KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Oliver Kask ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 25.10.2013, Tallinn Haldusasja number 3-13-1703 Haldu

§ 278lg 1).

Vastukassatsioonkaebust hankeasjas esitada ei saa (

§ 278lg 3).

Sõltumata menetlusosaliste nõusoleku olemasolust või selle puudumisest võib Riigikohus hankeasjas esitatud kassatsioonkaebuse vaadata läbi lihtmenetluses (

§ 279lg 1) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.

Tallinna Transpordiamet (edaspidi hankija) avaldas 16.04.2013 riigihangete registris avatud hankemenetlusena läbiviidava riigihanke „Sõitjateveo (bussiliikluse) korraldamine avaliku teenindamise lepingu alusel perioodil 2014-2020“ (viitenumber 142434) hanketeate (edaspidi HT). HT osa III p 2.2 alapunkt 9.1 on sõnastatud järgmiselt: „Pakkuja peab esitama 3-13-1703 alljärgneva dokumendi, mille on hanketeate avaldamise või hilisema kuupäevaga väljastanud Eesti Vabariigis registreeritud krediidi-, finantseerimisasutus või kindlustusselts või välisriigi krediidi-, finantseerimisasutuse või kindlustusseltsi Eestis registreeritud filiaal: kinnituskiri, mille kohaselt on nimetatud asutus nõus väljastama pakkujale (sh peavad kinnituskirjas olema ära toodud ka pakkujaga ühispakkumuses osalevad pakkujad), kelle pakkumus tunnistatakse edukaks, hankedokumentide lisa 10 kohase tagasivõtmatu garantiikirja summas 700 000.(seitsesada tuhat) eurot, hiljemalt 14 (neljateistkümne) päeva jooksul pakkumuse edukaks tunnistamise otsusest, kuid enne hankelepingu sõlmimist. Kinnituskiri ei pea olema väljastajale siduv ja võib olla tingimuslik (väljastaja ei pea kinnituskirja andmisega võtma kohustusi), kuid kinnituskirjast peab nähtuma, et pakkujal (sh ühispakkujad) on võimalik eelnimetatud garantiikiri saada enne hankelepingu sõlmimist (RHS § 40 lg 1 p 1).“ Hankedokumentide (edaspidi HD) lisa 10 on garantiikirja vorm. HD lisa 10 p 5 näeb ette, et garantiikiri peab kehtima kuni lepingu lõpuni.

OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar esitas 11.07.2013 riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) vaidlustuse, milles taotles HT ja hankedokumentide (HD) kooskõlla viibimist õigusaktidega. Muu hulgas leidis vaidlustuse esitaja, et põhjendamatud ja RHS-ga vastuolus on HT osa III p 2.2 alapunktist 9.1 ja HD lisast 10, sh lisa 10 p-st 5 tulenevad järgmised nõuded: 1) nõue, et garantiikiri peab olema väljastatud Eesti Vabariigis registreeritud krediidi-, finantseerimisasutuse või kindlustusseltsi või välisriigi krediidi-, finantseerimisasutuse või kindlustusseltsi Eesti Vabariigis registreeritud filiaali poolt; 2) nõue, et garantiikiri peab olema esitatud HD lisa 10 vormis; 3) HD lisa 10 p 5 nõue, et garantii kehtib kuni lepingu lõpuni.
VAKO 02.08.2013 otsusega nr 172-13/142434 lõpetati vaidlustusmenetlus HT osa III p 2.3 alapunkti 1.11 ja HD lisa 6 preambuli osas seoses vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisega hankija poolt ning HD p 6.7.1, HD lisa 9 p 6.3 ja HD lisa 9 lisa 11 p 2.8 osas seoses vaidlustusest loobumisega. HD p 6.14 ja HD lisa 1 p 14, samuti ka HT osa III p 2.2 alapunkti 9.1 ja HD lisa 10, sh lisa 10 p 5 osas jäeti vaidlustus rahuldamata. HT osa III p 2.2 alapunkti 9.1 ja HD lisa 10, sh lisa 10 p 5 osas vaidlustuse rahuldamata jätmist põhjendas VAKO järgmiselt. Kvalifitseerimistingimusele vastavuse tõendamiseks peavad pakkujad esitama hankelepingu täitmise ajaks garantiikirja tõenäolist saamist tõendava Eesti Vabariigis registreeritud krediidi-, finantseerimisasutuse või kindlustusseltsi Eesti Vabariigis registreeritud filiaali kinnistuskirja. Vaidlustuse kohaselt on garantiikirja väljastaja Eestis registreerituse nõue ülemäära piirav, kuid vaidlustuses ega vaidlustuse läbivaatamisel avalikul istungil ei ole vaidlustaja väitnud ega tõendanud, et selline võimalus nõuetekohase kinnistuskirja/garantiikirja saamiseks tal puuduks. Samuti on paljasõnaline vaidlustaja väide, et põhjendatud pole garantiikirja väljastamine hankija formularil (HD lisa 10 vormil) ja kogu hankeperioodiks. Vaidlustaja ei ole esitanud mistahes tõendeid, et HT osa III p 2.2 alapunktis 9.1 nimetatud vormis ning kehtivusajaga garantiikirja saamine on vaidlustajal võimatu või oluliselt raskendatud. Seetõttu puudub VAKO-l alus lugeda garantiikirjale esitatud nõuded vaidlustaja õigusi rikkuvateks või huve kahjustavateks. Selleks, et VAKO kohustaks hankijat viima HT-s esitatud kvalifitseerimise tingimuse kooskõlla õigusaktidega, peab tingimus rikkuma vaidlustaja õigusi ja olema õigusvastane. Kui tingimus vaidlustaja õigusi ei riku, ei pea VAKO kontrollima tingimuse õiguspärasust.
OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar esitas 12.08.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus VAKO 02.08.2013 otsuse vaidlustuse rahuldamata jätmist puudutavas osas tühistada ja kohustada hankijat viima HT osa III p 2.2 alapunkti 9.1 ja HD lisa 10, sh lisa 10 p 5 vastavusse õigusaktides toodud nõuetega. 1) VAKO leidis, et kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et garantiikirja kohta kehtivad nõuded rikuvad tema õigusi, ja on seetõttu jätnud tingimuse võimaliku õigusvastasuse hindamata. 2

(9)3-13-1703 Tingimus rikub kaebaja ja ühispakkumuses osaleda soovivate koostööpartnerite õigusi. See nähtub vaidlustuse osast (p 1), mille põhjendatust on vastustaja tunnistanud. Kaebaja soovib riigihankel osaleda ühispakkujana ning on valinud oma koostööpartneriteks väljaspool Euroopa Liitu ja Euroopa Liidus tegutsevad ettevõtjad. Vastustaja on vaidlustuse punkti 1 põhjendatuks tunnistamisega sisuliselt tunnistanud, et hanketingimused ei ole RHS-ga kooskõlas ning rikuvad kaebaja õigusi. Ka garantiikirjale kehtestatud nõuded on ülemääraselt piiravad, ebaproportsionaalsed ja põhjendamata. 2) Nõue, et garantiikirja väljastaja peab olema Eestis registreeritud, ei vasta RHS § 3 p-le 3 ja on konkurentsi ülemäära piirav. Tegemist on rahvusvahelise hankega ja pakkujatelt ei saa nõuda, et nad teeksid koostööd just Eestis registreeritud krediidi- jmt asutusega. Vastustaja põhjendas VAKO istungil garantiikirja väljastaja Eestis registreerituse nõuet sisuliselt ainult usalduse ja Eesti Finantsinspektsiooni järelevalve all olemisega. Selline piirang pole proportsionaalne, asjakohane ega põhjendatud. Vähemalt teiste Euroopa Liidu liikmesriikide finantsjärelevalve ebausaldusväärseks pidamine ei ole millegagi põhjendatud. Kaebaja on piisavalt põhjendanud, sh VAKO istungil, et selline nõue antud sõnastuses takistab kaebajal ja teistel ühispakkujatel hankes osaleda. Rahvusvahelise hanke puhul on RHS mõttega kooskõlas aktsepteerida ja võrdselt kohelda isikuid, kelle elu- või asukoht on mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, muus Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Maailma Kaubandusorganisatsiooni riigihankelepinguga ühinenud riigis. Kui hanke tingimused võimaldavad hankes osaleda välisriigi ettevõtjatel ja kvalifitseerumiseks ühispakkujate andmete summeerimist, siis peab ka garantiikirja väljastaja vastama sisuliselt samadele nõuetele. Kaebaja koostööpartnerid ei ole Eestis registreeritud juriidilised isikud. Eestis registreeritud finantseerimisasutused ja kindlustusseltsid ei soovi välisriigi ettevõttele, kes ei ole nende kliendiks, väljastada garantiikirja mõistlikel tingimustel. Teoreetiliselt on välisriigi ettevõtjal võimalik garantiikirja väljastamist taotleda, tasudes nt garantiikirja kehtivusajaks (2014-2020) ca 1,5-kordsele garantiisummale vastava deposiidi (1 050 000 eurot). Samas ei saa olukorda, kus garantii saamiseks on vaja deponeerida garantiisummast oluliselt suurem summa seitsmeks aastaks, pidada mõistlikuks, arvestades eriti seda, et kaebaja koostööpartner on võimeline saama Euroopa Liidus (väljaspool Eestit) asuvast krediidiasutusest garantii tavapärastel turutingimustel. 3) Põhjendatud ei ole nõue väljastada garantiikiri just hankija formularil. Krediidi- jmt asutused kasutavad garantiikirja väljastamisel oma eelnevalt väljatöötatud lepingutingimusi (tüüptingimusi). Hankija kehtestatud formulari nõue piirab garantiikirja väljastamise ja sellega ka hankes osalemise võimalusi ega ole proportsionaalne. Formulari asemel oleks mõistlik kehtestada garantiikirja olulised tingimused. Vastustaja kehtestatud muutmisvõimaluseta tekst võib olla mõnel juhul aktsepteeritav Eestis registreeritud finantseerimisasutuste poolt, kuid välisriikide (ja ka Eesti) krediidiasutuste puhul on mõistlik lähtuda olulistest tingimustest, mis tagavad vastustaja huvide kaitse hanke korraldamisel ning ka hiljem sõlmitava lepingu puhul. 4) Formulari p-st 5 tulenev nõue, et garantiikiri peab kehtima kuni hankelepingu lõpuni, on ebamõistlik. Nii pikaks perioodiks (hankeperiood on 2014-2020) garantiikirja väljastamise nõue piirab samuti garantiikirja väljastamise ja sellega ka hankes osalemise võimalusi ega ole proportsionaalne. Mõistlik oleks nõuda näiteks aastase garantiikirja esitamist ja selle perioodilist uuendamist. Selline on ka vastava valdkonna praktika. 5. Tallinna Transpordiamet palus jätta kaebus rahuldamata. 1) Tõendamata ja paljasõnaline on kaebaja väide, et garantiikirja väljastaja Eestis registreerituse nõue on piirav ja takistab hankel osalemist. Vastustaja on konsulteerinud Eestis tegutsevate garantiikirja väljastajatega ja väidab, et välisriigi ettevõtjatele väljastatakse garantiikirju (nt seoses riigihanke menetluses osalemisega) pidevalt ning tegemist on tavapärase teenusega. 3

(9)3-13-1703 Seega ei ole tegemist üksnes teoreetilise võimalusega ning seetõttu ei saa nõue huvitatud isikute huve rikkuda. 2) Tõendamata on kaebaja väide, et garantiikirja vormi nõue on ebaproportsionaalne ja piirab hankes osalemise võimalusi. Garantiikirja vormi osas on jõustunud VAKO otsus nr 11613/

Just ühtse vormi kehtestamine võimaldab kohelda pakkujaid võrdselt ja tagab menetluse läbipaistvuse. 3) Tõendamata on kaebaja väide, et garantiikirja kehtivus kuni hankelepingu lõpuni on ebaproportsionaalne ja piirab hankes osalemise võimalusi. Ka selles osas on olemas VAKO jõustunud otsus nr 116-13/
Hea majandusliku ja finantsseisundiga pakkuja jaoks ei ole garantiikirja esitamine hankelepingu lõpuni võimatu ega üleliigselt koormav. Üheaastase garantii puhul võib tekkida olukord, kus järgnevateks aastateks vedajale enam garantiid ei anta või hakkab vedaja uue garantii sõlmimisega viivitama. Garantiita peaks hankija kandma vedajapoolsest lepingu rikkumisest tulenevad kulud kuni kulude hüvitamise üle toimuvate vaidluste lõppemiseni. Hankijal vastavad vahendid puuduvad. Madalad ja lühiajalised garantiid tähendaksid madalamat hinda, kuid samas ka madalamat huvi lepingu nõuetekohase täitmise vastu ning hankija riski.
Tallinna Halduskohus jättis 26.09.2013 otsusega kaebuse rahuldamata. 1) VAKO-le esitatud vaidlustuses ja VAKO istungil ei ole kaebaja väitnud ega tõendanud, et tal puuduks võimalus nõutava kinnituskirja/garantiikirja saamiseks. Kaebuse väide nõude piiravast olemusest ja kaebaja ning teiste ühispakkumuses osalejate hankes osalemise takistamisest on paljasõnaline ja väheveenev. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses tõendanud oma õiguste rikkumist ja ümber lükanud Eestis tegutsevate garantiikirja väljastajate praktikale tuginevat vastustaja seisukohta, et tegemist ei ole teoreetilise võimalusega garantiikirja saada, vaid tavapärase teenusega. RHS aluseks on konkurentsi tagamise põhimõte ning selle eesmärgi teenistuses on ka võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõte. Samas hankeasjas 13.06.2013 tehtud otsuses nr 116-13/142434 on VAKO leidnud, et nõutav kinnituskiri on asjakohane dokument, mis näitab, et pakkujal on võimalik saada vahendeid hankelepingu võimaliku rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks ning hankijal on õigus niisuguse dokumendi esitamist nõuda. Kaebaja väidab vaidlusaluse tingimuse vastuolu RHS § 3 p-ga 3, ent ei selgita, milles ebavõrdne kohtlemine seisneb. Ebavõrdset kohtlemist väites on kaebaja teisalt märkinud, et kaebaja koostööpartner on võimeline saama väljaspool Eestit asuvast krediidiasutusest garantii soodsamatel tingimustel. Vastava kinnituskirja peavad esitama kõik pakkujad ja edukaks tunnistatud pakkumuse teinud pakkuja garantiikirja esitamise nõudega tuleb arvestada kõigil pakkumuse esitajatel. 2) Nii nagu kaebaja ei ole tõendanud väidet, et garantiikirja väljastaja Eestis registreerituse nõue on takistuseks hankes osalemisel, on paljasõnalised ka väited, et garantiikirja vormi ja kehtivusaja nõuded piiravad hankes osalemist. Kaebaja pole vaide- ega kohtumenetluses esitanud tõendeid, et nõutavas vormis ja kehtivusajaga garantiikirja saamine oleks tal raskendatud või suisa võimatu. Kaebaja peab osutatud nõudeid ebamõistlikeks, kuid tema subjektiivne hinnang ei ole võrdsustatav õiguste rikkumisega. Eeltoodust tulenevalt on VAKO põhjendatult asunud seisukohale, et kuna vaidlustaja ei ole tõendanud, et esitatud nõue garantiikirja või kehtivusaja osas piiraks tema hankes osalemise võimalust, puudub alus lugeda nõudeid vaidlustaja õigusi rikkuvateks. 3) Vaidlus puudub selle üle, et iseenesest võib hankija nõuda krediidi-, finantseerimisasutuse või kindlustusseltsi garantiid ning seda tõendavat garantiikirja hankelepingu võimaliku rikkumisega tekkida võiva kahju hüvitamiseks. Hanketingimused ei tohi põhjendamatult piirata potentsiaalsete pakkujate osalemist hankemenetluses, ent samas ei ole hanketingimuste ees4

(9)3-13-1703 märk kõigile huvitatud isikutele hankemenetlusele juurdepääsu võimaldamine, vaid eesmärgiks on tagada, et hankes osalevad isikud, kellel on reaalne võimalus hankelepinguga võetavaid kohustusi täita. Praegusel juhul on tegemist avaliku reisijateveo teenuse osutamisega, mistõttu on õigustatud hankija poolt nõuete seadmine, mis tagavad jätkusuutliku ja järjepideva teenuse osutamise. Kohus nõustub hankijaga, et avaliku reisijateveo teenuse puhul on tegemist elutähtsa teenusega, mille puhul tuleb tagada selle teenuse osutamise jätkusuutlikkus. Hankijal puuduvad vahendid lepingu rikkumisest tulenevate kulude kandmiseks kuni kulude hüvitamise üle vaidluste lõppemiseni, mistõttu hankijale taolise riski võtmine ei oleks põhjendatud. Kuna pakkujal tuleb esitada koos pakkumusega kinnituskiri, tõendamaks pakkuja võimalust hankelepingu võimaliku rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks, puudub alus väita ebaproportsionaalsust, sest garantiikirja esitamine on nõutav edukaks tunnistatud pakkumuse teinud pakkujal enne hankelepingu sõlmimist. VAKO on jõustunud otsuses, millele kohus eespool viitas, leidnud ka seda, et kuna sõlmitava avaliku teenindamise lepingu kestvus on 84 kuud ning hanke eeldatav kogumaksumus 42,3 miljonit eurot, moodustab nõutava garantii summa 1,65% hanke kogumahust, mida ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Kohus jagab seda seisukohta. Kohus nõustub vastustajaga, et erinevalt vabas vormis esitatud garantiikirjast võimaldab ühtse vormi kehtestamine pakkujaid võrdselt kohelda ja tagab menetluse läbipaistvuse, andes samas hankijale kindluse, et garantiikirja esitaja tagab hankelepingu nõuetekohase täitmise. Eeltoodust tulenevalt puudub alus väita selle ebaproportsionaalsust või vastuolu RHS-ga. 4) Asjaolust, et hankija tunnistas vaidlustuse HT p III.2.3.1.11 ja HD lisa 6 preambuli osas põhjendatuks, ei saa teha järeldust, et analoogselt on kaebaja õigusi rikkuvad garantiikirjale kehtivad nõuded. Kuna vaidlustatud kvalifitseerimistingimus kaebaja õigusi ei riku, tuleb kaebus jätta rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. OÜ Viirma & Saar apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada, uue otsusega kaebus rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. 1) Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et VAKO otsus ei ole kooskõlas kehtiva õigusega, hanketingimused rikuvad kaebaja õigust osaleda riigihankel ning on õigusvastased. Halduskohus on seisukoha kujundamisel tuginenud vastustaja tõendamata väidetele, tuvastanud ekslikult, et kaebaja õigusi ei ole rikutud, ning jätnud hindamata hanketingimuste vastavuse RHS-le. 2) HT p-st III.2.2.9.1 tuleneb, et edukaks tunnistatud pakkuja peab esitama HD lisa 10 kohase tagasivõtmatu garantiikirja ning selle peab olema väljastanud Eestis registreeritud krediidija finantseerimisasutus, kindlustusselts või nende Eestis registreeritud filiaal. Ekslikku seisukohta, et kvalifitseerimistingimus kaebaja õigusi ei riku, põhjendas kohus muu hulgas sellega, et kaebaja ei ole tõendanud asjaolu, et tal ei ole võimalik garantiikirja sellistel tingimustel saada. Tegemist on negatiivse asjaoluga, st kaebaja ei saa kuidagi tõendada asjaolu, et talle või ühispakkujale ei väljastata garantiikirja. Krediidiasutused ei põhjenda negatiivseid otsuseid kirjalikult vormistatuna, mida kaebaja saaks kohtule tõendina esitada. 3) Kohtu seisukoht, et kaebaja õigusi ei ole rikutud, on ebaõige. Nimetatud tingimus rikub kaebaja ja ühispakkumuses osaleda soovivate koostööpartnerite õigusi. Otsuse p-s 14 märkis kohus õigesti, et kuna ühe ühispakkuja osas esinev takistus hankes osalemiseks toob kaasa teise ühispakkuja võimetuse hankes osaleda, on kaebaja puhul täidetud

§ 44lg-s 1 sätestatud kaebeõiguse eeldus.

Kaebaja leiab, et ühispakkumuses osalejad peavad rahvusvahelises hankes olema võrdselt koheldud sõltumata asukohariigist ning ühispakkujatel peab ole5

(9)3-13-1703 ma võimalus omavahel nõutud tingimuste täitmist mittediskrimineerivalt jagada vastavalt võimekusele. Seega on iga kaebajaga ühispakkumuses osaleva pakkuja õiguste rikkumine ka kaebaja õiguste rikkumine. 4) Kaebaja on eelnevates menetlustes selgitanud, et ta soovib hankes osaleda ühispakkujana, st koos teiste äriühingutega, sh väljaspool Eestit asutatud ettevõtjatega. On igati mõistlik eeldada, et ühispakkumuse tegemisel on erinevate pakkujate vahel võimalik ja vajalik määrata, millise osa hanke tingimustest üks või teine pakkujatest täidab, tagades seeläbi parima võimaliku tulemuse, lähtudes iga pakkuja tegevusvaldkonnast ja oskustest. Riigihangete üks printsiipe on, et pakkujaid, sh ühispakkujaid, tuleb kohelda võrdselt ja seatud piirangud peavad olema põhjendatud ja vajalikud. Halduskohus leidis, et garantiikirja Eestis registreeritust puudutavad kaebaja väited on paljasõnalised ja tõendamata, ning tugines vastustaja paljasõnalistele ning tõendamata väidetele, et vastustaja on konsulteerinud Eestis registreeritud garantiikirja väljastajatega ja teab kinnitada, et selliste garantiikirjade väljastamine on tavapärane praktika. Kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et välisriigis registreeritud äriühingud on teatavate tingimuste täitmisel (nt deposiit 1,5-kordse garantiisumma ulatuses) võimelised saama Eestis registreeritud krediidiasutuselt garantiikirja, kuid kaebaja väidab, et antud hanke raames on ühispakkumuses osalejatel võimalik saada garantiikiri väljaspool Eestit asuvalt krediidiasutuselt ja seda igati mõistlikel tingimustel, mida rohkem kui miljoni euro deponeerimine 84-ks kuuks kindlasti ei ole. Seda eriti olukorras, kus Eesti pankade klientideks olevatele pakkujatele on garantiikirja väljastamine võimalik ilma sisulise deposiidi nõudeta. Selline tingimus paneb kaebaja (koos ühispakkujatega) teiste pakkujatega võrreldes ebavõrdsesse olukorda ning selline olukord ei tulene majandustegevuse korraldamisest, vaid RHS §-ga 3 vastuolus olevast piirangust garantiikirja väljastaja asukohariigile. 5) Kaebaja nõustub halduskohtu otsuse p-s 17 väljendatud seisukohaga, et hanketingimuste eesmärk ei ole võimaldada kõigile huvitatud isikutele hankemenetlusele juurdepääs, vaid tagada, et hankemenetluses osalevad isikud, kellel on reaalne võimalus hankelepinguga võetavaid kohustusi täita. Samas, arvestades RHS §-s 3 sätestatud põhimõtteid, mille kohaselt tuleb vältida konkurentsi kahjustamist ja diskrimineerimist (ka rahvusvahelisel hankel), ei ole seaduse mõttega kooskõlas olukord, kus pakkuma on oodatud välisriikide ettevõtjad, kuid sisuliselt on nende osalemise hinnaks erinevalt Eestis registreeritud pakkujatest miljoni euro deponeerimine väga pikaks ajaks. Seda eriti olukorras, kus vastustaja kogu põhjendus sellisele piirangule väljendub usalduses Finantsinspektsiooni vastu. 8. Tallinna Transpordiamet palub 14.10.2013 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Vastustaja on endiselt arvamusel, et kaebajal puudub kaebeõigus. Kaebaja ei ole oma väidet teise, välisriigist pärit ühispakkuja osas tõendanud. Seega, kuni kaebaja pole tõendanud, et tema isiklikult osutab RHS § 12 lg 3 kohaselt sõitjateveo teenust turul, puudub tal kaebeõigus ning sellest tulenevalt ei saa hanke alusdokumentide nõuded kaebaja õigusi rikkuda. Kaebeõiguse aluseks ei saa olla paljasõnaline ja hüpoteetiline väide, et isik soovib ühispakkujana hankes osaleda. Kui tegemist oleks tõepoolest ühispakkujatega, peaks kohtumenetluses olema tuvastatav ka konkreetne isik ühispakkujatest, kes on registreeritud ja osutab sõitjateveo teenust väljaspool Eesti Vabariiki. 2) Kaebaja ei ole tõendanud oma väiteid, et garantiikirja väljastaja Eestis registreerituse nõue on piirav, takistuseks hankel osalemisel ning välisriigi ettevõtjal on võimalik vaid teoreetiliselt taotleda garantiikirja väljastamist. Garantiide väljastamine on nagu laenu väljastamine. Reeglid kliendi maksevõime ja usaldusväärsuse hindamisele ning tagatistele on analoogsed. Garantiid on võimalik taotleda ka selliselt, et üks isik taotleb garantiid ja soovib, et see väljas6

(9)3-13-1703 tatakse hoopis teise isiku kohustuste tagamiseks. Tagatisi võivad anda nii garantii taotleja kui kolmandad isikud. Sellist varianti kasutataksegi enamasti ühispakkujate puhul. Samas on välisfirmadel oma koduriikides kodupangad, mistõttu on üldlevinud praktika, et Eestis hangetel osalemisel kasutatakse nn countergarantiisid, st klient pöördub oma panga poole välisriigis garantii väljastamiseks ja siis pöördub välisriigi pank Eesti panga poole nõutava garantii väljastamiseks. See on tavapärane praktika ka välisriikides, countergarantiide väljastamine on pankadele tavapärane teenus. Garantiikirja väljastaja Eestis registreerituse nõue ei ole takistuseks hankel osalemiseks. Garantiikirja nõue ei eelda seda, et nõude peaksid täitma kõik ühispakkujad, vaid piisab sellest, kui garantiikiri esitatakse ühispakkujate poolt ehk selle nõude täidab üks ühispakkujatest. Seetõttu ei saa garantiikirja nõue olla ühispakkujate puhul takistuseks hankel osalemiseks.

Tallinna Transpordiameti 21.10.2013 täiendavas seisukohas märgitakse viitega kaebaja poolt 15.10.2013 samas hankeasjas esitatud vaidlustuse p-le 3, et kaebaja väite kohaselt on talle väljastatud garantiikirja kinnituskiri, mis on eelduseks garantiikirja saamiseks finantsasutuselt. Kui kaebajal on tõepoolest olemas garantiikirja kinnituskiri, siis on apellatsioonkaebuse aluseks olevad asjaolud ja järelikult ka kaebuse nõue ära langenud.
OÜ Viirma & Saar 22.10.2013 vastuses vastustaja 21.10.2013 seisukohale märgitakse järgmist. Kaebaja tugineb kaebuses asjaoludele, mis esinesid vaidlustuse esitamise ajal. Kaebajal pole võimalik VAKO otsuse edasikaebamisel muuta asjaolusid, millele kaebus põhineb. Kaebuse esitamise tinginud asjaolud ei ole ära langenud. Kaebaja seisukoht apellatsioonkaebuse esitamise ajal ja järgselt on sama, tal puudub hankes osalemiseks nõutav tingimustele vastav kinnituskiri garantiikirja väljastamiseks. Asjaolu, kas kaebajal mingil hetkel oli hankes osalemiseks vajalik kinnituskiri või mitte, ei oma tähendust. Kaebuse sisu ei seisne üksnes selles, et kaebajal on võimatu garantiikirja kinnituskirja saada, vaid ka selles, et garantiikirja puudutavad tingimused on rahvusvahelise hanke kohta ebamõistlikult koormavad ning kitsendavad vaidlustaja ning välisriikidest ühispakkujate suhtes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
Vaidlustatud otsuses leidis VAKO, et puudub alus lugeda garantiikirjale esitatud nõudeid vaidlustaja õigusi rikkuvateks või huve kahjustavateks, sest vaidlustaja pole väitnud ega tõendanud, et tal puuduks võimalus nõuetekohase kinnituskirja /garantiikirja saamiseks. Halduskohtule esitatud kaebuses väitis kaebaja, et Eestis registreeritud finantseerimisasutused ja kindlustusseltsid ei soovi välisriigi ettevõtetele, kes ei ole nende kliendiks, väljastada garantiikirja mõistlikel tingimustel; teoreetiliselt on välisriigi ettevõtjal võimalik garantiikiri saada, tasudes näiteks garantiikirja kehtivusajaks ca 1,5-kordsele garantiisummale vastava deposiidi; kaebaja koostööpartner saaks Euroopa Liidus (väljaspool Eestit) asuvast krediidiasutusest garantii tavapärastel turutingimustel. Ühtegi tõendit nende asjaolude kinnituseks kaebaja halduskohtule ei esitanud. Kohus pidas kaebuse väiteid nõude piiravast olemusest ja kaebaja ning teiste ühispakkumuses osalejate hankes osalemise takistamisest paljasõnalisteks ning väheveenvateks ja leidis, et kaebaja ei ole ka kohtumenetluses oma õiguste rikkumist tõendanud. Apellatsioonkaebuses heidab kaebaja halduskohtule ette tuginemist vastustaja paljasõnalistele väidetele ja kordab väidet, et välisriigis registreeritud äriühingud saaksid Eestis registreeritud krediidiasutuselt garantiikirja näiteks 1,5-kordse garantiisumma deponeerimise korral, kuid ühispakkumuses osalejatel on võimalik saada garantii väljaspool Eestit asuvalt krediidiasutuselt igati mõistlikel tingimustel. Kaebaja lisab, et Eesti pankade klientideks olevatele pakkuja7

(9)3-13-1703 tele on garantiikirja väljastamine võimalik ilma sisulise deposiidi nõudeta ja seetõttu on kaebaja (koos ühispakkujatega) asetatud teiste pakkujatega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Ühtegi tõendit nende asjaolude kinnitamiseks ei ole kaebaja esitanud ka ringkonnakohtule. 13. Vastavalt

§ 59

lg-le 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited.

§ 60lg 1 kohaselt ei ole vaja tõendada asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks.

Üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Asjaolud, millistel tingimustel saaks kaebajaga ühispakkumuses osalev välisriigi ettevõtja garantii Eestis registreeritud krediidi- jmt asutustelt (kaebaja väitel 1,5-kordse garantiisumma deponeerimisel), millistel tingimustel saaks see ettevõtja garantii Euroopa Liidus (väljaspool Eestit) asuvalt krediidiasutuselt (kaebaja väitel turutingimustel või igati mõistlikel tingimustel) ning millistel tingimustel saavad garantii Eestis registreeritud krediidiasutustelt Eesti pankade kliendid (kaebaja väitel ilma sisulise deposiidi nõudeta), ei ole üldtuntud asjaolud. Pelgalt kaebaja üldsõnaliste väidete põhjal pole kohtul võimalik asuda seisukohale, et vaidlustatud hanketingimus on kaebaja ja tema koostööpartneri jaoks Eesti ettevõtjatega võrreldes oluliselt raskemini täidetav ja seega ebaproportsionaalselt koormav. Kaebaja märgib, et ta ei saa kuidagi tõendada asjaolu, et talle või ühispakkujale ei väljastata garantiikirja, sest krediidiasutused ei põhjenda negatiivseid otsuseid kirjalikult vormistatuna. Selline väide tõendamise võimatuse kohta pole veenev. Isegi kui krediidiasutused keeldumist kirjalikult ei põhjenda, pole usutav, et nad keelduvad ka põhjendusteta keeldumist kirjalikult vormistamast. Olukorras, kus asjaolu tõendamine on keeruline, tuleb väidet kohtule vähemalt põhistada, kuid kaebaja pole ka seda teinud. Ringkonnakohus ei leia, et kaebaja pidanuks esitama kõigi Eesti Vabariigis registreeritud krediidi-, finantseerimisasutuste või kindlustusseltside või välisriigi krediidi-, finantseerimisasutuste või kindlustusseltside Eestis registreeritud filiaalide keelduvad vastused. Väite põhistamiseks piisanuks vähemalt mõne krediidiasutuse vastuse esitamisest. Hiljemalt VAKO otsuse saamisel pidanuks kaebaja mõistma, et tal tuleb selgelt esile tuua oma õiguste rikkumine ning väidete aluseks olevaid asjaolusid tõendada. Veelgi selgemalt pidanuks kaebaja asjaolude tõendamise vajadust mõistma halduskohtu otsuse saamisel, milles kohus pidas kaebaja väiteid paljasõnalisteks. Arvestades sellega, et kaebaja näol on tegemist õigusbürooga, ei saanud kaebajale väidete aluseks olevate asjaolude tõendamise vajadus jääda arusaamatuks. Kohtuotsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks ei ole alust. 14. Kuna apellatsioonkaebus jääb eeltoodud põhjustel rahuldamata, ei ole ringkonnakohtul asja lahendamiseks vaja vastustaja poolt halduskohtus esitatud ja vastuses apellatsioonkaebusele korratud väiteid kaebajal kaebeõiguse puudumise kohta analüüsida. 15. Täiendavas seisukohas on vastustaja leidnud, et kui kaebajal on garantiikirja kinnituskiri olemas, siis on apellatsioonkaebuse aluseks olevad asjaolud ja järelikult ka kaebuse nõue ära langenud. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse nõue saaks olla ära langenud siis, kui vastustaja oleks tunnistanud HT vaidlustatud punkti kehtetuks ning kohtumenetlust ei oleks vaja jätkata ka haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, ehk teisisõnu, kui esineks

§ 152

lg 1 p-s 4 sisalduv alus menetluse lõpetamiseks ning ei esineks sama paragrahvi lg-st 2 tulenevat menetluse lõpetamise piirangut. Vastustaja ei väida, et ta oleks tunnistanud HT vaidlustatud punkti kehtetuks. Vaidlustaja õiguste rikkumist vaidlustatud HT punktiga ei saa iseenesest välistada, sõltumata sellest, kas vaidlustajal on õnnestunud hankemenetluse ajal vaidlusalune garantiikirja väljastamise kinnituskiri saada, sest väidetavalt ebaproportsionaalsed garantiitingimused koormaksid garantii saajat nii hankemenetluse kui ka hankelepingu täitmise perioodil. Kaebaja pole 8

(9)3-13-1703 väitnud üksnes kinnituskirja /garantiikirja saamise võimatust, vaid ka seda, et välisriigi ettevõtjast ühispakkujal on Eestis registreeritud ettevõtjatega võrreldes hankija poolt seatud nõuetele vastava kinnituskirja /garantiikirja saamine ebaproportsionaalselt koormav. 16. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud

§ 108lg 1 alusel kaebaja enda kanda.

Vastustaja ei ole kuludokumente ega menetluskulude nimekirja esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud

§ 109lg 1 lause 4 alusel samuti tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.

3-13-1703/32