,15 % korral aastaseks viivisemääraks 54 % (0,15 x 360 (vt 11.03.2008.a laenulepingu p 2.1 teine lause)). Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et pooltevahelisele laenulepingule kohalduvad tarbijakrediidilepingu sätted, siis on kohtu hinnangul iseenesest asjakohane kostjapoolne viide
Kohus märgib, et juhul kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär on suurem kui
§-s 94 sätestatud intressimäär (lisandub 8 % aastas), saaksid lepingupooled leppida kokku ka sama suure viivise. Antud juhul on pooled laenulepingu p-s 2.1 kokku leppinud intressimääraks 5 % kalendriaastas. Nimetatud intressimäär on umbes kümme korda väiksem, kui poolte vahel laenulepingu p-s 4.1 kokku lepitud viivisemäär. Seega on poolte vahel 11.03.2008.a sõlmitud laenulepingu p 4.1 TsÜS § 87 alusel tühine. Siiski on hagejal
lg 1 p 6 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda kostjalt viivist. Hageja on 04.02.2013.a menetlusdokumendis osundanud Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 14.01.2009.a otsusele asjas nr 3-2-1-120-08 p-le 12 (tl 64). Riigikohus on nimetatud otsuses leidnud, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Teisisõnu on Riigikohus leidnud, et
lg 1 hõlmab ka
lg 1 kolmandat lauset, mis lubab viivisemääraks lugeda lepinguga ettenähtud intressimäära. 9 2-12-39959 Kohus leiab, et hageja viide eelnimetatud Riigikohtu lahendile on iseenesest asjakohane, kuid antud juhul on laenulepingus ette nähtud intress (5% laenusummalt aastas) väiksem kui seaduses ette nähtud intressimäär. Kuigi kostja on hageja viite osas 17.04.2013.a menetlusdokumendis nõustunud hagejaga, et viivisemääraks peaks kohalduma 5% (s.o 0,013 % päevas), siis ei saa kohtu hinnangul kahjustada võlausaldajat sellega, et kohaldada saaks seaduses ettenähtust väiksemat viivisemäära. Seega tuleb hageja viivisenõudele kohaldada
Hagejal on õigus kostjalt nõuda sissenõutavaks muutunud viivist ajavahemiku 16.10.2009.a kuni 04.10.2012.a eest. Nimetatu ajavahemikul kehtinud
lg 1 (alates 01.05.2009.a kuni 15.04.2013.a kehtinud redaktsioon) sätestas, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista viivis summas 3098,38 eurot (2556,46 eurot + 541,92 eurot). Kohus kasutas hageja viivisenõude arvutamisel järgnevat valemit: [(12 782,30 x (8 % / 360)) x (623+277 päeva)] + [(12 782,30 x (8,25 % / 360)) x 185 päeva]. 17. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Võttes arvesse eeltoodut, leiab kohus, et seaduses sätestatud viivisemäär kuulub kohaldamisele ka viivise suhtes, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud. Seega tuleb kostjalt TsMS § 367,
lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista viivis
lgs 1 sätestatud määras alates 05.10.2012.a kuni põhivõlgnevuse (12 782,30 euro) täieliku tasumiseni. V Menetluskulud 18. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi osaliselt sissenõutavaks muutunud viivise ja tulevikku suunatud 10 2-12-39959 viivisenõude osas. Rahuldatud osa moodustab hagist umbes 53 %. Kuna hagi kuulub rahuldamisele umbes 53 % ulatuses [((16 928,11 +
lg-s 1 sätestatud määr 05.10.2012.a seisuga 1022,58) / 33 610,34) x 100], siis hageja menetluskulud jäävad 53 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 47 % ulatuses hageja kanda. Menetlusosaline võib menetluskulude rahalist kindlaksmääramist nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid (TsMS § 174 lg 1 ja 3). /allkirjastatud digitaalselt/ Haide Rimmel kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.