← Eesti

3-09-709/454

Obsah (10)§ 84§ 98§ 95§ 46§ 119§ 118§ 99§ 115§ 57§ 105

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 25. juuni 2013, Tallinn Haldusasja number 3-09-

§ 84kohaldamise eeltingimuseks, ei ilmne maksuotsusest, milles „maksueelis“ seisnes.

Kohus ei või arvestada maksuhalduri poolt kohtumenetluses esitatud põhjendusi (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-54-03). Riigikohus on leidnud, et kui müüja on tasunud sama palju käibemaksu, kui ostja maha arvas, on käibemaksu ostjale määramine ainetu isegi juhul, kui tehingud oleksid näilikud. Seega isegi juhul, kui Agrata ei osalenuks tehingutes, on käibemaksuarvestus toimunud korrektselt, kuna vagunite müügi- ja liisingutehingutes ei ole ostja arvanud sisendmaksu maha rohkem, kui müüja riigile tasus. Kaebaja ei saanud Unilizingsile ette kirjutada, kas ta väljastab kreeditarved või mitte; mõjutada maksuhalduri otsust, kas kohaldada KMS § 29 lg-t 7 või KMS § 29 lg-t 8; milliste andmetega tuleb kreeditarved väljastada ja kas maksuhaldur kreeditarveid aktsepteerib. Kaebaja tegevuses puudub tahtlus vältida maksude tasumist. Maksuhaldur pole kaebaja tegude subjektiivset külge tuvastanud ja puuduvad mistahes põhjendused eesmärgi osas. Tahtluse osas on vaid sedastatud, et „järelikult oli kaebaja tegevus tahtlik“. Selline maksuotsus ei ole seaduslik. Maksuotsuses peab tuvastama tahtlusele viitavad asjaolud (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-54-11). Agrata tegutses iseseisva majandusühinguna, omas mitmed erinevaid äriprojekte, s.h erakapitalil põhineva panga asutamine ja lennuterminali rajamine. Lisaks Agrata juhatuse liikmele V. Sile kuulusid 2004-2006 Agrata töötajaskonda 8 inimest ja äriühingul oli toimiv kontor. SEB Pank ja Unilizings lugesid Agrata iseseisvaks äriühinguks, mitte kuuluvaks ühte gruppi kaebaja või AVRT-ga. Agrata tegutsemist iseseisva äriühinguna kinnitas pankrotihaldur. Ka maksuhaldur seadis kahtluse alla üksnes tema iseseisvuse vagunitega tehtud tehingute osas. Agrata jaoks oli vagunite liisimise näol tegemist perspektiivis kasumliku äriga. 2008. a vagunihinnad võimaldanuks 3-aastase liisinguperioodi lõppedes vagunid kasumlikult realiseerida. Maksuhaldur ei kasutanud finantsanalüütikuid ega ole pädev hindama, kas Agrata vaguniäri oli kasumlik või mitte. Vagunite äri kasumlikkuse hindamiseks tuleb arvestada ka metalli (vagunite) hinnatõusu ja vagunite kasutusiga (ca 32 a). Kuna liisinguperioodi lõppedes on vagunil vaid hoolduskulud, on rendiäri väga kasumlik. Maksuhalduril puuduvad ilmselt teadmised pika kasutuseaga kaupade tasuvusajast. Projekti algfaasis kahjumi kandmine on tavapärane. AVRT võõrandas Parexilt liisitud 50 tsisternvagunit mais 2005 Unilizingsile, kuna Parexi finantstingimused olid ebasoodsad. Kaebajale vagunite võõrandamise osas maksu määramine on üllatav. Kaebaja oleks pidanud kontrollima nii Parexit, AVRT-d kui Agratat. Agrata maksukontrolli tulemusel 19.05.2005 koostatud kontrollaktis leiti, et Agrata sisendkäibemaksu arvestuses kajastuv kulu on ettevõtlusega seotud ja põhjendatud. Nimetatud haldusaktiga on õiguslikult siduvalt kindlaks määratud Agrata käibemaksu enammakse vastavus KMS-le. Maksuhaldur ei tuvastanud Agrata ja AVRT vaheliste tehingute majanduslikule sisule mittevastavust. Maksuhaldur viis Unilizings suhtes läbi üksikjuhtumi kontrolli, leides, et Unlizingsil oli õigus teha kreeditarveid ja esitas 09.08.2007 teate maksude mittemääramise 6

(27)3-09-709 kohta. Maksuhaldur ei vaidlustanud Unilizings ja Agrata vahel sõlmitud liisinglepinguid. Maksuhaldur viis kontrolli läbi paralleelselt kaebaja revisjoniga, kuid järeldused Agrata osalemise kohta tehingutes on diametraalset erinevad. Maksuhaldur kontrollis ka Marinet seoses tema ja Agrata vahelise 19.05.2005 laenulepinguga, leides, et Agrata oli reaalset ettevõtlust omav äriühing ja osales reaalselt tehingus Marinega. Maksusumma määramise metoodika pole kontrollitav. Maksuotsuses ei ole õiguslikult ega faktiliselt kontrollitav kaebajalt nõutava käibemaksusumma (20 376 169 kr) kujunemine. Maksuotsuse järgi peab kaebaja tasuma 18% määraga maksustatavatelt tehingutelt käibemaksu. Maksuotsusest ja esitatud dokumentidest ei ole võimalik kontrollida, kas Agrata rendikäibe summad on õiged. On ebaselge, kuidas kujunes tagastatud käibemaksu enammakse ja milline on seos Unilizingsi kreeditarvetel kajastatud summaga (19 409 545 kr), mille Agrata jättis maksuhalduri väitel deklareerimata ja tasumata. Maksuhaldur pole kreeditarve põhjal tekkinud maksukohustust arvestanud ja kaebajale üle kandnud. On arusaamatu, kuidas on seotud kaebajale omistava käibemaksukohustusega AVRT poolt Unilizingsile müüdud 50 vagunit. Seisukohad Essinge Förvaltning AB-ga tehingu osas: Maksuotsus 2 739 797 krooni tulumaksu tasumisele määramise osas tuleb tühistada maksusumma määramise aegumise tõttu. Revisjoni lõppvestlus toimus 03.09.2008, revisjoniakt koostati 10.09.2008. Tehtud väljamakselt tulumaksu määramise 3-aastane aegumistähtaeg möödus 10.05.2008. Maksuhaldur pidi tulumaksu määrama hiljemalt 31.12.2008, kuid määras 02.02.2009. Maaklerteenus oli ettevõtlusega seotud. Maksuhaldur ei saa väita, et tarnelepingud oleks sõlmitud ka ilma maakleri vahenduseta. Fakti üle, et tarnelepingud sõlmiti ja selle alusel tarniti Eestisse 1520 vagunit, ei ole vaidlust. Maksuhaldur püüab hinnata maaklerteenuse kasutamise otstarbekust, kuid maksustamisel ei saa tehingu otstarbekust hinnata, sest ettevõtjal on õigus valida, millised kulutusi ta ettevõtluse arendamiseks ja säilitamiseks teeb. Seisukohad erisoodustuste osas: Maksusummade määramine 2005. a kuludelt ja väljamaksetelt on aegunud.

§ 98lg 1 esimese lause kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg 3 aastat.

Revisjoniakt koostati 10.09.

  1. Maksuhaldur pidi tulu-, sotsiaal- ja käibemaksu määrama hiljemalt 31.12.2008, kuid maksud määrati 02.02.
  2. Rikutud on

§ 95lg 2, kuna maksuotsusest ei selgu, kuidas on maksusumma määratud.

Maksuotsuse p-des 1.4-1.9 väljamaksete ja kulude maksustamine on põhjendamatu ja tõendamata, järgitud ei ole

§ 46lg 2 ja lg 3 nõudeid.

Maksuhaldur hindas tõendeid valesti ja jättis olulised asjaolud välja selgitamata. Maksusumma määramine ei saa põhineda oletustel ja tõendamata faktidel. Väär on maksuotsuse väide, mille kohaselt on kaebaja varjanud erisoodustuse- ja vastuvõtukulude proportsiooni. Kaebaja esitas maksuhaldurile dokumendid, millest ilmneb osalejate koosseis. Isegi juhul, kui kaebaja selliseid dokumente ei oleks esitanud, ei tõenda see kuidagi kaebaja tahtlikku maksusumma tasumata jätmist. Vastustaja ei tuvastanud 10.09.2008 koostatud revisjoniaktis kaebaja tahtlust maksusumma tasumata jätmisel. Seisukohad intressinõude osas: Intressinõudest ei ilmne, kuidas on võetud arvesse

§ 119lg 2 sätestatud põhimõtet.

Ei ole selge, mille alusel on kantud intressiarvestusse kannete „intress“ ja „intressivähendus“ algus- ja lõpukuupäevad ning seetõttu ei ole arvestus kontrollitav. Seega on intressinõue motiveerimatu ja kuulub tühistamisele.

§ 118

lg 1 tähtaja jooksul ei saa esitada intressinõuet, mis põhineb põhinõudel, mis tuli deklareerida ja tasuda enne 15.04.2006, kuna 6-aastane aegumistähtaeg ei kohaldu. Antud asjas määrati maksuvõlg revisjoni tulemusel, mida alustati vastustaja 09.08.2006 korraldusega ja lõpetati maksuotsusega, mis toimetati kaebajale kätte 04.03.2009. Seega kestis revisjon ligi 3 aastat. Selle aja jooksul kestis kaebaja kui maksuvõlasuhtes võlgniku jaoks ebakindlus põhimaksuvõla suuruse suhtes, mistõttu ei saanud ta täita põhikohustust maksuhaldurist tuleneva 7

(27)3-09-709 asjaolu tõttu. Selle aja eest arvestas vastuvõtuviivituses olnud maksuhaldur maksuintressi, mis on vastuolus viivisintressi arvestamise põhimõtetega. Kaebaja ei teadnud, et maksuhalduri arvates on kaebaja vastutav kolmanda isiku maksuvõla eest. Kaebajale ei olnud enne maksuotsuse ja intressinõude saamist ka kuidagi võimalik teada, kuidas arvestab maksukohustusi ja intressi maksuhaldur. Ligi 3 aastat kestnud revisjoni tõttu tuleb intressi arvestamise peatada revisjoni ajaks. Vastasel korral on jämedalt rikutud kaebaja õigust heale haldusele, tegemist on riigi poolt toime pandud isiku põhiõiguste rikkumisega. Intressinõue on ebamõistlikus proportsioonis maksuotsusega määratud põhivõla summaga (ka ei selgu intressinõudest, kas intressi määrati seoses maksuotsusega määratud maksuvõlaga).

§ 119lg 1 p 5 tõlgendus asjas ei ole korrektne.

Enne selle sätte jõustumist 01.01.2011 kehtisid samuti õiguspõhimõtted, mida tuleb kohaldada maksuintressile. Maksuhalduri süül ebamõistlikult pikaks ajaks veninud revisjoni eest intressi arvestamine on ülekohtune, mistõttu intressi sissenõudmine intressinõudes toodud suuruses on vastuolus hea usu põhimõttega. Agratale käibemaksu tagastamine ei saa olla aluseks maksuintressi arvestamisel. Kõikidelt vagunite müügi- ja liisingutehingutelt on väljundkäibemaks riigile tasutud ja sisendmaks õigesti maha arvatud. Agratale tagastatud summadelt samas summas tasus Unilizings riigile väljundkäibemaksu ja sellises olukorras on maksuintressi arvestamine alusetu. Maksuhalduri väitel on kahju tekkimise moment kreeditarvete aktsepteerimine 20.06.2006 ja selles sisalduva summa Unilizingsile tagastamine. Unilizingsile tagastati 19 199 621, mitte 28 500 000 krooni. Kaebajale määrati aga tasumiseks käibemaksu 20 376 169 krooni. Seega ka maksuhalduri enda seisukohti arvestades on summalt 28 500 000 maksuintressi arvestamine põhjendamatu. Seisukohad kontrollmenetluse õigusvastasuse tuvastamise nõude osas: Maksuotsust ei antud maksuhalduri poolt määratud revisjonitähtaja jooksul (

§ 99lg 1 p 3).

Maksuotsus anti postiasutusele üle 02.03.2009 ja kaebaja sai selle kätte 04.03.

  1. Revisjonitähtaja möödumisel tekib maksumaksjal õiguspärane ootus tema maksukohustuste mittemuutmise suhtes. E At ei olnud määratud revisjoni läbiviijaks, tal puudus pädevus osaleda revisjoni läbiviimisel ja sooritada toimingud, sh pikendada revisjoni tähtaega 12.12.
  2. Seega lõppes revisjon juba 12.12.2008, mitte 27.02.
  3. Maksuhaldur viivitas revisjoni läbiviimisega õigusvastaselt (s.h seisis
  4. a suvel kahe revidendi ühel ajal puhkusel oleku tõttu lõppjärgus olev revisjon 60 päeva) ja revisjoni kestvus oli ebamõistlikult pikk. Määratavalt maksusummalt arvestatav maksuintress suurendab kaebaja kohustust märkimisväärselt. Iga maksusumma määramisega viivitatud päev suurendas kaebaja intressivõlga 13 931 krooni võrra ja peale selle tuleb intressilt tasuda tulumaksu. Kaebaja suhtes läbiviidud kontrollimenetlusega (üksikjuhtumi kontroll ja sellele järgnenud revisjoniga) viivitamine on õigusvastane.
  5. PMTK palus kaebuse rahuldamata jätta. Seisukohad 350 tsisternvaguni tehingu osas: Maksumenetluses kogutud tõendid viitavad, et kaebaja ja temaga seotud äriühingute eesmärgiks oli läbi tavapäratu ühekordse tehingu riigieelarvest sisendkäibemaksu väljapetmine. Kaebaja tahtliku tegevuse tulemusena tekkis olukord, kus moonutati käibemaksu lisandväärtuse põhimõtet – sama kauba või teenuse eest tasuti käibemaksu riigile ühe korra, kuid tagasi küsiti kaks korda. Sisuliselt püüti saavutada ühele tehinguteahelas osalenud isikule maksueelist. Kaebaja, AVRT, Marine ja OEG kuulusid läbi omanike osaluste ühte Onako gruppi. Terminit “Onako grupp” kasutati maksuhaldurile esitatud ettevõtteid tutvustavatel Power Point slaididel, kus OEG-d, kaebajat, AVRT-d ja Marinet esitleti omavahel seotud äriühingutena, kus osa aktsionäre kattuvad. Lisaks kasutas terminit “Onako grupp” A. I 21.01.2008 selgituste p-s 10 ja L. L15.01.2008 selgitustes. V. Di 15.01.2008 selgituse kohaselt toimusid OEG kontserni 8

(27)3-09-709 kuuluvatel ettevõtetel regulaarsed nõupidamised. Osalejad olid kaebaja, AVRT, Agrata, Marine, OÜ Onako Lab ja OEG juhtkonnad. Agrata ei olnud iseseisev äriühing, tema tegevus sõltus kaebajast ja kaebajaga seotud isikutest. Agrata põhitegevus oli lennundus, mis oli ka tihedalt seotud Onako grupiga. Lennukit kasutasid Onako grupiga seotud isikud grupi huvides ja lennuki majandamist võimaldasid üksnes Onako gruppi kuuluvatest ettevõtetest saadud laenud. Äriühingu ainsaks reaalseks sissetulekuallikaks ja 350 tsisternvaguni liisingust tulenevate kohustuste täitmise vahendiks oli AVRTlt saadavad rendimaksed. Rendihinna dikteeris AVRT, mitte rendileandja Agrata (rendiarved koostati AVRT poolt Agratale esitatud arvestuste alusel, kuna vaid AVRT-l oli ülevaade vagunite reaalsest liikumisest ja allrendi rentaablusest. Agratal ei olnud võimalik kontrollida vagunite tegelikku kasutamise aega). Agrata teostas liisingulepingute graafikutejärgseid makseid Unilizingsile AVRT-lt saadavate rendimaksete eest, seega sõltus liisingulepingutest tulenevate kohustuste täitmine täielikult AVRT-st. AVRT otsustada oli, millal Unilizings katkestab Agrataga sõlmitud liisingulepingud. AVRT teadis, et Unilizings on lepingu Agrataga lõpetanud ja seetõttu tegi Agratale ettepaneku rendilepingu lõpetamiseks. Kui Argata olnuks iseseisev, poleks saanud AVRT ja tema aktsionärid eelnimetatud informatsiooni omada. Kaebaja esitas menetluses väidetavalt iseseisva äriühingu siseseid dokumente - Agrata 18.04.2005 kiri Unilizingsile ja 25.08.2005 teade AS-le Avies, Agrata ja AS Snifex konsultatsioonilepingu projekt, Agrata ja AS Tallinna Lennujaam 01.11.2005 äriruumi üürileping, Agrata 14.11.2005 taotlus AS-le Tallinna Lennujaam, Agrata 27.09.2005 järelepärimine AS-le BTA). Agrata oli võlgades ja puudusid reaalsed rahalised vahendid uue projekti tarbeks 350 tsisternvaguni soetamiseks, realiseerimiseks ja liisingulepingute esimeste sissemaksete teostamiseks (2004. a lõpus oli ligi 43,3 miljoni krooni suurune võlg ja sissetulekuallikad puudusid, kuna lennuki kasutamise eest tasuti üksnes osaliselt ja ka siis vaid kohustuste tasaarvestamise teel). Agrata võime liisida vaguneid Unilizingsilt sõltus otseselt Onako grupi ettevõtetest ja niigi suure laenukoormusega Agrata tegevust poleks finantseeritud, kui tema tegevuse üle oleks rahastajal puudunud kontroll ja tegelik mõjuvõim äriühingu tahet suunata. Põhjendamatut äririski Agrata jaoks iseloomustab AVRT-ga sõlmitud rendilepingute lepingupoolte kohustuste vahekord vagunite rentija kasuks, kus rendileandja lepingust tulenevate kohustuste täitmise kulud on ületamas vagunite rentijalt lepinguga saadavat väärtust (renditulu). Lisaks ei kasutanud Agrata AVRT poolt lepingu lõpetamisel lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Agrata registrijärgne ainuomanik ja juhatuse liige kinnitas maksuhaldurile, et tema mingeid otsuseid vastu ei võtnud ja kõik korraldused tulid V. Dilt. Tavapärases majandustegevuses ei ole normaalne, et tehinguid allkirjastavad isikud, kes ei ole tehingu asjaoludega kursis ega oska tavapärasest majandustegevusest väljuva ühekordse tehingu kohta selgitusi anda. Agratal puudusid rahalised vahendid vagunite liisimiseks. Raha liisingumaksete tegemiseks saadi Unilizingsi finantseeringust, raha liikus ülekannetega järgnevalt: Unilizings > kaebaja > AVRT > Marine > Agrata > Unilizings. Asjaolu, et kaebaja finantseeris vagunite müügist saadud rahaga Agrata poolt nende samade vagunite ostu, kinnitab, et tegelikult sõltus Agrata täielikult kaebajast ja sisuliselt taasomandas kaebaja raha laenamise teel varem müüdud vagunid. Tehingu tulemusel sai kaebaja maksueelise ja riik kannatas kahju. Kaebaja müüs 300 ja AVRT 50 vagunit Unilizingsile, kes need Agratale edasi liisis. 350 vaguni liisimisel tasus Unilizings peale Agratalt esimese sissemakse saamist riigile kogu tehingu käibemaksu ja Agrata arvas kogu tehingult sisendkäibemaksu maha. Peale liisingulepingute sõlmimist hakkas Agrata vaguneid AVRT-le edasi rentima. AVRT lõpetas ilma põhjendusteta Agratale vagunite eest rendimaksete tasumise, mistõttu ei olnud viimasel võimalust enam juunis 2006 Unilizingsile liisingumakseid tasuda. Eeltoodust tulenevalt lõpetas Unilizings liisingulepingud ja müüs vagunid kaebajale tagasi (kaebaja ostis tagasi ka AVRT müüdud 50 vagunit). 9
(27)3-09-709 Unilizings arvestas käibemaksu suurust proportsionaalselt iga osamakse suurusega, mis lõi olukorra, kus liisingulepingute lõpetamise hetkel oli küll riik kogu käibemaksu saanud ja Agrata selle sisendkäibemaksuna maha arvanud, kuid Agrata ei olnud kogu käibemaksusummat veel Unilizingsile tasunud. Seega tõi AVRT algatusel rendimaksete lõpetamine endaga kaasa kohese liisingulepingute lõpetamise, mille tulemusel Agrata sai selge maksueelise. Tulenevalt kaebaja tagasiostukohustusest (kaebaja andis Unilizingile garantii, et ostab Agrataga sõlmitud liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral vagunid tagasi) müüs Unilizings vagunid kaebajale tagasi. Vagunite kaebajale tagasi müügil tasus Unilizings riigile kogu müügitehingu käibe ja kaebaja arvas selle samas suuruses enda sisendkäibemaksuna maha. Tekkis situatsioon, kus Unilizings ei olnud Agratalt saanud tehingult arvestatud käibemaksu kogu ulatuses, kuid samas oli Unilizings tehingult arvestatud käibemaksu riigile juba täies osas tasunud ja pidi nüüd riigile kaebajaga sõlmitud vagunite tagasiostu tehingu jääkväärtuselt uuesti käibemaksu tasuma – see oleks kaasa toonud Unilizings topeltmaksustamise. Arvestades, et Agrata oli tagasi saanud kogu liisingulepingute alusel sõlmitud tehingute sisendkäibemaksu ja maksuhaldur lubas Unilizingsil Agratalt saamata osas riigile tasutud käibemaksu maha arvata, oli riik kannatanud Agarata poolt Unilizingsile maksmata osas kahju (kahju tekkimise moment on 20.06.2006 kreeditarvete aktsepteerimine ja selles sisalduvas ulatuses käibemaksu summa Unilizingsile tagastamine). Seega tekkis Agratal kohustus kreeditarveid oma käibemaksuarvestuses kajastada ja riigilt tagasi saadud, kuid Unilizingsile tasumata käibemaksusumma tasuda. Kuigi skeemist nähtuvalt tekkis maksueelis Agratal, maksustas maksuhaldur kaebaja, kuna äriühingule tagastatud käibemaks liikus koheselt, kas otse või läbi kaebajaga seotud äriühingute kaebajale. Asjas on täidetud

§ 84kohaldamise koosseis ja esinevad maksupettusele viitavad tunnused.

Kontrolli käigus tuvastas maksuhaldur maksueelise ja tõi välja, et riik kannatas kahju. Agrata kaasati 350 tsisternvaguniga seotud tehingutesse maksueelise saamise eesmärgil ja tegelikult äriühing nimetatud tehingutes ei osalenudki. Eelnevast tulenevalt hindas maksuhaldur Riigikohtu praktikale tuginedes tehingud ümber vastavalt nende tegelikule majanduslikule sisule ja tuvastas, et kaebaja müüs 300 vagunit Unilizingsile, kes liisis need kaebajale tagasi ja andis seejärel AVRT-le rendile. 50 tsisternvaguni puhul müüs AVRT vagunid Unilizingsi finantseerimisel tegelikult kaebajale, kes neid vaguneid AVRT-le edasi rentima hakkas. Sisuliselt tekitas kaebaja endale käibevahendeid, lahendati väidetav olukord, kus AVRT ei saanud ise vaguneid liisingusse võtta ja säilis tavapärane olukord, kus vagunid olid ARVT allrentnike käes Kasahstanis ja Venemaal. Peale rendimaksete lõpetamist ja Agrata pankrotistumist rakendus ka reaalselt maksuotsuses viidatud skeem, kus kaebaja peale vagunite Unilizingsilt tagasiostmist need uuesti liisinguandjale maha müüs ja ise endale tagasi liisis, andes vagunid rendile AVRT-le. Äriühingu iseseisvuse puudumine ja käibemaksu tagastamisel teis(t)e pool(t)e kontrolli all tegutsemine viitab maksupettusele. 18.06.2007 kontrollaktist nr 12-3/389 nähtuvalt oli Unilizingsil õigus Agratale kreeditarved esitada ja viimasel kohustus neid oma käibemaksuarvestuses kajastada. Unilizings esitas Agratale arve kogu liisingobjekti maksumuse kohta. Vastavalt käibemaksuseadusele arvestas ja tasus Unilizings käibemaksu liisinguobjekti üleandmisel ja Agrata arvas koheselt maha kogu tehingult arvestatud sisendkäibemaksu, kusjuures Agrata ei tasunud kogu arvel kajastatud summat kohe, vaid alustas maksmist osade kaupa. Kontrolli käigus selgus, et Agrata ei tasunud Unilizingsile koheselt kogu käibemaksu, mistõttu ei pidanud Unilizings kreeditarve väljastamisel tagastama Agratale käibemaksu ega korrigeerima selle summa ulatuses oma käibemaksuarvestust. Olukorras, kus Agrata ei tasunud esimese maksega kogu liisingvara käibemaksu, vaid üksnes osa sellest ja kreeditarvete esitamise õiguse piiramine oleks kaasa toonud Unilizings topeltmaksustamise, oli Unilizings tegevus kreeditarvete väljastamisel õiguspärane. 10

(27)3-09-709 Agratale tagastatud käibemaksu tagastusnõude kontrollis lähtus maksuhaldur selle hetke situatsioonist ja KMS-st tulenevatest põhimõtetest. Topeltmaksustamise küsimust ei tõusetu, kuna maksuhaldur muutis paralleelselt maksuotsuse väljastamisega Agrata maksuarvestust. Samuti teavitati 16.03.2009 kirjaga nr 12-8/41204-2 Agrata pankrotihaldurit kontrolli kestel tuvastatust ning anti võimalus enda positsiooni esitamiseks. Seisukohad äriühinguga Essinge Förvaltning AB tehingu osas: Maksuhaldur tuvastas, et arvetel kajastatud maaklertehingut ei toimunud, mistõttu ei ole sellel ettekäändel tehtud väljamaksed ettevõtlusega seotud ja kuuluvad maksustamisele tulumaksuga. Tehingu mittetoimumist kinnitavad ennekõike vastuolud. Maaklerlepingus oli tasumise tähtpäevaks 15.01.2005, vastav arve esitati alles 27.04.2005. Osa vaguneid, mille eest tasuti lepingu alusel, olid juba enne lepingu sõlmimist Eestisse toimetatud. Tehinguga seotud isikud selle üksikasju ja tegelikku vajadust ning eesmärki maksuhaldurile selgitada ei osanud. Samuti ei ole suutnud seda teha käesolevas menetluses kaebaja. Maaklertehinguks puudus vajadus. Äriühing UBT, kelle kaudu vagunid Eestisse jõudsid, oli kaebaja enamusaktsionär (51% osalus). Ei ole usutav, et ettevõtte peab iseenda omanduses olevale äriühingule vagunite müümiseks maaklerteenust kasutama ja lisakulutusi tegema. Ka ei olnud UBT kodulehel olevatest andmetest nähtuvalt maaklertehingu sõlmimise perioodil Essinget äriühingu ametlike maaklerite seas. Essingele tasuti kaebaja poolt alles pärast riigi poolt Agratale sisendkäibemaksu tagastamist ja selle kaebajani jõudmist, mistõttu on selge, et nimetatud tehingut tegelikult aset ei leidnud ja see oli sõlmitud äriühingust rahaliste vahendite maksuvabalt välja viimise eesmärgil. Selline tegevus saab olla üksnes tahtlik. Seisukohad erisoodustuste osas: Kaebaja piirdub aegumise väitega. Maksuotsuses toodud tegude näol on tegemist selliste tegudega, mille tõendatuse korral on tahtlus pigem tõenäoline kui kaheldav. Kui maksuõigusrikkumine on loetud maksuhalduri poolt tõendatuks, tuleb ennekõike maksukohustuslasel tõendada, et ta ei soovinud maksuseadusi rikkuda ega olnud teo õigusvastasusest teadlik. Tahtluse kontrollimine ei pruugi olla võimatu ka juhul, kui motivatsioon maksuotsuses puudub. Tahtlus väljendub ennekõike faktilistes asjaoludes, mida on võimalik tuvastada ka kohtul. Tahtlus võib olla ka kaudne ja sel juhul on piisav, kui maksuõigusrikkumisena käsitatavat tegu toime pannes oli maksukohustuslane teadlik teo õigusvastasusest või pidi olema sellest teadlik. Kaebuse väited tahtluse maksuhalduri poolt tõendamata jätmisest ning viide põhjenduste ja tõendite puudumise kohta on kohatud ega tingi maksuotsuse õigusvastasust. Kaebaja konkreetsetele etteheidetele iga üksiku tehingu osas on vastusaja andud omapoolse seisukoha kaebuse vastuse punktis 4 (II kd, tl 144-146 pöördel). Seisukohad intressinõude osas: Intressinõue põhineb eeldusel, et kontrollitaval perioodil (2005-2006) on kaebaja maksuseadusi rikkunud, mistõttu on kaebaja väited puutuvalt vaidlusesemesse põhimõtteliselt valed. Intressinõudes on esitatud

§ 115

lg-s 3 nõutud andmed: intressimäär 0,06% tasumata maksusummalt; intressisumma (16 094 535 kr); tasumise tähtaeg; intressinõudele lisatud tasumisele kuuluva intressivõla kujunemisest tuleneb intressi arvestamise metoodika (tähtpäevaks tasumata maksusumma korrutatuna viivitatud päevade arvuga ning korrutatuna intressimääraga); intressinõudele lisatud tasumisele kuuluva intressivõla kujunemisest on jälgitav intressiarvestus maksuliikide lõikes. Intressinõudest nähtub, et intressiarvestuse kaardi III-s veerus nähtub nõude alusena kas tegemist on deklaratsioonist (TSD / KMD) tuleneva intressivõlaga või maksuotsusega korrigeeritud vastava deklaratsiooni alusel kujunenud intressivõlaga. Intressivähendusi kajastavatel ridadel on veergudes VII (tasumisele kulunud maksusumma) ja IX (veerus arvestatud intressisumma kokku) miinus märgiga. Intressivähendusi kajastavatel ridadel on III-s veerus viide konkreetsele nõude alusele.

§ 119

lg 2 järgi ei arvestata intressi tähtpäevaks tasumata maksusummalt või selle osalt, mis on võrdne maksuhalduri poolt maksukohustuslasele käesoleva seaduse, maksuseaduse või 11

(27)3-09-709 tollieeskirjade alusel maksmisele või tagastamisele kuuluva maksusummaga. Maksuhaldur ei ole arvestanud vastava perioodi seisuga kaebajal olnud enammakse summalt intressi.

§ 118

lg 1 järgi on intressi arvestamise aegumistähtaeg üks aasta, arvates maksusumma täieliku tasumise päevast. Kaebaja sai maksuotsuse kätte 03.03.2009 ja tasus sellest tuleneva maksusumma 10.04.2009. Intressinõude lisa IV veerust nähtub, mis hetkest alates on maksusumma tasumise tähtpäev arvestusest päevades arvestatud. Seega keskendub kaebaja intressiarvestuse aegumisele tuginedes eksitavalt maksukohustuste tekkimise ajale. Intressikohustus on põhimaksuvõla suhtes kõrvalkohustus. Maksukohustuslane peab ise lisaks raamatupidamisarvestusele pidama täiendavat arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta (

§ 57

). Ei ole õige väita, justkui ei teadnud kaebaja intressikohustuse täitmiseks põhivõla suurust ja see pole tingitud tema enda tegevusest. Nimelt just selle sama põhi(maksu)võla menetluse raames leidis kinnitust, et maksuõigusrikkumisena käsitatavat tegu toime pannes oli kaebaja teadlik teo õigusvastasusest või pidi olema sellest teadlik. Intressinõue ei ole ebamõistlikult suur.

§ 119

lg 1 annab alused juhtudeks kui intressi arvestamine peatub; p 5 kohaselt peatub intressiarvestus juhul, kui intressisumma ületab selle arvestamise aluseks oleva maksusumma. Antud juhul sellist olukorda ei esine. Intressinõude arvestamise metoodika on kontrollitav. Intressinõudele lisatud intressiarvestuse kaardil on kajastatud nõude liik, maksustamisperiood, viivitatud päevade arv, intressimäär ja tasumisele kuuluv intressisumma. Välja on toodud ka intressivähendused – intressivähendus (miinusega read) tähendab seda, kui intressi arvestamise perioodis eksisteerib arvestussüsteemis ettemaks, siis kasutatakse ettemaks nõuete intresside kompenseerimiseks – intressivähenduse võrra väheneb maksukohustuslase tasumisele kuuluv intressisumma maksuhalduri ees. Vagunite tehinguga seotud intressisumma arvutamisel lähtuti maksusummast 28 500 000 krooni (mis on kaebajale alusetult tagastatud - 20.05.2005 summa 25 000 000 kr ja 15.09.2005 summa 3 500 000 kr), millelt on kohustus arvestada ja tasuda intressi. Fakt, et maksuotsusega määratud ja tasumisele kuuluv maksusumma erineb käibemaksu osas intressinõude aluseks olevast maksusummast, tuleneb asjaolust, et Agrata vagunite ostu-müügi ega renditehingus ei osalenud ning tehingute ümberhindamine tõi endaga kaasa ümberarvutused. Vagunite tehingult tasumisele kuuluv summa koosnes kaebajale alusetult tagastatud enammaksutud käibemaksust summas 28 500 000 krooni, maksuotsuse lisas 2 toodud käibemaksu enammaksust summas 5 511 995 krooni ja kaebaja poolt tasutud käibemaksust summas 2 611 936 krooni.

  1. Tallinna Halduskohus jättis 16.12.2011 otsusega kaebuse rahuldamata. Vastustaja leidis õigesti, et kaebaja, AVRT, Marine ja OEG kuulusid läbi omanike osaluste ühte Onako gruppi (omavahel seotud äriühingud) ning otsustav sõna oli OEG omanikul ja nõustajal (nõunikul) ning AVRT / Floberg omanikul V. Dil, kelle üheks projektiks oli ka Agrata. Maksuotsuses on üksikasjalikult analüüsitud 350 tsisternvaguni tehingut (ost, müük, rent, tagasiost) ning selle tehinguga seotud isikute ringi ja nende seotust ning jõutud õigetele järeldustele. OÜ Floberg Trans loodi tsisternvaguneid tootvaks/komplekteerivaks ettevõtteks ja toodetud vagunid jõudsid lõpuks AVRT-sse, kelle tegevusalaks Eestis on vaguniäri. Ühekordse tehingu puhul toodi
  2. aastal vahelülina sisse Agrata, kuid hoolimata sellest täideti lõppeesmärk - vagunid jõudsid AVRT-sse. Ei ole tõendatud, et üksnes Agrata kaudu oleks tehasel olnud võimalik realiseerida seisma jäänud vaguneid. Vagunite liisimise näol polnud tegemist perspektiivis kasumliku äriga. Agrata oli suurtes võlgades ja tal puudusid reaalsed rahalised vahendid.
  3. a lõpuks oli äriühingul ca 43,3 miljoni krooni suurune võlg ja sissetulekuallikad puudusid, kuna lennuki kasutamise eest tasuti üksnes osaliselt ja siis ka ainult kohustuste tasaarvestamise teel. Agrata rahalised vahendid 12

(27)3-09-709 esimeste liisingmaksete tegemiseks Unilizingsile pärinesid Marinelt, kes omakorda sai raha AVRT-lt. Kohus nõustus vastustajaga, et Agrata võime liisida vaguneid Unilizingsilt sõltus otseselt Onako grupi ettevõtetest ja niigi suure laenukoormusega Agrata tegevust ei oleks finantseeritud, kui tema tegevuse üle oleks rahastajal puudunud kontroll. Põhjendamatut äririski Agrata jaoks iseloomustab ka AVRT-ga sõlmitud rendilepingute lepingupoolte kohustuste vahekord AVRT kui vagunite rentija kasuks, kus rendileandja lepingust tulenevate kohustuste täitmise kulud on ületamas vagunite rentijalt lepinguga saadavat väärtust (renditulu). Agrata oli vaid ajutiselt kaebaja poolt toodetud/komplekteeritud vagunite soetaja, samas ei muutnud see tavapärast olukorda, kus kaebaja toodab/komplekteerib vaguneid ja AVRT soetab/kasutab vaguneid. Tehing Agrataga oli ühekordne, pärast seda müüs kaebaja jätkuvalt kõik toodetud/komplekteeritud vagunid AVRT-le. Vagunite müügi- ja finantseerimistehingud jätkusid kaebaja ja AVRT vahel ka pärast Agrataga rendi- ja liisinglepingu lõpetamist. Kaebaja müüs 300 ja AVRT 50 vagunit Unilizingsile, kes need Agratale edasi liisis. Liisimisel tasus Unilizings peale Agratalt esimese sissemakse saamist riigile kogu tehingu käibemaksu ja Agrata arvas kogu tehingult sisendkäibemaksu maha. Agarata hakkas vaguneid AVRT-le edasi rentima, aga kui AVRT lõpetas vagunite eest rendimaksete tasumise, lõpetas Unilizings liisingulepingud ja müüs vagunid kaebajale tagasi. Liisingulepingute lõpetamise hetkel oli riik kogu käibemaksu saanud ja Agrata selle sisendkäibemaksuna maha arvanud, kuid reaalselt ei olnud Agrata kogu käibemaksusummat veel Unilizingsile tasunud. Tekkis situatsioon, kus Unilizings ei olnud Agratalt saanud tehingult arvestatud käibemaksu kogu ulatuses, kuid samas oli Unilizings tehingult arvestatud käibemaksu riigile juba täies osas tasunud ja pidi nüüd riigile kaebajaga sõlmitud vagunite tagasiostu tehingu jääkväärtuselt uuesti käibemaksu tasuma – see oleks kaasa toonud Unilizingsile topeltmaksustamise. Eelnevast tulenevalt aktsepteeris maksuhaldur Unilizings poolt Agratale 20.06.2006 väljastatud kreeditarveid. Arvestades, et Agrata oli tagasi saanud kogu liisingulepingute alusel sõlmitud tehingute sisendkäibemaksu ja maksuhaldur lubas Unilizingsil Agratalt saamata osas riigile tasutud käibemaksu maha arvata, oli riik kannatanud Agarata poolt Unilizingsile maksmata osas kahju. Kuigi maksueelis tekkis Agratal, otsustas maksuhaldur maksustada kaebajat, kuna Agratale tagastatud käibemaks liikus koheselt kas otse või läbi kaebajaga seotud äriühingute kaebajale. Maksuhalduri poolt 20.05.2005 Agratale tagastatud käibemaksust (25 000 000 krooni) kandis Agrata enamuse rahast edasi omavahel seotud äriühingutele, so UVZ&AVR-le, AVRT-le ja Marinele selgitustega “Laenu tagastamine”. Maksuhaldur asus põhjendatult seisukohale, et tegelikuks maksueelise saajaks ja kogu tehinguteahela kontrollijaks oli kaebaja, kes lisaks tehingute finantseerimisele ka suure osa Agratale tagastatud sisendkäibemaksust endale sai. Kohus nõustub vastustajaga, et Unilizingsil oli õigus Agratale kreeditarved esitada ja viimasel oli kohustus neid oma käibemaksuarvestuses kajastada. Maksuhaldur tuvastas kontrolli käigus, et Agrata ei tasunud Unilizingsile koheselt kogu käibemaksu, mistõttu Unilizings ei pidanud kreeditarve väljastamisel tagastama Agratale käibemaksu ega korrigeerima selle summa ulatuses oma käibemaksuarvestust. Maksuhaldur jõudis õigele järeldusele, et olukorras, kus Agrata ei tasunud esimese maksega kogu liisingvara käibemaksu, vaid üksnes osa sellest ja kreeditarvete esitamise õiguse piiramine oleks kaasa toonud Unilizingsile topeltmaksustamise, oli Unilizings tegevus kreeditarvete väljastamisel õiguspärane. Tehingute osas äriühingutega Mäenurga Talu, Valge Hobu Trahter, Ontika Mõis, Toila Sanatoorium, Raadne puhkekeskus ja Vaikla puhkekeskus on kaebaja vastuväited erisoodustusena käitlevate maksude ja ettevõtlusega mitteseotud kulude tasumisele kuuluva tulumaksu kohta piirduvad vaid aegumise väitega. Maksuhalduri poolt välja toodud tegude näol on tegemist selliste tegudega, mille tõendatuse korral on tahtlus pigem tõenäoline kui kaheldav. Kui maksuõigusrikkumine on loetud maksuhalduri poolt tõendatuks, tuleb ennekõike maksukohustus13
(27)3-09-709 lasel tõendada, et ta ei soovinud maksuseadusi rikkuda. Tahtlus võib olla nii otsene kui kaudne. Viimase puhul on piisav, kui maksuõigusrikkumisena käsitletavat tegu toime pannes oli maksukohustuslane teadlik teo õigusvastasusest või pidi olema sellest teadlik. Maaklertehing kaebaja ja Essinge Förvalting AG vahel ei ole tegelikkuses toimunud. Maksuhaldur tugines antud küsimuses põhjendatult Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-59-05, mille kohaselt tuleb tehingutele hinnangu andmisel välja selgitada selle tegelik majanduslik sisu. Arvetel kajastatud maaklertehingut ei toimunud, mistõttu ei ole nimetatud ettekäändel tehtud väljamaksed ettevõtlusega seotud ning kuuluvad maksustamisele tulumaksuga. Tehingu toimumise seavad kahtluse alla mitmed vastuolud: maaklerlepingus oli tasumise tähtpäevaks märgitud 15.01.2005, kuid vastavasisuline arve esitati alles 27.04.2005, osa vaguneid olid juba enne maaklerlepingu sõlmimist Eestisse toimetatud, tehinguga seotud isikud (sh kaebaja) tehingu üksikasju ja tegelikku vajadust ning eesmärki maksuhaldurile selgitada ei osanud, äriühing UBT, kelle kaudu vagunid Eestisse jõudsid, oli kaebaja enamusaktsionär (51% osalus). Lisaks ei olnud UBT kodulehel olevatest andmetest nähtuvalt maaklertehingu sõlmimise perioodil Essinget äriühingu ametlike maaklerite seas. Nimetatud tehing oli sõlmitud äriühingust rahaliste vahendite maksuvabalt välja viimise eesmärgil ja selline tegevus saab olla üksnes tahtlik. Revisjoni pikendati viiel korral. Menetletav maksuasi on eriti mahukas ja keerukas ning selle menetlus võib kesta oodatust tunduvalt kauem. Maksuhaldur on revisjoni läbiviimisel lähtunud uurimisprintsiibist, selgitanud välja asjas tähtsust omavad asjaolud, kogunud ja uurinud tõendeid, sh küsitlenud isikuid, koostanud põhjaliku revisjoniakti ja maksuotsuse. Maksuhaldur on küll kulutanud mõnevõrra rohkem aega, kuid arvestades ka maksuhalduri piiratud ressurssi, ei anna see alust väita, et tegemist oleks põhjendamatu venitamise või viivitamisega revisjoni läbiviimisel, mis tooks kaasa revisjoni läbiviimise õigusvastaseks tunnistamise. Kaebaja sai käesoleva vaidluse esemeks oleva maksuotsuse kätte 03.03.2009 ja tasus sellest tuleneva maksusumma 10.04.2009. Kohus nõustub vastustajaga, et põhimaksuvõla vaidluses kinnitust leidnud tahtluse motivatsioon ei pea sisalduma kõrvalnõuet käsitlevas intressinõudes.

§ 119

lg 1 p 5 kohaselt peatub intressiarvestus juhul, kui intressisumma ületab selle arvestamise aluseks oleva maksusumma. Seega leidis seadusandja, et intressisumma on ebamõistlikult suur juhul, kui ta ületab intressinõude arvestamise aluseks oleva maksusumma. Antud juhul sellist olukorda ei esine. Intressinõudele lisatud intressiarvestuse kaardil on kajastatud nii nõude liik, maksustamisperiood, viivitatud päevade arv, intressimäär kui ka tasumisele kuuluv intressisumma. Korrektselt välja toodud on ka intressivähendused. 28 500 000 krooni on maksuotsusest nähtuvalt maksukohustuslasele alusetult tagastatud summa (20.05.2005 tagastatud 25 000 000 kr ja 15.09.2005 tagastatud 3 500 000 kr), millelt on kohustus arvestada ja tasuda intressi (

§ 115lg 2).

Fakt, et maksuotsusega määratud ja tasumisele kuuluv maksusumma erineb käibemaksu osas intressinõude aluseks olevast maksusummast, tuleneb asjaolust, et Agrata vagunite ostu-müügi ega renditehingus ei osalenud ning tehingute ümberhindamine tõi kaasa erinevad loogilised kõikide tehingutes osalenud isikute vahelisi tasumisi arvestavad ümberarvutused. Kohus nõustus vastustaja intressinõude põhjendustega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. OÜ Floberg Capital taotles apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks saatmist järgmistel põhjendustel: Kõikides vagunite müügi- ja liisingutehingutes arvestasid tehingute pooled riigile korrektselt käibemaksu. Unilizingsil oli liisingulepingute ülesütlemisel valida, kas koostada kreeditarveid või mitte. Maksuhaldur aktsepteeris mõlemat varianti. Unilizings otsustas koostada kreeditarved ja küsida kreeditarvetel kajastatud käibemaks riigilt tagasi. Tõendatud pole, et Unilizings 14

(27)3-09-709 on kreeditarved reaalselt Agratale esitanud ja kreeditarvetel kajastatud käibemaksu Agratale tagastanud. Agrata ei teinud sisendmaksu osas ümberarvestust, kuna talle ei esitanud kreeditarveid ega tagastatud kreeditarvetel kajastatud käibemaksusummat 19 409 544,85 krooni. Nimetatud kaks eeltingimust on kohustuslikud, et ostjal (Agrata) tekiks müüja (Unilizings) kreeditarvete alusel käibemaksu ümberarvestamise ja riigile tasumise kohustus. Maksuhaldur ei ole

§ 84kohaldamise nõudeid täitnud.

On vaja tuvastada lepingupoolte tahtlus saada maksueelist. Tahte osas on maksuhaldur vaid sedastanud, et see on automaatne järeldus sellele, kui maksuhalduri tuvastatud tehingutel ei olnud aktsepteeritavaid põhjendusi (vt lk 39-40). Sisuliselt on nii maksuhaldur kui kohus soovinud panna kaebaja vastutama võõra isiku (Agrata) maksuvõla eest, tehes seda läbi

§ 84õigusvastase kohaldamise.

Maksuhaldur leidis ekslikult, et kaebaja arvas sisendkäibemaksu ühelt tehingult maha kaks korda. Maksuhaldur pidas 2005. a toimunud vagunite võõrandamise ja liisimise tehinguid tegelikult toimunuks ja kehtivateks ning neil polnud käibemaksust kõrvalehoidumise eesmärki. Tehingupooled arvestasid tehingute tegemisel väljund- (müüja/liisinguandja) ja sisendkäibemaksu (ostja/liisinguvõtja), ükski osapool ei saanud maksueelist. Unilizingsile müüs 50 vagunit (mille Unilizings Agratale liisis) mais 2005 hoopis AVRT. Jääb arusaamatuks, millisel õiguslikul alusel nende vagunite võõrandamine omistati kaebajale ja kuidas kaebaja sai maksueelise teise isiku tehingust, milles ta ei osalenud. Kui Unilizings esitas kreeditarved Agratale ja sai maksuhaldurilt käibemaksu tagasi, pidanuks ka Agrata tegema ümberarvestuse ja omakorda käibemaksu riigile maksma. Kaebajat ei saa panna vastutama selle eest, kui Agrata on kohustuse täitmata jätnud. Kohus leidis, et kaebaja, AVRT, Marine ja OEG kuulusid läbi omanike osaluste ühte Onako gruppi ja tsiteeris selles osas mitme tunnistaja ütlusi. Samas jättis kohus üle kuulamata mitmed tunnistajad: J. L, A. B, T. B, M. K, A. P, V. V, L. L, V. A ja M. T (vt kaebaja 15.03.2010 taotlus) ja analüüsimata mitme tunnistaja (J. L, A. M, K. K) ütlused. Kohtu arvates on vastustaja toonud välja juhtorganite liikmete/äriühingute omanike hulgast need isikud, kes omasid keskset rolli seotud isikute otsuste vastuvõtmisel: V. D, A. M, V. V, A. I, L. Ljt, kes võisid mõjutada nimetatud äriühingute tahet. Kohus ei tee eeltoodu pinnalt ainsatki järeldust. Isegi kui eeltoodu oleks õige, tõusetub küsimus, kas seotud isikute vahel ei ole võimalik tehinguid teha või kas seotud isikute vahelised tehingud annavad automaatselt võimaluse

§ 84kohaldamiseks ja maksukohustuse ülekandmiseks.

Vastuoluline ja põhjendamatu on kaebajale maksu määramine olukorras, kus maksuhaldur ja kohus räägivad nö Onako grupist kui ebamäärasest ja määratlemata isikute grupist. Kohus tõi välja mitme tunnistaja üksikud ütlused, tegemata nende pinnalt järeldusi. Ainus järeldus on, et kaebaja, AVRT, Marine ja OEG kuulusid läbi omanike osaluste ühte Onako gruppi. Kaebaja arvates võimaldavad V. Si ütlused järeldada, et Agrata oli iseseisev majandusüksus enda äritegevusega, mille hulka kuulus ka vagunite äri. Vagunitega seotud lepingud allkirjastas V. S, mis lükkab ümber kohtu arvamuse, nagu poleks V. Sil sellega mingit pistmist. Agrata poolt vagunite omandamine ja vagunitega teenuste osutamine oli V. Di idee, kes jagas V. Sile sellega seotud korraldusi. Agratal oli mitmeid erinevaid äriprojekte, tal polnud plaanis pankrotistuda. A. M ütlustest tuleneb vaid, et Agrata kuulus Dile ja seda juhtis V. S. Tunnistaja ütlused koos teiste tõenditega (Agrata pankrotihalduri 24.10.2008 vastus ja V. Di poolt novembris 2005 lennuki Learjet-55 omastamise materjalid) kinnitavad, et D kantis Agrata varast tühjaks, jättes tasumata riigile maksud ja võlad äripartneritele. Agratat kontrollis V. D, mitte kaebaja ega AVRT. Agrata omas reaalset majandustegevust ja toimivat juhtkonda, tegemist polnud fiktiivseid tehinguid tegeva ettevõtjaga. Tunnistaja K. K selgitas oma ülesanded ja kes talle ülesandeid jagasid. Tunnistaja L. L iseloomustas kohtu viidatud ütlustes üks- 15

(27)3-09-709 nes V. Di. A. Ie tunnistused ei seosta Agratat ja kaebajat selliselt, nagu kohus seda püüdis näidata. Asjaolu, et maksuotsuses loetletud isikud olid teatud määral seotud, ei ole

§ 84kohaldamisel piisav.

Oluline on näidata lisaks isikute seotusele iga konkreetse isiku roll maksupettuse toimepanemises, et selgitada välja, kellele on õiguspärane panna maksukohustus. Antud (ja parimal) juhul võiks selleks isikuks olla ebamäärane fiktsioon Onako Grupp. Näidata tuleb ka isikute konkreetne tahe mõjutada sündmusi selliselt, et kaasneks maksupettus, kuna

§ 84nõuab tahtluse raskeima vormi (kavatsetus) esinemist.

Maksuhaldur ja kohus oleks pidanud näitama, kuidas kaebaja juhtorgani liikmed mõjutasid sündmusi ja kolmandaid isikuid ja kuidas neil õnnestus ette näha sündmuste sellist arengut, mis tõi lõpuks kaasa maksupettuse. Versioon, mida kohus toetab, ei ole eluliselt usutav ja on paljasõnaline. Tehingute tegemiseks esinesid majanduslikud põhjused. AVRT-l polnud võimalik saada finantsasutustelt tehingute jaoks rahastamist. Kaebaja peamine tegevus oli 2004-2006 tsisternvagunite komplekteerimine ja müük. AVRT peamine tegevus oli liisitud vagunite rentimine Kasahstani ja Venemaa klientidele.

  1. a lõpuks oli kaebajal valmis üle 500 vaguni, tal tekkisid kulud seoses vagunite valve- ja seisutasudega. Kaebajale oli põhitegevusest tulu saamiseks oluline toodangu müük. Tunnistajate ütlused kinnitavad, et AVRT ei saanud täiendavate vagunite soetamiseks liisingut, kuid Agrata sai. Maksuhaldur varem aktsepteeris, et AVRT ei saanud liisingut finantseerimislimiitide tõttu. Kaebaja järeldus põhineb asjaolul, et A. Ie selgitused võeti Agrata enammakse tagastamise kontrolli käigus. Nagu ilmneb Agratale koostatud PMTK 19.05.2005 kontrollaktist nr 12-3/293 ja 18.05.2005 enammakse tagastusnõude täitmise otsusest, tagastati käibemaksu enammakse Agratale. Tuginedes ka A. Ie selgitustele seoses AVRT probleemidega liisingufinantseerimise saamisel, leiti, et Agrata osales reaalselt majandustehingutes. Maksuhaldur luges Agrata kontrolli läbi viies kõik tehingud kaebaja, Unilizings, Agrata ja AVRT-ga seoses 350 vaguniga majanduslikku sisu omavaks. Agrata kohustustele vastas veelgi suuremas mahus vara (
  2. a majandusaasta aruande järgi oli vara 51,2 miljonit kr ja omakapital 5,17 miljonit kr). Agrata ja AVRT liisingu finantseerimise seisukohast oli oluline nende maksevõime panga silmis. Tõendatud on, et panga jaoks oli AVRT finantslimiit ammendunud, kuid OÜ Agrata jaoks mitte. On ebatõenäoline, et kaebaja suutis viia finantseerimisasutused, kelle käest AVRT finantseeringut küsis, niikaugele, et need keelduvad (enda ärikasumist) ja Unilizingsi niikaugele, et ka see keeldub AVRT-le finantseeringut andmast, kuid on nõus finantseerima ühekordset, perspektiivitut ebamõistlike rendilepingutega Agratat. Kohtu järeldus, et OÜ Agrata võime liisida vaguneid Unilizingsilt sõltus otseselt Onako grupi ettevõtetest, on meelevaldne ja otsitud. Kohus nõustus vastustaja järeldusega, et Agrata jaoks oli tehing kahjumlik, millel puudus ka perspektiivis tulu teenimise võimalus. Kohus käsitles finantsarvestuse põhimõtteid nende algtasemel valesti. Ei saa võrrelda ega suhestada laenukapitali ega rendimakseid tuluvoo seisukohast. Kui kohus soovis hinnata rahavooprojekti tulukust, tulnuks määrata ekspertiis. Arvestades vagunite pikka kasutusiga on normaalne, et äritegevus ei jõua juba äritegevuse algfaasis kasumisse. Täiesti tavapärane on projekti algfaasis kahjumi kandmine, kuna intressi kandvad kohustused on suuremad perioodi alguses. Kohustuste vähenemisel väheneb ka intressikulu ja renditulu jääb rohkem alles. Agrata lennundustegevust ei ole maksuhaldur kahtluse alla seadnud. Maksuhaldur väitis, et vagunid jõudsid AVRT-le, kes nendega opereeris. Peamine Agrata kreeditor oli Marine. On arusaamatu, miks maksuhaldur järeldas, et kaebaja kontrollis Agratat. OÜ Agrata pankrotihaldur K. Mägi 24.10.2008 vastuse p 9 kohaselt oli Agrata pankrotistumise põhjuseks põhivarast lennuki LJ-55 väljaviimine ilma raha vastu saamata. Seega Agrata laenukoormus ei olnud pankrotistumise põhjuseks ja asjatu on rääkida laenuandja poolt Agrata kontrollimisest. 16

(27)3-09-709 Olukorras, kus Agrata jättis kohustused Unilizingsi ees täitmata ja viimane lõpetas liisinglepingu, rakendus kaebaja suhtes tagasiostukohustus, kuid kaebajal polnud võimalik vaguneid vabade rahaliste vahendite puudumise tõttu välja osta. Kaebaja ja pank leppisid kokku kohustuse täitmise ajatamise kuni vagunite realiseerimiseni. Et selleks Unilizings ja kaebaja sõlmisid uued liisinglepingud, oli asjade sunnitud käik. Samuti oli paratamatus, et AVRT jäi rentnikuks, kuna vagunite suhtes kehtisid rendilepingud Vene ja Kasahhi ettevõtetega. Maksueelise osas kohus sisuliselt jutustas ümber maksuotsuses kajastatud sündmusi tehingute teostamise kohta. Kohtuotsus on järeldustes vastuoluline. Kohus märgib (lk 45), et maksuhaldur on kontrolli käigus tuvastanud, et kaebaja sai 350 tsisternvaguniga teostatud tehingust selge maksueelise ja riigile on kaebaja tegevuse tulemusel tekkinud kahju, mida vastustaja väljendab järgmises skeemis. Pärast kolmeetapilise skeemi kirjeldamist ja
  1. aastal rahade maksmise lahkamist järeldab aga kohus (lk 46), et kuigi ülaltoodud skeemist nähtuvalt tekkis maksueelis Agratal, otsustas maksuhaldur siiski maksustada kaebajat. Kohus käsitles üldiselt õigesti asjaolusid osas, mis puudutab käibemaksu faktilist liikumist
  2. ja
  3. a ning et kokkuvõttes jäi
  4. a Unilizings kreeditarvetes kajastatud käibemaks Agratale, kes pidanuks selle riigile maksma, kuid jättis maksmata, millega tekitati riigile kahju (kaebaja leiab, et ka Agratal ei tekkinud ümberarvestuse kohustust, kuna Unilizings ei edastatud kreeditarveid ega tagastanud Agratale käibemaksu). Maksuhaldur ega kohus ei ole näidanud, et Unilizingsi käibemaksuarvestuse praktikal ja kaebaja maksueelise saamisel olnuks tuvastatav põhjuslik seos. Maksuhaldur viis läbi Agarata tagastusnõude kontrolli ja rahuldas 18.05.2005 otsusega nr 193268 tagastusnõude. Maksuhaldur veendus esitatud majandusarvestuse dokumentide ja isikute seletuse põhjal, et Agrata käibemaksuarvestus 2004 märts kuni 2005 märts vastab käibemaksuseadusele. Nimetatud otsuse näol on tegemist haldusaktiga, millega on õiguslikult siduvalt kindlaks määratud Agrata käibemaksu enammakse vastavus käibemaksuseadusele. Pole tõendatud, et kaebajal oleks olnud n-ö riigile kahju tekitamise sündmustega mingi seos. Kaebaja ei mõjutanud ega saanudki mõjutada Unilizingsit lepinguid lõpetama ja kreeditarveid väljastama, maksuhaldurit Unilizingsile käibemaksu enammakset tagastama. Kohtuotsuse lk 47 esitab kohus ilma endapoolseid seisukohti võtmata ja kaebaja väiteid käsitlemata erinevaid maksuhalduri väiteid seoses tehingute nö ümberhindamisega. Kohus ei osaleks justkui üldse õiguslikus analüüsis ja kohtu roll tundub olevat vaid refereeriv. Maksuhaldur määras kaebajale tasumisele Essinge Förvaltning AB-le tehtud väljamakselt tulumaksu väites, et kaebaja ei ole maaklerteenust saanud. Maksuhaldur ei arvestanud otsuse andmisel UBT 05.08.2008 kirja nr
  5. Kaebaja esitas kohtule Essinge Förvaltning AB majandusaasta aruande, millest nähtuvalt (lk 7) toimus teenuste müük välismaale summas 11 927 888 SEK. Essinge Förvaltning AB 27.04.2005 arve nr 31 alusel tasutud maaklertasult tulumaksu määramine on ka aegunud. Ekslik on maksuhalduri väide, et maakleritasu tasuti ka vagunite eest, mis olid Eestisse toimetatud enne lepingu sõlmimist. Essinge Förvaltning AB-le esitati tasu arvestamiseks
  6. a Eestisse toodud vagunite arv, mille hulka arvati ekslikult mõned
  7. a lepingute alusel tarnitud vagunid. Väär on maksuhalduri väide, et kaebaja ei ole teenuse soetamise vajadust ja seotust ettevõtlusega põhjendanud. Põhjendused esitati eriarvamuses ja kohtumenetluses. Kaebaja selgitas, et maaklerteenuse soetamine oli ettevõtluse seisukohast vajalik ja põhjendatud, kuna maaklerteenuse kasutamine oli UBT ehk Venemaa poolne nõue. Maksuhalduri esitatud tõendid ei kinnita väidet, et Essinge Förvaltning AB ei olnud UBT maakleriks
  8. a. UBT kinnitas ise kirjalikult, et läbirääkimistel osales maaklerina Essinge Förvaltning AB. See on piisav, et pidada Essinge Förvaltning AB-d UBT jaoks aktsepteeritud maakleriks. Politsei- ja Piirivalveameti 19.03.2010 vastusest Vadim Gvozedvi piiriületuste kohta nähtub, et V. G suundus välismaale 05.01.2004 ja naasis Eestisse 17
(27)3-09-709 07.01.
  1. V. G viibis Venemaal seoses 01.01.2004 tarnelepingu läbirääkimiste ja allakirjutamisega. Seega ei ole tarneleping sõlmitud maaklerlepingust varem. Kohtuotsus ei ole motiveeritud ka erisoodustuste maksustamist puudutavas osas. Maksusummade määramine
  2. a kuludelt ja väljamaksetelt on aegunud. Kohus märkis seonduvalt tehingutega Mäenurga Talu, Valge Hobu Trahter, Ontika Mõis, Toila Sanatoorium, Raadna puhkekeskus ja Vaikla puhkekeskus, et „kaebaja argumendid erisoodustusena käitlevate maksude ja ettevõtlusega mitteseotud kulude tasumisele kuuluva tulumaksu kohta ei ole sisulised ning piirduvad vaid aegumise väitega“. Kohus ei võtnud seisukohta kõikide kaebaja väidete osas ega tuvastanud, kas maksuotsus tõepoolest on õige. Kuna kaebaja
  3. a kuludele ja väljamaksetele antud hinnangut seonduvalt tahtlusega ei olnud maksuotsuses põhjendatud, ei saanud kohus piirduda otsuses pelgalt väitega, et ta „nõustub vastustaja argumentidega, mis põhjalikult lahti kirjutatud maksuotsuses, neid üle kordamata“. Ebaõige on väide, et intressinõudes ei ole nõutav tahtluse motiveerimine, kui nõutakse sisse intressisummat, mille puhul 3-aastane aegumistähtaeg on möödunud. Riigikohus tühistas ajas nr 3-3-1-91-08 intressinõude, kuna intressinõudes ei viidatud asjaoludele, mis võimaldaksid väita, et maksukohustuslane oleks maksuseadust rikkunud tahtlikult. Intressi määramisel tuleb järgida Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-91-08 tulenevat põhimõtet, et kõrvalkohustus aegub koos põhikohustuse aegumisega. Kuigi maksuhaldur väidab, et kaebaja on maksueelise saanud summas 19,4 miljonit, on intressiarvestuse kohaselt arvestatud intressi käibemaksu summalt 28 500 000 krooni. Seega maksuhaldur nõuab kaebajalt intressi tasumist, mis ei ole arvutatud maksuotsusega määratud summadelt, vaid hoopis suurematelt summadelt. Samuti ei ole kontrollitav, miks maksuhaldur arvestab käibemaksult intressi alates 01.02.
  4. Nimetatud kuupäevaga ei seostu ühtegi seadusest tulenevat maksukohustuste täitmise tähtaega. Kohus ei võtnud seisukohta revisjoni ebaseaduslikku läbiviimise kohta esitatud väidete suhtes.
  5. PMTK palus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, leides, et halduskohus ei pea kaebaja iga põhistamata väitega mittenõustumist eraldi põhjendama. Sisuliselt ei ole kohus pidanud vajalikuks asja materjalide mahtu arvestades koormata kohtuotsust maksuotsuses ja vastustaja seletustes väljendatuga ning ei ole otsuses peatunud väidetel, mis ei ole asja õigeks otsustamiseks määrava tähtsusega. Vastustaja jäi halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ja märkis täiendavalt järgmist. Äriühingute seotusele viitab ka see, et V. S oli Agrata juhatuse liikmeks, kuid sai palka OEGst. L. La ütlused selle kohta, et V. Dil, kes oli Flobergi omanik läbi osaluse AVRT-s, oli mõjuvõim mõjutamaks Flobergi juhatust tegema otsuseid, mis V. Dile olid soodsad. Oluliste otsuste vastuvõtmiseks toimusid kohtumised ja koosolekud, kus osalesid nii UVZ kui V. V, A. M, V. D, A. I, L. Ljt omanikud. OEG näol oli sisuliselt tegemist kontserniga. Seega ei saa olla vaidlust selles, et Dil ei olnud ainuisikulist mõjuvõimu ja tema oli vaid üks otsustajatest, kes oli seotud tehinguosaliste juhtimises ja nende tahte suunamisel. Kohtumenetluses võeti V. Silt ütlused. Kaebaja vaidles Di ülekuulamisele vastu. Kohus on põhimõtteliselt nõustunud sellega, milliseid lõppjäreldusi on maksuhaldur erinevate isikute ütlustest teinud. Kaebaja ei ole põhjendanud, millist konkreetset ebakõla tõendite vahel kohus ei kõrvaldanud ja kuidas oleks kohtumenetluse ja tunnistajate koormamine nende kohtusse kutsumisega saanud väidetavat vastuolu ikkagi kõrvaldada. Hinnates kõigi tunnistajate ütlusi kogumis ja vastastikuses seoses, tuleb kaebaja viidet aktsionäridevahelisele tülile ja ainuisikuliselt Dile nö kogu skeemi organisaatori rolli omistamist pidada rõõnaks. Sisuliselt tõstatab kaebaja küsimuse, kas maksuhaldur peab tuvastama iga isiku konkreetse rolli tehingute otsustusprotsessis ja tegevuse tehingutes osalemises. Äriühingule maksukohus18
(27)3-09-709 tuse määramisel ei nõua maksuõiguse tõendamisstandard eraldi tuvastamist, milline juhtimisorgani liige kasutas ära oma mõju äriühingule. Vastupidise seisukoha korral muutuks suuri ettevõtteid käitavate juriidiliste isikute maksustamine ebaefektiivseks ning maksupettuste toimepanemine selliste ettevõtete kaudu lihtsaks. Agrata ei olnud iseseisev ettevõtte. Seoses vagunite soetamisega selgitas V. S, et Agratal puudusid pädevad inimesed vagunitega tegelemiseks. Asjas kogutud materjalidest selgub, et vagunitega opereeris M Ild AVRT-st (Agratalt selle eest tasu saamata). V. S väitis, et tema ei otsustanud riigi poolt tagastatud 25 miljoni krooni liikumise ja selle osas otsustas OEG pearaamatupidaja. 300 vaguni üleandmist-vastuvõtmist ja nendega teostatud tehinguid ei allkirjastanud mitte juhatuse liikmed, vaid volitatud isikud (K. K ja M. Ild), kes ei olnud kursis tehingute asjaoludega ega vagunite üleandmise-vastuvõtmisega. Ka Agrata lennundustegevus oli tihedalt seotud kaebaja ja temaga seotud äriühingutega. Vagunite rendiarved koostati AVRT poolt Agratale esitatud arvestuste alusel, kuna vaid AVRT-l oli ülevaade vagunite reaalsest liikumisest ja allrendi rentaablusest. Agratal ei olnud võimalik kontrollida vagunite tegelikku kasutamise aega, kuigi rendihind sõltus tegelikust kasutamise ajast. AVRT teadis, et Unilizings on lepingu Agrataga lõpetanud ja seetõttu tegi Agrata ettepaneku rendilepingu lõpetamiseks. Kui Argata oleks tegelikkuses olnud iseseisev, on arusaamatu, kuidas said AVRT ja tema aktsionärid eelnimetatud informatsiooni üldse omada ning miks ei sõlminud Agrata lepinguid, mis oleksid talle andnud võimaluse kontrollida vagunite tegelikku liikumist ja seeläbi tagada rendihinna kasumlikkus. Kuna Agrata teostas liisingulepingute graafikutejärgseid makseid Unilizingsile AVRT-lt saadavate rendimaksete eest, sõltus Agrata liisingulepingutest tulenevate kohustuste täitmine täielikult AVRT-st. Kuna Agrata tegevus oli rahalises sõltuvuses AVRT-lt laekuvatest rendimaksetest, siis oli AVRT otsustada, millal Unilizings katkestab Agrataga sõlmitud liisingulepingud. Kaebaja on menetluse kestel esitanud väidetavalt iseseisva äriühingu Agrata äriühingusiseseid dokumente. Kaebaja jätab selgitamata, kelle initsiatiivil jõuti kokkuleppeni, mille kohaselt Agrata siseneb vaguniärisse liisingu abil. Menetluses tuvastati, et Agrata seaduslik esindaja liisingu läbirääkimistel sisuliselt ei osalenud ja tema roll piirdus formaalse allkirjastamisega. Liisingtehingu initsieeris läbirääkimisi kaebaja, kelle üheks omanikuks oli AVRT, kelle suuraktsionäriks oli omakorda V. D. Et kaebaja vagunid liikusid enne nende võõrandamist AVRT allrentnikele, näitab ilmekalt, et enne nende liisimist oli selge, kelle kätte nimetatud vagunid jõuavad. Tehing Agrataga oli ühekordne. Vagunite liikumine kaebajalt AVRT-le ja tegelik kontroll vagunite üle on olnud kogu aeg kaebajal ja AVRT-l. Põhjendamatut äririski Agrata jaoks iseloomustab ka AVRT-ga sõlmitud rendilepingute lepingupoolte kohustuste vahekord AVRT kasuks, kus rendileandja lepingust tulenevate kohustuste täitmise kulud on ületamas vagunite rentijalt lepinguga saadavat väärtust (renditulu). Lisaks ei kasutanud Agrata AVRT poolt lepingu lõpetamisel lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, sh ei nõudnud kahju hüvitamist, et vähendada tehingu ennetähtaegse lõpetamisega kaasnenud kahju. Sisuliselt ei teinud Agrata midagi selleks, et poolte kohustuste vahekord oleks tasakaalus. Kaebaja ei lükanud ümber väidet, et Agratal puudusid rahalised vahendid vagunite liisimiseks. Agrata majandusaasta aruandest ei saa teha vastupidist järeldust. Sisuliselt vaid lennukist koosnev äriühingu selle hetke varaline seis ei omanud liisingfinantseeringu saamisel tähtsust, vaid hoopis äriplaani oluline komponent – rahavoogude prognoos, mille tuluvoo moodustas kaebajaga seotud äriühing AVRT ehk vagunite rentija, kes dikteeris rendihinna. Lisaks rahavoogude prognoosile olid liisingu andmiseks määrava tähtsusega tagatised, mis olid antud kaebaja ja temaga seotud Marine poolt. Agrata poleks saanud iseseisvalt vaguneid liisida. 19
(27)3-09-709 Raha liisingumaksete tegemiseks saadi Unilizingsi finantseeringust. Pangakontode väljavõtete analüüsist selgub, et peale Agarata poolt Unilizingsile esimese sissemakse tegemist alustas viimane kogu ostu-müügilepingu finantseerimist ja kandis raha kaebajale, kes selle läbi seotud isikute omakorda Agratale järgmiste sissemaksete tasumiseks edasi kandis. Põhiküsimuseks ei ole mitte erinevate finantsasutuste meelestatus kellegi suhtes, vaid kas kaebaja saab oma põhitegevuse tulemit (vagunite müük) realiseerida ja kas AVRT saab enda tegevust (vagunite rendileandmine) planeeritud mahus jätkata ning kas leidis aset tehingu kujundusvõimaluste kuritarvitamine, mille tulemusel tekkis riigile kahju. Maksuhaldur ei ole väitnud, et Agrata oleks olnud varifirma ja kaebaja oleks suutnud viia finantseerimisasutused niikaugele, et need oleksid andnud nõusoleku osalema maksupettuse toimepanemises. Kaebaja väide, mille kohaselt oli Unilizingsil liisingulepingute ülesütlemisel valida, kas kreeditarveid koostada või mitte, on vastuolus KMS § 29 lg-ga 7, mis nägi tehingu toimumise ajal ette, et kui maksukohustuslane tühistab kauba või teenuse kohta esitatud arve või esitab kreeditarve pärast kauba või teenuse käibe tekkimise maksustamisperioodi kohta käibedeklaratsiooni esitamist, kajastab nii müüja kui ka ostja sellest tulenevad muudatused arve tühistamise või kreeditarve esitamise maksustamisperioodi kohta esitatavas käibedeklaratsioonis. Põhjendamatu on ka kahtlus, et Unilizings ei ole kreeditarveid reaalselt Agratale esitanud. 20.05.2005 Agratale tagastatud käibemaksust (25 000 000 kr) kandis Agrata suure enamuse edasi seotud äriühingutele (UVZ&AVR, AVRT, Marine) selgitustega “laenu tagastamine”. Tegelikuks maksueelise saajaks ja kogu tehinguteahela kontrollijaks oli kaebaja, kes lisaks tehingute finantseerimisele ka suure osa Agratale tagastatud sisendkäibemaksust endale sai.

§ 84

kohaldamine on õigustatud juhul, kui on tegemist tehingutega, millel puudub majanduslik sisu ja mille eesmärk on vältida maksude tasumist. Maksueelise saamise ja riigi poolse kahju kannatamise fakt on selgitatavad järgmiselt: kaebaja müüs 300 ja AVRT 50 vagunit Unilizingsile, kes need Agratale edasi liisis. Liisimisel tasus Unilizings peale Agratalt esimese sissemakse saamist riigile kogu tehingu käibemaksu ja Agrata arvas kogu tehingult sisendkäibemaksu maha. Agarata hakkas vaguneid AVRT-le edasi rentima, aga kui AVRT lõpetas vagunite eest rendimaksete tasumise, lõpetas Unilizings liisingulepingud ja müüs vagunid kaebajale tagasi. Liisingulepingute lõpetamise hetkel oli riik kogu käibemaksu saanud ja Agrata selle sisendkäibemaksuna maha arvanud, kuid reaalselt ei olnud Agrata kogu käibemaksusummat veel Unilizingsile tasunud. Tekkis olukord, kus Unilizings ei olnud Agratalt saanud tehingult arvestatud käibemaksu kogu ulatuses, kuid Unilizings oli tehingult arvestatud käibemaksu riigile täies osas tasunud ja pidi nüüd riigile kaebajaga sõlmitud vagunite tagasiostu tehingu jääkväärtuselt uuesti käibemaksu tasuma – see oleks kaasa toonud Unilizingsile topeltmaksustamise. Seetõttu aktsepteeris maksuhaldur Unilizings poolt 20.06.2006 Agratale väljastatud kreeditarveid. Arvestades, et Agrata oli tagasi saanud kogu liisingulepingute alusel sõlmitud tehingute sisendkäibemaksu ja maksuhaldur lubas Unilizingsil Agrata saamata osas riigile tasutud käibemaksu maha arvata, oli riik kannatanud Agarata poolt Unilizingsile maksmata osas kahju (kahju tekkimise moment on 20.06.2006 kreeditarvete aktsepteerimine ja selles sisalduvas ulatuses käibemaksu summa Unilizingsile tagastamine). Maaklertehingut kaebaja ja Essinge Förvalting AG vahel ei toimunud. Maaklerlepingus oli tasumise tähtpäevaks märgitud 15.01.2005, vastav arve esitati alles 27.04.2005. Osa vaguneid

(25), mille eest tasuti maaklerlepingu alusel, olid juba enne lepingu sõlmimist Eestisse toimetatud. 25 tsisternvagunit ei saa pidada arvele ekslikult mõne üksiku numbri lisamiseks, nagu väidab kaebaja. Äriühing UBT, kelle kaudu vagunid Eestisse jõudsid, oli kaebaja enamusaktsionär (51% osalus). Eluliselt ei ole usutav, et ettevõtte peab iseenda omanduses olevale äriühingule vagunite müümiseks maaklerteenust kasutama ja seeläbi lisakulutusi tegema. 20
(27)3-09-709 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on vaidlustatud otsusega jätnud õigesti kaebused rahuldamata ning apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja asja halduskohtule uueks arutamiseks saatmiseks alust. I
  2. PMTK 27.02.2009 maksuotsuse nr 12-5/128 p-s 1.1 (lk 6-41) on 350 tsisternvaguniga toimunud tehingute asjaolusid (samuti tehingutes osalenud isikute vahelisi seoseid maksuotsuse p-s 1 ja lisas 1 – lk 2-6) kajastatud äärmiselt põhjalikult ning maksuotsuse põhjendused on arusaadavad ja jälgitavad. Sarnaselt halduskohtule leiab ringkonnakohus, et Floberg ei ole kohtumenetluses esitanud selliseid olulisi uusi väiteid ega tõendeid, mida poleks vaidlustatud haldusaktis juba arvesse võetud või ümber lükatud, mistõttu puudub HKMS § 165 lg-st 2 tulenevalt vajadus maksuhalduri seisukohti üle korrata, kuna kohus nendega nõustub. Peamiseks lahendamist vajavaks küsimuseks tuleb ringkonnakohtu hinnangul pidada seda, kas on võimalik väita, et 350 tsisternvaguniga teostatud tehingutesse Agrata kaasamine toimus Flobergi poolt tahtlikult maksudest kõrvalehoidumise (s.o riigilt käibemaksu väljapetmise) eesmärgil, mis on

§ 84rakendamise eelduseks.

11.

§ 84

näeb ette, et kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule.

§ 84

rakendamiseks peab objektiivsetest asjaoludest olema võimalik järelda, et tehingute ja toimingute peamine eesmärk on maksueelise saamine ning tegevusel puuduvad muud majanduslikud põhjendused või muud võimalikud eesmärgid on maksueelise saamisega võrreldes ebaolulised.

§ 84

kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama, et maksukohustuslase tegevus oli suunatud sellele, et anda tehingutele maksude tasumise vältimiseks moonutatud õiguslik vorm. Sellise eesmärgi tõendamiseks peab maksuhaldur tuvastama maksukohustuslase subjektiivsed kaalutlused tehingu tegemisel. Seejuures saab maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtud tehing või toiming olla üksnes tahtlik. Tehingu majandusliku sisu puudumist ja õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamist koostoimes tõendavateks olulisteks teguriteks võivad olla näiteks: tehingutes osalejate vahelised juriidilised, majanduslikud ja/või isiklikud sidemed; tehingute jada, kus ühe tehingu käigus tekkinud õigussuhe oleks olnud ülejäänud tehingute tegemiseta mõttetu; sellise jada etteplaneeritus; jada mõne etapi puhul majandusliku eesmärgi puudumine; tehingute ebaloomulikkus võrreldes tavalise majandustegevusega; tehingute ajaline järgnevus ja kiirus; tehingu ebakohasus, kuna teadlikud ja sõltumatud tehingupooled ei oleks tavaliselt samasuguses olukorras sellist tehingut teinud ning ebakohane õiguslik kujundus annab maksueelise (kohane tehing annaks kõrgema maksukoormuse) ja puudub mõistlik põhjendus sellise tavapäratu tehingu tegemiseks (vt Riigikohtu 13.02.2012 otsus nr 33-1-79-11, p-d 20-23). 12. Käesoleval juhul on maksueelise tekkimist üksikasjalikult kirjeldatud maksuotsuse lk-l 38 asuvas tabelis 3, millest nähtuvalt tekkis hiljem maksejõuetuks muudetud Agrata tehingute ahelasse kaasamisest Flobergil võimalus saada 350 tsisternvaguni tagasiostmisel riigilt tagasi sisendkäibemaksu 19 199 621 krooni, sest olukorras, kus Agrata poleks tehingutes osalenud, oleks Flobergil endal tekkinud Unilizingsi poolt väljastatud kreeditarvete alusel kohustus deklareerida ja tasuda käibemaksu 19 409 545 krooni. Kaebaja on sisuliselt seisukohal, et maksuhaldur nõuab käesolevas asjas meelevaldselt ja otsitult Agrata maksuvõlga sisse Flobergilt, kasutades ära KMS-st tuleneva selge käitumisjuhise 21

(27)3-09-709 puudumist liisinglepingute lõpetamise ja kreeditarvete väljastamise küsimuses ning Unilizingsi maksuõiguslikku valikut kreeditarvete väljastamisel. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ning võtab kaebaja väidete osas seisukoha vastavalt ringkonnakohtu istungil esitatud kokkuvõtlikes teesides toodud järjestusele.
  1. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et maksuhaldur ei ole teinud mingeid järeldusi n-ö Onako gruppi kuuluvate isikute seotuse pinnalt. Maksotsuses on selgelt ja rõhutatult toodud välja, et sisuliselt toimusid kõik vaidlusalused tsisternvagunitega seotud tehingud, mis olid kõigi osalenud äriühingute jaoks kahtlemata suurtehingud, V. Di korraldusel, kellel oli piisavalt mõjuvõimu nii Flobergi, AVRT kui ka Agrata tegevuse suunamiseks. Kuigi pelgalt tehinguosaliste omavahelised suhted ei kinnita veel tehingu tegemist maksudest kõrvalehoidumise eesmärgiga, on see siiski üheks oluliseks teguriks, mis võib koostoimes teiste asjaoludega sellise järelduse tegemiseks alust anda. Kaebaja viide, et kuigi maksuhaldur süüdistab V. Di ja teisi isikuid suuremahulises maksupettuses, pole tehtud midagi nende kriminaalkorras vastutusele võtmiseks, ei oma haldusasja lahendamisel tähtsust ega saa kinnitada maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgi tegelikku puudumist. Ehkki iseenesest on õige, et asjas puuduvad konkreetsed (kirjalikud) tõendid, millest selgelt nähtuks Flobergi juhtorganite liikmete või muude kaebajaga seotud isikute juhised Agratale sooritada tegelikku sisu mitteomavad tehingud, pole ka kaebaja ise esitanud tõendeid, mille pinnalt saaks veenduda, et tegemist oli Agrata iseseisva majandusliku otsustusega. Agrata juhatuse liikme V. Si ja Agrata poolt tehingutes volituse alusel osalenud M. Ildi seletused maksuhaldurile kinnitavad, et nemad sisuliselt tehingute tegemist ei otsustanud ega olnud teadlikud ka Agrata kaasamise põhjustest. Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et isikute süü hindamisel tuleb sageli lähtuda tõendite, mõnikord üksnes kaudsete tõendite, ja asjaolude kogumist ning „elulise usutavuse“ kriteeriumist (nt viimati Riigikohtu 12.06.2013 otsus nr 33-1-17-13, p 16). Kaebaja on nõustunud sellega, et asjas on muu hulgas tunnistajate ütlustega tõendatud, et Agrata oli V. Di kontrolli all, kuid leiab erinevalt maksuhaldurist, et V. D ei kontrollinud Agrata tegevust Flobergi kaudu, vaid Agrata oli V. Di eraldiseisev äriprojekt, mistõttu ei olnud apellandi ja Agrata vahel tegemist seotud isikutega. Ringkonnakohus viimatinimetatud seisukohta ei jaga. Asjaolust, et V. D sai
  2. aasta esimesel poolel korraldada Agrata varatuks muutmise ja rahade enda kontrolli alla suunamise, ei järeldu, et
  3. aasta esimesel poolel tehtud tehingute puhul ei saanud tegemist olla seotud isikutega. Maksuhaldur on nii Flobergi, AVRT kui ka Agrata puhul esmaseks seoseks pidanud just V. Di isikut, kellel oli 350 tsisternvaguni Agratale müügi ajal olemas mõjuvõim strateegiliste otsuste tegemiseks kõigis äriühingutes. Kuna V. Dil tekkis
  4. aastal tüli teiste AVRT aktsionäridega, siis soovisid Floberg ja AVRT hiljem Agrata kaudu vormistatud tehingutest väljuda, säilitades samas kontrolli kõnealuste tsisternvagunite üle, milleks andsid võimaluse Flobergi ja Unilizingsi sõlmitud tagasiostulepingud. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja on omanikevahelistest vaidlustest tulenevalt V. Di rolli Flobergi ja AVRT tegevuse suunamisel püüdnud hilisemas maksu- ja kohtumenetluses põhjendamatult pisendada ning näidata Agratat üksnes V. Di eraprojektina.
  5. Kaebaja on märkinud, et talle jääb arusaamatuks, et kuigi maksuhalduri hinnangul pani pahateo toime AVRT, jättes Agratale tasumata rendimaksed, millest viimane oleks saanud omakorda tasuda liisingumakseid, on kokkuvõttes Agrata maksuvõla eest vastutavaks loetud hoopis Floberg, kellel polnud Agrata ees mingeid rahalisi kohustusi. Selles osas märgib ringkonnakohus, et maksusumma on määratud Flobergile põhjusel, et maksuhaldur käsitles

§ 84

alusel vaidlusaluseid tehinguid sisuliselt samasugusena nagu need hiljem ka reaalselt vormistati, s.o Floberg müüs vagunid Unilizingsile ja liisis need samas ise tagasi ning rentis vagunid omakorda välja AVRT-le. Maksusumma määramise aluseks ei ole mitte AVRT poolt 22

(27)3-09-709 rendimaksete tasumise lõpetamine, vaid liisingulepingute lõpetamise ja kreeditarvete koostamise järgselt kujunenud olukord, kus Floberg sai vagunite tagasiostmisel osaliselt teistkordselt tagasi käibemaksu, mille riik oli temale (s.o formaalselt küll Agratale) juba tagastanud. Samas tuleb nõustuda maksuhalduriga, et Unilizingsi poolt 09.06.2006 liisinglepingute ühepoolse lõpetamise põhjustas AVRT poolt Agratale ülekannete tegemise lõpetamine, millest tingituna polnud Agratal enam võimalik võetud kohustusi liisinguandja ees täita. Seda ei lükka ümber ka asjaolu, et pärast lepingute lõpetamist tasus just AVRT aprilli ja mai 2006 liisingumaksed Unilizingsile.
  1. Vaidlust ei ole selles, et kõik Agrata poolt liisitud vagunid anti rendile AVRT-le, kes omakorda rentis need edasi oma partneritele Venemaal ja Kasahstanis. Usutav ei ole kaebaja seisukoht, et Flobergi jaoks oli ükskõik, kes nimetatud vagunid soetaks. Sisuliselt pole olnud vaidlust selle üle, et kõik Flobergi poolt Ahtme tehases koostatud tsisternvagunid on opereerimiseks läinud emaettevõtjale AVRT-le. Sellistel asjaoludel ei ole isegi vagunite piiratud hoiuvõimalusi ja suuri hoiukulusid jms arvestades tõsiseltvõetav väide, et vagunite Agratale müümise eelduseks ei olnud sugugi asjaolu, et need jäävad endiselt AVRT ja Flobergi kontrolli alla. Kaebaja ei ole oma vastupidiseid väiteid millegagi tõendanud (nt pakkumuste tegemine teistele potentsiaalsetele ostjatele vms). Kuna Floberg on AVRT tütarettevõtja, siis ei saa tingimata eeldada tavapärasest äriloogikast lähtumist (s.o kasumi teenimise eesmärk ei pruugi olla seotud kitsalt Flobergi tootmistegevusega, vaid esmajoones AVRT operaatortegevusega). Agrata tegevuse iseseisvust ei kinnita iseenesest ka asjaolu, et tema tegevus võis osutuda kokkuvõttes kasumlikuks.
  2. Kaebajaga võib nõustuda selles, et juhul, kui Agrata oleks suutnud jätkuvalt tasuda Unilizingsile vagunite liisingumakseid, siis ei oleks liisingulepinguid ennetähtaegselt lõpetatud ning puudunuks ka vajadus liisinguandja kreeditarvete alusel käibemaksuarvestust korrigeerida, mistõttu poleks tekkinud ka praegust vaidlust. Samas ei ole alust väita, et Agrata maksejõuetuse (sh suutmatuse pärast liisingulepingute lõpetamist Unilizingsi kreeditarvetel märgitud käibemaksu riigile tagastada) põhjustas ainuüksi V. Di poolt äriühingust vara väljaviimine, sest maksuhaldur on formaalselt Agratal tekkinud maksukohustuse Flobergile omistanud suuresti põhjusel, et Agrata poolt algselt tagasi saadud sisendkäibemaksust liikus põhiosa tagasi Flobergile (sh läbi AVRT ja AS Marine Tanker Service). Isegi kui tootja tagasiostukohustus on sellise spetsiifilise kaubaga seotud tehingute puhul tavapärane, ei mõjuta see kuidagi asjaolu, et just Flobergi poolne rahastamine muutis Agratale üldse võimalikuks vagunite soetamise, kuna tal endal selleks käibevahendid puudusid. Nõustuda ei saa kaebajaga, et tõendatud on, et AVRT-l puudus limiidi täitumise tõttu võimalus vaidlusaluseid vaguneid ise liisida. Sellist asjaolu ei saa tõendada ainuüksi Unilizingsiga mitteseotud tunnistajate ütlustega ning lisaks ei olnud Unilizings sugugi ainuvõimalik finantseerija.
  3. Unilizingsi poolt 20.06.2006 kreeditarvete väljastamine Agratale ei olnud õigusvastane. KMS § 2 lg 5 järgi käsitletakse käibemaksu arvestamise ja maksmise tähenduses nn kapitalirendi tüüpi liisingulepingut (mille n-ö korralise lõppemise korral läheb liisingueseme omandiõigus üle liisinguvõtjale) liisingueseme võõrandamisena. Riigikohus on märkinud, et kapitalirendi tüüpi liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral on kogu liisinguese juba käibemaksuga maksustatud ning selle osa peale, mis liisinguvõtjal jääb maksmata, esitab liisinguandja kreeditarve ja kumbki käibemaksukohustuslasest pool korrigeerib vastavalt oma käibemaksuarvestust (st kas oma käibemaksukohustust või mahaarvatud sisendkäibemaksu suurust), arvestades KMS § 29 lg-test 7 ja 8 tulenevate reeglitega (vt Riigikohtu 09.12.2008 otsus nr 3-2-1-118-08, p-d 23-24). Flobergi maksueelis seisnes selles, et ta on saanud vagunitega seotud tehingutelt sisendkäibemaksu tagasi osaliselt topelt,
  4. aastal Agrata kaudu (kusjuures see raha liikus põhiosas 23
(27)3-09-709 tagasi Flobergi) ning tagasiostu puhul
  1. aastal otseselt, kusjuures tegelikkuses oleks
  2. aastal pidanud Floberg (Agrata kaudu) eelnevalt tagastama riigile osa Agratale
  3. aastal tagastatud sisendkäibemaksust. Juhul, kui Unilizings oleks õiguspäraselt saanud jätta Agratale 20.06.2006 kreeditarved ka väljastamata tingimusel, et ta jätab vagunite Flobergile tagasimüümisel tehingu hinnale käibemaksu lisamata, ei oleks Floberg
  4. aastal sisendkäibemaksu tagasi saanud, millisel juhul poleks maksueelist tekkinud. Sellise teoreetilise võimaluse olemasolu või puudumine ei oma käesoleval juhul siiski määravat tähtsust, kuna faktiliselt esitas Unilizings Agratale 20.06.2006 kreeditarved ja sellest tulenevalt realiseerus Agrata kaudu ka apellandi maksueelis.
  5. 350 tsisternvaguniga tehtud tehingute ümberhindamine

§ 84

alusel oli võimalik ning kaebaja tahtlust maksueelise saamiseks on maksuhaldur piisavalt põhjendanud. Ehkki viiteid maksupettusele ei ole vaidlustatud maksuotsuses kuigipalju avatud ja raske oleks uskuda, et kaebaja oli juba

  1. aastal tehinguid tehes võimeline maksueelise saamist täpselt ette planeerima, kasutas Floberg sellele vaatamata
  2. aastal pärast V. Diga probleemide tekkimist teadlikult ära võimaluse säilitada kontroll Agratasse paigutatud 350 tsisternvaguni üle ning jätta liisingulepingute erakorralise lõpetamisega seotud käibemaksukohustus Agrata kanda. Olenemata konkreetsest eesmärgist, mida vagunitega
  3. aastal Agrata kaudu tehinguid tehes silmas peeti, realiseeriti kujunenud olukord
  4. aastal viisil, mis tekitas Flobergile maksueelise. Agrata
  5. aasta sisendkäibemaksu tagastusnõude rahuldamise otsus ei ole maksuhaldurile siduv ning maksuotsuses on võimalik anda neile teistsugune hinnang. Tagastusnõude aktsepteerimine ja isegi selle täitmine ei välista edaspidist täielikumat kontrolli ning maksusumma lõplikku kindlaksmääramist

§ 98

lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul (vt Riigikohtu 30.04.2013 määrus nr 3-3-1-4-13, p 18). II

  1. Kaebaja ei nõustu maksuhalduri ja halduskohtu järeldusega, mille kohaselt ei ole kaebaja Essinge Förvaltning AB-lt maaklerteenust saanud ja leping on sõlmitud äriühingust rahaliste vahendite maksuvabalt väljaviimise eesmärgil, ning heidab maksuhaldurile ette UBT 05.08.2008 kirja nr 4378 (milles teatati, et lepingulistes läbirääkimistes osales nende poolt Rootsi kompanii Essinge Förvaltning AB V Di isikus - III kd, tl 152) ja kaebaja 18.12.2003 nõukogu otsuse (juhatusele nõusoleku andmise kohta sõlmida ZAO Uralskaja Bronetankovskaja Tehnikalt raudteevagunite ostmiseks maaklerleping Rootsi firmaga Essinge Förvaltning AB - III kd, tl 153) tähelepanuta jätmist ning halduskohtule ka Essinge Förvaltning AB majandusaasta aruande perioodi 01.07.2004 – 30.06.2005 kohta (millest nähtuvalt toimus teenuse müük välismaale summas 11 927 888 SEK - X kd, tl 207-213, tõlge samas tl 214-220) hindamata jätmist.
  2. Ka ringkonnakohus leiab, et maksuotsuses (lk 41-50) on kaebaja ja Essinge Förvaltning AB vahel 02.01.2004 Tallinnas sõlmitud maaklerlepingu (VII kd, tl 95-96p) alusel väidetavalt
  3. aastal toimunud teenuse osutamisega seotud asjaolusid piisava põhjalikkusega käsitletud ning kaebaja ei ole neid ümber lükanud. Maksuhaldur on maksumenetluses kogutud tõenditele tuginedes järeldanud õigesti, et maksuotsuses kajastatud asjaolud viitavad maaklerlepingu koostamisele tagantjärele
  4. aastal, mis omakorda kinnitab teenuse
  5. aastal mitteosutamist, reaalselt algas tsisternvagunite tarne Venemaal asuvalt äriühingult kaebajale juba
  6. aastal ehk enne väidetava maaklerteenuse osutamist ja ka tarneleping (VII kd, tl 155-158p, tõlge VIII kd, tl 227-230p ) oli poolte vahel eelnevalt (01.01.2004) alla kirjutatud. Asjaolud, mis on kajastatud dokumentides, mille tähelepanuta jätmist kaebaja vastustajale ette heidab, puudutavad väidetavaid läbirääkimisi ja lepingu sõlmimiseks nõusoleku andmist ega ole teenuse tegeliku osutamise tõendamise seisukohast olulised. Ka Essinge Förvaltning AB majandusaasta aruandes teenuse välismaale müügi kajastamisest ei 24

(27)3-09-709 saa tõsikindlalt järeldada, et aruandes kajastatud teenust müüdi just nimelt kaebajale. Majandusaasta aruande kohaselt on ettevõte tegelenud peamiselt konsultatsiooniteenuste müügiga nafta ja naftaveo valdkonnas ja alustanud ettevõtte aruandeaasta teisel poolel (s.o
  1. aastal) naftaekspordiks mõeldud raudteevagunite väljarentimist. Raudteevagunid renditakse teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest edasirentimiseks Venemaa klientidele.
  2. Kuigi UBT on saanud aktsiaraamatu kande kohaselt kaebaja aktsionäriks alles 23.07.2004, ei ole ringkonnakohtu arvates põhjust kahelda AVRT
  3. aasta majandusaasta aruande lk-l 4 (IV kd, tl 45) märgitud 51% aktsiate müügi ajas 23.10.2003 ega selles, et aktsiate ost UBT peadirektor V. Vi poolt (Eesti väärtpaberite keskregister registreeris aktsiate müügi V. Vile 12.01.2004, V. V müüs aktsiad 20.07.2004 M Pile, kellelt need 23.07.2004 omandas UBT) ei olnud juhuslik ning sisuliselt tekkis UBT-l läbi peadirektori võimalus osaleda kaebaja juhtimises ja otsuste vastuvõtmisel juba enne väidetava maaklerteenuse osutamist.
  4. Vastustaja osundab õigesti asjaolule, et V. D oli üheaegselt isikuks, kes esindas vagunitega seotud tarnetes nii kaebajat (AVRT üks omanik, kes kaebaja nimel osales vagunite müügilepingute läbirääkimisel UBT-ga), Essinge Förvaltning AB-d (äriühingu, kellega kaebaja sõlmis maaklerlepingu, juhatuse liige), kui ka UBT-d (Essinge Förvaltning AB juhatuse liige osales UBT nimel vagunite müügitehingu läbirääkimistel). Seega pidi V. D iseendaga teostama läbirääkimisi vagunite müügilepingute raames (UBT ja kaebaja esindajana) ja otsima maaklerlepingu täitmise raames iseennast - Essinge Förvaltning AB (juhatuse liige V. D) oli maakler, kes täites kaebaja käsundit, pidi otsima tarnija. Tarnijaks leiti UBT, kelle esindajaks oli jällegi V. D. Ka ringkonnakohtu arvates ei saa V. D samaaegselt esindada iga osapoole huve ja seetõttu ei ole kaebaja versioon Essinge Förvaltning AB poolt kaebajale maaklerteenuse osutamisest ka eluliselt usutav.
  5. Essinge Förvaltning AB 27.04.2005 arve nr 31 (VII kd, tl 94) alusel tasutud maaklertasult tulumaksu määramine ei ole ka aegunud. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et toimumata tehingu kajastamine maksudeklaratsioonis saab oma iseloomult olla üldjuhul tahtlik tegu (vt Riigikohtu 19.05.2009 otsus nr 3-3-1-32-09, p 12). Kui arvetel kajastatud maaklertehingut ei ole toimunud, ei ole sellel ettekäändel tehtud väljamaksed ettevõtlusega seotud ja kuuluvad maksustamisele tulumaksuga. Järelikult kohaldub sellise tehingu osas

§ 98lg 1 teises lauses sätestatud kuueaastane aegumistähtaeg.

III

  1. Maksuhaldur on maksuotsuses veenvalt põhjendanud, miks kaebaja tehinguid äriühingutega Mäenurga Talu, Valge Hobuse Trahter, Ontika Mõis, Toila Sanatoorium, Raadne puhkekeskus ja Valkla puhkekeskus ei ole seotud kaebaja ettevõtlusega. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõeneid ja kaebaja tehinguid äriühingutega Mäenurga Talu, Valge Hobuse Trahter, Ontika Mõis, Toila Sanatoorium, Raadne puhkekeskus ja Valkla puhkekeskus teisiti, kuid seda tegid maksuhaldur ja halduskohus. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks olnud hooletu või ta oleks eksinud tehingute kajastamisel raamatupidamises. Kaebaja on jätnud teadlikult kõnealustelt kulutustelt maksud tasumata ja tegemist on tahtliku tegevusega. IV
  2. PMTK 15.04.2009 intressinõue nr 13-3/2400 summas 16 094 535 krooni on õiguspärane ja intressivõla kujunemine selle lisa põhjal kontrollitav.

§ 115

lg 3 kohaselt tuleb intressinõudes näidata ära viivitatud päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressisumma ja tasumise tähtaeg. Kõik need asjaolud on vaidlusaluses intressinõudes ja sellele lisatud intressiarvestuse tabelis kajastatud. Kuigi tehingute ümberhindamisest tulenevalt on intressi25

(27)3-09-709 nõude kujunemine keeruline ja võis olla apellandile raskesti arusaadav, puudub intressinõude tühistamiseks alus pelgalt selle vähese motiveerituse tõttu, kuna tegemist ei ole kaalutlusõiguse alusel antava haldusaktiga. Vaidlust ei ole selles, et PMTK 27.02.2009 maksuotsusest nr 12-5/128 tuleneva maksusumma tasus Floberg 10.04.2009. 26. Intressinõude esitamine ei ole ka aegunud. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et kuni 31.12.2008 arvestatud intresside aegumise osas tuleb kohaldada enne 01.01.2009 kehtinud

§ 118redaktsiooni.

Alates 01.01.2009 kehtiv intressi arvestamise aegumise regulatsioon erineb varasemast eelkõige selle poolest, et kui kuni 31.12.2008 tuli aegumistähtaega arvestada igast põhivõla tagasimaksest eraldi, siis alates 01.01.2009 hakkab intressi arvestamise aegumistähtaeg kulgema põhivõla lõplikust tasumisest. Tallinna Ringkonnakohus on näiteks 23.09.2011 otsuses nr 3-10-2466 (p-d 9-10) leidnud, et 01.01.2009 jõustunud intressi aegumise regulatsiooni ei ole kehtestatud tagasiulatuvalt, kuna see ei andnud maksuhaldurile võimalust nõuda nende intresside tasumist, mis olid 31.12.2008 seisuga juba aegunud. Samuti märkis ringkonnakohus, et maksu tasumise korra (

§ 105

lg 6) muutumisest 01.01.2009 ei järeldu, et intressi aegumisele tuleks jätkuvalt kohaldada seaduse varasemat regulatsiooni, vaid varasemate sätete kohaldamine eeldaks seaduses sellekohast normi, mida muudatuste tegemisel

-s ette ei nähtud ning seetõttu kuulub kohaldamisele intressinõude esitamise ajal kehtinud

§ 118redaktsioon.

Ringkonnakohus jääb nende seisukohtade juurde ka käesolevas asjas. Samuti nõustub ringkonnakohus maksuhalduriga selles, et põhjendused maksusumma tahtliku tasumatajätmise kohta võivad sisalduda muu hulgas intressinõude aluseks olevas maksuotsuses. Kuigi sellele pole intressinõudes üheselt viidatud, ei saanud Flobergile jääda arusaamatuks, et intressinõue seondub nimelt tema suhtes tehtud PMTK 27.02.2009 maksuotsusega. Ringkonnakohus nõustub lisaks maksuhalduri poolt kohtumenetluses esitatud seisukohtadega, et intressinõue ei ole ülemäära suur ega kuulu vähendamisele ka seoses väidetavalt ebamõistlikult veninud revisjoniga. V

  1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ka kaebaja suhtes läbiviidud kontrollimenetluse läbiviimisega viivitamise õigusvastseks tunnistamise nõude rahuldamata jätmise osas ja märgib täiendavalt järgmist.
  2. Vastustaja selgitas 29.05.2009 vastuses kaebusele (p 1.2, lk 3 –II kd, tl 131), et revident x x määrati kaebaja revisjoni läbiviijaks x x asemel PMTK 05.06.2007 otsusega 12-4/424, mis saadeti lihtkirjaga kaebaja äriregistris registreeritud aadressile ja kaebajal oli võimalik sellega tutvuda kogu revisjoni kestel. Kaebaja ei ole sellele vastustaja selgitusele vastuväiteid esitanud, mistõttu ringkonnakohus eeldab, et kaebaja on olnud revisjoni kestel revidendi vahetumisest teadlik ning seetõttu on kaebaja etteheited x x revisjoni läviviimiseks ja revisjoni tähtaja pikendamiseks tähtajaga 12.12.2008 pädevuse puudumisest alusetud ning väide revisjoni lõppemisest juba 12.12.2008 väär.
  3. Kaebaja ei ole esitanud kohtumenetluses vastuväited ka vastustaja selgitusele (vastus kaebusele p.1.1 viimane lõik, lk 2 – II kd, tl 130p), mille kohaselt maksuotsuse koostaja, revident x x vestles maksuotsuse allkirjastamise päeval 27.02.2009 (reedel) telefoni teel kaebaja esindajaga ja pakkus võimalust edastada maksuotsus elektroonselt e-postiga, kuid kaebaja esindaja seda ei soovinud ja lepiti kokku, et maksuotsus edastatakse kaebajale posti teel, mida maksuhaldur esmaspäeva 29.02.2009 hommikul ka tegi. Kaebaja väide õiguspärase ootuse tekkimisest, et maksuotsust enam ei anta, näib revidendi ja kaebaja esindaja vahel vestluse toimumist eeldades, otsitud ja ebausutav. VI 26

(27)3-09-709
  1. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb OÜ Floberg Capital apellatsioonkaebus rahuldamata ja vaidlustatud halduskohtu otsus muutmata.
  2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Lilianne Aasma Virgo Saarmets Silvia Truman 27
(27)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.