lg 1 ja § 67 lg 1 nõuete rikkumise eest 15 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning piirati tema suhtes osaliselt või täielikult
06.05.2011 ja 18.05.2011 vaideotsusega nr 6-12/166-1 ja 6-12/192-1 (tl 36 ja 48) jäeti käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaided (tl 35 ja 47) rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 2. 02.06.2011 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja M.V. kaebus (tl 1-7), milles paluti Viru Vangla 07.03.2011 käskkiri nr 6-2/287-T ja 11.04.2011 käskkiri nr 6-3/720-D tühistada, tunnistada neist tulenevad toimingud õigusvastaseks ja algatada „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kaebaja kirjeldas üksikasjalikult tööle määramise käskkirja, selle alusel antud korralduse ja distsiplinaarmenetluse algatamisega seotud sündmusi, põhjuseid, miks on sektoris E-8 töötamine ohtlik tema elule ja tervisele ning väitis, et jääb kõigi vaietes esitatud väidete ja seisukohtade juurde. Põhiseaduse § 10, § 14, haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1 ja 2, Euroopa vanglareeglistiku punktidele 26.1 - 26.17 ja 72.1, Riigikohtu seisukohtadele ja mitmetele E-8 sektoris aset leidnud sündmustele tuginedes väitis M.V. et, tööle määramise käskkiri koostati ja väljastati teda ära kuulamata, tema soove ja julgeolekuriske arvestamata, julgeoleku ja arstiga kooskõlastamata, sellest ei selgu tema õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad tema päevaplaanide ja programmidega, puudub õpetus, juhend ja ohutusnõuded. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja osas märkis ta põhiseaduse § 3, § 10, § 13, § 87 p 6 ja § 94,
lg 1, § 64 lg 4 ja 4’, Viru Vangla põhimääruse § 4 lg 2 p 6, § 7 lg 1 ja 2 p 9, § 142 ning Riigikohtu lahendites ja õigusalases kirjanduses avaldatud seisukohtadele tuginedes, et kuna tööle asumise korraldus anti 10.03.2011, on karistuse määramise tähtaeg ületatud, teiste kinnipeetavate kättemaksu hirmu tõttu oli töökohustuse täitmata jätmise eest karistamine üldse välistatud, tema 14.03.2011 selgitusi ei arvestatud, karistus pole ilmselgelt proportsionaalne ja käskkirja on allkirjastanud vastavat pädevust mitteomav vanglaametnik.
lg 2 2, § 39 lg 1, § 61 lg 1 ja mitmetele riigikohtu lahenditele ning väitis, et tema tegu polnud õigusvastane, kuna ta kaitses oma tervist ja elu, vangla pole täitnud oma kohustust kõrvaldada julgeolekuriskid ja käskkirjas pole määratud piiranguid põhjendatud. Viru Vangla kedagi kohtuistungile ei saatnud paludes vastavas taotluses (tl 73) kaebust ilma tema esindajata arutada. KOHTU PÕHJENDUSED 5. Kinnipeetavate töötamisega seonduv on reguleeritud
s. Selle § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav üldjuhul kohustatud töötama ja juhud, mil see kohustus puudub, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teise lõike neljas punktis. Seejuures on kehtestatud, et töökohustusest on vaba kinnipeetav, kes on üle kuuekümne kolme aasta vanune, omandab üld- või kutseharidust või osaleb tööalasel koolitusel, pole võimeline töötama tervislikel põhjustel või kasvatab kuni kolme 2 aastast last. M.V. ei ole ühtegi neist töökohustusest vabanemise alustest ära nimetanud ning tugineb üksnes sellele, et viibib kõrgohtlike kinnipeetavate osakonnas, kus koristajana töötamine võib kaasa tuua teiste kinnipeetavate pahameele, kättemaksu ja ohustada seega tema elu- ja tervist.
lg 22 näeb küll ette võimaluse vabastada kinnipeetav töökohustuse täitmisest, kui töötamine ohustab tema enda või vangla julgeolekut, kuid seejuures on tegemist erandiga, mille kohaldamiseks peab esinema reaalne alus ega piisa ainult kinnipeetava paljasõnalistest väidetest. 10.03.2011 on julgeolekuosakonna spetsialist väljastanud õiendi (tl 42), millest nähtub, et M.V. viibib Viru Vanglas juba pikemat aega, tal pole olnud teiste kinnipeetavatega konflikte, julgeolekuosakonnal puudub informatsioon tema ründamise plaanidest seoses koristaja ameti vastu võtmisega, vastavatele väidetele järgnenud katse selgitada välja, kes konkreetselt võib sektsioonis E8 tema elu ohustada jäi tulemusteta ja ta ütles ära ka pakkumisest teise sektsiooni üle minna. Mingi konkreetse ohu olemasolu ei kinnita sama vanglaametnik ka 28.06.2011 õiendis (tl 57) ega kaebajaga vestelnud kriminaalhooldusametnik-sotsiaaltöötaja oma 29.06.2011 õiendis (tl 52) ning 14.03.2011 pole vangla kaebajalt seletust saanud (tl 50). Kuna kinnipeetava julgeoleku tagamine ja vastavate riskide hindamine on üks vanglateenistusel lasuvatest ülesannetest, puudub kohtul alus kahelda õiendite väidete ja nende aluseks olnud kaalutluste õiguspärasuses, kaebaja väited aga viitavad selgelt vaid ebameeldivast töökohustusest vabanemise soovile. 6. Vanaduspensioni saamiseks vajalikku ikka mittejõudnud täiskasvanud isiku puhul eeldatakse, et ta on võimeline töötama ning vastupidise peab tuvastama üldjuhul vastav meditsiiniline komisjon või kinnipeetava suhtes
Seaduseandja vastavat nõuet ei pea aga mõistma nii, et kinnipeetavale peab enne tööle määramist tingimata tegema arstliku läbivaatuse. M.V. tööle vormistamine on arstiga kooskõlastatud (tl 34), ta ei ole nimetanud ühtegi konkreetset töötamist takistavat terviseprobleemi ning meditsiiniosakonna juhataja on allkirjastanud õiendi (tl 51), mille kohaselt ei ole ta märtsis 2011 meditsiinilise abi saamiseks pöördunud.
lg 1 nõuab, et kinnipeetava töötingimused vastaksid töökaitseseadusega kehtestatud üldistele nõuetele ning vangla on kohustatud kindlustama tema elule ja tervisele ohutud töötingimused. M.V. määrati vaidlusaluse käskkirjaga koristajaks. Viru Vangla direktori 04.12.2009 käskkirjaga nr 1.1-1/327 (tl 55-57) kinnitatud koristaja ohutusjuhendi sissejuhatavasse punkti 1 on märgitud, et ohutusjuhendi tutvustamine (esmajuhendamine) toimub pärast töötaja tööle vormistamist. Niisugune korraldus on ka igati põhjendatud, sest ohutute töövõtete ja kõige muu tööohutusega seonduva tundmine on oluline alles tegeliku tööle asumise korral. Sama kehtib ka tööoskuste tutvustamise ning töövahendite ja -riietuse väljastamise kohta. Seega ei ole vanglal kohustust ega vajadust viia neid toiminguid läbi enne tööle vormistamist ja kinnipeetav ei saa vastava käskkirja vaidlustamisel tugineda väitele, et teda pole tutvustatud tööohutuse nõuete või töövõtetega ega antud töövahendeid või -riideid. 7. Kohtule esitatust ei nähtu, et Viru Vangla oleks vahetult enne M.V. tööle määramise kohta käskkirja andmist võimaldanud tal esitada vastuväiteid ja arvamusi, kuid see puudus ei saanud kaasa tuua vale otsustust ega olla vastava haldusakti tühistamise aluseks, sest töötamise kohustus on kinnipeetavale pandud põhiseaduse § 29 ega olene tema tahtest.
lg 5, § 38 lg 1, § 39 lg 3 ja § 41 lg 2 järeldub üheselt, et tuleb teha vahet vangla territooriumile rajatud või väljaspool vanglat asuvates käitistes töötamisel ja kinnipeetavate rakendamisel vangla majandustöödele, kinnipeetava nõusolek on vajalik vaid käitistes töötamise korral, kui kinnipeetavat pole võimalik niisuguse tööga kindlustada, rakendatakse teda vanglateenistuse äranägemisel vangla majandustöödel. Tööle vormistamise nõuded on loetletud justiitsministri 07.02.2007 määrusega nr 9 kehtestatud „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise korra“ § 4 lg
lg 1 ja § 67 p 1 toetudes tööle asumise kohta 10.03.2011 antud korraldusele mitteallumise eest.
vastavad sätted kehtestavad kinnipeetava töökohustuse ning kohustuse täita vangla sisekorraeeskirju ja alluda vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Kaebaja pole seletuskirjades (tl 43 ja 45-46), vaides (tl 47) ja kaebuses (tl 1-7) eitanud tööle asumisest keeldumist, kuid peab niisugust käitumist julgeolekuriskide tõttu õigustatuks ning on arvamusel, et tegemist oli karistusseadustiku § 29 kohase hädaseisundiga, mis välistab tema teo õigusvastasuse ja süü. Seejuures on ta aga jätnud tähelepanuta asjaolu, et karistusseadustiku see säte pole kohaldatav kinnipeetava distsiplinaarsüüteo suhtes ning vanglaametniku korraldusele mitteallumine saab olla õigustatud vaid selle ilmselge tühisuse puhul. Kinnipeetava teistsugune arusaam oma kohustustest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna talle õigust keelduda korraldust täitmast, sest vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. M.V.le antud korraldus rajanes
Korraldus oli täidetav, sest mitte miski kohtule esitatust ei kinnita, et tema puhul esineks mõni töökohustust välistav asjaolu või et koristajana tööle asumine ohustas reaalselt tema elu ja tervist. 10.03.2011 antud seletus (tl 43) tõendab, et kaebaja on korraldusest üheselt aru saanud ja selle tahtlikult täitmata jätnud. 9. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab uurida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus tal üldse puudub. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Viru Vangla poolt kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt rajaneb M.V. suhtes koostatud distsiplinaarkaristuse käskkiri kehtivatel seadusesätetel ning kõiki vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3 ja 4 tulenevad nõuded on järgitud. Menetluse käik on protokollitud (tl 39-40), karistatut on teavitatud selle algatamisest (tl 44) ja talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta (tl 43 ja 45-46). M.V. süütegu on vanglaametniku ettekande (tl 41) ja julgeolekuosakonna spetsialisti õiendiga (tl 42) tõendatud, karistus on talle määratud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 nimetatud ametiisiku poolt ja seejuures on arvestatud nii rikkumise asjaolusid ja tähendust vangla julgeolekule kui kaebaja seletusi, on kaalutud erinevate karistuste kohaldamise võimalusi ning põhjendatud piisava üksikasjalikkusega ka konkreetse karistusliigi valikut. Kuna
lg 1 p 4 kehtestatu lubab kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest karistusena kuni 45 ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, arvestab 15 ööpäeva pikkune kartserisse paigutamine nii korduvas tööst keeldumises seisnenud rikkumise asjaolusid kui kaebaja isikut ja varasemat käitumist ega ole ülemäärase raskusega. Kohtule esitatud väited ja tõendid ei kinnita ka, et karistuse kohaldamisel oleks rikutud otsustust mõjutada võinud menetlusnõudeid, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse põhimõtteid ning kaebuses viidatud soovitusliku iseloomuga Euroopa Vanglareeglistiku ja põhiseaduse sätteid. 10.
Sama seaduse § 105 lg 1’ ja 2 ning § 105’ lg 2 on sätestatud, et vanglateenistuse moodustavad justiitsministeeriumi koosseisus vanglateenistuse ülesannete täitmiseks ettenähtud ametikohad ja vanglad ning ülesannete jagamine ministeeriumi ja vanglate vahel ja vangla sisekorraeeskirjade kehtestamine toimub justiitsministri määrusega. „Vangla sisekorraeeskirja“ on justiitsminister kehtestanud 30.11.2000 määrusega nr 72. Selle vaidlusaluse käskkirja andmise ajal kehtinud ja ka praegu kehtiva redaktsiooni § 15 kohaselt on üksuse juhi pädevuses teha otsus
M.V.le distsiplinaarkaristuse määramise on otsustanud vanglaametnik, kellele oli pandud üksuse juhi teenistuskohused (tl 54). Seega on käskkiri antud pädeva ametiisiku poolt ning vastavat otsustuspädevust sätestav
rajaneb
st tuleneval volitusnormil ega ole vastuolus ühegi kaebuse vastavas osas (tl 6) nimetatud põhiseaduse sättega. 11.
lg 4’ kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates.
’ lg 1 tulenevalt kohalduvad selle seaduse alusel ettenähtud menetlustele haldusmenetluse seaduse sätted. Nimetatud seaduse § 33 lg 2 ja 3 on kehtestatud, et tähtaeg algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus ning kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, lõpeb tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. M.V. rikkumine leidis aset 10.03.
, § 30-32, § 34-38, § 41, § 43 ja § 46 ning osaliselt § 48 kohaldamine ja lubati M.V.l soetada kauplusest üksnes kartseris lubatud esemeid. Enamik nimetatud seadusesätetest tulenevad õigused on kartserikaristuse režiimist tulenevalt juba niigi piiratud, sest nende eelduseks on vanglasisese või – välise liikumisvabaduse omamine või kartseris keelatud esemete valdamine. Seega ei saanud vastavate piirangute kohaldamisel tekkida kaalutlusvigu ja asjaolu, et nende puhul puuduvad üksikasjalikud põhjendused, ei mõjuta käskkirja õiguspärasust. Erandiks on vaid
lg 1 ette nähtud üleriigiliste päevalehtede ja ajakirjade lugemise õiguse piirang, mille kaebaja kohtuistungil ka ise otseselt ära nimetas (tl 75). Kuna vastava õiguse piiramine ei ole kartserirežiimi tavapärane osa, tuleb seda hoolikalt põhjendada, kuid selle nõude täitmata jätmine saab kaasa tuua käskkirja tühistamise üksnes piirangu kohaldamise osas ega mõjuta kuidagi karistuse määramise õiguspärasust. Niisugustele seisukohtadele on asunud Riigikohtu halduskolleegium kaebaja enda poolt kohtuistungil viidatud (tl 75) lahendis nr 3-3-1-41-11 ning need on kohaldatavad täiel määral ka tema asjas. 13. Eeltoodud järeldustel tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 5 lg 1 p 1 alusel tühistada Viru Vangla 11.04.2011 käskkiri nr 6-3/720-D osas, millega piirati M.V. suhtes karistuse kandmise ajal
kohaldamine, muus osas aga pole kohtul põhjust kumbagi vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks lugeda ega tühistada. Kaebaja on kohtumääruse (tl 23) alusel riigilõivu tasumisest vabastatud, Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.