KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03. oktoober 2013, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-5219 Kohtukoosseis Kohtunikud Ivi Kesküla, Sten Lind ja

§ 201

lg 1 ja

§ 380järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 01.

juuli 2013 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja Prokurör Ringkonnaprokurör Elle Keeman Süüdistatav Kadri Veskimeister, ik: 48312250046, kriminaalkorras karistamata, tõkendit ei valitud. Kaitsja Helmeri Indela Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus varem RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu
2. juuli 2013 aasta otsus kriminaalasjas nr. 1-12-5219 Kadri Veskimeisterilt OÜ Pessa Lastehoid kasuks väljamõistetud tsiviilhagi osas.
3. Uue otsusega: Jätta OÜ Pessa Lastehoid poolt esitatud tsiviilhagi seonduvalt maksukohustuse tekkimisest tuleneva kahjuga summas 681,98 eurot rahuldamata.
4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
5. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. 1
6. Mõista Eesti Vabariigilt välja OÜ Pessa Lastehoid ( reg. kood 11395958, aadress SuurKuke 64A, Pärnu 80020) kasuks 1200,00 ( üks tuhat kakssada) eurot apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu hüvitamiseks. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS:
7. Kadri Veskimeistrile on esitatud süüdistus selles, et tema olles alates 23.08.2007.a kuni 24.08.2009.a OÜ Pessa Lastehoid

§ 201lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Samuti on Kadri Veskimeistrile süüdistus esitatud selles, et tema olles alates 23.08.2007.a kuni 24.08.2009.a Pessa Lastehoid OÜ

§ 380järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3 PÄRNU MAAKOHTU OTSUS: 3. Maakohus tunnistas Kadri Veskimeisteri süüdi

§ 201

lg 1 järgi ja karistas rahalise karistusega 110 päevamäära (1 päevamäär 3,20 €), s.o. 352 €;

§ 380järgi ja karistas rahalise karistusega 100 päevamäära (1 päevamäär 3,20 €), s.o.

320 €.

§ 64

lg 1, 3 alusel luges kergema karistuse kaetuks raskema karistusega ja liitkaristuseks mõistis rahalise karistuse 110 päevamäära (1 päevamäär 3,20 €), s.o. 352 €. Rahuldas OÜ Pessa Lastehoid tsiviilhagi ja mõistis Kadri Veskimeister’ilt OÜ Pessa Lastehoid kasuks välja kuriteoga tekitatud varalise kahju summas 2556,55 €, viivise summas 621,21 € ja maksukohustuse tekkimisest tulenev kahju 681,98 €. KAITSJA APELLATSIOON:

1. Pärnu Maakohus on KrMS § 268 lg-t 5 oluliselt rikkudes ning süüdistatava kaitseõigust (KrMS § 8 p 2) eirates süüdistatava süüdi tunnistanud. Kohus on ise süüdistusfunktsiooni täitma asudes omistanud süüdistatavale süüdistusaktis kajastamata subjektiivse koosseisu kui karistusõigusliku vastutuse eelduse. Maakohus ei täida süüdistusfunktsiooni, mistõttu on maakohus oluliselt rikkunud KrMS § 268 lgt 5 ja § 8 punkti
2. Kui prokuratuur pole süüdistusaktis subjektiivset koosseisu üleüldse käsitlenud ega seda nõuetekohaselt avanud, ei saanud maakohus KrMS § 268 lg 5 alusel muud teha, kui süüdistatava õigeks mõista. Pole tõsikindlalt tõendatud, kes olid OÜ Pessa Lastehoid juhatuse liikmed perioodil
3. Maakohus oleks pidanud in dubio pro reo põhimõttel süüdistatava õigeks mõistma, mistõttu maakohus on KrMS § 7 lg-t 3 rikkunud . Maakohtu kohtulahend on tõendite hindamisel vastuoluline (KrMS § 339 lg 2). Usaldatud vara omastamine tähendab isiku õiguspädevuses oleva vara enda kasuks pööramist. Õiguspädevus on õiguslik volitus vara osas, volitus teha kolmandate isikute suhtes siduvaid otsuseid, õigustoiminguid või osaleda otsuste kujundamise protsessis (3-1-1-68-05 p 8; 3-1-184-10 p 14). Isikule võib olla vara usaldatud kahel õiguslikul alusel: a) seadus, mis annab talle õigusseisundist tuleneva pädevuse (ametiseisund, testamenditäitja pädevus); b) tehing, nt volitus TsÜS § 117 või käsundusleping VÕS § 619 jj alusel. Praegusel juhtumil saab kõne alla tulla üksnes tehing, mille alusel võib olla süüdistatavale vara usaldatud, kusjuures tehinguna saab kõne alla tulla eelkõige juhatuse liikme leping. Antud objektiivse koosseisu tunnuse pidi maakohus ka obligatoorselt tuvastama. Ettevõtte juhtimine ja majandustegevuses korralduste andmine ei tõenda

§ 201lg 1 koosseisu tunnust, st isikule usaldatud võõrast vara.

Situatsioonis, kus äriregistri andmetel pole avalikku usaldatavust, äriregistris kajastatud andmed võivad ebaõiged olla ning äriregistrisse kande tegemine ei tekita juhatuse liikme õigusi ja kohustusi, on käesolevas kriminaalasjas võimalik tuvastada K. Veskimeister juhatuse liikmeks olekut üksnes asjakohaste OÜ Pessa Lastehoid osanike otsusega. Seda pole prokurör aga esitanud. Apellant on Riigikohtu praktika valguses seisukohal, et kuivõrd prokuratuur on põhjendamatult jätnud kohtule esitamata OÜ Pessa Lastehoid põhikirja ja osanike otsused kui ainsad asjakohased ja usaldusväärsed tõendid, mis saavad sisustada K. Veskimeistri poolt 4 juhatuse liikmeks olemist, sh perioodi, mil K. Veskimeister oli juhatuse liige, ei ole käesolevas kriminaalasjas võimalik tõekindlalt tuvastada, et süüdistatav oli OÜ Pessa Lastehoid juhatuse liige ning et talle oli tehingu alusel usaldatud OÜ Pessa Lastehoid vara. Seega oleks maakohus pidanud KrMS § 7 lg 3 alusel in dubio pro reo põhimõttel lugema K. Veskimeistri poolt OÜ Pessa Lastehoid juhatuse liikmeks olemise tuvastamatuks ning lugema, et K. Veskimeister pole rikkunud kohustust kutsuda kokku OÜ Pessa Lastehoid osanike koosolek. Kui isik pole juhatuse liige, on

§ 380objektiivne süüteokoosseis täitmata.

Olukorras, kus maakohus on leidnud, et süüdistatav on teinud ettevõtlusega mitteseonduvaid kulutusi ja väidetavalt rikkunud juhatuse liikmena sisesuhte tingimusi, saanuks kõne alla tulla eelkõige

§ 217

2 lg 1 rakendamine, mitte aga

§ 201lg 1.

Järelikult on maakohus ebaõigesti kohaldanud

§ 201

lg-t 1, mistõttu süüdistatav tuleb

§ 201lg 1 alusel esitatud süüdistuses täielikult õigeks mõista.

Apellant on seisukohal, et käesoleval juhtumil oleks maakohus pidanud tõendikogumist tervikuna välja jätma P. X ütlused ning seda tema ütlustes esinevate järgmiste arvukate oluliste vastuolude tõttu. Maakohus pole kohtuotsuses sõnagagi motiveerinud erinevaid vastuolusid ning seda, kuidas P. X ütlused teiste tõenditega seonduvad. Seega on maakohus oluliselt rikkunud KrMS § 339 lg-t 2. Käesolevas kriminaalasjas pole vaidlust selles, et OÜ Pessa Lastehoid kasutuses oli lastehoiuteenuse kasutamise otstarbel mh kinnistu asukohaga Esplanaadi 26, Pärnu. Avalikult kättesaadava Ehitisregistri kohaselt asub Esplanaadi 26, Pärnu kinnistul kokku 6 ehitist. 27.05.2013 toimunud kohtuistungil kinnitasid nii süüdistatav kui ka tunnistaja Ines X, et Esplanaadi 26, Pärnu hoonete juures teostati erinevaid remonttöid. Olukorras, kus osaühing omandab vara, seda vara kasutatakse sihtotstarbeliselt ja hiljem võõrandatakse, millest laekub osaühingu arvelduskontole ka raha, pole võimalik kõnelda osaühingu vara omastamisest. Kohtu seisukoht – tegemist on omastamisega, kuna vara müümise kohta ühtegi dokumenti ei koostatud – on põhjendamatu, sest müügileping võib olla ka suuline ning tõendatud on 08.06.2009 raha kandmine OÜ Pessa Lastehoid arvelduskontole. Pole võimalik tõekindlalt välistada asjaolu, et jalanõusid ja riideesemeid on soetatud OÜ-le Pessa Lastehoid, kuna majas ja aias tööde teostamisel on paratamatult riideid vaja. Pole võimalik tõekindlalt väita, et süüdistatav on omastanud beebitarbeid. Asjaolu, et lapsevanker on suulise müügilepingu alusel maha müüdud ning raha pandud kassasse veenab lisaks süüdistatava ütlustele ka raha kassasse panemise fakt, mida pole võimalik eirata. raha kassasse panemist tõendavad dokumentaalsed tõendid üksnes kinnitavad süüdistatava ütlusi, kohus pole raha kassasse panemist kajastatavatele dokumentidele mingit hinnangut andnud, mistõttu kohtu seisukohad on pelgalt oletuslikud. Igasugused toidunõud, voodipesu, käterätikud jms on ainuüksi nende olemusest tulenevalt seostavad OÜ Pessa Lastehoidmajandustegevusega, mistõttu pole tõekindlalt võimalik väita, et tegemist on ettevõtlusega mittesoetud kulutusega ning vara omastamisega süüdistatava poolt. Prokuratuur pole tuvastanud, kas Kanada Kuusk „Conica“ puhul oli tegemist kunstkuuse või elusa puuga ning kes selle ostis. Samuti pole kohtule esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks, 5 et OÜ Pessa Lastehoid ruumides või OÜ Pessa Lastehoid kasutuses olnud kinnistu aias nimetatud eset ei olnud. Seega rajaneb kohtuotsus pelgalt ebausaldusväärse kannatanu seadusliku esindaja ütlustel. Fotoaparaadi ja mälukaardi mitteüleandmist OÜ-le Pessa Lastehoid ei tõenda ka OÜ Pessa Lastehoid esindajana üle kuulatud X X ütlused, mis on ülalmärgitud põhjendustel ilmselt ebausaldusväärsed. Asjaolu, et bussipiletid ja ripsmetušši ostmise kulutust ei kajastu raamatupidamises, ei tähenda automaatselt seda, et vara on omastatud. Mittenõuetekohasest raamatupidamisest ei saa tuletada vara omastamist, nagu maakohus on ekslikult leidnud. Asjaolust, et mingilt kulutuselt pole väidetavalt tasutud erisoodustusmaksu, ei saa samuti järeldada asjaolu, et antud vara oleks tingimata omastatud, nagu maakohus on ekslikult leidnud. Ülejäänud süüdistusaktis märgitud kulutuste osas on kohus lähtunud modus operandi-st ning leidnud, et ka ülejäänud arvete tasumisel on K. Veskimeister ühesuguse käitumismalli alusel arveid tasunud OÜ Pessa Lastehoid vara eest. Apellant leiab, et maakohtu seisukohad on põhjendamatud. Apellant veendunud, et maakohtu kohtulahend on ka olulises ulatuses motiveerimata (KrMS § 339 lg 1 p 7, lg 2). Apellant on veendunud, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 380

ning jätnud kohtuotsuse tegemisel tähelepanuta ning sisuliselt analüüsimata äriseadustiku asjakohased sätted. Isegi kui ringkonnakohus loeb tõendatuks asjaolu, et süüdistatav oli OÜ Pessa Lastehoid juhatuse liige, siis kinnitas süüdistatav 27.05.2013 toimunud kohtuistungil, et ta arutas igapäevaselt OÜ Pessa Lastehoid majanduslikku olukorda teise juhatuse liikmega, kes oli ühtlasi ka osanik. Seega oli faktiliselt täidetud ÄS § 171 lg 2 p-st 1 tulenev juhatuse kohustus osanikke tekkinud olukorrast teavitada – mõlemad osanikud olid tekkinud olukorrast teadlikud. ÄS § 171 lg 2 ei sätesta muud kohustust, kui osanike koosoleku kokkukutsumise kohustuse. 16.01.2009. a vormistati ka kirjalik protokoll. Isegi juhul, kui osanike poolt 16.01.2009 vastu võetud otsus ei oleks kooskõlas ÄS § 176 sätestatud reeglitega, ei vastutaks osanike sellise otsuse eest juhatus. Olukorras, kus osanikud arutavad negatiivse netovara küsimust ja võtavad sellega seoses vastu ka otsuse, pole kindlasti võimalik rääkida juhatuse poolt ÄS § 171 lg 2 p-st 1 tuleneva kohustuse täitmata jätmisest. Samuti pole võimalik, et sellises olukorras peaksid juhatuse liikmed vastutama

§ 380

alusel, kuna

§ 380objektiivne koosseis on ilmselgelt täitmata.

Kuivõrd apellant on seisukohal, et süüdistatav tulnuks temale esitatud süüdistustes õigeks mõista, oleks kohus pidanud KrMS § 310 lg 2 alusel jätma tsiviilhagi ka läbi vaatamata. Seetõttu on maakohtu kohtulahend tsiviilhagi rahuldamist puudutavas osas täiesti põhjendamatu. Isegi kui maakohus ei jätnud põhjendatult tsiviilhagi läbi vaatamata, on tsiviilhagi igal juhul põhjendamatult rahuldatud. Jääb arusaamatuks, milliseid teenuseid OÜ Pessa Lastehoid (edaspidi hageja) silmas peab. Täilikult on tõendamata, et süüdistusaktis nimetatud esemed poleks seotud OÜ Pessa Lastehoid majandustegevusega. Täielikult on tõendamata, kes on süüdistusaktis nimetatud esemed ostnud. Ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et süüdistusaktis nimetatud esemed oleks ostnud süüdistatav. Apellant on ka veendunud, et maksukohustus kui kahju hüvitamise nõue summas 681.98 eurot, tulnuks jätta tervikuna rahuldamata. OÜ Pessa Lastehoid ei ole nimetatud summat riigile tasunud, mistõttu ei ole võimalik kõnelda kahju hüvitisest. Ühtlasi pole ka teada, kas 6 riik antud rahasumma tasumist OÜ-lt Pessa Lastehoid nõuab, arvestades, et seda pole siiani tehtud. Faktiliste asjaolude põhjal leiab apellant, et kannatanu tsiviilhagi tulnuks igal juhul jätta rahuldamata, kuna hagi aluseks olevad asjaolud on tõendamata. Olukorras, kus hagi aluseks olevad asjaolud on paljasõnalised ning hagejale kahju tekkimine on tõendamata, pole võimalik tsiviilhagi rahuldada ning kohus oleks KrMS § 310 lg 1 alusel pidanud tsiviilhagi jätma läbi vaatamata või rahuldamata. Apellant on kannatanu menetluslikku rolli ja kannatanu esindajate poolt tehtud töö mahtu (sh selle suhet süüdistatavate kaitsjate poolt tehtud töö mahtu) arvestades seisukohal, et mõistliku suurusega kannatanu lepingulise esindajate tasu ei ole suurem kui kogusummas 2000 eurot. Eeltoodust tulenevalt palub apellant: 1) tühistada täies ulatuses Pärnu Maakohtu 01.07.2013 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-125219 ning teha uus kohtuotsus, millega mõista Kadri Veskimeister temale esitatud süüdistustes täielikult õigeks. 2) jätta apellatsioonimenetluse kulud Eesti Vabariigi kanda ning mõista Eesti Vabariigilt Kadri Veskimeistri kasuks välja tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu. PROKURÖRI SEISUKOHT:

1. Pärnu Maakohtu otsus Kadri Veskimeister süüditunnistamises on põhjendatud ja seaduslik ning puudub alus selle tühistamiseks. Erinevalt kaitsja arvamusest ei ole kohus tuginenud faktilistele asjaoludele, mis erineksid süüdistuse sisus esitatud teokirjelduses välja toodud faktilistest asjaoludest. Kadri Veskimeister käitumise kirjelduses esitatud teave on kohtu veendumusel olnud piisav, et süüdistatav saaks süüdistusest täielikult aru ja tal oleks võimalik valmistuda adekvaatseks kaitsetegevuseks. Käesoleval juhul on süüteokoosseisu subjektiivne külg tuvastatud läbi teo objektiivse avaldumise ning selle aluseks olevad vastavad asjaolud on süüdistuses kirjeldatud ning nendest faktilistest asjaoludest on kohus oma otsuses ka lähtunud. Erinevalt kaitsja seisukohast on senises kohtupraktikas aktsepteeritud, et isiku juhatuse liikmeks olemist tõendatakse äriregistri teabesüsteemi väljatrükiga (nt viitab sellele muuhulgas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-7-12 punkt 13). Lisaks kinnitasid tunnistajad Ines X, N Noorkikas ja X X, et just Kadri Veskimeister tegeles OÜ-ga Pessa Lastehoid, mistõttu on kohus õigesti tuvastanud teo toimepanemise süüdistatava poolt. Kaitsja etteheide selles, et kohtu seisukoht, mille kohaselt ainult süüdistatav juhtis ettevõtet ja andis korraldusi majandustegevuseks, ei oma õiguslikku tähendust, on asjakohatu. Tõendeid kogumis hinnates on kohus jõudnud veendumuseni, et OÜ-s Pessa Lastehoid oli küll kaks juhatuse liiget, kuid reaalses majandustegevuses osales ja otsuseid võttis vastu Kadri Veskimeister. Kuigi kohtuistungil x x kinnitas, et tema sai juhatuse liikmeks 14.08.2009.a (samas ei mäletanud ta, millal kutsuti tagasi endised juhatuse liikmed Kadri Veskimeister ja Indrek S), ning äriregistrist nähtub kuupäev 24.08.2009.a, ei ole tegemist vastuoluga, mis tooks endaga kaasa Pärnu Maakohtu otsuse tühistamise, kuivõrd esitatud süüdistuse kohaselt on omastamise juhtumid seotud arvetega ajavahemikust 03.09.2007.a kuni 04.06.2009.a. 7 Kaitsja võttis omaks süüdistusaktis esitatud väited ja seisukohad selles, et Kadri Veskimeister oli alates 23.08.2007.a kuni 24.08.2009.a OÜ Pessa Lastehoid juhatuse liige, kellele oli usaldatud äriühingu vara. Kaitseakti kohaselt ei nõustuta üksnes väidetega selle kohta, et ettevõtte varade eest osteti asju isiklikuks otstarbeks. Käesoleval juhul on kohtule kaitsja poolt esitatud erinevaid seisukohti ühes ja samas küsimuses, seda ka kaebuse siseselt, kus kaitsja leiab, et kuigi Kadri Veskimeister käitus uuritud dokumentide kohaselt kui juhatuse liige, võis tal olla väärarusaam tegelikest asjaoludest. Esitatud väljavõtted tsiviilkohtu lahenditest ei muuda kohtu poolt uuritud äriregistri teabesüsteemi väljatrükki lubamatuks tõendiks. Äriseadustiku § 34 lg 2 kohaselt kehtib kanne kolmanda isiku suhtes õigena, ning kaitsja väited selle ebausaldusväärsuse kohta tuleb jätta tähelepanuta. Nii viidatud tõendi, kui ka teistele uuritud tõenditele (ütlused ja dokumendi, kus süüdistatav on juhatuse liikmena käitunud) tuginevalt on kohus õigesti tuvastanud Kadri Veskimeister juhatuse liikmeks olemise, kellele oli usaldatud OÜ Pessa Lastehoid vara. Kaitsja mittenõustumist kohtu poolt selles küsimuses esitatud argumentatsiooniga ei saa aga käsitleda kui kriminaalmenetluse olulist rikkumist. Kohus luges Kadri Veskimeister ütlused ebausaldusväärseks ning kohtuotsuse leheküljel 5 ja 10 nähtub, et need on tõendikogumist välja jäetud. Kuigi otsuse lehekülg 6 kohus märgib, et „vastates kaitsja küsimusele pidas Kardi Veskimeister ka ise end juhatuse liikmeks“, ei saa seda tõlgendada kui kohtuotsuse rajamist süüdistatava ütlustele, vaid tervik sisust nähtuvalt viidatakse ka kohtu poolt kaitsja seisukohtade vastuolulisusele ühes ja samas küsimuses. kohtuotsusest on jälgitav, et süüdistatav kinnitas enda juhatuse liikmeks olemist ja pangakaardi kasutamist, mida ei olnud kaitsja vaidlustanud ka kaitseaktis, kuid millist seisukohta kaitsja hiljem muutis. Kuigi Kardi Veskimeister tunnistas pangakaardi kasutamist enamjaolt, on tema ütlused tõendikogumist välja jäetud. Kohus on väljatoonud selle ütluse haakumise küll teiste tõenditega, kuid isiku süüdimõistmisel on eelkõige arvestanud tunnistajate ütluste ja dokumentidega, mis kogumis kinnitasid Kardi Veskimeister rolli ja mida on käesolevas vastuses juba käsitletud. Kaitsja mittenõustumist kohtu poolt esitatud argumentatsiooniga ei saa käsitleda kui kriminaalmenetluse olulist rikkumist. Kaitsja kaebusest nähtub vaid tema poolt samadele uuritud tõenditele uute tõlgenduste andmine, kuid pole ära näidatud, millised on need esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis tingiks kohtu järelduste ümberhindamise. Kusjuures kaitsja esitab omapoolse versiooni tuginedes Kadri Veskimeister ütlustele, mis on tõendikogumist välja jäetud, kuid mille kohta ei ole esitatud põhjendusi, miks süüdistatava ütlusi tuleks käsitleda kui tõendeid ning millise vea on kohus teinud ütluste kõrvale jätmise otsustamisel. Lisaks on kaitsja kaebusest jälgitav, et ei nõustuta arvetel kajastatud esemete omastamisega, kuid on jäetud täielikult välja see, et Kardi Veskimeister tunnistati süüdi selles, et ta omastas talle usaldatud võõrast vara, ehk ettevõtte kontol olevat raha, makstes sellega oma isiklike arvete eest. Kohus ongi otsuses analüüsinud seda, miks luges arvetel kajastatud kauba Kardi Veskimeistrile kuuluvaks ja mille eest oli ta tasunud ettevõttele kuuluva rahaga. Lisaks on kaitsja esitanud kuus punkti väidetavatest vastuoludest X X ütlustes. Nende sisu analüüsides selgub üheselt, et tegemist on üksnes kaitsja poolse hinnanguga kuuldule, mida ei saa käsitleda sellise erinevusena, mis tooks kaasa X X ütluste kui ebausaldusväärse tõendi terviku kõrvale jätmise. Pigem nähtub alltoodust kaitsjapoolne kohtu eksitamine: 1) fotoaparaat – X X kinnitas, et fotoaparaat oli omaniku käes ning nemad seda ei kasutanud, seega puudub vastuolu X X ütlustega selles, et fotoaparaati ei olnud, 8 2) remontööd – X X kinnitas, et töid ei tehtud sel ajal, kui tema seal oli, so alates 2008.a detsembrist, Ines X ei osanud täpsustada remontööde tegemise aega, kuid tööde tegemisega seotud arved jäävad kõik ajavahemikku enne 2008.a detsembrit, 3) majandusaasta aruanne – lk 103 nähtuvalt oli 31.12.2009.a netovara jätkuvalt negatiivne, ning viide kasumile 126 195 krooni ei kinnita vastuolude esinemist, 4) avalduse mitte esitamine – tegemist on kaitsja etteheitega X X tegevusele ettevõtte juhtimisel, mitte aga ütlustes esineva vastuoluga, 5) ütlustega tutvumine – taas pole tuvastatud ütluste vastuolu, vaid seda, et X X kasutas temale KrMS §-s 224 tagatud õigust tutvuda toimikuga, 6) nõuete esitamine – kannatanul on õigus esitada tsiviilhagi kriminaalmenetluse, seega tema mitte pöördumine tsiviilkohtusse või varasemad pöördumised ei muuda automaatselt ütlusi ebausaldusväärseteks. ÄS § 171 lg 2 p 1 tuleneb, et koosoleku kokkukutsumine on kohustuslik. Isegi kui juhatuse liikmed ja osanikud kattuvad, on õiguskirjanduses märgitud, et koosoleku kokku kutsumata jätmine kahjustab ka kreeditoride ja teiste äriühinguga seotud isikute huve, sest otsusega viivitamisel või netovara veelgi väheneda ning suurendada pankrotiohtu. Kaebuses viidatud koosoleku kirjalikku protokolli on kohus põhjalikult käsitlenud, sh selgitanud miks peab tõendit ebausaldusväärseks ning vastuseks kaitsja etteheitele, et prokuratuur ei ole üldkoosoleku protokollide vastu huvi tundnud, märgin järgmist. Nimelt Kadri Veskimeister ütluste usaldusvääruse kontrolliks on avaldatud tema eeluurimisel antud ütlused, kus ta kinnitas, et kuna negatiivset summat ei pidanud ohuks, siis „seetõttu ei pidanud vajalikuks kokku kutsuda juhatuse koosolekut netovara negatiivse olukorra arutamiseks. Samuti ei olnud otseselt tajutav pankrotioht“. Seega Kadri Veskimeister kinnitas, et koosolekut ei ole toimunud, mistõttu oli välistatud ka seda kajastava protokolli olemasolu. Kõike eelnevat arvestades nähtub kaebusest, et kaitsja ei oma tegelikult reaalseid aluseid, mis viitaksid materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele või kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele. Erinevalt kaitsja arvamusest on käesolevas asjas Pärnu Maakohus äärmise hoolikusega järginud kohtuliku uurimise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet ning tõendite hindamisel on lähtutud KrMS §-s 61 sätestatust, tõendeid on hinnatud vastastikuses seoses ja kogumis ühetaoliselt ning vastuoludeta. Kuigi kaitsja ei nõustu kohtuotsuses toodud põhistustega, ei ole selline mittenõustumine samastav põhjenduste puudumisega. Eeltoodut arvestades ning lähtudes asjaolust, et kaitsja argumendid ei kummuta kuidagi kohtu poolt tõendite kogumile antud hinnangut, prokurör palub jätta Pärnu Maakohtu 01.07.2013.a kohtuotsus Kadri Veskimeister süüdi mõistmises ja karistamises muutmata ning apellatsioon rahuldamata. KANNATANU ESINDAJA SEISUKOHT:
2. Kannatanu leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja palub selle rahuldamata jätta. Antud asjas ei ole süüdistataval, arvestades kuriteo tehiolusid, võimalik väita, et puudub kuriteo subjektiivne teokoosseis. Süüdistatav on tema juhitud äriühingu vara enda kasuks pööranud, kusjuures süüdistava tegevus on olnud süstemaatiline ning kestnud pikema perioodi vältel, mis tähendab ilmselgelt kavatsetust. Tuvastamist on leidnud süüdistatava poolt ettevõtlusega mitteseotud kulutuste tegemine ning kohus ei saanudki tema ennastõigustavatele ja paljasõnalistele ütlustele tugineda. 9 Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-7-12 punktis
3. toodud käsitlusest tuleneb, et isiku juhatuse liikmeks olemise fakti tõendataksegi praktikas äriregistri väljatrükiga. Tegemist ei olegi millegi uudsega, sest praktikas just nii seda asjaolu tõendataksegi. Süüdistatav ei ole ise tõendanud, et mingi muu isik oleks äriühingut juhtinud ja korraldusi jaganud ning äriühingu juhatusse kuulunud. Pank teatavasti ei väljasta äriühingu pangakaarte kellelegi peale juhatuse liikmete, kelle kohta peab olema tehtud äriregistris kanne. Võimalik on ka, et juhatuse liige määrab juhatusse mittekuuluva isiku kaardi kasutajaks või annab kaardi niisama kellegi käsutusse, kuid süüdistatav polegi seda väitnudki, et tema eest kasutas pangakaarti keegi teine. Juhul, kui süüdistatav oleks viidanud mõne teisele isikule, kes kuulus äriühingu juhatusse ning kasutas tema asemel pangakaarti siis oleks see oleks viinud menetluse lõpetamiseni juba kohtueelses menetluses. Selline positiivne tõendamine on kaitsetegevuses elementaarne ning pole võimalik, et süüdistatav või tema advokaadid lihtsalt ei taibanud selle kohta tõendeid esitada. Sellised tõendid lihtsalt puuduvad. Kuna süüdistatav pole esitanud ühtegi tõendit ega isegi väidet selle kohta, et juhatusse kuulus veel keegi ning et see isik kasutas tema asemel pangakaarti, siis ei ole asjakohane rääkida põhjendatud kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes. Õige ei ole apellandi väide, et kannatanu seadusliku esindaja X X ütlused on vastuolulised ja ebausaldusväärsed. X. X on andnud kogu kriminaalmenetluse vältel teiste tõenditega haakuvaid, ühesuguseid ja usaldusväärseid ütlusi. See, et tema ütlused on väidetavalt vastuolus tunnistaja ütlustega ja see, et ta ei mäleta mitme aasta taguseid arvandmeid, ei tee tema ütlusi vastuoluliseks. See, et isik ei mäleta täpselt juba mitu aastat mittetegutseva äriühingut puudutavaid üksikasju on usutav ja tavapärane. Mis puudutab kohtu hinnangut konkreetsete esemete omastamise asjaoludele, siis kannatanu nõustub nendega täielikult. Kannatanu soovib vaid välja tuua nende esemete loetelu, mida ei saa ka parima tahtmise juures OÜ Pessa Lastehoid majandustegevusega seotuks pidada. Need on: beebitarbed ja lapsevanker (beebide hoidmisega lastehoid ei tegelenud), nn meeste plätud (meestöötajaid pole selles äriühingus töötanud) ja ripsmetušš, mille on süüdistatav ilmselgelt enda tarbeks ostnud. Apellandi arvates on maakohus on ebaõigesti kohaldanud ka

§-i 380. Kannatanule jääb apellandi seisukohtade põhjal arusaamatuks, kumb versioon tema arvates õige, kas see, et juhatuse liikmed (süüdistatav ja tema elukaaslane) kodus omavahel rääkisid ning see oligi koosoleku kokkukutsumise teade või see, et 16.01.2009.a korraldati koosolek ning otsustati koosolek kokku kutsuda. Apellant on valinud alternatiivse positsiooni juhuks, kui üks versioon ei tööta, siis teine ikka töötab. Samas on tegemist ilmselge vastuoluga, mis tekitab olukorra, kus kumbki versioon ei saa olla usutav. Pealegi tuginevad kaitseversioonid süüdistava ütlustele, mille kohta on ka apellant ise avaldanud seisukohta, et kohus oleks pidanud kõik süüdistava ütlused vastuolude tõttu kõrvale jätma. Seda, et süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlused on ilmselgelt vastuolus tema poolt kohtus antud ütlustega, ei vaidlusta ka apellant. Kohtu seisukohta 16.01.2009.a koosoleku protokolli koopia kohta tuleb lugeda õigeks. Esitatud dokumendikoopia originaali kohtule ei esitatud ning kohtul ei olnud võimalik kontrollida selle dokumendi ehtsust, mille tõttu selle kasutamine kohtuliku tõendina on välistatud. 10 Kannatanule jääb arusaamatuks, kuidas saab osanike koosoleku kokkukutsumist tõendada tunnistaja N N ütlus, et negatiivse omakapitaliga seonduvat arutati aktiivselt süüdistatava ning teise juhatuse liikmega ning otsiti võimalusi olukorra parandamiseks. Sellisest ütlusest saab vaid teha järelduse, et keegi, võib-olla ka tunnistaja ise on arutanud seda küsimust mõlema juhatuse liikmega, kuid osanike koosoleku kokkukutsumist või toimumist see ütlus tõendada ei saa. See, et kaitsja vahetumisega vahetub kaitseversioon, ei saa olla mõjuvaks põhjuseks, miks asjakohast dokumenti õigeaegselt mitte esitada. Süüdistatav on küll tavaline inimene, mitte jurist, kuid pole eluliselt usutav, et ka pärast kahtlustuse esitamist

§ 380

järgi, ei mäletanud ta 16.09.2009.a protokolli koostamist ning ei saanud ka kaitsja abil aru, et sellise dokumendi esitamine on vajalik. Apellandi väited tsiviilhagi rahuldamise põhjendamatuse osas on alusetud. Kohus on tsiviilhagi õigesti rahuldanud. Apellandi poolt tsiviilhagi osas esitatud argumendid kattuvad apellandi poolt juba eespool toodud argumentidega, millistega apellant püüab ringkonnakohut oma kaitsealuse süü puudumises veenda. Väär on apellandi seisukoht, et maksukohustuse kui kahju hüvitamise nõue summas 681,98 eurot, tulnuks jätta rahuldamata, kuna OÜ Pessa Lastehoid pole seda summat riigile tasunud ning et pole teada, kas riik seda nõuab. Kannatanu esindaja soovib rõhutada, et apellant pole maksusumma arvestusele vastu vaielnud ning ka sellele mitte, et süüdistuses toodud asjaoludel (millele toetub ka tsiviilhagi) kannatanul selline maksukohustus tekkida võis. Nõustuda ei saa apellandi väitega, et maakohus on KrMS § 175 lg 1 p 1 oluliselt rikkudes mõistnud kannatanu kasuks välja ebamõistlikult suured kannatanu esindajate kulud summas 4844,63 eurot. Tuleb märkida, et apellant ei ole esitanud kannatanu menetluskulude osas sisulist kriitikat ning on jäänud üldsõnaliseks. Kohtu poolt väljamõistetud 4844,63 eurost on kannatanu kulutanud kohtueelses menetluses 2444,63 eurot, mis töö mahtu arvestades ei ole kindlasti ülepaisutatud. Samas tuleb märkida, et pigem on ülepaisutatud süüdistatava kaitsja menetluskulud, kes esitas taotluse üle 5000,00 euro väljamõistmiseks. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED:

1. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni väidetega, prokuröri ja kannatanu esindaja seisukohtadega, leiab järgmist.
2. Kaitsja on juba maakohtus esitanud oma seisukoha süüdistusakti vastavusest seaduses ettenähtud nõuetele. Maakohus on otsuses ( lk 9) nimetatud etteheidetele oma seisukoha ka andnud ning on sisuliselt leidnud, et süüdistusakt vastab KrMS § 154 ettenähtud nõuetele ning süüdistusakti järgi ja esitatud süüdistuse alusel on võimalik süüdistatava tegevusele anda karistusõiguslik hinnang. Kaitsja viited Riigikohtu lahenditele ei anna alust jõuda maakohtust erinevale järeldusele. Nii on kaitsja enda poolt viidatud lahendites Riigikohus korduvalt sedastanud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (vt Riigikohtu üldkogu
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14). See tähendab eelkõige seda, et 11 süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi süüdistus sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas. Süüdistusakti olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. detsembri
6. a otsus asjas nr3-1-196-06, p 13). Süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus. Süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest. Kolleegium nõustub nii maakohtu otsuses kui prokuröri vastuväidetes esitatud seisukohaga, et käesoleval juhul on koosseisuline subjektiivne külg tuvastatud läbi teo objektiivse avaldumise ning selle aluseks olevad vastavad asjaolud on süüdistuses kirjeldatud ning kohtul oli alus nendest faktilistest asjaoludest otsuse tegemisel ka lähtuda. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks toonitada, et nii

§ 201

kui

§ 380

subjektiivne koosseis eeldab tahtlust, seega on ainetud apellatsioonis esitatud korduvad etteheited sellest, et süüdistus ei kajasta kas kuriteod on tahtlikud või ettevaatamatud teod. 9. Maakohus on tuvastanud, et süüdistuses esitatud ajaperioodil süüdistatav juhtis osaühingut Pessa Lastehoid, oli juhatuse liige, seega oli tal õiguspädevus osaühingu vara suhtes. Seejuures on kohus oma järelduses tuginenud nii tunnistajate X.X, N.N ja X.X ütlustele kui äriregistri teabesüsteemi väljatrükile, kui ka kriminaalasjas kogutud kirjalikele tõenditele sh osaühingu tegevust puudutavatele dokumentidele, mis kõik kinnitavad K.Veskimeisteri kui juhatuse liikme volitusi vara suhtes otsuste vastuvõtmiseks. Kaitsja viited erinevatele Riigikohtu lahenditele nimetatud järeldust kahtluse alla ei sea. Kolleegium leiab, et antud juhul on alust tugineda ka äriregistri teabesüsteemi väljavõttele, millise on prokurör maakohtule esitanud ja millist tõendit on juba süüdistust kinnitavana käsitatud ka süüdistusaktis. Registriandmete alusel oligi K.Veskimeister osaühingu asutajaliige, osanik ja juhatuse liige. Tema kõrval ainukeseks asutajaks, osanikuks ja juhatuse liikmeks oli veel I.S, kelle osas on maakohus tuvastanud, et ta ei osalenud aktiivselt osaühingu majandustegevuses ja juhtimises ning selle kohta pole kaitsja veenvaid vastuargumente esitanud. Kaitsja oletused sellest, et 2007 aasta jooksul võisid K.Veskimeisteri volitused juhatuse liikmena lõppeda ja juhatuse liikme volitusi võis täita I.S üksi või koos tuvastamata juhatuse liikmetega, on ümber lükatud nii registriandmetega kui ka osaühingu majandustegevust kajastavate dokumentidega, millised on allkirjastanud süüdistatav kui äriühingu juhatuse liige, kaasa arvatud 2008 aasta majandusaasta aruanne. Nii nagu on maakohus märkinud osutab ka ringkonnakohus, et

§ 201

lg 1 koosseis ei nõua erisubjekti vaid antud juhul esitatud süüdistuse pinnal on vajalik tuvastada, et isikule oli võõras vara usaldatud.

§ 380

alusel saab vastutada aga iga füüsiline isik, kellest oleneb koosoleku kokkukutsumine, seega säte ei eelda vaid juhatuse liikme vastutust. Maakohus on K.Veskimeisteri volitused osaühingu vara osas otsuste vastuvõtmise kohta tuvastanud kriminaalasjas kogutud ja vahetult kontrollitud tõendite alusel ning kohtul ei tekkinud selles osas kahtlusi. Apellatsioonis korduvalt väljendatu sellest, et süüdistatav ei olnud süüdistuses esitatud perioodil osaühingu juhatuse liige, mis kaitsja arvates välistas ka võimaluse võõrast vara enda 12 kasuks pöörata, peab kolleegium paljasõnaliseks kuna ühtegi sellist väidet kinnitavat ja maakohtu vastupidist järeldust kahtluse alla seadvale tõendile pole kaitsja viidanud. Kolleegium peab vajalikuks osutada kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Kaitsja väited sellest, et osaühingu juhatuse liikmeteks võisid olla kõikidele tundmatud ja ka teadmata isikud, et ka pangakaart võidi väljastada tundmatutele, äriregistris nimetamata inimestele, et nemad võisid seda kasutada, pole ei eluliselt usutavad ega lükka vähimalgi määral ümber kohtu järeldusi. Nii nagu on maakohus juba otsuses märkinud siis süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama, kuid nii menetlusteoorias kui ka kohtupraktikas on mööndud, et teatud juhtudel esineb nn pööratud tõendamiskoormus, kus mingite asjaolude tõendamise kohustus võib lasuda ka süüdistataval. Kolleegium leiab, et kui kaitsja pole nõus süüdistuses eitatuga oli tal juhinduvalt KrMS § 227 lg 3 kohustus esitada oma väited ja seisukohad kaitseaktis ning ära näidata ka tõendid mida soovib kohtule esitada. Prokurör oma vastuväidetes õigesti märgib, et kaitsja ei ole süüdistuses märgitule, et K.Veskimeister oli süüdistuses esitatud perioodil äriühingu juhatuse liige, mingeid vastuväiteid ega tõendeid esitanud. Ka apellatsioonis pole kaitsja viidanud ühelegi tõendile, mis annaksid aluse kahtluseks äriühingu juhatuse liikmelisuse osas. Riigikohtu erinevatele lahenditele viitamine selleks alust ei anna, mistõttu KrMS § 7 lg 3 kohaldamiseks põhjused puuduvad. 10. Maakohtu otsuse põhjendustest on arusaadav, et K.Veskimeisteri poolt ristküsitlemisel antud ütlused olid vastuolus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Need olid usaldusväärsuse kontrolliks vastavalt taotlusele avaldatud. Kohus ei pidanud süüdistatava poolt erinevate ütluste andmise selgitust veenvaks ega usutavaks, mistõttu jättis süüdistatava ütlused tervikuna kui ebausaldusväärsed tõendikogumist välja. Apellandi poolt otsuse lk 6 tehtud osutus, kus pangakaardi kasutamise õiguse kinnituseks on teiste tõendite kõrval ära märgitud ka sellekohane süüdistatava ütlus, pole hinnatav KrMS § 339 lg 2 rikkumisena nagu on leidnud kaitsja. Süüdistatava sellekohane kinnitus pole kohtu järelduse, et K.Veskimeister oli isikuks, kellel oli usaldatud OÜ Pessa Lastehoid vara, ainukeseks tõendiallikaks ja veendumusele jõudmise aluseks, vaid kohus on sellise asjaolu tuvastamisel toetunud eelkõige siiski tunnistajate ütlustele ja kriminaalasja kirjalikele materjalidele. Asjaolu, et maakohus on andnud otsuses hinnangu kaitsjate poolt esitatud, kuid süüdistatava ütlustele tuginevatele versioonidele ja väidetele, pole käsitatav ei vastuoluna tõendi usaldusväärseks tunnistamise osas ega otsuse motiveerimatusena nagu on leidnud apellant. Siinjuures kolleegium peab vajalikuks märkida, et põhjendust sellest miks apellatsioonikohus peaks süüdistatava kui tõendiallika usaldusväärsusele andma maakohtust erineva hinnangu pole kaitsja apellatsioonis esitanud. 11. Apellandi viited

§ 2172

koosseisule ja kohtule tehtud etteheited sellest, et kohus on liialt analüüsinud kas teatud juhtudel oli tegemist ettevõttega seotud kulutustega või mitte on kolleegiumi hinnangul ainetud.

§ 2172

alusel saab vastutusele võtta seaduse tekstist tulenevalt vaid juhul, kui isiku tegevusega oli tekitatud suur varaline kahju ja kui puudub

§ 201sätestatud süüteokoosseis.

Sellised tagajärjed pole aga juba süüdistuse pinnalt tuvastatavad. Asjaolu, et võõra vara enda kasuks pööramise tuvastamisel on kohus muuhulgas tuginenud erikontrolli aruandele, millise tõendina kasutamist pole kaitsja vaidlustanud ning on jõudnud järeldusele, et süüdistuses esitatud arvetel tehtud kulutuste näol ei ole tegemist äriühingu 13 tegevusega seotud kulutustega pole käsitatav

§ 201ebaõige kohaldamisena ega anna alust süüdistatava õigeksmõistmiseks.

1. Kaitsja on leidnud, et kuna X.X ütlused olid vastuolulised, pidi kohus need tõendikogumist välja jätma. Kaitsja on teinud viite 27.05.2013 aasta kohtuistungi protokollile ja leidnud, et fotoaparaadi osas on kannatanu esindaja ütlused vastuolus tunnistaja X.X poolt samal kohtuistungil antud ütlustega. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et kaitsja on esitanud vastuolude osas eksitavad väited. Nimelt on kannatanu andnud ütlusi, et arvel näidatud fotoaparaati temale üle antud esemete juures ei olnud. I.X on aga andnud ütlusi, et fotoaparaat küll oli, kuid see oli K.Veskimeisteri käes, kes tegi kodulehele sellega pilte ja viis siis selle jälle ära. Nemad aparaati ei kasutanud/ 3 kd. t.lk. 10, 21/. Kaitsja väide, et X.X rääkis pikalt kuidas fotoaparaati lastehoius kasutati on vastuolus kohtuistungil tunnistaja poolt antud ütlustega ning X.X ja X.X ütlustes pole vastuolu tuvastatav. X.X on samal kohtuistungil kinnitanud, et tema töötab osaühingus 2008 aasta detsembri lõpust ja sellest ajast pole remonditöid tehtud. X.X on kinnitanud, et oli mingi torude remont, kuid täpset aega ei mäleta, kuid kui mais 2008 oli külm, võisid nad kütet vajada. Seega on tunnistaja andnud ütlusi ajast enne 2008 aasta detsembrit, mistõttu vastuolu ütlustes ka selles osas puudub. Asjaolu, et kannatanu esindaja on andud ütlusi, et tema hinnangul 2009 aastast alates oli äriühing pankrotiseisundis, mistõttu ka majandustegevust ei toimunud ning ta ei mäletanud kas 2009 aastal saadi kasumit või mitte, pole vastuolus kaitsja poolt viidatud majandusaasta aruandega. Vastavalt aruandele oli omakapital negatiivne ka 2009 aastal ja viidatud 2009 aasta kasum oli poole väiksem 2008 aasta kahjumist ning äriühing oli seega jätkuvalt kahjumis / 1 kd. t.lk. 111-115/. Kaitsja viited P.X tegematajätmistele või tema poolt toimikuga tutvumisest või õigusabi kasutamisest, ei anna alust tuvastada ütluste vastuolulisust. Kolleegium leiab, et kaitsja eksitavad väited apellatsioonis ei kummuta kohtu seisukohta sellest, et kannatanu esindaja P.X poolt kohtuistungil antud ütlused on usaldusväärsed ning käsitatavad tõendina.
2. Kaitsja on esitanud vastuväited kohtuotsuse põhistusele, mille kohaselt K.Veskimeister maksis tema jaoks võõra varaga, st osaühingule kuuluva rahaga, oma isikliku kauba eest. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks osutada, et maakohtu järeldustele esitatud väited sellest, et K.Veskimeister küll soetas nimetatud vara, kuid tegi seda äriühingu huvides, on vastuolus kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohaga, et K.Veskimeisteril puudus volitus äriühingu vara korraldamiseks, et talle ei olnud äriühingu pangakaarti üldse väljastatud ega pole tõendatud, et ta oleks süüdistuses esitatud asju üldse ostnud. Kaitsja oma vastuväidetes tugineb süüdistatava poolt antud ütlustele ja selgitustele, millised on aga maakohtu poolt kui ebausaldusväärsed tõendikogumist välja jäetud ja apellatsioonis pole seda järeldust ümberlükkavat argumentatsiooni esitatud. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohus on piisava selgusega esitanud tõenditele tugineva põhistuse sellest, et K.Veskimeister tasus tema käsutuses oleva äriühingu rahaga enda tarbeks soetatud vara eest ning maakohtu seisukohaga nõustudes ei pea kolleegium vajalikuks ostetud esemete osas analüüsi korrata. Seda enam, et ka apellatsioonis esitatud seisukohad on vastuolulised. 14 14.

§ 380

süüdimõistmise osas apellandi seisukohad puudutavalt ÄS § 176 ettenähtud osanike õigusi ja kohustusi pole otsuse tühistamise aluseks. Kaitsja väited sellest, et süüdistatav oli teadlik negatiivsest netovarast täidab kuriteokoosseisu subjektiivse külje, mitte ei anna alust tuvastada koosseisu puudumist. Kaitsja väide sellest, et juhatuse liikmed, kes olid elukaaslased, vahel ikka arutasid olukorda, ei ole samastatav ÄS § 171 lg 2 p 1 ettenähtud kohustusliku osanike koosoleku kokkukutsumisega. Kohus on viidanud N.N ütlustele, et juhtis süüdistatava tähelepanu asjaolule, et osaühingu netovara on negatiivne, seega on ekslik kaitsja etteheide, et kohus pole üldse otsuses tunnistaja ütlusi maininud. Asjaolu, et tunnistajal selline vestlus süüdistatavaga oli, ei tõenda osanike üldkoosoleku kokkukutsumist. Alles kohtus esitatud osanike koosoleku protokolli koopia osas kolleegium märgib, et kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendis on tõepoolest jõutud järeldusele, et asjaolu, et kriminaalasja materjalides sisalduva dokumendi koopia on tõestamata ei muuda seda koheselt lubamatuks tõendiks. Samas märgib kolleegium, et kuigi ka originaaldokumendi koopia on kriminaalmenetluses lubatud tõendiks, tuleb selle võltsimiskahtluse korral lahendada küsimus kõnealuse tõendi usaldusväärsusest. Antud juhul ongi kohus andnud esitatud dokumendi koopiale kui tõendi usaldusväärsusele oma hinnangu. Arvestades, et sellel pole allkirjad loetavad, et esitatud protokoll ei kajastu äriühingu dokumentatsioonis, et K.Veskimeister oli eelnevalt kahel korral üle kuulatud ning lähtuvalt alles kohtuistungil sellise dokumendi esitamise põhistusest, on kohus õigustatult jõudnud järeldusele, et tõendi väärtuses on alust kahelda, mis omakorda tõi seaduslikult kaasa selle välja jätmise tõendikogumist. Apellatsioonis esitatud etteheited prokuröri tegevusetuse peale kohtu põhistatud järeldust ei kummuta. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega lükka ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi K.Veskimeisteri poolt temale inkrimineeritavate kuritegude toimepanemise ja tema süü tõendatusest. Samuti ei anna apellandi väited alust jõuda maakohtust erinevale seisukohale tema käitumisele antud kvalifikatsiooni osas.

1. Karistuse mõistmise ebaseaduslikkuse osas pole kaitsja argumente esitanud. Maakohus on süüdistatavat karistanud rahaliste karistustega ning liitkaristusena on kohaldanud süüdistatava jaoks leebeimat karistuste liitmise põhimõtet ehk siis kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemist. Kolleegium leiab, et nii mõistetud üksikkaristused kui liitkaristus on kooskõlas seadusega ning selles osas otsuse tühistamiseks alused puuduvad.
2. Kaitsja on apellatsioonis õigesti leidnud, et kui kohus teeb õigeksmõistva otsuse tuleb tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Selline tõdemus on kooskõlas ka KrMS § 310 lg 2, kuid antud juhul ainetu kuna maakohus tegi süüdimõistva otsuse, mistõttu oli tsiviilhagi rahuldamine kooskõlas KrMS 310 lg 1 sätestatuga. Kaitsja seisukohad süüdistuses esitatud esemete ostja tuvastamatusest ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Selles osas on kaitsja esitanud vastuolulised seisukohad, kuna kaitsja on ka ise selgitanud, et näiteks osa mööbliesemeid oli süüdistataval kodus ning esitanud ka oma väited osade esemete müügist. Kaitsja seisukoht sellest, et kõik ostetud esemed kasutati OÜ-s Pessa Lastehoid, on juba kummutatud maakohtu otsuse põhistusega ning viited süüdistatava ütlustele ja raamatupidamisteenust pakkunud firma raamatupidaja järeldusele sellest, et tema ei saanud 15 aru, et osa ostetud esemed ei olnud ettevõttes vajalikud, ei anna alust jätta kuriteoga tekitatud otsest kahju süüdlaselt välja mõistmata. Maakohus on seaduslikult tuvastanud, et K.Veskimeisteri poolt äriühingu vara enda kasuks pööramisega tekitas ta ühingule varalist kahju summas 2556,55 eurot ning nimetatud summa väljamõistmise materiaalõiguslikud alused on maakohus õigesti otsuses kajastanud. VÕS § 113 lg 1 alusel ja § 94 ettenähtud määras viivise väljamõistmise ebaseaduslikkuse osas pole kaitsja argumente esitanud mistõttu kolleegium, nõustudes maakohtu otsuses kajastatuga, ei pea vajalikuks sellekohast põhistust korrata. Maksukohustuse tekkimisest tuleneva kahjunõude väljamõistmise osas kolleegium esmalt märgib, et kannatanu on nimetatud kahjunõude põhistuses teinud viite TuMS § 51 lg 2 p 4, ning maakohus on nimetatud alust aktsepteerinud, kuid pole põhistanud milliste teenuste ostmist saab K.Veskimeisterile ette heita. Süüdistuses etteheidetavateks tegudeks oli soetatud ettevõtlusega mitteseotud vara enda kasuks pööramine. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et antud kriminaalasjas pole tsiviilhageja tõendanud juriidilise isiku poolt parandatud deklaratsiooni esitamist, maksuhalduri sellekohast ettekirjutust ega ka tulumaksu tasumist, seega pole tõendatud, et äriühingul oleks maksukohustuse täitmisega seotud kahju juba tekkinud. Maakohus, võttes kahjunõude määra arvestamisel aluseks TuMS § 4 lg 1 p 1 lg 11p 1, on 681,98 euro väljamõistmist põhistades märkinud, et ostetud kaupade seotamatus ettevõtlusega on tuvastamist leidnud ning asjaolu, et K.Veskimeister oleks kasutatud rahasummad OÜ Pessa Lastehoid kontole tagasi kandnud mis välistaksid ettevõtte tegeliku vara vähenemise, pole tuvastatud. Kolleegium küll nõustudes sellega, et K.Veskimeister ei ole enda kasuks pööratud osaühingu vara ühingule tagastanud, leiab siiski, et kohtu järeldus omastatud vara väärtuse väljamõistmisel veel ka samalt summalt tulumaksu väljamõistmine summas 681, 98 eurot, on vastuolus tulumaksuseaduses sätestatuga. Nimelt on TuMS § 54 lg-s 6 muuhulgas sätestatud põhimõte, et kui langevad ära § 51 lõike 2 punktides 3–5, § 51 lõikes 3 ning § 52 lõigetes 2 ja 3 maksustamise aluseks olevad asjaolud ( milleks kolleegium seisukohalt on käeoleval juhul juhatuse liikme poolt äriühingule isiklikuks tarbeks ostetud kauba väärtuse hüvitamine) on maksumaksjal õigus teha tulumaksu ümberarvutus ning nõuda enammakstud tulumaksu tagastamist. Vastavad ümberarvutused tehakse lõikes 2 nimetatud deklaratsioonis. Seega süüdistatavalt äriühingu kasuks kuriteoga tekitatud otsese kahju väljamõistmisel, mis toob järelmina endaga kaasa äriühingule ostetud kauba väärtuse hüvitamise, langeb ära tulumaksu tasumise kohustus, mistõttu puudub alus ka tasumata tulumaksu süüdistatavalt välja mõista kuna üks asjaolu välistab teise. Kolleegium tõdeb, et kui äriühingul on kohustuse tekkimisest alates maksuvõlg saab selline asjaolu tulumaksu tasumise kohustuse äralangemisel endaga kaasa tuua vaid intresside tasumise kohustuse MKS § 115 alusel. Sellekohase kahju tekkimise osas pole tsiviilhageja hagiavalduses taotlust ega põhistust esitanud. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi rahuldamine põhikahjuna summas 2556,55 eurot, viivisena summas 621,21 eurot on kooskõlas seadusega ja põhjendatud. Maksukohustuse tekkimisest tuleneva kahjunõude väljamõistmise osas kuulub otsus materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistamisele ning selles osas tuleb kannatanu tsiviilhagi jätta rahuldamata. 16
3. Menetluskulude väljamõistmise osas on apellant leidnud, et maakohtu poolt kannatanu esindajatele tasutud tasu pole mõistliku suurusega. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kannatanu esindaja kriminaalasja menetlemise käigus vahetunud. Materjalide kohaselt oli kannatanu valitud esindajale tasunud kohtueelse menetluse käigus 2444,63 eurot. Kohtumenetluse raames on vahetunud kannatanu esindaja taotlenud esindajatasu hüvitamist summas 2400,00 eurot. On taotlusele lisanud ka põhistuse ning maksekorralduse koopiad. Kolleegium leiab, et kuigi maakohus ei ole väljamõistmisele kuuluvate summade osas pikemat põhistust esitanud ehk on aktsepteerinud taotluses esitatut, peab kolleegium põhistuse esitamise vajalikkuse osas märkida, et kaitsjad ei ole maakohtus kannatanu esindaja tasu taotlusele mingeid vastuväiteid esitanudki. Apellatsioonis pole kaitsja samuti argumenteerinud millised esindajate poolt taotlustes äranäidatud toimingud oleksid asjakohatud või kulutatud aeg ebamõistlik. Kolleegium leiab, et kannatanute esindajate tasude süüdistatavalt väljamõistmise osas kohtuotsus tühistamisele ei kuulu.
4. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 2 p 5 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu
5. juuli 2013 aasta otsuse tsiviilhagi puudutavas osas. Muus osas jätab kohtuotsuse muutmata. Apellatsiooni rahuldab osaliselt.
6. Apellatsioonimenetlusega seonduvalt on kannatanu valitud esindaja taotlenud menetluskulude hüvitamist koondtasuna koos käibemaksuga summas 1200,00 eurot. Taotluses on ära näidatud apellatsioonimenetlusega seotud toimingud ning nendeks kulutatud aeg. Kolleegium leiab, et taotluses esitatu saab lugeda asjakohaseks. Apellatsiooni kohta seisukoha koostamisega seonduv on hinnatav vajalike toimingutena ning kulutatud aega saab lugeda mõistlikuks, mistõttu kuulub kannatanu kasuks hüvitamisele. Kaitsja on apellatsioonis taotlenud Eesti Vabariigilt süüdistatava kasuks valitud kaitsjatele makstud tasude hüvitamist, kuid põhistatud taotlust apellatsioonimenetlusega seonduvate kulutuste osas pole ringkonnakohtule esitatud. KrMS § 185 lg 1 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Antud juhul tegi ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4 ettenähtud lahendi, mistõttu tuleb kannatanu poolt esindajale makstud tasu Eesti Vabariigilt kannatanu kasuks välja mõista. Ivi Kesküla Sten Lind Orvi Tali 17