) § 405 kohaselt lihtmenetluses, tegi otsuse ilma põhjendava osata (
lg 1 p 9) ning märkis, et täiendab otsust puuduva osaga, kui menetlusosaline teatab kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates kohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Kostja teatas 18.07.2013 kohtule oma soovist esitada apellatsioonkaebus. Harju Maakohus tegi 04.09.2013 täiendava otsuse. 10.10.2013 esitas H L Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti kostjalt välja igakuine elatis hageja kasuks seaduses sätestatud alammääras alates 17.04.2013 kuni hageja täisealiseks saamiseni ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kostja palub kohtul kaaluda menetlusökonoomia põhimõtte rakendamiseks tsiviilasjade nr 2-13-1719 ning nr 2-13-35089 liitmist
Määruse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et kooskõlas
lg-ga 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest
lg 2¹ alusel keelduda.
lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Antud juhul oli tegemist lihtmenetluses menetletud hagiga
lg 1 tähenduses.
lg 2¹ kohaselt võetakse
lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine asjas
Hageja nõudis hagiavalduses igakuise elatusraha 160 eurot saamist tagasiulatuvalt alates jaanuarist 2013. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise alammääras alates 17.04.2013, s.o hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni. Tsiviilasja materjalist nähtuvalt puuduvad antud asjas objektiivsed põhjendused ja tõendid, mille alusel oleks võimalik teha maakohtu otsusest erinev otsus. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. 2 Ringkonnakohus märgib siiski järgmist. Ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (perekonnaseaduse (PKS) § 99). Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus ei või olla PKS § 101 lg 1 järgi väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Ülalpidamise suuruse määramisel ei pea seadus üldjuhul arvestatavaks asjaoluks vanemate varalist seisundit. Vastupidi, PKS § 102 lg 2 esimese lause järgi ei vabane vanemad varalise seisundi tõttu oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Ebapiisava palga saamine ei vabasta töövõimelist vanemat seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmisest. Perekonnaseaduse mõtte kohaselt on lapse vanemal kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Seega on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis tagaks lapse vajaduste rahuldamise. Mõjuvat põhjust, mis annaks alust kohaldada PKS § 102 lg-t 2 ja vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra, ei ole kostja esile toonud. Lapsele minimaalse ülalpidamise võimaldamine, s.o 160 euro kostja kanda jätmine on esiletoodud asjaolusid arvestades seaduslik ja õiglane. Kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et kaebust ei esitatud (
Ü. Jänes I. Nõmm K. Paal 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.