KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes ja Mare Merimaa Määruse tegemise aeg ja koht 17.10.2013, Tallinn Tsiviilasja number 2-09-11183

) § 158 lõike 1 alusel kohustada puudutatud isikut taluma tema kinnisasjadel paiknevat Xi-Meieri veetrassi ning koormata kinnisasjad

§ 158lõike 2 alusel reaalservituudiga.

1. Põhjendatud on kohustada puudutatud isikut andma tahteavaldus, millega antakse nõusolek Xi kinnistu igakordse omaniku kasuks kinnistusraamatusse reaalservituudi seadmiseks, mis koormab Meieri ja Kadapiku-Jakobi 1 kinnistuid Xi kinnistu kasuks selliselt, et Xi kinnistu igakordne omanik on õigustatud tähtajatult ja ilma piiranguteta 8 kasutama ja hooldama Meieri ja Kadapiku-Jakobi 1 kinnistut läbivat veetrassi, mille asukoht on määratud OÜ Geochart 07.09.2011 kehtiva teostusjoonisega. Põhjendatud on ka, et Meieri ja Kadapiku-Jakobi 1 kinnistu omanik võimaldab Xi-Meieri veetrassi hooldus- ja remonttööde teostamist ning eemaldab vajadusel tööde läbiviimise ajaks oma kulul veetrassi kaitsealas ladustatud küttepuud ja muud asjad, sest nimetatud tegevused on servituudi teostamisel abistava tähendusega ning nende tegemist võib ka hea usu põhimõttest tulenevalt kinnistute omanikelt oodata.
2. Põhjendatud ei ole puudutatud isiku kohustamine tagada Xi kinnistu veega varustamine 250 liitrit puurkaevust nr 1041 ööpäevas vastavalt 20.05.2001 „Veevarustuse kooskõlastusele“.

§ 158

lõikes 1 sätestatud talumiskohustuse sisu on üksnes taluda kinnistul paikneva tehnorajatise olemasolu.

§ 172

lõike 2 järgi ei või reaalservituut teeniva kinnisasja omanikku kohustada mingiteks tegudeks, välja arvatud teod, mis on reaalservituudi teostamisel abistava tähendusega. Nimetatud kooskõlastuses (t I kd lk 8) teatab avaldaja, kui palju ta kavatseb tarbida vett puudutatud isiku puurkaevust ning puudutatud isik on märkinud oma nõusoleku. Dokumendist ei tulene puudutatud isiku kohustust tagada Xi kinnistu veega varustatus, samuti ei tulene sellist kohustust muudest tsiviilasja materjalidest. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on avaldajat kohustatud veega varustama MTÜ Leesi Külaselts, mitte puudutatud isik. Asjaolu, et MTÜ täidab oma kohustust Meieri kinnistul asuva pumbamaja kaudu, mida MTÜ üürib puudutatud isikult (rendileping 2, t I kd, lk 234 – 237), ei muuda MTÜ kohustust puudutatud isiku kohustuseks. Avaldaja on oma nõude alusena nimetanud üksnes

§ 158

. Eeltoodu alusel ei ole põhjendatud ka kinnistute igakordse omaniku kohustamine tagada veetrassi toimimine või servituudi sisuna määramine, et kinnistu igakordne omanik tunnistab, et Xi-Meieri veetrassi kaudu toimub detailplaneeringus ettenähtud Lääne-Viive, Ida-Viive ja Xi kinnistu veega varustamine.

1. Avaldaja arvutuse kohaselt on õiglane servituuditasu lähtuvalt maamaksust 0.103 eurot aastas, avaldaja on nõus maksma 2 eurot aastas. Puudutatud isik palus tasu määrata kohtu siseveendumuse kohaselt, võiks olla 50 eurot aastas. Oma seisukohta puudutatud isik ei põhistanud. Puudub piisav kohtupraktika, et lähtuda võrreldavates vaidlustes määratud tasude suurusest. Analoogses asjas, mis puudutab sama veetrassi ning milles olid menetlusosalised nii avaldaja kui puudutatud isik, määras kohus servituuditasu suuruseks 2 eurot aastas (Harju Maakohtu 28.06.2013 määrus tsiviilasjas nr 2-09-11073, t III kd lk 43 – 52). Nimetatud kohtumäärus ei ole aga jõustunud. Kohus leidis, et tasu määramisel ei saa võtta aluseks maamaksu suurust. Tasu maksmise eesmärk on hüvitada kinnisasja omanikule servituudist tulenev omandiõiguse riive. Puudutatud isik ei taha, et tema kinnistutele servituut seataks. Kui omandiõiguse riive on tajutav, siis peab ka õiglane hüvitis olema selline, mille saamine oleks puudutatud isikule tajutav. Kohtu hinnangul ei saa selline hüvitis olla väiksem kui 1 euro kuus ehk 12 eurot aastas. Sellise hüvitise maksmine ei saa kellelegi olla ülemäära koormav. Avaldaja väited puudutatud isiku kinnistute väärtuse põhjendamatu tõusu kohta seoses servituuditasu määramisega on paljasõnalised. Väiksema tasu määramine muudaks seadusest tuleneva õiguse saada tasu sisutuks. Reaalselt tajutava tasu määramine on õigusrahu saavutamise huvides. Xi-Meieri veetrassi pindala Kadapiku-Jakobi 1 kinnisasjal on 3,5m2 ja Meieri kinnisasjal 1m
2. Kohus määras, et Kadapiku-Jakobi 1 kinnisasja omanikule makstava tasu suurus on 9.33 eurot aastas ja Meieri kinnisasja omanikule makstava tasu suurus 2.67 eurot aastas. 9
3. Puudutatud isik nõustus 16.07.2013 kohtuistungil juurdepääsu tee määramisega avaldaja taotletud kohast. Menetlusosalised nõustusid, et kohus seab tee kasutamisele samasugused piirangud, nagu Harju Maakohtu 28.06.2013 kohtumääruses tsiviilasjas nr 2-09-
5. Kuna pooled lõpetasid vaidlemise juurdepääsutee määramise vajaduse ning tee asukoha üle, ei hinnanud kohus nimetatud asjaoludega seoses esitatud tõendeid:
6. aasta maaüksuse plaan juurdepääsu kohta (t I kd lk 11), Meieri katastriüksuse plaan (t I kd lk 16 – 17), Kadapiku-Jakobi 1 katastriüksuse plaan (t I kd lk 18 – 19), fotod nn lamavast politseinikust (t I kd lk 32), fotod kiviaiast (t I kd lk 33), fotod maja ja tee paiknemisest (t I kd lk 50 – 54), Leesi küla kaart (t I kd lk 55), 04.10.2009 OÜ Veleston e-kiri (t I kd lk 185), hinnapakkumine 10 000.- juurdepääsutee ehitamiseks (t I kd lk 186 – 187), Loksa metskonna plaan (t I kd lk 189 – 190), fotod Sebaliiva teest ja nn lamavast politseinikust (t I kd lk 191 – 193, Sebaliiva tee samad fotod värviliselt t I kd lk 205 – 206), hinnapakkumine 47 000 krooni katastriüksuse mõõdistamiseks (t I kd lk 196), Piiri kinnistu juurdepääsutee (t I kd lk 197 – 198), foto okstest (t I kd lk 199), tee katmise hinnapäring (t II kd lk 61, sama t II kd lk 174), 01.03.2012 ehitustööde hinnapakkumine 5243 eurot (t II kd lk 62), fotod Sebaliivalt (t II kd lk 164), fotod Vana-Leesi maanteele (t II kd lk 166 – 167).
7. Kohus leidis, et puudutatud isiku soovitud kiirusepiirangu ja jalgratturi ning jalakäija eesõiguse määramine on ohutuse kaalutlusel põhjendatud. Puudutatud isik selgitas kohtuistungil, et tee asub elamu sissepääsust 3 – 4,5m kaugusel, see tähendab on sellele väga lähedal. Kohtu hinnangul ei ole aga mõistlik puudutatud isiku soovitud raskeveokite sõitmise eelneva kooskõlastamise tingimus. Puudutatud isik ei ole selgitanud, miks ta soovib raskeveokite sõitmisest eelnevalt teada ja mis võiks olla mõjuvaks põhjuseks, et ta seda ei lubaks. Tingimus tekitaks poolte vahel täiendavaid vaidlusi ning igakordne sõnumite saatmiseks kohustamine oleks avaldajale põhjendamatult koormav.
8. Juurdepääsu eest tasu määramisel soovis avaldaja lähtuda maa maksustamishinnast. Viidates Harju Maakohtu 28.06.2013 määrusele, leidis avaldaja, et tasu suurus peaks olema 8 eurot aastas. Puudutatud isik leidis, et tasu suurus peaks olema 100 eurot aastas. Puudutatud isik oma seisukohta ei põhistanud. Puudutatud isik on nimetanud ajakulu tee korrashoiule. Kohus leidis, et sarnaselt servituuditasuga, peab ka juurdepääsutee eest makstav õiglane tasu hüvitama kinnisasja omaniku omandiõiguse riive. Tasu ei või olla ebamõistlikult väike. Võttes arvesse, et tee asub elamu sissepääsule väga lähedal, seega on riivatud ka kinnistuomaniku õigus privaatsusele, pidas kohus tasu õiglaseks suuruseks 2 eurot kuus ehk 24 eurot aastas. Kohus ei võtnud arvesse puudutatud isiku ajakulu või kulutusi tee korrashoiule, sest tsiviilasja materjalidest ei nähtu, mida puudutatud isik tee korrashoidmiseks teeb. Teehooldust talvel korraldab vald. Asjaolu, et puudutatud isiku arstitõendil (t I kd lk 180) ei ole märgitud tema elukohaks elamu, millest juurdepääsutee möödub, ning et nimetatud elamu on ühekorruseline suvila (t I kd lk 179), ei tähenda, et juurdepääsutee ei riivaks kinnistute omaniku õigusi. Avaldaja esitatud planeeringu väljavõte (t III kd lk 31) selle kohta, et osa Meieri kinnisasjast on ärimaa, on asjakohatu, sest nimetatud väljavõte on tehtud Kadapiku-Jakobi 2, mitte Kadapiku-Jakobi 1 kinnisasja kohta. Kadapiku-Jakobi 2 ei asu taotletava juurdepääsutee ääres ega ole puutumuses käesoleva tsiviilasjaga. Kuna Meieri kinnistut läbiva teelõigu pindala on 165m2 ja Kadapiku-Jakobi 1 kinnistut läbiva teelõigu pindala on 17m2, määras kohus, et Meieri kinnistu omanikule 10 makstava tasu suurus juurdepääsutee eest on 21.76 eurot aastas ja Kadapiku-Jakobi 1 kinnistu omanikule makstava tasu suurus 2.24 eurot aastas.
9. Avaldaja on teinud puudutatud isikule avaldusi juurdepääsutee eest määratava hüvitise tasaarvestamiseks avaldajal oleva nõudega puudutatud isiku vastu, mis tuleneb sellest, et puudutatud isik kasutab avaldajale kuuluvat Vana-Leesi maantee osa. Kohus leidis, et avaldaja nõue ei ole piisavalt määratletav. Puudutatud isik on õigustatud nõudma hüvitist tee kasutamise eest

§ 156lõike 1 alusel, kuna avaldaja nõuab juurdepääsu määramist.

Puudutatud isik ei ole aga avaldaja vastu juurdepääsu määramise nõuet esitanud, puudub kokkulepe tasu suuruse kohta, seda ei ole määranud ka kohus. Kohus jättis avaldaja taotluse nõuete tasaarveldamiseks rahuldamata.

1. Kohus leidis, et nõuete aluseks olevate asjaolude tõendamiseks ei ole asjakohased kiri servituutide seadmise nõudmise kohta (t I kd lk 9), kiri tee kasutamise kokkuleppimise kohta (t I kd lk 10), kiri lepingu projekti saatmise kohta (t I kd lk 12, sama t I kd lk 36B ja 173) vastus teabenõudele (t I kd lk 13), www.kv.ee väljavõte (t I kd lk 30), fotod avaldaja sõidukist (t I kd lk 31), politsei vastus avaldusele (t I kd lk 49), Leho Xi 11.04.2008 kiri (t I kd lk 56 – 72), vallavalitsuse kiri (t II kd lk 63, sama lk 101, lk 159), teatis kriminaalmenetluse mittealustamise kohta (t I kd lk 73), ajalehe Sõnumitooja artikkel (t I kd lk 74 – 75), õiend MTÜ Leesi Külaselts majandusaasta aruande kohta (t I kd lk 76), avaldaja taotlus vallavalitsusele (t I kd lk 77 – 79), avaldaja ja MTÜ e-kirjavahetus (t I kd lk 80 – 83), Priit Loime kiri (t I kd lk 109), 30.08.2002 eramu ehitusluba (t I kd lk 110), joogivee uurimise protokoll (t I kd lk 119), mikrobioloogiline uuring (t I kd lk 120), 28.03.2007 koosoleku protokoll (t I kd lk 133 – 134), tsiviilasjas nr 2-09-5341 toimunud 29.04.2009 istungiprotokoll (t I kd lk 136 – 137), apellatsioonkaebus tsiviilasjas nr 2-09-5341 (t I kd lk 138 – 139), arvesaateleht (t I kd lk 140), väljavõte 08.11.2002 notariaalsest lepingust (t I kd lk 141), väljavõte MTÜ 2010.a majandusaasta aruandest (t I kd lk 143 – 144), foto plommitud maakraanist (t I kd lk 145), korraldus projekteerimistingimuste määramise kohta (t I kd lk 146 – 147, sama t I kd lk 224 – 225), MTÜ Leesi Külaselts vastus tsiviilasjas nr 2-10-59449 (t I kd lk 148 – 152), MTÜ ja V.Xi e-kirjad (t I kd lk 153 – 156), MTÜ veeteenuselepingu projekt (t I kd lk 165 – 166), ärakuulamise protokoll tsiviilasjas nr 2-09-11073 (t I kd lk 169 – 171), Leesi endise koorejaama asendskeem (t I kd lk 172), 23.03.2009 määrus tsiviilasjas nr 2-09-11073 (t I kd lk 174 – 175, sama t II kd lk 172 – 173), puudutatud isiku 10.01.2010 seisukoht tsiviilasjas nr 2-09-11073 (t I kd lk 176 – 177), vastus teabenõudele (t I kd lk 178), 15.05.1997 korraldus õigusvastaselt võõrandatud maa omandisse andmise kohta (t I kd lk 181 – 182), Harju Maavanema vastuskiri (t I kd lk 194 – 195), 06.12.2010 järelepärimine vallavalitsusele (t I kd lk 207), veetrassi võõrandamise leping (t I kd lk 208 – 212, samast 2 lk t II kd lk 157 – 158), tsiviilasja nr 2-10-59449 kohtuistungite protokollid (t I kd lk 226 – 233, millest 11.04.2011 protokolli 2 lehte teistkordselt t II kd lk 49h, 49i), avaldaja maja projekteerimistingimused (t I kd lk 238 – 239), liitumistasu arvestamise alused (t I kd lk 240), artikkel „Rannakülade veesüsteemidest“ (t I kd lk 241), väljavõtted veepumpade tehniliste andmete kohta (t I kd lk 242 – 244), vallavolikogu 25.11.2004 määrus (t I kd lk 245 – 246), maa ostueesõigusega erastamise avaldus ja sellele vastav vallavalitsuse korraldus (t I kd lk 247 – 248), kõnede eristus (t I kd lk 249 – 250), pumba müügitõend (t II kd lk 64), pumba maksekorraldus (t II kd lk 65), foto pumbast (t II kd lk 66), 07.03.2010 puudutatud isiku e-kiri (t II kd lk 68), MTÜ 30.07.2008 kiri (t II kd lk 69 – 70), teatis politseile (t II kd lk 71 – 72), sunniraha määramise hoiatus 11 (t II kd lk 74 – 76), õiguskantsleri kiri (t II kd lk 77 – 78), väljavõte 02.12.2009 kohtuotsusest (t II kd lk 96), väljavõte puudutatud isiku seisukohast tsiviilasjas nr 209-11073 (t II kd lk 97), kaasomandi kasutamise kokkulepe (t II kd lk 98), OÜ Jõgeva Palkmaja projekteerija selgitus (t II kd lk 144), MTÜ garantiikiri (t II kd lk 152), V.Xi avaldus (t II kd lk 156), Maanteeameti vastus (t II kd lk 163), RMK kiri (t II kd lk 169 – 171), väljavõte politsei kirjast (t II kd lk 199), 20.04.2009 Xi maakraani kontrollakt tõendamaks, et Xi kinnistul viibis puudutatud isik abikaasaga (t III kd lk 5), 23.04.2009 seletuskiri (t III kd lk 6), puudutatud isiku seisukoht tsiviilasjas nr 2-0911073 detailplaneeringu maksumuse kohta (t III kd lk 32), 25.05.2012 määrus tsiviilasjas nr 2-09-11073 (t III kd lk 55 – 56), väljavõte detailplaneeringust (t II kd lk 49a), foto läbilõigatud torust (t II kd lk 49b), katastriüksuste plaan (t II kd lk 49e), teade eratee avaliku kasutuse lepingust loobumise kohta (t II kd lk 49f). Nimetatud tõendeid kohus ei hinnanud. Määruskaebus
2. 14.08.2013 esitatud määruskaebuses palub avaldaja tühistada maakohtu määruse osas, millega jäeti rahuldamata avaldus veevarustuse tagamiseks, samuti osas, millega määrati juurdepääsutee tasuks 24 eurot aastas ja reaalservituudi tasuks 12 eurot aastas ning osas, millega jäeti menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ja teha tühistatud osas uus määrus, millega rahuldada avaldus puudutatud isiku kohustamiseks veevarustuse tagamiseks 250 liitrit puurkaevus 1041 ööpäevas, määrata juurdepääsutee tasuks 8 eurot aastas ja reaalservituudi tasuks 2 eurot aastas ning jätta menetluskulud puudutatud isiku kanda.
3. Maakohus jättis vääralt rahuldamata avaldaja nõude kohustada puudutatud isikut tagama Xi kinnistu veega varustamine. Kohtu seisukoht, et kõnealune nõue ei ole põhjendatud, kuna avaldusele lisatud kooskõlastusest ei tulene puudutatud isiku kohustust tagada Xi kinnistu veega varustatus, on väär. Xi-Meieri veetrassi rajamise ainsaks mõtteks oli Xi (ja ka Viive) kinnistu veega varustamine, mitte lihtsalt veetrassi rajamine. Veega varustamine on määratletud Xi kinnistu detailplaneeringuga, kus mingisugusedki viited kinnistu veevarustuse teistsugusteks lahendusteks puuduvad. Õigus veega varustatusele on inimõigus. Avaldaja õigus nõuda veega varustamise tagamist puudutatud isikult tuleneb

§ 158

lõike 1 mõttest, kuivõrd selles normis sisalduvas loetelus nimetatud veetrass ilma veeta ei ole veetrass. Kuna veetrassi veega varustamine on võimalik üksnes puudutatud isiku kinnistul asuvast puurkaevust, ei ole veega varustamise tagamise kohustust võimalik reaalselt täita ühelgi muul isikul. Xi (ja ka Viive) kinnistu veevarustus puurkaevust nr 1041 on toimunud alates Meieri-Xi veetrassi rajamisest 2002. aastal ning vee tarbimise eest on selle algusest peale tasutud, sealhulgas puudutatud isikule. 34. Kohus on määranud vääralt juurdepääsutee ja reaalservituudi tasu, arvestades üksnes koormatud kinnisasja omaniku huve, mis kujutab endast

§ 158lõike 3 rikkumist.

Kohus ei ole põhjendanud, miks avaldaja ettepanek lähtuda tasu suuruse määramisel maamaksu suurusest ei ole hüvitise saajale või maksjale tajutav. Selles osas on kaevatav määrus vastuolus ka valitseva kohtupraktikaga, milles on asutud seisukohale, et hüvitis määratakse nimelt lähtudes maamaksust (Harju Maakohtu määrus tsiviilasjas nr 2-1116725, lk 18). Kohus on kõnealuse tasu määramisel jätnud arvestamata kohalikud olud, eelkõige tõsiasja, et nii juurdepääsutee kui ka veeservituudi seadmine ei põhjusta puudutatud isiku omandile mingisugust täiendavat riivet, kohtumenetluse ajendiks on puudutatud isiku kiuslik loomus. Kuigi mõlemad võimalused on reaalsuses kogu aeg 12 eksisteerinud, on puudutatud isik lõpetanud kohati avaldaja kinnistu veega varustamise sellepärast, et küsida avaldajalt põhjendamatut liitumistasu ja teinud takistusi teel liiklemiseks samal põhjusel. Kohus on jätnud arvestamata asjaolu, et kõik maaomanikud, sealhulgas puudutatud isik, kelle kinnistuid läbib Vana-Leesi maantee, olid nõus sõlmima tee avaliku kasutuse lepingu ning ainsana jättis lepingule allkirja andmata puudutatud isik, kes siiski ka ise sedasama teed oma perega kasutab. Maareformi käigus vaidlusaluse tee tagastamine eraomandisse oli väär ja selle eest ei peaks kandma rahalist vastutust üksnes avaldaja. Puudutatud isik teadis Meieri ja Kadapiku-Jakobi kinnistute ostmisel, et omandab kinnistud koos avaldaja kinnistule juurdepääsuks vajaliku tee ja veetrassiga, mistõttu on kohtu järeldus tajutavast omandiõiguse riivest ja puudutatud isiku privaatsuse riivest liialdatud. Reaalsuses on juurdepääsutee puudutatud isiku krundist eraldatud massiivse kiviaiaga ja seda ka sissepääsu kohal, mis ei asu mitte 3m, vaid 9m kaugusel teest. Veetrass on aga samas kaitsealas sideliiniga, ka puudub reaalselt vajadus maa-aluse veetrassi hooldeks (see vajadus on väga harva esinev), mistõttu ei too ka reaalservituudi talumise kohustus kaasa puudutatud isiku omandi täiendavat riivet. Kuigi kohus on viidanud analoogses asjas tehtud määrusele (Harju Maakohtu 28.06.2013 määrus asjas nr 2-09-11073), mis puudutab sama veetrassi ja milles kohus lähtus hüvitise määramisel nimelt maamaksust, ei kohelnud kaevatavat määrust teinud kohus analoogses olukorras olevaid avaldajaid analoogselt ja võrdselt, viitega sellele, et nimetatud määrus ei ole veel jõustunud. Kuigi viide määruse mittejõustumisele on tõene, ei õigusta see sarnases olukorras olevate isikute erinevat kohtlemist ning loogiliselt ja arvutuslikult põhjendatud avaldaja tasuettepaneku mittearvestamist. Seni ei ole tegelikult eksisteeriva tee ja veetrassi kasutamise eest puudutatud isikule keegi midagi maksnud.

1. Arvestades menetluse kestust ja asjaolu, et puudutatud isik esitas menetluse jooksul vastukäivaid ja kiuslikke vastuväiteid avaldaja nõudele, ei ole õige jätta avaldaja menetluskulusid tema enda kanda. Et puudutatud isik on esitanud menetluses hulgaliselt põhjendamatuid väiteid (näiteks väide veetrassi ehitusloa puudumisest või viide juurdepääsu võimaluse kohta Vana-Leesi maantee teisest otsast, millest puudutatud isik ärakuulamisel ise loobus), oleks kohus pidanud menetluskulude määramisel lähtuma TsMS § 172 lõike 1 teises lauses sätestatust. Vastustaja seisukoht
2. Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Menetluse edasine käik
3. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
4. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 31.07.2013 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ringkonnakohus ei korda maakohtu määruse põhjendusi, nõustudes nendega. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
5. Määruskaebuse väide, et maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata avaldaja nõude kohustada puudutatud isikut tagama Xi kinnistu veega varustamine puurkaevust kuni 250 liitrit ööpäevas, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatu. Maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud nimetatud taotlust ja jõudnud õigele järeldusele, et 13 puudutatud isik ei pea tagama avaldajale veega varustamist. Maakohus on õigesti tõlgendanud toimikus lk 8 (kd I) olevat „Veevarustuse kooskõlastust“, leides, et sellest ei tulene puudutatud isiku kohustust tagada avaldaja kinnistu veega varustamine. Puudutatud isik ei ole vee-ettevõtja, vaid selleks on MTÜ Leesi Külaselts, kellega avaldajal on vastav liitumis- ja veeteenusleping. Nimetatud asjaolu on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu 06.12.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-
6. Sama ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud ka asjaolu, et MTÜ Leesi Külaselts täidab oma veega varustamise kohustust avaldajale puudutatud isiku kinnistul asuva pumbajaama kaudu, mida veega varustaja rendib puudutatud isikult. Seega ei saa avaldaja nõuda veega varustamise tagamist mitte puudutatud isikult, vaid teiselt lepingupoolelt, see on MTÜ-lt Leesi Külaselts. Ainuüksi asjaolu, et Xi kinnisasja veega varustamine toimub detailplaneeringu kohaselt puudutatud isikule kuuluval kinnisasjal asuvast puurkaevust, ei tähenda, et puudutatud isik oleks kohustatud avaldaja kinnisasja veega varustama. Puudutatud isiku kohustust avaldaja veega varustamiseks ei tulene ka seadusest. Maakohus on õigesti märkinud, et

§ 172

lõike 2 järgi ei või reaalservituut teeniva kinnisasja omanikku kohustada mingiteks tegudeks, välja arvatud teod, mis on reaalservituudi teostamisel abistava tähendusega. Ka ei nõustu ringkonnakohus avaldaja poolt

§ 158

lõikele 1 antud tõlgendusega ning leiab, et nimetatud sättes märgitud veevarustustorustik (avaldaja poolt nimetatud kui veetrass) jääb olemuselt veevarustustorustikuks ning õiguslikult samaselt reguleerituks ka siis, kui selles peaks mingil põhjusel vesi ajutiselt puuduma. 40. Määruskaebuse väide, et maakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole juurdepääsutee ja reaalservituudi tasu määramisel õige lähtuda maamaksu suurusest, ei ole põhjendatud. Maakohus on ringkonnakohtu arvates piisavalt põhjendanud määratud tasude suurust ja muuhulgas ka seda, miks ei ole õige lähtuda ainuüksi maamaksu suurusest, hinnates seejuures tajutava hüvitise suuruseks vähemalt 1 euro kuus. Määrusekaebuse väide, et maakohus on tasud määranud vastuolus valitseva kohtupraktikaga, ei ole põhjendatud ja on tegelikult ka asjakohatu.

§ 158

lõike 3 järgi määratakse reaalservituudi tasu kokkuleppel ja kui seda ei saavutata, siis määrab tasu suuruse kohus, kusjuures tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Nimetatud sättest ei tulene, et reaalservituudi tasu suuruse määramise ainus või peamine alus on maamaksu suurus. Tasu määramisel hindab kohus servituudist tuleneva koormatava kinnisasja omaniku omandiõiguse riive ulatust ja intensiivsust konkreetsete asjaolude alusel. Maakohus on seda teinud piisava põhjalikkusega ja ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga. Muuhulgas nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et iga koormatis riivab kinnistu omaniku omandiõigust, mistõttu ei ole määruskaebuse vastupidised väited põhjendatud. Määruskaebuses toodud väited, et seni ei ole tegelikult eksisteeriva tee ja veetrassi kasutamise eest puudutatud isikule keegi midagi tasunud, et puudutatud isik keeldus tee avaliku kasutuse lepingut sõlmimast, et maareformi käigus tagastati vaidlusalune tee ekslikult eraomandisse, et kohtuvaidluse on põhjustanud puudutatud isiku kiuslik loomus, ei ole asjassepuutuvad reaalservituudi tasu suuruse otsustamisel.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse tühistamiseks või muutmiseks ei ole alust ka menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 172 lõike 1 järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse ja kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Avaldaja leiab, et arvestades kohtumenetluse kestust tuleb menetluskulud jätta puudutatud isiku kanda, kuna puudutatud isik on esitanud menetluse jooksul hulgaliselt 14 põhjendamatuid, vasturääkivaid ja kiuslikke väiteid. Avaldaja arvates on sellisteks väideteks näiteks veetrassi ehitusloa puudumine või viide juurdepääsu võimaluse kohta Vana-Leesi maantee teisest otsast, millest puudutatud isik ära kuulamisel ise loobus.
2. Ringkonnakohus leiab, et asjaolusid arvestades on maakohus põhjendatult jätnud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Maakohus on küll vaidlustatud määrusega rahuldanud avaldaja taotlused veetrassi reaalservituudi seadmiseks ja avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks, kuid eeltooduga rahuldas maakohus kohtule esitatud avalduse siiski vaid osaliselt. Kohus leidis, et põhjendatud ei ole avaldaja taotlus kohustada puudutatud isikut tagama avaldaja kinnistu veega varustamine ning nimetatud nõude osas kohus avaldust ei rahuldanud. Samuti ei rahuldanud kohus avaldaja taotlust kohustada kinnistute igakordset omanikku tagama veetrassi toimimine. Lisaks eelnevale taotles avaldaja veetrassi reaalservituudi seadmist kohustusega tasuda hüvitist 2 eurot aastas ning juurdepääsutee määramist kohustusega tasuda 8 eurot aastas, kuid kohus määras puudutatud isikule veetrassi servituudi talumise eest 12 eurot aastas ja juurdepääsutee võimaldamise eest tasu 24 eurot aastas. Samuti jättis kohus rahuldamata avaldaja taotluse juurdepääsutee osas nõuete tasaarveldamiseks. Kuna kohus rahuldas avaldaja nõuded puudutatud isiku suhtes ainult osaliselt, siis oli kohtu poolt ka menetluskulude menetlusosaliste endi kanda jätmine põhjendatud.
3. Ringkonnakohus leiab, et ka määruskaebuse väide, et kohtuvaidluse pika kestuse põhjustas üksnes puudutatud isik oma põhjendamatute väidete esitamisega, ei ole asjaolusid tervikuna hinnates põhjendatud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on mõlemad osapooled, see tähendab ka avaldaja, esitanud menetluse jooksul arvukalt seisukohti, taotlusi ja tõendeid, milliseid maakohus on hinnanud osaliselt põhjendatuteks ja asjakohasteks ning osaliselt asjassepuutumatuteks või nendega mitte nõustunud. Eelneva tõttu puudub alus jätta menetluskulusid avaldaja märgitud motiivil üksnes puudutatud isiku kanda.
4. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus määruskaebuse esitaja kanda (TsMS § 171 lõige 1). Ülle Jänes Mare Merimaa Imbi Sidok-Toomsalu