← Eesti

2-12-19076/28

Obsah (8)§ 637§ 113§ 76§ 82§ 636§ 643§ 644§ 198

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Kohtunikud Malle Seppik, Gaida Kivinurm ja Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2013. a.

) § 635 lg. 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu.

§ 637lg. 3 kohaselt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Sama paragrahvi lg. 4 kohaselt 4

(8)muutub tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kostja pole esitanud põhjendatud vastuväiteid ja tõendeid, miks pärast seda, kui töövõtja on talle töö üle andnud, puudub töövõtjal õigus tasule. Kostja kohtu määratud täiendava tähtaja jooksul tõendeid ega täiendavaid selgitusi esitanud ei ole. Seetõttu on hageja
  1. mai
  2. a. aktist tulenevalt kostjale töö üle andnud ja kostja hagejalt tellitud töö vastu võtnud ning hageja nõue on muutunud sissenõutavaks. Lisaks põhivõlgnevusele nõuab hageja kostjalt viivise väljamõistmist 0, 5% päevas perioodi eest
  3. augustist
  4. a. kuni
  5. maini
  6. a. summas 234.820 krooni (15.007, 73 eurot).

§ 113lg.

1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Poolte vahel puudub konkreetne kokkulepe seaduses sätestatud viivisemäärast kõrgema viivisemäära kohaldamiseks, mistõttu tuleb hageja viivisenõue rahuldada osaliselt. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis

§ 113lõikes 1 sätestatud määras perioodi eest 11.

augustist

  1. a. kuni
  2. maini
  3. a. sumas 901, 36 eurot (15.007, 73 x 0, 022% x 273 = 901, 36 eurot). Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või saata asi samale maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus märkis, et poolte vahel puudub vaidlus, et
  4. mai
  5. a. aktiga on kostja hageja poolt valmistatud tööd vastu võtnud. Kostja tasu maksmise kohustuse põhivastuväide on aga menetluses läbivalt tuginenud asjaolule, et hageja ei ole kostjale töid kokkulepitud mahus, kvaliteedis ega õigeaegselt üle andnud. Samuti on kohtuotsuse kirjeldavas osas märgitud kostja väide, et hageja jätab märkimata, et nimetatud aktis on eraldi välja toodud märkusena: kättesaanud ülevaatamiseks/kontrollimiseks, millest nähtub selgelt asjaolu, et kostja ei võtnud töid vastu, vaid asus neid alles kontrollima. Lisaks tuleneb ka hageja seisukohtadest, et nimetatud asjaolu üle on poolte vahel vaidlus. Kohus on läinud aga vastuollu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lõikest 4 tuleneva nõudega, mille kohaselt ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest. Tööde vastuvõtmise asjaolu omab olulist tähtsust, kuna sellest sõltub kostja tasu maksmise kohustus. Kohus on aga ülalmärgitud tuvastatud asjaolule andnud ebaõige hinnangu, mis omakorda on viinud ebaõige lahendini. Kostja leidis, et
  6. mai
  7. a. allkirjastatud aktiga ei saa lugeda kostjat vastu võtnuks hageja poolt valmistatud töid, kuivõrd aktist nähtub üheselt, et tööd on faktiliselt (mitte nõusolek tööde lõppvalmiduse kohta) vastu võetud ülevaatamiseks/kontrollimiseks.

§ 76lg.

1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama sätte lõikest 3 tulenevalt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Vastavalt

§ 82

lõikele 1 tuleb kohustus juhul, kui selle täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, täita ettenähtud tähtpäeval. Tulenevalt asjaolust, et hageja ei ole kostjale töid kokkulepitud mahus, kvaliteedis ega õigeaegselt üle andnud, ei ole hageja tasunõue sissenõutav. Kohus on kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi, tuginedes hagi rahuldamisel ning kostjat tasu maksma kohustamisel

§ 637lõikele 4.

Nimetatud sätte järgi muutub tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Praegusel juhul on tasu maksmise kohustamisel täitmata eeldus töö vastuvõtmise kohta. Kohus on jätnud otsuse tegemisel täielikult hindamata kostja tasaarvestusavaldusest tulenevad vastuväited hageja vastu. Kostja ei nõustu kohtu järeldustega, nagu oleks hageja 5

(8)tasunõue muutunud sissenõutavaks kaebuses esiletoodud põhjendustel. Samas oli hageja raskustes pärast nii pika ajavahemiku möödumist taastada kogu pooltevahelist e-kirjavahetust, et esitada menetluses määratud tähtaja jooksul nimetatud asjaolusid puudutavad tõendid. Kostja esitas
  1. juuni
  2. a. vastuses hagile ka tasaarvestusavalduse, tuues välja, et hageja viivitusest tulenevalt viibis kogu projekti üleandmine tellijale, millest tekkis kahju 9203, 28 eurot. Kohus on tasaarvestust otsuses üksnes maininud, kuid ei ole seonduvaid asjaolusid analüüsinud. Arvestades kostja vastunõude otsest seotust hagiga, teatas kostja
  3. detsembri
  4. a. kohtuistungil soovist esitada vastuhagi. Kohus ei võimaldanud kostjal oma seadusest tulenevat õigust realiseerida. Juhul, kui kohtu hinnangul esinesid vastuhagil vormistuslikud puudused, tulnuks vastavalt TsMS § 3401 lõikele 1 määrata kostjale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Selgitamiskohustuse rikkumine kostja suhtes, kes ei olnud esindatud õigusteadmistega isiku poolt, on viinud ebaõige lõpplahendini. Asjaolu, et nõuet on teoreetiliselt võimalik esitada ka iseseisva hagina, nagu märkis maakohus, ei võta see kostja valikuõigust. Kostja vastuhagi tugineb otsesel rahalisel kohustusel, mille ta oli sunnitud täitma hageja kohustuse rikkumise tõttu. Tellija esitas kostjale viivisenõude 9203, 28 euro ulatuses, kuna töö hilines 144 päeva. Kostjal õnnestus viivisenõuet vähendada lisatööde väärtuse võrra ning kokku tasuti tellijale viivist 3920, 57 eurot. Kogu kahju kostja jaoks oli siiski 9203, 28 eurot. Kui hageja oleks oma kohustused täitnud nõuetekohaselt, ei oleks pidanud hageja kohustuseks olnud töid tellima kolmandalt isikult. Nagu öeldud, oli kostja raskustes tõendite kogumisega selleks antud ajavahemikul. Pealegi püüdis kostja oma õiguste kehtivust eeldades leida samal ajal ka kompromisslahendust, kuid nende luhtumisel hageja pahatahtlikult kostjale enam võimalust tõendite esitamise tähtaja pikendamiseks ei andnud. Kostja palub asja juurde täiendavate tõenditena võtta lisa 1 teenuse üleandmisevastuvõtmise akti juurde (
  5. juuni
  6. a.) - leppetrahvi ettepanek; OÜ T. Roosileht ja KO
  7. juuni
  8. a. arved nr. 496 summas 23.600 krooni ja nr. 497 summas 9440 krooni ning
  9. augusti
  10. a. maksekorraldus nr. 1011 summas 33.040 krooni. Kahju olemasolu viitab üheselt vajadusele kontrollida vastuhagi raames ka muid kahju tekkimisega seonduvaid asjaolusid, kuid kohtupoolne menetlusnormi oluline rikkumine jättis kostja sellest võimalusest ilma. Vastuhagi rahuldamine välistaks täielikult hageja rahalise nõude kostja vastu. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega viivisenõue osaliselt rahuldamata jäeti ning kooskõlas TsMS § 651 lõikega 1 ei kontrolli kolleegium maakohtu otsust selles osas. Ülejäänud osas otsuse tühistamiseks ei anna apellatsioonkaebus alust. Otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ebaõige on maakohtu otsuses sisalduv tõdemus, nagu ei oleks pooltel olnud vaidlust selle üle, kas kostja on hageja poolt töövõtulepingu alusel tehtud tööd vastu võtnud või mitte, sest tegelikult oli kostja enda poolt töö vastuvõtmise vaidlustanud. See ei muuda aga maakohtu otsust ebaõigeks, sest kohtule esitatud väited ja tõendid on piisavad, tuvastamaks, et kostja on hageja tehtud töö vastu võtnud. Neid väiteid ja tõendeid on maakohus ka õigesti hinnanud.

§ 636lg.

1 kohaselt peab töövõtja tööna valmistatud asja tellijale üle andma ja pooled ei vaielnud selle üle, et lepingu alusel valminud töö andis hageja kostjale üle nii elektrooniliselt

  1. mail
  2. a. kui paberkandjal
  3. mail
  4. a. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et töö talle füüsiliselt üle anti ning et ta selle oma kätte sai. Töö üleandmise-vastuvõtu aktile märkis kostja, et ta on saanud töö ülevaatamiseks ja kontrollimiseks. Tõendeid selle 6

(8)kohta, nagu oleks ta hagejale pärast töö enda kätte saamist esitanud tahteavaldusi hageja poolt vastuvõtmiseks esitatud töö vastuvõtmisest keeldumise kohta, ei ole kostja esitanud. Veel enam, kostja ei ole taolisi faktilisi asjaolusid, mis võiksid anda aluse taolist keeldumist järeldada, ka esile toonud. Nii on kostja küll väitnud, et hageja töö ei vastanud lepingu tingimustele, ei ole aga üheski menetlusdokumendis esile toonud neid konkreetseid puudusi, millele tuginedes ta on hagejale töövõtutasu maksmisest keeldunud, samuti asjaolusid, millest nähtuks, et ta on hagejat puudustest mõistliku aja jooksul teavitanud ning puudusi piisava täpsusega kirjeldanud.

§ 643

kohaselt, kui tellija on töövõtulepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta tehtud töö viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Et kostja sõlmis vaidlusaluse töövõtulepingu oma majandustegevuses, siis laienes talle osundatud sättes märgitud kohustus töö viivitamatult üle vaadata.

§ 644lg.

1 lause 1 kohaselt peab tellija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt peab oma majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. Osundatud paragrahvi lg. 3 lause 1 kohaselt, kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et 8. juuni 2009. a. e-kirjas on kostja esitanud hagejale vaid küsimused, millele hageja samas on vastanud (tl. 28), kirja ei ole aga võimalik käsitleda

§ 644lg.

2 nõuetele vastava teatena töö lepingutingimustele mittevastavuse kohta. Kohtutoimikus on ka kostja poolt hagejale adresseeritud kuupäevata kiri (tl. 29), milles kostja avaldab rahulolematust hageja tööga, tegemist on aga üldise etteheitega töö kvaliteedile ning kiri ei sisalda mingit puuduste kirjeldust. Peale selle ei nähtu kirjast, millal see kirjutati, kirja sisu arvestades ei saadud seda aga koostada enne

  1. juunit
  2. a., sest seda kuupäeva kandvale arvele on kirjas viidatud. Kostja ei ole esile toonud kirja vastaspoolele edastamise asjaolusid, sealhulgas kuupäeva ega asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et tegemist oleks vastaspoole teavitamisega mõistliku aja jooksul. Lisaks sellele on aga vastaspool osundatud kirja saamist üldse eitanud, kostja ei ole aga esile toonud ega tõendanud, et kiri oleks vastaspoolele saadetud ja temani jõudnud. Seega on kostja kaotanud õiguse tugineda hageja töö lepingutingimustele mittevastavusele ning vaidluse lahendamiseks ei olegi oluline, kas tööl tegelikult puudusi oli. Maakohus leidis õigesti, et töövõtutasu maksmisest hagejale on kostja alusetult keeldunud ning selle väljamõistmiseks esitatud hagi tuleb rahuldada. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu oleks maakohus menetlusõiguse norme rikkunud sellega, et ei võimaldanud kostjal esitada asjas vastuhagi ega arvestanud kostjal hageja vastu oleva tasaarvestatava nõudega. Kaebuse põhjal ei olegi päriselt mõistetav, kas kostja väidab, et ta on teinud menetluses tasaarvestusavalduse või on rikutud tema õigust esitada hageja vastu sama nõue vastuhagina. Seda ei osanud apellant mõistetavalt selgitada ka apellatsioonikohtu istungil. Mõlema väidetava rikkumise üheaegne esinemine ei ole võimalik. TsMS § 373 lõikes 1 on küll sätestatud kostja õigus esitada asjas vastuhagi kuni kohtuvaidluseni maakohtus, nagu apellant kaebuses märgib, kuid kostja ei ole oma õigust vastuhagi esitada kasutanud. Asja arutamine lõpetati maakohtus
  3. detsembri
  4. a. kohtuistungil. Kutsed sellele istungile on pooltele edastatud varakult (kostjale on see edastatud elektrooniliselt
  5. novembril
  6. a. (tl. 64) ja posti teel allkirja vastu kätte toimetatud
  7. novembril (tl. 69)), kostja aga ei esitanud vastuhagi hiljemalt enne kohtuvaidlust sellel istungil. Kohtuistungi käigus on kostja avaldanud vaid soovi vastuhagi esitamiseks, ükski menetlusõiguse norm ei kohustanud aga maakohut kostja selle soovi tõttu kohtuistungit edasi lükkama. Vastupidi, TsMS § 352 lg. 1 kohaselt võib kohus istungi edasi lükata üksnes 7

(8)mõjuval põhjusel ning taoliseks põhjuseks ei saa pidada kostja soovi vastuhagi esitada. Asja läbivaatamist lõpetades järgis maakohus TsMS §-s 2 sätestatud eesmärki lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Menetluslikku olukorda seoses vastuhagi esitamise sooviga on maakohus kostjale kohtuistungil kooskõlas seaduses sätestatuga ka selgitanud (tl. 73). Et kostja ei esitanud vastuhagi, siis ei olnud menetlusdokumenti, mille puudustest saaks kõnelda ja apellatsioonkaebuse viide TsMS § 3401 lg. 1 rikkumisele ei ole asjakohane. Peale selle ei ole kostja kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel esitanud TsMS § 333 lõikes 1 sätestatud vastuväidet ning juba ainuüksi sellest tulenevalt on ta sama paragrahvi lg. 2 alusel kaotanud võimaluse edasises menetluses, sealhulgas apellatsioonkaebuses taolise vastuväite esitamiseks. Nõustuda ei saa ka apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu oleks maakohus alusetult jätnud tähelepanuta kostja tasaarvestatava nõude hageja vastu. Apellandi väitel esitas ta hageja vastu tasaarvestusavalduse 18. juuni 2012. a. vastuses hagiavaldusele (tl. 24 jj.), siiski ei sisalda see menetlusdokument kolleegiumi hinnangul vastaspoolele tehtud

§ 198kohast tasaarvestusavaldust.

Kostja on selles väitnud küll, et hageja käitumise tõttu on talle tekkinud kahju 9203, 28 eurot ning et see on tasaarveldatav hageja nõudega, sõnaselget ja ühemõttelist tahteavaldust, milles kostja taotleks hagi rahuldamise puhul tasaarvestuse tegemist temal hageja vastu väidetavalt oleva nõudega, menetlusdokument aga ei sisalda. Menetluse kestel ei ole kostja ka väitnud, nagu oleks ta tasaarvestusavalduse teinud hagejale kohtuväliselt. Isegi kui aga pidada kostja poolt eespoolosundatud menetlusdokumendis märgitut taotluseks tasaarvestada kostja väidetav kahju hüvitamise nõue hageja vastu hageja töövõtutasunõudega tema vastu, ei annaks see veel alust hageja nõude rahuldamise ulatust vähendada. Nii pidi kostja, kui ta soovis tugineda hageja viivitusele töö üleandmisel, esmalt esile tooma, milline oli poolte kokkulepe töö tähtaja osas, ja vaidluse korral seda ka tõendama. Vastuses hagiavaldusele on kostja väitnud, et pooled leppisid kokku tööde valmimise tähtajaks

  1. a. septembri (tl. 25), vastuses hageja poolt esitatud pankrotihoiatusele on kostja aga märkinud, et hageja tööde teostamise tähtajaks oli
  2. a. detsember (tl. 27/1). Sama on kostja väitnud eelistungil maakohtus (tl. 49). Seega on kostja esitanud suhetes vastaspoolega tööde teostamise tähtaja kohta erinevaid väiteid, hageja seevastu on jäänud läbivalt selle juurde, et tööd pidi ta kostjale üle andma mais
  3. a. Et kostja soovis oma nõude alusena tugineda hageja rikkumisele, oleks lasunud temal kohustus tõendada, et hageja on lepingut rikkunud. Selle eeldusena tuli tõendada, millises tööde tegemise tähtajas pooled suulises lepingus kokku leppisid. Selle kohta, nagu oleks hageja kokkuleppe kohaselt pidanud tellitud töö talle üle andma enne
  4. a. maikuud ning nagu oleks ta töö üleandmisega viivitanud, ei ole kostja tõendeid esitanud. Tema väidetava nõudega hageja vastu ei saaks juba ainuüksi sellest tulenevalt arvestada ning vaidluse lahendamiseks ei olekski oluline see, kas kostjal ka tegelikult suhtes oma tellijaga kahju tekkis või kas selle kahju tekkimisel oli mingi seos tööga, mille hageja töövõtulepingu alusel tegi ja kostjale üle andis. Et kostja väidetav kahju hüvitamise nõue põhineb hageja töövõtulepingu täitmisega viivitamisel, mida kostja ei ole tõendanud, siis oleks kostja nõue juba ainuüksi sellest tulenevalt alusetu. Seadusjärgse viivise arvestusele ei ole apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitatud. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse menetluskulud vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 jätta apellandi kanda. Gaida Kivinurm Kaupo Paal Malle Seppik 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.